Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, september 04, 2008

Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed - Von Krahli Teater

Oi kui hea meel mul on, et oma tobedatest eelarvamustest hoolimata, sõna otses mõttes "sattusin" täna Von Krahli teatrisse!

Nimelt pakuti tööjuures täna õhtuks tasuta kutset Lauluväljakul toimunud Nukuteatri kontserdile "Suvesuhe", kuid kontserditega on viimasel ajal olnud nagu natuke kehvasti ja ma otsustasin hoopis sõnalavastuse kasuks. Kõigest negatiivsest meediakriitikast teadlikuna, otsustasin vaadata, mida Rainer Sarnet on teinud Nobel-i võitnud kirjaniku Elfriede Jelineki nägemusega sellest, mis toimus Noraga pärast Ibsen -i Nukumaja.

Jelinek on mulle juba ammusest ajast tuttav, kuigi kõigest ühe teose baasil - Haneke ekraniseering tema romaanist Klaveriõpetaja...jah, just seesama, kus Isabelle Huppert endale noa sisse lööb...ning ma teadsin arvata oodata, et tegemist saab olema mingite seksuaalsete frustratsioonide käes siplevate tegelaste üpris ebakonventsionaalse elupildiga.

Ibseni Nora ja Torvald olid ju teadupärast Norrakad ning selle näidendi tegevus toimus Norras. Kuid mingil kummalisel kombel jäi minule tunne, nagu samaga kui Nora oma endisest elust välja astus ning Von Krahli teatri lavale, oma uude ellu, oleks ta nagu samaga astunud Norrast Saksamaale. Ehk just Jelineki Austria juured on mõjutanud lavastaja Rainer Sarnet-i loodud atmosfääri. Eks oma panuse sellele annab ka muusikaline kujundus, mis millegipärast mõjub sakslaslikuna (Kraftwerk -i pärast ehk). Ehk esimesed kiidusõnad rändavadki muusikalisele kujundajale. Kuigi Rannapi Raagus sõnad "tehase laulukoori" ja Marju Kuut-i esituses mõjub mingis mõttes kohatuna selles kogu sisulises kontekstis, mitte nii nagu näiteks Joel Steinfeld -i Kaks südant, mis annab sellele perverssusele veel lisaplaani ja omakorda mõjuvust juurde. Kuid minu meelest kogu muusika, mida kasutati oli kuidagi mõjuv....isegi kui järele mõelda, siis ju Raagus sõnad -el oli ka mõneski mõttes sümboolne point olemas.

Ehk siis loo lähtekohaks on see kuidas Nora satub kodunt lahkudes tehasesse tööle "lindi-rutiini". Sealt päästab teda "Konsul". Kuid raha-ahne mees, nagu ainult feministid meid mehi kujutada armastavad, müüb Nora tehase eest "maha". Ja kogu see Nora (Riina Maidre) teekond sellest hetkest ja nende vanade tuttavate Frau Linde (Eva Püssa), Nora abikaasa (Taavi Eelmaa) ja Frau Linde endise peika (Anne Paluver) kui ka uute tegelaste - tehasetööliste (Anne Paluver, Terje Pennie, Eva Püssa), Nosferatu -liku tehasejuhi (Erki Laur), Quasimodo -liku ahv-mehe (Taavi Eelmaa), Ameerika Daddy-liku Konsuli (Juhan Ulfsak) ja Carabas Barabas -liku Ministri (Erki Laur) liikumisest Nora ellu ja sealt välja, kes kaudemalt, kes õige lähedalt. Keskses rollis on ka liikuv lint, mis tihti toob või viib tegelasi lavale ja lavalt ning toimib samaga ka tehase-lindina.

