Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, juuli 31, 2008

So You think You can dance - 4.hooaja 1.võistlussaade

Jälle on see aeg aastast käes, kui mu lemmiksaade - So You think You can dance (eesti keeles - "Niiet arvad, et oskad tantsida") eetrisse voolab. Nojah tegelikult on seda juba voolanud üksjagu, aga mu väike pooleteise kuu pikkune Eesti külastamine on hoidnud mind eemal sellest maiuspalast.

Esimese saate (minu meelest) kaks parimat tantsu on siin!!!

1. Katee & Joshua
Kõigepealt see kõige, kõige parem! Tabitha ja Napoleon D'Umo koreograafia, muusikaks Jordin Sparks & Chris Brown -i "No air". Tants räägib loo sellest, kuidas tüdruk ja poiss veedavad viimast päeva enne seda kui poiss sõtta läheb. Koreograafia on nii pingeline ja ilus silmale. Selline rahulik ja romantiline hip-hop on üks kõige huvitavamaid tantsustiile minu jaoks. Kuid mis selle esituse tegelikult eriliseks teeb on Joshua. Ta on geniaalne omas elemendis. Selline kehatalitsemine ja täpsed liigutused, mis on nii ilusti lõpetatud kuid hiphopile vajalikult kiired ja tugevad. Selliseid tantsijaid on maailmas küll ainult mõned üksikud. Muidugi arvestama peab, et ta on siin omas stiilis, aga ma ei jõua ära oodata, et näha mis ta teiste stiilidega teeb. Tantsu paar parimat hetke on see kuidas Joshua maast üle varba püsti tõseb ning see kuidas ta Katee-d liigutab enda tahte järgi ja väga stiilne on ka see sõrmedega õhku tehtud süda kui poiss tantsu alguses tüdrukule järgi liigub (pisike ja lihtne detail, aga nii mõjuv!). Ja kui hästi nad mülemad näitlevad läbi tantsu - vapustav. Suhkruna põhjal on veel see lõpupüant särgiga - ohhhh kui ilus tants ja esitus! Üle mõistuse hea!




2. Chelsie H. & Mark
Maailma üks tippkoreograafe Mia Michaels (ka üks minu lemmikuid) alustas sarja pauguga. Tema Me'Shell Ndegeocello "Beautiful" laulu järgi tehtud tants on siiani üks aasta "ilusamaid". Ja Chelsie ning Mark tantsivad seda ka nii ilusasti, et silm puhkab. Kõige meeldejäävaim osa oli see kuidas Chelsie taskunoa kombel kokku läheb ning Mark-i käte vahelt allapoole voolab. Kuid kogu "Tim Burton-i pulm" (nagu Mia seda ise kirjeldas), on täpselt just nagu laulu pealkirigi ütleb "ILUS". Ma võin käe südamele pannes väita, et ma pole mitte kunagi Eesti moderntantsijate poolt lähedalegi nii ilusat asja näinud. Palun võtke juba õppust! Aitab paljalt laval aelemisest ja iga hinnaga šokeerimisest. Šokeeriks ju enam ainult see, kui tõesti mõni Eesti moderntantsu koreograaf või tantsija millegi sellise ilusaga hakkama saaks. Poolteist minutit fantastilist taset!!! Voila!


Kolmandana meeldisid Twitch ja Kherington, aga seda juba rohkem sellepärast, et ma olen Twitch-i talendi austaja juba aastaid ning ma tean milleks kõigeks ta veel võimeline on.

Pärast esimest saadet on TOP10 minu jaoks järgmine (kuigi tundub, et tegelikult esimesed 7 on peajagu teistest üle):
1. Joshua Allen
2. Chelsie Hightower
3. Stephen "Twitch" Boss
4. Kherington Payne
5. William "Will" Wingfield
6. Comfort Fedoke
7. Mark Kanemura
8. Katee Shean
9. Thayne Jasperson
10. Chelsea Traille (või Courtney Galiano)

Nii põnev! Ja kui palju ilusaid tantse veel tulemas on! Näis kas järgmise saate järel muutub edetabel oluliselt. Siin panin küll nad võrdselt ritta, ehk sama palju poisse kui tüdrukuid, sest paari kaupa neid ju kuni TOP 4-ni ka välja saadetakse.

Esimesest saatest oleksin ma ka Rayven Armijo kukutanud, aga meestest oleksin ma Matt Dorame minema saatnud Jamie Bayard -i asemel. Eks see Matt jäigi eelviimasena veel sisse ning ilmselt lahkub peatselt, aga kes teab, võibolla seekord oli tal lihtsalt "paha päev".

Sildid:

kolmapäev, juuli 30, 2008

Džinnimäng - Suveteater

Pärnus, ühes endises vanadekodus (praegu toimib see vist vanurite päevakeskusena), on üles seatud hoovile väike lava. Hoovile on kuivama pandud vanurite riideid ja siin seal on verandal ja rõdul vana mööblit, vanu raamatuid ja muud kergelt aegunud asju. Lisaks vanainimeste tehniliseda abivahendid....

Kuid see kõik ei tule ju üllatusena...eelnevalt on seda tükki lavastatud Eestis ju korduvalt. Ma pole küll neid kõiki näinud, kuid tean, et Lisl Lindau ja Kaljo Kiisk mängisid seda väga menukalt, Ülle Ulla ja Endrik Kerge mängisid seda ja sellest on ka telesalvestus. Lisaks kõige hilisem on ilmselt Ines Aru ja Volli Käro Rakvere Teatri Džinnimäng. Ja nüüd siis vähemalt neljas versioon viimase 20-25 aasta jooksul Eesti lavalaudadel.

Mäletan kui kurb ja kui sügav see versioon oli, mida viimati nägin. Ja nüüd näha seda Luule Komissarov –ga. Olin seitsmendas taevas. Jah, teadsin ju seda, et ma pole selle tüki sihtgrupp ning see oli ka publikust kohe näha. Keskmine vanus võis olla seal 60 aasta teisel poolel, aga mis siis! Peaasi, et südantliigutav tükk ja Luule!

Kuid see, mis mulle just nendes eelnevalt nähtud versioonides minule meeldis, see oli selles tõkis viidud miinimumini. Ehk see elu ja armastus mis nende kahe vanuri vahele tekib. Kõik need lood, mis nad jutustavad oma elust ja olemisest väljaspool seda vanadekodu. Meenutused ja ootused ning lootused – vanad inimesed on ju ka inimesed, kõigi oma tunnete ja mälestustega. See jäi selles tükis miinimumile. Mängitud oli just selle vanurite „džinnimängu“ koomilisusele. Mis oli minu jaoks täiesti vale rõhuasetus. Just see mis minu meelest oleks pidanud olema minimaalselt taustaks, see oli toodud suurelt esile, nii esile, et see lämmatas kõik muu ning mulle jäi mulje, et tükki oli päris kõvasti kärbitud.

Samas näitlejad tegid vapustavat tööd. Luulet kiitmast ma ei väsi. Tema kurvad silmad, kuid koomiline tunnetus on sellises tasakaalus, et ilmselt praegusel hetkel ehk ongi ainult Ines Aru või Leila Säälik, või ka Herta Elviste, kes sellesse rolli sama hästi võiksid sobida. Kuid tõeliseks üllatuseks osutus hoopis Feliks Kark! Ma ei mäleta, millal teda viimati näitlemas nägin, kuid vaadata teda suvises päikseloojangus niimoodi rollis elamas. Justkui ta olekski olnud see kaardimänguhull vanamees, see oli vahva! Ja mul on hea meel, et neid kahekesi Luulega nägin koos mängimas. Kui ainult see lugu oleks samuti südamesse läinud nagu varem.

Minule läks hoopis südamesse see, kui Feliks ja Luule kummardamisel musitasid, kui Jaak Allik viis Luulele lilled ja Luule näost kiirgas rõõmu. Samuti kui tema teatrikolleeg Viljandist Karol Kutsel Luulele lilled andisn. Lisaks veel Indrek Taalmaa, kes lava tagant tuli lilli tooma, huvitav kus kohast tema etendust jälgis? See kõik oli kuidagi nii armas, nunnu ja südantsoojendav.

Hinnang: 2+ (noortele pole seal ehk midagi vaadata. Vanemad inimesed ei peaks ka väga sügavat tõlgendust ootama . Enn Keerd, kes selle lavastas on millegipärast teinud allhindlust sisu pealt, võibolla näitlejate palvel või ma ei tea mis põhjusel, aga see rikkus kogu selle õrna armastuse ja õnne leidmise elu viimasel veerandil. Ei julge kellelegi soovitada, kahjuks. Aga võibolla on viga võrdlusmomentides või kõrgetes ootustes. Kes aga tahab näha head näitlemist, see ei pea pettuma).

Piret Laurimaa tuli koos Tiit Paluga, kohal oli ka teisi Pärnu teatri tegijaid (teiste hulgas ka Silver Vahtre, kes oli etenduse kunstnik ja andis nii Feliksile kui ka Luulele pudeli džinni).Karol Kutsel oli kellegi tundmatu neiuga, aga nii tore, et ta tuli oma kolleegi tööd vaatama! Naljakas, et K kogu aeg naljatas, et kas tõesti Kaili Närep ei mängi...ometi ju tükki mängitakse Pärnus, et äkki ta ikka astub üles põetajana või midagi (Närep pole just meie lemmik, et viisakalt väljenduda). Ja kes seal viimasena täiesti üksipäni saabus vaatama etendust....ei keegi muu kui Kaili Närep :) õnneks aga siiski omades riietes ja suundus ikka publiku sekka istuma, mitte lavale :)

Sildid:

Midagi väga ebaminulikku ja edevat

Ma pole kunagi olnud mingi eriline päikseprillide-mees. Aga mul oli tõsiselt kahju, et ma suve alguses Eesti sõites oma siiani ainsad hästi istuvad prillid laeva unustasin. Nüüd, koju jõudes, pärast esimest puhkusejärgset tööpäeva, ostsin koju kõndides (mul on töölt koju 3 km pikkune jalutuskäik) samast kohast täpselt samasugused prillid. Ma tundsin end kohe 100% ägedamana (loe: seksikamana). Kõrvaklappides huugas Madonna ja Kelly Rowland ja mõned muud kiiremad tantsulood ning jalutasin siis prillid ees, juuksed sassis ning tantsulises rütmis mööda Drottninggatanit kodu suunas.

Järsku, umbes seal kus lõpeb Norrmalm ja algab Gamla Stan (vanalinn), kargasid mu teele noored (umbes paarikümneaastased) jaapani tüdrukud ning hakkasid mind pildistama. Ma olin "calm, cool and collected" ning katsusin neist mitte välja teha, nendele tähelepanu pööramata edasi kõndida ja anda neile lihtsalt pildistamiseks selle, millisena end sellel hetkel tundsin. Itsitasid ja pildistasid. Naljakas, aga kahtlemata tõstis mu enesetunnet. (Võibolla pildistasid nad mind hoopis sellepärast, et nende jaoks nägin ma friik välja? Anyway, minu enesehinnang sai väikse tõuke ülespoole.)

Edevusest rääkides tuleb mulle meelde, et ma kunagi võitsin EVTV või oli see nüüd RTV (enne TV3, moodustasid selle kanali kaks kanalit RTV ja EVTV) diktorite konkursi. Mäletan, et läksin sinna ainult sellepärast, et tõestada endale - kui ma väga midagi tahan, siis ma selle ka saan. Ja saingi. Ainuke viga, et ma ei võtnud asja tõsiselt ning diktorit tegelikult minust ei saanudki. Kuna palk oli nigel, siis otsustasin teise töö kasuks (käisin küll mõned päevad kohal ka, õppisin uudiste lugemist ja monteerimist - minuga koos läbisid konkursi võidukalt ka Annika Laas ning Hannula Agur, kellest mõlemast said hiljem ka päris telenäod.). Minus elab ilmselt mingi edevuseuss, aga viimastel aastatel olen ikka kõvasti tagasi tõmbunud (ok, olen ju Draamateatri ja Salme laval üles astunud ning filmis osalenud ja paaris reklaamis, kuid need tunduvad nüüdseks juba ajaloolistena), võibolla on see uss nälga suremas. Õnneks need jaapani tüdrukud toitsid teda nüüd natuke...

Sildid: ,

laupäev, juuli 26, 2008

Reisipäevik - 44.-47.päev Eestis, ehk kiired ajad-kiired lõpud

Viimased päevad enne kojusõitu on olnud nii kiired, et pole jõudnudki seda reisipäevikut pidada, aga et midagi olulist kaduma ei läheks, siis kõigest olulisemast järjekorras nüüd. Parem hilja kui mitte kunagi.

Teisipäeval 22.07 sain hakkama mõrvatööga. Saagisin maha ühe õunapuu. See oli üks kehv puu, s.t. halvamaitseliste õuntega ning piiras laste mängimiseks olevat muruplatsi. Üks suur vaev nende tema mädanenud viljadega sügisel, vaja ju nad kõik kokku korjata. Ja mina pole teda sinna istutanud, ega ka välja valinud. Ja nüüd on nii hea. Teised puud saavad rohkem valgust ja ju saavad paremini nii kasvada kui vilja kanda. Ja lastel ka rohkem ruumi mängimiseks. Jätsin alles sellise sobiva kännu istumise jaoks, kuigi selle võibolla võtan ka kunagi maha, praegu veel ei otsusta.

See oli nüüd minu elus kolmandat korda, kui ma sattusin "head-hunting" -u ohvriks. Ja oi kui hea ning armas on tunda seda, kui Sind tahetakse. Ettepanek on ju meelitav ja ahvatlev, kuid ma ei saa ega taha võtta seda teed ette. Mulle meeldib mu praegune töö ning ma ei taha ringi karata ühest kohast teise. Näitasin seda pakkumist ka oma ülemusele ning võibolla annab seda kuidagi genereerida praegusesse töösse ja ajakasutusse. Eks näis. Kuigi eelmised kaks sellist juhtumit lõppesidki minu jaoks uue töökohaga. Eks see oleneb ju lõppude lõpuks ikka pakkuja veenmisoskusest ja vahenditest. Aga seekord ma alla ei anna ning ei liigu kuhugi. Hehh, seda vist kutsutakse "oma töökoha patrioot"...aga see minust on vist vaikselt saanud küll.

Ühe päevaga sai läbi loetud ka Ivan Turgenjevi "Isad ja pojad", aga sellest täpsemalt hiljem.

