Ma ei mäleta, milline film on minus viimati nii palju mõtteid äratanud. Nimelt taanlaste sellel aastal kõige hinnatumaks filmiks peetav "To verdener". Hinnatuimaks, kui kriteeriumiks on välja valimine Taani riigi filmikunsti esindama saatmine Oscarite akadeemiale. Üle-eelmisel aastal neil ju õnnestuski esimese viie hulka päästa. Ja kuigi ma ei usu, et seekord see läbi läheb, sest tegelikult suur tagöödia jääb ju filmis tulemata, aga samas kogu see olukord ongi üks suur tragöödia ning kunagi ei tea, mis neile ameeriklastele parajasti korda läheb :)Jah, ma ei suuda mõista Jehoova-tunnistajaid. Minu jaoks on see nende mõttemaailm nii rumal ja nagu filmis hästi välja tuleb - isekas ning enesekeskne, et see ajab mind täiesti raevu! Ma ei taha solvata kellegi usku, sest eks igal inimesel on valikuvabadus, mida OMA eluga peale hakkab, kuid mis mind eriliselt ärritab on see kuidas Jehoova-tunnistajad ei anna oma lastele valikuvabadust. Ok, annavad, kuid ebasoodsa valiku puhul ka hülgavad oma lapse. Uskumatu!!!
Paljud ju teavad seda fakti, et nad ei lase endale, ega ka oma lastele teha vereülekandeid. Pigem lasevad nad lapsel või lähedasel surra. See teema jookseb ka loomulikult filmist läbi, küll ainult kõrvaljoonena. Peamiselt keskendub film ühe 17 aastase tütarlapse elu ja armastuse, usust loobumise ning peresuhete ümber. Kohe esimestest stseenides sain aru, et see film on "minu maitse". Saan targemaks, saan üllatuda, saan kaasa mõelda. Tegemist on tõsielu looga, mis on tihti samuti minu jaoks suureks plussiks.
Film algab sellega kui pereisa on oma naist petnud ja naine ei suuda oma mehele andestada. Jehoova-tunnistajate peredes on kaks võimalust lahutuseks - ühe osapoole surm või magamine teise naise/mehe -ga. Tekib täiesti intrigeeriv moment, kus vanemad lasevad lastel otsustada, kumb vanematest jääb lastega kodumajja elama ja kumb otsib endale uue korteri. Üllatuseks valivad lapsed isa (olles näinud kogu filmi, üldsegi mitte nii üllatav-isa usk on suurem ja tugevam), sest "isa kahetseb oma tegu, aga ema on paha, kuna ei suuda andesta". Hiljem selgub ka tegelik põhjus ema käitumisel, mis on inimlik ja laste heaolu silmas pidav.
Minu jaoks "maniakaalsete" Jehoova-tunnistajate siseelu portreerimine osutus kui teoloogia-õppetunniks. See kuidas nende usus on asjad seatud, sellega ma varem polnudki tuttav. Ehk filmile lisandus ka hariv aspekt. Ja muidugi hoiatusnoot, et sellisest asjast tuleb eemale hoida. Põhisõnum selle filmi põhjal Jehoova-tunnistajate kohta oli, et ühel päeval tuleb maailmalõpp ehk Armageddon ning siis kõik inimesed surevad, ainult Jehoova-tunnistajad mitte. Selleks tuleb muidugi järgida reegleid, mida koguduse "vanemad" on seadnud. Austades neid vanemaid ning osa võttes koguduse ja usulahu liikmete üritustest ja tegevusest. Tihti on nad koolitamata, sest on loobunud kooliõppest, et toimida "pioneer"-ina. See nende hariduse piiratus on neilt võtnud ka oma peaga analüüsimise või otsustamise võime. Nagu silmaklappidega loomad teevad ja tegutsevad nad ainult ühes liinis - Jehoova-tunnistajate kommete ning uskumuste kohaselt.
