neljapäev, 13. oktoober 2011

Kinoteater, püstijalukomöödia - Lavakad


Siinsamas blogis esitas kommentaariumis keegi "anonüümne" väljakutse minna vaatama lavaka-noorte stand-up'i. Ja mina, nagu ikka selliste asjadega, kui kusagil midagi põnevat toimumas - läksin liimile. Mis sest, et info minuni jõudmisel oli jäänud alguseni kõigest tund. Vanalinn ju siin küljeall (iPhone-i kaart näitas Olevimägi 7 aadressile kohalejõudmisajaks 17 minutit, tegelikkuses läks vist umbes 10). Jõudsime siiski viimasel hetkel. März-i uksetaga oli mingi rahvas ja kartsin, et ehk sellepärast, et saal on välja müüdud (uksed avati juba 19, aga algus oli kella kaheksast). Õnneks vähemalt minule müüs piletöör Piret Krumm (oli vist ikka tema?) siiski veel 2 piletit... Ja kuna saal tõesti puupüsti täis, leidusid viimased vabad kohad loomulikult esireast... A kes siis Stand-upi esireast vaatab - seal on ju oht kas lavale kaasamiseks või naerualuseks jäämiseks... Etterutates võib siiski öelda, et seekord vedas :) kõrvalt kisti "paar" lavale küll...

Olen stand-upi näinud nii Ameerikas, Inglismaal kui Rootsis ja eks neil seal ole traditsioonid juba pikemad ja tegijaid ka palju. Meil siiani ainult Jan Uuspõld ja Monoteatri tegijad ning mõned pulmaisad ning muud amatöörstänaplejad seda kunsti üritanud viljeleda. Pean tunnistama, et eriti vaimustuses pole veel kordagi Eestis olnud, kuigi mõned head naljad siin-seal on ikka õhku visatud... Mingis mõttes ju kunagi Nõmmik (Uduvere Ärni) ja Aru (Eliisabet Jõhvi) ning mõned vanakooli tippkoomikud, nagu Abel ja Laats, ning miks ka mitte Krjukov, Kibuspuu ning kogu Meelejahutaja kamp ja mõned muudki ikka üpris tasemel tegid seda mingit stand-up-i laadset asja, aga see oli tänapäevamõistes ikka juba väga ammu. Sestap on lausa teretulnud, et noored, peatsed profid, ka proovivad. Ja tegelikult jälle etterutates võib öelda, et mõne mehe puhul ei mõjunudki see üldsegi "proovimisena", vaid juba päris õnnestunud stand-up showna!

Kassast saadud tempel pani küll mõtlema, et J.O.K.K....Jörgen, Kaspar ja Karl-Andreas... aga Henriku asemel on O? Ok... ilmselt juriidiliselt oli siiski kõik korrektne :)

Vahepeal ei saanud ikka naeru üldse pidama ja kohe tekkis küsimus, et kes selle kõik kokku on kirjutanud? Tema ise või dramaturgiõpilastest lavastajad Diana Leesalu ja/või Paavo Piik? Igatahes naerusoone pani tukslema esimesest hetkest alates ning äratundmisrõõmu ja naermisväärset oli ikka tunduvalt rohkem kui Uuspõllu "Isa" ja Ürgmees" tükkides kokku :) Kuigi oleks vist paslik hoiatada, et nii mõnigi k*ka-, poti- ja allpoolvöödnali lendab ka eetrisse, aga õnneks siiski vaid "mõned" ja tervikus häirima ei jää (kuid siiski oleksin mõne neist jätnud kuulmata... samas ka näiteks "kuivkäimla" lugu tuletas oma "kuivkäimlakogemusi" meelde - nendele istuda ning paberit mitte leida... ja eriti "pimedas" pole ju meeldiv :)).

Põhilised teemad pöörlesid siiski naiste-meeste vaheliste suhete, vaese tudengi, inimeste kiiksude, suguvõsa ja sugulaste ning inimlike rumaluste ümber. Nagu ikka stand-up, nagu päris stand-up. Kusjuures proffid stand-upi tegijad ongi nagu näitlejad. Ning tavaliselt see pole vastupidi, nagu Kinoteatris. Stand-up'i tunnuseks ju tegelikult ikka ka see, et esitaja on oma materjali ise kirjutanud, selles suhtes tundus ka Uuspõllu monoteater rohkem ikkagi teatri kui standupina... Huvitav oleks teada, kas nad kirjutasid oma materjali ise või mitte... Või pigem nagu Linnateatri Hecuba pärast, et nagu koostöös teistega või nii...

Ja kuigi paljud naljad põhimõtteliselt tundusid mingist otsast ka tuttavana, oli siiski selline originaalimaik ikka küljes, et müts maha materjali ees! Tõsiselt naljakas oli... ja seda ütleb minusugune küünik, kes ikka harva naeru välja saab endast (no mõne erandiga, nagu eelmainitud Hecuba pärast). Ja võibolla need kergelt ka labasuste suunda kalduvad naljad on samuti siinseal stand-upi osaks. Kasvõi näiteks rootslase Jonas Gardell-i shows. Peaasi, et need domineerima ei hakka.


Oma venna "vanema vennana" tundsin ka enda nahalt ära teemad, millega Henrik Kalmet alustas... Paraku kõigest hoolimata mõjus ta ikkagi "soojendusesinejana" :) Ja hästi ta publiku kuumaks küttiski! Kõige tihedamalt erinevaid anekdootlikke situatsioonikoomilisi nalju just erinevatest situatsioonidest tuligi temalt. Tema kiiks naisteajakirju lugeda, mis tegelikult ju polegi naisteajakirjad, nagu ta iseenda õigustuseks ka publikule "asja selgeks teeb". Henriku stiil on natuke närviline. Ta pole ehk veel jõudnud ka nii hästi sisse elada, nagu temale järgnevad kursavennad ja sellepärast mõjub rohkem närvisolevana. Kuid mida show edasi, seda enesekindlamaks muutub ka mees. Ja seda rohkem ta enda "mõttevooluga" suudab ka vaatajat kaasa tõmmata. Ja eks neist naisteajakirjadest annab ju neid nalju ammutada niiet vähe pole. Seksinipid ja üldse "nipid" mis sellistes ajakirjades jagatakse tunduvad naeruväärsed juba enne kui ühtegi neist päriselt lugeda :) Kuid minu jaoks jäigi kõige soojemaks naljaks see tema võrdluste rida, kuidas alati tema on pidanud Karl-Andrease soojendajaks olema. Isiklik tasand mängib ikka palju rolli kuidas lugu kuulajale naha vahele poeb.
Teisena astus lavale Kaspar Velberg. Tema naljad olid seotud sugulaste kokkutulekuga. Kuivkäimla ja koledad suguvõsalased. Võibolla kõige vähemnaljakam neljast põhiloost, kuid mõnusalt enesekindel esitus pärast närvilist Henrikut. Naljakas oli küll Kaspari puhul tema roppude sõnadega ümberkäimine - justkui neid oleks tal väga ebameeldiv öelda. Aga võibolla oli see osa rollist, ei tea. Tahaks loota, et tal tegelikult ka lihtsalt on ebameeldiv ropendada :) Tema oi ka füüsilises mõttes kõige liikuvam. Kuid nagu mainisin mõndagi oleks sellest jutust tahtnud välja monteerida, but that's just me I guess...