Kolmapäev 23.07 algas marjakorjamisega. "Viitsisin" korjata 7 liitrit vaarikaid. Ja muideks kõik need vihmad ei tee vaarikatele midagi, kuid üks tõeliselt kuum ja päikseline ilm küpsetab nad nii üle, et kui üht marja tõmbad põõsa küljest kukuvad ka kõik ülejäänud. Aga K ema keetis ka moosi neist ja saime kokku 19 purki. Suhkrut kulus umbes 30 krooni, eest, ehk siis 19 purki moosi läks maksma 1 purgi hinna (kui poest moosi osta).

Õhtu viis Pärnusse Džinnimängu esietendusele. Ka sellest täpsemalt hiljem. Kuid Pärnus käisime muidugi ka rannahoone juurest magusaid mandleid ostmas ning K ema ja Kristin käisid külas, kus oli Kristinist paar aastat vanem tüdruk, kellega tal oli superlahe olnud koos mängida.
Tagasisõidul arutasime, et keda nendest näitlejatest tahaks kõige rohkem näha laval jälle mängimas, keda meie hulgas enam ei ole.
Minu meesnäitlejate top:
1. Jüri Krjukov
2. Heino Mandri
3. Rein Malmsten
4. Rein Aren
5. Urmas Kibuspuu

Minu näisnäitlejate top:
1. Aino Talvi
2. Lia Laats
3. Velda Otsus
4. Lisl Lindau
5. Katrin Välbe

Neljapäev 24.07 käisin Tallinnas tööl. Nimelt kohtumas oma ülemusega. Vestlesime eelmisest poolaastast ja tulevasest. Ja ta kiitis mind nii palju, et südamesse jäi kogu kahetunnisest kohtumisest nii soe tunne. Ja seda mitte ainult sellepärast, et ta mind kiitis, vaid ka sellepärast, et mul on tõeline au sellise targa ja meeldiva inimesega koos töötada. See on nii oluline, kui "saad" oma ülemust austada.

Sellel päeval oli ka KM-i ja minu oma Kristinikese nimepäev. Enne koju sõitmist käisin veel turult läbi ning kuna turumüüjatel oli juba viimased kaubad alles, siis üks kena tütarlaps müüs mulle 5 kilo herneid paari kilo hinnaga. Meil on omas aias selline herneste pausi aeg, ühed on valmis ja otsas, teised aga alles lestad ja õites. Aga sõime need herned kõik kamba peale ka paari päevaga ära. Muideks aiast veel rääkides - Viinamarjadel on ka marjad nii suured juba, aga hetkel veel ikka täiesti rohelised ning sellised kreegitaolised, mitte nagu viinamarjad - pehmed ja kergelt läbipaistvad. Ei tea, millal nad valmis saavad?

Reede, ehk tänane 25.07 algas hommikul klimbisupiga. K ema tegi meile, pani ka värskeid herneid, värskeid porgandeid ja värskeid kartleid sisse. See viis keele alla. Polegi klimbisuppi juba terve igaviku saanud!

See ongi ju viimane päev enne ärasõitu, ehk pakkisime auto juba täis, siis ei ole vaja homme paanitseda.

Käisime Raplas moosipaksendajat otsimas, kuid Raplast me seda ei saanud. Kaarmanni kaupluses öeldi, et asi pole ka selles, et nad seda ei telliks, lihtsalt ka laost öeldakse neile, et on otsas. Aga said moos ka ilma selleta tehtud.

Grillisime ja chillisime õhtupoolikul. Šašlõkk ei tulnud eriti hea, sest kannatamatusest võtsime liha liiga vara ära. Suve parimaks lihaks jäigi see mustsõstra marinaadis sealiha, mille ma praktiliselt kõik ise nahka pistsin. Kuid seekordsel grillimisel oli küll suve parim grillvorst. Lisaks sellele, et see oli paksult juustu täis, sain ma neid vorstikesi grillida koos P-ga keppide otsast. Ajasime ńatuke "meestejuttu" ja põhiliselt kuulasin kuidas ta igatseb oma sõpra Akslit taga. Aga ülehomme kui kodus oleme, siis ta saab talle helistada ja kui tahab siis ka külla kutsuda.

Ahjaa, lisaks saagisin veel õunapuu küttepuu suurusteks pilbasteks. Mootorsae kett sai samuti puhkuse lõpuga sobivasti nüriks. Auto sai ka nii täis pakitud, et ma ei tea, kas saamegi midagi erilist süüa kaasa osta. Töömaterjale oli ka oma 5 kasti ja kaks suurt kasti uusi raamatuid ning muidugi 5 inimese riided. Lisaks P puutööriistad ja DVD mängija. Pole ju naljaasi niimoodi poolteist kuud kodust eemal olla.

Parimad asjad, mis on kojusaamise juures on muideks kiire internet (Rootsis on mul kiirus 24 Mbps). Ma ei tea kas Eestis üldse mõni interneti pakkuja nii kiiret interneti pakubki. Aga mis veel sellestki internetistki tähtsam - saab normaalselt pesta ennast. Siin maal olemise kõige suuremaks miinuseks ongi see voolava vee puudumine. Kui nüüd seda maad poleks juurde ostnud, oleksingi selle rahaga natuke seda saunavärki ajanud, aga noh, eks see südamerahu mõne võõra naabriks tulemise pärast on olulisem veel. Oli ka tore kingitus K-le tema homse sünnipäeva puhul. Aga mul on veel üllatusi talle homseks varrukas varuks.

(Ülevaloleval fotol ongi muide osa sellest mu vaarikasaagist.)

Sildid: ,

neljapäev, juuli 24, 2008

Vahepeatus - R.A.A.A.M

Uku Uusberg on nii andekas! Eelnevalt olen teda näinud küll ainult näitlejana (Tinasõdur, baleriin ja siga), kuid nüüd osutus, et mees on ka tõeliselt osav lavastaja ja sulesepp!

Ja kui vahva näitlejate kooslus! Kahtlemata natuke Argo Aadli pärast sinna sai mindudki, aga ausalt ülestunnistades ka suur huvi Aarne Üksküla lapselapse Sandra Üksküla vastu.

Kolm meest - Alo Kõrve, Argo Aadli ja Indrek Ojari justkui täiendasid teineteist. Kõik sellised omanäolised ja isemoodi näitlejad. Argo Aadli on juba pikemat aega minu meelest üks Linnateatri trumpe. Ka selles etenduses säras just tema minu arvates kõige eredamalt. Tema aegluubis mees, kes täppidega tähti ei tunnista. Oh, ma ei või! Ja improvisatsioonilaadne lõik plaksutamisest. Et kuidas ikka jalalabasid annab plaksutada :)))

Kuid tore oli näha, et ka Alo Kõrve on oma mõnest viimase etenduse langusest tagasi tipptegija. Tema häälel on imepärane kõla ja see rolli sisse minek ning enesest kõik andmine läks vähemalt minule otse südamesse. Eriti lahe lõik oli kui tal süsteem sassi läks. Ja see laasta aga mitte liist - nii lahedalt tekstiliselt kokku viidud, selle tema "võistlustulemusega"! Ta on ikka fantastiline küll!

Ja ega Indrek Ojari teistele alla jäänud. Kuigi see plaksuga asjade tõstmine, see on juba eelnevalt tehtud asi. Aga tema Jaana (või Janar?) on mõnes mõttes mitmeplaanilisem tegelane, ehk nii "sööja" kui "seedija". Teised pidevalt hoidsid teda jutuajamistest kõrvale - "sportlane" ju :)

Ja kuigi Sandra Ükskülal veel palju mängida ei lastud, sest roll on selline, jätab ta endast ülimalt sümpaatse mulje. Päris huvitav oleks teda näha mõnes teises, kandvamas ja kesksemas "karakteriga" rollis. "Vahepeatus"-es võis ta vabalt ka ennast mängida, ehk "noort tüdrukut, kes on sattunud Hüüru mõisa".

Üldse oli see mõte jube lahe -viia tegevus just Hüüru mõisa, ehk kirjutada ka tekst juba vastavalt, et seal see kõik sünnibki. Lisaks veel nö. põlevast teemast, ehk linnast välja kolimine. Ehk tõesti elame ju ajal kui mobiilid tirisevad ja mõned inimesed sõidavad teistest üle, teised jälle jäävad rataste vahele jne jne. Uku teab millest kirjutab, see on ju meie kõigi ümber.

Esimese vaatuse alguses ma mõtlesin, et püant on see, et tegelikult on nad kõik kolm meest ühe ja sama mehe kolm eri "mina". Kuid see teooria tehti pihuks ja põrmuks (kui just tegemist ei olnud skisoga). Teise vaatuse alguses, kui selgus, et tüdruku nimi on Maria, mõtlesin, et äkki on kolme mehe puhul tegemist "jumalaga". Aga ka see teooria sai põrmustatud. Ja ometi oli sellel tükil sellise "mõistuloo" maitse. Ja ootasin pidevalt Tätteliku kiiksu äratundmist või mingit püanti. See jäi aga tulemata. Ja mitte, et sellest midagi katki oleks, aga see oleks andnud sellele veel uue tasandi. Tegemist oli ikkagi kolme (minu mõistes) "hulluga", kelle koju satub kogemata tütarlaps ja see lööb neil süsteemi ja päevakava sassi.

Ja muidugi kogu etenduse sõnum ise, et "elu ongi võit". Ehk me kõik oleme "võitjad", kes elust rõõmu tunneme. Ehk "mõttega mehed". Ehk pole vaja nii ülepingutada ja saab ka ilma selleta tegeleda asjadega, mis meeldivad ja mis rahuldust pakuvad.

Hinnang: 5- (vahva tükk ja igati soovitatav. Saab mõtlemis- ja arutamisainet. Ja on väga hästi mängitud.)

Valisime seekord teadlikult teise rea, sest seal olid konkreetsed toolid ja pinkidega on sellel suvel läinud natuke kehvasti. Kuigi proovisime korraks ka esimese reas istuda. Kui olime maha istunud, tulid Kristo Viiding ja Lenna Kuurmaa käsikäes, nunnukesed. Tahtsid meie ette esimesse ritta istuda. Ma ütlesin neile, et ei tasu...on ebamugav. Lenna uskus (ok, ta tegelikult tahtiski kaugemale istuda), aga Kristo pidi ikka ise järgi proovima. Aga tahapoole nad läksidki. Seal olid veel värske lavakasse astunud Tõnu Oja poeg ja Lauri Lagle ja muidugi kogu kriitikute kamp. Pole eriti palju neid etendusi sellel suvel vaadatud kus poleks olnud vaatamas ka Jaak Allik :)
Viidingul oli ka pakk Sandra Ükskülale...nii armas, nad ju jõudsid mõnda aega koos koolis õppida.

Sildid:

kolmapäev, juuli 23, 2008

Mamma Mia! (2008)


Mamma mia! tõesti! Kriitikute maatasa tegemine ei mõjuta minu arvamust sellest filmist mitte kõige vähematki. Jah, ma saan aru, et lauluhääled suuremalt jaolt oli nii kehvad, et igakord kui keegi laulma hakkas, siis see „lauluhääl“ oligi „nali“. Jah, ma tean, et kogu see stoori oli etteiamatav ja parajalt kitš. Jah, see oli naistekas. Jah, tobe ja nõme ja mis kõik veel. Aga kogu see kompott kokku tegi mulle hea tuju, rõõmsa meele ja paitas mu südant!

Loo lähetekohaks on see, et tütarlaps (Amanda Seyfried) on leidnud oma ema päeviku ning sellest selgub, et tal on kolm potentsiaalset isa. Olles just abiellumas, saadab ta kutsed kõikidele kandidaatidele, et see „õige“ välja selguks ja ta tema peigmehele üle annaks. Mehed ilmuvadki kohale, kuid sama põnev kui see fakt on tulevasele pruudile, on see õudusunenägu pruudi emale.

Meryl Streep näitab jälle oma koomilist annet, kuigi dramaatilistes (loe: „tobeda teksti“ või „ABBA laulude“ ettekandmisel) lõikudes väljendub tema tõeline näitlejameisterlikkus. Koomilisel rindel on tal kaks kõva tegijat mõlemalpool kõrval – Christine Baransky ja Julie Walters. Baransky „Does Your mama know“ lauluga koos etendatud stseen, kus noor must poiss temaga flirdib, on ehk üks filmi pärlitest. Kuigi kõik ilusamad ja paremad ABBA laulud on ikka Meryl-i esitada. Tema countrylaulja hääl küll hästi popmuusikasse üle ei kandu, kuid ikkagi on lahe tema ponnistusi vaadata/kuulata.

Kõige paremaks ja hinge minevaimaks stseeniks on see, kui tema tütar palub just temal aidata ennast pulmadeks valmis panna ja siis Meryl laulab selle laulu, mille sõnad lähevad otse mu hinge (ilmselt iga lapsevanem selles kohas mõtleb oma lastele ja kuidas me kõik oma lastest kunagi „ilma jääme“). Ehk sellest, kui üürikeseks on lapsed meiega. Ühel hetkel saadad nad unisena kooli ranits seljas hommikul ja järgmisel hektel ongi nad suured ja võid olla õnnelik kui Sul lubatakse hetkeks nende elust osa saada. Sest eks siis kui nad juba lasteaeda lähevad, pole nad enam päriselt Sinu. Siis on nad lasteaia, kooli, ülikooli ja teiste inimeste omad. Kuigi kui oskad oma elu õieti elada ja austad oma lapsi, siis nad ehk vahest harva tulevad ja on „hetketi“ veel ka oma ema-isa omad. See mõte on nii kurb ja nii armas samal ajal.

Ja muidugi kohe otsa „The winner takes it all“, mille Meryl laulab juba oma endisele peikale (Pierce Brosnan -le), kes abiellus „teise naisega“. „Tell me does she kiss, like I used to kiss You. Does it feel the same, when she calls Your name....“ See on kahtlemata minu lemmik Abba laul ja see sobis sellesse hetkel kui loodud. Meryl Streepi häälest ära ja rabe hääl mõjus dramaatilisena ning pikendas seda „südamlikku“ osa selles muidu nii koomilises ja lõbusas filmis.

Mul tuli naeratus näole juba esimestest kaadritest, kui pruut sõidab paadiga ja laulab „I have a dream“ ning viib kutsed postkasti ning kui need südamlikud hetked välja arvata, kui mul nutuklomp oli kurgus, kuni lõpuni välja oli naeratus näol ja tuju laes.

