Seda juhtub väga harva, kui maailmas nõnda värskelt laineid lööv komöödia meie kodupubliku ette emakeelse lavastusversioonina tuuakse. Isobel McArthur'i "Uhkus ja eelarvamus (justkui)" võitis Suurbritannias 2022.aastal "Parima Meelelahutus ja Komöödia" Olivier'i auhinna! Sealses saareriigis oli see nõnda populaarne, et lavastus viidi üleriigilisele tuurile ning šotlannast autorile (kes muide ise kahasse lavastas selle Londoni West Endis ning mängis ühtlasi ka ise koristaja/proua Bennett/härra Darcy kolmikrolli), tehti koheselt ettepanek kirjutada ka järgmine klassikast-komöödiaks-mugandus (selleks sai Robert Louis Stevenson'i "Röövitud").
"Meeste, mammona ja mikrofonide üle võideldakse selles aukartusetus, kuid südamlikus klassika adaptsioonis, kus panused ei saa olla enam kõrgemad kui tegemist on romantikaga!" Nii kõlab tõlgituna ingliskeelne reklaamlause ning eks kõike seda saabki kogeda (muuhulgas) ka Ugalas, Liis Aedmaa lavastusversioonis.
Vaevalt oli esietenduse viimase muusikanoodi heli raugenud ning publikus kohale jõudnud arusaam etenduse lõppemisest, kui kohe aplausi alguses tõusid inimesed püsti aplodeerima! Siinkirjutaja vaid murdsekundi kaotades eesistujast tõusjale (ja mul pole sugugi selline kombeks - teatriaastas 150 lavastuse kohta heal juhul 3-4 korda), aga jalad justkui ise tõmbasid seisma, sest see mis esietendusel laval (ja üldse saalis) toimus, pani jahedavõitu Eesti publiku niimoodi kaasa elama, et tuleks ilmselt tulevikus mõelda hoiatussõnumile ka meie etendustel, nagu West End'is eelmisel aastal "Moulin Rouge"i etenduse eel kõlanud palve "Hoiduge palun etenduse ajal kaasa laulmast, võite seda teha etenduse lõpus, mil trupp annab selleks loa"... sest tõesti viimase laulu ajal sai Ugala suures saalis kuulda, kuidas siin-seal inimesed kaasa laulsid "nooooreeeed.... hingeeed..." :)
Ehei, tegelikult ma ei kurda grammigi! Tahaks ju tunuduvalt tihedamalt midagi sellist kogeda! Vot, milleni üks kaasakiskuv etendus võib ka meie, üldjuhul ju lausa tuima ja vagurvaikse teatripubliku viia! Täitsa huvitav oleks selle lavastuse etendusi uuesti minna kogema, et teada saada, kas tõesti vaid esietendusel tekkis selline eriline aura ja atmosfäär saali, kus publik ja lavalolijad niimoodi koos seda vallatut näitemängu endasse hingasid... või on see ikkagi üleüldiselt selle loo ja sellise lavastuse ning mängu mõjuvusalgoritmi sisse kirjutatud?! Igatahes võttis ka vana teatrihundi pahviks!
Olemuslikult on tegemist lavalooga, mille vormiks "täna õhtul mängime Jane Austeni - Uhkus ja eelarvamust". Nendeks "mängijateks" 5 koristajat, kelle töökohaks on uhke ajalooga mõisahäärber või isegi loss. Kelle loss? Seda võib lõpus selguvast natuke tõlgitseda :) Sellepärast see sulgudes "justkui" ka pealkirja taga, sest tegelikult mängitaksegi lavastuses terve kogu Austeni teos ette, ainult väiksed jutustajatasandi lõigud justkui seletamiseks sees ning absoluutselt kõiki tegelasi, nii mehi kui naisi, nii vanemat generatsiooni, armastajaid ja muidu sugulasi, mängivadki need samad 5 koristajat. Mõistagi vahetades kostüüme ja parukaid, et tõesti, kes rohkem karikatuurselt, kes psühholoogilist tabamust taotledes mõjuvad vaimustavalt lahedalt. Ja muidugi kõik need 60ndate, 70ndate ja 80ndate USA ja Briti popmuusika-klassikasse kuuluvad laulud, mis sedapuhku suurem osa kui mitte kõik neist esimest korda eestikeelsetena kõlavad! Valik ei ole lavastaja, muusikalise kujundaja (Peeter Konovalov), ega üldse trupi tehtud, vaid tõesti just need laulud on kirjutatud ka originaalnäidendi sisse. Kuigi siin-seal võib teravam kõrv tabada ka vahvaid detaile, mis hoopis Eesti muusikaklassikasse kuuluvad. Igasugused pisikesed kelmikused, mida on puistatud vaatet märkamatult kogu lavaloo teekonnale, on selle lavastuse eriline võlu. Tõmbavad ju igasugused avastused ja märkamised oma ohhoo ja ahhaa -efektidega veel kuidagi eriti tihedalt vaatajad lavastuse sisse kaasa! Muide lisaks eestikeelsetele lauludele, kostus peo ajal taustal näiteks Spandau Ballet "True" ja ehk veel ka teisigi laule, mida lihtsalt ühe vaatamise põhjal kõiki ka muidu rikkalikust, avastamiseks peidetud pärlitest hoomata, ehk noppida ei jõudnud. Kuid eks ka "mis laul järgmiseks?" on muusikafännidele veel omakorda üks naudinguline avastusretk selles lavastuses.
