esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Salvador Dali näitus Dalí Dalí (Moderna Museet 17.01.10)


Täna oli viimane võimalus osa saada Salvador Dali näitusest Dalí Dalí, Stockholmi Moderna Museet-is, ehk Moodsa Kunsti Muuseumis. See oli minu jaoks esimene kord oma 2 ja poole aastase Rootsis elamise jooksul, kui sinna majja satun. Ometi olen tihe muuseumide külastaja. Ei tea, kas sellepärast, et sinnaminekul jääb tee peale Rahvusmuuseum (ja seal ma olen mitu korda käinud) või miks, aga lihtsalt pole varem jõudnud. Ometi oli see mu to-do listil juba siis kui Rootsisse kolimine oli alles ees. Noh, napilt oleks ka seekord minemata veel jäänud. Nimelt leidsin Dali näituse reklaami täiesti juhuslikult reedesest Metro lehest. Ja ma viimasel ajal eriti polegi lugenud seda lehte. Ju see oli saatuse sõrm, mis mind juhatas seekord :) Samaga avastasin, et Amy MacDonald-i kontsert on Stockholmis järgmisel esmaspäeval! Ja nüüd on mul ka pilet sinna juba olemas :)

Otsisin kohe riiulist üles Dali enda kirjutatud Geeniuse päeviku, et ettevalmistada oma visiiti maailmakuulsa kunstniku töödega esmakordseks päriselus kohtumiseks. Võibolla olen kusagil varem ka tema tööd näinud, aga teadlikult küll ei meenu, et oleksin. Ja sellist asja ju peaks mäletama... Päevik on päris kummaline, aga mõnusalt loetav. Päris lõpuni ei jõudnud enne vajalikku aega, aga ei jäänud kui mingi 40 lehekülge lõpust, mille loen nüüd kohe otsa.

Igatahes muuseumi jõudes sain paraja ehmatuse osaliseks! Sellist kassajärjekorda pole ma elades näinud mistahes muuseumis. Tuli meelde Madonna-kontsert :) Dali on ikka tõeline superstaar! No muidugi lisaks veel see fakt, et tõesti tegemist on ju nö. viimase võimalusega, sest järgmisel päeval võetakse näitus maha ja see rändab kuhu edasi.

Järjekord läks siiski piisavalt kiirest. mingi 20-30 minutiga sain oma pileti kätte ning edasi tuli piltidevaatamise sappa astuda. Näitus oli jagatud kahte suurde saali. Esimeses saalis olid Dali 30ndatest pärit tööd. Ja teises saalis ka muudest aegadest ning lisaks igasuguseid muid tema poolt viljeletud kunstivorminguid peale maalimise ja graafika.

Minu jaoks terve näituse lemmiktööd, kui nii võib öelda on siin. Ehk kõige pealt TOP 3:

1. Hitler Masturbating


See väike pärl oli peidetud ühe suure teleekraani kõrvale, millest lasti Dali intervjuud ning massiliselt rahvast passis seda ekraani ja ma pidin lausa turnima, et selle väikese maalini pääseda :) Jäi küll mulje, et üsna paljud näituse külastajad üldse seda lahedat Dalilikku naljanumbrit ei näinud. Raamatus Geeniuse päevik kirjutab Dali, et ta kahel korral oleks "peaaegu" Hitleriga kohtunud. Lisaks on Dali öelnud, et tema kinnismõte Hitleri suunal on alati südames olnud apoliitiline :) Aga Hitler oli Dali meelel tugevasti. Ma kujutan ette, et kui Hitler oleks maali valmimise ajal (see valmis muideks minu sünniaastal) olnud elus, siis Dali oleks vabalt võinud selle Hitlerile endale saata või kinkida.

Tegelikult on see masturbeeriv Hitler kuunstilises mõttes üsna eba-Dalilik minu meelest. Ja võibolla sellepärast ka niimoodi silma torkas. Muigele ajas kahtlemata :) Dali olevat öelnud (minu vabatõlge): “Alati kui ma hakkasin Hitleri nahkrihma maalima, mis läheb tema vöölt risti üle õla, pehmus mida väljendab tema sõjavarustuse tuunika ja Hitleri selle alt punnitav liha viis mind hoidvasse ja Wagnerlikku ekstaasi, mis pani mu südame taguma ja ekstreemselt harukordsesse erutatud ärevilolekusse, mida ma pole kogenud isegi armatsemisel." :) Ühel teisel korral tunnistas Dali, et näeb Hitlerit kui masohhisti, kes on otsustanud alustada sõda ja kaotada see sangarlikus stiilis.

