neljapäev, 25. aprill 2019

Pikk päevatee kaob öösse - Vanemuine


Tahaksin seekord alustada teatrielamuse vaheajast, mil Vanemuise väikse maja kohvikujärjekorras seistes, kuulsin tahtmatult pealt enda selja taga seisnud kahe, vanuse poolest keskea ülemises otsas oleva paari vestlust. Õigemini olid need prouad, kes omavahel seal etendust lahkasid. Kõigepealt toodi välja, et trupis mängivad isa ja poeg - Hannes ning Rasmus Kaljujärv ja seda nähti Anu Välba hommikusaates. Aga daamid olid väga üllatunud, et isa ja poja suhe ei olegi loo keskmes, vaid pigem on tegemist kogu disfunktsionaalse perekonna omavaheliste risti-rästi suhete ja sidemete rägastikuga ning pea- või keskseks tegelaseks on hoopis pigem pere ainuke naisterahvas.

See vestlus viis mu mõttele, et keskmine eestlane ei pruugigi üldse teada, millise klassikuga on selle materjali autori puhul tegemist. Olgu öeldud, et minu jaoks oli seekordne, Üllar Saaremäe lavastatud "Pikk päevatee" juba neljas erinev tõlgendus Eugene O'Neill'i Pultizeri võitnud näidendist.

Kuid mõni sõna siis ka tutvustuseks autori kohta, sest selle materjali puhul on teadupärast tegemist suures osas autori enda elu dramatiseeringuga ning tema enda elu ja üleelamised on tegelikult üpris olulised, et näidendit täies mahus mõista.

Kirjaniku ema ja isa nimed olid ka Mary ja James, nagu näidendi emal ja isal, ning vanem vend, kes muide jõi end surnuks 45 aasta vanuselt - tema nimi oli Jamie, nagu Rasmus Kaljujärve tegelaselgi. Näidendis oleks vanematel nagu 3 poega, kellest noorim - "Eugene"i nimeline suri juba lapsena. Eugene kirjutas "Pikk päevatee kaob öösse" näidendi sisu vahetult oma enda 1912-1913 aastatel tuberkuloosihaiglas veedetud aja kohta. Eugene'i väimees oli muide temast vaid aasta noorem, maailmakuulus filminäitleja Charlie Chaplin. Eugene tegelikult ütles oma tütrest lahti, kui too 18 aastaselt 54-aastase Chapliniga abiellus. Nad ei kohtunudki tütrega enam pärast seda kunagi. Kusjuures Eugene'i vanemast pojast sai alkohoolik, kes tappis end 40 aastaselt ja tema teisest pojast sai narkomaan, kes samuti tegi aknast välja hüpates enesetapu. Ka Eugene O'Neill ise oli aastaid depressiooni ja alkoholismi küüsis, kuid suri haiguse kätte. O'Neill kirjutas 31 täispikka näidendit. 4 eest neist, sh. "Pikk päevatee kaob öösse" võitis Pulitzetri. Lisaks on Eugene Nobel'i preemia laureaat (selle sai ta juba enne "Pika päevatee..." kirjutamist). Psühholoogiline realism on tema kõige tugevam pärusmaa. Koos Tennessee Williams'i "Tramm nimega iha" ja Arthur Miller'i "Müügimehe surm"aga, peetakse just "Pikk päevatee kaob öösse" üheks kolmest parimast USA 21.sajandi näidendiks.

Nagu ütleb Wikipedia: "Eugene O'Neill'i teostes oli oluline motiiv udu, mis sümboliseerib kogu inimese elu hämarust, tema subjektiivset ja ebareaalset maailma, inimese petlikku optimismi. Tema tegelased eelistavad enesepettust ja seda, et neile valetatakse."
Kõik see avaldub ka "Pikk päevatee kaob öösse" näidendis.

Olin alguses väga ootusärev ja mõtlesin, et kogu trupp ja tervikkooslus näib vähemalt kavalehel ideaalsena. Piret Laurimaa, kuigi pisut noor Mary’i rolli jaoks, mängib end osavalt õigesse vanusesse, kuid kasutab oma “tavalist” mängimisel kasutatavat heietavat intonatsiooni ning nõnda mõjub huvitavana vaid nendel hetkedel kui laseb narkouimal endast välja paista. Aga need "hetked" on kahtlemata ootamist-vaatamist väärt! Lisaks meeldis mulle väga, kuidas Piret publikuga silmsidet pidas - ta võitles justkui nõnda ka vaatajate poolehoiu eest. Pisike, aga oluline nüanss või isegi trikk. Kui võrrelda eelmise eestimaa-Mary, ehk Ülle Kaljustega, siis veel esietenduse rollijoonises polnud paika loksunud sellist "teekonda", nagu näiteks Ülle (Karusoo lavastuse) pika päevatee jooksul üha rohkem ja rohkem narkouima vajumisel, kuigi minu arvates on ju selle tegelase puhul vast kõige magusam näitlejameisterlikkuse mõttes välja mängida - alguses virge, enne kui ta "jälle" patustab ning hakkab teekond alla, siis muudkui hullemaks ja hullemaks olukord vaikselt ning märkamatult peaks muutuma. See võis seal muidugi liiga peidus olla, aga minu kui vaatajani see seekord siiski ei jõudnud.

