teisipäev, 30. september 2008

12 toiduainet mis põletavad rasvu


Praegu on lõuna ning ma närin siin oma laua taga vähi-kreveti salatit ja mõtlesin, et kummal teemal ma praegu kirjutan...nimelt kas toit või muusika, teine teema jääb siis hilisemaks. Muusika kohta tahtsin üles märkida oma tähelepanekud ja lemmikud "Rootsi otsib superstaari" saate kohta (seal on tervelt 5 ülihead naislauljat!!!), aga toidu kohta leidsin ühe artliki Rootsi meediast, mille peainfo tahan üles märkida, et nagu "tempel mällu igaveseks"...

Kuna aga salatit süües lendas...ei, õigem oleks vist öelda... purskas... tomati seemneid üle kogu klaviatuuri (söö veel kiiruga töölaua taga, ühel päeval annab arvuti otsad, küll siis tead :))...see on ju selge märk, millest praegu kirjutada...ehk siis 12 toiduainet, mis põletavad rasvu!

Nimelt teadlesed on järjekordselt olnud usinad ning see on ju juba ammu teada, et mitmed toiduained aitavad kehal rasvu põletada ka ilma ennast pingutamata. Ehk siis toiduained, mis annavad küll sama palju energiat (kaloreid), kui võibolla mõned teised toiduained kuid põlevad kiiremini ning aitavad ka muude rasvade põletamist kiirendada.

Siin on siis need 12:

1. Vaarikad (ka teised marjad, kuid eriti vaarikad!)
2. Redis
3. Tšilli (maitseainete kasutamine on alati hea rasvainete põletamise kiirendamiseks)
4. Kaneel
5. Ingver
6. Küüslauk (värskel küüslaugul on suurem effekt)
7. Lõhe
8. Kookos (mitte kasvatada kookose määra vaid vahetada välja teisi rasvu ja energiarikkaid toitaineid)
9. Arbuus (arbuusis on aminohapet nimega citrullin - ma ei tea, kas see on eesti keeles ikka täpselt õige, aga igatahes see aitab eriti hästi kiirendada rasvade põletamist)
10. Roheline tee (2-3 tassi päevas annab märgatava tulemuse)
11. Kohv
12. Sinep

Veel soovitab artikkel järgnevaid variante nende toiduainetega:
-vaarika- ja passion smoothie
-feta-kodujuust redisega
-ahjulõhe ingverimarinaadis köögiviljadega.
-arbuus fetajuustu ja mündiga

Oh...minu salat sai otsa ja tagasi tööle...aitab toidujutust!

Hmmm, irooniline, aga ma pean siin töö-asjus ka ühe toidu-üritusega just parajasti tegelema :)

Sztuczki (Tricks)

Poola tänavune Oscar -i "Foreign language film"-i kategoorias osalev film jutustab loo ühest u.10 aastasest poisist ning tema vanemast õest, kes elavad Poola väikelinna argipäevaelu. Lugu on väga lihtne, väga tavaline ning minu meelest on selliseid idaeuroopa filmikesi tosinas juba kolmeteist. Tüüpiline FIPRESCI-i auhindade võitja. Igav ja mõttetu. Vestlustesse on pikitud mingeid igapäevafilosoofiaid, mida iga normaalne täiskasvanu on lugenud või kuulnud juba 100-st teisest kohast enne seda filmi. Ja mõelda vaid, et eelmise aasta Poola oscari-saadetis oli aasta üks parimaid filme - Katyn (aga muidugi Katyn-i režissöriks oli ka legendaarne Wajda!).

Korraks kusagi poole peal kui "õde" viib oma ostukäru tänava-õunamüüja juurde ning see tekitab ka kohe müügi sellele müüjale...siis ma mõtlesin, et tekib selline point filmi sisse...Et suurem õde on nutikas ning läbi oma "trikkide", mis nagu muuseas õnnestuvad (kuigi tüdruk on ilmselgelt nutikas) ja sellepärast pisike vend hakkab õe tarkust imetlema üha enam ja enam...aga see oli tühi lootus. Kõik niidiotsad, nagu tüdruku töökoht, isa-teema...rongide teema, kõik need jäävadki ainult "otsadeks", midagi ei lahata lahti... Eks ta vist olegi sama igav sellises kuivas ja igavas Poola väikelinnas elada, nagu kogu see film. Palju lagunenud maju ja ängi ning elu paigaltammumist.

Ma ei hakkagi rohkem oma aega raiskama sellest filmist kirjutades, sest juba selle lõpuni vaatamine oli piisav ajaraisk. Heade filmide kett on katkenud :(

Hinnang: 1- (Päris nullist päästis kaameratöö ja mahedad kollased toonid, mis toovad ehk hea une :) Tegelikult, ega noortele, kogenematutele näitlejatele ei ole ka midagi ette heita. Nemad näitlesid küll hästi ja ehedalt. Materjali mängimiseks lihtsalt polnud.)

esmaspäev, 29. september 2008

Suur sünnipäevapidu



Natüürmort. Jõudsime peomaja juurde natuke vara ja selline on ju sobiv hetk loodusfotode tegemiseks. Kuna kogu majaümbrus oli paksult kaetud tammetõrudega, siis sellest ka inspiratsioon...

Peomaja on ju vaja ka õhupallidega dekoreerida :) Nii vapustavalt ilus ilm oli, et tegime maja aknad ja luugid lahti. Nii sai siise valgust ja õue muusikat.


Selline vaade avanes peomaja terassilt. Ehk siis maja juures oli tõsiselt vinge mänguväljak. Siin fotol on tegelikult sellest kõigest ainult väike osa. Lastel läheks seal tunde, et kõik asjad järele proovida.

Peoperemees. Õigemini üks kahest peoperemehest. Nii palju kingitusi pole vist küll ühelgi sünnal varem saanud! Ega vist ei saa ka enam, kui meil just järgmine aasta sama asja ei õnnestu korraldada. Sest tegelikult kutsututest ei tulnud vist tervelt 4 last...selle eest kohal oli kokku üle 60 inimese! Tõeline PIDU! Ja kuna pidu ei toimunud ainult nelja seina vahel, siis mahtusid kõik väga hästi ära. Ette rutates võib ka öelda, et nii soolast kui ka magusat oli piisavalt. Kõik oli maitsev ja mis peamine - lapsed (nii omad kui külalised) rahul.



Sööma pidime mitmes jaos, aga kõik lapsed mahtusid ühise pika laua taha. See tuli küll üle saali viltu ritta sättida. Siin fotol on kohe oodata kooki!



Tervelt kaks torti! Aga kõik sai otsa!



Ja minu tehtud šokolaadikook oli ka hitt. Üks neiu, võttes oma viiendat šokolaadikoogitükki ütles, et see olevat see tema lemmikkook! Minu süda muidugi säras! Rahvas kiitis ka mu kartulisalatit. Ehk siis eilsed ponnistused ei olnud asjata. Läks küll hull aeg selle valmistamiseks, aga lõpp hea, kõik hea. Šokolaadikooke tegin 2 plaaditäit ja lõikasin pisikesteks tükkideks, et kõik saaks võtta mitu "tükki". K sõi ka ja ütles, et oli väga hea. Ma ise olen enda suurim kriitik ning sellepärast igaks juhuks ei maitsenud. Nii saan elada selles illusioonis, et ehk oligi söödav...



Mänguväljaku otsas oli rulasõidu-koht ja selle eri tasandite vahel huvitav auk...ja muidugi on sellised augud need maailma küige huvitavamad ja salapärasemad kohad :)



Ajasime ühel hetkel lapsed igalt poolt mänguväljaku pealt ja majast ja mujalt kokku ning korraldasime ühismängimise ka.


"Tagumine paar välja" ostus tõeliselt lahedaks ja popiks peo-tipuks. Pärast seda oligi kell kolm ning peo lõpp. Siis sai iga külaline kaasa kommikoti tänutäheks, et nad pittu tulid ja kõik suundusid oma kodudesse pühapäevaõhtut veetma.
P kingitustekott oli nii suur, et selle sangad läksid katki :) Kahju, et Kristin haigeks jäi ja nad ei saanud S-iga sellest osa. Talle oleks kindlasti meeldinud teiste lastega mängida ja pargis möllata. Samas meil K-ga oli ehk sellevõrra kergem aidata kaasa peo korraldamises.
Nüüd on küll rammestunud olek...ehk tuleb ka magus uni... Selleks aastaks on meie pere sünnad peetud.

pühapäev, 28. september 2008

Poja sünna, P on 8!

Hommikul kell kaheksa rivistusime terve perega P-i voodi ette, et laulda talle "Õnne soovime Sul". Tüdrukud tõid talle kohe välja puulaastude paki....siis näriliste toidu purgi....poisi imestus muudkui kasvas...miks me teda narritame?!

Jah, ta juba aasta aega tahab endale liivahiirt ("gerbil" rootsi k.), aga oleme ju kokku leppinud, et kui kunagi tagasi Eesti kolime, et alles siis saab ta oma hiire :)

Lasime tal ringi vaadata, et mis tema toas on teisiti kui eile...

Uskumatu, aga sellel pildil ta ei tea veel, mis tema kõrval laua peal on...unine nagu ta oli..."otsis" oma suurt üllatust :)

Oh seda õnne, oh seda rõõmu! Unistused saavad päriselt ka tõeks!


Kolmekesi ühe puuri kallal. Heal juhul mahtus ka K või siis mina ise veel sinna puuri ümber. Kuid esimesed read olid kõik hõivatud ja pikaks ajaks :)



Täpselt selline näeb välja profiilis päris 8 aastane Eesti poiss Rootsis, Stockholmis, Södermalmis, 27.septembril 2008.



Hiire pepu! Naljakad karvased sabad neil liivahiirtel. Uruloomad, kariloomad, maailma armsaimad närilised!!!


Vahepõige kööki, kus ootas pisike tordike vahukoore ja maasikatega.



Meie pere 2 uusimat liiget - Lasse ja Bosse. Vennad, kes pärit Alba Zoo nimelisest poest. Lasse on kuldse karvaga ja Bosse pruuni kasukaga. Mõlemal on randid. Lasse on pisem ja arglikum.



Bosse on BOSS. Muudkui jookseb ringi oma kahekorruselises lokaalis. Lasse peamiselt istub ühe koha peal, aga ka tema tõttab vahest jooksujalu "teisele korrusele", sest seal on värsket heina.



Mingi hetk taipasin, et sünnipäevalast polegi eriti terve päev näha. Pole ka ime, sest suurem osa päevast kulges tal oma toas täpselt niimoodi!



Kussssss, hiir tudub!

Nii hea tunne on näha lapse rõõmu. See on nakatav. Ma ei pannudki tähele kuidas möödusid kõik need 6 tundi, kui sai lõigutud homse peo jaoks kartulisalat, küpsetatud 2 kooki, jagatud kommid 30-sse eri kotikesse. See kõik on kökimöki ja üldse mitte nii oluline, sest meie majas magab täna öösel üliõnnelik loomapidaja...koos oma liivahiirtega.

Homme on siis suur pidu ning kokku saabub üle 60 inimese. Homme, umbes kella 16 paiku, saabuvad koju kaks üliväsinud lapsevanemat ja üks üliõnnelik 8 aastane koos oma hunniku kingitustega :) Koju, kus neid ootavad ees S, kes peab jääma koju haiget Kristinit lõbustama...ning lisaks on siin veel ju ootamas ka Lasse ja Bosse :)

laupäev, 27. september 2008

In Bruges - Palgamõrvarid Brügges

Ma ei tea kas see, et ma viimasel ajal nii vähe filme vaatan (võrreldes eelmiste aastatega) või olen ma lihtsalt osavam välja valima filme, mis mulle meeldivad, aga In Bruges oli järjekordne nauding.