Filmis ongi tõstatatud huvitavad küsimused, et kas siis näiteks Armageddoni puhul usuvad Jehoova-tunnistajad, et surevad ka näiteks kõik maailma beebid, kes pole veel oma intellektuaalse arengu tõttu Jehoova-tunnistajad? Milline rumalus! Lisaks on neil keelatud teistest usunditest lugeda, ehk need, kes on sündinud Jehoova-tunnistajate perre, ei ole saanud kunagi vabalt valida oma usku, sest nad ei teagi teiste uskude tausta. Loomulikult on keelatud TV (video on lubatud, sest osalt filmid on heakskiidu saanud), teatud kirjandus (filmis pere vanem poeg on samuti hüljatud, sest ta julges lugeda keelatud raamatut ning ei palunud andeks koguduse "vanematelt"). Ja kuigi filmi pereisa alati laseb oma lapsel valida, näiteks kui too soovib minna sõpradega välja, ütleb ta sinna juurde ikka, et tema meelest pole see hea idee.
Peategelane Sara (Rosalinde Mynster) armub ühte toredasse noormehesse Teis -i (Johan Philip Asbæk) ja tema suhte arengut nii väljaspool usku kui ka pere kaudu usus, film jälgibki. Tuues pidevalt välja neid uusi killukesi, miks ei ole selline suhe mõeldav, ega võimalik. Paratamatult viib see film sinnamaale välja, kui kogu pere (isana teeb suurepärase rolli Jens Jørn Spottag) ja usukogukond hülgab Sara. Süvausklikele kombekohaselt on nad nii julmad sellise hülgamise puhul, et kui nad näiteks tänaval kogemata teineteisele vastu tulevad, siis nad teevad nagu ei tunnekski seda hüljatut (ka omaenda pereliikmed). Näitlejatest rääkides, siis nii kõik noored kui ka vanad kogenud näitlejad mängivad nii ehtsalt, et vaatajal jääb tõesti tunne nagu jälgiks seda kõike kärbsena seinalt.
Väga hea on ka lõpp! Isa ja tütre vastasseis. See mõte ise, kui tütar küsib, et kas isa armastab jumalat rohkem kui oma last. Ning isa vastab jaatavalt. Tütar küsib sellepeale: "Miks?". Ja isa ütleb, et siis saab ta iseendale igavese elu.... julmalt isekas kas pole? Samas materialismi nad ei kiida heaks....milline silmakirjalikkus!!! Ma olen veel nüüd...päev hiljem täiesti šokis ja raevunud!
Hmmm...lõpp on ka mõnes mõttes üllatus...sest ma kogu aeg arvasin, et see lõpeb enesetapuga... aga läks teisiti! Mulle nii meeldib, kui on tegemist päris inimestega ning siis veel kõige lõpus öeldakse, mis tegelane teeb tänasel päeval...üldse oli kõik väga tänapäevane ja see ongi ehk selle kõige juures veel kõige hirmuäratavam. Perepoisil oli isegi täpselt see sama särk seljas, mille ka meie P.-le H&M-ist ostsime!!! Ja see, kui palju pisikeses Taanis on neid Jehoova-tunnistajaid... sama olukord on ju siis ka Eestis...
Režissör Niels Arden Oplev-i järgmine film on Rootslaste viimaste aastate müüduima raamatu põhjal valmiv "Mehed kes vihkavad naisi" (Girl with the dragon tattoo- ingl.k.). Selle on kirjutanud Stieg Larsson ning on triloogia esimene osa. Varrak peaks veel sellel aastal raamatuna välja andma eesti keeles...ei jõua ära oodata!!! Kuid lisaks režiile, oli Oplev koos Steen Bille -ga ka "Eri maailmates" või pigem "Kaks maailma" (ma pole taani keeles eriti tugev...ainult rootsi keele baasilt mõned sõnad) filmi stsenaariumi autor.