Rasmus Kaljujärv lausa üllatas oma ebausutava mänguga. Kahjuks tema pikem purjakil-lõik sattus veel kõigele lisaks tüki lõpuossa, mis kolinal kogu tervikväärtust alla kiskus. No mitte üks gramm ei uskunud sellist mängu. Õigemini siit paistis näitlemispingutus nii tugevalt läbi, et laval oli mitte joodikust perepoeg, kes oma noorema venna peale purjus olles kogu kadeduse ausalt välja valab, vaid "näitleja, kes mängib purjus inimest". Kogu sisuline jutt muutus mõttetuks, sest vaataja mõte jäi sellesse kohta pidama - näitleja üritab tuikuvat meest mängida, kes oma olemuselt ei näita millegagi, et ta ka muidu suur napsi- ja litsedelembene on. Ebaaus mäng, mis pole ühestki otsast läbitunnetatud. Esiteks kui niimoodi kõvasti ja korralikult purjus inimest mängida, tuleks komistada ja kukkuda ning sõnad peaks muutuma pehmeks ja mingis mõttes isegi sogaseks. Ja tõesti, võib vastu vaielda, et eks inimesed jäävad erineval viisil purju ja mõni käitub väga sirgeselgselt, olles ise maani täis, kuid siin oli kogu tegelase keemia ja olemus paigast ära. Hämmastavalt kehv mäng, kuigi välimus sobis sellise välimusega vanematega ideaalselt kokku.

Õnneks säras isa - Hannes Kaljujärv ka poja eest. Tema mängus oli vinget powerit ning laval enda kehtestamist nii näitlejana publiku kui ka oma karakteri, ehk ka loo sisus endas näitlejana oma lavapere jaoks. Karakter, nagu meri - vahepeal tormine ja keevaline, siis jälle rahulik... nagu võiks uskuda, et ka elus selliste - kahe poisi isa, kellel tuleb natuke nende mõlema eest rabada, aga kasvatuses on juba vead ammuilma tehtud ning nüüd ei jää muud üle kui kehvastikasvatatud hapusid vilju maitsta. Hannes on praegu oma tippvormis, aga ilmselt nende keemiad ka lavastaja Üllar Saaremäega sobivad, sest ka varasemad kahe mehe ühistööd on ikka ja jälle õnnestunud. Eelkõige meenub Rakvere kunagine suvelavastus, McDonagh'i "Üks pealuu Connemaras".

Veiko Porkanen näitas, et tema “Midagi tõelist” superroll ei olnud erand, vaid sellest püssist võime veel palju kõvasid pauke kuulda. Tema karakteri puhul tuleb arvestada, mis ajas see kõik toimub - toona polnud tuberkuloos nii lihtsalt ravitav ning selline diagnoos pigem tähendas peatset surma. Tegelikult võib-olla kõik pere probleemid võisidki peamiselt johtuda just nimelt Veiko karakterist - ema vajas drooge, et unustada poja haigus - oli ta ju kaotamas oma teist last, isa vajas murede uputamiseks alkoholi - tema ju teadvustas endale olukorda täiesti. Vanem vend tundis kadedust ka tähelepanu pärast, sest nii ema kui isa olid haige poja pärast tunduvalt rohkem mures ja ärritatud. Eks neil kõigil oli ka muid muresid, eriti emal, kes oli ilmselgelt jätnud oma isakodu, kus ta sai tunda end printsessina, kuid nüüd pidi kuulsast näitlejast mehe varjus oma elust loobuma ning lapse kodus kasvatama-kantseldama. Vast see naiste eneseohverdus, mis eriti praegusel ajal vägagi kõnekaks jälle on kujunenud, sest mis õigusega mehed seda kui enesestmõistetavuseks peavad, et naine paindub mehe tööde ja tegemiste järgi ning naised justkui peaks oma elust loobuma... nii see on olnud, aga tänapäevamaailm on loonud ja üha rohkem loomas õigeid korrektuure, kus kõik on võrdsed. Suured asjad on tehtud, aga peenhäälestus, mis on tegelikult sama oluline, on ju alles veel käimas. Kahju, et seda kuidagi rohkem tükis esile ei tooda, sest see muudaks kogu konteksti kõnekamaks.

Kärt Tammjärvel on vaid sutsakas mängida, aga väga positiivselt üllatavalt ladnam ja rahvalikum, tabavalt leitud vorm mängida sellist ajastule kohast "madalama klassi" naisterahvast, ta nimelt on pere teenijanna. Huvitav, et siin pole sisse toodud seda, et seelikukütist perepoeg temaga kasvõi möödaminnes mehkeldada üritaks, kuigi see on justkui siia ridade vahele kirjutatud, sest miks muidu see tegelane, ega ometi vaid selle ühe, võrdlemisi ebaolulise stseeni pärast?

Eugene O’Neill’i klassika on ju sisu ja loo mõttes väga tugev psühholoogiline draama ning vast need, kes pole varasemaid versioone näinud, saavad siit nö. "vajaliku kätte", sest tegemist on väga klassikalise lähenemisega. Kui ei teaks, et see on Saaremäe lavastus, võiks arvata, et see on näiteks Enn Keerdi oma, kes armastab lood väga üks ühele lavale panna. Miski ei reeda, et siin oleks eriliselt vaeva nähtud lavastusega või selle peenelt mõtestatud kujul lavale toomisega. Vast just eelkõige lavastajakäest ning teatavast kunstilisest nägemusest tundiski kõige enam puudust. Esietendusel veel päris asjad paikaloksunud ei olnud. Mõnes kohas lavalt lahkumine ja tagasitulek tundusid läbimõtlemata ning kuigi ju Üllar ise on ka näitleja, siis eelkõige vast just näitejuhtimist oleks siiski olnud siin-seal rohkem vaja, eriti Rasmuse karakteri juures. Usun siiski, et mängides võivad ka teised, peale Hannese karakteri, kes tõesti vägagi paigas ning kõige huvitavamalt lahendatud oli, natuke või mõne puhul kõvasti rohkem elama hakata. Ega see "lihtne tükk" ja ammugi mitte "lihtsad karakterid" mängida ei ole, kuid kui õnnestub, siis usun, et võiks päris rahuldustpakkuv olla nii mängijatele kui vaatajatele. Minu 4st “päevateest” on see kahtlemata nõrgim, aga see ei tähenda seda, et see üldse vaatamist ei vääriks.