Vaatamiseks valisin selle filmi peamiselt kolmel põhjusel:
1. Ülihea kriitika. Paljud on nimetanud seda 2008 aasta esimese poolaasta parimaks filmiks. Isegi http://www.imdb.com/ läbi ajaloo parimate filmide Top 250 -s on film sees!
2. Brendan Gleeson on üks praeguse hetke parimaid filminäitlejaid ("Harry Potter", "Breakfast on Pluto" ja "Cold mountain" on kolm esimest, mis meelde tulevad). Lisaks veel Ralph Fiennes, kes teeb täiesti omanäolise rolli, ma otsevaates vahepeal isegi kahtlesin, et kas see on ikka tema :) (Colin Farrell -ist ma siiani erilises vaimustuses pole olnud).
3. Ehk peamiseks põhjuseks on see, et filmi režissör ning stsenaariumi autor on mu üks lemmikuid dramaturge, kui isegi mitte kõige lemmikum - Martin McDonagh!!!

Kõik kolm põhjust õigustasid end täiesti! Ja rohkemgi veel!
1. Colin Farrell teeb oma senise karjääri parima rolli (imho)!
2. Filmi muusika on fenomenaalne. Nii ilus, et see kummitab mul veel siiani peas! Ma pean saama selle soundtracki!
3. Väga tõsistest teemadest hoolimata, märkasin, et muigan peaaegu terve filmi (muidugi mitte suremiste või tapmiste stseenides)
4. Selles terves loos oli pisikesi mõttelisi püante nii palju, et iga pööre tuli üllatusena. Lisaks naermine ameeriklaste üle ja McDonagh-i tüüpilised kõrvalmõtted, millest saaks veel tuhat eraldi filmi või teatritükki.
5. Tore taaskohtumine kinolinal Hollandi näitlejanna Thekla Reuter -iga, keda esimest korda nägin Belgia Oscarikandidaat-filmis "Iedereen beroemd!" ning hiljem torkas ta silma oma iluga ka filmis "De Tweeling" (mis samuti kandideeris Oscarile, kuigi film ise oli crap)
6. Ja ikka ja jälle, ma ei väsi kiitmas seda stsenaariumi. Nii osav, intelligentne, põnev, originaalne ja teatraalne. Tegevus toimukski nagu laval ning lavaks on imeilus väike ajalooline Belgia linnake Bruges (Brügge).

Loo lähtekohaks on kaks palgamõrvarit, kes on mõnes mõttes ebaõnnestunud tapatöö järel pagendatud ühte muinasjutulisse pisikesse Belgia linnakesse. Mõlema mehe karakterid avanevad läbi nende omavahelise suhtlemise. Noorem meestest (Colin Farrell) kahetseb lapse tapmist, mis ongi tegelikult ka tulevaste sündmuste juures üheks oluliseks teguriks, vanem mees (Brendan Gleeson) ootab teavet, et miks tegelikult nad seal Belgias on. Et midagi rohkemat sellest filmis avada, oleks filmivaatamise rikkumine, sest just see ootamatus ongi selle filmi suurimaks plussiks. Absoluutselt ei oska ette aimata neid filmi keerdkäike ja see teebki sellest loost nii nauditava! Ja kohatine kohmakalt eluline dialoog annab ainult vürtsi juurde.

Ning muidugi kroonis kogu filmi see lõpp!!! Sellel on juba klassiku tundemärgid! Aga et mitte paljastada, mis seal täpsemalt juhtub, esitan oma küsimuse pinnapealselt: Mis Teie arvate, mida see lõpp tähendas? (See ehk näitab ära, kas inimene on optimist või pessimist...mina igatahes olen pessimist :)))

Hinnang: 5- (Täiesti geniaalne lõpp! Iga intelligentse filmivaataja jaoks midagi "erilist", kas siis originaalsuse pärast või mitmete huvitavate mõtete pärast! Väga, väga soovitatav! Mõnus euroopalik pärl! Martin McDonagh on dramaturgide kunn - "Mägede iluduskuninganna" (Eestis lavastati Vanemuises), "Padjamees" (Eestis lavastati NO99-s), "Inishmani igerik" (Eestis lavastati Linnateatris) ja nüüd "Palgamõrvarid Brügges"...lisaks veel "Connemara-üksildane lääs", mis minu meelest Eesti teatris ei õnnestunud 100% ning "Inishmore'i leitnant", mis mul kahjuks siiani lugemata/nägemata, kuigi Draamateatris see on kunagi lavastatud)

Isegi filmi treiler on auhindu võitnud:

reede, 26. september 2008

Tänaseid imestamisi ära viska homse varna

Kõigest kronoloogilises järjekorras, ehk siis alustades lõunast - India Tikka Masala. Restorani omanik oli ka kohal ning ajas teiste India meestega juttu. Ma ei saanud muud aru kui seda, et nad rääkisid kliente taga. Sest vahepealt hindu keele vahele kõlasid ka rootsikeelsed sõnad, mida üks või teine kunde oli öelnud. Neil oli igatahes väga lõbus. Kõik restorani külastajad, kes hakkasid lahkuma, said india meeste käest, nende nurgalauast, "nägemiseni" hõike osaliseks.

Pärast tööd võtsin Kristini lasteaiast ja sõitsime koju bussiga...ehk siis praktiliselt ukselt uksele mugavus...ja nagu paar postitust tagasi sai mainitud, on vankriga lapsega koos sõites bussisõit tasuta. Kristinil oli kaks pipi-patsi ning parkisin bussis tema käru umbes sama vana rootsi poisi käru kõrvale. See poiss ja tema vastas istuv, umbes aasta-paar vanem õde, hakkasid oma emale hõikama: "Vaata, bussi tuli päris Pipi Pikksukk!" Üle terve bussi :) Ma tegin Kristinile silma ja saatsin õhumusi. Kristin hakkas sellepeale laginal naerma ning teised lapsed said sellest ainult hoogu juurde : "Vaata emme, ta naerab ja on rõõmus, täpselt nagu Pipi Pikksukk!" Kahju, et mul fotokat kaasas polnud! See käru-"naabrimees" võttis ka õilsalt mingil hetkel oma luti ning pakkus Kristinile, aga Kristini jaoks on see vidin võõras...tal on oma pöial, mis on palju maitsvam lutsukas. Lisaks kõigele "alati omast käest võtta" :))

Kodus läks aga täielik põrgu lahti...nimelt õppimine! Nii 13 kui 7 aastasel oli ometi midagi õppida...ja mis selgus - palju rohkem veel, kuna koolis tehtud asjad ka tegemata... Saime kuulda, et P klassis käib üks poiss, kes teisi oma ****** ******!!! Uskumatu! Lisaks vaadates P-i töövihikut tundub mulle, et midagi on ikka väga väga valesti!! Esiteks ei ole P. praktiliselt midagi koolis teinud ja teiseks see vähene, mis oli tehtud, see oli kõik valesti. Ma seletasin P-le natuke ja ta sai kohe asjale pihta. Sellistel hetkedel tekib küll tunne, et miks ta seal koolis oma aega raiskab, kui ma võin talle kodus palju paremini õpetada. Aga see ei ole ju minu töö!!!! Lisaks veel peab hirmu tundma, et mõni "hull" sulle ***** ** ***** *** ****** ** *****. Vanem laps käis mul Eestis koolis 5 aastat, mõlemad kaks vanemat last käisid lasteaias ja selliseid asju ma isegi ei kuulnud, et tehakse. Ja ometi on siin Rootsis klassis 20 last ning 2 õpetajat (pidevalt on ka abiõpetaja klassis), Eestis oli klassis lapsi üle 30 ning ainult 1 õpetaja...kuidas küll siin ei jõuta lastega tegeleda, aga Eestis jõutakse? Vähemalt vaadata, et kõik on enamvähem järje peal?! Homme kui ma kooli lähen, küsin küll õpetaja käest, et mida mu poiss seal koolis teeb? Kas ta unistab omaette või räägib ta teistega juttu või miks ta tunnis mitte midagi ei tee ja miks õpetaja käsk ei käi üle laisklemise? Huhh..ma olen küll hetkel päris vihane. Kõigele lisaks ma jõuan töölt koju 6-7 ajal õhtul ja siis pean hakkama lapsi õpetama... see on täiesti ebaaus! Nüüd on kell 2 öösel ja ma ikka veel ei saa und selle kõige pärast, aga 5 tunni pärast peab juba ärkama.

Kõige tipuks on sellel nädalavahetusel mu poisil sünnipäev. Rootsi kombe kohaselt kui peetakse pidu, siis kutsutakse terve klass koos vendade, õdede ja vanematega. Ehk siis pittu on registeerinud 28 last ja 25 lapsevanemat, jumal tänatud me organiseerime seda kõike ühe teise armsa perega koos, kelle poisil ka samal ajal sünnipäev. Ma katsun Eesti-moodi kartulisalati meisterdada ja küpsetada šokolaadi plaadikoogi. Nendes kahes asjas ma olen meister. Ja eks K ka aitab kaasa lõikuda ja keeta. Lisaks antakse siin sünnipäevakülalistele pärast pidu kaasa kommikott...nende muretsemine on ka minu rida. Teine pere teeb vähemalt sama palju ning võibolla rohkem veel...

Huhh, ei ole kerge see lapsevanema elu, aga kes ütles et see peakski kerge olema?!

neljapäev, 25. september 2008

To Verdener (Worlds apart/Kaks maailma)

Ma ei mäleta, milline film on minus viimati nii palju mõtteid äratanud. Nimelt taanlaste sellel aastal kõige hinnatumaks filmiks peetav "To verdener". Hinnatuimaks, kui kriteeriumiks on välja valimine Taani riigi filmikunsti esindama saatmine Oscarite akadeemiale. Üle-eelmisel aastal neil ju õnnestuski esimese viie hulka päästa. Ja kuigi ma ei usu, et seekord see läbi läheb, sest tegelikult suur tagöödia jääb ju filmis tulemata, aga samas kogu see olukord ongi üks suur tragöödia ning kunagi ei tea, mis neile ameeriklastele parajasti korda läheb :)

Jah, ma ei suuda mõista Jehoova-tunnistajaid. Minu jaoks on see nende mõttemaailm nii rumal ja nagu filmis hästi välja tuleb - isekas ning enesekeskne, et see ajab mind täiesti raevu! Ma ei taha solvata kellegi usku, sest eks igal inimesel on valikuvabadus, mida OMA eluga peale hakkab, kuid mis mind eriliselt ärritab on see kuidas Jehoova-tunnistajad ei anna oma lastele valikuvabadust. Ok, annavad, kuid ebasoodsa valiku puhul ka hülgavad oma lapse. Uskumatu!!!

Paljud ju teavad seda fakti, et nad ei lase endale, ega ka oma lastele teha vereülekandeid. Pigem lasevad nad lapsel või lähedasel surra. See teema jookseb ka loomulikult filmist läbi, küll ainult kõrvaljoonena. Peamiselt keskendub film ühe 17 aastase tütarlapse elu ja armastuse, usust loobumise ning peresuhete ümber. Kohe esimestest stseenides sain aru, et see film on "minu maitse". Saan targemaks, saan üllatuda, saan kaasa mõelda. Tegemist on tõsielu looga, mis on tihti samuti minu jaoks suureks plussiks.