Detaile sai ju avastada, nautida ja naeru pugistada veel mitmeti. Ega näiteks kõik need 5 näitlejat ka kõige paremad lauljad just pole, aga selles näidendiski on see eraldi välja toodud, et mõte ongi need hitid justkui karaoke-stiilis või -tasemel ette kanda. Nalja visatakse nii tekstis kui ka näiteks kõrvalmärkustes, a la "telefoni polnud siis veel leiutatud - eks mine siis leiuta ja helista", sest telefon tõepoolest leiutati üle 30 aastat peale siinseid sündmuseid. Kunstnik Rosita Raud on loonud dünaamilise lavakujunduse, mis nagu elaks pidevalt lavastuses tegevustikule kaasa. Nii näiteks langevad ja tõusevad taamal sambad, millede ülemise otsa ornamentideks olid naiste rinnahoidjad! Keegi neile kuidagi ei viita, aga kes seda märkab, see saab jälle muheleda :)
Selline karakteriseeringute, teksti, füüsilise, muusikalise ning kogu lavastusliku koomika mõjuvuse lausa eelduseks ka nõelteravalt täpne mäng. Kiired kostüümi- ja karakterite-vahetused, misanstseenide täpselt paika pandud väljamängimised - see ongi, miks muie suult ei saa kaduda praktiliselt hetkekski kohe algusest kuni päris lõpuni välja. Kogu "Darcy" -maali stseen näiteks on kulda väärt ja saal sai hetkega täis häälekaid naerupurskeid, ühtlasi on ühes stseenis koos nii palju võtteid ja ideesid, et lihtsalt vaata, imesta ja imetle! Carly Simon'i üks suurimaid hitte "You're so vain", sai eesti keelses tõlkes vaste "Aasta vein"... ehkki need muud sõnad, mis räägivad ju kellestki, kes on nii enesekeskse egoga, et ta arvab, et see laul on temast ja kui muu on ikkagi originaalilähedasem, siis tekib sellest kokku üks koomiline äraspidine kokkukõla.
Kuid eks parim komöödia on ju ikka selline, mis pakub ka lisaks teisi tundeid. Sellest ka "romantilise komöödia" kui žanri võidukäik üle kogu maailma ja seda ühtviisi nii filmis kui teatris kui loomulikult ka kirjanduses. Nii näiteks võttis ikka südame korralikult soojaks, kui kõigepealt Darcy palub Elizabethi naiseks ja hiljem ka kui päriselt sõrmus vastu võetakse!
Need selle lavastuse 5 naisnäitlejat kõigis kaksik, kolmik või isegi rohkemgi rollides on Adeele Sepp, Jaana Kena, Margaret Sarv, Lauren Grinberg ja Klaudia Tiitsmaa. Vau, milline ansamblimäng, aga ka igaüks eraldi oma silmade sära, hoogsa ja suure naudinguga mängitud mängulised rollid! Iseenesest ju väga vahet polegi kes keda siin mängib ja see on nagu omamoodi tabav austusavaldus veel eraldi Jane Austenile, kes omal ajal, kui ta oma raamatuid välja andis, ei saanud ka oma nime kaanele kirjutada (ei peetud kombekaks, et naised kirjutavad raamatuid ning ta oleks sedasi riskinud oma sotsiaalse staatusega), vaid pidi lihtsalt kasutama esimese romaani "Mõistus ja tunded" kaanel autorina väljendit "By a Lady" ning hilisematel "Mõistus ja tunded ning teiste teoste autor".