Hinnang: 4+/5- (lisaks filmielamusele endale, näiteks huvitavad kaameranurgad - see kui Sara ja Teis lamavad Teisi juures, üks voodis teine põrandal, on selle filmi suureks väärtuseks veel teema sügavus ning see, et mõtlemisainet jätkub veel päevadeks. Ma ei usu, et seda filmi niipea unustan. Alati kui on tegemist Jehoova-tunnistajate temaatikaga, olen ma selles teemas nüüd palju küpsem kaasa rääkima (kuid loomulikult annan endale aru, et ei tea ma ju veel pooligi asju, kuid kahtlemat on huvi teada saada). Ja kuna film näitas mõlemate poolte silmade läbi asju, siis ma võin küll otse ja julgelt välja öelda, et ma ei saa aru neist, aga mõistan, miks näiteks nende lastest kasvavad samuti Jehoova-tunnistajad. Ilmselt ei loe ka seda minu siinset teksti ükski Jehoova-tunnistaja, ega lähe ka kunagi seda filmi kinno vaatama...sest see on neil keelatud ning siis ei ole nad õiged "Jehoova-tunnistajad" ning "Jumal näeb kõike!!!!!"....ja kui kurb see iseenesest on!!! Aga minu jaoks oli see vapustav filmielamus! Silme avav, sest nad on ju kõikjal meie ümber ning Armageddoni järel nemad saavad igavese elu, aga meie kõik sureme!)
2 kommentaari:
Kõigepealt pean tunnistama, et pole ise seda filmi näinud. Kuid niipalju kui mina olen Jehoova tunnistajatega kokku puutunud, võin öelda, et see, mis te siin kirjutate, ei vasta paljuski tõele, kohati suisa "lausvale". Tsiteerin: "Loomulikult on keelatud TV". See on ju ilmselge liialdus, väljamõeldis. On tõsi, et nad ei vaata kõike, mis televiisorist tuleb, kuid leian, et see on igati positiivne ja kiiduväärne. See, et nähtu meid mõjutab, kas heas või halvas suunas, vastavalt vaadatavale, ei tohiks ju kellelegi uudis olla. Ja kui päevad läbi tapmist ja üle aisa löömist vaadata, siis on selge, et sellise inimese mõõdupuud ja suhtumine neis küsimustes muutub. Kas säärasest "meelelahutusest" hoidumine teeb Jehoova tunnistajatest halvemad kodanikud?
Ent kuna televiisorist näidatakse ka saateid, mis ei sisalda eelpool mainitud stseene, siis "looumulikult" nad vaatavad TV-d.
Saan aru, et tegu oli väidetavalt tõsielu looga. Kuid siiski on tegemist vaid autori omapoolse tõlgendusega, mis juhul, kui autor ise on eelarvamuste kütkeis, päädibki filmiga, kus tõde on moonutatud äratundmatuseni.
Oleks üsna naiivne arvata, et isegi väidetav tõsieluline lugu on üks ühele elust võetud. Samamoodi nagu me ei usu, et ajalehed puhast tõde kirjutavad:).
"Paljud ju teavad seda fakti, et nad ei lase endale, ega ka oma lastele teha vereülekandeid. Pigem lasevad nad lapsel või lähedasel surra.
Siin on koht, kus lugupeetud autor võiks oma silmaringi laiendada. Õnneks on meditsiin jõudnud ka lõpuks järele JT-de seisukohale, et veri pole mingi imeravim, ning üha enam ja enam arste eelistavad verest hoidumist.
Lihtsalt mõtteainet. Mis te arvate, millisel juhul on kirurg hoolikam: kas siis, kui ta teab, et kui midagi valesti läheb, saab ta kohe kasutada vereülekannet? Või siis kui teab, et seda varianti pole?
Vereülekannete alternatiividest võiks ka rääkima jäädagi, kuid ei hakka seda siin tegema. FAKT on see, et nad hoolivad oma lähedastest VÄGA ja soovivad neile parimat ravi.
Artikli autorile soovin edu ja mõistvat suhtumist, ning teinekord kui JT-sid kohtad, küsi neilt endilt, kuidas nende asjadega täpselt on?