Marion Unduski rohelisehõngulisele kunstnikutööle mõeldes, käin edasi-tagasi - ühest küljest geniaalne ja väga stiilne, nö. rohelise 50 varjundit. Seda nii tegelaste kostüümides kui ka interjööris, ehk toasisustuses ning tapeedis. Mu teatrikaaslanegi mainis oma ainsa tähelepanekuna pärast etendust, et tegelased omamoodi sulandusid tausta. Teisalt, kas see oli ikkagi natuke “liiga” üle võlli roheline? Kaldun arvama, et just selliseid stiilseid võtteid, nagu läbi kunstnikutöö kasutatud oli, oleks tahtnud näha ka sisulisemates lavastuslikes keerdkäikudes ning kirjutan Marioni töö kahtlemata üheks õnnestunumaks lavastuse komponendiks. Kuigi minu jaoks tegelikult on selle loo värv pigem pruun, mitte värskusele ja kevadele vihjav roheline... kuigi vanema venna kadedus võiks ka ju teatud mõttes sellele "rohelisele" ōigustuse anda. Ja oleme ausad, pruuni 50 varjundit poleks ju kaugeltki nii efektne olnud...

Narkoteema võis kunagi tunduda ehmatav ja jahmatav, ent tänapäeval see enam nii tugevalt ei mõju. Ravimitesse lõksu jäänud inimesi on nii erinevate teoste, raamatute-, filmide- ja teatrilavategelaste seas kui ka päris elus küllaga. Tänapäeva kontekstis kõnetabki see ehk kõige enam naise rolli seisukohast - keegi, kes on elanud oma elu teistele, leides lohutust vaid romantiseeritud mälestustest isakodus. Ühtlasi langevad inimesed väga lihtsalt süütundest tingitud tegutsemisse ning seeläbi lõputusse allakäigu nirvaanasse... alati ettekäändeks varnast võtta - peaasi, et täna veel elame, küll homme tegeleme probleemidega... Nõnda on ka süüd oma olukorra pärast lihtne veeretada homsesse - mida ei näe ega kuule, seda pole olemas. Võltsviisakuse maski taha peidetud valu on juba pigem normaalsus, mitte erand. Tollel ajal, kui me polnud massimeediast ja kõikvõimalikest üldistustest ja pinnapealsustest rikutud, siis siiski sõnadega haiget tegemine veel mõjus. Lugu ja tegelaste olukord on kahtlemata masendav ja lohutamatu. See on nagu külm dušš, kui mõelda pärast etenduse vaatamist, et tegelikult oli tegemist vaid ÜHE päevatee öösse saatmisega, sest siin on parandamatult aastate valu pinnaalt välja lastud. Nende inimeste elu läks, aga sealtkohast edasi... just nagu alguses kirjaniku elu tutvustades põgusalt välja tõin...

Hinnang: 3+ (No ei jäänud päris rahule, aga samas loo tugevus on nii kõva, et see paistab sealt siiski läbi ning on kogu ettevõtmise selgrooks. Oli ju ka häid hetki ja nüansse, mis ei lase teatrielamusele alla keskpärast hinnangut anda. Kui kasvõi vaadata siinse teksti esimest ja viimast fotot, siis saab sellest väga hästi aimu, mida silmas pean. Piret ja Hannes, kes seda lavastust ja perekonda ema ja isana kannavad, on väga võimekad näitlejad ning usun, et mõne mängukorraga jookseb ka muu paika ning siis võib seda "pikka", lavavälises elus natuke üle 3h kestvat tegelaste päevateed juba päris südantlõhestades vaadata. Psühholoogilise realismi üks eeliseid on see, et kuigi lugu on sirgjooneline ning tihti kõnetab otsesemalt vaatajaid igaühe enda isikliku elu ja kogemuste pinnalt, on sellistel eriliselt tugevatel tekstidel ka mitmeid allhoovuseid ning kihte, mis tulevad sealt esile alles need enda jaoks lahtimõtestades. Kes mõtestamisega tegeleda ei viitsi või ei jaksa, saavad ka selleta ühe korraliku ja lihtsaltmõisteteva loo kätte. Ega see O'Neill'i tähtteos põhjuseta klassikuks pole kujunenud!)


Tekst lavastuse kodulehelt (seal ja Vanemuise FB seinalt on pärit ka siised Heikki Leisi fotod):

