PÖFF 2026 - Linnulennul üle 70 huvitavama tänavusest filmivalikust

(Kaader filmist "Debüüt" - Paul Giamatti ja Julianne Moore - foto kuulub A24-le)

70. Kõigile meeldib Bill Evans - Õrn ja nüansirikas portree džässigeeniuse sisemaailmast ajal, mil ta õpib, et mõnikord on ka paus osa muusikast. Film pälvis tänavusel Berliini filmifestivalil parima režissööri Hõbekaru. Legendaarne džässpianist Bill Evans paneb kokku oma ideaalse trio ja salvestab kaks murrangulist albumit. Kui tema andekas noor bassist traagiliselt sureb, tabab Evansit ränk löök. Lugu jälgib Evansi teekonda leinast ülesaamisel ja muusika juurde naasmisel. Mängimas Anders Danielsen Lie, Bill Pullman jne.

69. Tähtede maal - keskealine mees saab suunamudijaks... Ameerika väikelinnas kulgeb üksildane mees läbi elu - kuni tema maailma paiskub rühm kartmatuid noori kunstnikke. See on lugu keskea saabumisest, käsitledes identiteeti, kuuluvustunnet ja inimliku sideme iseäralikku ilu.

68. Parandamatu - Viha, armastus, raev, kättemaks ja adrenaliin. Mida võib üks naine suhte päästmiseks teha? Põrgulikult meelelahutuslik Kolumbia adrenaliinirohke film, mis paneb imestama kuhu elu või kino meid viia võib.

67. Uustulnuk - Ühel eraldatud Šoti saarel jahivad õde-vend Isla ja Sandy linde ning vestlevad mütoloogiliste olenditega, tõrjudes samal ajal eemale võõraid. Nende elu muutub, kui saabub kohmakas ametnik Daniel, kelle ülesandeks on nad mujale ümber asustada. Mängivad mh. Domnhall Gleeson ja John Hannah

66. Trumminahk - Argentiina palavikuline põnevik, mis uurib iha, kinnismõtteid ja kättemaksu ühe naise kaudu. Milena on lõksus elu-olukorras, mida ta ise ei valinud: tema abikaasa Juan sattus hoolimatu autojuhi otsasõidu tagajärjel vegetatiivsesse seisundisse. Kaks aastat pärast õnnetust - ajal, mil lähedased ja sõbrad julgustavad teda oma elu uuesti üles ehitama - vabaneb süüdlane vanglast. Milena otsustab mehele järgneda, astudes ohtlikule teele, kus kättemaks ja ihad omavahel põimuvad.

65.Tüdruk ilma nimeta - Hiina ühe lapse poliitikast. Hiina naise teekond kuuendast eluaastast kolmekümnendate eluaastateni läbi kolme pere paljastab hüljatud tüdrukute põlvkondade elu Hiinas (1980.–2000. aastad). Intiimne täiskasvanuks saamise lugu, mis uurib eksistentsiaalset valu ja eneseleidmist.

64. Peegel - Jaak Kilmi ja Andres Keili dokfilm Lembit Peegli fotode kaudu eesti spordiajaloost

63. Saatuse täringud - Baltimaade ühisfilm. Teiste seas mängib ka meie Elar Vahter. Kummalisse kuupi lõksu jäänud mees peab lahendama kuubi mõistatuse, samal ajal kui tema perekond on ohus pandeemia küüsis vaevlevas Vilniuses. Tema teekond läbi punaste ja roheliste uste muutub võidujooksuks ajaga – eesmärgiga ise muutuda ja kaitsta oma lähedasi.

62. Üks ilus hetk - Eakas Elvis Presley kehastaja seisab lõpuks silmitsi oma sisemiste deemonitega, rännates paadiga mööda Iirimaa keskosa kanaleid koos oma ammu kadunud vennaga, kes on hiljuti kloostrielu seljataha jätnud. Jäi viimaseks rolliks selles peaosa mänginud Iiri teatri- ja filminäitlejale Gary Lydonile, keda me peaks mäletama auhinnatud draamakomöödiast „Inisherini hinged“. 

61. Elame edasi - Leedu dokk Ukrainast, kuidas sõja kiuste elust rõõmu leida. Kunstiteraapia, para-vibulaskmine ja mäetippude vallutamine: elu rindel viis korda suurema vaenlase vastu.

60. Kiusamisklubi - Kaks kiusamisohvrit otsustavad kätte maksta, kuid peavad silmitsi seisma ootamatute tagajärgedega. 17-aastane Sue mõistetakse kaheks aastaks alaealiste kinnipidamisasutusse pärast seda, kui ta kasutab jõudu, et kaitsta kiusamise ohvriks langenud sõpra Lynni. Tüdrukud olid saanud sõpradeks salajases veebigrupis Kiusamisklubi, kus kiusatud ja tõrjutud noored saavad üksteiselt tuge ja mõistmist. Mõnda aega on see ainus hea asi Sue ja Lynni elus ning annab neile võimaluse pääseda teiste probleemide eest. Kõik muutub, kui Lynn otsustab oma kiusajale kätte maksta. Sue läheb talle appi, kuid kättemaks muutub kiiresti vägivaldseks ja politsei peab Sue kinni. Nüüd tuleb tüdrukutel kõigega riskida, et leida oluline video, mis võiks nende süütust tõestada.

59. Täiuslikud - Eesti lüüriline ja nüansirikas psühholoogiline portree eri põlvkondade baleriinidest ning nende ohverdustest. Kaunis mustvalge film, milles vilksatab aeg-ajalt värvilisi looduskaadreid. Jälgime kolme naist, kelle elus põimuvad peremured ja suhted emadega. Nad ei tunne üksteist, kuid neid ühendab ballett.

58. Turbaväli - krimipõnevik, mille kaastsenaristid olid Livia Ulman ja Rainis Feldmanis ning montaaži tegi Tambet Tasuja. Turbarabast leitakse poisi surnukeha ning kohalik joodik tunnistab üles aastakümneid tagasi toime pandud mõrva. Politseinik Brozhe avab juhtumi uuesti ja peab seisma silmitsi omaenda rolliga traagilises mängus, mida poisid 30 aastat tagasi mängisid.

57. Hoia minust kinni - Isa ja tütre film. Kui 11-aastane Iris satub politseiga pahandustesse, seisab ta silmitsi oma võõrdunud isa Arisega, kes on naasnud oma isa matustele. Olles kindlameelne mehega lähemalt tutvuma, tungib tüdruk tema eraldatud maailma.

56. Must raha valgeteks öödeks - Bulgaaria linalugu jälgib keskealist paari, kes kaotab reisipettuse tõttu kogu oma elutööga kogutud raha; kui nad püüavad raha tagasi saada, sunnib see neid silmitsi seisma ammu unustatud reetmiste ja valedega, millele nende elu oli üles ehitatud.

55. Uus uljas armastus - Taani/Rootsi film, kuidas armastada kaht, ilma et ühest peaks loobuma. Kui tema armuke Kreekasse sõidab, järgneb Kate talle; see sunnib naist seadma kahtluse alla monogaamia reeglid ning mõtestama ümber, mida ta tegelikult armastuselt, perelt ja kooselult ootab. Mängimas on mh. Anders Danielsen Lie. 

54. Vigade ilu - Soome dokk - 15 aastat filmitud! - 3 põlvkonda soome mehi, kes teinetest armastavad, aga sõnadega seda öelda ei oska. Film uurib isa ja poja vahelise sideme arengut. Aastate möödudes muutuvad nad üha lähedasemaks. Kuid kui Henri valib elu koos oma tüdruksõbraga, peab Tero õppima oma maailmaga üksi silmitsi seisma.

53. Patust puhas - Ungari psühholoogiline põnevik - Üks uhke õhtusöök. Põlvkondade kaupa kinnimätsitud kuritegusid. Henrik tuli neid paljastama – aga kes jahib keda? Szentivanyid on mitme põlvkonna vältel liikunud kõrgetes poliitilistes ja majanduslikes ringkondades, jättes endast maha kuriteod ja mahavaikitud võlad. Õhtu edenedes muutuvad juhuslikud märkused teravamaks, vaikus sügavamaks ja iga viisakas žest tundub kandvat endas varjatud tähendust.

52. Matriarh - Saksa film Vietnami kogukonnast. Lugu jälgib 17-aastast Kimi, kes elab koos emotsionaalselt distantseerunud emaga - naisega, kes juhib inimkaubandusvõrgustikku. Kui üks otsustab kõrvale astuda, näeb Kim võimalust end tõestada, püüdes samal ajal hakkama saada oma esimese armusuhtega.

51. Madalad ootused - Norra film, üks nende oscari lõppvaliku kolmest. Eduka noore kunstniku karjäär jookseb karile, sundides ta kodulinna naasma. Et ots otsaga kokku tulla, hakkab ta keskkoolis õpetajaks, võideldes samal ajal depressiooniga ja avastades end ootamatul moel uuesti.

50. Jõgi - USA vanakooli õudukas. Kolme õde-venda, kes on jäänud paadiga maapiirkonna jõele lõksu, jälitab näota tapja.

49. Kõrvalosa - Absurdihõnguline draama meenutab, et pole väikseid rolle, on ainult väikesed näitlejad. Pensionil Gruusia filmistaar, kes on harjunud kehastama kangelaslikke peategelasi, asub katartilisele teekonnale pärast seda, kui talle pakutakse kõrvalosa ebameeldiva eaka mehena.

48. Õnneliku lõpuga - Iraani film - Talv 2026. Teheranis on saladused osa igapäevaelust. Ka see julge, aus ja kriitiline film valmis saladuskatte all. Kuigi võtmetegijad vahistati ning nende telefonid, arvutid ja kõvakettad konfiskeeriti, jäi film alles. Unetud ööd täis salajasi tantsupidusid ja keelatud lääne muusikat.

47. Ülesanne - Mõtlemapanev meheks saamise lugu, kus armid äsjalõppenud teisest maailmasõjast annavad end tunda igal sammul. Kaotanud sõjas ühe silma ja palju muudki, on noor Ewout kindlalt otsustanud saada ideaalseks meheks ega leia aega oma tunnetega tegelemiseks.

46. Ulja - Erakordselt pikk teismeline tüdruk, kes on sattunud oma koduküla turvalise keskkonna ja legendaarse naiste korvpallimeeskonna tähelepanu keskpunkti vahele, peab endalt küsima: kas tema ebatavaline keha on needus või hoopis ainus võimalus kuhugi kuuluda? Meie lõunanaabrite hinnatuim film tänavu, sest nad saatsid selle ka Oscarite võistlustulle. Kuuldavasti Balti riikide filmidest üldse parimaks peetav. PÖFFi ja Lübecki Põhjamaade filmipäevade avafilm.

45. Toomas Leius. Elu joonel - rež Henrik Kalmet - eest tennisistist Toomas Leius'est - 2 poolust - Wimbledonis tennis - naise tapmisest nõuka vanglasse

44. Tõuaretaja - Kanada õudukas, Ekstsentriline puudlikasvataja meelitab rahahädas tudengi oma eraldatud rantšosse, lubades talle uurimistööks raha. Kuid nagu noormees peagi teada saab, on asjal üks konks.

43. Punutud õnn - Muinasloos mängivad Alexander Skarsgard, Olivia Colman, Elizabeth Debicki, Peter Dinklage.. Kogukonnast tõrjutud naiskalur tellib kohalikult korvipunujalt endale vitstest abikaasa, kuid kui punutud looming osutub ootamatult erakordseks, tekitab mehe kohalolu kadedust ja segadust, mis ohustab nende vaikset küla..

42. Jim Queen - multikas täiskasvanutele - Kui viirus hakkab muutma geisid heteroteks, peab eneseimetlejast suunamudija leidma võimaluse päästa iseend (ja maailma :)).

41. Südames valmis - Amanda Kernell'i rootsi film - saamid ja nende traditsioonid - noor tüdruk-, kogukond ja mehed. Ühes saami mägikülas pärib 20-aastane Ejva oma isalt põhjapõdrakarja. Kohalik liider Heaika püüab talle läheneda, kuid kui kohale saabub tema nõbu Nejla, leiab Ejva tõelise armastuse. Heaika armukade reaktsioon tekitab temas värinaid.