Kui pooled mehed olid oma lood esitanud, tuli vahepalaks üks sketš vendadelt Kalmetitelt ning laul duolt Kaspar-Jörgen. Mõlemad päris head :)

Kolmandaks Jörgen Liik, kes kursus tagapool teistest ning esituses ka palju ebakindlam. Mitte, et see poleks võinudki olla selline närvilisem ja puterdavam - mõned inimesed ongi ju teistsugused, aga see vahe teiste meestega oli naljakalt silmatorkav. Loo mõttes oli jällegi parem kui Kaspari oma - vaese tudengi naistelantimiselood - jälle teema, mis ju tuttav teistest komöödiatest, kuid noor Jörgen elustas need situatsioonid hästi. Abivahendeid ju pole ning kõik tuleb lihtsalt käte ja olemusega selgeks teha. Lõpuks jäigi näiteks ebaselgeks, et see Aleksei või Andrei, kellega ta koos elab, kas see oli kaastudeng, ahv/mõni muu loom või papagoi või lihtsalt kujuteldav kaaslane :) Kuid samas oli võidurõõmsaid hetki, kui Jörgen ilmselt ise ka tunnetas, et publik on tal peos. Nendel hetkedel muutus ta ise ka vabamaks ja see lumepalliefektina tootis mõne veelgi ehedama situatsioonikoomilise nalja.

Viimasena ning tõesti suhkruna põhjal lasti lavale Karl-Andreas Kalmet. Teda oli nii näitlejana kõige parem jälgida kui ka tema lugu(lood) oli(d) minu jaoks kõige naljakam(ad) ning kõige rohkem samastumiskohti pakkuvad. Isegi naine müksas korra vastu õlga. Ma kohe ei saanudki aru, et millepärast. Hiljem küsisin, et mis ta müksib... selgus, et mina pidin ka tegema nii, et mõnikord küsin temalt, et mis tal viga on, kuigi tal pole midagi - et nüüd ta teab, et tahan lihtsalt meelega ärritada :) Noh, Karl-Andreas oleks siiski võinud meeste väiksed saladused jätta meie väikesteks saladusteks ning mitte välja lobiseda, et me teeme seda selleks, et hiljem mõnu tunda :))) No kui aus olla, siis ma tegelikult ei teadnudki, et mul selline komme on.. või tegelikult ju pole seda "kommet", aga käsi südamele pannes tuleb tunnistada, et mõnikord olen tõesti arvanud, et midagi justkui oleks naisel häda... aga siis on ju parem asjad sirgeks rääkida ning mitte jätta asju sisse ussitama või mädanema. Kui juba nii kaua oled naisega koos elanud, nagu mina (eile sai 17 aastat!) siis oled ju õppinud vähemalt nii palju, et naised tihti arvavad, et mehed peaksid aru saama, mis neil viga on või vähemalt seda, et neil on midagi, mis kas vastavalt vajab tähelepanu või just nimelt tähelepanu ei vaja... Aga mehed ju naiste "märkidekeelt", ega õhusthaaramise-kunsti ei valda ja mina olengi sellepärast läinud kergema vastupanu teed ning küsinud otse, kas midagi on... ehk näitab see sedagi, et ma muretsen ja hoolin... või tabamuse korral isegi seda, et ma tõesti justkui olen "naisest aru saanud" :)))

No igatahes oli Karl-Andrease läbielamisi suheldes oma naisega või suitsetama hakkamisel või seoses mistahes muu teemaga oli väga naljakas ning mõnus kaasa elada. See naljakas võrdlus suitsetama hakkamiseks vajaminevast tahtejõust, millest lugu käivitus, see oli ka esimene, mis pärast koju minnes neist kogu õhtu naljadest meelde tuli :) Hmmm... ja tema kodus on naisega küll kadestamisväärselt "kord majas", sest nii nagu tema tahab ja nõuab, nii teeb ka tema naine - isegi suitsetama hakkab, kui mees nii "otsustab" :)

Ja nagu noortega ikka, siis Facebook kummitab nii siin kui seal loos. 3 neljast võib neist ka FBst üles leida, aga nooremat Kalmetit njetu. Like!

Hinnang: 4 (mõned üksikud jutud, ehk paar lamedamat nalja välja vahetada ning olekski perfecto! Veidi kogemust ka juurde ja Eesti stand-upi tulevikku võiks juba selle põhjal uskuma hakata! Ausalt, väga naljakas oli! Loodetavasti neid aktsioone tuleb veel ja veel. Ja kui kellelgi on veel sellist "põrandaalust" inffi, mida eriti ei reklaamita, siis pliis andke mulle ka teada!!! raamatud@hotmail.com või kommentaarides! Päris vingeks elamuseks võib seda nimetada! Parem kui suurem osa tavateatrit! Ja terve etendus korralikult poolteist tundi - hinna/kvaliteedi suhe on nii vingelt kvaliteedi kasuks, braavo ja tänud!)
NB! Veel on võimalus näha seda lahedat ja erilist ettevõtmist 15.oktoobril... samas kohas (März) - Olevimägi 7. Fotod on pärit Cabaret Interruptus-e kodulehelt - www.interruptus.ee
Tekst lavaka kodulehelt:

Lavakad teevad püstijalukomöödiat

Lavakooli lõpetava kursuse tudengite Diana Leesalu ja Paavo Piigi lavastatud püstijalu- ja muudmoodi-komöödia "Kinoteater" teine kordusetendus toimub publiku nõudmisel neljapäeval, 6. oktoobril kell 20.00 Märzis.

Laval lõpukursuse tudengid Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Kaspar Velberg ja Jörgen Liik nooremalt kursuselt.

kolmapäev, 12. oktoober 2011

So you think you can dance 6.hooaeg TOP20

Olen oma "Teatriõhtu" järel teiseks lemmiku telesaatega jõudnud kuuendasse hooaega, kuigi tegelikult Ameerikas just lõppes juba kaheksas! No telekavaatamine ongi see kõige viimane asi, mis kogu kultuurineelamise ja sportimise vahel meelde tuleb (eilegi käisin näiteks Von Krahlis või peaks ütlema "Punk Kirikus" Smedsi viimast vaimusünnitust vaatamas, kus VKA viimase kursuse noored punkisid täiega 4 ja pool tundi! A sellest mõni teine kord...) Tänagi lihasrebestuse kiuste, ehk olukorras kui jalgadel midagi spordilaadset teha ei saa, käisin hoopis ujumas - 2,6 km/h. Jube mõnus oli!

Kuid SEE tantsusaade on igatahes televiisorivaatamist väärt! Ma ei saagi aru inimestest, kes passivad Tantsud tähtedega naeruväärseid Eesti staarikeste pingutusi, mis ilmselgelt neile endale kõige rohkem rõõmu ja mõnu valmistavad, kui võiks vaadata midagi sellist, mis vaataja silmale ka ilus on!!! Eks igaüks muidugi ise teab, pole mina siin mingiks kohtumõistjaks. Mõni kindlasti arvab vastupidiselt just "minu saate" kohta... eks ilu on ju vaataja silmades...

Esimese võistlussaate lemmiktants tuli jälle Tabitha & Napoleon-i koreograafi-duolt. Nad kohe oskavad just minu ilumeele jaoks tantse luua! Kuigi see tüdruk esimesest saatest kahjuks koju saadetigi (see muidugi räägib midagi terve TOP20 taseme kohta :)). Eks nad kahtlemata pole siin hip-hopi jaoks piisavalt kõva pingega, kuid tants ise on vinge! Eriti kätele tehtud koreograafia ning see koht kus kutt on käpuli seisva naise jalgade vahel ja nad mõlemad - üks näoga kaamera poole, teine seljaga - ringe teevad - lahe :) Check it out!