Ka Lenini kuju ärritas Dali tundemeeli. Sellest võib lugeda nii tema päevikust kui ka sellel näitusel sai tõendi selle kohta, sest ühel maalil olid väiksed Lenini pead maalitud klaverile.

2. Sleep


See on jällegi just see stiil, mida Dali minu jaoks maalikunstis esindab. Selline sürrealistlik, värviline, temale tüüpiliste harkidega ning mingis mõttes sarnase suure ninaga inimene (tema ise). Rääkides Dali "tüüpilistest" elementidest, siis sellel näitusel ma üritasin tema ninasarviku sarvi leida tema maalidest, leidsin, aga siiski üpris vähe. Küll aga nägin elevandi pealuusid siin-seal :) Sellepärast oligi nii lahe, et sai tema päevikut veel enne näitust lugeda :)

Ma riputaksin sellise, mingis mõttes teatraalse maali küll omale magamistuppa meeleldi. Kahju, et ei saanud selle reprot, see oleks olnud lahe. Maalitud 1937, esindab samaga veel üht Dali kinnismõtete sangarit - Freud-i. Sama stiili on ka teised sürrealistid kasutanud. Eriti see unemaailma kehatus ning une, ehk reaalsusest äraolemises "toetamine". Ja need mahedad, mõnusad värvid on tõeline "puhkus silmale".

3. Dali Vermeer's Lasemaker-i reproduktsioon / Dali The paranoiac-critical study of Vermeer's Lacemaker. (ehk topeltteos, mis toimivad tervikuna)


Kurb muidugi, et arvutiekraanilt ei saa sellest geniaalsusest nii hästi aru, nagu reaalselt neid maalituna kõrvuti vaadates, natuke silmi vidutates ja hägustades. See on üks Dali geniaalsuse tunnustest, et ta oskas neid tervikuid huvitavalt jagada elementideks ning nende abil edastada sama pildi. See maal mõjus kahtlemata minu jaoks veel tugevamalt, kuna olin Dali kinnismõtetest ning samuti tema Vermeeri versiooni avamisest teistele lugenud tema "Geeniuse päevikust". Seda mis talle imponeeris Vermeeri Pitsikudujas (näiteks see, et nõela teravikku pole näha jne) ning kuidas ta seda ümber reprodutseeris. Vermeer oligi üks tema suurtest lemmikutest, kuigi mitte nii suur eeskuju nagu Picasso, keda Dali pidas oma "teiseks isaks". Kuid hämmastaval kombel näen ma Dali maailma ja see tundub minu jaoks palju huvitavam kui see meie tegelik maailm.

Edasi veel mõned tööd, mis olid näitusel üleval ning mis ühel või teisel põhjusel meelde jäid:

The enigma of Wilhelm Tell


See oli ainus maal, mille reprosid oli veel viimasel päeval alles muuseumi müügipunktis. Ja eks sellest saab aru... no kes sellist perversset asja endale seinale tahaks :) Noh, muidugi originaali veel, aga repro? :) Mina küll mitte.. Igatahes oli Wilhelm Tell ka üks tegelane, kes Dali mõtetes pidevalt külas. Teda vist intrigeeris see isa-poja värk. Tal oli vist oma isaga ka eriline suhe. Breton ja ka mingid teised sürrealistid olid selle maali peale raevu sattunud. Minul aga hakkas lihtsalt paha. Mul oli tegelikult pool ajast seal näitusel olles süda paha. Kõik see emotsioon ja võimsus ning kummalised teemad ja perverssused kokku ajasid mul vist sisikonna segi. Lisaks väsisin ma emotsionaalselt täiesti ära. See "Wilhem Tell", oli tõeliselt massiivne, kattis pool esimese saali ühest seinast. Ja jälle need kargud...

Metamorphosis of Narcissus:



Veel üks näide Dali mängimisest detailidega ning kujundite kokkusobitamisega nii, et need kas tekitaksid tervikuna mingi teise moodustise või vastupidi, mingi tervik oleks detailideks jaotatult mingite eraldi eksisteerivate elementide summa. Võimas!