Film algab sellega kui pereisa on oma naist petnud ja naine ei suuda oma mehele andestada. Jehoova-tunnistajate peredes on kaks võimalust lahutuseks - ühe osapoole surm või magamine teise naise/mehe -ga. Tekib täiesti intrigeeriv moment, kus vanemad lasevad lastel otsustada, kumb vanematest jääb lastega kodumajja elama ja kumb otsib endale uue korteri. Üllatuseks valivad lapsed isa (olles näinud kogu filmi, üldsegi mitte nii üllatav-isa usk on suurem ja tugevam), sest "isa kahetseb oma tegu, aga ema on paha, kuna ei suuda andesta". Hiljem selgub ka tegelik põhjus ema käitumisel, mis on inimlik ja laste heaolu silmas pidav.

Minu jaoks "maniakaalsete" Jehoova-tunnistajate siseelu portreerimine osutus kui teoloogia-õppetunniks. See kuidas nende usus on asjad seatud, sellega ma varem polnudki tuttav. Ehk filmile lisandus ka hariv aspekt. Ja muidugi hoiatusnoot, et sellisest asjast tuleb eemale hoida. Põhisõnum selle filmi põhjal Jehoova-tunnistajate kohta oli, et ühel päeval tuleb maailmalõpp ehk Armageddon ning siis kõik inimesed surevad, ainult Jehoova-tunnistajad mitte. Selleks tuleb muidugi järgida reegleid, mida koguduse "vanemad" on seadnud. Austades neid vanemaid ning osa võttes koguduse ja usulahu liikmete üritustest ja tegevusest. Tihti on nad koolitamata, sest on loobunud kooliõppest, et toimida "pioneer"-ina. See nende hariduse piiratus on neilt võtnud ka oma peaga analüüsimise või otsustamise võime. Nagu silmaklappidega loomad teevad ja tegutsevad nad ainult ühes liinis - Jehoova-tunnistajate kommete ning uskumuste kohaselt.

Filmis ongi tõstatatud huvitavad küsimused, et kas siis näiteks Armageddoni puhul usuvad Jehoova-tunnistajad, et surevad ka näiteks kõik maailma beebid, kes pole veel oma intellektuaalse arengu tõttu Jehoova-tunnistajad? Milline rumalus! Lisaks on neil keelatud teistest usunditest lugeda, ehk need, kes on sündinud Jehoova-tunnistajate perre, ei ole saanud kunagi vabalt valida oma usku, sest nad ei teagi teiste uskude tausta. Loomulikult on keelatud TV (video on lubatud, sest osalt filmid on heakskiidu saanud), teatud kirjandus (filmis pere vanem poeg on samuti hüljatud, sest ta julges lugeda keelatud raamatut ning ei palunud andeks koguduse "vanematelt"). Ja kuigi filmi pereisa alati laseb oma lapsel valida, näiteks kui too soovib minna sõpradega välja, ütleb ta sinna juurde ikka, et tema meelest pole see hea idee.

Peategelane Sara (Rosalinde Mynster) armub ühte toredasse noormehesse Teis -i (Johan Philip Asbæk) ja tema suhte arengut nii väljaspool usku kui ka pere kaudu usus, film jälgibki. Tuues pidevalt välja neid uusi killukesi, miks ei ole selline suhe mõeldav, ega võimalik. Paratamatult viib see film sinnamaale välja, kui kogu pere (isana teeb suurepärase rolli Jens Jørn Spottag) ja usukogukond hülgab Sara. Süvausklikele kombekohaselt on nad nii julmad sellise hülgamise puhul, et kui nad näiteks tänaval kogemata teineteisele vastu tulevad, siis nad teevad nagu ei tunnekski seda hüljatut (ka omaenda pereliikmed). Näitlejatest rääkides, siis nii kõik noored kui ka vanad kogenud näitlejad mängivad nii ehtsalt, et vaatajal jääb tõesti tunne nagu jälgiks seda kõike kärbsena seinalt.

Väga hea on ka lõpp! Isa ja tütre vastasseis. See mõte ise, kui tütar küsib, et kas isa armastab jumalat rohkem kui oma last. Ning isa vastab jaatavalt. Tütar küsib sellepeale: "Miks?". Ja isa ütleb, et siis saab ta iseendale igavese elu.... julmalt isekas kas pole? Samas materialismi nad ei kiida heaks....milline silmakirjalikkus!!! Ma olen veel nüüd...päev hiljem täiesti šokis ja raevunud!

Hmmm...lõpp on ka mõnes mõttes üllatus...sest ma kogu aeg arvasin, et see lõpeb enesetapuga... aga läks teisiti! Mulle nii meeldib, kui on tegemist päris inimestega ning siis veel kõige lõpus öeldakse, mis tegelane teeb tänasel päeval...üldse oli kõik väga tänapäevane ja see ongi ehk selle kõige juures veel kõige hirmuäratavam. Perepoisil oli isegi täpselt see sama särk seljas, mille ka meie P.-le H&M-ist ostsime!!! Ja see, kui palju pisikeses Taanis on neid Jehoova-tunnistajaid... sama olukord on ju siis ka Eestis...

Režissör Niels Arden Oplev-i järgmine film on Rootslaste viimaste aastate müüduima raamatu põhjal valmiv "Mehed kes vihkavad naisi" (Girl with the dragon tattoo- ingl.k.). Selle on kirjutanud Stieg Larsson ning on triloogia esimene osa. Varrak peaks veel sellel aastal raamatuna välja andma eesti keeles...ei jõua ära oodata!!! Kuid lisaks režiile, oli Oplev koos Steen Bille -ga ka "Eri maailmates" või pigem "Kaks maailma" (ma pole taani keeles eriti tugev...ainult rootsi keele baasilt mõned sõnad) filmi stsenaariumi autor.

Hinnang: 4+/5- (lisaks filmielamusele endale, näiteks huvitavad kaameranurgad - see kui Sara ja Teis lamavad Teisi juures, üks voodis teine põrandal, on selle filmi suureks väärtuseks veel teema sügavus ning see, et mõtlemisainet jätkub veel päevadeks. Ma ei usu, et seda filmi niipea unustan. Alati kui on tegemist Jehoova-tunnistajate temaatikaga, olen ma selles teemas nüüd palju küpsem kaasa rääkima (kuid loomulikult annan endale aru, et ei tea ma ju veel pooligi asju, kuid kahtlemat on huvi teada saada). Ja kuna film näitas mõlemate poolte silmade läbi asju, siis ma võin küll otse ja julgelt välja öelda, et ma ei saa aru neist, aga mõistan, miks näiteks nende lastest kasvavad samuti Jehoova-tunnistajad. Ilmselt ei loe ka seda minu siinset teksti ükski Jehoova-tunnistaja, ega lähe ka kunagi seda filmi kinno vaatama...sest see on neil keelatud ning siis ei ole nad õiged "Jehoova-tunnistajad" ning "Jumal näeb kõike!!!!!"....ja kui kurb see iseenesest on!!! Aga minu jaoks oli see vapustav filmielamus! Silme avav, sest nad on ju kõikjal meie ümber ning Armageddoni järel nemad saavad igavese elu, aga meie kõik sureme!)

Tubli tubli

Käisin oma 13 aastasega hambaarsti juures kaasas. Siin Rootsis peavad kõik lapsed iga paari aasta tagant käima kontrollis. S-il avastati, et on vaja paar Eestis pandud plommi paremaks teha. Nii ma siis istusin seal puurimise kõrval ja vaatasin kuidas üks tõeline Rootsi kaunitarist hambaarst mu tütre suu kallal toimetab. Arstist märksa vanem õde, ehtne vanaema-tüüp, muudkui kiitis kui tubli ikka mu laps on. Tubli-tubli-tubli (ehk maakeeli duktig). Mul endal tuleb hambaarsti juures käies alati uni. Siiani arvasin, et see on tingitud sellest, et lamad śeal, valgus paistab näkku ja naisterahvad oma mahedate häälte ja meeldiva olemisega tahavad Sulle ainult head jne jne. Aga nüüd lapsega arsti juures olles istusin ju seal nurgas, aga uni tuli ikkagi. Lamades paned veel silmad kinni, aga seal oleks see olnud kuidagi imelik :)

Kui ma Kristini töölt tulles lasteaiast kaasa haarasin, sain jälle kuulda kui tubli laps mul on. Pani endale ise saapad jalga ning hoiab juba pliiatsit täiesti õigesti ning muidu ka meeldiv ja hea laps, tubli-tubli-tubli. Ma ise ka usun tegelikult, et mul on head lapsed. Siiski, see et kõik kiidavad niimoodi ülivõrdes, äratab ju kahtlust...kas ma äkki elan mingis mullis? :))) Kui Sulle kogu aeg midagi korrutatakse, siis hakkad ju nagu alatajus uskuma ka asju, mis ei pruugi olla tõesed. Reklaami-ohvrid oleme ju peaaegu kõik olnud...Ei, see on nali, lapsed on mul tõesti tublid...täpselt nii tublid kui me neist kasvatada oskame. Täna oli üldse üks kõva kasvatamise päev. Ja vahest see "kasvatamine" väsitab nii ära. Eriti kui üks on teismeline ja üks on päris pisike ning keskmine ei tea ka veel midagi kuidas need maailma asjad käivad.

Kõigest hoolimata ei vahetaks ma seda olukorda mitte millegi vastu. Neist on ikka rõõmu ja armastust kordi rohkem, kui mistahes asjast siin maailmas. Kristin ja tema kaks vanemat kolleegi :)

kolmapäev, 24. september 2008

Mamma Mu och Kråkan


Viisin oma 2 aastase ja tema vanema kolleegi ning kogu kamba emme nädalavahetusel kinno. Rootsi kinno. Rootsikeelset filmi vaatama. Multifilmi lehmast ja varesest.

Tegemist oli Rootslaste üliarmastatud Mamma Muuga ning tema sõbra Kråkaniga. Nimelt film saabki alguse sellest kuidas nad tutvuvad ja kuidas nende sõprus areneb. Jujja ja Tomas Wieslanderi lood on filmiks seatud ning muidugi juba kogenud Mamma Mu fännidena olime platsis! Eesti keeles on ka ilmunud raamat "Mamma Muu kiigub". Lisaks on meil mõned rootsikeelsed Mamma Mu-d ka riiulis olemas. Olen need ka lastele otsetõlkes ette lugenud. Ning täpselt nagu raamatutes nõnda ka filmis piilub lehma-mammi lapsi põõsa tagant ja tahab nende toredaid mänge ja trikke järele proovida... sedapuhku muu hulgas sukeldamist, kalapüüki, jalgrattasõitu, puu otsa ronimist, kiikumist, balletitantsu ja uisutamist. Kindlasti ma nüüd ka unustasin midagi, sest see lehm on tõesti toimekas! Ja ikka on vares seal kõrval hoidmas kahe tiivaga peast kinni ning imestamas, et lehmal pole ülemistes sahtlites kõik korras. Aga tegelikult see ongi lahe, et kui näiteks lehm tahab rattaga sõitmist õppida ja vares seal juures siis kraaksub: "Lehmad ei oska ju rattaga sõita!", siis lehmamammi vastab: "Sellepärast ma ju tahangi õppida"...ning tavaliselt ta siis mõningase õppimise järel ka selle või teise asja selgeks saab! Ehk polegi nagu ületamatuid raskuseid, peaasi on õppimine ning muidugi ka tahe!

Eriti võluv selle multika juures on see, et see on täiesti vägivallavaba, ülimalt heatahtlik ning liigutav. Ma usun, et kui kõik lapsed selliseid filme vaataksid, saaks maailmas tulevikus parem koht elamiseks. Selliste multikate vaatamine arendabki minu meelest emotsionaalset intelligentsust. Sest lisaks vahvale ja naljakale sužeele, näitab ta ka lihtsate ja lapselike vahenditega, et erinev olla ei ole paha, et raskused on võitmiseks ning sõpruse ja heade suhete nimelt tasub ja tuleb pingutada. Tegelikult neid osavalt peidetud eluõppuseid oli seal veel kuhjaga!