Väidan, et Mamma Bennett ja sinna otsa väga hästi, ehk päris ehtsa mehe olemuse tabamisega härra Darcy, on Adeele Jaago parim (ja lisaks veel ka mitmik) roll teatrilaval siiani! Üksjagu julge otsus ilmselgelt karikatuuri vormis palju lihtsamini mängitav Darcy hoopis psühholoogilises võtmes teha, aga Adeele on läinud raskema vastupanu teed ja see on ka kuhjaga ära tasunud, sest nõnda tekkis meisterlik kontrast tema rollide vahel. Mamma Bennett ju hoopis seevastu just mahlaselt karikatuurne ja üdini koomiline. Tegelikult ka vaheajal valati naisnäitlejad üle ümberringi seltskondade juttudes sellise kiidulauluga, et kui nad ise seda oleksid kuulnud, siis oleks punastamisest nii mõnigi võinud neist päriselt põlema süttida ja teise vaatuse mäng võimatuks osutuda :)
Mõneti isegi üllatuslikult avastasin, et just Adeele oli veel ka paljude teistegi publikuliikmete eriliseks lemmikuks, nagu minugi jaoks seekord. Temale sekundeeris vaimustuse määralt vast ainult Jaana Kena ning eks Jaana lühikesekasvuline "esimene armastaja" oligi ju koomiline ka juba ainuüksi oma kuju tõttu, ent lisaks kõik tema Caroline Bingley õelutsemised Elizabethiga panid ühel hetkel suisa ootama, et tahaks veel ja veel ja veel! Seejuures mängib Jaana mõlemat, nii õde Caroline'i kui ka vend Charles Bingleyt, kes ripsutab tiibu vanima Bennetti õega (keda omakorda mängib laval noorim näitleja, hetkel veel lavakoolist Ugalas laenus Lauren Grinberg, kes küll uuest hooajast juba täiskoosseisulisena just Ugalas oma profinäitleja teed alustab).
Laureni lakooniline, jahe (et mitte öelda "cool"), pea apaatne George Wickham jällegi, on ilmselt läbi aegade kõige ilusaim sõdur Eesti teatrilavadel! Originaalne "paha poiss", kes ilmselgelt murrabki oma petturliku tegutsemisega, ent samas jaheda seksikusega aadli- ja kestahes daamide südameid ridamisi! Täielik stagecrush! Lauren saab laval ka hobuse seljas "ratsutada"... ja sinna juurde siis veel laul ja "tuul"! Siis jälle äksi täis rikkurist (meelega ülemängitud) mammi - Leedi Catherine De Bourgh. Autorilt ka vimka kasutada näitemängus ka ühe lauluna sarnase nimega laulja Chris De Burgh'i kuulsaimat hitti "Lady in red"... Leedi de Bourgh'iga seoses on laval ka üks meeldejäävamaid stseene, kus ta aegluubis Matrixlikus kakluses kepiga vehkimas Elizabethi...aga just see, kuidas see läbinisti koomiline stseen veel lõpeb, paneb ilmselt ka huumorisooneta vaataja laginal naerma!