Debris of an Automobile Giving Birth to a Blind Horse Biting a Telephone:


Järjekordne Dali perverssus. Kusjuures maal oli muidu palju tumedam ning ohtukuulutavam kui see siin arvutiekraanil tundub. Pime tänav on atmosfäärina oluline tunde-tekitaja. Avatud tagumik annaks justkui aimu otse vastupidisest, ehk et sünnitajaks on hobune, mitte auto. Loogilisem oleks ka (aja mõttes - enne oli ju hobune ja siis tuli auto)... Aga Dali mängiski tihti loogiliste vastuolulisustega. Ehk siis järjekordne sissevaade "Dali maailma".
Couple with their heads in the clouds.


See on kuidagi nii positivne ja ühendamas nii Dalilikku maastikku (temale tüüpiline kaelkirjak jalutamas esiplaanil), kuid ühtlasi täiesti omapärane teos, mis koosneb kahest erinevast maalist, mis on raamitud mõlemad samuti natuke omapäraselt... (see nägi välja nagu vasest raam) Aga mis minule mõjus, oli selle teose pealkiri ning nende kujude asend ning see mõte mida seeläbi Dali edastab. Mis on meie sees ja et "paar" on selgelt koos ning "samast ainest" ja "samal lainel". Võibolla ka sarnaste unistustega... ehk kokku igatahes "armunud paar".

Ja viimasena näide ka hoopis millesti muust kui maalikunst või graafikast, millest peamiselt näitus koosnes. Seal oli ka Dali disainitud riideid, filme, kujusid, elemente, eksperimente ning muud Daliga seonduvat. Kuid samuti olid esil Dali kujundatud ehted. Ja sellega oma mälestusteringi Dali näituse külastamisest lõpetangi:



Kuid rääkides veel Stockholm Moderna Museet-ist, siis sinna tasub ka nende püsinäitust minna vaatama. Ma arvan, et kindlasti võttis see Dali virrvarr mul silme eest kirjuks ning ma ei suutnud enam piisavalt hästi nende püsiväljapanekusse keskenduda. Ent midagi jäi meelde ikka. Nagu näiteks Peter Tillberg-i "Blir du lönsam lille vän" aastast 1972, Mis kaunistab ka Jonas Gardelli raamatu "Koomiku lapsepõlv" originaalversiooni kaant. Või kõigest 26 aastaselt enesetapu teinud Lena Svedbergi triptühhon vendade Kannedyte ning Lyndon B. Johnsoniga. Kuid eriti maailmanimedega kunstnike tööd, nagu näiteks Warhol, Picasso, Pollock (selle mehe kunstist pole ma kunagi aru saanud, ei saanud ka nüüd originaalis pikalt passides seda tööd), Miro, Max Ernst, Matisse, Modigliani või Edvard Munch. Kõik nad on selle muuseumi seinte vahel olemas ja mitmed neist mitmete ja mitmete töödega. Ehk Picasso oli see kõigekõigem minu jaoks isiklikult. Naljakas kokkusattumus. Ka Dali Geeniuse Päevikus olevas "kunstnike edetabelis", oli Picasso tipus :) Või oli see nüüd Raffael... igatahes pidas Dali Picassost väga lugu.

Sellistel näitustel käies tekib paratamatult tunne kui palju vaesemad on inimesed, kes ei viitsinud Dali näitust vaatama minna. Kusjuures lahe oli, et kohalik eestlaste kogukond oli küll agaralt esindatud. Jooksin seal kokku isegi kahe P klassikaaslase perega. Minu 9 aastane aga jäi koju. Ta küll lubas tulla kaasa minuga, aga kui asjaks läks siis teatas, et ta ikka ei tahaks. Ja pärast seda kui ma olin Dali raamatut lugenud, kunstniku kinnismõtetest kaka, peeretuste ja igasuguste perverssuste kohta, siis mõtlesin, et ehk ongi targem poissi mitte sundida seekord kaasa tulema. Kas ta olekski sellest kõigest aru saanud? Kahju muidugi, et vanem laps ei näinud. Temas on Daliga hämmastavalt palju sarnast (alates muidugi kunstnikukäest), aga sellest kirjutan täpsemalt kui Dali Geeniuse Päeviku raamatu lõpuni loen ja selle üle arutlen.

2 kommentaari:

R and J ütles ...

Saatsin kommi, aga vist ei läinud läbi? Saadan meiliga, kuna niikuinii on juttu rohkem, kui siia kasti mahuks.

Danzumees ütles ...

Ei tulnud jah... saada meil... ootan väga :)