Muide www.jw.org on nende ametlik lehekülg, kust võib autoriteetset infot leida.
Kõigepealt tänud huvitava kommentaari eest!
Tõesti sõna "loomulikult" tv keelamise ees oli liigne (ma ei tea seda ju kõikide perede kohta). Samas süvausklike peredes on see nii. Mul on üks Rootsi tuttav, kes pöördus sellesse usku ja elabki nüüdsest JT pereliikmena.
Lisaks vaidleksin küll kohe vastu sellele, et inimese "valikuvabaduse" piiramine pole minu meelest kunagi ei postiivne ega ka kiiduväärne. Ja ma ei peagi silmas ainult tapmise ja üleaisalöömise vaatamist televiisorist. Ma ise ei vaata samuti eriti palju telekat, aga mul on võimalus näiteks vaadata filme, kus võibolla pole tapmine põhiteemaks, aga seda on ajaloolise fakti tõttu paratamatult pidanud kasutama või siis inimsuhetest emotsionaalse intelligentsuse arendamise huvides on vaja ka neid "üleaisalöömisi" teinekord näha, et mõelda põhjuste või tagajärgede peale. Et seeläbi ise targem olla. Palju neid inimesi ikka on, kes seda päevad läbi vaatavad... Aga ma leian, et inimestel peab olema valikuvabadus teha asju, mis teistele inimestele ei tee haiget ega mõjuta ka muul moel negatiivselt teiste elu! Mis õigusega võib keegi selliseid piiranguid üldse luua. Saan küll aru, et ilmselt usklikel on tahe endale ise need piirangud luua, et täita usu reeglistikku ja hiljem "tasutud".
Kusjuures ma usun, et selle filmi tõsieluline lugu võis olla selle tüdruku enda lugu. Nii võisid asjalood olla just selles peres ja selles ühiskonnas. Soovitan siiski seda filmi vaadata, et saada täis pilt. Muidu on ju raske hinnata, kui palju selles võis eelarvamuste viga olla. Kaldun siiski arvama, et tegemist on JT piiri seestpoolt tulnud looga. Küll peab hoidma avatud meele, et ilmselt oli selle loo jutustajaks siiski keegi, kes sügavalt haiget oli saanud tänu sellele usule ja eriti maniakaalselt sügavale usule. Äärmused ongi need kõige õudsamad. Mis puudutab vereülekandeid. Siis tegemist ei olnudki lihtsameelselt ja kähku arsti poolt sellise otsuse tegemisega. Vaid inimese ELU päästmisega. JT-d ei luba seda ka selles olukorras!!! Ja see ajabki kõrvaltvaataja raevu! Minu mõistuse kohaselt on sellises olukorras tegemist tapmisega. Ja ma ei kahtlegi, et nad hooliksid oma lähedastest. Lihtsalt mõnikord peaksid nad ka natuke avatuma meelega olema. Ma siiralt loodan, et tõelises olukorras siiski suurem osa neist valib oma lapse elu, kui vereülekanne kasvõi natukenegi lootust selleks annaks.
Ma tean, et sama hästi olen mina piiratud meelega, eks meil kõigil on omad kiiksud ja vaatame elu nö. oma kännu otsast. Aga leian, et moraalsuse piires tehtavad piirangud ja mistahes äärmuslikud suhtumised on tihti kurjast.
Samas mõned inimesed saavad sellest oma rahulduse ja õndsuse, turvatunde ja armastuses ja rahus elamise, seega ei ole mina kellegi käskja, pooja, ega laskja - igaüks võib uskuda mida tahes. Peaasi, et sellega teisi ei piira (näiteks oma lastele oma usku peale ei sunni). Tahan siiski LOOTA, et mu oma lapsed ja lähedased ei peaks elama sellist elu. Samas kui juhtubki nii, siis mina igatahes neile selga nende valikute pärast ei keera, mitte nagu filmi peategelase sugulased talle...
Postita kommentaar