40. Teismeliste seks ja surm Miasma laagris - vanakooli verine õudukas - mängib mh. Gillan Anderson, Kväärkino, režissööriks viimaste aastate tõusev täht Jane Schoenbrun

39. Punased jõulud - Eestis filmitud, Soome Ilja Rautsi must komöödia. Lugu jälgib teismelist gooti tüdrukut, kes armastab „Videvikku“ ja vihkab oma perekonda; ta satub vastamisi vampiirist jõuluvanaga, mis toob kaasa surmavad tagajärjed.

38. Kolm nädalat vee all - Kadunud poeg varaste, bandiitide, armastajate ja kummituste maailmas, kus hägustuvad au ja moraal. Teiste seas mängimas ka Juhan Ulfsak! Annekteerimisjärgses Ukrainas tõmbab poja püüdlus selgitada välja isa kadumise tõde ta ohtlikku pärandisse, mis on täis kuritegusid, reetmist ja varjatud nõukogude saladusi.

37. Georgraafia lisatunnid - Eht britilik koolifilm pakub intiimse sissevaate teismeliste tüdrukute elu rõõmudele ja muredele. Inglismaa internaatkoolis aset leidev filmilugu jälgib kahte teismelist tüdrukut, kes seisavad silmitsi kõigi noorukiea väljakutsetega: sõprus, poisid, õpingud, suureks kasvamine ja nende suvine projekt - „armuda“.

36. Ben'Imana - Veneranda töötab kogukonna õigluse ja leppimise alal pärast Ruanda genotsiidi. Perekriis paneb tema uskumused proovile. Film jälgib naisi, kes ehitavad oma elu üles ühise trauma keskel, näidates, kuidas minevik kujundab nende olevikku.

35. Lõvisüda - Taani maffiafilm - Luan on veetnud suurema osa oma elust jõugus, kuid aastad selles jõhkras keskkonnas on jätnud talle oma jälje. Ta hakkab kavandama lahkumist – mitte ainult jõugust, vaid ka sellest kandist, kus ta kasvas üles koos oma parima sõbra Issaga.

34. Kest - Higise seksiga ülesköetud õudustriller New Yorgi ööelust, mille teeb eriti kuumaks selle üllatav lõpplahendus. Lugu jälgib Sayot – ööelu fotograafi ja narkodiilerit 1998. aasta New Yorgis –, kes sõidab koos sõpradega osariigi põhjaossa peole, kuid satub seal kokku kolme salapärase naisega, kelle häirivad kavatsused tõmbavad nad ahvatluste ja õuduste keerisesse.

33. Bloody tennis - Mida oleksite valmis teie ohverdama, et pääseda mängima Wimbeldoni tenniseturniirile? Selle küsimusega võib kokku võtta aasta verisema ja julmema spordifilmi. Lugu jälgib Sophiet, kes võetakse vastu Lõuna-Euroopas varjatud eliit-tenniseakadeemiasse, kus ta peab silmitsi seisma tiheda konkurentsi ja koolis üha enam ilmsiks tulevate kurjakuulutavate varjatud protsessidega.

32. Kõlakamber - Sünge armastuslugu, milles piirid kohalolu ja puudumise, hoolimise ja sõltuvuse, iha ja kontrolli vahel hägustuvad, kuni need lõpuks hajuvad. Alicia Vikander mängib!

31. Kalju serval - Kirg, kontroll, patt ja süü rõhuvas keskkonnas, mis paneb küsima: milleks on võimeline impulsiivne keha? 1950. aastate Limas kõrgub kaljul Vaikse ookeani kohal katoliiklik tütarlastekool. 16-aastane Ana püüdleb pühaduse poole salaja liha suretades. Kui kooli saabub mässumeelne välismaalane Rebecca, hakkab Ana juhipositsioon murenema. Kui lummusest saab armukadedus ja iha põrkub usuga, muutub distsipliin ohtlikuks. Kloostri mikrokosmos paljastab maailma, mida usu müürid ei suuda kammitseda. See jääb kuhugi Ana innukuse ja Rebecca välismaailma lugude vahele.

30. Jäljed - Vaatamata sügavatele traumajälgedele, mille on põhjustanud Venemaa agressioonist tingitud seksuaalvägivald ja piinamine, ühinevad Ukraina naised - ellujääjad - et murda häbimärgistamist ja vaikimist, muutes oma tunnistused võimsaks vastupanu vormiks.

29. Jüri Järvet: Iga toll kuningas - Uus dokumentaalfilm rahvusvaheliselt edukaimast ja tuntuimast eesti näitlejast Jüri Järvetist. Kolmkümmend aastat pärast surma räägib Järvet uuesti. Seni nägemata koduvideodest, kirjadest, intervjuudest ja mälestustest kõlab tehisaru abil tema enda hääl. Jüri Järveti lugu jutustab Järvet ise. Roman Vjazemski muusikaga põimitud unenäoline portree mehest, kes oli korraga tööloom, seltskonnahing ja suur kahtleja.

28. Kabuli kellukesed - Erakordne Golshifteh Farahani kaasahaaravas põnevikus naisest, kes riskib eluga, et võidelda puutumatu eliidi vastu. Afganistan, 2021. aasta suvi. Samal ajal kui Taliban riigis järk-järgult võimu haarab, saabub Kabulisse noor lesk Leila. Ta asub tööle köögis, mis osutub Bacha Bazi majaks.

27. Caballe - Armastatud ooperitäht Montserrat Caballé seisab silmitsi väljakutsega, mis viib ta tagasi lauljatee algusesse. Kuuekümnendates aastates peetakse teda 1990ndatel endiselt oma põlvkonna üheks paremaks sopraniks, kes jätkab tööd suure pühendumuse ja kirega. Naastes superstaarina suurtelt maailmalavadelt sünnilinna Barcelonasse, kus kuulsas El Liceu ooperiteatris sai kunagi alguse tema pikk karjäär, alustab Montserrat tööd ooperiga „Valküür“. Sõber Freddy Mercury surmast praktiliselt jalust löödud ja tervisega kimpus olev naine satub isiklikku ja professionaalsesse kriisi, mis viib ta tagasi nooruspõlve, lauljakarjääri algusaegadesse 1950. aastatel, mil konservatooriumi direktor kuulis neiu hääles midagi imelist.

26. Pikk talv - 50ndatel Colorados kõrgel mägedes jõuab sügis lõpule ning üks 4-liikmeline perekond valmistub eelseisvaks pikaks talveks. Andrew Haigh briti režissöör, Colm Toibini novelli põhjal, teiste seas mängimas ka Caitriona Balfe ja Kit Connor.

25. Idioodid - Lugu vaprast naisest, kes päästis Fjodor Dostojevski ja asutas esimese naisena oma kirjastuse. Filmi stsenaarium põhineb Andrew D. Kaufmani romaanil „Mänguri naine: tõeline lugu armastusest, riskist ja naisest, kes päästis Dostojevski“. Julge kostüümidraama keskendub Dostojevski (Johnny Flynn) ja Anna (Aimee Lou Wood, tuntud sarjadest „Seksuaalkasvatus“ ja „Valge lootos“) Euroopa mesinädalatele, mil paari ähvardab mehe ränga hasartmängusõltuvuse tõttu finantsiline häving. Dostojevski on selleks ajaks juba kirjutanud „Kuritöö ja karistuse“, ent see saavutus on muutnud ta pigem meheks, kes on kaotanud oma raha, mitte kirjanduslikuks suurkujuks. Ajast, mil Idioot on alles kirjutamisel. Vicky Krieps mängib ka!

24. Mo amor - Eeva Mägi Mo-triloogia 3.osa - mängimas Ester Kuntu, Jarmo Reha, Tambet Tuisk, Andres Mähar, Sander Roosimägi jt. Õrn eesti muinasjutt armastusest kõigis selle kummalistes ja kaunites vormides. Fotograaf jutustab noorele modellile muinasjutu armastusest, identiteedist ja muutumisest. Printsess Niinal on kolm kosilast, kuid sellest hoolimata tunneb ta rahutust ja igatseb midagi, mida ei oska sõnadesse panna. Aastaid hiljem heidab ta maski eest ning kutsub kõik kolm kosilast oma lossi, kus leiab aset kummaline taaskohtumine. Mälestused, müüdid ja tegelikkus põimuvad ning armastus võtab ootamatu kuju.

23. Mind ei ole sinuta - Janno Jürgens'i värske mängufilm, mängimas Eva Koldits, Mari Abel, Andres Mähar, Katariina Unt jt. Üks saatuslik sündmus viib kokku kaks teineteisest võõrdunud õde. Nende ihad ja raev toovad päevavalgele varjatud saladused ning vabastavad sügaval sisemuses hoitud pinged. Põimunud süütunne ja moraalne ebamäärasus viib õed kummituslikule emotsionaalsele teekonnale, kus põrkuvad armastus ja kättemaks.

22. Lex Julia - Laura Hyppönen'i autorifilm. Üheöösuhe või vägistamine? Ohver või argpüks? Kolm inimest seisavad saarel silmitsi ühise minevikuga. Rea Lest kehastab Berliinis elavat muusikaprodutsent Juliat, kes sõidab paariks päevaks Soome saarele külla uuele sõbrannale Annale. Naised tutvusid Eestis joogalaagris ja said kiiresti lähedaseks. Anna elab saarel koos rootslasest abikaasa JP-ga ning paik on talle tuttav lapsepõlvest, mil ta veetis siin suvesid vanaemaga. Pärast tema surma on saarest saanud Annale pelgupaik. Julia õppis kunagi juurat ja kannab tätoveeringut „Lex Julia“, mis viitab Vana-Rooma seksuaalvägivalda käsitlevatele seadustele. Puhkus võtab ootamatu pöörde, kui Julia tunneb JP-s ära mehe, kes teda 15 aastat tagasi vägistas.

21. Punker - Florian Zeller ("Isa") uusim film - mängimas Javier Bardem, Penelope Cruz, Paul Dano jt. - Lugu jälgib paari, kes on olnud abielus 17 aastat. Abikaasa, kes töötab arhitektina, võtab vastu vastuolulise projekti: ehitada tehnoloogiamiljardärile ellujäämisbunker. See otsus paneb tema naise nende abielu kahtluse alla seadma.

20. Lilledele värsket vett - Burgundia väikelinnas kalmistuvahtina töötava Violette’i rahulik elu paisatakse segamini, kui kohaliku politseiülema saabumine toob päevavalgele ammu maetud saladused; see sunnib naist oma minevikuga silmitsi seisma, et anda elule ja armastusele uus võimalus.

19. Armastatu - Javier Bardem kehastab võimukat tunnustatud Hispaania režissööri, kes kohtub taas üle pikema aja oma võõrdunud tütrega - ebaeduka näitlejannaga - et üheskoos film vändata. Nad peavad tegelema oma pingelise suhte ja minevikuprobleemidega, millest kumbki ei soovi otseselt rääkida.

18. Gradiva - Kooliekskursioonil Pompeisse avastavad kolm prantsuse teismelist iidsete varemete keskel armastuse, iha, viha ja iseenda.

17. Elurõõmu nimel - Eestis sündinud Louis Kahn on arhitektuuriikoon, kelle viimase hoone lugu jutustab režissöör Max Korman - maja tellis tema vanaisa. Esimene USA mängufilm, kus keskseks tegelaseks Eestis (Kuressaares 1901) sündinud mees!

16. Wilson Sheddi elu ja surmad - Tim Blake Nelsoni tehtud filmis vägivaldses suhtes olev õpetaja asub tööle range režiimiga vanglas, kus ta armub karismaatilisse surmamõistetud kinnipeetavasse. Õpetajat mängib Amanda Seyfried. 

15. Spiraal - Itaalia aasta parim, triller perekonnasaladusest. Ema saabub tormi ajal tütre korterisse, et tunnistada valet, mis õõnestab nende pere alustalasid, viies suhte purunemiseni.

14. Elevandid udus - Metsikud elevandid, jäigad hierarhiad, ranged tõotused ning valitud perekonnad Nepaalis. Lugu jälgib Piratit, Nepali külas elava kinnarite kogukonna matriarhi, kes unistab põgenemisest tavapärase elu juurde. Kui üks tema tütardest kaob, peab ta asja uurima ning tegema valiku armastuse ja kohustuse vahel.

13. Behemoth! - Andekas tšellist naaseb kodulinna Los Angelesse, kus tal tekib võimalus segaseid suhteid klaarima hakata. Alex Serian (Pedro Pascal) on tšellist,Tony Gilroy kirjutatud ja lavastatud linalugu on nimetatud oodiks inimestele, kes filmimuusikat kirjutavad ja esitavad ning otsekui selle väite tõestuseks on filmil mitte üks, mitte kaks, vaid koguni üheksa erinevat heliloojat – igaühel neist täita oma kindel roll. Ekraanil on veel ka Olivia Wilde, Eva Victor, Thomas Kretschmann, Zlatko Buric, Hank Azaria, Will Arnett...