Minu lemmikstseen olli see kui lehm läheb varesele puu otsa külla ning pannes pea varese pessa, näeb ta kapiseinale kleebitud fotosid...ning alumisel fotol on ka lehma enda pilt! Kuid igasuguseid pisikesi, armsaid detaile oli seal ka, millele ehk lapsed väga tähelepanu ei pööragi, kuid vanemate jaoks teevad vaatamise naudinguliseks..nagu näiteks varese tuhvlid jne jne. Lisaks oli seda vahvat multifilmi tehtud veel vahvamaks mõnusate lapselike lauludega, millest kindlasti saavad siinsetes lasteaedades hitid.

Lõppkokkuvõttes olime kõik neljakesi ülimalt rahul! Ja fänname Mamma Mu-d edasi!

Hinnang: 4+ (ükski Wall-E või Kung Fu Panda pole oma tasemelt tänavu lähedalgi sellele vahvale multikale! Ok, see on ju nö. vanas stiilis joonistatud, aga seda südamlikum ja armsam. Ning ka multika juures on minu meelest ikkagi kõige tähtsam selle sisu, mitte kunstiline vorm. Parajalt lühike ka, et laste tähelepanu ei hajuks. Ülimalt soovitatav lasteaialastele!!! Aga ega ka minul ei hakanud hetkekski igav! Hmmm....võibolla ma olen 2-7 aastastega samal intellektuaalsel tasemel :))) Aga siis on K ka...ning ilmselt suurem osa sellest saalitäiest inimestest, kes kõik tundusid väga elavalt kaasa elavat)


teisipäev, 23. september 2008

Teel tööle ja teel lõunale...Rahvusköökide Top10

Otsustasin juba hommikul tööle tulles, et täna lähen lõunale oma lemmikusse Jaapani restorani Yakitori -t sööma. Ilm on õues ilus, päike paistab ja on meeldivalt sügiseselt soe. Keerasin oma kontori juurest ümber nurga ning üle tee jäi üks Tai restoran "Nhu's Thai 2".

Olen selle restorani kohta kuulnud kolleegilt, et see on selline keskmise tasemega, ei midagi erilist. Noh, häbi tunnistada, aga ma olen oma elus vist ainult paari käe sõrmedel ülesloetavad korrad üldse Taimaa toitu söönud ning siiani pole ma sellele eriti tähelepanu pööranud. Appi, milline viga...

Tellisin kala ingverikastmes. Vapustav, nii kala, riis kui ka see kaste ja lisaks veel see mix, mis ma oma salatile peale valasin salatilaual olnud kastmetest. Jumalik! Ja see restoran on olnud seal juba mõnda aega... Tõeline kulinaarne üllatus. Nüüd tuleb ehk ka teised Tai restoranid avastada. Kolleegilt sain juba ka vihjed kahe parema kohta, kus tema on käinud. Üks on lisaks veel täiesti mu kodu lähedal.

Kodust rääkides, siis tulime täna Kristiniga kahekesi. Tema lasteaeda, mina tööle. Ja kuna Rootsis on lapsevankriga reisijatel bussisõit tasuta, siis avastasime, et otse meie kodu juurest Slussenist tuleb üks bussiliin siia kontori ja lasteaia juurde. Milline mugavus! Ja kõige lisaks veel tasuta! Nüüd hakkangi teisipäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti, kui Kristin läheb lasteaeda, kasutama seda udupeent võimalust. Auto seisab mul tavaliselt päevade viisi parklas, kui mul just kuhugi linnast välja ei ole vaja sõita. Ja seega tööl olen ikka jala käinud siiani, vahest ehk ka metroo või autoga.

Aga tulles veel korra tagasi eri maade köökide juurde, siis mu lemmikute Top on siin:
1. Itaalia (Pastad, pizzad (kindlasti mozzarellaga), salatid/õlikastmed ja lasagne. lisaks ka Chianti veinid)
2. Eesti (ikka oma kodune sült ja hapukapsas, verivorstid ning ahjuliha, mis ühtlasi on ju ka suures osas Saksa toit...hmmm Eesti stiilis kartulisalat ka!)
3. Jaapan (Sushi!!!!)
4. Hiina (Magushapus kastmes ma-ei-tea mis liha, nuudlid ning taignas friteeritud hiigelkrevetid ja jäätisega banaanid...seda ikka hiinakates pakutakse, aga kas see tegelikult ka "hiinakas" on?)
5. India (Tikka Masala ja currytoidud, suus sulav kanaliha jne)
6. Mehhiko (Taco-d ja Enchiladad. hästi maitsestatud)
7. Prantsuse (Camembert ja viinamarjad, lisaks omletid ja kõrgklassi prantsuse köök)
8. Rootsi ja Norra (Lõhe ja muud kalad)
9. Vene (Pelmeenid ja pliinid)
10. Tai (olen küll alles avastamas selle maa toite, aga supid ja salatid ning kala on siiani vapustavad olnud)

Hispaania paellad minule eriti ei istu. Austraaliast meeldib mulle Vegemite...polegi seda juba 100 aastat saanud, aga see pole ju otseselt toit, pigem võileivakate... Kreekast meeldib mulle Tzatziki-kaste, Armeenia ja Gruusia lambalihatoidud, Kanada vahtrasiirupiga pannkoogid ja kõiksugu huvitavad marjad ja muud toidud, Ukrainast borš, Belgia vahvlid pole nii head kui need krõbedamad (ma ei teagi, kelle kööki need kuuluvad). brittide Fish & chips on ju ka hea, aga kuivõrd britilik see lõppude lõpuks on...ahjaa, muidugi ka Ameerika BBQ ja coleslaw...ja vahest ju ka hamburgerid ja hotdogid on õigel ajal õiges kohas...ja ei saa ka unustada Türgi kebab -e!!! Aga kui palju on igasuguseid idamaa kööke veel avastamata - Korea, Indoneesia jne jne jne

Amsterdam - Ian McEwan

Alates raamatu esimestest lehekülgedest kuni viimseni välja on see lugu läbinisti intrigeeriv. Tegemist on lühiromaaniga, kuid meisterlik kirjanik suudab ka vähesega luua karakterid, tekitada probleemid, panna lugeja kaasaelama ja -mõtlema ning mis kõige mahlasem - šokeerida mõnusa püandiga.

See on juba ma-ei-tea-mitmes McEwani raamat, mida nüüdseks lugenud olen ning ikka on neis näidatud inimeste psüühika hämaramaid alasid, kas otse, kiiksuga või püandis paljastuvalt. "Amsterdam" ei ole erand. McEwan-ile meeldibki kiiksuga asjadele läheneda või julgelt ning julmalt asju nimetada nende õigete nimedega. Siinkohal pean ära märkima, et Amsterdami on tõlkinud üks minu lemmiktõlke - Anne Lange. Ja ma usaldan 100%, et kuigi mul on olemas ka originaalkeeles see raamat, siis AL-i tõlget lugedes ei läinud mul kindlasti mitte midagi kaduma.

Lugu ise räägib kahest sõbrast. Ajakirjanikust Vernon -ist ja heliloojast Clive-st. Raamat on üks parast suhete sasipundar, millest hargnemas 5 niiti. 1 naine Molly Lane, kelle matustel ülejaanud niidiotsad nö. kohtuvad. 2 eelmainitud sõpra, abikaasa George ning välisminister Garmony. Huvitav kombinatsioon, sest sõbrad Clive ja Vernon on Molly endised armukesed ning välisminister oli surmaeelne armuke. Edasi hakkab lugu hargnema sellest, kuidas Molly nö. jätab pärandusena George-ile fotod välisministrist (kellest muideks tõotab saada tulevane peaminister) provokatiivsed fotod. Fotodel on lugupeetud härra minister naisteriietes. See tõotab kujuneda ajakirjanik Vernonile parajaks karjääriredeliks, kuigi sõber Clive teda selle foto avaldamise eest hoiatab.

Kõik ei lähegi täpselt nii nagu Vernon soovib ja lisaks kõigele tekib tüli ainsa tõelise sõbra Clive-ga. Samuti kasutab Vernon kättemaksuks Clive-lt sõprusepäevadel saadud infot ning üritab Clive-le nö. kätte maksta. Juhuste kokkumängul on aga suur roll nii nende sõpruse edasise käekäigu kui ka saatuse suhtes. Lõpupüandi võib ehk ära arvata, kui ühe "sõbra" tegudest aimu saab, kuid ometi on see lugejale rahuldustpakkuv maiuspala.

Lisaks muidugi see rahuloleva abikaasa George-i nö. epiloog. Sest täpselt nii see ju ongi, et "what goes around comes around"...või oleks paslikum öelda "Kuidas külvad nõnda lõikad" või veel sobivam "Kuidas küla koerale nõnda koer külale". Sest eks muidugi täpselt nagu üks sõber teisele üpris raamatu alguses ütleb, et abikaasa George maksab kätte esimesel võimalusel kellele tahes Molly armukestest...siis nii see ju lõppude lõpuks lähebki. Ja aus mees on ikkagi see, kes viimasena naerab.

Ma ise olen ka viimasel paaril aastal hakanud mõtlema, et karma on tõesti bitch. Ning ega ikka tasu heast peast kellelegi halba tahta, see kõik tuleb kuidagi endale ka tagasi. Ja McEwan näitab seda samuti Amsterdamis ning meisterlikuks teeb selle asja veel see, et seda teeb ta mitmel tasandil. Kuidas tõesti tõlgendame sõnumeid, see võib oleneda täiesti taustsüsteemist. Ja kättemaksul võib olla väga valusad tagajärjed maksjale endale.

Kuid tavalises elus ikkagi nii "hulle" inimesi nii palju pole...see ehk annabki lugedes sellise turvalise ja hea tunde ning võimaluse imestada ja mingis mõttes isegi naerda nende narride üle. Võibolla isegi naerda ja vaimustuda kirjaniku fantaasiavõime üle?!

Mõtlema pani see lugu mind veel selle üle, et miks see on ka päris elus piisavaks argumendiks, et rikkuda kellegi poliitiline karjäär, kui meespoliitikust ilmuvad meedias naisteriides meigituna võetud fotod. Mis sellel lõppude lõpuks vahet on, mida inimene oma vabal ajal näiteks teeb. Ei tea ju selle pildistamise hetkeolukorra taustsüsteemi ning tugeva isiksuse, targa inimese ning ühiskonnale vajaliku indiviidi puhul ei peaks minu meelest oluliseks pidama selle isiku kiikse. Eks meil kõigil ole ju omad, mõnel on need lihtsalt visuaalsemad ja/või kummalisemad kui teistel...

Hinnang: 4 (Väga mõnus "ühepäeva lugemine". Kui hüpata üle veel ka need muusikakirjeldused, mis iseenesest ei olnud sisu mõttes olulised, pigem näitasid kui korralikult kirjanik asja tunneb, siis võiks selle raamatu lugeda tõeliselt kiiresti läbi. Ja nauding on ta igal juhul. Millegipärast meenus mulle kunagine telesari soome kanalitelt "Alfred Hitchcock esitab". Seal olid samuti sellised novellimõõtu lookesed, kus alati oli mingi kiiks või püant juures. Ian McEwan võitis Booker-i 1998 just nimelt selle romaaniga. Kuigi tema natuke hilisem "Lepitus", on minu lemmik tema raamatutest, oli ka Amsterdam igati soovitatav kõigile.)

esmaspäev, 22. september 2008

Esimene 3 sõnaline lause

Täna hommikul, enne kui ma tööle läksin, oli K saatmas P-i kooli. Kristin istus oma söögitoolis ning mängis kitarri plektroniga. Plektron kukkus tal maha ja ta ütles : "Issi tule appi!"