Pikk päevatee kaob öösse

  • DRAAMA
  • VÄIKESES MAJAS
Eugene O’Neilli perekonnadraama


Tõlkija Mati Soomre
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Marion Undusk
Valguskujundaja Priidu Adlas
Osades Hannes Kaljujärv, Piret Laurimaa, Rasmus Kaljujärv või Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Kärt Tammjärv
See 1912. aasta augustipäev pole just parim perekond Tyrone’i elus. Ometi algas kõik nii lootustandvalt – täna hommikul ja ka palju aastaid tagasi. Lõpuni rääkimata minevikuvalud ja varjatud saladused, sõltuvused, haigused, enesehinnanguprobleemid – kõik masendav ja kurvastav, mis inimeste elus saab juhtuda, on järsku kohal ja esil ning tõest pole enam kuidagi võimalik mööda vaadata.
Eugene O’Neill, maailma draamaklassika üks vaieldamatuid tippe, kelle näidend „Pikk päevatee kaob öösse“ võitis ka Pulitzeri auhinna, on öelnud nii: „Armastan elu. Aga ma ei armasta elu mitte ta kenaduse pärast. Ilu on ainult väline kest. Ma olen tõsisem armastaja. Armastan elu alastiolekut. Minu jaoks peitub ilu isegi ta inetuses. Inetust pole minu jaoks õieti olemaski, sest vead on tihti üllamad kui voorused ja peaaegu alati läbinägelikumad.“
Esietendus 20. aprillil 2019 Vanemuise väikeses majas


kolmapäev, 24. aprill 2019

Soovitused maikuuks ja mida ise soovin ja plaanin vaadata veel enne suve


Vaatasin siin, mida veel suudab maikuu teatrikalendrisse mahutada, sest otsapidi hakkab suvi paistma ning märkasin, et päris palju maikuu teatripileteid on juba vaikselt otsa saamas või saanudki. Tallinna Linnateatri omad loomulikult, aga ka teistes teatrites on praeguseks juba viimased piletid veel alles parimatele paladele. 2 väga head lavastust saavad oma viimase etenduskorra ja nendele oleks kohe eriti mõistlik koht varuda.

Koostasin 3 nimekirja, mida mõtlesin ka siin jagada. Kõigepealt soovituslik 27 lavastusega list, millele veel praeguse hetke seisuga (kontrollisin) on pileteid saadaval maikuus kas Piletilevis või Piletimaailmas. Teine nimekiri on nendest 18st, mida ise tahaks näha maikuu mängukavadest. Kahjuks nendele enam kõigile pileteid polegi ning kõik kuupäevad ei sobi ka, aga jäävad siis tuleviku tarbeks paremini meelde. Ja viimases, ehk kolmandas tabelis on need 17 lavastust reas, mille etendusi veel enne suve lähen vaatama. Märgin ära need, millest siin ka pikemalt pärast etenduse nägemist kirjutan, juhul kui on soovi kunagi hiljem arvamusi võrdlema tulla...

MAIKUU SOOVITUSED:

33 variatsiooni - Vanemuine - Beethoveni ja Beethoveni uurija elulood ristuvad üle aegade. Imeline lavastus ja imeline muusika - suurepärased rollid Marika Barabanštšikovalt, Guido Kangurilt ja Ragne Pekarevilt. Mängitakse viimast korda!!!

AV Maria - Teater Kelm - Päris eriskummaline lugu ühest isast, tema tütrest ja veel ühest imelikust tegelasest. Futuristlik muinasjutt? Absurdne peredraama? Friiigiteater? Kodumaine pärl! Koppelmaa autoriteater.

Dekameron - TÜ VKA/VAT Teater - Noorte metsiku kirega tehtud teekond katkuaegsesse Euroopasse, kus seksuaalse alatooniga kelmilood on Aare Toikka osava lavastajakäe all saanud igavesti vinge kuju.

Emadepäev - Ugala - 4 ema, kelle igapäevaga samastuvad nii isad kui emad. Koomilised elupildid ja äge girlpower :) Emad ruulivad!

Ernesto küülikud - Must Kast - Põnev, naljakas ja armas teekond, millel üks seiklus ajab teist taga. Palju värvikaid karaktereid, kõigest 4 näitleja esituses! Sobib varajasest põnnieast vanavanemateni välja. Vahva lugu!

Hullemast hullem - Rakvere Teater - ülevõlli komöödia amatöörteatritrupist, kellel absoluutselt kõik nässu läheb, aga seejuures saab nalja nabani! Supertrupp!

Isa - Theatrum - dementne isa, kellega publik pannakse samasse olukorda. Harukordselt huvitava ülesehitusega ja Lembit Peterson teeb ulmeliselt hea rolli. Florian Zeller vallutab Eestimaa lavalaudasid ja need tema lood, nagu see Isagi, on väga hingepugevad.

Isamaa pääsukesed - Eesti Draamateater/NargenOpera - Kui ägedad naised hakkavad teatrid tegema, siis hoidku mehed oma piibud ja prillid. Draamateatri tipptrupp ja Kivirähki mõnusalt muhe lugu, kus naised on staarid, aga ka mehed saavad pisikestes kõrvalosades särada.

Ivanov - Eesti Draamateater - Uusberg on saanud hakkama lavastusega, mis on juba praeguseks käesoleva sajandi tähtlavastuste sekka mängitud. Tšehhov oma kõige ehedamas headuses. Tõeline näitlejatööde tulevärk ja sisuliselt sügav. Armastus ja armastusetus ning inimeste egod...

Kaukaasia kriidiring - Vanemuine - Tiit Palu on loonud mäeaheliku Vanemuise suure saali lavale, mille otsa tegelastel-näitlejatel tuleb ikka ja jälle ronida. Mäng toimub nii mäeotsas, selle jalamil kui poolel teel mäkke. Brechti muusikaline mõistulugu. Vapustas eelkõige lavastuslikus mõttes, aga kogu trupp on ülikõva! Kevadhooaja uuslavastuste 3 tugevaima seas!