Lemmikuid nimetada on veel natuke vara, ent esimeses saates torkasid silma -
naistest:
Channing, Ellenore, Kathryn, Bianca ja Mollee
meestest:
Jakob, Nathan, Peter ja Ryan.

neljapäev, 6. oktoober 2011

Puhastus - Vanemuine


Teatud põhjustel andsin lubaduse, et nüüdsest peale kirjutan alati blogisse teksti kui Vanemuise etendusi vaatamas käin. Tegelikult see "Puhastus" veel selle lubaduse alla ei kuulu, ent sellegipoolest on see juba kuuajatagusest vaatamisest hoolimata mul korduvalt mõtetes.

On jäänud selline mulje, et vaatajate arvamused sellest tükist jagunevad laias laastus kaheks - need kellele tükk meeldis (aga nad pole sellest vaimustuses) ning need, kes sellega üldse rahul ei ole. Väga palju sellist vahepealset massi või ülistuslaule laulvat publikut pole. Ka mina kaldun rohkem nende sekka, kes tükiga pigem rahule jäid. Mul on ka tunne, et mida aeg edasi, seda rohkem leidub inimesi, kellele "Puhastus" siiski meeldis. Võibolla on raamatut lugenud inimestel tekkinud turvaline paus lugemise ja lavastuse nägemise vahele ning raamat ei varjuta oma detailirohke ning sügavama emotsionaalsusega teatri paratamatut pinnapealsemat lähenemist? Võibolla on trupp end paremini nüüdseks sissemänginud? Kuna minul õnnestus see nüüd ära näha alles kolmandal-neljandal katsel (olen ka blogis kirjutanud varasematest õnnetutest katsetest :)), ehk ligi aasta pärast esietendust, siis puudub mul võrdlusmoment esimese hooaja mänguga.

Päris huvitav on olnud kuulda/lugeda selle lavastuse kõikvõimalikest versioonidest ümber maakera, kus lavastajad on leiutanud huvitavaid lähenemisi ning lahendusi ja lootsin millegipärast ka Vanemuiselt mingit põnevat versiooni, kuid ehk just selle turvalise tavapärasuse pärast ongi valdavalt teatrikriitikud ning esimestel kuudel etendust näinud publik rahulolematud? Näiteks Stockholmi Linnateatri versioonis on kõik tegelased terve etenduse vältel laval. Kui neil parajasti otseselt teksti või stseeni pole, siis nad justkui kummitavad seal hingedena. Kui mõelda duaalsele ajastule, milles lood juhtuvas, siis minu meelest päris põnev lähenemine - ehk minevikuvaimud Aliidet kindlasti tänapäeva-ajastus pidevalt kummitasidki... ja muuseus Stockhoilmis viimne kui üks mängukord läkski täissaalidele ja kriitika oli ka helde.

Vanemuises lavastanud Inglismaal elav eestlanna Liisa Smith-i versioon on kahtlemata selline "turvaline" ja ilma eriliste mõttetrikkideta. Iseenesest korralikult tehtud ja sujuvalt on sulatatud laval ka ajastuvahetused, sest tegevus toimub ju paralleelselt nii tänapäeva Eestis kui 40ndatel. Kuid siiski mingit erilist lavastajapoolset lisanõksu ei tuvastavanud. Pigem võiks norida mõnede sisuliselt kriitiliste stseenide kallal. Näiteks kõige rahulolematum ja ebausutavam minu jaoks oli Zara tõe väljanõudmine Aliidelt. Ja kuna tegemist on ühe olulisema sõlmpunktiga, siis see oleks vajanud erilist hoolt ning täpset mängu, kuid 10.09 nähtud Vene Teatris külalisetendusel jättis see koht väga palju soovida. Õnneks siiski ei rikkunud see kogu tükki ära.

Kui siin negatiivsed seigad, ehk kriitikanooled said enne paitusi välja võetud, siis kurdan veel eesti näitlejate võltsi vene aktsenti. Nende karakterid lihtsalt ei mõjunud usutavalt. Ja muideks õnnestunud ning ebaõnnestunud näitlejatööd võibki täpselt selle koha pealt kaheks jagada - nö. eestikeelsed, kes tegid väga head rollid ja venekeelsed eesti keelt rääkivad, keda ma lihtsalt ei suutnud uska (Tarmo Tagamets erandina oli ok, aga ta ei üritanud ka venepäraselt rääkida).
Tagatipuks oli kummaline, et teise vaatuse dramaatilistel hetkedel hakkas kusagilt põranda alt kostma kusagilt allkorruse restoranist ülikõvasti kõlaritest mängima pandud Depeche Mode, mis ei sobinud tüki meeleollu kohe kuidagi. Näitlejatest hakkas kahju - nemad pidid ju oma rollis tegevust jätkama. Kusjuures juba viimasel kolmel korral Vene Teatris teatrit vaatamas käies on mingi praak keset etendust... eelmisel korral otsustas keegi seal hakata kusagil aksidevahelt kostuval kõrgemal korrusel remonti tegema - ja seda keset etendust! Müstika!

Lugesin Sofi Oksanen-i "Puhastus"-t rohkem kui 2 aastat tagasi. See avaldas mulle sügavat muljet ja meeldis nii lugu kui ka kirjutamisstiil. Hämmastas madalalaubaliste inimeste vingumine selle kallal, nagu pretendeeriks see mingile kaljukindlale tõele või ajaloolistele faktidele. Minu meelest see oli lihtsalt üks väga hästi kirjutatud ning palju emotsioone äratav raamat. Mitmete dramaatiliste üllatusmomentidega, kahes ajastus paralleelselt toimuva loo ning huvitavate karakteritega. Teatritükk tundus kahvatum ka mingis mõttes juba sellepärast, et üllatusmomendid jäid tulemata, sest lugu oli juba raamatu kaudu tuttav. Ka karaktereid oli teatriversioonis vähem. Eriti suur ning oluline erinevus oli muidugi Ingli-tegelase puudumine teatriversioonis. Ja sellepärast, just eriti võrreldes raamatuga jääb selline suurem "kahju"-tunne puudu, kuna karakter pole silmaga nähtav, see on lihtsalt kunagi juhtunud, et Ingel minema viidi. Raamatus on karakter sees ning seeläbi kogu see eellugu, kus õde reedab õe, kus inimene on inimesele hunt, kus inimese kadedus ajab ta meeleheitlikele tegudele, tunduvaöt dramaatilisem. Kuid originaalis ongi ju tegemist teatriversiooniga, ehk Sofi kirjutas selle näidendi alles hiljem romaaniks, seega mis siin selle kallal ikka nuriseda. Igatahes on kahju neist, kes vaatavad teatritükki ja jätavad sellepärst raamatu lugemata, kuna teatrist ei saa kaugeltki mitte seda "tervet" lugu kätte.

Lavastuslikust seisukohast oli mänguruum piiratud, sest peamiselt toimus tegevus "toas", ehk lavale ehitatud kõrgendatud laval. See muudab terve etenduse staatilisemaks. Õnneks siiski toimusid mõned tegevused ka maja ümber, ehk niimoodi sai natukenegi mastaapi ja liikuvust ning seeläbi ka elu lavastusse juurde.

Siiani lugedes võib ilmselt tekkida küsimus, et miks ma üldse alguses heade tükkide poolele selle "Puhastus"e asetan kui pidavalt kõige kallal ainult urisen...