12. Isakodu - Film avab karismaatilise kristliku sekti Faderhuset sisemise toimimise – maailma, kus kohtab kurjade vaimude väljaajamist, veidrates keeltes rääkimist ja militantset kristlust. Teos uurib sekti meetodeid liikmete värbamiseks ja hoidmiseks ning vaatleb füsioloogilisi ja psühholoogilisi tingimusi, mis annavad gurule võimu tema järgijate mõtete ja elu üle. Dokumentalistikat ja fantaasiat ühendavas hübriidvormis rekonstrueerivad tuntud näitlejad (sh. Trine Dyrholm) endiste liikmete kogemusi, et analüüsida manipuleerimist, mis viib inimesed selleni, et nad loovutavad kontrolli oma mõtete, rahaasjade ja tegude üle.

11. Mina olen Rocky - Tõestisündinud lugu tundmatust näitlejast, kes uskus, et tema saatus pole vaid kirjutada „Rocky“, vaid kehastada Rocky Balboad. Pidevatele tagasilöökidele vaatamata paneb Sylvester Stallone kõik kaalule, keeldudes - hoolimata äärmiselt ebasoodsatest väljavaadetest - peaosa käest andmast. Mängivad mh. Anthony Ippolito, Tracy Letts (jah, see kes kirjutas "Augstikuu", milles mängis mh. Ita Ever), Jay Duplass, Matt Dillon...

10. Iga kord - Saksamaa aasta parim film - Lugu jälgib ema, tema tütart ja teismelist poissi - keda süüdistatakse traagilises surmajuhtumis -, kui nad reisivad koos Tenerifele. Perepuhkusel, mis tegelikult kunagi aset ei leidnud, seisavad nad silmitsi leina, süüdistuste ja andestusega.

9. Betooni lugu - Kas betoon võib olla naljakas või romantiline? Selle dokfilmi põhjal küll! Filmitegija nimelt rakendab armatusfilmide stsenaariumikirjutamise töötoas õpitut, et tutvustada ideed betooni käsitlevast dokumentaalfilmist.

8. Liider - Aastal 1997 sooritasid 39 Heaven’s Gate’i ususekti liiget suurima ühisenesetapu USA pinnal. See on nende lugu. Mängivad - Tim Blake Nelson, Vera Farmiga, Jim Parsons

7. Ameerika arst - Kui kolm Ameerika arsti – palestiinlane, juut ja zoroastrist – sisenevad Gazasse, et päästa elusid, satuvad nad meditsiini ja poliitika vahele, riskides tõe päevavalgele toomiseks kõigega. Tänavusel Sundance'il palju kiidulaulu pälvinud dokfilm.

6. Minotauros - Andrei Zvjagintsev'i uusim film, mis Cannes'i tänavusel festivalil sai teiseks parima filmi tiitli, ehk Grand Prix. Meie Südalinna Teatri näitleja Stanislav Golodub mängib selles filmis ka! Aasta on 2022. Eduka logistikaettevõtte tegevjuht Gleb on sunnitud tegelema Venemaa Ukrainasse sissetungi tagajärgedega. Talle avaldatakse vastandlikku survet nii poliitiliste jõudude kui ka ettevõtte poolt ning ta peab töötajate sõjaväekohustusest tulenevalt otsustama, millised nendest on nii-öelda „ohverdatavad“. Üha kasvavad pinged kanduvad üle tema näiliselt stabiilsesse kodanlikku eraellu, kui Gleb hakkab kahtlustama, et tema naisel Galinal on armuafäär. Nii hakkab vähehaaval tema elu habras kord kokku varisema. „Minotauros“ on ühtaegu nii poliitiline kommentaar kui ka hitchcockilik triller, mis peegeldab tänapäeva Venemaa olukorda.

5. Josephine - Tänavuse Sundance'i Filmifestivali parima filmi auhinna võitja. Pärast seda, kui 8-aastane Josephine satub Golden Gate’i pargis kogemata kuriteo tunnistajaks, hakkab ta käituma viisil, millega püüab taastada kontrolli oma turvatunde üle – samal ajal kui täiskasvanud on jõuetud teda lohutama. Mängimas mh. Channing Tatum

4. Isamaa - Külma sõja haripunktis aset leidev linalugu keskendub kirjanik Thomas Manni ja tema tütre Erika – näitlejanna, kirjaniku ja rallisõitja – vahelisele suhtele, kui nad asuvad musta Buickiga teekonnale läbi varemetes Saksamaa. Kas Mann on kodumaa reetur või hoopis kultuuri päästja? Sandra Hüller tõsteti tütre rolli kampaaniates naiskõrvalosa staatusesse, sest sedasi on tal ehk kevadel võimalik saada nomineeritud nii pea- (filmist Rose) kui ka kõrvaosa eest oscarile. 

(Penelope Cruz La Bola Negra, ehk Must kuul filmis)

3. Must kuul - Javierid - Ambrossi ja Calvo - Cannes parima režissööri auhind! Mängimas (koos meestega) mh. ka Penelope Cruz ja Glenn Close, kellest esimene tõotab saada naiskõrvalosa Oscari-nominatsiooni. 3 ajastut, meestevahelised suhted, Federico Garcia Lorca lõpetamata näidend... Film uurib, mida tähendab olla gei eri ajastutel, keskendudes kolmele, mida seovad seksuaalsuse, iha, valu ja pärandi teemad.

2. Metsik hobu üheksa - John Malkovich on tüürimas selle rolliga Oscarivõidu suunas. Lisaks on ekraanil ka näiteks Sam Rockwell, Parker Posey ja Steve Buscemi - 2 CIA agenti sõidavad 1973.aastal puhkusele Tšiilis - ka Eesti teatrites palju lavastatud Martin McDonagh'i enda musta komöödia autorifilmis - Malkovich võitis juba Veneetsia festivalil parima meesnäitleja.

1. Debüüt - Mis saab, kui igavlev koduperenaine saab rolli kohaliku teatri muusikalis ja hakkab (pisi)rolli liigagi tõsiselt võtma? Oscari võitja (ja ilmselt sellega oma järgmise võitev) Julianne Moore on Jesse Eisenbergi uues lavastajatöös keskealine igavlev koduperenaine Mona Friedman, kes ühel ilusal päeval otsustab ellu viia ammuse unistuse - astuda kohalikus rahvateatris muusikalilavale ja võita publiku südamed. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb aga esmalt veenda kohaliku teatrimaastiku legendaarset lavastajat (Oscari nominent ja tõenäoliselt siinse rolliga jälle nominatsiooni pälviv - Paul Giamatti), et just tema on üks ja ainus sobiv kandidaat uue muusikali „Uudishimulikud naabrid“ majahoidja episoodilisse rolli.

----

Eestikeelsed lühifilmid (esimest korda PÖFFil):

*Mango

*Leivalaul

*Mari, kallis

*Põdrakanepi õitseaeg

*Lilleke rohus

*Isadest ja poegades

*Kihlvedu

*Elektra

*Uka-uka

*Terroriseerivad tiivulised

*Angerjas

*Lurichi sild

*Üks päev või päev üks

*Varastatud südamed

*Hermetica

*Öömõtted

*Head niidid

*Saara

Eesti täispikad filmid, mis ka festivalil, aga ülalt nimekirjast puudu:

*Musta pori näkku (seda pole tabelis, sest see on juba nähtud - muidu oleks kindlasti)

*Jää, mehed ja kuldnokk

*Fotograaf Cannes'is

TOP100 filmi, mida ootan PÖFFile (2024)

Eelmisel aastal 27 minu "TOP100 filmi, mida ootan PÖFFile" jõudiski meie esindusfestivali ekraanidele ja pidin seda suurepäraseks PÖFFiks, kus tõesti nii palju oodatud ja ootamatut head meile pakuti. Kirjutasin siinse nimekirja ka ainult selleks võrdluseks siia avalikult välja, et saab siis näha, kuidas tänavu (mõnede oodatud filmide linastumised on juba teada, aga festivali filmide kogu nimekiri avaldatakse 1.novembril, ehk järgmisel nädalal).
Jätsin kõrvale kõik need huvitavad filmid, mida muidugi ka ootan (uus Almodovar, "Blitz", "Emilia Perez", "The piano lesson", "Maria" jne) sest need kas linastuvad muidu käesoleva aastanumbri sees meie kinodes või mõnel striimingu-platvormil.

Praeguseks hetkeks teadaolevatest linastuvad seekordsel PÖFFil 13 sajast oodatuimast. Samas kui arvestada üldse aasta TOP100 oodatumaid filme (ka neid, mis linastavad muidu veel 2024 kas Eesti kinodes või internetis), siis on toob PÖFF ekraanile neist 17! Täitsa piisavalt äge ju!

Ehk siis TOP100 filmi, mida ootan 2024.aasta PÖFFile

1. Sean Baker "Anora" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

2. Fleur Fortune "The assessment"  - NÄHTUD****

3. Luca Guadagnino "Queer" - James Bondi mänginud Daniel Craig mängib vananevat gayd, kellel tekib armusuhe endast tunduvalt nooremaga. 1 parimaid praeguse aja režissööre juhtinud selle filmi vägesid. . NÄHTUD***

4. Brady Corbet "The brutalist" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

5. Klaus Härö "Ei koskaan yksin" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD***

6. Erik Poppe "Quisling - the final days" - Norra natsifilm, lemmikult Norra režissöörilt - NÄHTUD*****

7. Johnny Depp "Modi - three days on the wings of madness" - NÄHTUD***

8. Tim Fehlbaum "September 5" - TULEBKI PÖFFILE!!! - Nähtud****

9. James Mangold "A complete unknown" - Bob Dylani eluloost mängufilm, peaosas Timothee Chalamet - NÄHTUD****

10. Mike Flanagan "The life of Chuck" - NÄHTUD****

11. Charlie McDowell "The summer book" - NÄHTUD**

12. Chris Andrews "Bring them down" - NÄHTUD****

13. Joshua Oppenheimer "The end" - muusikal, peaosas Tilda Swinton - režissöör üks meie aja parimaid dokumentaliste - NÄHTUD***

14. Clint Eastwood "Juror #2" - NÄHTUD****

15. Tim Mieants "Small things like these" - Cillian Murphy! - NÄHTUD***

16. Andrea Arnold "Bird" - Andrea Arnold! Barry Keoghan! - NÄHTUD****

17. Maura Delpero "Vermiglio" - Itaalia tänavune Oscarisaadetis, Väiksesse mägikülla saabub desertöör 2.maailmasõja ajal ja hakkab juhtuma... - NÄHTUD****

18. Moonika Siimets "Must auk" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

19. Frida Kempff "Rootsi torpeedo" - NÄHTUD***

20. John Andreas Andersen "NR. 24" - Norra natsifilm - NÄHTUD****

21. Koizumi Takashi "Sunflowers: seeds of hope/Yuki no Hana: Tomo ni Arite" - Jaapani ajastufilm

22. Halina Reijn "Babygirl" - Nicole Kidmani erootiline põnevik - NÄHTUD****

23. Todd Komarnicki "Bonhoeffer: Pastor. Spy. Assassin." - natsifilm - NÄHTUD***

24. Daniel Minahan "On swift horses" - NÄHTUD****

25. Robert Eggers “Nosferatu” - kommentaarid ilmslt üleliigsed... miks nad küll selle tavakino esika 2025.aasta peale nihutasid?! - NÄHTUD***

26. Mike Leigh "Hard truths" - NÄHTUD****

27. Ron Howard "Eden" - NÄHTUD****

28. Angelina Jolie "Without blood" - Angelina seekord kaamera taga

29. Marielle Heller “Nightbitch” - NÄHTUD**

30. RaMell Ross "Nickel boys" - NÄHTUD****

31. Berhard Wenger "Peacock" - NÄHTUD****

32. Dito Montiel "Riff raff"

33. James Ashcroft "The rule of Jenny Pen" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD***

34. Andreas Dresen "In Liebe, eure Hilde/From Hilde, with love" - TULEBKI PÖFFILE!!! -NÄHTUD****

35. Peter Cattaneo "The Penguin Lessons" - NÄHTUD****

36. Tony Kaye "The trainer"

37. Sarik Andreasyan "Onegin" - NÄHTUD****

38. Sean Ellis "The cut"

39. Frederik Louis Hviid "The quiet ones" - NÄHTUD****

40. Shiraishi Kazuya "11 rebels" - verine samuraifilm. Tokio festivali avafilm.

41. Josephine Stewart-Te Whiu "We were dangerous" - NÄHTUD**

42. Ann Marie Fleming "Can I get a witness" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

43. Adilkhan Yerzhanov "Cadet" - sõjakool ja kiusamine

44. Alonso Ruizpalacios  “La Cocina/The kitchen” - Rooney Mara ja Joaquin Phoenix köögis - Tuleb detsembris tavakinno.

45. Payal Kapadia "All we imagine as light" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

46. Damian Kocur "Under the volcano/Pod wulkanem" - NÄHTUD****

47. Mehdi Idir, Grand Corps Malade "Monsieur Aznavour" - NÄHTUD****

48. Emanuel Parvu "Trei kilometri până la capătul lumii/Three Kilometers to the End of the World" - NÄHTUD****

49. Leonardo Van Dijl “Julie Zwijgt/Julie keeps quiet” (teatrirahvast peaks huvitama, et selle filmi produtsent on Florian Zeller!) - NÄHTUD***

50. Adam Eliot “Memoir of a snail” (multikas) - NÄHTUD****

51. William Goldenberg "Unstoppable" - NÄHTUD****

52. Paul Schrader "Oh Canada" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD**

53. Jaume Collet-Serra “Carry-on” - NÄHTUD****

54. Mari Rantasila “Levoton tuhkimo” - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

55. Durga Chew-Bose “Bonjour Tristesse”

56. David Mackenzie "Relay"

57. Andrew DeYoung "Friendship"

58. Alice Lowe “Timestalker”

59. Francois Ozon “Quand Vient L’Automne/When fall is coming” - NÄHTUD***

60. Chao-Liang Huang “Yi dao tian tang/Heaven and hell”

61. Gia Coppola “The Last Showgirl” - NÄHTUD***

62. Aitor Arregi, Jon Garaño "Marco, the invented truth/Marco, la Verdad Inventada" - mehes, kes valetas, et oli koonduslaagris.

63. Dag Johan Haugerud "Love" - TULEBKI PÖFFILE! - NÄHTUD****

64. Athina Rachel Tsangari "Harvest"

65. Michael Tyburski "Turn me on"

66. Simon West "Old guy" - NÄHTUD***

67. Walter Salles "I'm still here" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

68. Uberto Pasolini "The return"

69. Daria Onyshchenko "Malevych" - kuulsa kunstniku elulugu... Ukraina film.

70. Samir Oliveros "The luckiest man in America"

71. Anna Boden/Ryan Fleck “Freaky tales” - Pedro Pascal.

72. Max Minghella "Shell"

73. Patricia Mazuy "La prisonnière de Bordeaux/Visiting hours" - Isabelle Huppert ja naistevangla

74. Jonas Trueba “Volvereis/The other way around” - NÄHTUD****

75. Kurosawa Kiyoshi "Cloud" - Jaapani oscarisaadetis

76. Jiří Mádl "Waves/Vlny" - Tšehhi oscarisaadetis - NÄHTUD****

77. David Gordon Green "Nutcrackers"

78. Fabio Grassadonia, Antonio Piazza "Sicilian Letters/Iddu"

79. Nora Fingscheidt "The outrun" - Saoirse Ronan - NÄHTUD****

80. Miguel Gomes "Grand Tour" - Portugali oscarisaadetis

81. Patryk Vega "Putin" - NÄHTUD**

82. Roja Pakari, Emilie Adelina Monies "The son and the moon" - Taani dokk, Põhjamaade Nõukogu parima filmi nominent

83. Samuel Van Grinsven "Went up the hill"

84. Tracie Laymon "Bob Trevino likes it" - NÄHTUD****

85. Tyler Taormina "Christmas eve at Miller's point"

86. Luis Ortega "Kill the jockey" - pidavat olema Argentiina tänavune parim film

87. Nader Saeivar "Shahed/The witness"

88. Edward Burns "Millers in marriage"

89. Sandhya Suri “Santosh” - britid saatsid selle rahvusvahelise filmi oscari kategoorias võistlustulle - NÄHTUD****

90. Nabil Ayouch “Everybody Loves Touda” - Maroko oscarisaadetis

91. Kilian Riedhof "Stella. A life/Stella. Ein leben" - natsifilm

92. Margherita Vicario “Gloria!”

93. Lukasz Karwowski "Two sisters" - Kiievi filmifestivali avafilm

94. Yeo Siew Hua "Stranger Eyes" 

95. Dea Kulumbegashvili “April”

96. Paolo Sorrentino “Parthenope” - Sorrentino...kuigi ei pidavat eriti hea film olema

97. Tom Tykwer “Das Licht/Light” - ESILINASTUS ALLES 2025.A BERLINALEL

98. Kirill Serebrennikov “Limonov - The ballad" - tegelt pole kindel, kas tahakski seda näha, ei pidavat eriti hea olema... aga no Serebrennikovi uusim...

99. Rithy Panh “Meeting with Pol Pot/Rendez-Vous avec Pol Pot” - Kambodža oscarisaadetis

100. Jason Buxton "Sharp corner"

Teekond emaga / Á Ferð með Mömmu / Driving mom (Island 2022) - Pöffipäevik 2022 - 7.film

Režissöör/Stsenarist: Hilmar Oddsson

Olulisemad näitlejad: Þröstur Leó Gunnarsson, Kristbjörg Kjeld

IMDB hinnang: 7,7 (13 hääletajat)

Minu hinnang: 7,5

Sisu 3 lausega: Jon on juba vana mees, aga elu on mänginud talle kätte sellised kaardid, et ta elab kusagil Islandi pärapõrgus, kahekesi koos oma emaga, koovad seal koos ja kuulavad kuuldemänge. Ühel päeval ema teeb juttu, et kui ta kunagi sureb, siis kuhu ta maetakse ja selgub, et tema soov on mitte saada maetud oma mehe kõrvale, vaid hoopis kusagile oma enda sugulaste kanti, mis kodukohast väga kaugel. Järgmisel päeval ema lahkubki, millest saab üks omapärane teekond ja kogu film tegelikult alles alguse, sest kuigi ema on surnud, näeb Jon teda oma ellu sekkumas alati igasugustel kriitilistel hetkedel...

PÖFFi esimesel päeval küsis sõber, et mida ma pakun, milline film tänavuse festivali võidab? Tegin nalja, et no kui eelmisel kolmel aastal võitis mustvalge film, siis miks seekord peaks erand tulema? Naljast saigi tõsi! Põhivõistlusprogrammi tänavune võitja ongi just nimelt see "pisike musta huumori suur meistriteos"!

Laiemas mõttes vormilt klassikaline "road-movie" ja tegelikult ju mõttena ei sugugi midagi uut (surnuid on varemgi filmides elusaks meigitud-sätitud ja isegi nendega ringi sõidetud), aga seekordne toimub ilusas (mustvalges) maastikus, nende tegelaste ja Islandis askeldavate värvikate tüüpidega (kellest osa ka erinevast rahvusest turistid), kes poja ja surnud ema teele satuvad ning muudavadki selle terviku omamoodi originaalseks. "Diving miss Daisy" a la Island ja see "Daisy" siin on üks isevärki krutskeid täis terava keelega tante. 

Eesti filmimeeste heli ja montaažiga ning 1 meie filminaine tootjate tiimis, seega täiesti võib osaliselt ka "eesti filmiks" pidada. Eriti kuna selline huumor lõikab meie maailmanurga moodi krussis ajudele ka igati vahedalt. Tõnu Kõrvitsa heliloomingut (huvitav, et IMDBs pole teda lisatud heliloojaks) on nendel "sõidulõikudel" päris ohtralt saatjaks ning siinkirjutajale eriti meeldis näiteks üks Kaurismäelik soome-bosnia-türgilike rütmitunnetusega mänguline pala, ent tegelikult läbivalt Kõrvitsa muusika mängib tegevusele ja tunnetele kaasa. Selles tema erinevate palade miksis ühtlasi nii filmi tegevustikule kui asukohale miskit sõnulseletamatut iseloomulikku. Pole ka ime, et muusikagi sai festivali žürii poolt pärjatud.

Üksjagu unenäolisuse ja kunstilis-mängulise autorikino eripäraga filmiteekonnal lisaks emale on veel kaasaseiklejateks näiteks "Brežnev", lõbujanulised naised, autot ründav koer, vihased liiklejad, kes ei salli aeglaseid autojuhte, unistus-illusioon kunagisest armastatust, saatuslikke sekkumisi igal pöördel ja sirgematel teedel ka + lõpp ka korralik... saatuslik! :)

Igati vaatamist-kogemist-Joni&emaga kaasasõitmist väärt.

Karistus / El castigo / The punishment (Tšiili-Argentiina 2022) - Pöffipäevik 2022 - 5.film

Režissöör: Matías Bize 

Stsenaarium: Coral Cruz

Olulisemad näitlejad: Antonia Zegers, Néstor Cantillana

IMDB hinnang: 7,5 (41 hindajat)

minu hinnang: 7,5

Naine ja mees sõidavad autos. Vaiksed, ehkki on tunda närvilist atmosfääri. Naine juhib ja mees räägib, et ehk peaks tagasi keerama... Selline on filmi esimene minut.

Peatselt saame teada, et nad on karistuseks oma sõnakuulmatule pojale, peatanud auto ja jätnud ta tee äärde metsavahel ning ise edasi sõitnud. Samasse kohta tagasi jõudes on poiss kadunud, nagu tina tuhka...

Kuigi filmis on vanemad proovinud anda õppetunni oma lapsele, kujuneb see lõppude lõpuks hoopis õppetunniks vanematele. Pole mõtet siin paljastada, kas nad lapse leiavad või mitte, kas see leidmine filmis üldse kuidagi kajastub... seda saab igaüks ise filmist vaadata, igasugused väiksed otsad ja teooriad avatakse ning kaasamõtlemise kärult ei lasta kukkuda, pigem on õhus mitu võimalust - poiss on minema sõitnud mingi möödasõitnud autoga, ta meelega varjab end kusagil ja vaatab vanemate tegutsemist või ongi päriselt rumala peaga metsa ekslema läinud? Ent tegelikult nii kummaline kui seda siin öelda ka pole - see tegelikult ei olegi kõige tähtsam selles filmis.

Jah, ka mina mäletan lapsepõlvest, kuidas kas ise või noorem vend sellise ähvarduse osaliseks sai, ent siiski kedagi meist kunagi autost päriselt välja ei visatud. Ise oma lapsi pole tahtnud niimoodi traumeerida, aga võibolla on vedanud ka, et tegelikult pole nad selleks ka kunagi kunagi andnud... Ent äratuntav olukord ilmselt paljudele endistele lastele või praegustele lapsevanematele. Aga mis siis teha sellises olukorras kui selline juba juhtunud? Loomulikult ametivõimudega kontakteeruda, abi otsida, kui ise leida ei suuda... nagu ka need vanemad siin teevad. Samas ju häbi ka... kuidas Sa sellist asja oma lapsele oled teinud? Ei saa ju kedagi süüdistada peale iseenda...

Film jätab alguses sellise lihtsa, vaatet telefilmi mulje. Lisaks justkui ideaalne Covidi-aegne film - pole palju näitlejaid, filmimine on viidud läbi praktiliselt tervenisti vabas õhus, looduses lihtne distantsi hoida ka... Ja stsenaarium ju nõuabki seda. Lugu oleks nagu näidend ja teostatav vast ka teatrilaval, sest suurt liikumist ei toimu, ollakse peamiselt üsna samas kohas - metsas, otsides poissi siit ja sealt. Kestvusaeg ka ei lase venimise tundel tekkida, sest tasahilju kasvav pinge hoiab pidevalt loo sisse klammerdununa ja kaasa, et mis siis ikkagi on juhtunud?

Vähehaaval hakkavad sisse tulema ka muud teemad - nii vanemate (erinev) suhtumine lapsesse (ja kas ka lapse suhtumine vanematesse?), omavaheline peredünaamika, mis on taas väga äratuntav igas peres toimuvatele kommetele ja reeglitele, mis oleks nagu elu enda seatud... aga kas ikka on? Kuniks lõpus eriti just naise sisemise maailma paljastumine, aga eks mehe omale ka ja ühtlasi terviklikuma pildi tekkimine, mis muudab arusaadavamaks üldse nende inimeste maailma ja otsused. Sildu ja sidemeid saab luua päris eluga igas sellises pusletükis, mis paika asetatakse ning mõtlema ärgitab just neid filmivaatajaid, kes on lastega pere liikmed.

Kuigi näinud siiani veel võrdlemisi vähe tänavuse PÖFFi võistlusprogrammi filme (4/23st), siis Tšiilis armastatud ja hinnatud näitlejanna Antonia Zegers'it võib pidada üheks peapretendendiks festivali parimale naisnäitleja tiitlile. 50-aastasel Antonial on ka teatrinäitleja taust, mis on vaatet lausa eelduseks just sellise rolli loomisel, kus on tegelaste karakteriülesehitusel võibolla filmi sisu mõttes kõige olulisem kaal üldse. Ja see kuidas Antonia loob tervikrolli, alates teatava üleoleku peegeldamisest ning kuidas vähehaaval see närv sinna sisse sigineb, ent finaalis paljastades ka selle, mida ta oma sees tegelikult tunneb. Sõna otseses mõttes vapustav rollilahendus! Siinkirjutaja jaoks, kes on siiani 2022 näinud 318 filmi, millest üle 90% valmimisaastaga 2022, on Zegersi roll terve kinoaasta TOP3 parimate seas. Just see intelligentne lähenemine ja võime nii läbimõeldud tervik luua, mida ju vaadates ning tegelaste nahas kaasas liikudes kohe ei taipa, aga just kogu rolliteekonnale järele mõeldes näha, kuivõrd filigraanselt ta oma tegelase närvilisuse tasanditel hüplemised on pununud, pidevalt gramm juurde. Filmi stseene ju alati ei filmitagi kronoloogiliselt, aga siin võib siiski arvata, et seda on seekord tehtud ja just eelkõige sellepärast, et kuidas muidu oleks üldse võimalik niisugune areng oma rolliga läbi viia... Jahm, tõesti.

Poeet / The poet (Leedu 2022) - Pöffipäevik 2022 - 4.film

Režissöör/Stsenaarium: Giedrius Tamoševičius, Vytautas V. Landsbergis

Olulisemad näitlejad: Donatas Želvys, Dainius Gavenonis, Indrė Patkauskaitė

IMDB hinnang: nii värske film, et ei eksisteerigi veel IMDB keskkonnas

Minu hinnang: 8,5 (<- jah, päriselt ongi nii kõrge, ilma grammigi allahindluseta!)

Praeguseks, mil PÖFFil on nähtud 23 filmi, on minu jaoks (kohe peale Fabelmane ja Inisherini hingesid) kolmandaks parim ja suurim filmielamus üllatus-üllatus -  LEEDU FILM! 

Poeet viib aastasse 1949, mil siin meie maailmanurgas käis kibe küüditamine, ehk nõukavõim kehtestas end oma vägivaldsete meetoditega. Ja nagu me hästi ajalootunnist või suguvõsalugudest teame, kes sellega ei leppinud ja Siberisse ka ei tahtnud, need põgenesid metsa. 

Päris huvitava nurga alt on see Leedu iseseisvumise suure mehe Landsbergise (tunnustatud ja siiani peamiselt dokfilme viljelenud filmimehest) poja Vytautase kahasse Giedrius Tamoševičiusega kirjutatud-lavastatud film. Nimitegelaseks, ehk "poeediks" nimelt on siin linaloos üks noor õpetaja, kes ka puna-luulet viljeleb. Ta ise väidab metsavendadele, et venelased panid ta fakti ette ning kaitstes oma vanemaid oli ta selleks sunnitud... Nõnda satubki nagu 2 tule vahele, venelastele peab spioneerima ja paljastama metsavendade infot, leedukatele nõu ja jõuga abiks olema. Lisaks veel kohalikust raamatukoguneiust silmarõõm, kes ka metsavendade poolel (ning too, nagu paljud teised, jäigi oma vanematest ilma). 

Väga põnev vaatamine algusest kuni lõpuni välja ja kes meil Lõuna-Eestis on metsavendade punkrites käinud ronimas, see tunneb ära, et leedukatel olid need ju enamvähem sarnased. Mitmeski mõttes ikka väga sarnane meie enda ajaloole ja selles mõttes tundus natuke ka natuke nagu Eesti lugu, ainult tegelased rääkisid teises keeles. 

Esmaklassiline režii ja kaameratöö (kogu see sombune õhustik ja ajastulik kunstnikutöö) ning üllatusi (eriti lõpus) täis pööretega lugu. Kui alguses tunned, et oled nagu tegelase nahas tegevustikus sees ja kaasas, siis varsti…ähhh, ma ei tahagi reeta…igatahes KINDEL vaatamissoovitus.

Ise alguses PÖFFi kavas läksin sellest üle, aga just ajastu tõttu torkas silma ning tekkis mingi sisemine aimdus, et seda peab nägema ja nii oligi! Imestasin veel, et miks küll Leedu seda Oscaritele ei saatnud, oleks Kalevile väga kõva konkurent (ja hea ongi, et ei saatnud), aga siis otsides IMDBst (kus seda üldse ei olegi veel) ja mujaltki, sain teada, et maailmaesilinastus toimuski alles nüüd PÖFFil! 

Eriti kõnekas ka meie praeguses maailmas, kus räägitakse “tõsise olukorra ilmnedes” poolte valimisest, kes-kummale poole astuks ja kuivõrd palju mõjutegureid selleks võib leiduda, mis polegi silmale paista! 

Filmi lõpp võttis ikka päris tummaks! Kuigi tehnilises mõttes maailmaklass, siis loo mõttes selgelt mitte-Hollywoodi film (kuigi väga hästi kirjutatud ning lugu, mis ei jäta lahtist otsa) ja seda kõige suuremas aupaklikkuse mõttes. Nii väärt asi, et võiks olla ka ajalootundides (aga miks ka mitte inimeseõpetuse või psühholoogia tundide raames) kohustuslikuks vaatamiseks meilgi. 

Ei imestaks, kui Leedu selle järgmisel aastal Oscartitele saadab.

Püha ämblik / Holy spider (Taani 2022) - Pöffipäevik 2022 - 3.film

Režissöör: Ali Abbasi

Stsenaarium: Ali Abbasi, Afshin Kamran Bahrami, Jonas Wagner

Olulisemad näitlejad: Zar Amir-Ebrahimi, Mehdi Bajestani

Tõestisündinud loo põhjal draamapõnevik

IMDB hinnang: 7,5 (5139 hääletajat)

Minu hinnang: 8,25

Taani tänavune Oscari-saadetis on Euroopa Filmiakadeemia parima filmi, parima režissööri, parima naispeaosa (Zar Emir Ebrahimi) ja parima stsenaariumi nominent. Ebrahimi parima naispeaosa tiitli võitiski juba Cannes’i filmifestivalil. 

See on tõestisündinud lugu 20 aasta tagusest ajast, Iraanis toimunud mõrvadest. Lühidalt - üks usuhull pühas linnas, hakkab tänavaid puhastama prostituutidest. Oma motikaga viib nad koju ja lööb seal maha. Teine liin jälgib naisajakirjanikku, kes süüdlasele jälile pääseb, kuni silmiärakeeramasundiva finaalini välja. 

Youtube’s on filmilõike tolleaegsetest meediaülekannetest, mida Ali Abbesi 1:1-le ka oma filmi on sisse lavastanud (näiteks see kuidas mõrvari poeg tutvustab oma kodu ja isa roimakohti). Üldse tekkis Abbesil selle filmi tegemise idee juba 15 aastat tagasi ja selle valmimist on oludest tingitult saatnud üksjagu kivisid ja kände, mille ületamiseks on tavalise filmi tegemisega võrreldes kõvasti rohkem vaeva nähtud. Kusjuures kui iraanlased haisu hinna said, et Abbesil selline film plaanis teha, siis tegid nad kähku omaenda (kõige heldema hinnanguga "keskpärase") versiooni Iraanis päris kõvasti kõlapinda saanud loost. Iraanlaste film sai esilinastuse 2020 ja selle nimi on Killer spider (muide tolles versioonis on peaosas Mohsen Tanabandeh, keda tänavusel PÖFFil saab näha ühe teise filmi peaosas, Veneetsia festivalil auhinnatud ja nii Pühale ämblikule kui ka meie Kalevile tugevas konkurendis - Iraani oscarisaadetises "Kolmas maailmasõda").

Lugu ise on tegelikult veelgi suurem nii filmi tausta, tegelaste, kui selle tegijate mõttes. Ja kahtlemata mitte nõrganärvilistele. Taanis resideeruv Abbasi on ju see, kelle eelmine film oli Rootsis tehtud “Piir”, mis põhines ("Let the right one in" romaani autori) John Ajvide Lindqvisti jutustusel ja oli grimmi Oscarinominent 2018. Kõik mis puudutab mõrvasid ja mõrvari tegutsemise kujutamist on filmis realismi lähedane. Kõiki 16 mõrva, mis ta jõudis toime panna muidugi ei käsitleta detailides. Ka naisajakirjanik, kes seda kajastas on reaalse taustaga, ent kogu selle naise ennastohverdav mäng on autorite väljamõeldis dramaatilisuse ja põnevuse lisamiseks.

Naispeaosalist mängiv Zar Amir-Ebrahimi, oli sunnitud 15 aastat tagasi Iraanist põgenema, sest tema isiklik seksivideo jõudis avalikkusesse, ning näitlejannat ähvardas vangla ja 97 piitsahoopi. Juhtumi tulemusel läks kiiresti läbi Iraani parlamendis uue seaduse menetlus, mille tulemusel seal riigis nüüdsest mistahes seksuaalse sisuga filmides osalemise (ja nende tegemise, ka isiklikul otstarbel) eest määratakse surmanuhtlus. Sellepärast on ka kogu film üles võetud hoopis Jordaanias. Muide Iraani filmis, kui naisnäitleja on ilma pearätikuta, võib see tähendadagi tema karjääri lõppu! Praegu ju kogu skandaal ja naisõiguste teema, mis seal riigis hiljuti oma rahvarahutustega lahvatas, sai ka suuremalt alguse just ühe sellise naise tapmisest, kes ei järginud seda naistele pealesunnitud reeglit.

Uurisin oma sõbralt, kelle kodulinnas see juhtum aset leidis, kas ta mäletab, mis toimus ning sain vastuse, et muidugi, sest seda kajastati kogu riigis ning pikalt ja põhjalikult. Tegelikult on selgunud ka tõendeid, et tapja naine oli ka siiski teadlik ning isegi abistanud oma meest nende prostituutide tapmisel. Lisaks, mida film ka ei too välja, et mees olla ka vägistanud neid naisi ja kõik ei olnud prostituudid. Küsimuse peale, et kas siis tõesti rahvas oli toona (ja kõiki fakte veel teadmata) tapja poolt ning nagu filmiski selgub, et nõudis, et seda meest süüdi ei mõistetaks, a la põhjusel, et naistetapja tegi ühiskonnale hoopis sellega teene? Selle peale mu iraanlasest sõber vastas, et eks igal pool ole hulle ja eks neil kohalike seas oli ka selliseid, kes tõesti seda õigeks pidasid (juhtum leidis aset ka just sellises linnaosas, mis on kogu linna usuline keskus), ent suurem osa inimestest on ikka mõistlikud ja mees on ju mõrvar. Muide selle kaasuse kohtuistungitel osalenud kohtunik ise, kõvasti hiljem, põgenes välismaale suurte rahadega, kus ta suri ühes hotellitoas. Ametlikult väideti, et enesetapu läbi, aga kõik teavad, et tegelikult ta mõrvati. Aga see on juba hoopis üks teine lugu...

Väga tugev soovitus! Põnev, kaasakiskuv, aga valmis tuleb olla ka silme all toimuvateks kaadriteks, mille vaatamine pole kergemate killast ja pinevus ning mõni küsimus seisab õhus kuni lõpumeetriteni välja. Sest lisaks inimsuhetele ja raha või usu võimule on ka sealse riigi poliitika mitmeti kaheldav ning Abbasi küll võimendades, aga ka sõrmega osutades, toob mädapaised vaatajate silme ette ja mõtlemisvälja.

Aasia sõnatu teatri festival "1000 kurge" avamine

Eile avati Aasia sõnatu teatri festival "1000 kurge". Programmi valitud lavastuste etendusi saab 25.-.29.10 näha Tallinnas Viimsi Artiumis ning Tartus Tartu Uues Teatris ja Eesti Rahva Muuseumis. Tänasest veel 4 päeva maailmatasemel Aasia- ning aasiapärast kultuuri - kunsti, tantsu ja muusikat. 

Festivali üheks põhikorraldajaks on kunstiline kooslus *birdname, kuhu kuuluvad lavastaja-koreograaf Teet Kask, heliloojad Timo Steiner ja Sander Mölder ning produtsent Tiiu Tamm. 

Nimi “1000 kurge” viitab nii (jaapanlaste jaoks kõrgemaski hinnas) paberlindudele, mis sealses kultuuris sümboliseerivad pikka ja head elu (ning on sellega seonduvalt traditsiooniline kingitus pulmade ja sündide ajal), ent nagu ka festivali programmijuht Teet Kask lisas, on see ka viide Jaapani kirjaniku Yasunari Kawabata samanimelisest romaanist inspireeritult inimsüdame igavikulisele rännuigatsusele (ka Eestis väga armastatud kirjanik - oled lugenud tema LR-is ilmunud suurepärast "Lumine maa"? või ka just festivali nimekaimuks olevat Nobelistide-sarjas ilmunud romaani "Tuhat kurge"?) .

Festivalil astuvad üles etendajad Lõuna-Koreast ja Jaapanist ning avamisel sai ülevaate ja tunnetuse, millega on tegemist. Ühtlasi, kuna etteasted toimusid erinevates maja osades, siis õnnestus osalejatel tutvuda ka Viimsi Artiumi kui maja erinevate etendusruumidega.

Linnulennulist ülevaadet eilse kohta tulekski ehk alustada just Artiumist endast, sest juba uksest sisenedes astud selle maja atmosfääri, milles tunneb kohe ära loodusega kooskõla - puitu õhkab mõnusalt ja kivi on ka natuke kohal. Akende ees on loodus "tuppa tunginud" ning Artiumi aatriumi keskset õhku täidab sild, mis vähemalt näiliselt on ripptoestusega. Kõik on veel uus ja värske, aga mitte silutult-klantsitult, vaid selline, millega on lihtne suhestuda - kohe end koduselt tunda.

Esimesena sai Kammersaali astudes osa Shion Yokoo-Ruttas'e (Eesti/Jaapan) installatsioonist “Palun kasta, kui mind siin ei ole”. Ja seda, kelle taimed kastmist vajavad, tõesti (vist juba mõnda aega) kohal ei ole olnud, sest maa oli täis riisumata lehti... Aga ega nendega kastja midagi tegema ei pea - riisuda ju ei palutud (kas see oleks palju paluda? oleneb ju inimesest)... Huvitav on installatsioon ka tehnilises mõttes. Lummava tilkumise-heliga kusagilt kõrgusest ja maas muld, mis siis selle vee kõik endasse imab... järelmaitsena tekkis aga hoopis tunne, et kas seal üldse vett päriselt ka tilkus või oligi vaid helist tekkiv illusioon... aga tilkus ju küll - silmaga oli näha... või kas ikka oli? Oli, oli. Kuid terve päev seal tilkudes ja ei ainsatki installatsiooni alt tekkivat laiavoolamist? Muld on ju imeline imab palju endasse või on ikkagi see kunst ise üks ime? Sügise kolletunud lehed on igatahes imelised, isegi kui need ongi kunsti pandud. Selles pealkirjas on headus juba eoses peidus - keegi siiski kastab... Keegi jällegi hoolib. Kas ka hoolitseja hoolib ise taimedest... aga vähemalt sellest inimesest, kes on palunud. Taimed ise, mis installatsioonis on elavate kirjas, on pottides, ent nendeni tilkuv installatsioonivesi ei jõuagi... keegi kastab neid nagunii, sest Shion ise seal juures ei seisa... Ja meie, vaatajad, kastame neid imetlevate pilkudega...

Vastandlik - natüürmort ja elusloodus ühes... aga just esimene saab allatilkuva vee, ent teine on alles maa ja taeva vahel ning ei tegele veel mullastumisega. Mõtteid ühe installatsiooniga tuuakse pähe rohkem kui teinekord terve näitusega. Vaadatav, kuuldav, tunnetuslikult tajutav. Kas ka juba selles vastuoluliseski on midagi aasiapärast või see on siiski kunsti olemus iseenesest, maailmajao kultuurieripärast hoolimata?

Installatsiooni ühe "nööri" otsas rippusid ka kõrvaklapid, mis ilmselt lisasid kas muusika või sõnadega veel midagi juurde, ent kui mina nad kõrvadele panin, tuli sealt veel see kõikse haruldasem muusika - vaikus. 

Kammersaali kõrval asuvasse blackboxi viis festivali avasündmuse teekond edasi, kus samuti võrdlemisi kammerlikus atmosfääris saabus pimedusse lõikavasse mürkrohelisse laservalgusruutu Lõuna-Korea Nulhui Dance Company'sse kuuluv tantsija-koreograaf Siwon Choi. Oma kahevaatuselises ettekandes esitas ta 2 erinevat tantsu ehk 2 erinevat miniatuuri ehk 2 eraldi, kuigi tunnetusliku sidususega lugu. Esimene neist "Voog", ehk "The flow"... mis tuleb kohe ära mainida, oli lisaks tantsukunstile ka laulukunsti tutvustav. Kavalehe abiga sai teada, et tegemist on A-Leum Lee JeongGa plaadilt kõlava muusikaga ja see andis tugevalt tooni kurbust ja naudinguid endas segavale tantsule, millest tunneb ära mitmeid aasia tantsukunsti traditsioonidele viitavaid detaile. Detailide rohkus ja keskendumine tantsu ning üldse kogu liikumise jooksul on nö."eripära" juba iseenesest, sest ükski varvastekõverdus või isegi sõrmede positsioon ei ole läbimõtlemata, kujundit loomata vaatajatele pakutud. Roheline ruut kasvas ja pimeduses ruumi otsiv "taim" sai omale õhku juurde, kuigi hämarus hoidis seda (või siis teda) enda rüpes sellest hoolimata. Kuigi alles teise miniatuuri nimi oli "Tunnel", siis ometi oli juba siin tunnelisoleku tunne. Maa-aluses tunnelis, kus mingil põhjusel on üks taim kasvama hakanud. Otsides oma väljundit, oma elu. Ja kuigi piirid on paigas, ei saa, ega (inimene ka ju) tohigi nendesse jääda. Seda antud ala ära kasutades, kuid siiski ise mitte olukorra ohver olles vaid olukorda kontrollides. Õrn ja jõuline korraga. Alandlik ja ülev korraga. Liikumine ise kantud kehast algatamisega. Näiteks käte liigutamine ei oleks nagu üldse olnud mitte mõttetöö ja ajust antud käsklus, vaid need eendusid või tõmbusid tagasi hoopis kehalisest impulsist endast, mida oli vaadates täiesti isemoodi tajuda.

Tunnel-i tantsus sai valgus veelgi otsesema loojutustamiseks vajaliku rolli. Teatavasti tunnelist rääkides, seondub see ju tihi ka "tunneli otsas paistva valgusega". Ja ega ju sõnatu teatri puhul kunagi ei tea, aga oi kuidas iseendale meeldis sellest liikumisest leitud "lugu", kus inimene jookseb muudkui nende tunnelilõpu-valguste suunas, ent tihti siiski leidmata väljapääsu, leidmata lahendust ehk just nö. seda "tunneli otsa", sest pimedas olles hakkad haarama igast lootuskiirest ning need tunneliotsadki võivad osutuda vaid miraažiks - mitte päris valguskiireks, vaid tõesti pelgalt tühipaljaks lootuskiireks. Ja siis kui juba loobud, hakkab neid tegelikke tunneliotsi paistma. Ja mitmeidki... ning siis juba palju erksamalt! Ja võib isegi valida... Kas selles peegeldus ka Aasia inimeste oskus oodata? Vanema inimese tarkus? Sest eks ole ju aeg üks meie suurimaid õpetajaid. Nii eluline, nii selge kuid ometi sõnatult ning imekauni tantsuga esitatud. Sealjuures ei saa jätta kiitmata huvitavat esinemisriietust, mis omamoodi viitaks nagu origamile. Ent on oma peente kangatekstuuri-kriipsudega voolujoonelisuses ka viide esimesele tantsule "Voog" ja aitas illusioonide-mõtete tekkele omalt poolt kaasa.

Hetk aulas just kogetu üle õhkamist ning juba sisenesimegi Artiumi esindussaali. Kuigi keegi istmeid testida selles ei saanudki, sest kogu publik sai otsemat teed ise võimaluse "lavale astumiseks". Nimelt kõrgelt lavaääre tipust, lavalseisvate inimeste peade kohalt, hakkas laskuma jaapanlanna Asami Yasumoto. Jaapani kaasaegse tsirkuse kunstnik annab festivalil oma auhinnatud lavastuse etenduse "Cover your mouth" („Kata oma suu“), kus võib näha tsirkuse, kaasaegse tantsu ja muusika sümbioosi. Meile, festivali avaõhtul, anti sellest vaid põgus eelmaitse, et juba tervikut minna tagasi uudistama. Lisaks, seekord kasutas ta kaitsvat-hoidvat köit, kuid etendusel, nagu Teet Kask hiljem lisas, teeb ta seda kõike kilega. Selline vertikaaltants õhuakrobaadilt mõjus visuaalselt väga kummastavalt. Justkui vaataksid droonina kellegi lagipähe, kuidas ta liigub, kuidas ta tantsib. Originaalne lähenemine, mida ju muul juhul kui kusagilt kõrgelt aknalt alla inimesi tänavatel lihtsalt kõndimas vaadates saab vast ehk vaid aimu, ent siin tuleb mängu ka see tantsuline pool. Ja tegelikult kogu visuaal vast ehk pääsebki päriselt mõjule, mida pikemalt saada vaadata.

Juba enne oli tähelepanuväärselt silmatorkav vaadata Artiumi aulas kahte valget, umbes 3-4 meetri kõrgust kangast/paberit. Ja nüüd oli aeg nende täitumise käes. Kunstnik Matti Vainio asus seda Sander Mölderi DJ puldist väga huvitavate biitide ja helide saatel täitma, eesmärgiga luua seeläbi rütmistatult inspireeritult "1000 kurge" teos. Usun, et see on vaatamiseks väljas ka praegu Artiumis. Esialgu tundus natuke selline õlgakehitamapanev... ehk pigem tahaks ise pintsliga seal askeldada, aga lõpuks kui lõuend täis sai, leidis sealt ka päriselt need kõlanud rütmid üles. Kured ka. Tegelikult oli mustade joonte tekkimisel valgele pisut sama efekt, nagu vaadata kui keegi teeb kalligraafiat. Ise eelistaksingi vast pigem nõks veelgi mõtestatumat ehk just mõistusest lähtuvat tegevust ehk kalligraafia loomise vaatamist, aga Matti tegutsemine värviga muutus jällegi omamoodi tantsuks ning see oli ju puhas tunnetest tekkiv looming. Mis omakorda viis mõtted sellele, et kuigi erinevad oma detailides ja võibolla isegi sündimise-loomise-väljundi mõttes, siis pole see ju siiski mitte ainult Aasia, vaid üldse mistahes kunstile omane, et lõppude lõpuks kunsti kogemine ning tõlgitsus iseendale annab võimaluse ka iseendaga sügavamalt ja paremini tutvumiseks. Ning seda ka see Matti Vainio (ja ühtlasi ju ka Sander Mölderi) esitlus ju seega igatahes pakkus. 

Kujutava kunsti tekkimise ning helimaastikega samal ajal toimus Artiumi aatriumi rõdul vaatet kõige eelnevaga võrdne kunstiline elamus toidudisainer Helis Heiteri söödava installatsiooni Heiter x Terra Firma nii silmade kui suuga nautimine. Ehk see polnud siiski mitte lihtsalt mingi suvaline buffee, vaid tõesti sõna otseses mõttes kunst niisamuti. Ja aimata võis ka Aasia mõjutusi. Terra Firma on võrsuv lauamaastik installatsioon ja disainiuurimus. Mis väga läheda "vaatlusega" (loe: "mitte-ainult-silmadega-õgimisega") pakkus võimalust mõelda sellele, mida ja kuidas me sööme. Osa sellest toidust oli niiöelda kuivanud, justkui toidujäätmed, isegi hallitusliku efektiga, osa kasvas värskelt lauast välja (selle jaoks olid pisikesed käärid laual, et lõigata endale üks näpuotsatäis). Ilmselt ärgitamaks ka mõtlema, et kui kaugelt see toit meieni tavaliselt jõuab, mis võiks tõesti hoopis pigem oma aknalaualt noppida "päriselt" värskena (mitte kemikaalidega hoitult söömiskõlbuliku esteetikaga). Kogu installatsioonialus, ehk laud ise oli punasest savist ning loodud kasutades traditsioonilisi ehitusmeetodeid ja lisaks savile, oli seal ka muid looduslikke materjale, nagu näiteks kohvipuru…efektiloomiseks. Ja sellelt leitava eriskummalise toiduga kooskõlas üks tõeline Elamus- suure E-ga. Kui näiteks ülisuurte ubade või hoopis kivide või miks ka mitte linnupesa munakuhilatena olid selgelt äratuntavad tumedaks (arvatavasti soja abil) marineeritud kanamunad, siis mõningaid aasiapäraseid maiuseid ning nende konsistentsi ära arvata ei suutnudki. Laua vast maitsvamad annid siinkirjutaja arvates olid vahvalt hapud jõhvikad ei-tea-mille, sinihallitusjuustuna näivas krõmpsus glasuuris ning justkui kuivatatud umami-maitselised (soolanemagusad) "krõpsud" või olid need hoopis "küpsised", mis visuaalselt nägid välja, nagu kuivatatud seened (või hoopis tempura-millimallikad?)

Avamisüritus kestis veel edasi, kui ise sai sellest kunstist tiinest õhustikust Viimsi öhe astutud, mil veel üks vastandlik tunne tekkis, ehk mitte vanast maailmas uuemasse, vaid hoopis, nagu oleks teisest - "taasuuemast maailmast" vanasse naasnud.

"Kuldne Mask Eestis 2021" - Festivalipäevik

Kevadine Russian case 2021 andis selgelt aimu, millisel kõrgel tasemel on (tegelikult ju juba pikemat aega, aga ka) viimasel paaril aasta vene teater! Ahmisin 6 päeva jooksul pakutud 17st lavastusest 12 endasse (rohkem lihtsalt ajaliselt ei jõudnud). Kaks neist suisa maksimaalse 5 tärni väärilised ja kuus 4-tärnilised, ehk tõesti tase vägagi kõrge! Peale etendusi toimusid arutelud praktikute ja kriitikute osalusel üle terve maakera, sh. muidugi inimesed nii Venemaalt kui ka USAst... ja meie väiksest Eestistki. Huvitavad vestlused ja teemade avamised erinevate vaatenurkade kaudu. Lisaks palju põnevaid teatriterminoloogia ning tõlgenduste jagamist, mida meil (veel) ei kasutata ja ühtlasi avardasid teatrimaailma nägemist läbi teoreetiliste lahtiseletuste ning sõnastamispüüdluste.

Kohe kui Russian Case'i kava selgus, oli teadagi kõige suurem huvi Gorbatšovi vastu ning ühtlasi tekkis just selle lavastuse osas ka aimdus, et see võiks huvitada paljusid eestlaseid ning kui ka ainult 1, siis just see oleks tänuväärseim kui Eestisse jõuaks - jõudiski! See, mida Svetlana Jantšek oma tiimiga teeb nende Venemaa tippude Maarjamaale toomisel, see väärib riiklikke kultuuriauhindu ja suurt tunnustust. Tihti on need lavastused ju vägagi suured, hõlmates ka gastrollidel suurt arvu inimesi ning nende meieni jõudmine on juba omaette täieväärtuslik teatriime! Lisaks ehitab see sildu meie kultuuride vahele, aitab mõista ning ühendab. Kunstis võivad olla omad rahvuslikud eripärad, kuid kunst ise on universaalne ja väärilisel tasemel annab kõigi hingedele midagi, olenemata rahvusest. Laiendab meie kõigi maailma.

Siinkohal tahaksin tunnustada ka seda teist 5-tärnilist teatrielamust, mille ületoomine Eestisse on ilmselt täiesti võimatu, sest on oma tehnilise keerukuse tõttu vägagi eriline. Tegemist 4-tunnilise ja eelkõige just täiskasvanutele mõeldud "Pinocchio"ga. Kusjuures nimiosas on selles lavastuses korraga hoopis 2 naisnäitlejat! Rääkides nii kordamööda, korraga kui ka kaanonis. Kuid kõik need viled ja vidinad - laseritest ja kogu lava erilise ülesehituseni välja, ei oleks ju midagi kui ka kogu tippklassi režii ning fantastilisel tasemel näitlejate mäng seekordset Carlo Collodi klassikat ei elustaks. Ja see kõik lõi selles väärt kunstielamuses sõna otseses mõttes pahviks. Sellest lavastusest leidsin ka kogu etenduste paraadi võimsaima ja meeldejäävaima näitlejatöö, mille pakkus (muide poisikesepõlves ka Eestis elanud, kuid kahjuks tänavu 80-aastaselt koroona tõttu meie seast lahkunud) Vladimir Korenev. 

Kolmanda suurima elamusena ei saa jätta mainimata ka (samuti peaaegu 4-tunnine) Moskva Rahvaste Teater "Lugu viimasest inglist", mis muide võitiski aprillis tänavuse Venemaa rahvusliku teatriauhinna "Kuldse Mask" - draamalavastuste suurvormi kategoorias.

Eestisse toodi nautimiseks seekord 9 lavastust (lisaks 1 tantsulavastus ka kinoekraanil), millest 5 täiskasvanutele ja 3 lastele mängiti ka Tallinnas. Jõudsin neist viit vaatama, millega tutvuma või arvamusi võrdlema kutsun ka siin alljärgnevalt, ehk miniraport "Linnulennul üle festivali":

05.10 Alexala Kontserdimaja

See siin on raport, miks ma peale festivali avapauku, Moskvast külla sõitnud Arkadi Raikini nimelise Venemaa riikliku teatri Satirikon, Jevgeni Martšelli lavastatud Ostrovski ühe vähemtuntuma “Naljamehed”(“Šutniki”) etenduse lõppedes aplodeerides ülejäänud publikuga koos seisma ei tōusnud. Jah- kauaoodatud festivali algus, jah- kaugelt on ju meile mängima tuldud, jah- 1 suurepärane ja 2-3 väga head rolli, jah- naersin ja muhelesin ju minagi seda vaadates ning meelelahutuslik väärtus on lavastusel/materjalil kahtlemata…ent siiski liiga palju kahtlase väärtusega otsuseid koorus välja kunstilisest tervikust. Irooniline, et Konstantin Raikin just pressikonverentsil tõstis ka esile, et meil on siin nõudlik publik…ja üks eksemplar-näide ongi just siin hääles. Kuigi tõesti Konstantini ennast laval vaadata oli võimas! Rahvakunstnikul on selline aura, mis täidab suure Alexala lava ja kogu suure saali mängleva kergusega! Ja mitte ainult väline, vaid ka sisemine põlemine on paista kõikjale terves saalis. Istusin täiesti ääres, aga tundsin terve etenduse, nagu ta mängiks ka nagu minule (olgu lisatud, et laval olnud näitlejatest oli temal ainsana selline efekt!). 

Väga huvitav ja paljus ka karakteri tõttu, ent ka sirgeselgse, klaari joonega mängu tõttu, sõna otseses mõttes “võlus” vanema tütre rollis Aljona Razživina! Temal tuleb silm peal hoida. Ning muidugi ka Venemaa teeneline kunstnik Denis Suhanov, rahaka Hrjukovina näitas oma mängumuskleid, mis panid teda igas stseenis imetlema ja paradoksaalselt ka tema ebameeldivat tegelast nautima. Kuid seda Ostrovski näidendit ilmselgelt põhjusega lavastatakse harva. Alapealkirjaga (nagu need Ostrovski teemad ka muidu tavaliselt) “Armastus ja raha”, ehk isa kahe tütrega, kellest nooremat kosib üks noorsand, aga vanem ja targem on otsustanud vanatüdrukuks jääda. Perekonna suur toetaja ja suur rahamees siiski on vanemale tütrele silma peale visanud, kuid paadunud poissmehena ei oska ta toda kosida, vaid kutsub hoopis majapidajannaks. Kohmetusi igatpidi, sest perekonnal on ka raha samaga vaja, kuna peatne väimees on suurtes võlgades. Kui ostetavad need suhted on ja kus lähevad inimeste "punased jooned", see pannakse siin proovile ja ühtlasi luubi alla. 

Ilmselgelt, kuna see 1 Ostrovski lugu on hõredavõitu on siia mixitud sisse ka teisi. Lisaks veel kamaluga kunstilisi ideid ja selles peitub ka "metsa"panek. Kogu keskmine lõik oleks nagu tervikusse sisse sõidetud puhtalt publiku meelelahutusliku teatriõhtuväärtuse tõstmiseks. Seal saab hoogsat pillimängu ja (jumalikult ilusate häältega) naiste laulu, huvitavat liikumisseadet, kus rahvas liigub taustal ringiratast, nagu nukud. Segatakse ajastuid, sest kohati ollakse nagu tänapäevas, siis jälle kõvakübarate ajastus ja see on nii eklektiline ning põhjendamata, et ei teki ka stiilse lahendi tunnet. Üldse kogu lakooniline “lava laval” kunstiline kujundus on üsna suva ja arusaamatu: mingi kuivanud puu ja tänapäevane betoonblokk- lisaks kivivundamendi sees keldriaknad…viide Gogoli Põhjas loole-ehk siinsed on otsapidi sealt? Sisse on meelevaldselt surutud ka Michael Jacksonit? Milleks? Klouniesteetika, mida sai tunda vaid maitsekate pintslitõmmetega, nagu näiteks peategelase pikkadest klounikingaotsest või Chaplinlikust kõnnakust, väimehe hoogne "mööda saali jooks" ja saabastest efektne väljahüppamine, need andsid vaese rahva “narriks olemisele” arusaadava metatasandliku nüansi, mis oli leiuna huvitav ning sisuga sobituv…seega paraku kuidagi vastakad tunded tervikule.

Jah, meelelahutuslik oli see küll, aga kunstilises mõttes ebaühtlane ja segaste valikute ning suunitlusega. Ühe vaatuse kohta 2h15min pisut pikk ka ja tänu "vahelõigule" poleks ju tegelikult vaheaeg lavastuse siseatmosfääri lõhkunud, see oli niigi lõhutud. 

Kuid kahtlemata võimas produktsioon ja see on ka laval näha. Lavastuses on hetk, kui laval oli korraga 20 näitlejat! Ja no tõesti, Konstantin Raikini energiast pakatavat, suure joonega - üle kogu suure lava mängu jälgida on väärtus omaette. Kusagilt ei selgunud, et kas sellel on mingi seotus ka Kuldse Maski nominatsioonidega. Kui, siis mõistaks mainitud 3 näitleja omi, muus osas küll mitte. Kes varem Ostrovskiga pole tuttav, siis pigem soovitaksin Vene Teatris hiljuti välja tulnud “Tarkpea”…kuigi ka seal oli omajagu küsitavusi, oli noor kreeklasest lavastaja huvitavama režiiga ning meie teatri näiteks Žilenko ja Domowoy ei jää huvitavuselt laval alla oma Venemaa kolleegidele. Lugu ise ka pisut keerulisema ülesehitusega. 3+

13.10 Sakala 3 teatrimaja

There’s a murder on the dancefloor! Jah, üsna kindlalt võib väita, et tegemist oli isikliku tänavuaastase suurima tantsuelamusega! Lihtsalt pole sõnu! Puupüsti täis Sakala saalis (kõik küljed, ääred ja lava ka!) aplausi ajal olin vaimustuses, jahmunud, külmavärinates imetlusest!

Festival Kuldne Mask Eestis on kinkinud taaskord ühe (teatri)ime! Võrratu! Belglasest koreograaf-tantsija Jeroen Verbruggen’i lavastus “Tantsupõrand” tõukub sisulises mõttes USA depressiooniajastu tantsumaratonidest, mil rahavõidu nimel tantsiti “nii kaua kuni jaksad”. Eelkõige meenus 1970.aasta mängufilm Jane Fonda’ga peaosas, 9 Oscari nominent “They shoot horses, don’t they”. Nii ootamatu, samas nii tänuväärne vaadata nii tugeva dramaturgiaga tantsuetendust, huvitava sümbioosiga, kus saavad kokku nii klassikaline ballett kui ka kõikvõimalikud moderntantsu liigid, üheks väga stiilseks ja harmoneeruvaks tervikuks.