Teadagi käskivas vormis...Kristini lemmikvorm...esimene kahesõnaline lause oli ju "Ärka üles!"

:)))))





Tagasi Bridesheadi - Evelyn Waugh

Tagasi Bridesheadi, alapealkirjaga "Kapten Charles Ryderi taevased ja maised mälestused", ongi justkui mälestusteraamat kahe maailmasõja vahelisest ajast. Tegemist on Charlesiga, noormehega, kes sõbruneb ülikoolis Sebastian Flyte nimelise noormehega. Sõprus kasvab nagu millegiks enamaks ja märkamatult saab Charles-ist Sebastiani peretuttav ja edasi ka tema järelevaataja...hiljem peaaegu et ka päriselt pereliige...

Lugu ise järgibki Charles-i ja tema sidemeid Flyte-ide perega (peamiselt Sebastiani, Cordelia ja Juliaga). Kuidas elu raputab ja liigutabteda siia sinna - nii geograafiliselt kui ka tunnetemaastikul. Suurest sõbrast Sebastianist näiteks ongi juttu ainult raamatu esimeses osas ning natuke ka viimases lõpus. Ometi tihti viidataksegi just Charles-i ja Sebastiani sõprussidemetele kui räägitakse sellest raamatust. Võibolla on see ka kõige intrigeerivamaks teemaks? Kas nende vahel oli ka mingi ühepoolne homoseksuaalne armastus? Kas sellepärast Sebastianist saigi joodik? Seda tekstist välja ei loe, kuid pani mind küll mõtlema... eriti arvestades seda kuidas Sebastian mingi saksa kutiga hiljem seda "õiget armastust" nagu ei leia...aga ei tea ju ka...

Üldse jäi mulje, et sajandi alguses olid mehed nii elegantsed, silutud ning libedakeelsed, et suurem osa neist mõjusidki minu meelest homoseksuaalsetena. Samas seda teksti lugedes on nii kummaline, et see polnudki nagu üldse tabuteema sellel ajal. Huvitav... Samas imestasin ma ka pidevalt, et kuidas üldse esimesest maailmasõjast eriti ei räägita omavahel...ometi oli see ju alles värskelt lõppenud ning peaks mõjutama inimeste igapäevaelu....kuid lõpus kogu see sõjajutt ei jää tulemata...küll peamiselt seoses ikkagi teise maailmasõjaga.

Üldiselt oli see küll briti kõrgklassilikult kuiv ja emotsioonideta raamat täpselt nagu ilmselt selleaegne ühiskond (vähemalt nii kujutan ma seda ette). Kuid eks tunded pulbitsesid rohkem pinna all ning seda hullemate tagajärgedega. Kõik oli nii peen ja kombekas. Aga minu jaoks tunnetevaene. Just lugedes seda teksti...nüüd pärast lugemist sellele kogu loole tagasi mõeldes leian ma mõtteid ja detaile, millele ma kohe nagu ei osanudki mõelda.

Kuigi mul pole tavaliselt kombeks lõike loetud raamatutest üles kirjutada (välja arvatud luuleraamatud, millest ma oma lemmikud tavaliselt üles kirjutan), siis selles raamatus oli üks koht, mis silmatorkavalt esindab just selleaegset ühiskonda ja tabuteemasid...ehk kuidas kirjanik Waugh oskuslikult delikaatselt annab tekstis edasi info, et Charles ja Julia tegid laeval "kähkuka":

"Veel ei olnud käes luksusliku maiustamise aeg, teadsin, et ka niisugune aeg tuleb - tuleb koos pääsukeste ja pärnaõitega. Praegu, siin tormisel merel tuli aga teatud formaalsused täita, ei midagi enamat. Siin justkui kirjutati valmis ja pitseeriti tema ahtate puusade omandusõiguse akt. Ma astusin täieõigusliku valdajana esimest korda maale, mille üksikasjaline nautimine ja väljaarendamine jäi edaspidiseks."

Minu jaoks just sellistes kavalates sõnamängudes ja pinnapealsete sõnastustega palju sügavama põhjaga asjade, tegude või tunnete edasiandmine on täiesti kõrgem klass...ehk täiesti õigustatult on tegemist klassikuga. Kuigi Julia ja Charles-i armastuslugu ei tundu raamatulehel nii huvitav, on ikkagi huvitav teada, kas ja kuidas see nende afäär kulgeb ja milleni ta välja jõuab...seda ju ette ära ei aima ega tea.

K pööras veel tähelepanu olulisele lõigule raamatu eelviimaselt leheküljelt, mis omamoodi kirjeldab samas kogu selle raamatu tunnet kui ka mingit tunnet, mida ehk igaüks meist oma elus vahest tunneb. Siin on see lõik:

"...Te vist ütlesite, et see koht on teile endisest ajast tuttav?" "Jah, hästi tuttav. See kuulub minu sõpradele." Ja samal hetkel, kui ma seda ütlesin, kõlasid need sõnad mu kõrvus niisama kohatult kui kunagi ammu Sebastiani selgitus: "Siin elab minu perekond", ehkki oleks pidanud ütlema: "Siin on minu kodu".

Kodu-teema on alati kõiki mõjutav...meid ju siin välismaal hetkel eriti palju. Aga tegelikult oligi ka minu meelest see Sebastian seal Bridesheadis nagu võõrkeha. Ta ei tundnud ennast ilmselt oma enese nahas mugavalt ning samuti tundis ta seda, et tema pere teda ei mõista. Sellepärast otsiski lohutust ja turvapaika, (miks ka mitte kodu) oma sõprade hingedes. Charles-i hinges ta kahtlemata ka sellise kodu leidis, kuid ilmselt mitte täpselt sellise, mis teda rahuldanud oleks. Ja siis tuli appi võtta kangemad ained. Homoseksualismist räägitakse ka ühe avalikult gay-tegelase läbi. Nimelt üks väga värvikas tegelane, kes vilksatab paar korda raamatust läbi. Läbi tema tegelase saab eriliselt aimu, kui "tavaline" ja üldse mitte nii tähelepanu äratav, nagu tänasel päeval, see tollel ajal oli. Kuigi võibolla oli seda ainult kirjaniku sotsiaalne kiht või tema lähiümbrus. Ei tea.

Hinnang: 2+ (minule see raamat kokkuvõttes ei meeldinud. Kahtlemata oli see proosana väga ilus ning sõnameister Evelyn Waugh, kes on muideks ise meessoost, on meisterlik sõnasepp. Kuid minu jaoks oli see raamat igav ja tunneteta. Venis ja venis ning sellest ajastust on ju nii häid, ilusaid või/ja huvitavaid raamatuid, kus tõesti tunded on tormilised, mis sellest, et pinna all. Ilmselt on selles süüdi peategelane ning tema mõnevõrra balansis närvikava. Kuigi tegemist oli kunstnikuga, oli Charles ikkagi kuidagi igav ja sentimentaalsusteta. Ma usun, et raamatust saaks päris hea, kui kogu asi oleks kirjutatud Sebastiani silmade läbi. Võibolla on keegi ka juba kirjutanud...aga see oleks päris hea mõte! Samas olen ma veendunud, et mida aeg edasi ja mida rohkem ma sellele loole tagasi mõtlen, seda paremaks ta muutub. Mul on selline tunne, et nagu selleaegses ühiskonna, nii ka selles raamatus oli palju rohkem pinna alla...ma lihtsalt ei leidnud seda kõike üles ning ehk ei osanud seda tõlgendada või kokku viia. Ootasin ja vaevlesin, et millal selle raamatuga ühele poole saan.)

reede, 19. september 2008

Natuke uue teatrihooaja uudiseid...

Praegusel hetkel plaanitavad uuslavastused:

Ugala:
Anton Tšehhov “Kolm õde”, lavastaja Peeter Tammearu, september
Toomas Suuman “Linnapea”, lavastaja Andres Lepik, oktoober
Ott Aardam “Poks”, lavastaja Ott Aardam, oktoober
Gerald Sibleyras “Grafiti”, lavastaja Taago Tubin, november

Draamateater:
Madis Kõiv “Lõputu kohvijoomine”, lavastaja Priit Pedajas, oktoober
Peter Shaffer "Leekrüübe", lavastaja Priit Pedajas, november
Nikolai Jevreinovi “Kõige tähtsam”, lavastaja Hendrik Toompere jun, sügistalv
Edna Mazia “Mängud tagahoovis”, lavastaja Viktor Rõzakov, talve algus

Juan Rulfo “Pedro Paramo”, lavastaja Ingomar Vihmar, uue aasta algus

Vanemuine:
Donald Margulies “Kogutud teosed”, lavastaja Eva Klemets, september
Robin Hawdon “Sviit”, lavastaja Andres Dvinjaninov, oktoober
Paul Abraham "Savoy ball", lavastaja Georg Malvius, november
Billy Roche “Vaene loom vihma käes”, lavastaja Liisa Smith, november
Priit Pajusaar/Heiki Ernits/Janno Põldma/Leelo Tungal "Detektiiv Lotte", lavastaja Ain Mäeots, detsember
Franz Kafka “Loss”, lavastaja Hendrik Toompere jun, veebruar

Ödön von Horvath “Lood Viini metsadest”, lavastaja Robert Annus, aprill

Rakvere teater:
Urs Widmer “Top dogs”, lavastaja Kati Kivitar, september
Lutz Hübner “Creeps”, lavastaja Üllar Saaremäe, oktoober
Connori, Mc Preshon “Teisel pool”, lavastaja Üllar Saaremäe, detsember

Endla:
Nikolai Gogol “Revident”, lavastaja Tiit Palu, oktoober
Andrzej Saramonowicz “Testosteroon”, lavastaja Enn Keerd, oktoober
"Saja-aastane laps", lavastaja Andres Noormets, detsember

Kuressaare Linnateater:
Yasmina Reza “Tapatöö jumal”, lavastaja Jaak Allik, oktoober

Tallinna Linnateater:
Richard Brautigan “Arbuusisuhkrus”, lavastaja Jaanus Rohumaa, november
Tennessee Williams “Iguaani öö”, lavastaja Ingo Normet, detsember
Morris Panych “Tädi ja mina”, lavastaja Aleksander Eelmaa, talv

NO99:
Kristjan Sarv/David Morrell "rambo", lavastaja Kristjan Sarv, oktoober

VAT Teater:
Moliere "Misantroop", lavastaja Markus Zohner, oktoober
Rudolf Herfurtner "Varblane Priit", lavastaja Mart Kampus, detsember
Andrus Kivirähk "Ingel, ingel, vii mind taeva", kevad
Peca Stefani "Värvit", lavastaja Ago Soots, kevad
Laura Ruohonen "Üksik saar", lavastaja Aare Toikka, aprill


Estonia:
Piret Rips/Leelo Tungal "Imelaps", lavastaja Garmen Tabor, detsember

Eesti Nukuteater:
Šoti muinasjutt "Šoti torupillimängija", lavastaja Reeda Toots/Are Uder, september
Jevgeni Ibragimov "Kuldvõtmeke ehk Buratino senitundmatud seiklused", lavastaja Jevgeni Ibragimov, september
Samuil Maršak "Kaksteist kuud", lavastaja Andres Dvinjaninov, november
"Jõulusalmi asemel", lavastaja Jevgeni Ibragimov, detsember

Lavaka 24.lend:
Nikolai Jevreinov "Kõige tähtsam", lavastaja Henrik Toompere, november

Tartu Uus teater:
Jevgeni Griškovets "Vene rännumehe ülestähendused", lavastaja Ott Aardam/Mart Aas, september ***
Ivar Põllu "endspiel", lavastaja Ivar Põllu, september

Muusikaliteater:
Cole Porter "Nii on meil moes", lavastaja Andrus Vaarik, november

PolygonTeater:
Kristian Smeds "Külma pildid", lavastaja Tamur Tohver, oktoober


Näitlejate, dramaturgide täiendused/muudatused teatrites...