Kui vast teistel on rohkemgi rolle, siis peategelast Elizabeth Bennett'it mängiv Margaret Sarv eriti (peale ka koristajatüdruku) mängida ei saagi. Ja see tema Elizabeth on oma emotsioonide üles-alla virrvarriga naine, kes pole lihtsalt ajastunaine, vaid mistahes aja naine, kes teab oma väärtust ja väärikust. Justkui eneseabiõpikuna annab ta oma tegelasega kätte hoovad, kuidas peakski selliste ülbete ja ennast täis meestega, nagu härra Darcy käituma. Mõistuse ja mõistlikkuse sümbol. Oleme ausad, aegajalt on ju igal mehel vaja, et miski ei õnnestu või ei saa, mida tahad kohe kätte - seda kallim see siis pärast on! Selles suhtes on võibolla suhtemängudes muutunud vaid väline, aga sisuliselt töötab see ka praegu ju nii :) Margareti roll on siin nagu teravamaks-täpsemaks-mitmekihilisemaks arendatud tema "Kaheteistkümnes öö" roll (üksjagu isegi tõsisem, ehkki ka koomiliste elementidega). Areng ja näitlejana kohalejõudmine on toimunud muidugi veel mitmetegi nõudlike rollide läbi, on selleks siis "Kolm ahvi" või eriti eelviimane, enne siinset - lavastuses "Koju", sest lavakooli lõpetas ta ju tegelikult hoopis lavastajana, aga just see Elizabeth andis esimest korda päriselt aimu, et ilmselt on nüüd tal ka täisväärtuslik näitlejaamet peos. Ja kas need tema mustad noodid mõnes laulus olid kogemata või nimme karakteriseeringu osa, sellest lõpuni ei saanudki aru, aga vahet polegi, sest töötas ju Elizabethi jaoks nii ehk naa.
Ma küll kokku ei lugenud, aga jäi mulje, et Klaudia Tiitsmaa sai vastupidiselt Margaretile kõige rohkem erinevaid rolli-sutsakaid kanda või vähemalt kõige tihedamalt neid vahetada. Kui ma ei eksi, siis isegi (vähemalt) 2 Bennetti õdedest ja tüdrukute ülevoolavalt hoolitsev tädi, proua Gardiner ning üks kosilasest jumalamees - hr. Collins, olid just tema rollide seas, koristajat unustamata ning kindlasti keegi veel... üks koomilisem ja karikatuursem kui teine. Ja kui see püha mees tal ka natuke vähem mehelikum oli kui näiteks Jaana, Laureni või eriti Adeele mehed, siis siin ju mängitigi "mängijaid" ning selline lahend oli üldisele stiilile ja tervikule kaasamängivalt ka igati sobiv. Ja need õed - üks tark ja teine lärmakas, siuhh ja sauhh... äge, äge, äge!
Peale etendust viis korraks mõtted ka risti vastupidisele olukorrale, et mis siis, kui kõigi nende naiste asemel oleksid mänginud hoopis mehed? See oleks siis ju hoopis teine, vast ka mitte nii peen, vaid pigem just rämekoomilisem? Ja kes teab, võibolla isegi massidele ka vastuvõetamatum? Iseenesest imelik, et see nii on meil Eestis ikka veel aastal 2024... Kuigi ega tegelikult polegi oma mõtetega antud juhul vaja sinna suunda liikudagi, sest selles on üksjagu stiili, et seda "kõigi aegade naistekate tähtteost" - Uhkus ja eelarvamus - mängivadki ainult naised. Lavastajaks on naine, tõlkijateks naised, kunstnikuks ja valguskunstnikuks ka naised. Võibolla nii ongi see kõik kuidagi tabavam?
Tegelikult tulebki veel eraldi esile tuua, et ka valguskunstnik Mari-Riin Paavo teeb selles lavastuses oma siiani vast vingeima valguskujunduse. Nõnda detailiderohke ja mõttetiheda, et tahaks sellegi eraldi jälgimiseks ning kõige avastamiseks veel kord seda näha saada. Näiteks valgus, mis on pandud reelingu sisse, kui Bennettid peole saabuvad, mõjub oma altpooltnägudele paistmisega efektselt. Aga lisaks veel tema erinevate vormide ja värvidega mängud - ilus oli näiteks ka üks rist suunamistega viiruline sinine - jäi kohe eraldi meelde ja torkas ilusa lahendusena silma!
Ja hei - ühes rollis osaleb ka tugitool, aga millises - seda tuleb juba endal vaatama-itsitama minna!
Hinnang 4+
Ehk nagu sellest puhtast kiidulaulust loodetavasti sai välja lugeda - kindel soovitus muusikaliste komöödiate, kostüümidraamade, aga ka romantilise klassika -sõpradele! Naer on igatahes garanteeritud!