Nora on oma lõbutüdrukulikust välimusest hoolimata "kõrgem klass". Kuid välimus moondab teda lõpuks ikkagi justnimelt libuks. Jelineki puhul kartsin kõige rohkem seda lõppu, et kui ta selle on jätnud lõpetamata või poolikuks, nagu Haneke film Klaveriõpetajast, siis ei meeldiks mulle ka kogu tükk. Kuid lõpuks on ikkagi mingi tulemus või otste kokkuviimine ja seega saab ka minusuguse maitsega vaataja nö. rahulduse kätte.

Kummaline, et kogu see kujundus ja varjud ja kostüümid ja selline 60ndate atmosfäär nii liigutustes kui ka kujundites, tekitas minus tunde, nagu lavastaja oleks inspiratsiooni ammutanud Fassbinderist. Kerge Berliin Alexanderplatz fiiling või isegi Veepiisad tulistel kividel oma võimumängudega. Aga Fassbinderlikku tunnetust voogas mitmest detailist veel. Ma hirmsasti kartsin, et tuleb ka ohtralt roppe sõnu ning roppused mulle ei meeldi, isegi kunstilises mõttes kasutatuna. Kuid tuvastasin ainult paar roppu sõna, mis sobitusid sinna sisse ju tegelikult hästi. Ilma roppusteta poleks ka see tundunud päris õige.

Stseenide mõttes oli üks mõuv stseen teise järel. Pettuma ei pea ka see, kes läheb otsima Von Krahlilikke üllatusmomente. Neid "võpatamisi" on seal ohtrasti, nii sisust tingituid kui ka näiteks püssipaukudest... Kunstnike töö on seda olulisem - sellise atmosfääri saavutamiseks. Ja lisaks ka meigikunstnik, kes on lausa vapustava tööga hakkama saanud. Nii Nosferatu kui ka teiste meeste hambad on vinged ja aitavad luua näitlejast hoopis teise karakteri. Kuna Noral, ehk Riina Maidre -l mingeid selliseid trikivahendeid pole, on ka tema roll kuidagi teistest osatäitjatest kahvatum. Kuigi ta tundub andvat endast kõik ja sobib oma figuuri ja sellise noore Rita Raave -liku sensuaalsuse ja seksuaalsusega ideaalselt sellesse rolli, kuid ometi jääb nagu midagi puudu. Selle eest korvavad kõik ülejäänud näitlejad selle "kahvatuse" kuhjaga! Erki Laur ja Taavi Eelmaa on väärt kohe erilist tähelepanu. Kui Juhan Ulfsak poleks mõnedes kohtades puterdanud sõnadega, oleks ka tema tippklassi roll täiesti loorbereid väärt. Kummaline, aga nii Ulfsak kui ka Maidre vaatasid mulle otse silma sisse mingitel hetkedel. Ei tea, kas nad suutsid sellise tunde kõikidele vaatajatele luua.

Väga tore oli jälle veenduda ka Terje Pennie headuses, mis sellest, et roll üpris pisike a kõrvaline, on ta oluliseks "mõistuse hääleks" Nora elus. Ja ometi on ka Anne Paluver saanud vähegi enda väärilise rolli. Minu meelest ei ole tema koht seal Baskini teatris. Ta on oma tundelise pagasiga palju sügavama draamaliku põhjaga näitlejanna. Kuigi pean tunnistama, et minu meelest oleks ta meest mängides natuke rohkem mehena võinud mõjuda. Kasvõi selliste pisikeste vahenditega nagu see, kuidas mehed hoiavad põlve üle teise...

Eva Püssa pole mulle varem eriti meeldinud. See oli lausa kuritegu, et ETV kunagi Külmetava kunstniku portree võttis telesse üles temaga, aga mitte Liina Vahtrikuga, kes toona (tõele au andes, ka veel täna) tundus mulle kordi ja kordi parem näitleja. Kuid Nora-s Püssa kuidagi avab oma palju särtsakama külje ja see sobib talle palju paremini.