Linnateater:
Linnateater on võtnud tööle dramaturgina viimasest teatrikooli lennust Maria Lee Liivak -u.
Ursula Ratasepp jääb lapsepuhkusele.

Draamateater:
Uusi lavajõude on lausa 3: Kristo Viiding ja Uku Uusberg viimasest teatrikooli lennust ning Ugalast väikese kaarega Vanemuise kaudu saabunud Hilje Murel.

Ugala:
Teatrisse saabus näitlejatena kolm uut meest viimasest teatrikooli lennust:
Juss Haasma, kelle esimene töö on "Poks". Martin Mill, kes mängib juba Pelle-t "Väike Tjorven Soolavareselt" ning samuti osaleb "Poks"-is. Andres Oja, kes teeb kaasa juba kolmes tükis - "Anna Karenina", "Kolm meest paadis" ja "Väike Tjorven Soolavareselt". Lisaks osaleb ta samuti "Poks" -is koos kahe kursavenna ning Luule Komissaroviga.

Vanemuine:
Maria Soomets on saanud endale uue koduteatri! Samuti liitusid teatriga lavakunstikooli tänavused lõpetajad Maarja Mitt ning Robert Annus.

VAT Teater:
Uuest hooajast on pisike trupp saanud täiendust lavakooli tänavuste lõpetajatega - Ago Soots ja Meelis Põdersoo.

Nukuteater:
Viimasest lavaka lennust liitus trupiga Agnes Aaliste.


Balti teatrifestivalilt viisid koju auhinnad Endla Teater audio-visuaalse lahenduse eest ning Eesti Draamateater ansamblimängu eest lavastuses "Boulgakoff".

neljapäev, 18. september 2008

Päeva kroon

Täna oli üks põnev ja ärev päev! Nimelt tulid mulle külla 21 tarka ja huvitavat eestlast, keda mul oli au viia külastama SAAB-i hävitajalennukite Gripen tehast. Lisaks valmistatakse seal ka lennukiosi Boeingule, Airbusile ja teistele lennukitüüpidele. Ja ühtlasi ka helikopterite keresid. See kõik oli mõistagi väga eriline, alates muidugi sellest, et tihti Sa ikka oma elus lennukite nja helikopterite tootmist näed, kuid minu meelest võttis Saab ka muidu meid ülimalt kenasti vastu, tegid ettekanded, näitasid tootmist, jagasid kingitusi. Üks suuremaid üllatusi oli ehk tõdemine, et kui palju lõppude lõpuks lennukite valmistamisel tehakse ära käsitsi! Nii minu kui kuuldu põhjal ka külaliste meelest oli tegemist superüritusega!


Pärast SAAB-i käisime ka ühes konsultatsioonifirmas, mis on välja kasvanud SAABist ning nende tegevuskontseptsioon on täiesti eriline ja harukordne. Eestis sellist üldse ei olegi ning Rootsis on neid ka kõigest 2. Firma direktor ärgitas mitu korda, et tehke ära- tasub kindlasti! Nad aitaks ka oma knowhow-ga. Huvitav, kas tekitasid kellegis ka reaalse mõtte see teoks teha'?

Keegi inimestest oli lennukist kaasa võtnud ka ühe Eesti hommikuse ajalehe ja kas sa näe, minu kommentaarid olid seal sees! Ainult, et väga moonutatud kujul...ja ometi oli tegemist kirjaliku lühiintervjuuga. Ikka suutsid nad mu mõtteid tundmatuseni moonutada. Anyway...irooniline on see, et tegelikkus jäljendab teinekord fiktsiooni ning see mis veel eile tundus teisiti võttis täna natuke just sellise kuju, milliseks ajaleht mu vastused oli moonutanud :)

Kui ma umbes kell 23.15 tööülesannete täitmiselt koju jõudsin, olid peaaegu kõik juba uinunud või lihtsalt voodis teki all. Ainuke, kes mulle uksele vastu jooksis hõisates "Issi, issi", oli Kristin. Blond pats püsti peas, kallistas ta mu jalgu samal ajal kui ma üritasin end arvuti- ja riietekoormast vabastada. Tema nägu säras siirast rõõmust mind nähes. Otse loomulikult olin ma seitsmendas taevas selle suure tähelepanu peale!!! Ma muidugi võtsin ta sülle ning lennutasin teda. Siis võtsin sügavkülmast talle ja endale mahlajääd, mida me rõõmsalt teineteise vastu "Prosit!" - kokku lõime, ise samal ajal naerda kõkutades... Kristin muudkui paitas mind ja võttis mu lõua oma pihu sisse. Kui nüüd päris aus olla, siis üks mahlajää läks teise järel...lõpuks saime vist mõlemad enamvähem 3 mahlajääga hakkama :)
Oli kui palju põnevust ja huvitavaid vestlusi tahes päeva jooksul...kogu päeva jäi ikkagi kroonima 2-aastase, issit oodanud tüdruku vastuvõtt keset ööd!

kolmapäev, 17. september 2008

TOP 10 laulud mu mp3 - mängijas (September 2008)

1. A Fine Frenzy - Almost lover
You sang me spanish lullabies, the sweetest sadness in your eyes...
Vapustavad sõnad, lähevad otse hinge!!!


2. Amy MacDonald - This is the life
Where You're gonna go and where you're gonna sleep tonight?
Uskumatu ta tuleb siia Stockholmi kontserti andma just sellel päeval kui mina Eestis olen!!!! Tema uus laul Mr Rock & roll on ka mu playlistil tõusuteel.


3. Sam Sparro - Black and gold
If you're not really here, I don't wanna be either, i wanna be next to you...
Üks parimaid tantsulugusid sellel aastal üldse


4. Katy Perry - I kissed a girl
I kissed a girl just to try it, hope my boyfriend don't mind it. It felt so wrong, it felt so right..
Tema uus laul "Hot n cold" on samuti kõvasti playlistil tõusmas...


5. Lisa Miskovsky - Another shape of my heart
Sadness is beautiful, loneliness is tragical, and i'm just in the middle...
Avastasin selle Rootsi lauljatari alles sellel aastal.


6. Madonna - Give it 2 me
What are you waiting for, nobody's gonna show you how..
Sellest ei tüdine ma vist kunagi!


7. Delta Goodrem - In this life
One love is all I need in this life...
Need sõnad oleks justkui minu suust.


8. Nelly Furtado - Afraid
So afraid, what people might say, but that's ok, cause you're only human
Kas poleks juba aeg uue plaadiga välja tulla??


9. Jason Mraz - I'm yours
Look into your heart and you'll find love love love love...
Tuleb kohe-kohe Rootsi esinema!!!!


10. Jill Johnson - Jolene
Jolene,I'mbegging darling, please don't take my man...oh please don't take him just because You can!
Vana hea Dolly Partoni lugu Rootsi parima countrylaulja esituses.

teisipäev, 16. september 2008

Esimene lasteaiapäev ja churros

Meie tupsunupsu tegi täna väikse sammu inimkonna ajaloos, kuid suure sammu iseenda elus! Nimelt oli tema elu esimene lasteaiapäev. Rootsis on kahenädalane lapse lasteaiaga harjutamise periood, ehk siis esimestel päevadel käiakse vaid lühikest aega ning koos ema või isaga. Kuna mina pidin tööle minema, siis K käis ja oli seal temaga.

Muidugi meie jänkupreili ei julgenud eriti emmest kaugemale liikuda. Ikka tuttav ja turvaline seal teiste "tittede" seas on ema küljest kinni hoides või veel parem süles istudes :) Õues juba natuke julges ringi liikuda ning proovida üht koma teist. Enne äraminekut läks isegi mängukannide-nurka!!! Eestlaste värk - algul ei saa minema, pärast ei saa pidama... K küsis veel koduteel, et kas homme ka lähme? Kristin oli vastanud endale omasel moel, koos ohkega: "mhmh"

Homme siis seiklused jätkuvad...ikka sammuvõrra kauem ja nii kaks nädalat...vahepeal kaob sujuvalt ka emme kõrvalt ära... Seda kõike ikka selleks, et last mitte traumeerida. Pole ju vaja rikkis närvidega lapsi. Küll hiljem, kui on juba iseseisvust rohkem, saab ka järsemaid muudatusi teha...kuigi me Eesti lapsed oleme juba kohe sõimest peale harjunud rohmaka suhtumisega meie vanemate ja ühiskonna poolt...aga võibolla selles peitubki saladus, miks rootslased keskmiselt ligikaudu 10 aastat kauem meist elavad...ei tea.

Täna lõuna ajal käisin Emakesel Indial külas...sõin kõhu nii täis sellest portsjonist Kana Tandoori -st (Chicken Tandoori), et kui ma pärast tööpäeva ja pärast laulukoori koju kõndisin kella 20 ajal, olin veel ikka täiesti täis. Söögist rääkides tuli mulle meelde, et nädalavahetusel oli Stockholmis Rahvusvaheline tänavalaat. Nimelt igast maailma otsast nii söödavat kui muud pudipadi müüvad tänavakaupmehed. Ma käisin meie pere kahe suurema tütarlapsega jalutamas ning kogemata sattusime ka sinna erinevaid prantsuse juuste maitsma, millest välimuse poolest kõige huvitavam oli ehk mürkroheline pesto-juust, kuid maitselt olid ikka kreemjad juustud üle kõige. Ja muidugi, kus küpsetatakse midagi magusat, sealt ei puudu ka vapustavad aroomid ning mu nina peatas mind Hispaania leti ääres, et osta ja maitsta "churros"-id. Need on sellised pulgakujulised küpsetised, mis on midagi pontšiku, küpsise ja saia vahepealset ja iseenesest ei ole magusad, kuid nendele puistatakse hoolega tuhksuhkrut, mis teeb neist muidugi väga magusad! Ja välja näevad nad sellised:

Ah, et kuidas mul kooris läheb? Tänan küsimast! Kolmandal korral juba hakkab nagu midagi tulema...kuigi täna mul oli mingi köhapoiss kurgus ning sellepärast kippus hääl omatahtsi tooni muutma...aga juba tuleb. Need laulupeole pääsemiseks nõutavad laulud, ehk "Laulu algus" ja "See on Eesti" on minu meelest väga ilusad ja parajalt rasked ka...minu baritoni jaoks, kes olude sunnil peab laulma teist tenorit, on nad väga huvitavad. Muidugi korra nädalas lauldes on mingi normaalse taseme saavutamiseks seda kahtlemata liiga vähe. Häält päris lahti polegi veel ju jõudnud laulda nende kolme kooriprooviga.