Kunst - Von Krahli Teater/Lavakool - Mehed on küll nüüdseks juba lavakooli lõpetanud, aga see Reza klassika tuli neil nii hästi välja, et igati mõistlik veelgi mängida. Lugu ühest täiesti valgest maalist, mille üks kolmest mehest on kalli raha eest ostnud ja kuidas 2 parimat sõpra sellesse suhtuvad? :)

Kõik naistest - Endla - Seda on mängitud juba aastaid (mina nägin 2015), aga nii lahedat asja käivad inimesed üha uuesti ja uuesti vaatamas. Hea partner Ugala "Emadepäevale", mingeid paralleele võib täitsa kerge vaevaga tõmmata. Kõik naistest on ka vahvalt koomiline - naiste välimääraja :)

Mees, kes teadis ussisõnu - Vanemuine - Pepeljajevi nägemus Kivirähki modernsest klassikast. Füüsiline teater, mis pakatab fantaasiast. Mingid osad ka ei toimi, ent nendest saab kõrvale vaadata ja nautida seda plastmetsaelukate huvitava liikumise ning atribuutidega askeldamist.

Midagi tõelist - Vanemuine - üks põnevamaid asju, mis praegu Eesti teatrite mängukavades ja seda mängitakse istudes! Jutustajateater, aga nii pingeline, et pidevalt istud oma tooli eesotsas! Veiko Porkanen'ilt superroll!

Minu eesti vanaema - Vaba Lava/RAAAM - Julia Aug-i elulugu. Mida tähendab rahvuskuuluvustunne - see pole alati seotud sünnimaa või keelega. Mõtlemapanev ja väga huvitavalt ning stiilselt lavastatud. Nostalgitsemakutsuv.

Märter - Endla - Marius von Mayenburg on nagu Florian Zeller, kelle eesti teatrid on osanud maailmateatrist üles korjata. Seekordne lugu räägib ühest poisist, kes hakkab süvausklikuks. Kuidas see kõiki teda ümbritsevaid mõjutab? Sander Rebasest on saanud nii hullult hea näitleja, et iga tema roll on tipptase. Ja see oleks juhtunud nagu üleöö!

Once - Ugala - romantikata romantiline muusikal, mis on tuntud varem parima laulu eest Oscari võitnud filmina. Kuigi sisu on selline trafaretne, nagu muusikalide puhul ikka, siis tervik mõjub armsalt ja muusika ning lavastus oli väga hea. Priit Võigemast kohe väga-väga hea!

Paunvere poiste igavene kevade - Rakvere Teater - Urmas Lennuk on pannud terve Lutsu saaga kevadest talveni ühe etenduse sisse. Tuttavad teemad, aga lennuklikus tõlgenduses, mis annab vanadele lugudele uue hingamise. Palju lavastuslikke leide ning väga vahva trupp.

Piip ja Tuut Hamlet - Piip ja Tuut Teater - ehheee, see pole Sul mingi tavaline Hamlet, tavaline Hamlet ongi juba normaalsetel inimestel pähe kulunud... see siin on Piibi ja Tuudu Hamlet ja see on vingemast vingem Hamlet :) Naerda saab end upakile ja Siim Aimla live muusika seal juures annab veel erilise särtsu juurde.

Piip ja Tuut on lõvi Lõrr ja jänes Jass - Piip ja Tuut Teater - Täiskasvanutele on seal omad naljad ja lastele omad, aga kõik hirnuvad kooris kohe alguses kui Piibi klounijalg lavale ilmub, kuni vahva finaalini välja! Vaimustav!

Pilgatud pimedus - VAT Teater - See on viimast korda mängimisel, aga kui pole veel jõudnud näha, siis kindlasti tasub! Saksa lavastaja on lavastanud saksa näitekirjaniku ägeda loo, kus tegelikult on asi Eestiga kokku viidud ja sellepärast mõjub eriti kummaliselt omana. Laval areneks nagu mõni džunglis aset leidev sõjafilm, kus kaks meest mööda vihmametsade sügavikke rändavad ning omasid otsivad sõdurit kohtuvad igasuguste imelike tegelastega, aga lisaks ka iseenda ja teineteise deemonitega.

Pollyanna - NUKU - ameerika klassika on leidnud mõnusalt värvilise ja südamliku kodu meie koduses nukuteatris. Armas lugu orvust tüdrukust, kes läheb oma karmi tädi juurde elama, aga leiab sealt nii sõbra kui uue kodu. Nii lastele kui vanematele.

Stiiliharjutused - kirjanduse ja teatri mix. Kirjanikud ja näitlejad läbisegi, esitavad ühte, mõne rea pikkust juhtumit, nii umbes 40nes erinevas stiilis, hamletlikust, laste raadiomuinasjutuni, räpist kuni psühhodraamani välja. Üks ja sama lugu võib kõlada ja mõjuda nii erinevalt, aga kõik see ajab kõvasti naerma ja kõik need erinevad vormid mõjuvad väga andekate leidudena.

Surmkindlad asjad siin elus - Ugala - pileteid on vaid mõned viimased järel maikuu kõige viimasele etendusele. Perekonnadraama, kurb ja südantlõhestav, mõjuv. Aarne Soro ja Kadri Lepp teevad väga tugevad rollid. Andres Tabun perekonnaisana on vast kõige keskmes, kelle jaoks järjest need surmkindlad asjad ükshaavad muutuvad ebakindlateks...

Sweeney Todd - Vanemuine - kättemaksumuusikal. Tuttav ka kinolinalt. Karvade ja inimlihaga hõrgutised ajavad südame pahaks, aga oi kui hea on Lauri Saatpalu pahalasena laval ja Rasmus Kull kättemaksuhimulisena... Maria Annus särab ka ja üldse üks viimaste aastate parimaid muusikale teatrites.