Lisaks kõigele andis etenduse tekst sellise vahva, minu jaoks käibesse sobiva kultusfraasi - "Sul on veel natuke Tarantella-t sees". Samuti saab kuhjaga mõtlemisainet...meeste-naiste, eluvigade, karma ja kõikvõimalike inim- ja käitumistüüpide teemal. Näiteks selline mõte jäi mulle Nora suust kõrvu kajama - Mehed oskavad ära tunda naise sisemise suure potentsiaali. Nad hakkavad seda kartma ning hävitavad naise. See on minu meelest päris eluliselt tõene. Häbi tunnistada, aga meil meestel on see alatajune tegutsemisnorm või komme täiesti olemas. Lisaks sellised alatud, ennast ülemana tunda sooviva mehe laused naise "vanaduse tundemärkide" aadressil. Seda ju armastav inimene ei tee. Ja eks ta ju ka Nora maha müüs sellise klausliga, et kohe nagunii ta tüütab ära ja siis võib ta tema nagu asja teisele edasi anda mingi äritehingu raames. Karm elu. Kuid samas ka naine oma alandlikkuse ja siira "ainult andmise sooviga" ei saagi saavutada mehe austust.

Üldse, täiega feministlikult mehi mõnitav kuid ka naistele enesekriitiliselt vaatav Jelinek on toonud huvitavalt erinevad inimtüübid lavale kokku. Pannud nad dialoogipaari oma vastanditega. Olid ju ka päris erinevad näiteks Juhan Ulfsaki ja Taavi Eelma (Nora ex ja praegune mees), isegi ühisest rahahimust hoolimata. Torvaldist on ta teinud alluvuse tundest orgasmi saava perverdi. Kes laseb oma "majapidajannal" Frau Linde-l võltsdildoga "taha panna". Šokeeriv ja tavainimese nagu minu jaoks on see õõvastav. Tuues veel ahv-mehe - rumala ja harimatu, kuid endast heal arvamusel oleva alfa-mehe mängu üheks kaalupommiks. Kuid see tegelane jäetakse siiski üpris poolikuks ja kiiresti kõrvale. Ei tea, kas sellepärast, et selle klassi naised lähevad edasi ka üle laipade. Koledaid ja rumalaid mehi pole võimalik armastada?!

Muidugi kujundid ja sümbolid, mis sellesse tükki kõik peidetud olid, tegid tükist veelgi parema. Ja kogu selle kiidulaulu kokkuvõtteks kardan ma siiski, et seline tükk ei pruugi sobida igale maitele. Tasub kindlasti uurida ka natuke tausta rohkem. Selle tausta uurimisega olen ehk avastanud enda jaoks veel infokillukesi, mis omakorda täiustasid kogu seda teatrikülastust minu jaoks. Kuidagi mehine oli see kogu värk. Meeslavastaja...hmmm kui seda oleks lavastanud naine ja eriti kui veel feminist, siis oleks see olnud kindlasti hoopis midagi muud! Hää, et nii läks...ütleb meesvaataja.

Hinnang: 4 (eriline ja omapärane Ibseni Nora edasiarendus, äri ning rahahullus seksikas kastmes. Ja vägagi kunstilises! Positiivses mõttes, kuigi sisult ongi see kõik ju väga masendav...koomikslikult puna-must-valge, viltuste majadega, kuid mitte nii viltuste, nagu need inimestevahelised suhted)

Hämmastav, aga kohal oli ka Pille-Riin Purje. See on mul ju 100% kindel, et üks kahest kas PRP või Jaak Allik on kohal kui ma teatris käin. Mulle meeldivad Purje kirjutised sellepärast, et ta leiab alati ka positiivseid asju, millest ka kehva tüki puhul kirjutada. Ning kindlasti ka tema leiud ning tähelepanekud on kuidagi huvitavad ja hästi artikuleeritud. Hmmm, naljakas tunnistada, aga ma olen Pille-Riin Purje fän!!! Kõigele lisaks on ta nii nunnu ja nii oma ema moodi...

Lavastaja ise oli samuti kohal, aga näitlejad teda lavale ei kutsunud kummardama.

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default