Õige pisut tuli meelde kunagi Laura Jaanholdi lavastatud (samuti vahva) "Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid", kus restorani köögis töötavad 2 naist - Endlas rollides Kadri Rämmeld ja Merilin Kirbits - mängisid ette kogu Titanicu filmi kahekesi kõiki rolle kehastades. Teatava tunnetusliku paralleeli võiks tõmmata ka Rakvere Teatris Elina Pähklimägi lavastatud "Hullemast hullem" pöörase komöödiaga harrastusnäitlejatest, kellel etendust mängides kõik vussi läheb (mis 6 aastat varem Parima Komöödia Olivieri endale napsas), kuigi siin on need koristajapliksid suisa vägagi head näitlejad ning metsa ei lähe mitte kui midagi - otse vastupidi! ;)
Kusjuures, üsna kindlalt võib juba praegu öelda, et see vahva Ugala/McArthur/Aedmaa Austeni-tõlgendus kujuneb kindlasti ka kogu teatriaasta üheks tippudest...igatahes seni nähtud-kogetud erineva 20 lavastuse seast on see selgelt SUURIM elamus! Kaasakiskuv, lõbus, suurejoonelinegi lavastus. Laulude, üllatuste, lavastuslike trikkide ja mänguliste keerdkäikudega. Villiko Kruuse on seadnud ka liikumist, ent kuna näitlejatel tuleb ka laulda, siis ilmselgelt väga keeruliseks ja/või võhmanõudvaks ei ole saanud ka Villiko oma koreograafiaga minna. Pigem intelligentselt just nii palju ja sellistes kohtades ja teatud tegelastele, seal kus vaid võimalik.
Esimene vaatus oli üsna pikk ning selleks tasub mõtteliselt valmis olla, siis ei lähe istumine kangeks. Ja kuna tegevustik ju on arenev ning üha hoogustuvas tempos, siis 2.vaatus, ehkki sama pikk, tundub lausa tunduvalt lühem! Kogu etendus kestab 3 ja pool tundi, ehk saab ka kaugemalt kohale sõitmisel korralikult täidlase ja elamuste-rikka teatrisündmuse osaliseks! Ja kummaline, aga lõppude lõpuks jääb nii hea maitse, ehk mälestus kõigest, et oleks tahtnud isegi VEEL seda mõnusamast mõnusat mängulist meelelahutust! :)
Tekst lavastuse kodulehelt (fotod-Elena Koit):
UHKUS JA EELARVAMUS (justkui)
Isobel McArthur
Etendus kestab 3 tundi ja 30 minutit (koos vaheajaga)
Esietendus: 02. märts 2024
LAVASTUSMEESKOND
Lavastaja: Liis Aedmaa
Kunstnik: Rosita Raud (Eesti Noorsooteater)
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo
Liikumisjuht: Villiko Kruuse
Tõlkijad: Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Osades
Adeele Jaago, Jaana Kena, Klaudia Tiitsmaa, Margaret Sarv ja Lauren Grinberg (EMTA lavakunstikool)
LAVASTUSE TUTVUSTUS
„Eks ole üldiselt teada, et varakal vallalisel mehel on tingimata naist vaja.“
Just selle lausega algab Jane Austeni maailmakuulus armastusromaan „Uhkus ja eelarvamus“, millest on tehtud seriaale, filme ja lugematu hulk lavaversioone. Me kõik ju teame kergelt hüsteerilist proua Bennetit, tema viit mehelemineku eas tütart, nende pisut totakat nõbu härra Collinsit, rõõmsat ja südamlikku Charles Bingleyt või endasse tõmbunud härrasmeest Fitzwilliam Darcyt?
Aga kui võtta viis näitlejannat, Jane Austeni tippteos ja briti 20. sajandi pophitid, siis võib juhtuda, et sünnib pöörane komöödia nimega „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“. Jah, näitlejaid on meil kõigest viis ja nad on naissoost, aga regendiajastu Inglismaal toimetanud värvikad raamatutegelased võivad olla ikkagi mureta, sest nende romantilised sekeldused jõuavad selgi korral Ugala teatri lavale ning armastajad leiavad oma õnne… Noh, vähemalt me loodame seda, sest tegelikult ei ole me päris kindlad, milline tegelane täna õigel ajal lavale jõuab ja milline mitte.
“Teie ees on adaptsioon, mis jumaldab oma lähteteksti… “Uhkus ja eelarvamus” kõneleb viie tütre väljapääsmatust olukorrast. Nende tulevik ripub juuksekarva otsas, sest ükski neist ei sündinud mehena. Nii et oma sisimas on see alati olnud naise lugu.”
Isobel McArthur
Lavastuses kasutatakse lavasuitsu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar