Suur suveteatri kokkuvõte 2011

2011. aasta teatrisuvi... 2011. aasta suveteater

Üritasin võtta sellel suvel tavalisest rahulikumalt. Nüüd kus elan Eestis, saan teatrikülastusi ka hajutada ehk ajastada. Enam ei pea paaniliselt 7 tükki nädalas vaatama, hirmus, et muidu jääb kõik oluline nägemata. Käisin nädalas korra teatris ja äärmisel juhul ka 2. Valikut ju mõnevõrra oli, kuigi oleks võinud teatud aegadel ka rohkem olla. Eriti oleks tahtnud Linnateatri näitlejatelt midagi näha. Seal ju oli Scapin, aga ainult lavaka-noorte oma. Samas selliseid erinevate teatrite näitlejate segu-kooslusi oleks võinud ka rohkem olla. Millal siis veel kui mitte suvel...

Piletihind on ka hakanud tunduma kohati liiga krõbe. Ilmselt see Euro-aeg ja muud kulud... Toit on ju palju kallimaks läinud ning eks teatrisse saab ikka alles pärast seda, kui üür makstud ning toit laual. Huvitav, et tegelikult selliseid tükke palju polnudki, mille oleks saanud absoluutselt 100% kõrvale jätta. Eks muidugi mõned kergemad palaganid, mida isegi suvel ei viitsi vaadata... aga ka neis oli kas keegi huvitav näitleja või midagi muud, kelle/mille pärast siiski oleks võinud vaatamise ette võtta. Parandamatu teatrihull :)

Kokkuvõttes käisin Eestis 20 erinevat etendust vaatamas suve jooksul. See on minu meelest päris korralik arv... paar aastat tagasi jõudsin kõigest 17 korral suveteatrisse. Tegelikult nägin päris septembri alguses ka 21. ehk Von Krahli Teatri Gilgameš-i, mida võiks ka suveteatriks veel nimetada. Pilet oli olemas septembris ka Tasandikkude helinatele, mis samuti originaalis suveteatri alla kuulub, aga kui olin poolel teel Saueaugule, selgus, et etendus hakkas peale juba kell 17, aga mina olin arvestanud 19:00se algusajaga - piletid jälle vastu taevast ja nüüd peab lootma, et mängitakse veel ka järgmisel suvel...

Siin keskendun siiski üksnes vahemikus 01.06. - 31.08. nähtud etendustele. Tabelite pikkuse otsustan vastavalt sellele, kui palju on mainimist väärt, et tase säiliks korralik.

TOP 8 etendused:
08 Limpa ja mereröövlid (Viimsi Rannarahvamuuseumi õu) - Selle suve "lastekas", (kuigi ka "Morten" oli väga lahe). Tundub, et Viimsi Suveteater on tulnud, et jääda ning minule see meeldib! Väga Lindgrenlik lähenemine. Ju palju vastavat atmosfääri aitas luua ka etendamise asukoht. Selles Rannarahvamuuseumis endas on välimuselt midagi just sellist sobivalt rootslaslikku. Olen näinud ka Ugala dramatiseeringut Kivirähki populaarsest lasteraamatust. Meeldis ka nende oma ja ma ei hakkagi siinkohal eelistama ühte teisele, aga eks väli- ja sise-etendus mõjuvad juba lihtsalt vormis ttingitult erinevalt. Kui keskenduda Viimsi versiooni tugevustele, siis lisaks sellele lahedale laevale, mida ära kasutatakse ning üldse sellele, et etendus õues toimub ja annab palju suuremad mastaabid ning võimalused kui teatrilaval mängides, siis mulle ikka väga meeldis Taavi Tõnissoni äge Padi (Ugala Aarne Soro oma meeldis ka!). Pole varem näinud ka Teele Viirat laval ja tema rockilaulja kähe hääl sobis kui valatud lina-beibele. Tiina Tõnis on juba mu ammune lemmik. Tema "vanaema" oli isegi minu jaoks hirmuäratav :) Ning muidugi unustamata teisi lemmikuid - Anti Kobin on poisikesena sama muheda olemisega, nagu ta teistes rollides - ta vist ongi muhe inimene :) Dramatiseering on minu meelest väga õnnestunud, oli ju Dvinjaninov kaasanud selle tegemiseks ka Urmas Lennuki... Ning lahedad Tauno Aintsi laulud ning hea muusika - paar laulu olid kohe väga-väga kaasakiskuvad! Lahe punkt suveteatrile :)
07 Tants aurukatls ümber (Rocca Al Mare Vabaõhumuuseum) - Midagi erilist, mis just minule hinge läks. Ma ei tea, kui palju ma sellele tekstile üldse jõudsin keskenduda. Kogu see muu tegevus, ehk jooksmine oli nii omapäraselt lummav. Ja tegelikult siiski ka see kuidas tekst sobis Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumisse päikeseloojumisega kokku. Lummav, lummav elamus. See virrvarr, kuidas me läbi elu jookseme, tegelikult millelegi sügavamalt keskendumata ja hetke nautimata. Tõeliselt ilus muusikavalik (näiteks Elleri "Kodumaine viis"!) aitamas kaasa emotsioonide tekkele.
06 Marquis D'Artiste (Saku mõis) - Kammerlik tükk Saku mõisas. Psühholoogiline kassi-hiire mõrvamäng. Kes on kes ja kes keda mängib ning miks... Rollide mõttes olid kõik paremad kaardid jagatud Jan Uuspõllu tegelasele mängimiseks ja Jan mängib ka nii vingelt rolli sisenedes, et higi pärlendab otsaees (kaasa aitas kindlasti ka kuum päev), aga minu meelest teeb täiesti suveräänse rolli hoopis Hendrik Toompere jr. Maniakki mängida on väga raske nii, et see ka mõjuks usutavalt ja õõnsat hirmu tekitavalt. Ta on ju Toompere... aga ei ole ka :)
05 Vabrikutüdrukud (Kukruse polaarmõis) - Girlpower! Neli head naisnäitlejat muudavad Polaarmõisa õmblustehasetsehhiks. Tulid meelde 70ndate lõpu, 80ndate alguse Ameerika filmid, kus naistegelased tehastes töötavad ja mingeid õiguseid taga nõuavad, a la Meryl Streep-iga Silkwood ja Sally Field-iga Norma Rae. Aga siin on lisaks tõsisematele nootidele sisse toodud ka südamlikku koomikat. Ja seda pakuvad teiste hulgas sellised esikomödienned nagu Ines Aru ja Terje Pennie. Ines Aru telefonistseen toob veel siiani naeru peale :)
04 Scapini kelmused (Linnateatri siseõu) - Nüganeni lavakalend särab tükist tükki ja nad pole ju veel kooligi lõpetanud. Sealt on võrsumas päris mitu huvitavat näitlejat - Pääru Oja, vennad Kalmetid, vennad Piusid, Priit Strandberg ja Piret Krumm on ehk teistest rohkem suutnud end esile mängida minu jaoks... Maiken Schmidt ka... aga teda Scapinis on vähe (pigem oli ta üks parimaid muidu minule üpris vastukarva "Vaata ma kukun" tükis)... ja eks neis peaaegu kõigis teistes on ka midagi... Aga eriti ägedaks kisub siis kui noorte toores jõud kokku on pandud. Kogu see möll muudab vana palagani vaatamisväärseks komöödiaks! Ja eks suve üheks eredamaks publikumärkuseks jäigi "neid on ju kaks"... eriti kui kuuled seda kõrvalistuvatelt võõrastelt alles lõpuaplauside ajal :)
03 Noor Eesti (Rakvere Rahvapark) - Kunstilises mõttes üks täiuslikumaid suveteatrielamusi sellel aastal. Sisu või pigem tekst jättis kohati soovida või siis oli viga minus, et ootasin mingil alataju tasandil, et see peaks olema midagi samaväärset nagu Kivastiku Põrgu wärk ja Külmetava kunstniku portree. Kuid Rohumaa võiks tihedamalt lavastada! Ta suutis kogu selle asukoha muuta üheks suureks näitelavaks. Ideel ju ka jumet ning tõesti silmale on lihtsalt ilus seda kõike vaadata - eriti siis kui juba hämar ning kasutatakse elavat tuld. Mitmed karakterid mängitakse natuke üle, aga see on ka ilmselge taotlus. Samas oleksin meelsasti tahtnud näha mõnedes rollides teisi näitlejaid ja mõned liinid ei olnud vajalikud ning mitmes kohas oleks võinud just sisulises mõttes olla huvitavam (seda loomulikult minu isiklikust vaatenurgast vaadatuna). Kuid tervikuna jäi väga ilus suveõhtumälestus. Ja kahtlemat oli see elamus.
02 Peko (Värska) - Kui ma peaksin nimetama ühe päeva suvest, mis mulle kõige eredamalt sellel aastal meelde jäi, siis on see 09.juuli. Alates hommikul joostud Pühajärve järvejooksust (10,7km), sealt edasi Otepäält Värskasse sõit ning ratastega Värska metsades seiklemine - kukeseened, metsmaasikad... Setude laat Värska laululava esisel platsil ning kirsina tipul Mäeotsa lavastatud Peko. Tinglikult võiks selle ristida selle suve "Ruja"-ks :) Selline võimas elulugu, kuhu integreeritud igasuguseid vigureid, alates Merle Jäägeri parimast rollist, mida ma siiani temalt näinud olen, Raivo E.Tamm oma tuntud headuses, Marje Metsur koos Zetodega. Juss "Jeesus" Haasma, Andres "Peko" Mähar ja muidugi kolm kaunitari - Sandra Uusberg, Maarja Mitt ning Birgit Õigemeel. Kauksi Ülle on keevitanud kokku sellise laheda muusikali Setomaa muistendist. Ja kui nimetada 1 laul, mis sellest suvest jääb mällu, siis on see vana hea ACDC Thunderstruck-i eestindatud (setondatud?) versioon "Pikselüük" :) Kui see Värska nii kaugel ei oleks, ma käiks seal iga päev :)
01 Vargamäe voonake (Tammsaare muuseum Albus) - Tammsaare on kunn. Lennuki oma lähenemine kirjanduslikus mõttes väga tasemel dramatiseeringuga muudab selle peaaegu õigustatud autoriteatriks. Kuigi motiivid on Tammsaarelt... Ja Anneli Rahkema tulemine Karinina on täiesti vääriline lisa oma eelkäijate tipprollidele. Mõtlemisainet ka pikemaks, tegelikult nii kauaks kui vähegi endal jaksu on, sest Tammsaare Tõde ja õigus on ammendamatu. Seoseid nii sisemiselt kui meie kõigi eludega võib jäädagi tegema... Minu selle suve lemmik, kuigi nii mõneski mõttes jagab lemmiku-tiitlit koos Pekoga.

---

TOP 2 etendused, mille nägemata jäämisest on kõige rohkem kahju:

02 Tuulesaared - juba teist suve mängiti, aga no mingi valemiga ei saanud seda Hiiumaareisi endale lubada. Eelmisel suvel mitmed pidasid oma lemmiklavastuseks. Usun, et see oleks ka minu maitse - armastus ja romantiline Prantsuse sadamalinn... milline atmosfäär juba lihtsalt ettekujutades...

01 Tasandikkude helinad - Sellel suvel üks positiivseimat kõlapinda saanud tükk. Keegi ütles, et oli nutnud... hingeminevad tükid on minu meelest veel need kõige-kõigemad. Tühi emotsioonitu intellektuaalsus või iga hinna eest millegi erilise või eripärase tegemine kaotab minu jaoks alati vanale heale Stanislavski psühholoogilisele inimsuhete- teatrile. Kui tekstis on selliseid kihte, mis hingepaelu pingutavad, siis ka kõige vingemad lavastajatrikid kahvatuvad. Kuigi näiteks Gilgameš lõi just nimelt oma vinge "lavastusega"... Muidu oleks ilmselt pidanud tegemagi TOP3-e, kui juhuslikult poleks seda ex tempore vaatamas käinud septembri alguses...

---

TOP 8 naisnäitleja rolli:

08 Anne Veesaar - Head ööd, ema - Sellist rolli ei saa muidu teha, kui ei lähe selle karakteri hingeellu sisse. Ja kui õõvastav on seda kõike läbitunnetada ning see siis endast edasi teatrilaval kanaliseerida. Müts maha Anne ees, et ta suutis.

07 Liisa Aibel - Vargamäe voonake - Üks pisike pärl on tema Tiina. Kuigi palju mängib rolli see kuidas ta kogu lavastuse sees on lavastuslikus mõttes ja kuidas ta sinna on kirjutatud, kuid Liisa mängib Tiina täiesti omaks. See kummalisus, mis tema Tiinast õhkub on irooniline, sest karakterina on ju tema Tiina vaatet ainuke normaalne neist neljast - teised on kõik mingis mõttes markantsed (Indrek on isast vanem, Karin sureb ja tuleb tagasi laiapuusalise mamslina jne jne jne), kuid Liisal polegi vaja trikke, ta oskab ise trikitada.

06 Kersti Heinloo - Saatuse heidikute kuu - Intensiivne roll, mis nõuab energiat ja mingit mängustiililist teravust (eriti sellise tegelase kõrvale vastukaaluks, nagu see joodikust, pidevalt kergelt uimane, Avandi tegelane oli). Väga hästi mängis peitu ka naiselikud kavalused, mis andis tema rollile dimensioone juurde. Tema tegelane oligi ainuke huvitav tegelane kogu tükis. Kuigi Rekkor ta kõrval mängis end ka oluliseks.
05 Merilin Kirbits - Felix Ormusson - Tundeerk, pilkude ja kehahoiakutega rolli illustreerides, samas komponeeritud rolli muljet jätmata - lihtsalt ja loomulikult mõjub ta. Samas teab ju ta ise kui ka vaataja, et ta karakter kogu oma naiseliku käätesaamatu-naise mängu juures armastab meest, kes tegelikult polegi temast tõeliselt huvitatud. Valus karakterile - magus rollile - nauding vaatajale.
04 Merle Jääger - Peko - Merca oleks justkui sündinud seda käredat eite mängima - kehastudes justkui mängleva kergusega Peko emaks. Temast hoovab sellist powerit ja rockenrolli, et laseagaolla :) Milline ürgne jõud ja hoog ja ennastunustav mäng. Vinge naine ma ütlen!
02-03 Ines Aru - Vabrikutüdrukud - Ines ja Terje on selline tandem, et kui nad veel koos lavale lasta, siis ei saagi sealt muud kui kulda. Viimati meenub nende ühine ülesastumine Rakvere Teatri Leskedes. Ja nagu seal, nii ka siin mängitakse osavat köieltantsu koomika ja traagika vahel tasakaalu hoides, üks tundepool toetab teist ja teine laseb teise poole emotsioonid just õigesti mõjule. Nii Ines kui Terje lausa säravad ja pakatavad andekust!
02-03 Terje Pennie - Vabrikutüdrukud
01 Anneli Rahkema - Vargamäe voonake - Üle-eelmise suve 2.koha omanik on tõusnud esimeseks :) Annelil on ühist 2.-4. kohal siin tabelis olevate naisnäitlejatega tema hoogsus. Tema enda huvi anda endast kõik, jätmata hetkegi laval kasutamata või laisaks "lihtsaltolemiseks". Ja kui ta hoogu läheb, on seda tõsiselt võimas vaadata. Ka mõnedest tema teistest rollidest välja paistev nipsakus on Karinile sobilik kui loodult. Anneli tundus mulle tükki vaadates "üllataval" kombel õnnestunud valik Kariniks, kuid kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult väga loomulik ja loogiline hoopis! Fantastiliselt hea roll! Isegi päris kerge vaevaga tituleerin suve parimaks.

---

TOP3 - Ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanu:

03 Ülle Lichtfeldt nii "Noor Eesti" kui ka "Vabrikutüdrukud". Ta ilmselgelt on karjääri tipul. Oleks, et ta sinna jääkski! Roll rolli järel tuleb temalt väärt tööd. Üks stseen, mis eriti meelde jäänud, on see kus ta Noor Eestis pikali viskab, sest ei taha, et teda ära viidaks... justnagu niimoodi saaks maast kinni hoida :)
02 naised lavastuses "Scapini kelmused" - Lahedad noored - hinge, armastuse ja mõnusalt hoogsalt tehtud ka pisitilluksed rollid.
01 naised lavastuses "Peko" - Lisaks Merlele ei saa jätta mainimata ka kõiki neid ülejäänud lahedaid rolle ja rollikesi, eriti Sandra, Marje ja Maarja.

---

TOP 8 meesnäitleja rolli:

08 Sulev Teppart - Pärast surma Jendalis - Muidu nii kehvakese tüki päästsid natukenegi Merle ja Sulev. Teppart teeb kõike alati hinnalise hooga, ta on alati 100% kohal ning ma ei tea tema partnerina mängimise oskusi, aga publikuga ta oskab kontakti luua täiesti omasel kombel. Ta justkui jutustabki lugusid publikule, mitte ei osale nendes lugudes. Ja kuigi see võiks muidu häirida, siis Tepparti puhul millegipärast ei häiri. Ma ei oska seda kuidagi seletada.
07 Guido Kangur - Tuhkatriinumäng - Kõik rollid juba mitu aastat järjest, mida Guido teeb tunduvad minule maitse järgi. Ta tegelikult ei ole minu lemmiknäitlejate hulgas, ent ometi iga kord imestan ja imetlen, kuidas ta suudab ikka natuke teistmoodi detaile teha. Ometi on ta ju väga Guidolik, ehk tema tüpaaž on väga tugev. Ja ometi suudab ta selle raiuda vastavalt vajadustele just vastavalt rollile sobivaks ja eriliseks. Alati tekitades oma stseenidesse pinget ning suurema osa nendest üldse endale varastada :) Ja Tuhkatriinumäng ei ole erand. Nii kui ta lavale tuli, läks mu tähelepanu automaatselt talle. Kuidas ta küll oskab ja jaksab?
06 Juss Haasma - Peko - Lahe koomiline Jeesus. Kuigi Jussi diktsioon pole paremate killast, teeb ta selle oma naljaka olemisega tasa. Ükskord spordiklubi saunas ma mõtlesin, et tänan teda lahedate rollide eest, aga ei tahtnud mingi friigina mõjuda :) Igatahes Peko kubises lahedatest karakteritest ja karakternäitlejatest. Haasma nende seas üks eredamaid tähti.
05 Margus Prangel - Tühermaa - Kõikide nende kergelt koomiliste rollide kõrval siin nimistus üks tõsisem ka. Koomikat hästi mängida on lihtsalt minu meelest palju raskem ja kui see õnnestub, siis seda tänuväärsem see tundub. Marguse roll oli ka üpris füüsiline. Tegelikult päris raske järelemõeldes. Mängida pimedas, hämaras ja selliste mastaapidega.
04 Taavi Tõnisson - Limpa ja mereröövlid - Taavi on justkui peidus Nukuteatris. Ta on kahtlemata üks ägedamaid näitlejaid Eesti lasteteatris. Päris põnev oleks teda ka kunagi täiskasvanutele mõeldud lavastuste rollides näha. Aga sedapuhku siis piraat-padi. Lõbus ja äge - just nagu lapsed neid karaktereid veel eriti armastavad. Vähemalt meie pere laste lemmik oli ta ka. Ja musikaalsus ning see hoog, millega ta nii selle rolli kui iga oma rolli teeb on minu meelest fenomenaalne.
03 Peeter Rästas - Vargamäe voonake - Ka ainult selle ühe monoloogi pärast, mis publikus justkui spontaanse aplausi esile kutsus, see oli vinge. Tundub, et ka Peeter on saanud märkamatult viimasel paaril kolmel aastal küpseks näitlejaks. Roll rolli järel tal kõik õnnestub. Tegemist oleks justkui enda lavalise leidmisega, mida kinnitas ka Andrese roll. Lisaks mingi hämmastav emotsioon, mis temaga kaasneb, nimelt tal on võime mängleva kergusega kutsuda esile kaastunnet oma karakterile. Lisaks Andresele mängib ta ka Mari rolli ja suudab seda teha koomikasse kaldumata, mis minule just sellel hetkel imponeeris.
02 Jaan Rekkor - Saatuse heidikute kuu - Rekkori hääl on üks parimaid Eesti lavadel. Joodikut mängida tundub kuidagi lihtne ja mingis mõttes isegi labane, kuid Rekkori joodikust vanamees on ehe. Ta oskab hoida tasakaalus realistliku olukorra ja tuua sinna sisse see mängimise tasand nii, et karakter mõjub siiski põnevalt.
01 Hendrik Toompere jr - Marquise D'Artiste - Hendrik on sellises vormis ja hoos ning see kuidas ta suudab oma mängimisega luua vajaliku, elektrit täis energiavälja Saku mõisas, on midagi erilist. Unustada ei suuda ju ka tema Boulgakoffi ja Kes kardab Virginia Woolfi tipprolle, kuid temalt tundub kukkuvatki järjest selliseid pärle reas. Minu jaoks ei jäänud tema manipulaatorist teenri/isanda roll üldse eelmainitutele alla. Fantastiline 13.lend möllab Eesti lavalaudadel täie hooga edasi...