Ära imesta kui Sinu maja süütama tullakse - Vene Teater - midagi sellist pole ma kunagi varem teatris näinud. Industriaalne tegevustaust, technomuusika, inimesed, nagu tantsivad robotid selles oravarattas. Kõige keskmes noor naine, kes üritab selgitada oma mehe surma, mis toimus tööd tehes... Ma tantsisin terve etenduse toolil kaasa... mõtlesin muidugi ka...

Ükssarvikute farm - Rakvere Teater - Urmas Lennuk on toonud eesti kirjandusklassika kolm kuulsat naist ja pannud nende vaimud elama Peeter Rästase vanaema korterisse. Lahe, lahe, lahe!

Siin nimekirjas pole näiteks NUKU Apelsinitüdrukut, mis on maikuus välja müüdud, aga aprilliks on veel pileteid! Samuti on siit puudu mitmed teised head lavastused, aga valisin enda arvates vaid need kõige-kõige paremad välja.


MIDA ISE TAHAKS MAIKUUS NÄHA, MIDA VEEL POLE NÄINUD:

All that goes right - Kanuti Gildi Saal - 2 tuttavat tantsijat Raho Aadla Voomavoosist...
Armujook - Estonia - Georg Malviuse lavastatud ooper
Charoni koor - Vene Teater
Doktor Dolittle - Endla - Tambeti fänklubile kohustuslik vaatamine, a seda kiidetakse muidu ka!
Lood kurjusest - Eesti Luguteater - päris inimeste lood, päris kohas... Tallinna vanalinnas.
Katariina I - Estonia
Knock out - Varius
Kuuvalgus//Sild - PolygonTeater - Tamuri sünnipäevalavastus
Me armastame ja ei tea midagi - Endla
Mida see E tähendab? - Raivo E. Tamme teatriprojekt
Olümpia - Vene Teater
Romeo ja Julia - Estonia - Prokofjev!
Sada ja üks - Varius
Tantsutund - Endla - Kadri Rämmeld!!!
Topeltwoody - Teoteater - see "woody" selles pealkirjas on Woody Allen...
Tuul kuu pealt - Ugala - seda lastetükki tahaks näha... kui vaid Tallinnas kordki mängitaks...
Vasjake - Vene Teater - visuaalteater, sõnadeta, fotodel tundub ülipõnev, aga kumbki kuupäev ei sobi.
West Side story - Estonia - Klassika. Malvius lavastab.

Täpsemalt tuleb uurida ka NuQ Treffi kava... sealt võib leida veel nii mõndagi...


KUHU ON PRAEGUSEKS PILETID TASKUS JA SAAB NÄHA VEEL ENNE SUVE (tärnidega on märgitud need, millest hiljem pikemalt siin blogis kirjutan, teisi mainin instas):

Etturid - Ugala*** - metsavendadest, Eno Raua raamatu järgi.
Tasa, vaikselt sõudvad pilved - Kuressaare Linnateater
Ööpiltnikud - ERM Teater*** - Gerda Kordemetsa uusim - lugu eesti esimesest pornopiltnikust :) Lüüs mängib!
Kolm versiooni elust - VAT Teater
Kiskja - VAT Teater
Naiste kool - Vanemuine*** - Moliere'i klassika... kindlasti saab naerda ja kindlasti on seal kostüüme
Põud ja vihm... - Eesti Draamateater
Loojanguekspress - Rakvere teater*** - Cormac McCarthy - Ei ole maad vanadele meestele...
100 M More - TÜ VKA/Tartu Uus Teater*** - Suure lemmiku - TÜ VKA lavakooli 12.lennu tudengite viimane(?) koolitöö
Üksi lehekuu põues - TikerKultuur*** - Loone Otsa eesti ajalugu lahkav lavalugu - põnev!
Armunud alkeemik - Kellerteater - üks mu kiiksudest - mustkunst... ja siin seda on...
Windsori lõbusad naised - Endla
Nukumaja, osa 2 - Eesti Draamateater
Onu Heinari lood - Tallinna Kammerteater - Indrek Taalmaa uus monotükk
5 grammi - Must Kast*** - uuslavastus vene keeles Silver Kaljula mängitud eestikeelsest narkoloost
Võlupood - Nuku - tundub põnev, et seal on mustkunsti integreeritud.
Armas luiskaja - Eesti Kunstimuuseumi teatriprojekt - Raivo E.Tamm ja Helena Merzin-Tamm

teisipäev, 23. aprill 2019

Minu eesti vanaema - Vaba Lava/R.A.A.A.M.


Vaba Lava ja R.A.A.A.M.i ühistööna jõudis lavale auteur Julia Aug'i autobiograafiline, dokumentaalse taustaga lavastus "Minu eesti vanaema". Ja veel MILLINE lavastus! Oma olemuselt on see lugudejutustamise-teater, aga dramatiseering ja sellele ülesehitatud lavastus on väga ilus ja väikestest lugudest, ehk stseenidest kokku kootud elukangas on voolavalt sujuv, sisaldades mitmeid ja mitmeid huvitavaid lavastuslikke ideesid.