Lisaks veel need kolm pruudi-isa kandidaati – Pierce Brosnan, Stellan Skaarsgard ja Colin Firth. Kõik parajalt erinevad tüübid ja kõik fantastiliselt head omas elemendis. Mul oli nii hea meel, et Rootsi näitleja oli ka kampa kutsutud. See tundus kuidagi õige. Ja nii Björn Ulvaeus kui ka Benny Andersson ABBA-st vilksatasid ekraanilt läbi (üks „klaverimängija“, teine „ingli“ rollis). Kunagi vaatasin intervjuude saadet nendega Rootsi televisioonist ning mulle jäi mulje, et mõlemad mehed oleks nõus küll ABBA kokkutulekuga, isegi väga ja ka Anni-Frid, oleks ehk nõus, kuid Agnetha (see blond), tema enam ei taha. Ja sellepärast ka ABBA jääb ajalukku. Siiski tore, et selline muusikal on sündinud nende „vanade heade laulude“ põhjal, sest laulud oma kitšilikkuses ja jutustavas stiilis sobisid kui valatud sellise muusikali kokku panemiseks. Kuigi mõned laulud olid ka sbivamaks ümber tehtud.
Hinnang: 5- (kohati liiga paroodiliseks läks see laulmise pool ja see näitleja kes mängis peigmeest mõjus liiga võltsina. Sellepärast mitte päris täiuslik, kugi palju puudu ei jäänud kah. Kuid igati soovitatav neile, kes tahavad head tuju, kuulata head muusikat kehvade lauljate (heade näitlejate) poolt kuid igatahes naerda, naerda ja veelkord naerda. Minule meeldis väga! Ja Meryl Streep on ikka maailma parim naisnäitleja IMHO.)

Sildid:

See, kes ma kunagi ei olnud - Majgull Axelsson

Lugu MaryMarie-st, ühest naisterahvast, kes kuulus sõprade klubisse, kes kutsusid end Piljardiklubi Tulevik. Ainult, et piljardiga nad selles klubi ei tegelenud keegi. Selliseid vahvaid leide ja huvitavaid sõnamänge või lihtsalt põnevaid lausemoodustusi oli raamat täis. Ka muidu jooksis raamat väga ladusalt, mõnes mõttes oma ette teada olevale lõpuni. Sest kogu lugu oli ju sellest, et naine oli oma mehe tapnud.

Kogu lugu on killukestena mitmes ajas ehk enne tapmist, pärast tapmist ja „võimalikud juhtumised“. Suurem osa raamatust oligi „võimalikud juhtumid“. See on ju ka pealkirjast välja loetav – See, kes ma kunagi ei olnud. Ja see fakt muudab minu jaoks selle raamatu tobedaks. Ok, eks ilukirjandus ole ju kõik üks suur väljamõeldis ja sellist asja kirjanikule ette heita on omamoodi kummaline. Kuid mulle meenus film nimega Yella. Kus samuti naisterahvas-peategelane sureb filmi alguses, kuid kogu film oli sellest, mis „oleks vüinud juhtuda“. Siin on sisu natuke teine, aga põhinõte sama. Ja minu meelest on see nagu lugeja petmine. Ehk lugu, mida lugesin, seda ju nagunii ei juhtunud, aga kui raamatus veel omakorda sisuliselt seda kõike ei juhtunud, siis muudab see kogu tegevuse nagu mõtetuks.

Samas sisukust selles raamatus on ning kuigi on teada, et ta oma mehe tapab, on kuni lõpuni üleval huvi, et kuidas ja mis selleni teda tõukas. Aga kuna seda ei saagi teada või õigemini kirjanik lahendab oma raamatu kõige olulisema sõlme minu jaoks mitte huvitaval teel, siis muudab see raamatu minu jaoks keskpäraseks. Kuna „sisu“ on minu jaoks raamatu puhul kõige olulisem.

Mis mulle veel oluline on, on see kui pärast lugemist saab raamatu sisu le arutleda, et miks nii ja milliste motiividega keegi tegutses. Selle raamatu puhul seda ei toimunud. Ehk siis oli üks raamat, aga enam homme ma seda ei mäleta.

Mingi kummaline tunne on lugeda Eesti kirjanike raamatuid Rootsis ja vastupidi Rootsi kirjanike raamatuid Eestis. Ja milegipärast Rootsi kirjanikud kasutavad tihti oma raamatute tegevuskohtadena mingeid tänavanimesid ja linnajagusid. Ja see äratundmisrõõm on nii vahva. Hoopis teistmoodi, kui Eesti kohanimedega. Ma ei oska seda seletada, miks see nii on. Aga ju see on seotud mingi sõnuleseltamatu seosega inimestega, kellega seost ei ole õigust omada. See midagi elust ja enda eksistentsist suuremat.

Hinnang: 3 (ei julge kellelegi soovitada, kuid kes naudib head proosat ja sisu ei pea kõige olulisemaks, see võib sellest raamatust igasuguseid huvitavaid kõnekäändeid üles kirjutada. Ja nautida mõningaid sõna- ja mõttemänge. Aga jah...tegelikult seda kõike ju polnud, või mis osad olid ja mis mitte? Aga kas see ongi lõppude lõpuks oluline?)

Sildid:

Reisipäevik - 43.päev Eestis, ehk Kultuur ja kährikud

Tänane päev oli tõeline kultuuripomm.

Hommikul lugesin K-le Majgull Axelssoni raamatut "See, kes ma kunagi ei olnud". See osutus raamatuks, mis oli väga hästi kirjutatud, aga sisu oli enamvähem alguses peale teada ning lõppkokkuvõttes kerge pettumus.

Lõunast sõitsime Tallinna ja käisime vaatamas Mamma Mia -t. Ja pärast seda Hüüru mõisas Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud Vahepeatus -t. Mõlemad osutusid elamusteks ja positiivseteks kogemusteks. Aga täpsemalt neist mõne aja pärast.

Kui koju sõitsime oli meil just enne kohale jõudmist otse keset teed ees kährikute pesakond. Neid poegi oli seal vähemalt 4-5 tükki. Ma vaatasin alguses , et kassid, aga lähedale jõudes selgus tõde. Ja muidugi kui tahad teepeal või -ääres loomi näha, siis tuleb fotokas koju jätta! See on ju Murphy seadus!

Lapsed olid veel üleval, aga vanaema oli juba kustunud. Siis jutustasime nendega nii kaua kui lihtsalt pidime magama minema. Kõigil on juba koduigatsus. Kuigi Kristinis ma pole kindel. Talle meeldib toimetada päevad pikad veega ja hüpata trampliinil ja süüa vaarikaid, maasikaid, herneid, sõstraid, tikreid, kirsse ja kõike muud, mis kätte saab. Talle tõsiselt meeldib süüa ja kõike. Ta sööb kõigepealt oma portsu ja siis kõikide teiste portsudest veel lisaks nii kaua kui laua ääres üldse söömist toimub...

Sildid:

esmaspäev, juuli 21, 2008

Reisipäevik - 42.päev Eestis, ehk Danzumehe blogi 2.sünnipäev

Ometi, ometi, olen jõudnud järje peale oma reisipäeviku blogisse üles riputamisega. Ehk siis eile oli 20.07 ja minu blogi 2.sünnipäev. Ime küll et nii kaua vastu pidanud. Kuigi on olnud perioode, kus neid postitusi on tulnud õige harva, siis sellel suvel olen võtnud kätte ja üritanud Eestis oleku ajal iga päev midagi üles kirjutada. Kerge see pole olnud, sest ega õhtuks enam kõik pisiasjad meeles seisa ja tihti jäävad sellepärast päeva parimad naljad ainult hetke rõõmuks ja üles tähendatud ei saa neist palju midagi. Küll aga põhisündmused ja päevameeleolud või ka näiteks see, kuhu kanti Eestimaast see või teine päev viis. Sest nii palju mööda Eestit pole ma ka kunagi sõitnud ühe suve jooksul. Seda peamiselt muidugi tänu erinevatele teatrietenduste toimumiskohtadele.

Selle 42.päeva, ehk 20.07. kohta polegi palju kirjutada. K riisus heinamaal terve päeva ja ma käisin tal sabas ning lugesin Majgull Axelssoni "See, kes ma kunagi ei olnud" talle kõva häälega ette. Üpris hea raamat on. Selles on midagi kummalist ja erilist lugeda Rootsis Eesti ja Eestis Rootsi kirjanike raamatuid. Pärast sellist suurt elamust, mille sain Me tusameele talve lugedes, ma küll kartsin, et järgmine kahvatub küll liiga kõvasti ja ma ei suudabi eriti keskenduda, aga võta näpust. See on ka üks päris huvitav lugu. Küll mitte nii hea kui eelmine, kuid seal on selliseid mõnusaid kohti, millest ma pärast raamatu lõppu jõudmist kirjutan täpsemalt.

Ja veel, nägin oma elu kõige pisemat sisalikku. Pisike must elukas. P sai ka teda jälgida. Nii pisitilluke oli ja ta pidevalt neelatas ning tema kael tegi klunks klunks.

Aga nagu traditsioon nõuab, siis siin tuleb 2 aasta peale kokku popimate näitlejanimede edetabel, mille järgi Danzumehe blogi on üles leitud! Ehk siis tegemist ei ole mitte minu lemmiknäitlejate tabeliga, vaid just nimelt, kelle nime järgi siia on kohale tulnud inimesed. Eks muidugi nagu ikka loevad mingid erilised juhtumid, miks neid nimesid taga otsitakse nagu näiteks suured rollid, auhinnad, kiitmised/laitmised meedias, surmad ja muu selline. Ehk ega midagi muud kui üks pisike pildike sellest, kes inimestel on meelel ja keelel. Ja ma ei tea mis näitaja see ka on, aga 20. ja 23.lend on hõivanud 8 kohta sellest tabelist. Võibolla ma olen neist ka rohkem kirjutanud, ei tea...

Eesti näitlejate populaarsuse TOP 10:

1. Maila Rästas (loomulikult tema surmaga seoses on tema nime googeldatud kõige ohtramalt minu blogi suunas, aga kahtlemata on ka tegemist ühe hea ja erilise häälega näitlejannaga)

2. Maria Soomets (eelmise tabeli juht, kes kindlasti ka laste suur lemmik ja iidol. Viimane roll "Keiserlik kokk" nimellises etenduses, on tema karjääri üks õnnestunumaid. Ta särab seal nii tugevasti, et ma usun, et järgmise aasta alguses on auhinnarahet oodata).

3. Hele Kõre (Üks tema elu rolle siiani on kindlasti Karini roll etenduses Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.osa. Kuid misatahes, mis ta ette võtab tal õnnestub. Ja alati tõstab ta tüki väärtust, milles osaleb!)

4. Dan Põldroos (sai palju päringuid pärast surma. Nüüd hakkab vähehaaval unustusehõlma vajuma. Kurb, aga ere näide sellest, et siin tabelis ei ole ainult minu "lemmikud")

5. Kristo Viiding (viimase teatrikooli lennu esindaja, kes nüüdseks juba maha saanud päris hea rolliga ametlikult Draamateatri näitlejate nimekirjas osaledes Loojang nimelises tükis. Tükk oli jama, aga Kristo sooritus igati kiiduväärt!)

6. Elina Pähklimägi (Kristo Viidinguga samalt lennult, ei maandunud pärast kooli kindlasse teatrisse vaid otsustas vabakutselise karjääri vilju nautida. Loodetavasti lööb läbi ja saab rolle, sest ta on minu meelest oma lennult üks huvitavamaid)

7. Evelin Pang (Jälle üks neid minu isiklikke suuri lemmikuid. Nii tore, et rahvas teda ka fänib. Loodetavasti raatsib oma pisikese Loviise kõrvalt ka natuke rohkem teatritööd teha lähitulevikus, et ta sedaviisi ka kõrgemale ja kõrgemale siin tabelis läheks - oma kursaõdede kõrvale)

8. Maria Lee Liivak (Mõtlesin küll, et kas saan dramaturgi siia nimekirja panna, aga tal ju seljataga roll "Tinasõdur, baleriin ja siga" lavastuses ja nii põnev, millise rolli ta KevadTalv 1918 etenduses teeb. Tal on vapustavalt hea blogi, mille ta küll kahjuks viimasel ajal on unarusse jätnud...aga loodetavasti on tegemist suveaja nähtusega. Ehk seekord teen erandi, kuigi täie õigusega)

9. Agnes Aaliste (Samuti Maria Lee, Kristo ja Elina kursaõde. Maandus Nukuteatrisse. Huvitav, milliseks tema rollideprisma tulevikus kujuneb. Lugesin kusagilt, et kohe alustuseks anti talle teha peaosa...nii põnev!)

10. Mart Toome (Linnateater ja 20.lend ruulivad - tervelt 3 kümnest otsitumast nimest. Mart on minu jaoks kõige paremini silma paistnud Eesti teatri lauludes, Tõe ja õiguse 2.osas ning Nimed marmortahvlil filmis)

------------------------------
Varem on siin tabelis figureerinud:
Juss Haasma
Marko Matvere
Argo Aadli
Marika Barabantšikova
Jüri Krjukov
Karol Kuntsel
Riina Maidre
Merle Palmiste
Mirtel Pohla
Elisabet Tamm
Priit Võigemast

Sildid: ,

Reisipäevik - 41.päev Eestis, ehk Kambja, Tartu, Otepää

Põrutasime kohe hommikul Kambja suunas, sest K ema sõbranna pidas seal oma juubelit. Sünnipäev oli juba tegelikult kevadel, aga kuna suvel kõik puhkusel ja sellepärast eriti hea pidada.

Siit meie juurest on sinna umbes 2 tunni tee. Tavaliselt teeme ka seiklusrada, ehk sõidame mööda tillukesi külavaheteid. On huvitavam ja tegelikult võidab nii aja kui teepikkusega. Mu ema on sündinud Kambjas ja meie sugulasi on sinna surnuaiale maetud. Aga ma ei mäleta enam täpselt ei seda, kus see surnuaed asub ega ka seda, kus need hauad seal on. Seega K soovi seda otsima minna, ma laitsin maha. Ma ei ole ka "surnuaia inimene", ehk katsun neist võimalikult kaugele hoiduda.

Kui olime K ema sinna peole jätnud, otustasime ühel söödapõllul raksus käia, sest seal oli niiiiiiiiiiiiii palju herneid! Mingi auto tuli aga kohe ja me lõpuks meie saak oligi ainult paar peotäit - Kristin -ile "mammusid" (nagu tema neid kutsub).

Tegelikult kogu mõte üldse K ema viima minna oli see, et saame samaga käidud Otepää linnuses Pärija -t vaatamas. Viimase aja kehv vedamine tükkidega, pani meid aga plaani muutma ja kuigi minu süda tilkus verd, olime sunnitud sellest tükist loobuma. Ah ega see lastega täiskasvanute-teatri vaatamine pole ka suurem asi. Eriti selle kõige pisemaga. Mis sellest, et ta on sellise rahuliku kallakuga. Ega see pole ju ka 100% kindel. Mingit palagani veel, kus on tantsu ja laulu. Siis ta tähelepanu ei haju, aga sellest Pärijast ma ei teadnud muud kui seda, et seal mängivad Kersti Kreismann, keda ma niiiiiväga oleksin tahtnud näha ja Külli Teetamm, kes samuti viimasel ajal on pärast lastesaamist nagu tagasi vormi saanud (viidates Nõks -ule).

Aga Tartus ju Hansapäevad ja muidugi ka raamatuantikvariaadid. Mis on Tartus käies kõik kohustuslik läbi kammida. Seekordne saak oli kehva, ainult 3 raamatut. Aga seda ka peamiselt sellepärast, et lapsed ei viits ju niimoodi raamatupoodides istuda. Mina võin täiesti unustada end neid uurima...

Muidugi suureks tagant tõukajaks oli ka nälg, ehk lubasime, et kui Tartusse jõuame siis sööma. P tegi meie kõigi eest otsuse ära - pizzale. Eesti pizzad võrreldes Rootsi omadega just eriti ei hiilga. Ja sellepärast on alati selline suur risk nendega....Aga me sattusime sellisesse kohta, mille nimi on La Dolce Vita. Jumal tänatud, et konditsioneeri puudumine meid ukselt sisse astudes ja seda kuumust tundes, tagasi välja ei tõuganud, sest see koht osutus vapustavalt heaks. Me kõik viiekesi pugisime oma pizzad suure isuga ära. Isegi P, kes tavaliselt jaksab ainult poole süüa. Ma arvan, et paljuski seisnes nende saladus selles, et nad kasutavad mozzarella-t oma pizzajuustuna. Nagu ehtsas Itaalia pizzeerias. Nimelt kui ma kunagi Milaanos pidin pikemalt viibima, õpetasid kohalikud, et Itaalias tehaks pizzad ainult mozzarellaga. See ongi nende jaoks pizzajuust! Samuti see kuhi krevette ja sinihallitusjuustu...mmmmmmmmmmmmm. Soovitan väga ja ise kui Tartusse järgmine kord satun, siis lähen ka kindlasti uuesti sinna! "Artiste" oli vist selle pizza nimi, ainult me lasin veel kappareid ja sinihallitusjuustu lisada. Teised sõid teisi pizzasid ja need olid ka kõik tasemel.

Edasi käisime S-le pluusi otsimas ja leidsime ka mingi variandi, mis talle meeldis. Minu meelest ta võiks natuke tütarlapselikumaid riideid kanda, aga talle meeldivad sellised tagasihoidlikud. Hea veel, et mitte musta värvi. P-le leidsime ka ühtteist. Ja Kristinile võiks ju osta neid massiliselt, sest pisikeste laste riided on nii nunnud, aga seekord hoidusime teadlikult. See eest kolasime natuke Hanspäevade laadal. Sest eks ta üks suur laat ongi. Ostsime kotitäie kraami ka kaasa ja pärast mindi veel koduteel nende suitsujuustu rõngaste pärast tülli. P lihtsalt armastab neid "üle kõige maailmas".

Edasi põrutasime Pühajärve äärde ujuma. See osutus päeva kõige vahvamaks ideeks! Ilm oli soe, vesi oli 22 kraadi! Ja rand õhtusel ajal üpris tühi, mis sobis meile fantastiliselt. Tegim hullult palju pilte. Lisaks on Pühajärve rannahoone juures mõnus mänguväljak, kus me ka pärast rannarõõme veel vähemalt tunni veetsime. kiiged ja ronimismaja, mida veel on lahedaks päevaks vaja. Eks see ära tulemine natuke torssis laste saatel oli, aga kogu päev oli meid kõiki ära väsitanud. Nüüd veel K ema Kambjast kaasa ja tagasi kodu poole.

Jube lahe päev oli! Kui P. meelest olid suitsujuusturõngad, siis minu meelest on iga lastega veedetud päev "maailma parim"!!!
Siin tuleb mini-pildiseeria Pühajärves ja järve ääres tehtud fotodest:

Mõista, mõista mis see on? Jalad vee peal, tüdruk vee all? Vastus: S. laseb liugu.

Mööda põhja ujumise maailmameister.

Merineitsi Pühajärves.

"Ma nägin vee all niiiiiii pikka kala" ;-)

"Kas siit saab üles?"

"Vaade on siit parem kui meetri kõrguselt maapinnast. Seda tuleb tunnistada..."

P kiikus nii suure hooga, et ma ei tundnud on "jänese"poissi äragi!

See nägu ütleb kõik meie päeva kohta!

Sildid:

Täiskuu 2 - MTÜ Kell Kümme

Etendus Palmse mõisas läks nö täis saalile. Ehk publiku jaoks toodi välja lisapingid. Ootasin tõelist teatrielamust, kuna tegelikult sai seda tükki vaatama mindud plaaniväliselt, ehk ostsin piletid alles nüüd suvel (peaaegu kõikidele teistele tükkidele olin pileti ostnud juba siis kui nad müüki paisata, välismaal elava inimese värk – ei saa riskida, sest iga Eestis veedetud päev on täpselt arvel).

Ja juba kavalehest tekkis kahtlus, et midagi on mäda. Milleks kavas räägitakse ainult Norman Vallutaja –st. Kas Ayckbourn-ist rääkimiseks publikule peab niimodi keskenduma jube tehtud tükile? Lugedes tegelaste nimesid selgus tõsiasi. Piletit müües ja etendust reklaamides on publikut petetud. Pole poole sõnagagi mainitud, et tegemist on vana hea „Norman Vallutaja“-ga. Oleks siis olnud nimeks vähemalt „Lauakombed“...polnud ju etendusel midagi „Täiskuuga“ pistmist kah. Miks küll nii?

Vastus selgus ka kohe etenduse alguses. Kes küll tahaks näha seda etendust, kes on Normani rollis näinud Jüri Krjukovit, Annie rollis Maria Klenskajat, Tom-i rollis Ain Lutseppa jne jne...No come on, Roman baskin naistevõrgutaja Norman-ina, kes küll sellise rollijaotuse meisteraju oli? Hehh, ilmselt ei keegi muu kui lavastaja Roman Baskin ise. Naljakas, et kohe kui ma seda lava nägin (seal oli üks suur diivan), ütlesin K-le, et pane tähele mingi osa sellest etendusest veedab Baskin sellel lamades...ja nii oligi!

Kuna meil Norman Vallutaja DVD peal kodus olemas, ja K seda vahest ikka käiab, siis kogu teatrikülastus oli üpris mõtetu. Baskin lubas eelmisel aastal Valgamaalastele vähemalt raha tagasi kui nalja ja elamust ei saa. Kahju, et see meie etenduse kohta ei kehtinud. Sest ega sealt saanud ei nalja, ega ka elamust. Ainult hulganisti sääsekuplasid ja valusa, ebamugava 3 tunnise istumise.

Mis mind eriti häiris oli see, et ümberringi rahvas justkui pidas seda vihameelset janti naljakaks. Kui Roman Baskini Norman ütles, et täna ta tunneb, et ta tahaks kedagi vägistada, et kohe selline vägistamise isu on, siis minu taga istunud vanahärra hirnus naerda nii, et ei saanud pidama. No ma ei tea, ilmselt pole see Baskinite värk minu rida. Ei tea mis ma sinna otsima läksingi. Lugesin, et komöödia ja lootsin naerda saada, aga ei saanud.

Kui nüüd näitlejate peale järele mõelda, siis tänu Pille Lukin-i pipratera sarnase esitusele Sarah-i rollis ja Guido Kanguri ainsale „koomilisele“ rollile kogu etenduses, ei tihka seda päris kõige kehvemate lavastuste hulka panna. Ehk midagigi seal oli. Aga seda oli nii vähe. Marika Barabantšikova-ga on selline tunne, et tal oleks justkui kogu aeg suu sülge täis kui ta räägib. Sellepärast läheb osa teksti kaduma või teda on natuke ebamugav kuulata. Riho Kütsar nagu on seal tükis, aga ma usun, et aasta pärast ma üldse ei mäletagi, et ta seal oli. Epp Eespäev oli nii väsinud olemisega, et tema puusahööritused tundusid nii kummalised ja kohatud.

Hinnang: 2- (jah, kuigi rahvale tundus see meeldivat, sest vahepeal oli selliseid naerupahvakuid. Kuigi ma panin tähele, et mehed naersid rohkem meesnäitlejate peale ja naised naisnäitlejate. Aga mina ei naernud eriti kellegi peale, peale mõne muigamise Guido Kanguri muheda olemise peale. Aga teatriimet minu jaoks ei sündinud).

Aplodeerimisel tuli lavale ka kunstik Ann Lumiste, kelle töid on sellel suvel olnud päris mitu näha. Tema ilumeel on minu meelest hea, ehk teisisõnu tema tööd on tasemel. Täiskuu 2 ei olnud erand. Ainuke asi, et mida rohkemat huvitav said need eelmise aasta Täiskuu vaatajad? Ei tea, stoori on ju põhimõtteliselt sama kui see 80-ndate keskel Hermaküla poolt lavastatud Norman Vallutaja, mis sellest, et sõnad ehk tõlge on teistsugune...
Selgusetuks jäi ka miks seda pidi mängima Palmse mõisas? Sääsed vajasid söötmist? Üks ebameeldiv ja ebamugav teatrikülastus oli.

Sildid:

Reisipäevik - 40.päev Eestis, ehk Kiviveeretajate küla

Täna tegin kartulisalatit. Maaostu õnnestumise auks. Lõikusin kõiki toiduaineid kokku ligemale 2 tundi. Ja kogu selle aja peale, ei olnud ma ise eriti rahul tulemusega. Vale majonees oli. Ja midagi oli veel valesti, aga ma ei oska sõrme selle peale panna. Kõik küll sõid hästi ja kiitsid, aga mina ise tean, et see polnud tavaline „tipptase“.

K. on võtnud pähe teha aitaguse korda, eriti nüüd kus seda maad meil on seal kohe peaaegu hektari võrra rohkem. Ja kohe väravate kõrvale on ta ehitanud sellise põõsaslillede peenra. Selle ääristanud lähedalasuvate suurte kividega. Nüüd aga kui ma sain lauavirna ära saetud ilmus sealt alt välja paar sobivat kivi selle peenra ääristamiseks. Mõlemad sellised kopsakamat laadi. Küll ma rassisin ja rassisin, aga kohale sain nad veeretatud. Pärast oli ikka võhm täiesti väljas.

Õhtuks oli natuke planeerimatu käik Palmse mõisa, „noore“ Baskini Täiskuu etendust vaatama, mis osutus täiesti saastaks, aga sellest hiljem. Kuid pärast teatrit peatusime Viitna kõrtsis, et keha kinnitada ja sealne sealiha hapukapsaga oli just see, mida ma hetkel vajasin. Jõudsime napilt, ehk natuke pärast meid enam liha ei pakutud ka, vaid ainult suppi. Kööki ühesõnaga hakati sulgema. Hämmastavalt kehv teenindus oli. Aga ju need tütarlapsed kah juba pikast päevatööst väsinud. Õigemini üks seal esines ja oli selline natuke kohtlase (loe: üleoleva) teeninduskultuuriga. Aga ma ei hakanud midagi ütlema. Tänasin, maksin ja lahkusin.

Sildid:

pühapäev, juuli 20, 2008

Me tusameele talv - John Steinbeck

Ma olen kui puuga pähe saanud! See raamat on vapustav! Kuidas sellise asja suudab üks inimmõistus konstrueerida? Nii mitmetasandalise, nii peene süsteemi, nii psühholoogiliselt tugeva teose? See on minu jaoks mõistusevastane! Sellel raamatul on nüüdsest koht minu elu 10 parima raamatu hulgas. Sõnadega on raske kirjedada selle raamatu mitmeplaanilisust ning seda kuidas see kõik kokku jookseb. Igal tegevusliinil raamatus on kaalu kokkuvõttes ja see on ainult üks selle raamatu geniaalsustest.

Ettevaatust, edasi räägin ma raamatu sisust, ehk kui Sa pole lugenud ja tahad lugeda seda raamatut, siis ma ei soovita lugeda kriipsude vahele jäävat teksti.

--------------------

Raamatu algusest peale samastusin ma peategelase Ethaniga. Ja see oli võtmeks, miks mind huvitas tema isiklik käekäik. Natuke ebakonventsionaalne, aga just nende äärealadel ma ennast ära tundsingi. Tema väline suhtumine rahasse. See on just nii nagu minul, raha pole oluline. Samas mingi ühiskondlik positsioon teda väljapool eei morjenda ja minuga on täpselt samuti. Armastab oma naist ja pere ja elabki natuke nagu oma naise õnne nimel. Täpselt nagu mina (kuigi eks nii minul kui temal ole omad egoistlikud „kalduvused“ ka).

Kuid siis umbes poole raamatu peal, kui mulle sai selgeks, et asi pole nii lihtne nagu see peale poole paistab, siis vähehaaval kadusid ka sarnased jooned minuga. Kuigi lõppkokkuvõttes tunnen ma ikkagi, et samastusin temaga, mis sest, et ma ei usu, et ma oleks millegiks selliseks valmis kunagi mistahes hingepiinade pärast.

Kusagil 210 leheküljest alates on selline ilus proosa, et ma nautisin lisaks sellele vapustavalt heale sisule seda, kuidas kirjanik oma laused on üles ehitanud. Pärast Hemingway „Hüvasti, relvad“ -raamatut on sellise mahlaka ja paljutähendusliku dialoogi lugemine kui muusika kõrvadele. Seal oli lauseid, mida ma oleksin tahtnud üles kirjutada. See kuidas kirjanik on tabanud lastega pere olumust ja sidemeid ning isa mõtisklusi oma pere üle, see on täiesti fenomenaalne. Sellise jaoks peab elust maha kirjutama. Ni täpselt lihtsalt pole võimalik asju välja mõelda.

Pole ka ime, et Steinbeckile anti pärast selle raamatu ilmumist Nobeli preemia. Ta on tõesti seda väärt, kuigi ma pole tema teisi raamatuid veel lugenud. Võtan tema kirjanduse oma iga-aastasesse kavva nagu Tammsaare.

Tegelikult on ju tunne, et Ethan on tõesti südamest hea ja üdini aus inimene. Eks ta paneb ju ka oma aususe proovile pidevalt raamatu vältel, kuid kui inimestele ütled ausalt välja negatiivseid asju enda või oma tegemiste kohta, siis sinust lugupidavad inimesed võtavad seda irooniliselt ning selles oma „mitte tahtmises et see tõsi oleks“, nad ei usugi seda. Muidugi inimene peab olema oma olemuselt selline naljatlev ja irooniline nagu seda oli Ethan. Tema enda abikaasagi ju ei saanud aru, et millal ta jälle nalja viskas ja millal ta tõsine oli. Kuid samuti ülemus tööl ja ka teised.

See tema suur plaan, sellest saab aimu esimesena ehk sellest, et ta nii hooletult räägib edasi, et tema ülemus on ebalegaalselt maale tulnud. Ja siis need intsidendid püssiga (mis hiljem selgub oli tal poes ikkagi plaanitud „röövi“ pärast) ning see 1000 dollari andmine David-ile. Justkui teades, et ta kirjtuab sellega alla tema surmatunnistusele ning see kasseerib talle palju raha sisse. Kuna too pärandab kindlasti oma väga vajaliku maa (sellele tahetakse ehitada lennuvälja).
Muidugi kõik see vedamine veel lisaks, et pangaröövi ta tegema ei peagi, raha jooksub ise talle sülle. Sest „raha sünnitab ju raha“. Ja seda kergem Ethanile. Kõik justkui voolaks ise selles suunas, nagu ta plaaninudki on.

Paha tehes ja oma plaani punudes läheb ta nii hoogu, et unustab kõik ümbritseva. Peaasi, et temal endal on hea. Asi läheb ju nii kaugele, et teda palutakse linnapeaks. Ehk rahaga kaasneb ka võim ja uute rahategemiskanalite juurde tulek – täpselt nagu veereb lumepall.

Kuid siis, kui see kõik talle näkku paisatakse. Kus ta näeb kui tema enda tütar on täpselt samasugune kui tema ise. Ning teiselt tema ena poeg on ohvriks sellisele õelusele ja teise inimese kadedusele. Siis saab ta järsku aru, mille kõigega ta on hakkama saanud. Kui paljusid ümbritsevaid inimesi tegelikult mõjutavad sellised õnnetused. Eriti kui paha juhtub heala inimesele, siis on see veel eriti valus kõrvalt vaadata.

Samas tuues sisse lõbunaise, on näha kui enesekesksed me inimesed tegelikult kõik oleme. Tollelgi oli ju juba välmis vaadatud, kuidas ta edasi hakkama saab kui igakuised tšekid exabikaasalt peaksid lakkama tulemast.

Lõpp jäi mulle natuke segaseks, et kas ta tappis end ka ära või lihtsalt nende žilettidega vigastas end. Aga see ehk polegi oluline. Oluline on see, et ta tahtis ju amuleti tagastada, et siis saaks vähemalt teised head. Et ta polnud läbinisti mäda, vaid tegutses ju omamoodi teiste pealesunnil, ümbritseva keskkonna stressist.

Kuigi minu jaoks ta sinna lainetesse oma verest punaseks värvunud kivikesega hukkuski.

--------------------

Mis mind kõigele lisaks psühholoogilisest aspekstist huvitab on see, et kas sellest raamatust saavad üheselt aru need inimesed, kellel endal on lapsed ja kellel neid pole. Kas sellisel juhul on selle mõjumise tugevuse kriteeriumiks empaatiavõime või siis ettekujutlusvõime, ehk see kui „endal oleks lapsed“ ja kuidas sellise nägemine mõjuks inimesele endale, kui oma laps on sama ilge kui Sina ise. Samuti need lõigud lastest ja perest kogu raamatu jooksul, kuidas neist võib aru saada inimene, kellel endal peret ja lapsi pole. Kas selliste inimeste jaoks tõusevad mingid teised liinid või mõtted olulisemaks? Kas neile see raamat üldse korda läheb? Ja kas nad tunnetavad seda hingepiina, mida Ethan ja kes tahes lapsevanem kes seda raamatut loeb?

Hinnang: 5+ (minu jaoks geniaalne raamat! Selliseid on tõeliselt väha, kui pärast raamatu lugemist ahmid õhku, et kuidas ühe inimese aju on suutnud midagi sellist produtseerda? See on üliinimlik. See on geniaalne! See on uskumatult vapustav! Ja lisaks oskus sõnu ritta seada. Igas mõttes Kirjandus suure algustähega! Väga, väga soovitatav kõigile ja „eriti“ neile, kellel endal on pere ja kes on oma olmeolukorrast paremuse poole edasipürgiv inimene! Nutti peab olema, aga kas ja mis mahus on moraalne minna üle laipade? Kas eesmärk annab õiguse kasutusele võtta mistahes abinõud? Kas mõtlema peab ainult iseenda heaolule ja teistest inimestest pole vahet? Oh, see raamat äratab nii palju huvitavaid küsimusi tereveks eluks lahendamiseks kuid samas seda kõike kõrvalt vaadates, ehk lugedes on lihtsam leida ka enda jaoks need vastused!)

Pärast sellist pärli on nii raske midagi lugeda... ma ei usu, et sellel aastal veel midagi nii head mu ette satub. Aga eks tuleb otsida, et saaks raputatud ka teiste tunnete kohalt. Vinge, vinge elamus!

Sildid:

Raudmees - Iron man (2008)

Läksin seda filmi vaatama "aja viitmiseks". Ja mu aja ta tõesti viitis ära ja meele lahutas ka ära. Olin kuulnud mingeid kiidulaule maailma juhtivatelt filmikriitikutelt ning sellepärast omasin isegi mingeid ootuseid, kuigi tavaliselt sellise žanri filme ma vaatangi ainult sellepärast, et nad mõnedes tehnoloogilistes kategooriates võivad Oscarile kandideerida - nagu heli, montaaž või visuaalefektid...

Ja ei tulnud pettuda. Kuigi ka siin oli selliseid mõttelisi vigu, mis mind häirivad, kuid samas kaugeltki mitte nii palju kui näiteks Indiana Jones-i 4.osas. Lisaks on tore näha, et üks vingeid näitlejaid Robert Downey Jr on jälle vormis, narkootikumidest lahti ning võib kanda filmi küll. Siin ta midagi "erilist" ei tee (nagu näiteks Chaplini roll tolle eluloofilmis), ehk oma annet liigselt ei raiska, kuid pakub piisavalt üle keskmise võrreldes näiteks eelmainitud filmi peaosalisest.

Kõrvalrollidest oli tähelepanuväärseim minu jaoks Gwyneth Paltrow assistendi roll. Kuigi kohustusliku "mustana" on kaasatud Terrence Howard ja kurikaela rollis on Jeff Bridges, siis viimased kaks on küll siin filmis lihtsalt tapeediks.

Mis mulle kõige rohkem meeldis, olid need tehnilised kaadrid, kus näiteks raudmehe kostüüm end kinnitas Robert Downey tegelaskujule. Samuti oli huvitav vaadata kas suhe assistendiga areneb ka kuhugi või mitte. Tekst ei tundunud banaalne ja kokkuvõttes jäigi selline ehe tunne ühest korralikust "poistekast".

Hinnang: 4- (mul on tunne, et Raudmees on tulnud, et jääda, ehk küll ka sellele tulevad nüüd järjed. Kuigi ma arvan, et ma vaataks küll vähemalt ühe osa veel seda, ainult et ei tea, kas enam kinos või juba pisemalt ekraanilt)

Suurim šokk oli selle filmiga seoses see, et Kosmoses on päevase seansi piletihind 25 krooni! Sellise raha eest suurelt ekraanilt, mugaval toolil vaataks küll igasugust pahna kah! Uskumatu hind! Selle filmi puhul ületas küll kvaliteet piletihinna mitmekordelt.

Sildid:

Reisipäevik - 39.päev Eestis, ehk Otsustamisest

Üritasin luuletada, kuid mul ei ole hingevalu, mu sügaval sisemuses ei ole midagi nii katki. Sellepärast tunduvad kõik sõnad kui vägiselt pressitud ja nende taga ei ole seda ehtsat sügavust. Kõik mis päriselt oluline, sellega on enamvähem okei. Ehk kodu ja selle sisemine pool. Ümberringi on natuke siin seal ligadi logadi, mõned asjad päris nii sassis, et ma ei oskagi neid lahendada, aga mõned asjad ehk ravib aeg.

Nii palju otsuseid on vaja teha. Tuleviku kohta. Ainult et ma lükkan neid otsuseid kogu aeg edasi. Inimene on ju oma loomuselt laisk ja ei liiguta end rohkem kui vaja. Mul on töö suhtes küll natuke tõestamisvajadus ning seal ehk teen vahest rohkemgi. Kuid otseselt tööga seonduvad otsused on lihtsad ja üheplaanilised. Need mõjutavad pigem ainult protsesse ja resultaate. Need mõjutavad mind ennast kui inimest tavaliselt väga vähe. Kuigi vahest mingi õnnestumise läbi saab ka hingelist rahuldust.

Pigem otsused, mis mõjutavad mind, minu ja minu pere tulevikku ja inimsuhteid, need on need otsused, mida ma kohe kuidagi ei taha teha. Nii lihtne on lihtsalt eksisteerida hetkes. Mingil hetkel olen ju ikka fakti ees ja otsus tuleb teha. Selles jama ongi, et kui viitsiks ja tahaks mõelda natuke, siis ehk oleksid vastused valmis ajaks, kui neid vaja läheb. Läbimõeldumad ja ehk ka õigemad, kui kiiruga otsustatud - fakti ees vastu võetud otsused.

Samas kõik mis ma tahan elult on see, et mu lastel oleks hea ja ise tahangi nagu rohkem seda hetke nautida. Tahan ilusaid sõnu enda ümber, häid inimesi ja kultuuri – teatrit, kirjandust, filme ja muusikat. Tahaksin ka areneda, nii sisemiselt kui füüsiliselt. Saada paremaks inimeseks ja eelkõige, et mu lapsed saaksid kõik vajaliku eluks kaasa oma lapsepõlvelt. Oh ja loomulikult soovin ma, et K oleks õnnelik. Kui tema on õnnelik, olen mina ka. Minu õnn käib tema läbi. Ma suhestun alati tema järgi. Nii on omakorda minu jaoks ka lihtsam.

Kunagi ma üheks hetkeks proovisin ise joonduda ainult enda heaolu järgi, tulemuseks olime mõlemad õnnetud. Enam ma seda viga ei tee. Mitte kunagi. Õnneks ei läinud midagi parandamatult katki. Õnneks ei läinud ma selle enda otsimisega nii kaugele, et oleks mingeid piire ületanud, kus kohast tagasiteed enam ei ole.

Peab meeles pidama seda, et lapsed lähevad ju kunagi kodunt ära oma ellu ja siis oled nende jaoks lihtsalt olemas ja kui vaja aitad neid nii palju kui oma võimuses. Aga K-ga jääme me ju teineteise kõrvale nii kauaks kui elame. Sellepärast on vaja hoida ja arendada suhet nii kavalalt ja osavalt, et see püsiks sama elusa, ilusa ja „ärevana“ , mõlemat rahuldavana, et sellest 14 kooselatud aastast saaks igavene kooselu. Õeldakse ju et kooselu käib lainetena, et probleemsed ajad korduvad tsüklitena. Minu meelest see päris nii ei ole või siis on meie tsüklivahe küll palju laiem, kui see 6-7 aastat, mida uurijad on väitnud. Üldse olen ma jõudnud järeldusele, et kõik need eneseabiraamatud ja vastavad uurijad on üks suur pläma. Ma ei usu neid üldse. Kuigi, eks neis ole ju tõeterad ka sees, kuid siiski on need sellised, mida ma juba ise tean ja mis elu on mulle endalegi kätte näidanud või õpetanud. Mind õpetab ja arendab ilukirjandus palju rohkem. Noh ja muidugi teatmekirjandus ka, mille hulka ma neid „mõisturaamatuid“ ei ole.

Tegelikult tuleks tegutseda ja mitte oodata neid hetki, kui on sunnitud tegutsema. Aga seda on nii lihtne öelda ja nii raske teha.

Täna käisin jälle Tallinnas. Olin K-le autojuhiks, ta käis koos Kristioniga oma sõbranna ja tolle väiksema lapsega sushit söömas ja elust laterdamas. Ma mõtlesin, et annan neile rahus naistejuttude rääkimiseks aega ja käisin ise kinos – poistekat vaatamas. Vahest peab selliseid asju ka tegema. Kuigi ma oleks nii tahtnud, et P oleks ka kaasas olnud. Aga ta ei tahtnud tulla. Ja puhkuse ajal peab ikka saama teha netuke seda, mida parajasti soovid. Ei olnud mul kah südant isekalt teda kaasa kamandada.

Autosõit linna võtab meil tavaliselt 50 minutit ja sellel ajal ma tavsaliselt üritan K-d naerma ajada, ehk vaadata kas mul on „touch“ ikka alles. Hea teada, et on! Ra paneb oma naermisega mind tundma, et ma olen situatsioonikoomika meister...ja see on ka killuke armastusest :)

Sildid:

reede, juuli 18, 2008

Uljas neitsi - Nargen Opera


Jõudsime P-ga juba varakult Laulasmaale ja käisime rannas, et ennast õigele „lainele“ saada etenduse jaoks. Kui oma kohtadele läksime 10.reas, siis selgus, et P sealt kõll midagi ei näe. Napilt enne algust mõtlesin, et küsija suu peale ei lööda ja palusin, kas me võiksime vabade kohtade olemasolul istuda P-ga esimesse ritta. Ja see õnnestuski!

Ilm oli fantastiline – soe ja mahedalt küpse kollase valgusega mis paistis näitlejate peale ja rannamändide vahelt. Taevane valguskunstnik mängis samuti oma rolli.

Kirjutades neid ridu mõtlen ma pidavalt, et kuidas hinnata sellist tükki, kus käega katsutavas ulatuses, ehk sõna otseses mõttes ots minu ees mängivad sellised näitekunsti tippmesitrid nagu Ita Ever ja Maria Klenskaja. Nad on täiesti vormis mängima, teevad seda sellise lusti ja süvenemisega. Muusikaline kujundus on maestro Tõnu Kaljustelt, kes on tõesti tabanud hästi lavastuse tunnetust ja koomikat. Kunstniku töö on peamiselt olnud sisustada köök ja vaipadega täita paadike liival ning muidugi leida sobivad kostüümid. Lavastaja on loonud mõnusa rütmi, kus stseenid vahetuvad lahedalt ja on erinevate kooslustega stseene, kuid lõpuks saavad kõik kokku...See kõik oleks justkui täiuslik. Kõik peale ühe. Kivirähk on kirjutanud ühe pagana kehva näidendi. See on esimene kord kui temas pettun. Isegi idee on ju hea – neli pensionipõlve veetvat naispiraati vajavad, et nende „ühine“ tütreke jätkaks nende piraaditraditsioone. Too aga on huvitatud pigem ajaloo õppimisest ülikoolis. Lahe stardipakk, kuid see jooks ise kuni finišini on küll selline, et näitlejad mängivad mis jaksavad, ületades oma enese võimeid, kuid seda mida mängida, seda nagu polekski.

Ja oi milline meistriklass oli lihtsalt vaadata kuidas Ita Ever mängib. Tema hääl on täiesti fenomenaalne. Ja silmavaated. Samuti tema oskus anda sõnadele kaalu, mängides tempoga kui ka loomulikult žestidega. Samuti Maria Klenskaja. See kui ta esimest korda lavale tuli –pime piraat ja hirmutas ja paugutas oma püssiga, see kuidas ta näost läks täiesti punaseks mängides juskui viimse hingetõmbeni, see oli tase! P ei saanud naeru pidama ja minu 7 aastane küsisi vist 7 korda, mis selle näitleja nimi on, kes Ellat mängib...

Samuti ei jäänud palju alla ka ülejäänud 3 – Mari Lill, Ester Pajusoo ja Ragne Pekarev. Kõik olid kuidagi omas elemendis ja kõik said mängida hooga ja ennast välja. Meeldejäävaimad stseenid olid Ita Everi ja Maria Klenskaja, ehk Tamaara ja Brunhildi rummijoomisstseen. Ragne Pekarevi Odüsseia jutustamine, Mari Lille „ühe vana hea mereröövlite laul“-u laulmine ja Ester Pajusoo oma lõpupüandiga. Kõigile jagus tipphetki. Ja ometi olid need naljad just sellised, et minu 7 aastane lõpus õnnest õhkas, et ta pole kunagi naljakamat teatrit näinud. Muideks, kuigi ta naeris Maria Klenskaja tegelase peale ja oli sellest kõige rohkem õhinas, siis kui ma temalt koju minnes küsisin, siis ta ütles, et talle hoopis Ester Pajusoo piraat oli kõige rohkem meeldinud. Ma arvan, et see on tema rahulik iseloom või siis mingi muu põhjus, miks ta just Esteri välja valis. Parim nali oli minu meelest see kui Mari Lill määris Ita Everi jalga hoolikalt ja kiitis, et ikka peab salviga määrima see on hea. Ita Ever ei tahtnud kohe mitte sellist „naiselikku“ värki, mis piraatidele ei sobi ja puikles vastu. Lõpuks küsis, et kas see salv tõesti ka tema puujalale „tervislik“ on :)

Hinnang: 3- (seda tükki hinnata on võimatu. Kui hinnata sisu, mis minu jaoks kõige tähtsaim, siis ma annaksin 1, aga kui hinnata näitlejaid, siis 5. Ehk siis sisu olulisus kallutab vaaekausi natuke alla poole, aga sellegipoolest soovitan ma kõigil oma lastele minna näitema Ita Everi fantastilist mängu. Siis on neil oma lastele kunagi võimalik rääkida, et nad on sellist rahva armastatud ja hinnatud näitlejannat oma silmaga näinud laval. Sest tegelikult paarist ropust sõnast (lits) hoolimata, arvan ma, et see tükk ongi nagu sobilikum just nimelt laste intellektuaalsele tasandile.)
Tuttavaid nägusid oli publikus seekord vähe näha. Kuigi taasesietendumise puhul olid kohal ka kirjanik Andrus Kivirähk ise ja samuti lavastaja Taavi Teplenkov. Publiku hulgas oli Karl Martin Sinijärv ning Arvo Kukumägi, kes etenduse lõppedes läks lava taha ja andis Ita Everile niiiiiiiiiiiiii südamliku kalli, et see võttis ka endal südame soojaks. Kokkuvõttes oli lahe, et P seda tükki nägi. Tema jäi igatahes ülimalt rahule.

Sildid:

Indiana Jones ja Kristallpealuu kuningriik – Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull (2008)

Spielbergi, Lucase ja Fordi neljas Indy film oli senistest kõige kehvem. Minu jaoks, kes ma olen nö kasvanud Indy filmidega, olen ehk saanud liiga vanaks sellise lolluse jaoks. Kus lisaks üleloomulikele (vaatajaid alahindavatele) stseenidele, kubises film igasugustest silmatorkavatest vigadest, nii fakilistest kui pildilistest. Huvitav kas nad üle ei kontrolli kui sellist praaki kinodesse lasevad?

Võibolla kui sisu oleks olnud rohkem sisukam, ehk siis polekski tähele pannud, kui ühes stseenis on asjad olemas järgmises mitte, või kui metallist juhtmed paistavad kaadris, ei saa aru. Kõik see raha mis on kulutatud efektidele, ehk arvuti täpsusega tehtud kaadrid ja samas kõrval on lastud selliseid vigu sisse. Ma ei hakka neid apse üles loetlema..kelle huvi või ise lugeda mõningatest siit.

Sisu sisuks, see oli sobilik mu 7 aastase poja intellektuaalsele tasandile ja seega on ka sellistel filmidel oma sihtgrupp ja vaatajaskond, kuid mind eriti häirisid need kaks peategelast. Õigemini "näitlejad" Harrison Ford ja Shia LeBeouf. Sellised "kivinäod". Ford oli minu meelest ka natuke vana ja väsinud juba sellise rolli jaoks ja LeBeouf on kehvemaid noori näitlejaid, keda ma kinos viimastel aastatel näinud olen. Ma panen ta samasse kasti Hayden Christianseniga.

Õnneks oli nende kehvade peaosalistele vastukaaluks toodud ekraanile rida vingeid kõrvalosalisi, kes tõesti "päästavad, mis päästa võimalik". Cate Blanchett, kes teeb igast filmist, kus ta osaleb - elamuse. Tema "ice-cold Ukrainian bitch", dr. Irina Spalko on kogu filmi pärl! Lisaks Ray Winstone, John Hurt ja Jim Broadbent kõik oma rollides on väga head, kuigi natuke "oma karakeris", siiski näidates neile ameeriklastele taset.

Filmi teine pool oli üks pidev action, ehk hingamiseks eriti hetke ei jäeta. P-le meeldis kõige rohkem see kuidas nad autode peal vehklesid ja vahepeal autosid vahetasid. Minule meeldis see Blanchett-i lause, mis ta LeBeouf-ile ütles: "Sa võitled nagu noormees, innukalt alustad kuid tahad kiirelt lõpetada". Paar sellist head ütlust oli veel, mis näitab, et tegemist kõigest hoolimata oli proffidega ("Heaks arheoloogiks ei õpita raamatukogus lugedes" jne jne).

Lugu ise rääkiski sellest, kuidas errusaadetud vana arheoloogiaprofessor Indiana Jones läheb ühe noormehega koos kristallpealuusid otsima. Lisaks on vaja aidata prof. Oxley-d. Teele atuvad aga Vene ehk Stalini spioonid, kes jahivad sama asja. Film ongi pidev tagaaajamine ja võidujooks kristallipealuudele. Mingi hetk liitub Indy seltskonnaga tema vana pruut ja kolleeg Marion (Karen Black). Henry Jones peab selle pealuu viima tema õigele kohale ja kogu see seiklus käib nii vees kui maa all ja maa peal. Lisaks on veel kõiksugu sipellgaid ja ahve ja mida kõike veel asjasse segatud...

Hinnang: 3+ (jah, uskumatu, aga kogu selle jutu põhjal, mis ma kirjutasin, oleks võinud ju eeldada kehvematki hinnet, aga ega mul igav ka ei olnud ja lapsele meeldis...)

Sildid:

Reisipäevik - 38.päev Eestis, ehk Meeste päev

Tänaseks olime P-ga kokku leppinud, et teeme "meeste päeva". Ehk põrutame kahekesi linna, käime kinos ja teatris ja ühesõnaga teeme mida tahame ja mis tuju tuleb. Hommikul kui ärkasime kutsus K meid vaatama, mis uus "koduloom" meil aias lauavirna vahel elutseb. Tegemist on päris kopsaka sisalikuisandaga. Sisalik käib päikese käes peesitamas oma uhke ja pika sabaga.

Natuke K ema tehtud toitu kah pintslisse, olimegi valmis teele asuma. Vestlesime terve tee sellest, kuhu ja mis järjekorras me läheme ja teeme. Kõigepealt kinno Indiana Jones 4.osa vaatama. Ja otse loomulikult suur popcorn ka kaasa (mina ise ei suuda "plaksumais"-i suu sissegi võtta, aga minu jaoks on Plazas müügil "Magusad mandlid"). P-le film meeldis, eks ta oligi selline poistekas. Minule eriti ei meeldinud, aga sellest hiljem täpsemalt.

Edasi oli meil kella 20-ks Laulasmaale "Uljas Neitsi" nimelisele etendusele piletid. Lugu piraatidest, mis sellest, et naispiraatidest, ikkagi piraatidest. Ja see sobib ju "Meeste Päeva" programmi ideaalselt. Ainult et meil oli nüüd tublisti aega veel Mac-is söömas käia ja siis mõned raamatud osta Kristiine keskusest (üllatuseks oli ilmunud uus Astrid Lindgren-i raamat). P-l oli vaja ka mõningaid joonistusvahendeid, mis sai ka Apollost. Ahjaa, lisaks veel võlutrikkide raamat.

Ja põrutasimegi Laulasmaale. Jõudsime tund aega varem kohale ja käisime mere ääres. P käis jalgupidi vees, otsis merikarpe ja kiikus natuke. Pärast etendust koju sõites käisime veel Rimi-st ka läbi ja ostsime veel mõned vajalikud asjad ning muidugi sai Psõidu ajal autoakent lahti hoida (ma hambad risti surusin endas maha keelamise, sest tegelikult mind jubedalt häiris see undav hääl mis tekib kiiresti sõites, kui aken on lahti), et päev oleks ikka täiuslik. Ja eks ta täiuslik oligi. Saime P-ga palju juttu ajada omavahel ja vahest on hea olla lihtsalt "mehed omavahel".

Vahepeal ma tajusin endal pilke, nagu oleks ümberkaudsed inimesed arvanud, et ma olen üksikhooldajaisa või "nädalalõpuisa". Eks need rohkem mu enda luulud, aga samas on see kuidagi väga ebamugav tunne. Justkui selline tunne sellises olukorras olekski päriselt. Sellepärast oli eriti tore koju jõuda ja meie pere kolme naisega jälle kohtuda, kes meid südaöösel veel üleval ootasid.

Sildid:

neljapäev, juuli 17, 2008

Reisipäevik - 37.päev Eestis, ehk Suitsuahju ehitamine

Päev algas vaarikatekorjamisega. Enne vihma vaja marjad ära korjata... Ei saanud enam kui ehk liitri, sest alles paar päeva tagasi tegin puhta töö, aga ma ei läinudseeekord aia teisele poole kah, sest mul olid lühikesed püksid jalas, aga seal puha nõgeseid täis. Nii macho ma ka pole, et valu ei tunne...

10 tervet päeva ongi jäänud veel enne Rootsi sõiduni. Koduigatsus on juba põues.

Tänane projekt oli suitsuahju ümber ladumine. Tegime K-ga elus esimest korda ise tsementi. Ehk siis segasime tsemendi pulbrit liiva ja veega. Täiesti suvalises vahekorras, ehk eks siis näis, kas homseks on kõik laiali valgunud :) Vahetasime raudse suitsutoru betoonist toru vastu, mis oma pikkuselt sobis kui loodud. Suitsuahjupoolne ots jäi veel homseks ülehomseks, sest rohkem lihtsalt ei viitsinud enam jahmerdada. Raamatulugemise isu tuli peale. Loen hetkel K-le Steinbeck –i Me tusameele talv ning pean tunnistama, et üle pika aja samastun peategelasega. Ei tea küll kas lõpuni välja, aga temas on mitu asja minust.

K ütles, et nii lahe, et kui ma talle loen, siis temal saavad asjad tehtud nagu iseenesest. Küll mul on vedanud, et talle mu lugemine meeldib. Minul ju „tõesti“ saavad need asjad tehtud nagu „iseeneset“, sest K peseb, triigib, koristab ja rohib samal ajal...ohhh, ta on ikka selline kullatükk!

Sildid:

Reisipäevik - 36.päev Eestis, ehk Jutuajamised lastega

Maa on ostetud!

Kogu asi läks üle kivide ja kändude, aga nüüd on meie naabermaa ka meie ning keegi ei saa tulla ja hakata oma maja meie maja lähedale ehitama. Südamerahu tulevikuks on kindlustatud. Kui tore! Samas kui me peaksime tahtma kunagi näiteks mustade päevade pärast raha vajadusest, siis saame ka alati selle lahmaka maad eraldi maha müüa, sest katastris või maavalitsus on ta eraldi tükina. Kui hea!

Kuna nüüd on paar päeva kodus olemist, siis võtsin ette pikemad vestlused lastega. Et teada saada mis nende südamel ja hinges hetkel on.

P, nagu mina isegi põeb kerget või tegelikult üpris korralikku koduigatsust. Ta igatseb väga tagasi kooli. Seda küll mitte õppimise pärast vaid ikka sõprade pärast, eriti Aku. Samuti ihkab ta tagasi „normaalse“ interneti sisse. Siin maal on meil selline hädavariant. Pigem ainult „lugemiseks“ mõeldud. Aga loodetavasti asi areneb ja järgmisel suvel on juba asi parem. Tema on meie peres see, kes tahaks iga päev midagi teha, kusagil käia – kalal, teatris, rannas – ükskõik kus, peaasi, et läheksime...