Tegelikult on siin siiski väärtuseid küllaga. Kõige säravam vähemalt minu jaoks - Aliide mõlemad osatäitjad. Sest nii Marje Metsur (keda ma muide raamatut lugedes üheks potentsiaalseks Aliide osatäitjaks pidasin) kuid eriti Maarja Mitt teevad sellise kaliibriga rollid, mis terve aasta lõikes tippude hulka minu jaoks kuuluvad. Marje käre hääl ning hämmastav energia aitab kaasa Aliide antisümpaatia ja sümpaatiavahelisele karakteriloomele. Oleme ausad, Aliide on ju vastik ja jälestusväärne naine! Kuid samas see olukord, kuhu ta on jõudnud tänapäeval, üksindus läbi selle õnnetu armastuse - kas ta sai siis oma tunnetele midagi parata? Ta armastas oma õemeest, kes jällegi omakorda ainult igal hetkel ihkas oma naist ning kelle jaoks Aliide just nimme oma kõiksuguste lähenemispüüdluste tõttu veel eriti vastumeelseks oli muutunud. See sirgeseljaga allaneelaja, kes liigub vaikselt ja armuvalus - selle kõik suudab Maarja Mitt oma karakteri sisse luua. Temast justkui õhkub mingit julget ja karmi naist, sellist 30ndate, 40ndate Hollywoodi filmitööstuse femme fatale-i... Ka noort Aliidet tahaks ju vihata, ka teda peaks isegi jälestama, aga inimilikkusest ei suuda. See on ju naine, kes üritab oma elu elada.... Muidugi kohe kui tekib inimlik kaastunne, tuleb jälle meelde, et see raisk teeb seda ju kõike oma õe elu hinnaga. Üle laipade, üle teiste inimeste tunnete, heaolu ning kaasinimese elementaarse austuse. Jäle inimene... kuid laval Maarjat vaadates on ometi Aliidel olemas ka teine poolus... armunud naise meeleheide... Kas mitte briti vana kõnekäänd ei lube, et "All in fair in love and war"??? Kas pole siis? Või siiski on? Ja see närvipundar, kelleks Marje ta vanemana mängib. Mingil hetkel siiski tuleb temast ka välja endisaegne kõvadus ja julgus - kasvõi näiteks siis kui vene afereistid alguses saabuvad.

Mainida tahaks veel ka Karol Kuntseli südantlõhestavat ja üdini tõsimeelset rolli. Kurb inimsaatus... ma ise ilmselt ei oleks suutnud niimoodi seal varitseda ja oodata. Ja ilmselt oleksin saanud veel varem hukka, kuid niimoodi oodata ja passida, loota ja soovida, ise midagi tegemata... mina ilmselt poleks suutnud. Samas kui juba korra oled hakanud niimoodi varjama ja redutama... ja ootama... ehk siis paratamatult jääd edasi ootama... Eriti kui mingi nõme naine võltskirjadega seda usku juurde tekitab, et seeläbi oma huve teenindada ning meest enda juures hoida. Ka Jaanovitsi vastik kommunist ning venelaste sabarakk on hästi väljamängitud - tõesti ebameeldiv ning vastik tüüp.

Hinnang: 4 (Kuigi raske on andestada mõningaid suuremaid apsakaid, oli siiski tegemist minu jaoks hea teatriga. Lugu ise, vähemalt raamatut lugenud ning tausta teadva inimese jaoks oli tugev. Tausta teades oli kogu see info pagasina kaasas ning seeläbi ju otseselt polnudki vaja isegi Inglit. Peategelase kaks näitlejat tegid vägagi tasemel tööd. Niiet kokkuvõttes iseg üllatavalt õnnestunud teatriversioon. Samas võibolla mängis rolli ka see negatiivne kriitika, mis mind ettevalmistas hullemaks. Kuid minu meelest sellest hoolimata oli tegemist väärt vaatamisega ning mina küll soovitaks. Tuletas kogu raamatu meelde. Ja hea siiski, et Sofi otsustas sellest loost üldse raamatu kirjutada. Raamat on kordades parem veel...)
Fotode autor Alan Proosa,

Tekst lavastuse kodulehelt:

PUHASTUS

Draama kahes vaatuses
Eesti juurtega soome kirjaniku Sofi Oksaneni mitmeid auhindu ja kirglikku poleemikat pälvinud romaan "Puhastus" on leidnud Eestis elavat resonantsi. Dramaatilise koega lugu võtab vaatluse alla sündmused Eesti lähiminevikust (1936-1992).

Autor Sofi Oksanen
Tõlkija Kalju Kruusa
Lavastaja Liisa Smith (London)
Kunstnik Marge Martin
Muusikaline kujundaja: Sakarias J. Leppik
Osades: Marje Metsur (külalisena), Liisa Pulk, Maarja Mitt, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Maarius Pärn (külalisena).

Postsotsialistlikus Eesti rannakülas saavad tormiliste sündmuste keerises kokku kaks erinevat naist: kuuekümnene Aliide ja verinoor Siberist pärit Eesti päritolu neiu Zara. Mõlemal on eri aegadel olnud kokkupuuteid nii vaimse kui füüsilise vägivallaga. Lahti hargnevad minevikulood toovad päevavalgele kaua varjus hoitud perekonnasaaga. Murranguliste ühiskondlike sündmuste foonil tõstatuvad olulised küsimused (sund)valikutest ja nende tagamaadest. Kas kunagi tehtud ülekohut on võimalik heaks teha, mõista ja andestada? Olgu kannatajaks pooleks siis üks inimene või terve riik.

"Puhastuse" toob lavale Eesti päritolu Londonis töötav lavastaja Liisa Smith, kellele see on teine lavastus Eestis ja Vanemuise teatris.

Esietendus 18. septembril 2010 Vanemuise tearti väikeses majas.
Kestab 2h30min

teisipäev, 4. oktoober 2011

Suur suveteatri kokkuvõte 2011

2011. aasta teatrisuvi... 2011. aasta suveteater

Üritasin võtta sellel suvel tavalisest rahulikumalt. Nüüd kus elan Eestis, saan teatrikülastusi ka hajutada ehk ajastada. Enam ei pea paaniliselt 7 tükki nädalas vaatama, hirmus, et muidu jääb kõik oluline nägemata. Käisin nädalas korra teatris ja äärmisel juhul ka 2. Valikut ju mõnevõrra oli, kuigi oleks võinud teatud aegadel ka rohkem olla. Eriti oleks tahtnud Linnateatri näitlejatelt midagi näha. Seal ju oli Scapin, aga ainult lavaka-noorte oma. Samas selliseid erinevate teatrite näitlejate segu-kooslusi oleks võinud ka rohkem olla. Millal siis veel kui mitte suvel...

Piletihind on ka hakanud tunduma kohati liiga krõbe. Ilmselt see Euro-aeg ja muud kulud... Toit on ju palju kallimaks läinud ning eks teatrisse saab ikka alles pärast seda, kui üür makstud ning toit laual. Huvitav, et tegelikult selliseid tükke palju polnudki, mille oleks saanud absoluutselt 100% kõrvale jätta. Eks muidugi mõned kergemad palaganid, mida isegi suvel ei viitsi vaadata... aga ka neis oli kas keegi huvitav näitleja või midagi muud, kelle/mille pärast siiski oleks võinud vaatamise ette võtta. Parandamatu teatrihull :)

Kokkuvõttes käisin Eestis 20 erinevat etendust vaatamas suve jooksul. See on minu meelest päris korralik arv... paar aastat tagasi jõudsin kõigest 17 korral suveteatrisse. Tegelikult nägin päris septembri alguses ka 21. ehk Von Krahli Teatri Gilgameš-i, mida võiks ka suveteatriks veel nimetada. Pilet oli olemas septembris ka Tasandikkude helinatele, mis samuti originaalis suveteatri alla kuulub, aga kui olin poolel teel Saueaugule, selgus, et etendus hakkas peale juba kell 17, aga mina olin arvestanud 19:00se algusajaga - piletid jälle vastu taevast ja nüüd peab lootma, et mängitakse veel ka järgmisel suvel...
Siin keskendun siiski üksnes vahemikus 01.06. - 31.08. nähtud etendustele. Tabelite pikkuse otsustan vastavalt sellele, kui palju on mainimist väärt, et tase säiliks korralik.