Julia Aug'i nimi ei ole kaua mu teadvuses olnud. Vene teatri jälgimisega olen alles hiljuti hakanud rohkem tegelema, sest tundub, et näiteks Tallinna Vene Teatris tehakse väga põnevaid asju ridamisi ning möödunud aastal jõudsin esimest korda ka Kuldse Maski festivalile, mille viiest tööst neli olid vägagi kõnekad ja erilised lavalood. Tegelikult oli see seoses Mikomägi raamatuga, kus ta (vist läbi intervjuude) portreeris eri vanuses Eesti naisnäitlejaid. Siis jäi kõrvu, et ka Julia on üks nendest ning imestasin veel, et miks ma temast varem midagi pole kuulnud... nii piiratud võib olla peamiselt eesti ja inglikeelset teatrit jälgiva inimese maailmapilt... Nüüd seoses just selle lavastusega avardus see "maailmapilt" sellevõrra, et sain ühendada, et Julia oli see venekeelt rääkiv uus kultuurimaja töötaja filmis "Seltsimees laps"... ning IMDB vahendusel avastasin, et ta mängis ka mõni aasta tagasi (m)uchenik -filmis (praegu mängitakse seda Endla teatris "Märter" nime all ja soovitan VÄGA vaadata!)... ehk siis vähemalt 2 rolli olen temalt ekraani vahendusel näinud. Venemaal tuntakse-teatakse teda ka lavastajana. Ja nüüd ka Eestis! Juba etteruttavalt mainin ära, et südamest loodan, et see "Minu eesti vanaema" ei jää tal nüüd ainukeseks lavastuseks siinmail, sest ainuüksi selle põhjal võib uskuda, et tema loojapagasis on palju trikke varuks ning tema teatrikeel on vägagi eriline ja huvitav.

Nagu mainitud sai, siis Julia on ise ju ka filminäitleja ning väga sobivalt on ta oma eluloolises lavastuses integreeritud videopilti. Seda nii live-ülekandena kõrvallavalt kui ka taustapildina, kus on kasutatud ka palju fotosid. Fotod annavad juba oma olemuselt dokumentaalse lavastuse hõngu ning loovad elava paralleeli päris elu ja ajalooga. "Minu eest vanaema" ühel suurel laval oli tegelikult keskne pealava ja selle kõrval kaks kõrval- või satelliitlava. Keskel, ehk pealaval toimus suurem osa tegevusest ja mängust, aga publiku poolt vaadates vasakul oli üles seatud väike telestuudio, kus peategelane käis kaamera ees pihil. Paremal poolel pealavast jällegi said teised tegelased oma sisemisi mõtteid avaldada eraldi prožektorivalguses.

Tegemist on kakskkeelse lavastusega, kus vene keelt on küll vähem ja nagunii kogu tekst on risti teise keelde tõlgitud ning pidevalt jooksevad vastavalt kas eesti- või venekeelsed subtiitrid tõlkides kogu näitlejate poolt räägitava teksti. Kuigi tegelikkuses vähemalt eestikeelsete jaoks on see vähene venekeelne tekst ka muidu üsna lihtsalt mõistetav. Dokumentaalsusele annab omakorda duaalsuse ka tuntav mustvalge esteetika. Palju on kasutatud kujunduses ka paberit nii siin kui seal otsas laval taustadeks, mis jällegi sobib ideaalselt sisu, ehk nii "dokumentide" kui ka "kirjapoognaga" paari. Väga küps ja läbikomponeeritud stsenograafia igas mõttes (kunstnikuks on Venemaalt külalisena noor ja ilmselgelt väga andekas Polina Grechko)!

Lisaks eluloole on lavalugu ka justkui "aruanne" - miks Julia end eestlasena tunneb. Mis siis sellest, et ta Leningadis sündis ja eesti keelt ise ei oska. Tema elu on lihtsalt kulgenud nii ja teatud põhjustel, mis ka etenduses jutuks tulid, selgitavad seda kõike. Tähtis on ikkagi lõppude lõpuks see, kellena inimene ennast ise identifitseerib. Üles kasvas ta Narvas ja lõpetas siin ka keskkooli. Tal on ju eestlastest vanavanemad ning seega päritolujärgne õigus ka end eestlasena tunda. Kummaline, kuidas meil meedias tembeldatakse Hollywoodi staare "eestlasteks", isegi kui neil on vaid keegi lehma lellepoeg meie maalt pärit, aga kui inimesel on Venemaaga seotus, siis on kohe probleem. Kuid see siin pole Julial mingi hala, vaid soe, meenutusterohke ja armas, kohati ka dramaatiliselt šokeerivate lugude põimik. Lisaks kutsutakse üles enda vanavanematele mõtlema... ju sellepärast, et laval ka kootakse, tuli minul näiteks kohe meelde, et minugi vanaemad õpetasid mind kuduma ja heegeldama. Vanaisad õpetasid traktorit juhtima ja linnupesi kokku klopsima ka. Lisaks olid maal ju ikka koerad... nagu ei jää ka Julia loos ja laval (Jaak Printsi kehastuses) koer olemata :) Ja minu puhul eks seegi ole ilmselt just tänu vanaemadele, et küpsetamispisik kuhugile sügavale sisse on jäänud... Mõnus oli neid Julia mälestusi enda omadega kõrvutada ning hetketi lasta mõtted vaadates ka oma vanavanematele "külla".