S punus Kristinile tema elu esimesed punupatsid. Kristin nägi välja nagu blond Pipi. Kui ma esimest korda nägin, magas Kristin lõunauinakut ja tema patsid olid sorkil teki alt tikksirgelt püsti paistmas.

Rääkisime ka S-ga pikalt temaealistest. Kooli ta teab juba mitte tagasi igatseda. Kuigi ta saab ka seal rahvaga läbi, tunneb ta ikkagi end vist ennast üksikuna (aga ta tunnista seda ise). Ta ütles, et vahest on ta nagu „õhk“ – kohal, aga teda nagu ei märgatakski. Seda ilmselt need õpetajadki ütlevad, et ta peaks „võtma rohkem ruumi“. Uuel aastal on nende klassi oodata uusi õpilasi, kes on Rootsi just kolinud. Loodetavasti leiab ta nende seast endale hingesugulase. Samas on tal ju seal ka need paar kolm eestikeelset klassiõde, kellega ta päris hästi läbi saab (ja on minu meelest ka väga toredad tüdrukud, kuigi see polegi oluline...), ehk asi pole tõesti nii nukker nagu ma seda endale ette kujutan. Ta ise väidab küll, et tal pole häda midagi. Ainult et tibindust ta ei salli. Jutud meikidest ja hobustest teda ei huvita. Aga kas peaksi? Kas peaks samastuma ümbritsevaga ja oma isiksuse maha suruma? Minu meelest on ta tubli, et ta seda ei tee ja julgeb jääda iseendaks. Ma olen uhke ta üle! Sellepärast ta ongi „stiilne“ , mitte nagu mass.

Sildid:

Arn - Tempelriddaren

Vaikselt algab aasta teine pool hoogu sisse saama ja see on tavaliselt see pool, kus ma filmide vaatamisega üha rohkem tegelen (aasta alguses on ju oscarite jagamine). Tänavune esimene poolaasta on olnud tõeliselt kasin saak - kokku 66 filmi. Kui ma mõni aasta tagasi kuulsin kedagi filmidest rääkimas, kes nii vähe filme vaatab, siis ma ei oleks võtnud teda eriti tõsiselt. Ja ega ma ennastki hetkel tõsiselt filmide vallas võta. Pole ma neid vaatamisi siia blogissegi viitsinud kirjutada alati, kuid mõtlesin, et traditsiooni võiks taastada. Võibolla kujundan ka kõrvale mingi nimekirja vaadatud parematest filmidest. Aga siin siis üle pika aja jälle ühe filmi muljed - Arn Templirüütel.

Rootsi suurfilm. Kuigi režissöriks Taani päritolu Peter Flinth. Film on "esimene osa" ja jääb varsti ilmuvat järge ootama. Minule meenutas kohati tänapäevaste vahenditega tehtud „Viimne reliikvia“ filmi. Naispeaosaline (keda mängib Sofia Helin) on kuidagi meeldiv ja kaastunnet äratav. Nendel aegadel kui filmi tegevus toimub, oli usk väga oluline ja kirik võimu hoidja. Inimesed olid moraalita ja julmad.

Filmi suurimad kaks viga on ehk peategelase Arn Magnussoni valik (Joakim Nätterqvist). Ta on kuidagi kohtlane. Aga ehk raamatus oligi ta selline, sest tegemist on ju Jan Guillou (Kurjus-Onskan) romaanidesarja ekraniseerimisega. Ja ebaoriginaalsus. Kaameratöö on küll vapustavalt ilus, kuigi mõnedes kohtades on tunne, et on usinasti arvutit on kasutatud.

Lugu ise seega üpris tavaline ja sada korda juba tehtud, kuid hoiab siiski põnevuses, et kas armastus võidab ikka kõik? Ja kuna ta on poolik, ehk nö seriaal, siis jääb ka vastus sellele saamata. Samuti pole erilist mõtet poolikut lugu siinkohal ümber jutustada. Kuid teen seda järgmiste osadega ühenduses. Muide see raamat on ka eesti keeles ilmunud.

Ahjaa, hea kõrvalosa Ema Rikessa rollis teeb, ilgete naiste rollidesse kui loodud Bibi Andersson (viimati mängis ta Elina filmis ilget õpetajat).

Hinnang: 3+ (ei julge otseselt soovitada, aga ega ta kehv film ka polnud. Rootslased ise käisid massiliselt seda vaatamas, mõistagi miks. Kui see Eesti film oleks, küll siis Eestlased oleks ka maiad sellise iidse armastusloo järele, kus mängiksid omad head näitlejad)

Sildid:

kolmapäev, juuli 16, 2008

Rock 'n' roll - Endla

Intellektuaalne, on see sõna, kui peaks kirjeldama seda etendust esimese meeldetuleva sõnaga. Tom Stoppard on fantastiline sulesepp ja ta kohe oskab neid sõnamänge punuda. Ehk ei ole ta siin nii mitmekihiline kui näiteks „Arkaadia“ -s või nii teravalt originaalne ja lusti täis nagu „Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud“ tekstis, kuid sellest hoolimata on minu meelest Endla lavastuse kõige tugevamaks küljeks just tekst. Lisaks on õige inimene ka selle tõlkinud eesti keelde, sest Anu Lamp on väga hea tõlk!!!

Kahjuks seda teksti antakse edasi erineva tasemega ja kogu lavastus, olles küll piisavalt palju huvitavaid lahendusi täis jäi kokkuvõttes siiski keskpäraseks. Võibolla on mul ka mingi üleküllastumine Endla teatrist? Olen ju tänu nende suvehooajale seda maja külastanud rohkem kui teisi teatreid, aga ei. Lihtsalt ma olen harjunud, et Endlal on kas väga head lavastused, nagu näiteks Karge meri, Vee mälu või Kangelane; või siis vastupidi need kõige kehvemad – Janu, Koduabiline. Ja sellise keskpärase lavastusega ei oskagi nagu otseselt suhestuda.

Oli seal ju seda tera ja huvitavat sužeed, mis oli veel kõigele lisaks piisavalt huvitavalt komponeeritud kahte eri linna ja lineaarselt aastast aastasse edasi liikuv. Esimene vaatus keskendus kuuekümnendate lõpule ja 70ndatele ja teises vaatuses siis 80ndad ja 90ndate algus. Usun, et mõni viiekümnedatel sündinud inimene saaks sealt terve oma elu soundtracki. Rokiklassikud reas õigemini stseenidele vahele tipitud, ilmestasid ajastut, radikaalsust, pohhuismi ja samas ühikonnakriitilisust ning lisaks veel veretut revolutsiooni.

Näitlejatest tahaksin esile tõsta ainult Piret Laurimaa –d. Tema monoloogid ja hingestatud pinges öeldud laused läksid mulle südamesse. Tema kaks rolli, ehk nii ema kui tütar on kõige täiuslikumad ja läbimõeldumad. Samas ka kõige raskemad. Kuid ta mängib neis mõlemates ennast rock n rollist palju olulisemaks, ehk nagu inglased ütlevad „steals the show“. Sest tema ei peaks sugugi olema see keskne tegelane selles loos, kuid ometi ta tõuseb selleks. Jaan Rekkor teeb oma tavapäraselt tugeva rolli, ent ei midagi erilist. Kuid tekitab vastupandamatu isu ja huvi selle vastu, kuidas tänavu Tony-auhinnale kandideerinud Broadway versioonis on rolli lahendanud Brian Cox? Ei, Rekkorile ei saa midagi ette heita, kuid selliseid rolle on temalt tulnud juba küllaga. Hoopis armetus seisus on Andres Noormetsa näitlejatalent. Ta on selle rooste lasknud minna ning peaks nüüd usinasti mängima hakkama, et seda tagasi saada. See tema sõnadega puterdamine hakkas teise vaatuse ajal juba liialt häirima (vähemalt minu puterdamistundlikku kõrva). Näitlejatüübina oleks ta sellesse rolli sobinud ideaalselt. Hoopis rohkem meeldis mulle tema sõbra Ferdinandina Tiit Palu. Kuigi ta seal vahepeal ajas mitu korda jutus segi Dvoržak –u ja Dupcek -i. Selline aps ajas mind muigama, eriti kuna ta seda nime mitu korda valesti korrutas. Kui Noormets on näitleja, kes peaks rohkem lavastamisele keskenduma, siis Palu on minu meelest lavastaja, kes peaks rohkem näitlemisele keskenduma. Kuigi jah, Noormetsa viimane lavastus – Janu – on minu meelest aasta kehvim. Võibolla isegi mitme aasta kehvim tükk. Seda aga mitte otseselt lavastaja pärast vaid sellepärast, et Noormets haaras endale ka kunstniku ja muusikalise kujundaja rollid ning see tekst oli täielik saast.

Noor Kaili Viidas oli päris hea, kuid ühes stseenis, mul on tunne, läks tal midagi nässu, vähemalt tundus see väga väga kummaline. Samuti teeb päris hea karakterrolli Carmen Mikiver, eriti siseasjade osakonna ülekuulajana. Puuderselli esimene ajastukohane pisike lõik on päris koomiline, kuid teise vaatuse lõpuks on ta tagasi näitleja, kes minule isiklikult ei meeldi. Samuti ei meeldi minule ei Lauri Kink ega Karin Tammaru – mõlemad on kehva häälematerjaliga ja sellepärast ei ole neilt ka midagi keskpärasest paremat oodata (see on ainult minu maitse eripära). Vlassovit on nii vähe, et seda hinnata polegi võimalik.

Kõige mõjuvamaks stseeniks oligi minu jaoks see, kui rinnavähiga naine, ehk Piret Laurimaa oma mehelt armastust palub. See mida ta käratab Karin Tammaru Lenkale, see ehmatas mind ära. Koledatel sõnadel on tugev jõud. Samuti ehmatas mind korra Jaan Rekkor – see oli äge!

Üldiselt ma tundsin sellest etendusest ajaloo ära küll. Prooviti ju meilgi muusikaga üle olla sellest nõukogude jamast. Üle olla ja üle saada. Muusika on võimas ja seda kartsid ka ametivõimud. Kuid lõppude lõpuks on vabadus nagu õhk, ikka pressib ta välja igast väiksemastki praost. Ja kui ta on juba väljas, siis tagasiteed enam ei ole.

Kasutatud lauludest meeldisid kõige rohkem White rabbit ja I still haven’t found what i’m looking for. See pole otseselt minu muusikaline maitse, aga kõlaritest – valjult ja kontekstis – tekitas isu rohkema järele.

Etenduses on palju huvitavaid mõttekäike, kuid neid edasi mõelda ei saa, sest tekst etenduses läheb edasi, kuid etenduse lõppedes enam need mõtted ei tundugi olulised, sest elu on ju nõuka-ajast kõvasti edasi läinud ja need mõtted ei ole enam aktuaalsed. Etenduse kontekstis olid nad muidugi olulised. Näiteks selgitamaks, miks Jaan Rekkori tegelaskuju Max püsis kommunistlikus parteis ja miks ta sealt veel seitsmekümne aastaselt välja astus, miks Andres Noormetsa Jan oma sõbra petitsioonidele kunagi allkirju ei andnud. Miks Havel on pop? Jne jne...

Hinnang: 3+ (ei julge igale ühele soovitada. Kes peab end intellektuaaliks, sellel on keskmisest rohkem põhjust seda vaatama minna. Samuti, kes tahab taaselustada nõukaaegseid tundeid või teada saada tükikesest muusikaajaloost ja kommunismi kurjusest.)

Kokkuvõtteks võib vist öelda, et Rock-muusika aitas kindlasti kaasa maailma arengule ning vabaduse saavutamisele, ehk Nõukogude Liidu ja kommunistliku ideoloogia hukule. Elagu Rock ’n’ roll!!!

Sildid:

Reisipäevik - 35.päev Eestis, ehk Marjakorjamine ja mesilased

Korjasin täna natuke marju. Vaarikatega on ju see oht, et kui nad jätta korjamata mingi aeg, siis kukuvad ise otsast ära. Maasikatega on aga selle igapäevase vihma tõttu jama, sest nad mädanevad varre otsa enne ära kui jõuavad päris kõpseks saada. Pealmiste okste mustsõstrad on ka juba süsimustad ja mesimagusad. Kuigi mustsõstarde korjamisega peab veel natuke ootama. Ilmselt olen ma oma eelmises elus olnud korilane, sest mulle nii väga meeldib marju korjata. Ma võin tundide kaupa istuda põõsas kolmekesi – mina, põõsas ja mu mõtted. Täna korjasingi paar liitrit maasikaid 3 liitrit vaarikaid.

Õhtu viis meid järjekordsele teatritripile Pärnusse. Rock ’n’ roll –i vaatama. Ootused olid suured! Eriti pärast eilset jubevastikut etendust, oli vaja kiiresti taastada usk Pärnu teatrisse. Teatrisse jõudes olime mõlemad K-ga jube näljased ja nehkisime sisse kartulisalati ning tellisime ka vaheajaks pastad. Mis oli muidugi viga. Vaheajal oli kõht salatist täis. Ja K-l jäigi see tema „väike“ ports söömata. Mina sõin aga sellegi vapralt ära, sest need suitsukana ja sinihallitusjuustuga makaronid, mida nad seal mõnusas kooreses kastmes pakuvad on lausa suurepärane! Ja mugavalt teevad vaheajaks valmis ka. Teinekord peab kindlasti kasutama seda võimalust jälle, ainult et enne teatrid ei ole sellisel juhul mõistlik midagi süüa.

Ahjaa, päeva tähtsaim sündmus oli ehk see, et K sain muruniitmisel 5-lt mesilaselt nõelata. Muidugi ei pannud ta tähele maamesilaste pesa enne kui ta sellesse sisse oli astunud. Ja tänutäheks andsid mesilased talle sellised musid, millest jäi nii paistetus kui verine täpp. Nüüd on vaesekesel tunne, nagu keegi teda pidevalt üle jalas nõgestega nahutaks.

Sildid:

Janu - Endla

Tõeline eksistentsiaalne kräpppp!!! Inimesed, te olete hoiatatud! Loomulikult kui Teid ajab naerma ninaaugud kinni toppinud Lauri Kink või see kuidas joodikud viina võtavad ja „elu üle arutlevad“, siis see on Teile sobiv meelelahutus. Mina mõtlesin, et oleks pidanud vaheajal minema ära, kuid kahjuks ei läinud. Aga lõpus ei plaksutanud kah. Minu kõrval istunud poisid ka ei plaksutanud. Sest see oli ikka selline saast, et ma ei uskunud, et selliseks jamaks on Eesti teater võimeline!