Kasutatud oli ruudukujulist lava (kuigi laiendustega) ja lisaks tuli sinna lavale ühes lõigus veel teine lava ("lava laval"), mida 1 mees hammaste vahel tiris, aga samal ajal 1 naine sellel tantsis toolil! Täiesti teisest klassist intensiivsusega, isegi raskeõhulise atmosfääriga (surmad ja teatav tiine õhustik, mis igal hetkel kohe plahvatamas). Tantsiti ju suures saalis, aga mõnusalt kõik nii lähestikku, et 21 tantsijaga etendus mõjus laiusesse targa valguskujundusega suisa kammerlikult. Seevastu kõrguses on avarus ja ajastule kohaste tantsulavade teadustustahvlid, kus vilksavad punasega kirjutatud väga valitud märksõnad, nagu “unistused”, “seksikas” ja etenduse pealkiri- “Tantsupõrand”. 

Erinevad lōigud tantsitakse ka vastavalt kas varvassussides-sokkides-tantsusussides…Kostüümides on tunda nii ajastutabamist kui vajalikku emotsiooni tekitavate karakterite rõhutamist (näiteks mustades fringe kleitides pahelisemad naised). Ja see muusika! Ajastule omane jazz muidugi, aga mida etendus edasi, seda elektroonilisemaks, modernsemaga segunevamaks see muutub. Tipnedes live’s retsitatiivis esitatud, kõikide-tantsijate-hümniliku sõnumiga lauluga “Dancing stars are never alone at night”.

Koreograafia on nii silmipaitav, samas originaalne ja sisaldab igal pöördel luguehitavat, ent ka koreograafi ideede-ilutulestiku ohtrast pagasist üha uusi ja uusi võtteid lisav. Kord tõusid mehed maast käpuli naised seljas seismas, kord tantsiti väsinult pead teineteise õlalt õlale hüplemas, pikitud täis tillukesi, aga nii paljuandvaid detaile, nagu näiteks tagaselga vilksatav jazzkäsi või koreograafiasse "sissevisatud" foxtroti-samm. Tantsiti ju nii sünkroonis kõik laval, aga ka mehed-naised eraldi ning muidugi ka väiksemate kooslustega. Mh. ka kaanon-sünkroonis või ka üle ühe kaht erinevat koreograafiat samaaegselt tantsides! Ühes lõigus näiteks 1 paar, mida marionettidena tantsitasid mehed, tantsides seega nii selle paari liikmetega kui ka see paar omavahel- vaimustavalt originaalne ja uskumatult ilus! Ja mõisatagi see nii mitmetähenduslik - tants kuni surmani. 

Külmavärinad ja kananahk! Iseenestki mõista- Seisvad ovatsioonid kogu saalilt (minult ka)!

Vene ühe tuntuima praeguse aja teatrimehe Ivan Võrõpajevi “Iraani konverents” Moskva Rahvasteteater ehk Teatr Natsii esitatuna oli möödunud aasta nominent kategooriates parim draamaetenduse suurvorm (mille muide võitiski!), parim lavastaja (varem ka Eesti Draamateatris lavastanud Viktor Rõžakov), parim naisosatäitja (Ksenia Rappoport, kes kahjuks eesti etendusel ei mänginud) kui ka parim meesosatäitja (Jevgeni Mironov, Vitali Kištšenko, Igor Gorodin). Kištšenko mängis Eestis ka! Ja KUIDAS veel mängis! Kategoorias “imeline-oma-silmaga-ära-näha”. Laval oli ka Eestist pärit näitleja Ilja Issajev. Muide Venemaal mängitakse seda erinevates koosseisudes ja näitlejad saavad alles etenduse eel teada, kes mis rolli tollel õhtu etendab!

Etendus kui selline ongi sisult ja ülesehituselt, nagu publik osaleks Iraani-teemalisel konverentsil Taanis. Laval on moderaator ja ükshaaval tulevad sinna ettekandjad ning esitavad oma jutu…ent need muutuvad dialoogideks ja seda nii osalejatel omavahel kui ka ühepoolseteks dialoogideks publikuga…mis omakorda tekitab vaadates dialooge iseendas, kuna teemad on universaalsed. Vaid riivamisi poliitilised (lääne&ida kultuur), peamiselt siiski üldfilosoofilised ja muidugi jumal ei jää mängust välja. Eks paljudki teemad ole seal maailmanurgas (ja mujalgi) just usuga seotud. Kuid siin on tegelaste vahel ka eraelulisi sidemeid ja seega liigub tasand väga mitmel kihil kordamööda ja korraga. Lavastuslikult mängib rolli ka video, sest vahepeal, eriti just järgmise esineja teadustamisel, lülitutakse green room’i ning ka ettekanded tulevad lähiplaanis taustal.

Vast just “vabadus”, mis praegusel koroona-ajastulgi mõnede jaoks taas eriti teravalt päevakorda tõusnud, oli ka kogu siinsete teemadevõrgustiku allhoovuseks. Nii isiklikul pinnal iseendas ja lähisuhetes kui ka üldisemalt kultuuris ja ühiskonnas. Ja lõpuks jääb siiski tunne, et ÕNNEKS oleme juhtumisi siia Euroopasse sündinud. Meie isiklikud mured on tegelikult tillukesed mõnede teiste riikide terve rahvuse või ühiskonnagrupi murede kõrval (kuigi meie endi jaoks on ju meie mured näiliselt tihti suuremadki). Olla või mitte olla…kas “olemine” on lihtsalt eksisteerimine või tuleb selleks ka tunda-mõelda-tegutseda?

Selle materjaliga on tööd alustatud ka Theatrumis, kus plaanitakse lavastus järgmisel aastal välja tuua eesti keeles.

"Gorbatšov" on käesoleva teatriaasta suurim teatrielamus! Ent kirjutasin sellest juba kevadel pikemalt ning sügisel enam uuesti vaatama ei läinud, et anda niigi väljamüüdud etendustele rohkem ruumi neile, kellel see veel nägemata. Minu Russian Case baasil nähtud ja sellest kirjutatud peegeldust saab lugeda siit: https://danzumees.blogspot.com/2021/04/gorbatsovgorbachev-rahvuste.html

22.10 Sakala 3 teatrimajas

Kuldne Mask Eestis tõi Peterburist külla ka sealse nukuteatri - Teater "Karlsson Haus"

Mängiti meil küll kolme lavastust, ent kuna näiteks Lindgreni lugu on tuttavam, siis valisin võõrama, ehk “Lugu ausõnast”. Venemaa teatriauhindadest tõi see lavastus tegijatele Aasta parima nukuteatrite lavastajatöö tiitli. Lisaks ka parima nukulavastuse, kunstnikutöö ja nukunäitlejatöö nominatsioonid.

Nominent Anatoli Guštšin kahjuks Eestis mängimas polnud, aga Denis Polevikov’i ja Renat Šavalijev küll. Kolmandat meest ära ei tundnudki. Kuid mis eriti mõnus, siis kõik 3 väga erinevad, täiustamas teineteist igaüks ise küljest. Samas kõik jätsid mulje, nagu 19.v 20.sajandi alguse sirgeselgsed kadetid. Relvadeks seekord hoopis muinasjutud ja nukuteatrivahendid, millega võideti hetkega kogu (nii kahju, et pooltühi saal) enda poolele. Eestikeelset teksti lavanurgast väga tabava müstilise kajaga IDEAALSELT esitamas Leino Rei! See andis nagu veel oma tasandi juurde! 

Vaatad seda lavastust ja saad koheselt aru, et nukuteater siin on tõesti maailma tippklass. Segu traditsioonilisest "laualmängust", moodsate ja kavalalt efektiivsete lavastajatrikkidega (see rippuv roostes mägiraudtee lift, mida nii huvitavalt ära kasutati!!!) Ka lauas endas maagilised luugid ning igale lapsele inspireerivaid fantaasialendudele tiibu oma nuku- ja rollimängudele, sest kus on luuk, seal ka redel…ja loomulikult avanevad sealtkaudu uued maailmad, uued mängumaad! 

Ütlematagi selge, et see kõik oli silmadele (ja hingele) nii-nii ilus! Ei mingit allahindlust, et lastele, kes ju ei tajugi peeneid nüansse, otse vastupidi- just eriti nõudlikult pingestatud, sest “mäng” tehakse nendele kõige suurematele “ekspertidele”, kes ise ka iga päev ju MÄNGIVAD! Tegelikult on pealkiri natuke eksitav…“Ausõnast” küll, aga mitte “lugu” vaid “lood”- ja tervelt 3 tükki! Ausõna olulisusest. Kõik lugudena ka nii huvitavad ja (minu jaoks olidki tõesti) uued. Jutustajad ja mängijad vahetusid igas loos, nõnda sai iga näitleja olla “põhijutustajaks” ühes. Õhinal mäng, dünaamika näitlejate vahel, nukumäng- vahepeal isegi kolmekesi ühe poisikese kallal, segades inimesi  ja nukke, valgusemaagiat, varje- nii hea oli, et vaataks uuesti ja kade meel, kes said ka sama teatri Vahtramäe Emilit näha!

25.10 Rahvusooperis Estonia

Moskva Teatr Sovremennik “Kogutud teosed” lõpetas minu jaoks tänavuse festivali. Kuigi nende tänavuste suurepäraste teatrielamuste seas pisutki keskpärasem torkab ju hoopis teismoodi silma. Ja seda see Viktor Rõžakovi lavastus oli. Jevgeni Griškovets on hoopis teistmoodi teravate lugudega varem endale nime teinud. Ei tundnud neid näitlejaid, ega ka kogu teatri juhtide vahetuse tausta, mida hiljem lugesin ja sestap tekkis arvamus pelgalt selle põhjal, mida lihtsalt oma silmaga lavalt nägin. 

Loo lähtekohaks on see, et ühe vanema pereema mees on surnud ja tal pole enam vaja suurt uhket korterit. Sestap on otsustanud selle mingile tõusikust uusrikkale maha müüa. See on olnud ju ka koduks tema kolmele lapsele, kes samuti külla saabuvad, et viimast korda vana koduga hüvasti jätta. Peresidemed ja vana eluga hüvastijätt ning uute alguste võimalus (mistahes eas) ning otsustuskindluse olulisus pannakse luubi alla ja paljuski kurbnaljakate toonidega. Need 3 last ka igaüks isemoodi karakteri ja eluga, polekski nagu sama pere lapsed, ent oluliste asjade ühendusjõud on ilmne. “Kodu”gi on lõppude lõpuks siiski “inimesed”, mitte maja või korter ja kui seda “inimest” enam pole, siis on ehk tõesti aeg uus “kodu” leida. Vanast lahtilaskmine võib ja kas ka peaks(?) muutuma eesmärgiks omaette kui just ei tahagi jääda vanasse elupäevade lõpuni. 

Publik selgelt armastas peaosalist, ehk lesestunud ema mängivat Marina Nejolovat. Imetles, justkui sõi ta peost mida iganes too ka lavalt ei pakkunud. Huvitav, aga minu jaoks täiesti keskpärane…isegi võiks öelda kiretult laisk mäng. Kui ma mõtlen kasvõi meie Vene Teatri, no näiteks Tatjana Manevskaja peale, oleks saanud tunduvalt huvitavama "rolli". Tundub, et proua ei pea pingutama, sest ta läheb rahvale peale ka lihtsamate vahenditega. Olles mänginud Siberi habemeajajas Tolstoi ema, olen teda siiski varem kinolinal näinud, ent ei viinud kokku. Palju rohkem särtsu oli paaris meesnäitleja - uusrikkas ning ka nooremas - naljakalt vaid ülakeha lihastega perepojas. Muidu võiks lavastuse isegi täiesti lihtsakeseks liigitada, aga siin toimub üks jahmatav lavamuutus, mis tõesti ahhetama paneb ja on tähelepanuväärne. See kuidas vaatajate silme all kogu lava korteriks muutub! Tõeline teatriime. Arvestades seejuures, et tegemist oli ju gastrolliga!

----

Kuldne Mask Eestis kodulehel on kõigi südamerahuks üleval juba pilt tekstiga "Kohtumiseni 2022!"

Ootame pikisilmi!

----

Ülal kasutatud fotod on pärit vastavate teatrite kodulehtedelt, "Kuldse mask"i auhinnafoto Kuldne Mask Eestis kodulehelt.