---

TOP 2, kes ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanu:
02 mehed etenduses "Noor Eesti" - Kas just kõik, aga suurem osa neist. Ajastu hing oli laval. Karaktereid seinast seina. Issanda loomaaeg ongi lai ja värviline, täpselt nagu Noore Eesti kirjanikuhärrad :)
01 mehed etenduses "Scapini kemused" - Need noored on nii lahedad ja valmis näitlejad, et neid polegi enam vaja võtta näitlejaõpilastena. Sellise poweriga pigistatakse viimnegi võimalik tera vanast väsinud koomuskist välja. Hüpatakse, joostakse, ujutakse, mängitakse - nagu poleks homset. Vinged vennad!

---

TOP 10 tükid teatrite sügisrepertuaarist, mida kõige rohkem ootan:
10 Giselle - Lavaka õpilased Linnateatris - Pepeljajev kantseldab noori näitlejatibusid ja väga hästi on veel meeles Margarita ja Meistri imeline lavastajatrikkide meisterklass ning see ansablimängu täielik tippklass. Klassikalisest balletist nende tüüpide kätes, kes lavakat järgmisena hakkavad lõpetama, ei või tulla muud kui midagi täiesti erilist! Pilet ka juba olemas :)
09 Üks suvepäev - Theatrum - Eelmine Fosse tükk jäi nägemata, nüüd ei tahaks küll loobuda. Ootan romantikat ja loodan, et sulan.
08 Misery - NO99 - Üks mu lemmikraamatuid. Kui kuulsin, et No seda teeb, mõtlesin kohe kui valatud on Marika Vaarik selle psühhopaadi rolli. Oioioioi milline maiuspala sellest saab! Loodan, et jälgitakse rohkem Kingi raamatut kui filmi. Klemets oskab neid kahemehetükke teha ka - see kui hea ja HÄSTI LAVASTATUD (ja mängitud) oli Kogutud teosed, on veel siiani eredalt meeles! Üks parimaid tükke üldse viimasetel aastatel.
07 Kontsert diktaatorile - Vanemuine - Vingugu teised kui palju tahavad Malviuse kalkuleerituse üle. Minule selline professionaalsus meeldib. Meeldis ka Vihmamees. Ja natsi-teema on üldse üks ägedamaid eemasid nii kirjanduses kui filmis - Eesti teatris ongi seda kuidagi liiga vähe kasutatud. Millegipärast tuleb meelde Tarantino film "Vääritud tõprad" ja sealne "kontsert diktaatorile" :) Ma ei tea, miks see assotsiatsioon kannab ja ma ootan midagi võimast sellelt tükilt just sellepärast. No oleme ausad, see ei saagi olle midagi muud kui VÕIMAS! --- märkasin just, et Malvius on Urmas Lennuki vastu välja vahetatud. Malvius lavastab hoopis Mary Poppinsit. Anyway, Lennuk ka väärt mees oma Vargamäe-tõlgendustega.
06 Kaasavaratu - Rakvere Teater - Ostrovskit on tehtud korduvalt ja ka viimastel aastatel mitu korda. Ent vene klassika ja sidus vene romanssidega... midagi minu hingele. Tõenäoliselt (ma ei tea küll täpselt kui kaugelt), voolab minuski tilgake slaavi verd. Paljudes meis seda poleks siin maailmanurgas? Sellised tükid (Isad ja pojad, Rasputin, Onu Vanja....) on minu maiuspalad...
05 Amadeus - Ugala - Milos Formani film, millel pidavat tükk baseeruma on üks lemmikfilme läbi aja. Salieri ja Mozarti võitlus - psühholoogiliselt pingestatud draama. Kui ainult näitlejad välja kannavad Oscarikaliibriga meeste võrdluse, mida film pakkus. Potentsiaali igatahes ju on (Tom Hulce-i ja Martin Milli vahel on isegi teatavat sarnasust:)).
04 Amy seisukoht - Linnateater - Kiselov on pakkunud ühe väga hea tüki Linnateatris, ehk tegelikult eelmise aasta lemmiklavastuse "Kes kardab Virginia Woolf?" ja ühe põhjanoteeringu - sügava ja tõsise Vanemuise "Maetud laps", mis ei kandnud kohe kuidagi end välja. Materjal ja näitlejad olid olemas, aga ju lavastaja ei leidnud klappi Vanemuislastega, sest see mis välja tuli oli hapu ja igav ja kui poleks olnud neid lemmiknäitlejaid- Tommingast ja Saldret, siis oleks minu jaoks olnud täiesti mõttetu värk. Nüüd aga peaosas Anu Lamp, tagasi Linnateatris ja ameerika draama, mis tõatab tulla midagi palju paremat... David Hare-i näidend, ehk sama mees, kes kirjutas selliste filmide stsenaariumid nagu The reader (Ettelugeja - Kate Winsletiga) ja Hours (Tunnid - Meryl Steep-Julianne Moore-Nicole Kidman), no kõlab ju paljutõotavalt! Igatahes usun, et seal on vinged rollid naistele - lisaks Anule ju ka Hele Kõrve ja Helene Vannari...
03 Raudmees - Tartu Uus Teater - Ei meeldinud mulle omal ajal Gunnar Graps. Küll aga olen Tartu Uue Teatri suur fän. Ei ole veel päris kindel Robert Annuse lavastajavõimetes ("Lood Viini metsades"), sellepärast ei julge seda kõrgemale kohale asetada, ent ootan siiski pikisilmi. Loodetavasti jõuavad ka Tallinnasse millalgi...
02 Karin ja Pearu - VAT Teater - Kivirähk proovib ka teha Lennukit... Minule piisab nimest Tammsaare... no piisab täiesti Karinist ka. No tegelt Kivirähkistki :) Loodetavasti Katariina Unt saab Karinit mängida... tahaks kohe näha tema Karinlikku lähenemist rollile, sest muidu esimesena küll ei näe seda Karinit temas... ei tea muidugi kas üldse tema mängibki :) Igatahes põnev!!!
01 Kadunud käsi - Vanemuine - Martin McDonagh!!!! Padjamees, Mägede Iluduskuninganna (Leenane-i kaunitar), Palgamõrtsukad Brügges, Inishmaani lood... need I say more?! Loodetavasti see tuleb Vanemuisel välja kah. Sest materjal ei saa olla muud kui tugev.