Mind paneb tõsiselt hämmastama, kuidas selline tekst sai Näitemänguagetuuri näidendivõistluse võita? On ju varasematel aastatel võitnud saanud loorbereid sellised tükid nagu „Rongid siin enam ei...“, „Palju õnne argipäevaks“ jms tipp-tekstid...Haistan küll mingit kahtlast värki. Nimelt žürii esimees oli ei keegi muu kui ise Andres Noormets, kes selle nüüd ka lavale tõi. Miski selles võrrandis ei klapi. Lisaks on ta võtnud ka kunstniku ja muusikalise kujundaja rollid enda kanda. Ja kui kunstnikutöö lihtsalt on puudu selles tükis, siis muusikalise kujundusega on täiesti metsa pandud. Eriti sellise „ürgeestlastliku“ stoori taustaks ei kõla ühtki eesti laulu. Alles kummardamisel lastakse Mati Nuude -t...

Mis mind veel häirib on see, et kuidas nad julgevad mingeid paralleele tõmmata Tätte Meeletu –ga. Ok, öelda reklaamis, et „tegemist ei ole“ Tätte Meeletuga, see on aga siiski täiesti lubamatu assotsiatsioon! Sest millegi nii heaga ei saaks sellel etendusel pidagi pistmist olla. Kui lavastajal on veel mingidki asjad varrukas, nagu näiteks ema hommikune kiirustamine ja Lii Tedre ning Helle Kuningas teevad mis suudavad, siis kahjuks seda etendust ei saagi päästa mitte miski, sest selle sisu ja vorm on minu meelest teatrisaali sobimatud. Selline mulje on, et on üritatud kunsti teha sellise koha pealt, millest teatrikunsti lihtsalt ei saa teha.

Kes küll läheb teatrist sellist asja otsima? Kuidas Endla kunstiline nõukogu sellise üldse lavale lubas. Täielik inimeste mõnitamine ja publiku aja raiskamine. Selliste tükkide pärast kunagi Endla oma vaatajad kaotaski. Ehk siis tulevikus peab hakkama olema ettevaatlikum. Hakkama Endla tükkide kohta rohkem ette uurima, enne kui julgeb minna. Ja ometi on neil repertuaaris ka sellised pärlikesed nagu Karge meri, Vee mälu, Tunnete tektoonika ja Kangelane! Ago Anderson -gi sai Vargamäe Kuningriigis päris vahva rolliga hakkama, kuid siin on ta jälle tagasi see, keda ma lavalt vaadata ei taha. Täiesti õnnetult kehvasti mängivad Puudersell ja Närep. Oh, mul ei ole mitte kui midagi head öelda kui et: inimesed, olete hoiatatud! Siiski, kui midagi kedagi otsida, siis juba mainitud Tedre ja Kuningas ning ka Sten Karpov ei tee endale häbi vaid on sellises rämpsus osalemise „ohvrid“.

Muidugi variant on ka see, et võibolla lihtsalt ma ei mõista „geniaalsust“... Igatahes mina sellist „teatrit“ ei oska austada. Põhjamaist ängi saab mitu korda paremas vormis ja sisus kui vaadata näiteks Ugala „Runar ja Kyllikki“ –t või kasvõi Draamateatri „Jõgi voolab läbi linna“ (kuigi see pole ka just igaühele soovitatav, on see ikkagi kordi parem). "Meeletu"-ga pole sellel tõesti midagi pistmist. Mida küll see lavastuse kodulehel mõeldud lause "See on teekond maailma sisemusse." tähendab? Kui keegi saab aru, andke mulle ka teada! Võibolla see seletab lahti ka kogu tüki mõtte?!

Hinnang: 1 (Aasta kehvim tükk, punkt)

Sildid:

Reisipäevik - 34.päev Eestis, ehk Nässuläinud discotamine

Täna oli plaanis minna töökaaslastega Pärnu peale discot tegema. MJ on seda organiseerinud juba pikemat aega ning ma tõsiselt ootasin seda päeva. Asjaolude sunnil kujunes aga nii, et ma nendega kokku ei saanudki. Käisin küll Pärnus, aga kuna ei teadnud täpsematest plaanidest, jäi mul lihtsalt nendega kokku saamata. Pärnu peal ringi sõites neid ei näinud ka. Õhtul hilja, kui koju jõudsin, nägin, et mu musid-lemmikud töökaaslased KM ja RK olid ka helistanud mulle. Mul on nii kahju, et see nüüd nii läks ja ma ei saa sinna midagi parata. Aga terve kamp oli vist kokku rohkem kui 20 inimest, et küll neil oli lahe ka ilma minuta. Ega keegi sinna ju otseselt minuga kokku saama ei läinudki. Kuigi ikkagi on okas hinges ja hirm, et järsku keegi solvus. Mul on häbi, aga see lihtsalt läks nii ja aega tagasi keerata ju ei saa.

Justkui karistuseks oma käpardluse eest osutus õhtune teatrietendus Pärnu Endlas tõeliseks Hiina piinaks. Sellist saasta näeb tõesti harva! Kahtlemata aasta kui mitte aastakümne kõige kehvem tükk – Janu.

Aga hommikul magasin ma kaua ja nautisin ka lastega koos jändamist natuke. Sõin herneid aias ja jagasin ka Kristiniga. Kristin kutsub neid „marjad“. Kuigi näiteks maasikad on „maasid“. Kristinist on kasvamas üks suur kamandaja ja meie pere boss. Täna köögis ütles oma suurele õele: „Ellu. Tool. Maha. Mahaaaa!“. Ehk sõnad tulevad juba päris hästi, eriti kui on vaja kamandada! Samas näiteks vorst=juust, kärbes=apalgas. Seda apalgate juttu saab kuulda mitu korda päevas, sest ka kõik muud putukad on apalgad.

Sildid:

teisipäev, juuli 15, 2008

Keiserlik kokk - R.A.A.A.M


Oi oi, mis lahe teatrielamus! Kirjutajaks ju „kindlapeale hea“ Kivirähk ning pettuda kahtlemata ei tulnud! RAAAM hoiab Viinistu lippu kõrgel! Tegemist on mõnusa huumoriga Tuglaste, nõuka-aegsete kirjanike, kommunismi, vanaduse ja absurdsuse arvelt.

Peamised kaks põhjust, milleks ma mõnda tükki vaatama otsustan minna, on eelkõige huvitav sisu, ja teiseks tegijad, ehk peamiselt lavastaja, kirjanik ja näitlejad. Selle etenduse puhul olid mõlemad faktorid kaetud ning ootused ehk mõnevõrra kõrged, sest osades ju päris mitu „lemmikut“.

Juhtumisi sattusime esietendusele, ehk seda teatrite ja muidu kultuuri koorekihti oli kohal päris korralikult – Linnateatri ja Draamateatri direktorid, Rein Ojal oli ka Reet kaasas. Meie taga istus Peeter Kreitzberg. Kohal olid ka Mart Juur, Merle Karusoo koos oma Katrin Saukas –ega. Loomulikult peremees Jaan Manitski, kes vaheajal minuga välja minnes avarii tegi. Vabandas kenasti...naljaga pooleks mõtlesin, et teen juttu, et tema lapselaps ja minu P käivad Rootsis samas klassis... Esiritta oli reserv eerinud endale kohad Ivo Uukkivi koos oma Mari-Liis Lill –ega. Otse minu selja taga istusid kunstnik Pille Jänes ja peaosalise Jaak Prints-i isa Sulev Teppart. Indrek Tarand, teatrikriitikud...Oh...kui ma nüüd kohe ei lõpeta, siis ma jäängi neid nimesid siin loetlema ja tükist endast ei saakski kirjutada. Aga eks see kogu „atmosfäär“ mis selle etendusega kaasas käib, kaaspublik kaasa arvatud, on ju ka osa teatrielamusest. Aga saal oli tõesti pilgeni täis ja muidugi olid kohal ka kõik muud asjaosalised-tegijad nagu kirjanik Andrus Kivirähk ise ja lavastaja Ingomar Vihmar jne jne.

Etenduse alguses vaatas K ringi ja küsis, et kas Jaak Prints ei mängigi selles etenduses, et ta seisab rahva seas ja tal on tavaline T-särk ja teksad seljas. Kuid kohe pärast imestamist tuligi ta lavale ja etendus läks lahti.

Nimelt oli hr.Printsi roll olla õhtujuhina ning kehastada ka kõikvõimalikke tegelasi, keda ülejäänud 5 näitlejat, kes etenduses kindlates rollides üles astuvad, ei kata. Võrreldes näiteks Raivo E.Tamm-e etendusega „Ma olen iseenda naine“, võis Prints –ilt näha tõelist näitlejameisterlikust, kõik need ümberkehastumised, nii kunstnikuks, saarlaseks või naiseks – üks superroll teise järel. Ülimalt hästi näiteks õnnestub tal kunstnik Aado Vabbe pisike rollike (see oli ehk nendest pisikestest ümberkehastumistest veel kõige parem) ja samuti ka Aadu Hint –i abikaasa Minni Nurme stseenid. Ühes stseenis saab temalt peaaegu Aadu Hint-i kehastav Gert Raudsep „musi“, kuid viimasel hetkel kahjuks... see kukub mõlemal näitlejal nii täpselt välja, nagu nad muud ei mängikski kui situatsioonikomöödiat! Tema Tuglase „põlu alla panemised“ ja sealt välja laskmised, kõikide tegelaste kallal ilkumine ja kamandamine, loob temast sellise direktor-õhtujuhi. Väga jõuline ja lahe! Jaak Prints –i täht on löönud särama! Ema- ja isanäitleja võivad olla uhked ja vendnäitleja kade, sest temal on selleni veel väga pikk tee minna.

Kuid siiani selle suve parima rolli kõikidest etendustest, mis ma näinud olen (neid on praeguseks 18) teeb Maria Soomets Muia Veetamme rollis. Ta tabab märki nii mitmel tasandil ja on samas nii sarnane, samas nii detailne samas mängib iga ihurakuga paksukest Stalini aja kirjamemme. Temale kuulub ka kõige koomilisema rolli au selles tükis. See kuidas ta sealt oma urust alatasa koos suitsu ja (kujuteldava) haisuga tuleb, puusad vaevalt mahtumas luugist läbi, barett kõrvade peal – uskumatult lahe roll! Kui aasta teine pool mingeid vapustavaid naiskõrvalrolle ei too, võiks see ka vabalt teatriliidu auhinna koju viia! Maria Muia oleks nii uhke selle üle ning nõuaks kindlasti aknaga haigla kohta oma pojale Toompea haiglas. Haiglas kus lõunaks antakse apelsine...

Kolmas koomiline täistabamus tuleb Gert Raudsep –alt Aadu Hint –i rollis. Kõhukas Aadu on ja ilmselt ka oli üks hull mees. Aga ega tal kerge olnud. Samas tore, et ikka Friedebert –il ja Elo –l külas käis. Kuigi ega pererahval temaga kerge olnud. Tuli alati valel hetkel ei tea kuskohast ja nõudis jäägitut tähelepanu. Ja kui võimas hääl Gertil on! Viinistu katlamaja seinad värisesid!

Egon Nuter mängib Mait Metsanurk –a, ehk Eduardi. Alati sõbralik, alati alandlik vaene kuulmishäiretega vanur, kelle kulul õhtujuht muudkui üleolekut saab tunda. Nuter on vana hea tugev koomik ja siingi jääb ta küll kolme eelmainitu varju, kuid sellest hoolimata igati omal kohal.

Viimaseks Frida ja Elokene, ehk Raimo Pass ja Kleer Maibaum, esimese roll on kõige igavam, sest ta suurema osa etendusest peab veetma teki all, ehk „põlu all“, ja teine teeb ehk kõige igavama rolli, sest tema koomika ei pääse naha alt välja, kuigi ei ole seegi roll kehv, vaid kindlasti vähemalt keskpärane. Ma julgeks öelda, et siiani minu nähtud rollidest, on Elo Tuglase roll Kleer Maibaumi õnnestunuim. Eelkõige ka sellepärast, et ta ei mängi seda sama inimest ehk samas võtmes, kes ta on selles tobedas telesarjas "Kodu keset linna".

Vihmar on komponeerinud Kivirähk –i tekstist ajastkriitilise, naljaka kuid tektsil särada laskva etenduse. Ainuke viga oli ehk oma abikaasale anda mikrofon laulmiseks, kuui tükis osaleb selline super-hääl nagu Maria Soomets. Kuid tõele au andes, saab ka Maibaum laulmisega väga hästi hakkama. Kunstnik Jänes on teinud praktilise „lava“ Tuglase „etenduse“ jaoks, kuid üldine kunstnikutöö on üllatustevaene (kui mitte arvestada Raimo Pass-i Tuglaseks kloonimine). Temalt on alati ja tihti nii vingeid lahendusi tulnud, kuid siin muidugi ongi näitlejate mängulust, mis vallutab kogu katlamaja ning paneb tetksti ja lavastuse elama.

Stseenidest jäid kõige paremini meelde kõik Muia Veetammega seonduv, nii tema tossamine, poja haigla probleemid kui ka trükikoja direktori juubel. Aga ka see väike aga vahva detail kui ta sardelle grillib lava ette tehtaval lõkkel. Millegipärast ma jälgisin, kuidas ta oma kolme sardelliga jahmerdab. Kahest esimesest jäi ta ilma kuid seda kolmandat ta muudkui küpsetas tule lähedal, et see saaks maitsvaks küpseks. Kuid siis enne viimast õiget hetke napsab selle Egon Nuteri Eduard ja Muia on nii kurb üritades üelda midagi kuid jääb kurvalt vaatama kuidas teised sardelle naudivad. Aaaaaaaaah, kui hea!!!

Hinnang: 4+ (Väga lahe tükk! K meelest selle suve ja aasta parim koos Vargamäe Kuningriigiga. Minu meelest igale Kivirähi loomingu, nii teatritükkide kui raamatute austajale garanteeritud elamus! Kuid usun, et ei jäta külmaks ka näiteks kedagi, kellel riiulil Tuglase, Hint-i, Veetamme või Metsanurga teosed. Lahe suvine meelelahutus! Ja Maria Soomets, Gert Raudsep ning Jaak Prints jätkavad oma kõrget ja säravat tähelendu! Näitlejate lust oli käegakatsutav.)

Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default