TOP 8 etendused:
08 Limpa ja mereröövlid (Viimsi Rannarahvamuuseumi õu) - Selle suve "lastekas", (kuigi ka "Morten" oli väga lahe). Tundub, et Viimsi Suveteater on tulnud, et jääda ning minule see meeldib! Väga Lindgrenlik lähenemine. Ju palju vastavat atmosfääri aitas luua ka etendamise asukoht. Selles Rannarahvamuuseumis endas on välimuselt midagi just sellist sobivalt rootslaslikku. Olen näinud ka Ugala dramatiseeringut Kivirähki populaarsest lasteraamatust. Meeldis ka nende oma ja ma ei hakkagi siinkohal eelistama ühte teisele, aga eks väli- ja sise-etendus mõjuvad juba lihtsalt vormis ttingitult erinevalt. Kui keskenduda Viimsi versiooni tugevustele, siis lisaks sellele lahedale laevale, mida ära kasutatakse ning üldse sellele, et etendus õues toimub ja annab palju suuremad mastaabid ning võimalused kui teatrilaval mängides, siis mulle ikka väga meeldis Taavi Tõnissoni äge Padi (Ugala Aarne Soro oma meeldis ka!). Pole varem näinud ka Teele Viirat laval ja tema rockilaulja kähe hääl sobis kui valatud lina-beibele. Tiina Tõnis on juba mu ammune lemmik. Tema "vanaema" oli isegi minu jaoks hirmuäratav :) Ning muidugi unustamata teisi lemmikuid - Anti Kobin on poisikesena sama muheda olemisega, nagu ta teistes rollides - ta vist ongi muhe inimene :) Dramatiseering on minu meelest väga õnnestunud, oli ju Dvinjaninov kaasanud selle tegemiseks ka Urmas Lennuki... Ning lahedad Tauno Aintsi laulud ning hea muusika - paar laulu olid kohe väga-väga kaasakiskuvad! Lahe punkt suveteatrile :)
07 Tants aurukatls ümber (Rocca Al Mare Vabaõhumuuseum) - Midagi erilist, mis just minule hinge läks. Ma ei tea, kui palju ma sellele tekstile üldse jõudsin keskenduda. Kogu see muu tegevus, ehk jooksmine oli nii omapäraselt lummav. Ja tegelikult siiski ka see kuidas tekst sobis Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumisse päikeseloojumisega kokku. Lummav, lummav elamus. See virrvarr, kuidas me läbi elu jookseme, tegelikult millelegi sügavamalt keskendumata ja hetke nautimata. Tõeliselt ilus muusikavalik (näiteks Elleri "Kodumaine viis"!) aitamas kaasa emotsioonide tekkele.
06 Marquis D'Artiste (Saku mõis) - Kammerlik tükk Saku mõisas. Psühholoogiline kassi-hiire mõrvamäng. Kes on kes ja kes keda mängib ning miks... Rollide mõttes olid kõik paremad kaardid jagatud Jan Uuspõllu tegelasele mängimiseks ja Jan mängib ka nii vingelt rolli sisenedes, et higi pärlendab otsaees (kaasa aitas kindlasti ka kuum päev), aga minu meelest teeb täiesti suveräänse rolli hoopis Hendrik Toompere jr. Maniakki mängida on väga raske nii, et see ka mõjuks usutavalt ja õõnsat hirmu tekitavalt. Ta on ju Toompere... aga ei ole ka :)
05 Vabrikutüdrukud (Kukruse polaarmõis) - Girlpower! Neli head naisnäitlejat muudavad Polaarmõisa õmblustehasetsehhiks. Tulid meelde 70ndate lõpu, 80ndate alguse Ameerika filmid, kus naistegelased tehastes töötavad ja mingeid õiguseid taga nõuavad, a la Meryl Streep-iga Silkwood ja Sally Field-iga Norma Rae. Aga siin on lisaks tõsisematele nootidele sisse toodud ka südamlikku koomikat. Ja seda pakuvad teiste hulgas sellised esikomödienned nagu Ines Aru ja Terje Pennie. Ines Aru telefonistseen toob veel siiani naeru peale :)
04 Scapini kelmused (Linnateatri siseõu) - Nüganeni lavakalend särab tükist tükki ja nad pole ju veel kooligi lõpetanud. Sealt on võrsumas päris mitu huvitavat näitlejat - Pääru Oja, vennad Kalmetid, vennad Piusid, Priit Strandberg ja Piret Krumm on ehk teistest rohkem suutnud end esile mängida minu jaoks... Maiken Schmidt ka... aga teda Scapinis on vähe (pigem oli ta üks parimaid muidu minule üpris vastukarva "Vaata ma kukun" tükis)... ja eks neis peaaegu kõigis teistes on ka midagi... Aga eriti ägedaks kisub siis kui noorte toores jõud kokku on pandud. Kogu see möll muudab vana palagani vaatamisväärseks komöödiaks! Ja eks suve üheks eredamaks publikumärkuseks jäigi "neid on ju kaks"... eriti kui kuuled seda kõrvalistuvatelt võõrastelt alles lõpuaplauside ajal :)
03 Noor Eesti (Rakvere Rahvapark) - Kunstilises mõttes üks täiuslikumaid suveteatrielamusi sellel aastal. Sisu või pigem tekst jättis kohati soovida või siis oli viga minus, et ootasin mingil alataju tasandil, et see peaks olema midagi samaväärset nagu Kivastiku Põrgu wärk ja Külmetava kunstniku portree. Kuid Rohumaa võiks tihedamalt lavastada! Ta suutis kogu selle asukoha muuta üheks suureks näitelavaks. Ideel ju ka jumet ning tõesti silmale on lihtsalt ilus seda kõike vaadata - eriti siis kui juba hämar ning kasutatakse elavat tuld. Mitmed karakterid mängitakse natuke üle, aga see on ka ilmselge taotlus. Samas oleksin meelsasti tahtnud näha mõnedes rollides teisi näitlejaid ja mõned liinid ei olnud vajalikud ning mitmes kohas oleks võinud just sisulises mõttes olla huvitavam (seda loomulikult minu isiklikust vaatenurgast vaadatuna). Kuid tervikuna jäi väga ilus suveõhtumälestus. Ja kahtlemat oli see elamus.
02 Peko (Värska) - Kui ma peaksin nimetama ühe päeva suvest, mis mulle kõige eredamalt sellel aastal meelde jäi, siis on see 09.juuli. Alates hommikul joostud Pühajärve järvejooksust (10,7km), sealt edasi Otepäält Värskasse sõit ning ratastega Värska metsades seiklemine - kukeseened, metsmaasikad... Setude laat Värska laululava esisel platsil ning kirsina tipul Mäeotsa lavastatud Peko. Tinglikult võiks selle ristida selle suve "Ruja"-ks :) Selline võimas elulugu, kuhu integreeritud igasuguseid vigureid, alates Merle Jäägeri parimast rollist, mida ma siiani temalt näinud olen, Raivo E.Tamm oma tuntud headuses, Marje Metsur koos Zetodega. Juss "Jeesus" Haasma, Andres "Peko" Mähar ja muidugi kolm kaunitari - Sandra Uusberg, Maarja Mitt ning Birgit Õigemeel. Kauksi Ülle on keevitanud kokku sellise laheda muusikali Setomaa muistendist. Ja kui nimetada 1 laul, mis sellest suvest jääb mällu, siis on see vana hea ACDC Thunderstruck-i eestindatud (setondatud?) versioon "Pikselüük" :) Kui see Värska nii kaugel ei oleks, ma käiks seal iga päev :)
01 Vargamäe voonake (Tammsaare muuseum Albus) - Tammsaare on kunn. Lennuki oma lähenemine kirjanduslikus mõttes väga tasemel dramatiseeringuga muudab selle peaaegu õigustatud autoriteatriks. Kuigi motiivid on Tammsaarelt... Ja Anneli Rahkema tulemine Karinina on täiesti vääriline lisa oma eelkäijate tipprollidele. Mõtlemisainet ka pikemaks, tegelikult nii kauaks kui vähegi endal jaksu on, sest Tammsaare Tõde ja õigus on ammendamatu. Seoseid nii sisemiselt kui meie kõigi eludega võib jäädagi tegema... Minu selle suve lemmik, kuigi nii mõneski mõttes jagab lemmiku-tiitlit koos Pekoga.