---

TOP25 meeldejäävamat ja mõjuvamat steeni 2011.a. suve teatritükkidest. (Tegemist ei ole ainult konkreetselt selle kohaga, mille siia kirjutan, vaid kogu stseeniga. Järjekorda suhtuda väga "läbi sõrmede"... suure tõenäosusega ei tulnud mõni oluline stseen meelde kah...)

25 Sünnitamine (Peko)
24 Hommikune pissipott (Scapini kelmused)
23 Pääru Oja tegelase rahalubamine pojale (Scapini kelmused)
22 Pime algus (Tühermaa)
21 Mind ei vii te siit kuhugi-Under maas pikali (Noor Eesti)
20 Venelased oma autoga (Peko)
19 Mustlastüdruk räägib kui loll on tema peigmehe isa - talle endale (Scapini kelmused)
18 Kopikate viskamine ja heliga mängimised (Tühermaa)
17 Pikselüük (Peko)
16 Saabuvad sanitarid (Peko)
15 Koolis (Läbi klaasi)
14 Vesi - vette (Scapini kelmused)
13 Alla Pugatšova (Peko)
12 Rita Raave piiblistseen (Unustatud hinged)
11 Sekundid surmani (Marquis D'Artiste)
10 Saunastseen (Noor-Eesti)
09 Kolmas ja viimane tüdruk leiab oma "mehe" (Peko)
08 Kosimisestseen (Läbi klaasi)
07 Tiina lonkamine (Vargamäe voonake)
06 Lugege mu teksti nii nagu ma tahan (Marquis D'Atiste)
05 Paadistseen (Noor-Eesti)
04 Karini ja Indreku abiellumine (Varagmäe voonake)
03 Ines Aru telefonistseen (Vabrikutüdrukud)
02 Jooksmine (Tants aurukatla ümber)
01 Andres räägib Indrekule armastusest (Vargamäe voonake)

---

TOP2 suurimat positiivset üllatust, ehk etendused, millelt ma eriti ei oodanud midagi, kuid need osutusid väga heaks:
02 Scapini kelmused - lapsepõlves Rakvere Teatri Andrus Vaariku, Volli Käro ja Anne Veesaarega versioon, mis nähtud Vanalinnapäevade raames, meeldis küll väga. Aga see oli ka vastav aeg - vanaisaga koos teatris ja minu enda intellektuaalsele tasandile tollel ajal vastav. Viisin tegelikult seekord oma lapse seda vaatama, kuid tundub, et minule endale meeldis sama palju kui lapsele.
01 Tants aurukatla ümber - Igalt poolt kuulsin negatiivset kriitikat ja ometi oli see kogu etendus minu jaoks lummav. Kindlasti palju ka seotud minu jooksuarmastusega, jooksmine lihtsalt on nii huvitav. Ja uskumatu, aga professionaalsest kretinismist tingitult oli ka põnev teiste jooksu jälgida. Kuid tegelikult kogu elamus oli just nimelt "lummav".

---

TOP3 suurimat pettumust, ehk etendused, millelt ootasin palju, kuid need ootused jäid täitmata:
03 Pärast surma Jendalis - Väga tellitud ja pastakast imetud tunne jäi. Idee ja taust oli palju põnevam, kui see palagan, mis sellest välja kukkus. Alates nõmedast külmkapiümber sebimisest oli üks allamägi.
02 Ebahaige - Farss ei ole minu žanr, lootsin, et Tommingasest ja Pulgast piisab. Jant, mis toimub ümber s*tapoti - tõeliselt nõme ja teisele vaatusele jääda enam ei suutnud.
01 Ring - Maugham on nii peen salongihuumor, aga see jäme koomusk, mis Palmse mõisas publiku ette visati, ei kõlvanud minu meelest kuhugile. No võibolla oleks siiski pidanud tegema siseruumides, oleks saanud näitlejad ka mängida ilma karjuva vormita. Ainus, mis meeldis oli Laura Petersoniga seonduv. Aga läksin ju lootes näha midagi Kreismanni Truu naise-likku...