Kui ma koju jõudsin, võttis mind vastu kõrvulukustav kisa. Kristin sakutas, kriipis ja näpistas P-i. Ma muidugi keelasin ja küsisin Kristini käest, "Noh, ühe päeva oled lasteaias ära ning kohe on uued kombed küljes!" Ta vaatas mind ja muutus tõsiseks ning keeras selja ja hakkas teise tuppa minema, ise ohates öeldes: " Kohe, kohe" :)

pühapäev, 14. september 2008

Portselansuits - Eesti Draamateater

Selle tüki pealkirjaks või alapealkirjaks oleks võinud vabalt olla ka "Kuidas tappa monstrumit iseendas?" Minu meelest portselansuitsu näinud inimesed jagunevad suures osas kaheks. Ühed, kes leiavad selles tükis üles iseenda mõtted, filosoofilise mõttevoolu sügavuse, noorte tegijate tegemise tahte ja naudingu. Ja on teised, kellest mitmed on lahkunud esimese vaatuse lõpus. Aru saamata või saades, kuid seda kõike mitte adapteerides enda jaoks vaid just nimelt tundes, et see on masendav ja mõtetu. Selliseid kommentaare olen kuulnud siit ja sealtpoolt inimeste käest.

Üldiselt on minu jaoks hea etenduse eelduseks 4 põhitegurit:
1. Hea ja huvitav sisu, mis äratab minus mõtteid või emotsioone võimilles leiduvad huvitavad mõtted/laused.
2. Hästi näideldud, head näitlejad.
3. Lavastaja on kasutanud lahedaid - uusi, klassikalisi, põnevaid/mõjuvaid või nostalgilisi - lavastusnõkse.
4. Tehniline pool, nagu kostüümid, valgustus, meik, kunstiline kujundus jms. on paigas.
Lisaks on veel väiksemaid ja detailsemaid põhjuseid, aga kõige olulisemad jagunevad neisse nelja gruppi.

Kui nüüd proovida lahti lõhkuda Portselansuits, siis võin suurema või väiksema linnukese teha iga erineva "hea etenduse eelduse" kohta. Ja ometi mulle see tükk eriti ei meeldinud. Oli lauseid nagu "Hullsärk on praegu pesus", mis mulle väga meeldisid või pakkusid avastamisrõõmu. Või siis mõtted, mida tekitasid minus mõned kasutatud sõnad ja mis mu mõttevoolu hetkeks viisid ajast ja ruumist "mujale" - nagu näiteks "kergemeelsus". Tabasin end mõttelt, et eesti keeles on olemas sõnad "kergemeelsus" ja "raskemeelsus" kuid ometi ei ole nad teineteise otsesed vastandid...kummaline. Mulle meeldis kui täiega kõik kolm noort näitlejat mängisid. Eriti Sten Karpov ja Kristo Viiding. Maarja Mitt mängis ka täiega, kuid millegipärast ei "müünud" ta oma sõnu omaenda mõtetena. Vähemasti minule jäi selline mulje. Stseenides kus ta füüsiliselt näiteks "kakles" Viidingu Ike-ga, need olid väga ehtsad ja loomulikud...nagu päris. Kristo Viidingul on mingi omapärane aura, tema stiil lihtsalt sobib mulle ja sellepärast tahan teda vaadata mistahes rollis ja tema tegelase mõtetega samastumine ja nende uskumine on ehk sellevõrra lihtsam. Kuid minu jaoks kõige parema rolli teeb kergelt kõhedust tekitav Endla teatri Sten Karpov...kui on juba näha läbi ukseklaaside,kuidas ta ronib üle aia...kuidas ta üritab majja siseneda, kuid õnneks on uks kinni....aga siis saab ta ikkagi akna kaudu sisse...see oli vist mu etenduse lemmikstseen. Aga kogu Kassini olemus - ta on ju kurjus ise...skisofreeniku "pime pool"...see kõik on hea ja natuke hirmus. Nii paljudel meist on ju see "monstrum" peidus...kas ehk hullu ja normaalse vahe ongi selles, et hullud seda monstrumit taltsuda ei suuda?

Muidugi võibolla ei saanud ma asjadest üldse nii aru, nagu näidendi kirjutanud Jim Ashlevi (tal tundub see hullude meeste teema olevat südamelähedane viidates tema eelmisele "Poisid vihma käes" tükile) või lavastaja Lauri Lagle on tahtnud kujutada, aga see vähene, mis mulle meeldis oligi see, et ma suutsin iseendale loo mõistetavaks mõelda.

Üks asi, mis minu jaoks seda tükki rikkus oligi see liigne füüsiline teatraalsus. See on teistmoodi teater ja põhimõtteliselt see peaks mulle meeldima, sest palju teatrit vaadates selline kergelt "teistmoodi" lähenemine peaks mõjuma ju värske ja huvitavana, kuid ometi tekitab see hoopis lavakunstikooli etüüdidetegemise tunde. Võibolla see polegi ehk kõige õigem võrdlus, aga igatahes ei mahu need võimendatud üleelusuurused tunded pisikesse saali...need lämmatasid mind. Samas kui näiteks lamamisehetked "vastu seina" esimese vaatuse algushetkedel, kus on väikest mänguruumi nutikalt kasutatud, need jällegi mõjusid väga lahedate leidudena.

Mis mind aga kõige rohkem häiris, olid sellised pingutatud "filosofeerimised" nagu näiteks Kioko ja Ike redelil teise vaatuse keskel... näiteks aastavahetuse sobivusest maailmalõpuks jne. Need olid kuidagi punnitatud olemisega, a la paneme nüüd siia vahele natuke "sügavamat". Kusjuures need mõtted oli sellised, mida ma mõtlesin kunagi teismelisena. Ehk siis see sügavus oli kuidagi lapsik... aga see ehk tähendab seda, et mina lihtsalt ei ole selle etenduse sihtrühm... minu meelest see sobib rohkem 15-20 aastastele. Appi...võibolla sellepärast mulle see tükk ei meeldinudki, et ma tundsin end natuke vanana selle sisu jaoks? Samas see, mis puudutas mõrvarlikke kalduvusi ja armastust see mulle istus hästi. Tekitas nii mõtteid kui emotsioone.

Kunstiline pool oli väga hea! Eriti see veelodin ja üldse vee kasutamine. Ja tagumine müür traataiaga ning vihma käes olevate taimedega andis väga hästi tüki atmosfäärile kaasa.

Hinnang: 2 (ei julge otseselt soovitada, aga mõni võib jääda heast tükist, kes mu sõnu kuulma peaks võtma. Minule isiklikult kokkuvõttes ei meeldinud.)
Lavastaja: Lauri Lagle
Kunstnik: Laura Kõiv (külalisena)
Osades: Ike - Kristo Viiding, Kioko - Maarja Mitt (külalisena Vanemuisest), Kassini - Sten Karpov (külalisena Endla teatrist)

laupäev, 13. september 2008

TV sügis a la 2008

Täna oli sürr õhtu. Vaatasin oma 13 aastase tütrega uut telesarja, nimega "90210". See on nimelt selle sama "Beverly Hills, 90210" sarja uus versioon, mida lapsepõlves nädalast nädalasse sai vaadatud. Aeg on edasi läinud, aga probleemid on ikka enamvähem endised. Muidugi on vahepeal tekkinud mobiilid ja rikkad on läinud veel rikkamaks. Üha nooremana hakatakse tegelema seksi ja narkootikumidega. Aga sarjas astusid üles ka vanad head sõbrannad - Kelly ja Brenda. Jah, vanuselt on nad nüüd küll vanemad, aga tegelikult välimuselt mitte oluliselt erinevamad sellest, millised nad siis-kunagi välja nägid...ometi on sellest juba umbes 20 aastat...

Kui see esimene osa lõppes, oli minul nostalgiliselt soe tunne südames, aga S teatas, et talle eriti ei meeldinud..."on paremaid"... võibolla ikkagi on see maailm ka edasi liikunud ning sellisel vana asja üles soojendamisel ongi ainult nostalgiline väärtus, ei tea, eks seda näitab lähitulevik.

Kuid üldiselt on meil tavaliselt ikka reality sarjad nina all, kui pilgu telekasse suuname. Ja mitte mistahes reality sarjad, vaid ikka need kus millegi nimel võisteldakse...umbes nagu spordivõistlusel...

Aga mõne sõnaga, mis on mis, mis mind huvitab:

Muidugi on Prison break juba neljandat hooaega jälle täies hoos. Nii lahe, et Sarat ei tapetudki ära ja et ta tagasi sarjas on. T-bag-i käes on kood, mida Michaeli gäng vajab ja must tapja liigub Michael-i ning tema gängi jälil.

Project runway käib hetkel nii Austraalia kui ka USA versioonis. Riiete disainerid on ühed parajad primadonnad. Aga peamine on muidugi see talent ning oskus õmmelda kokku fantastilisi riideid nii lühikese ajaga. Ise saab ju ka hinnata ning loomulikult eristuvad head nii töö kui iseloomu poolest.

America's toughest jobs on võistlus kus rühm inimesi võtab iga nädal ette mõne hullult raske tööotsa ning see, kes kõige kehvemini saab hakkama, selle bossid saadavad koju. Seni on nad käinud vähipüügil, sõitnud rekkadega Alaska jäätunud mägistel teedel ning viimati otsisid kulda külmas pakases. Tundub, et seal on päris mitu naist, kes meestele silmad ette annavad. Ja loomulikult tekitab see juba iseenesest draamat.

Kolm korda nädalas võistleb Big brother-i rahvas, kes majja saab jääda. Minule meeldib USA versioon, see on kuidagi konkreetne võrreldes Inglise ja Austraalia versioonidega. Psühholoogilised mängud ning inimeste oskus teistega manipuleerida, see on vahest täiesti hämmastav. Kahju, et ühtki lemmikut pole majja jäänud...varsti ongi finaal!

Men in trees on Alaska armastus-sõprus-komöödia-draama sari. Millegipärast see meeldib mulle. Ma ei oska seletada miks. Aga minu meelest on see hästi kirjutatud. Lisaks käis seal ükskord külalisena Jewel. Äkki tuleb kunagi veel?

Ameerika supermodellid on juba 11 hooajal. Nad on seal tavaliselt nii rumalad, et see mõjub nagu enesetunde upitamine, see üleoleku tundmine neist lollikestest. Aga alati satub ka mõni normaalne sinna punti. Sedapuhku siis üks prantslanna. Ja kuidagi väga kummaline on see "mees" kes ennast naiseks peab. Minu meelest ta on hirmuäratav ja kole.

Top design on saade, kus sisekujundajad omavahel mõõtu võtavad. Jälle saab kaasa elada sellele, kelle ilumeel on enda omale kõige sarnasem.

Swingtown on seksikas 70ndatesse kantud draamasari, kus kõik on naabrid kõigiga ja kõik seksivad kõigiga...nagu USA seepides ikka.

X factor on "Inglismaa otsib superstaari" saade. Ainult, et nende formaat on kordi ja kordi huvitavam. Nimelt on seal 4 žüriiliiget, kes kõik toimivad ka samaga mentoritena ühele rühmale võisteljatest. Nimelt pääseb seal finaali 4 rühma, ehk 4 alla 25 aastast tüdrukut, 4 alla 25 aastast poissi, 4 üle 25 aastast lauljat ja 4 ansamblit. Iga nädal peab üks laulja või ansambel lahkuma. Aga mentorid aitavad nii valida laule kui annavad oma hoolealustele jõudu ja toetust. Ehk siis mentoritel on omavahel ka selline võistlus käimas, et kelle rühmast leidub võitja... Ja 1 mentoritest on Kylie õde Danii Minogue, 1 on Simon Cowell ning 1 on Girls aloud ansambli juhtlaulja. Muideks Rootsi Idol algas ka just äsja ning seal istuvad žüriis sellised tegelased, kes on laule kirjutanud Celine Dionile, Madonnale, Jessica Simpsonile ja ma ei tea kellele veel...ühtlasi on nad produtsendid...ehk superstaarid saavad vinge tuule tiibadesse, kasvõi lihtsalt saades võimaluse sellise kaliibriga inimestele esinemisest.

Samuti on tagasi suveunelt Entourage, oma 5. hooajaga. Nelja sõbra seiklused Hollywoodi filmitähtede maailmas on ikka üks parimaid komöödiadraamasid.

Kohekohe algavad Little Britain USA ning Desperate housewives, oma täiesti uute osadega. Kuid, mis kõige lahedem...Kanada So You think You can dance -i esimene osa oli ka juba ära!!! Ehk siis sellest saab kindlasti üks neid sarju, mis annab sügisele tema ekraanivärvid. Samuti on kohekohe algamas Biggest loser, Survivor, Amazing race, Life on mars, Ex-list, Worst week, Gary unmarried ja Mad tv -mida kõiki tahaks vähemalt proovida vahest vaadata...

Õudus-lühifilmide sari Fear itself on vahelduva tasemega, seda vaatan ainult siis kui lugu paelub.

Gossip girl, Big shots, How not to live your life, I love money, Inbetweeners, Make me a supermodel, Packed to Rafters ja Shark on samuti sarjad, mis olenevalt sellest kui palju aega on, vahest ette satuvad.

Ma olen ka "hea koomika" suurtarbija ning sellepärast on Last comic standing ning Reality bites back ühed mu lemmikutest.

Lõppenud ja lõppemas on America's best dance crew...minu lemmik jäi kolmandaks. Shear genius...minu lemmik jäi kolmandaks. Mole...minu lemmik jäi kolmandaks. Haruldane kokkusattumus.

Igatahes võiks arvata selle nimekirja põhjal, et ma nagu muud ei teeks kui passiks telekat. Aga ei, telekas on see kõige vähem olulisim. Vaatan ikka ainult siis, kui aega saan või midagi muud teha ei jaksa...

Kui ma Eestis oleksin, siis reedeõhtusest Teatrõhtust ei loobuks ma mingi hinna eest!

reede, 12. september 2008

Sulle seened, mulle kalli, see oli meie seeneralli

Seened siin ja seened seal, seened iga mätta peal. "Issi, vaata, kärbseseen!"

Hämmastav, aga oma nädalavahetuse looduseretkel metsa, leidsime vist kokku kolme eri värvi kärbseseeni! Ehk siis võtsime suuna Stockholmist lõunasse, kohta nimega Gålö. Tegemist on looduskaitsealaga, kus on olemas ka seente-, mustikate- ja pohlade korjamiseks ideaalsed metsad. Tegelikult on selliseid metsi ka lähemal linnale, aga meil on selline brožüür, kus on soovitatud igasuguseid looduskauneid kohti Stockholmi lähiümbruses ning me otsustasime natuke pikema väljasõidu kasuks.

Metsas oli kõiksugu seeni - kännuseeni, mingeid kummalisi "rootsi" seeni, riisikaid ja isegi puravikke. Puravik on muideks rootsi keeles - Karljohanssvamp. Fotol siiski pilvik.

Metsa-poiss P. on tõsine seeneline. Ainult, et ta ise seeni ei söö. Mina ka ei söö, muidu kui marineeritult. S ei pista seeni suu lähedale ka mitte. Kristin pole ka veel teab-mis-fänn, ehk ainuke seente sööja meie peres ongi K. Temale me kõik koos neid korjasimegi.

On see nüüd vananaistesuvi või sügis juba? Olenemata nimest, on värvid metsas praegu kirjeldamatult ilusad. Muudkui vaata ja silmad saavad pai.

See on auküsimus, kes saab kanda seentekaussi? Nagu ikka - tugevama õigus võitis, C'est la vie.

Mets polnudki nii märg,nagu see kuusk fotol. Sääski oli aga nii palju, et pärast olime kõik kratsimisest verised. Aga mis kõige kummalisem - Kristini küljes oli 5(!) puuki, P küljes 1 ja K küljes ka 1... Rootsi metsad on puukide kuningriik.

Need, kelle käes polnud nuga, need näitasid ette, kus tohib seeni noppida. Need kellel oli nuga, need jooksid noatute sabas ja kuulasid sõna:)

Siin ta on, üks neid mürgisemaid - Valge kärbseseen. Nii ilus teine..."mürgine kaunitar"... Kõik seened on ju söödavad, mõni neist ainult 1 kord elus :)

" Ära tule oma noaga! Mina ei ole seen, mina olen maasikmammu!"

Mustikaid ja pohli saime peaotäite kaupa! Kuigi mustikad olid kribalad ja hapud... pohlad selle eest olid maru suured ja "magusad".

Esimesed seened on käes! Lõpuks saime oma 30 seent. Panime rõhku pisikestele riisikatele, et ehk saaks marineerida, aga lõppude lõpuks nii palju neid ka polnud, et oleks tasunud hakata vaeva nägema. K praadis need hoopis ära ja ma ei teagi, kas ta nad ka kõik nahka pistis, aga koju jõudes ma enam seeni ei näinudki. Seened olidki ju ainult ettekääne loodusesse minekuks :)

Luiged veel minemata, lumi veel tulemata... Pärast seente korjamist, läksime ka seda looduskaitseala vaatama. Ranna ääres ja ilus kui kompu. Suvesoojaga oleks seal päris hea ujuda (liivarand). Luiged ujusid seal ka ja oli nii niitu, metsa kui kivisid, millele ronida. Plakatil oli kirjas, et seal pesitsevad ka tuttpütid... need linnud on tänu Rein Maran -i loodusfilmidele hästi teada...aga seekord me tuttpütte ei näinud.

Kes läheb ujuma, kes põgeneb ujumise eest.Tundub, et kõik on ühel liinil, nagu käsu peale...

Voilà - Soengumood 2008 - "Tuulest viidud" :)
Tegelikult ebaõnnestusid meie fotod kõik seekord. Kõik jäid vähem või rohkem uduseks ning ma ei tea, milles viga, ka sügisniiskus või sügisvalgus või sügishajameelsus?
Loodetavasti jäid lastele mälestused "Rootsis seenel käimisest". Ja üldse oli see üks ülitore ühine päev (07.sept)!

neljapäev, 11. september 2008

Tänavused Oscari-filmid

Kuna Hollywoodi väärtfilmide hooaeg on just käivitunud, siis uurisin põgusalt, millised kinoteosed ajavad kriitikutel kõige rohkem radarid punaseks, kui teemaks on Oscarid. Ehk siis, millistest filmidest oodatakse kõige tõenäosemalt kuldmehikeste võitjaid.

Tegemist on ju üpris varajase ajaga, ehk siis peaaegu 4 kuud on ju seda aastat veel järel, siis väga tõsiselt seda minu koostatud nimekirja veel võtta ei saa, kuigi tõenäoliselt mitu neist siiski vähemalt kandideerima pääseb. Jättes vägisi teiste hulgas kõrvale ka Veneetsia filmifestivalil laineid löönud "The wrestler"-i, sain sellise nimekirja 25-st filmist. Tähestiku järjekorras koos traileritega:

1. Australia (Baz Luhrmann on jälle tagasi!!! Kaasas on jälle Nicole Kidman! Teemaks sõda ja armastus!)


2. Blindness (Cannes-is lained löönudfilm, mis baseerub heal raamatul)


3. Changeling (Clint Eastwood ja Angelina Jolie. Tõsine draama, ajastutruu)


4. Che (Guevara elulugu, nimiosas Benicio Del Toro)


5. Curious case of Benjamin Button (Fincher ja Pitt - võidukombinatsioon. Huvitav sisu ja kiiksuga lähenemine)


6. Dark knight (Heath Ledger teeb midagi võimatut, ta paneb koomiksifilmi elama, nagu see oleks päriselt võimalik! Üks põnevamaid kahe ja pooletunniseid teoseid kinolinal, üldse)


7. Defiance (Daniel Craig, II Maailmasõda ja juudid ning natsid. Meestekas)


8. Doubt (Palju auhindu kogunud teatritükk, mida Eestis minu teada veel lavastatud pole. Aga filmi on kaasatud veel kõigelisaks Meryl Streep - kindel Oscarimagnet)
http://www.imdb.com/title/tt0918927/

9. Frost/Nixon (Elulooline film, Nixon, Frank Langella ja Michael Sheen)


10. Gran Torino (Dirty Harry on tagasi. Clint Eastwoodi saagale hea võimalus tähelepanu pöörata)


11. Happy-go-lucky (Mike Leigh film saab alati tähelepanu ja naispeaosaliselt ka tavaliselt kandideerivad...)


12. House of lies (Body of lies) (Ridley Scott, Leonardo Di Caprio ja Russell Crowe - võiduvalem)


13. Milk (Gay-teemaline elulugu. Peasosas Sean Penn, kes viimasel ajal kõik kullaks muudab, mida puudutab)


14. Miracle at St.Anna (Spike Lee II Maailmasõja film)


15. Rachel getting married (Demme film,kus Anne Hatahway mängib tütarlast, kes võõrutusravilt naasebkoju õe pulma)


16. Reader (Ühe minu lemmikraamatu ekraniseering. Kui see on vähegi nii hea, kui Bernhard Schlinki teos, siis on see vapustav. Vapustav on see nagunii, sest natsi rollis on Kate Winslet!!!)


17. Revolutionary road (Sam Mendes on oma naise Kate Winsleti paariliseks palganud tema partneri Titanic-filmist, ehk siisloomulikult Leonardo DiCaprio. Kirjandusklassika ekraniseering on hästi tehtult tavaliselt vägaväga hea. Sedapuhku siis abieludraama)


18. Road (Armastatud ja vihatud Cormac McCarthy romaani ekraniseering, peaosas Viggo Mortensen)
http://www.imdb.com/title/tt0898367/

19. Seven pounds (Will Smith muudab dramaatiliselt seitsme võõra elu)


20. Slumdog millionaire (Danny Boyle võtab ette loo india poisist, kes osaleb Kes tahab saadamiljonäriks stiilis saates - see raamat on ka eesti keeles ilmunud, kirjanik kui ma ei eksi oli Vikas Swarup)


21. Soloist (Robert Downey Jr, Jamie Foxx ja Catherine Keener. Skiso, kodutu muusik ja tema unistused. Draama, elulugu, muusika)


22. W. (Oliver Stone on luubia alla võtnud George W. Bush -i, Josh Brolin muideks mängib Bush-i. Lahe, kõmuline, Oliver Stone ju ikkagi!!!)


23. Wall-E (Polnud minu maitse multikas, aga sellest on nii palju kära...ameeriklased ise tunduvad olevat sellesse multikasse täiesti armunud)


24. Visitor (Richard Jenkins mängib professorit, kes läheb New Yorki konverentsile ja avastab, et üks noorpaar elab tema korteris. Pisike film, aga paljud kiidavad)


25. Young Victoria (Brita draama kuninganna Victoria esimestest valitsemisaastatest ja tema armastusest prints Alberti vastu. Inglise kahurvägi on kohal - Miranda Richardson,Jim Broadbent, Paul Bettany, Emily Blunt jne jne)
http://www.imdb.com/title/tt0962736/

Lisaks veel 10 filmi:
Good (Mortensen)
Valkyrie (kõmuline Tom Cruise-ifilm)
Nothing but the truth (Dillon)
Synecdoche, New York (Hoffman)
Pride and glory (Norton)
Secret life of bees (Fanning)
Ashes of time redux (Cheung)
What just happened (De Niro)
Duchess (Knightley)
Burn after reading (Pitt, Clooney)

Ja kes teab...võbolla ka In Bruges peab vastu kuni ükskord järgmise aasta alguses hääletamiseks läheb...Kindlasti aga tõusevad mõned huvitavad festivalide hitid prožektoritule valgusesse ja kasvavad inimeste südametesse, nagu näiteks Juno eelmisel aastal...nii põnev filmihooaeg on ees!!!