---

TOP 2 etendused, mille nägemata jäämisest on kõige rohkem kahju:

02 Tuulesaared - juba teist suve mängiti, aga no mingi valemiga ei saanud seda Hiiumaareisi endale lubada. Eelmisel suvel mitmed pidasid oma lemmiklavastuseks. Usun, et see oleks ka minu maitse - armastus ja romantiline Prantsuse sadamalinn... milline atmosfäär juba lihtsalt ettekujutades...
01 Tasandikkude helinad - Sellel suvel üks positiivseimat kõlapinda saanud tükk. Keegi ütles, et oli nutnud... hingeminevad tükid on minu meelest veel need kõige-kõigemad. Tühi emotsioonitu intellektuaalsus või iga hinna eest millegi erilise või eripärase tegemine kaotab minu jaoks alati vanale heale Stanislavski psühholoogilisele inimsuhete- teatrile. Kui tekstis on selliseid kihte, mis hingepaelu pingutavad, siis ka kõige vingemad lavastajatrikid kahvatuvad. Kuigi näiteks Gilgameš lõi just nimelt oma vinge "lavastusega"... Muidu oleks ilmselt pidanud tegemagi TOP3-e, kui juhuslikult poleks seda ex tempore vaatamas käinud septembri alguses...

---

TOP 8 naisnäitleja rolli:

08 Anne Veesaar - Head ööd, ema - Sellist rolli ei saa muidu teha, kui ei lähe selle karakteri hingeellu sisse. Ja kui õõvastav on seda kõike läbitunnetada ning see siis endast edasi teatrilaval kanaliseerida. Müts maha Anne ees, et ta suutis.
07 Liisa Aibel - Vargamäe voonake - Üks pisike pärl on tema Tiina. Kuigi palju mängib rolli see kuidas ta kogu lavastuse sees on lavastuslikus mõttes ja kuidas ta sinna on kirjutatud, kuid Liisa mängib Tiina täiesti omaks. See kummalisus, mis tema Tiinast õhkub on irooniline, sest karakterina on ju tema Tiina vaatet ainuke normaalne neist neljast - teised on kõik mingis mõttes markantsed (Indrek on isast vanem, Karin sureb ja tuleb tagasi laiapuusalise mamslina jne jne jne), kuid Liisal polegi vaja trikke, ta oskab ise trikitada.
06 Kersti Heinloo - Saatuse heidikute kuu - Intensiivne roll, mis nõuab energiat ja mingit mängustiililist teravust (eriti sellise tegelase kõrvale vastukaaluks, nagu see joodikust, pidevalt kergelt uimane, Avandi tegelane oli). Väga hästi mängis peitu ka naiselikud kavalused, mis andis tema rollile dimensioone juurde. Tema tegelane oligi ainuke huvitav tegelane kogu tükis. Kuigi Rekkor ta kõrval mängis end ka oluliseks.
05 Merilin Kirbits - Felix Ormusson - Tundeerk, pilkude ja kehahoiakutega rolli illustreerides, samas komponeeritud rolli muljet jätmata - lihtsalt ja loomulikult mõjub ta. Samas teab ju ta ise kui ka vaataja, et ta karakter kogu oma naiseliku käätesaamatu-naise mängu juures armastab meest, kes tegelikult polegi temast tõeliselt huvitatud. Valus karakterile - magus rollile - nauding vaatajale.
04 Merle Jääger - Peko - Merca oleks justkui sündinud seda käredat eite mängima - kehastudes justkui mängleva kergusega Peko emaks. Temast hoovab sellist powerit ja rockenrolli, et laseagaolla :) Milline ürgne jõud ja hoog ja ennastunustav mäng. Vinge naine ma ütlen!
02-03 Ines Aru - Vabrikutüdrukud - Ines ja Terje on selline tandem, et kui nad veel koos lavale lasta, siis ei saagi sealt muud kui kulda. Viimati meenub nende ühine ülesastumine Rakvere Teatri Leskedes. Ja nagu seal, nii ka siin mängitakse osavat köieltantsu koomika ja traagika vahel tasakaalu hoides, üks tundepool toetab teist ja teine laseb teise poole emotsioonid just õigesti mõjule. Nii Ines kui Terje lausa säravad ja pakatavad andekust!
02-03 Terje Pennie - Vabrikutüdrukud
01 Anneli Rahkema - Vargamäe voonake - Üle-eelmise suve 2.koha omanik on tõusnud esimeseks :) Annelil on ühist 2.-4. kohal siin tabelis olevate naisnäitlejatega tema hoogsus. Tema enda huvi anda endast kõik, jätmata hetkegi laval kasutamata või laisaks "lihtsaltolemiseks". Ja kui ta hoogu läheb, on seda tõsiselt võimas vaadata. Ka mõnedest tema teistest rollidest välja paistev nipsakus on Karinile sobilik kui loodult. Anneli tundus mulle tükki vaadates "üllataval" kombel õnnestunud valik Kariniks, kuid kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult väga loomulik ja loogiline hoopis! Fantastiliselt hea roll! Isegi päris kerge vaevaga tituleerin suve parimaks.

---

TOP3 - Ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanu:
03 Ülle Lichtfeldt nii "Noor Eesti" kui ka "Vabrikutüdrukud". Ta ilmselgelt on karjääri tipul. Oleks, et ta sinna jääkski! Roll rolli järel tuleb temalt väärt tööd. Üks stseen, mis eriti meelde jäänud, on see kus ta Noor Eestis pikali viskab, sest ei taha, et teda ära viidaks... justnagu niimoodi saaks maast kinni hoida :)
02 naised lavastuses "Scapini kelmused" - Lahedad noored - hinge, armastuse ja mõnusalt hoogsalt tehtud ka pisitilluksed rollid.
01 naised lavastuses "Peko" - Lisaks Merlele ei saa jätta mainimata ka kõiki neid ülejäänud lahedaid rolle ja rollikesi, eriti Sandra, Marje ja Maarja.

---

TOP 8 meesnäitleja rolli:

08 Sulev Teppart - Pärast surma Jendalis - Muidu nii kehvakese tüki päästsid natukenegi Merle ja Sulev. Teppart teeb kõike alati hinnalise hooga, ta on alati 100% kohal ning ma ei tea tema partnerina mängimise oskusi, aga publikuga ta oskab kontakti luua täiesti omasel kombel. Ta justkui jutustabki lugusid publikule, mitte ei osale nendes lugudes. Ja kuigi see võiks muidu häirida, siis Tepparti puhul millegipärast ei häiri. Ma ei oska seda kuidagi seletada.
07 Guido Kangur - Tuhkatriinumäng - Kõik rollid juba mitu aastat järjest, mida Guido teeb tunduvad minule maitse järgi. Ta tegelikult ei ole minu lemmiknäitlejate hulgas, ent ometi iga kord imestan ja imetlen, kuidas ta suudab ikka natuke teistmoodi detaile teha. Ometi on ta ju väga Guidolik, ehk tema tüpaaž on väga tugev. Ja ometi suudab ta selle raiuda vastavalt vajadustele just vastavalt rollile sobivaks ja eriliseks. Alati tekitades oma stseenidesse pinget ning suurema osa nendest üldse endale varastada :) Ja Tuhkatriinumäng ei ole erand. Nii kui ta lavale tuli, läks mu tähelepanu automaatselt talle. Kuidas ta küll oskab ja jaksab?
06 Juss Haasma - Peko - Lahe koomiline Jeesus. Kuigi Jussi diktsioon pole paremate killast, teeb ta selle oma naljaka olemisega tasa. Ükskord spordiklubi saunas ma mõtlesin, et tänan teda lahedate rollide eest, aga ei tahtnud mingi friigina mõjuda :) Igatahes Peko kubises lahedatest karakteritest ja karakternäitlejatest. Haasma nende seas üks eredamaid tähti.
05 Margus Prangel - Tühermaa - Kõikide nende kergelt koomiliste rollide kõrval siin nimistus üks tõsisem ka. Koomikat hästi mängida on lihtsalt minu meelest palju raskem ja kui see õnnestub, siis seda tänuväärsem see tundub. Marguse roll oli ka üpris füüsiline. Tegelikult päris raske järelemõeldes. Mängida pimedas, hämaras ja selliste mastaapidega.
04 Taavi Tõnisson - Limpa ja mereröövlid - Taavi on justkui peidus Nukuteatris. Ta on kahtlemata üks ägedamaid näitlejaid Eesti lasteteatris. Päris põnev oleks teda ka kunagi täiskasvanutele mõeldud lavastuste rollides näha. Aga sedapuhku siis piraat-padi. Lõbus ja äge - just nagu lapsed neid karaktereid veel eriti armastavad. Vähemalt meie pere laste lemmik oli ta ka. Ja musikaalsus ning see hoog, millega ta nii selle rolli kui iga oma rolli teeb on minu meelest fenomenaalne.
03 Peeter Rästas - Vargamäe voonake - Ka ainult selle ühe monoloogi pärast, mis publikus justkui spontaanse aplausi esile kutsus, see oli vinge. Tundub, et ka Peeter on saanud märkamatult viimasel paaril kolmel aastal küpseks näitlejaks. Roll rolli järel tal kõik õnnestub. Tegemist oleks justkui enda lavalise leidmisega, mida kinnitas ka Andrese roll. Lisaks mingi hämmastav emotsioon, mis temaga kaasneb, nimelt tal on võime mängleva kergusega kutsuda esile kaastunnet oma karakterile. Lisaks Andresele mängib ta ka Mari rolli ja suudab seda teha koomikasse kaldumata, mis minule just sellel hetkel imponeeris.
02 Jaan Rekkor - Saatuse heidikute kuu - Rekkori hääl on üks parimaid Eesti lavadel. Joodikut mängida tundub kuidagi lihtne ja mingis mõttes isegi labane, kuid Rekkori joodikust vanamees on ehe. Ta oskab hoida tasakaalus realistliku olukorra ja tuua sinna sisse see mängimise tasand nii, et karakter mõjub siiski põnevalt.
01 Hendrik Toompere jr - Marquise D'Artiste - Hendrik on sellises vormis ja hoos ning see kuidas ta suudab oma mängimisega luua vajaliku, elektrit täis energiavälja Saku mõisas, on midagi erilist. Unustada ei suuda ju ka tema Boulgakoffi ja Kes kardab Virginia Woolfi tipprolle, kuid temalt tundub kukkuvatki järjest selliseid pärle reas. Minu jaoks ei jäänud tema manipulaatorist teenri/isanda roll üldse eelmainitutele alla. Fantastiline 13.lend möllab Eesti lavalaudadel täie hooga edasi...

---

TOP 2, kes ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanu:
02 mehed etenduses "Noor Eesti" - Kas just kõik, aga suurem osa neist. Ajastu hing oli laval. Karaktereid seinast seina. Issanda loomaaeg ongi lai ja värviline, täpselt nagu Noore Eesti kirjanikuhärrad :)
01 mehed etenduses "Scapini kemused" - Need noored on nii lahedad ja valmis näitlejad, et neid polegi enam vaja võtta näitlejaõpilastena. Sellise poweriga pigistatakse viimnegi võimalik tera vanast väsinud koomuskist välja. Hüpatakse, joostakse, ujutakse, mängitakse - nagu poleks homset. Vinged vennad!

---

TOP 10 tükid teatrite sügisrepertuaarist, mida kõige rohkem ootan:
10 Giselle - Lavaka õpilased Linnateatris - Pepeljajev kantseldab noori näitlejatibusid ja väga hästi on veel meeles Margarita ja Meistri imeline lavastajatrikkide meisterklass ning see ansablimängu täielik tippklass. Klassikalisest balletist nende tüüpide kätes, kes lavakat järgmisena hakkavad lõpetama, ei või tulla muud kui midagi täiesti erilist! Pilet ka juba olemas :)
09 Üks suvepäev - Theatrum - Eelmine Fosse tükk jäi nägemata, nüüd ei tahaks küll loobuda. Ootan romantikat ja loodan, et sulan.
08 Misery - NO99 - Üks mu lemmikraamatuid. Kui kuulsin, et No seda teeb, mõtlesin kohe kui valatud on Marika Vaarik selle psühhopaadi rolli. Oioioioi milline maiuspala sellest saab! Loodan, et jälgitakse rohkem Kingi raamatut kui filmi. Klemets oskab neid kahemehetükke teha ka - see kui hea ja HÄSTI LAVASTATUD (ja mängitud) oli Kogutud teosed, on veel siiani eredalt meeles! Üks parimaid tükke üldse viimasetel aastatel.
07 Kontsert diktaatorile - Vanemuine - Vingugu teised kui palju tahavad Malviuse kalkuleerituse üle. Minule selline professionaalsus meeldib. Meeldis ka Vihmamees. Ja natsi-teema on üldse üks ägedamaid eemasid nii kirjanduses kui filmis - Eesti teatris ongi seda kuidagi liiga vähe kasutatud. Millegipärast tuleb meelde Tarantino film "Vääritud tõprad" ja sealne "kontsert diktaatorile" :) Ma ei tea, miks see assotsiatsioon kannab ja ma ootan midagi võimast sellelt tükilt just sellepärast. No oleme ausad, see ei saagi olle midagi muud kui VÕIMAS! --- märkasin just, et Malvius on Urmas Lennuki vastu välja vahetatud. Malvius lavastab hoopis Mary Poppinsit. Anyway, Lennuk ka väärt mees oma Vargamäe-tõlgendustega.
06 Kaasavaratu - Rakvere Teater - Ostrovskit on tehtud korduvalt ja ka viimastel aastatel mitu korda. Ent vene klassika ja sidus vene romanssidega... midagi minu hingele. Tõenäoliselt (ma ei tea küll täpselt kui kaugelt), voolab minuski tilgake slaavi verd. Paljudes meis seda poleks siin maailmanurgas? Sellised tükid (Isad ja pojad, Rasputin, Onu Vanja....) on minu maiuspalad...
05 Amadeus - Ugala - Milos Formani film, millel pidavat tükk baseeruma on üks lemmikfilme läbi aja. Salieri ja Mozarti võitlus - psühholoogiliselt pingestatud draama. Kui ainult näitlejad välja kannavad Oscarikaliibriga meeste võrdluse, mida film pakkus. Potentsiaali igatahes ju on (Tom Hulce-i ja Martin Milli vahel on isegi teatavat sarnasust:)).
04 Amy seisukoht - Linnateater - Kiselov on pakkunud ühe väga hea tüki Linnateatris, ehk tegelikult eelmise aasta lemmiklavastuse "Kes kardab Virginia Woolf?" ja ühe põhjanoteeringu - sügava ja tõsise Vanemuise "Maetud laps", mis ei kandnud kohe kuidagi end välja. Materjal ja näitlejad olid olemas, aga ju lavastaja ei leidnud klappi Vanemuislastega, sest see mis välja tuli oli hapu ja igav ja kui poleks olnud neid lemmiknäitlejaid- Tommingast ja Saldret, siis oleks minu jaoks olnud täiesti mõttetu värk. Nüüd aga peaosas Anu Lamp, tagasi Linnateatris ja ameerika draama, mis tõatab tulla midagi palju paremat... David Hare-i näidend, ehk sama mees, kes kirjutas selliste filmide stsenaariumid nagu The reader (Ettelugeja - Kate Winsletiga) ja Hours (Tunnid - Meryl Steep-Julianne Moore-Nicole Kidman), no kõlab ju paljutõotavalt! Igatahes usun, et seal on vinged rollid naistele - lisaks Anule ju ka Hele Kõrve ja Helene Vannari...
03 Raudmees - Tartu Uus Teater - Ei meeldinud mulle omal ajal Gunnar Graps. Küll aga olen Tartu Uue Teatri suur fän. Ei ole veel päris kindel Robert Annuse lavastajavõimetes ("Lood Viini metsades"), sellepärast ei julge seda kõrgemale kohale asetada, ent ootan siiski pikisilmi. Loodetavasti jõuavad ka Tallinnasse millalgi...
02 Karin ja Pearu - VAT Teater - Kivirähk proovib ka teha Lennukit... Minule piisab nimest Tammsaare... no piisab täiesti Karinist ka. No tegelt Kivirähkistki :) Loodetavasti Katariina Unt saab Karinit mängida... tahaks kohe näha tema Karinlikku lähenemist rollile, sest muidu esimesena küll ei näe seda Karinit temas... ei tea muidugi kas üldse tema mängibki :) Igatahes põnev!!!
01 Kadunud käsi - Vanemuine - Martin McDonagh!!!! Padjamees, Mägede Iluduskuninganna (Leenane-i kaunitar), Palgamõrtsukad Brügges, Inishmaani lood... need I say more?! Loodetavasti see tuleb Vanemuisel välja kah. Sest materjal ei saa olla muud kui tugev.

---

TOP25 meeldejäävamat ja mõjuvamat steeni 2011.a. suve teatritükkidest. (Tegemist ei ole ainult konkreetselt selle kohaga, mille siia kirjutan, vaid kogu stseeniga. Järjekorda suhtuda väga "läbi sõrmede"... suure tõenäosusega ei tulnud mõni oluline stseen meelde kah...)

25 Sünnitamine (Peko)
24 Hommikune pissipott (Scapini kelmused)
23 Pääru Oja tegelase rahalubamine pojale (Scapini kelmused)
22 Pime algus (Tühermaa)
21 Mind ei vii te siit kuhugi-Under maas pikali (Noor Eesti)
20 Venelased oma autoga (Peko)
19 Mustlastüdruk räägib kui loll on tema peigmehe isa - talle endale (Scapini kelmused)
18 Kopikate viskamine ja heliga mängimised (Tühermaa)
17 Pikselüük (Peko)
16 Saabuvad sanitarid (Peko)
15 Koolis (Läbi klaasi)
14 Vesi - vette (Scapini kelmused)
13 Alla Pugatšova (Peko)
12 Rita Raave piiblistseen (Unustatud hinged)
11 Sekundid surmani (Marquis D'Artiste)
10 Saunastseen (Noor-Eesti)
09 Kolmas ja viimane tüdruk leiab oma "mehe" (Peko)
08 Kosimisestseen (Läbi klaasi)
07 Tiina lonkamine (Vargamäe voonake)
06 Lugege mu teksti nii nagu ma tahan (Marquis D'Atiste)
05 Paadistseen (Noor-Eesti)
04 Karini ja Indreku abiellumine (Varagmäe voonake)
03 Ines Aru telefonistseen (Vabrikutüdrukud)
02 Jooksmine (Tants aurukatla ümber)
01 Andres räägib Indrekule armastusest (Vargamäe voonake)

---

TOP2 suurimat positiivset üllatust, ehk etendused, millelt ma eriti ei oodanud midagi, kuid need osutusid väga heaks:
02 Scapini kelmused - lapsepõlves Rakvere Teatri Andrus Vaariku, Volli Käro ja Anne Veesaarega versioon, mis nähtud Vanalinnapäevade raames, meeldis küll väga. Aga see oli ka vastav aeg - vanaisaga koos teatris ja minu enda intellektuaalsele tasandile tollel ajal vastav. Viisin tegelikult seekord oma lapse seda vaatama, kuid tundub, et minule endale meeldis sama palju kui lapsele.
01 Tants aurukatla ümber - Igalt poolt kuulsin negatiivset kriitikat ja ometi oli see kogu etendus minu jaoks lummav. Kindlasti palju ka seotud minu jooksuarmastusega, jooksmine lihtsalt on nii huvitav. Ja uskumatu, aga professionaalsest kretinismist tingitult oli ka põnev teiste jooksu jälgida. Kuid tegelikult kogu elamus oli just nimelt "lummav".

---

TOP3 suurimat pettumust, ehk etendused, millelt ootasin palju, kuid need ootused jäid täitmata:
03 Pärast surma Jendalis - Väga tellitud ja pastakast imetud tunne jäi. Idee ja taust oli palju põnevam, kui see palagan, mis sellest välja kukkus. Alates nõmedast külmkapiümber sebimisest oli üks allamägi.
02 Ebahaige - Farss ei ole minu žanr, lootsin, et Tommingasest ja Pulgast piisab. Jant, mis toimub ümber s*tapoti - tõeliselt nõme ja teisele vaatusele jääda enam ei suutnud.
01 Ring - Maugham on nii peen salongihuumor, aga see jäme koomusk, mis Palmse mõisas publiku ette visati, ei kõlvanud minu meelest kuhugile. No võibolla oleks siiski pidanud tegema siseruumides, oleks saanud näitlejad ka mängida ilma karjuva vormita. Ainus, mis meeldis oli Laura Petersoniga seonduv. Aga läksin ju lootes näha midagi Kreismanni Truu naise-likku...