Julia eesti vanaema õpetas talle eesti keelt ja tänu temale näiteks õppis armastama mannavahtu piimaga ja kindlasti palju muudki. Kummaline, aga pole seda mannavahu-söömist kunagi eriti eestlaslikuks pidanudki... aga see on ka üks iseenesest mõistetavusi, mida oligi niimoodi kellegi teise näpuga näitamise peale mõnus tähele panna. Kindlasti on veel mitmeid asju, mida ei oska otseselt eesti lapsepõlvega siduda vaid tunduvad justkui universaalsed. Mina kolisin lapsena Soome elama ning seal näiteks ei mängitud kunagi lurtsu, ega 7 pulka, uka-ukast, ega heeringa-heeringast rääkimata... Samas nendel asjadel võivad ka vene juured olla. Kama ilmselt on väga eestilik, aga kohukesed on vist hoopis Lätist... kuigi tunduvad ka väga eestiga seonduvad... vähemalt Soomes ja Rootsis elades vaadatuna. Põltsamaa tuubimarmelaad ja ilmselt samuti kusagilt idapiiri tagant pärit Kosmos-e tuub, mis arvatavasti tuligi üldkasutusse tänu kosmonautidele toodetud toitudest. Kuid nagu näha, siis nostalgitsema kisub sellistele asjadel mõtlemine paratamatult. Ja eks vanavanemad mängivadki ju suurt rolli just nimelt lapsepõlves, mil meie juured juurduvad. Minul Soomes elades, elasid kõik vanavanemad Eestis ning nõnda jäid ka minu juured siia. Sestap leidsin ka tee siia tagasi. Kuid minul, eesti keelt rääkiva ja siin sündinud inimesena oli see tunduvalt lihtsam. Julia peab võitlema - tõestama dokumentidega, et tema vanavanemad olid eestlased ja nõnda peaks ka temal õigus olema eestlaseks olemiseks. Pean siinkohal eraldi selle välja kirjutama, et mina olen ülimalt uhke, et Julia ON eestlane ja tunneb end eestlasena.

Kõige selle huvitava lavastuse ja eluloo juures ei saa unustada näitlejaid, kes selle kogu teekonna elustavad. Eriti just selle trupi puhul! Mängima on otsustatud valida eranditult eesti keelt emakeelena rääkivad näitlejad, aga nad on võimekad ka venekeelses mängus. Mirtel Pohla kehastab Juliat sellise sügavusega, et saab sellest hingevalust väga hästi aru, mida antud olukord on Juliale tekitanud ning mida ta endaga kaasas kannab ja tunneb. Kuigi see ilmselt pole pidevalt tal meelel ning ega see ju ka elamist ei sega, aga nii palju on see siiski teda inimese ja loojana mõjutanud, et loominguna laval on kogu lugu vaatajate ette jõudnud. Mingis mõttes ju ka rusikaga näkku meile - kitsarinnalistele ja võõraid pelgavatele eestlastele, kellel kedagi võõrkeelset, rääkimata erineva nahavärvi või mõnes muus mõttes harjumuspärasest "tavalisest" erineva omaks võtmisega raskusi on. Ja õigusega paneb ta meid sellele teemale oma mätta otsast mõtlema! Meie ühiskonnale on seda kahtlemata vaja. Vaja oleks seda ka kindlasti paljudele teistele ühiskondadele. Kuid sinisilmselt elab lootus õhus, et kui rääkida, rääkida ja veelkord rääkida, siis ehk muutub kõik normaalne normaalseks ja üha rohkem saadaks aru, et me kõik oleme samasugused inimesed. Samasuguste vajadustega tunda armastust ning kuuluvustunne on kahtlemata ka üks olulisi selle teema tegureid inimese iseenese identifitseerimiseks. Mingil kummalisel kombel tunnetasin ma kuidas Mirtel kanaliseerib Juliat. Juuksevärvi sarnasus on muidugi väline, aga tema mäng annab aimu, et ka seesmiselt tunnetab ta oma prototüüpi ning just nimelt läbi tema Juliat me laval saamegi jälgida. Tuntavalt ehedalt tabatud just see olemus, mis minul on Juliast tekkinud (lavastaja oli ka ise Tallinna esietendusel kohal ja tuli aplausi ajal lavale). Kiitust väärib ka Mirteli oskus silmadega mängida. Seda juhtub harva, kui suurel laval keegi julgeb ja eelkõige suudab seda teha. Antud juhul muidugi aitas kaasa kohati ka ekraanile suurel kuvamine, aga esimeses reas istudes märkas seda ka mitmetes misanstseenides, mida suures plaanis näha ei olnud.

Lisaks Mirteli suurepärasele peaosale, oli terve trupp vägagi tippvormis - lausa suurepärased rollid ka Ülle Kaljustelt, Jaak Printsilt, Gert Raudsepalt ja Laura Kukk'elt. Isikliku mängumaitse eelistuse kohaselt tõusis eriti Jaak Prints esile oma pisikeste - tõsiste ja koomiliste karakterisutsakatega. Gert ja Ülle olid siin pigem "head, nagu alati" ja nad tõesti on HEAD! Küll jättes uued tahud endast kui näitlejatest seekord paljastamata, aga see pole sugugi etteheide - ega alati ju ei peagi kui sobiv arsenal on ka muidu käepärast võtta ning võimalik utiliseerida just selle lavastuse rolli tarbeks. Kuid Laura jaoks oli see vähemalt minu siiani nähtud rollidest üks tema kaalukamaid ning noorimana trupis ka kohati väga vajalikku "plika" tasandit sisse tuues. Juba NUKUs eelmisel aastal esietendunud "Noored hinged" andis aimu, et temas on palju rohkem peidus kui kooliaegsetes lavastustes ta välja lasi paista. Hea kui näitleja areneb, ehk pigem suudab ja saab areneda mängides edasi ja see protsess on Laural käimas.

Kõige meeldejäävaimad ja ühtlasi ka ilmselt lavastuse kaks särtsakaimat lõiku olid minu jaoks "ühiselamu"-stseen ja "komnoorte-trio". Ühiskorteris, kuidas Mirtel pesu nöörile riputas - midagi uut ja ennenägematut ja sellepärast kogu selles teatavas tohuvapohus, riputades pesu küll üle nööri, kuid lastes sellel lihtsalt pohhuistlikult maha kukkuda ja seda terve pika pesunööri jooksul muudkui uuesti ja uuesti, see visuaal on ehe ja lahe vaadata ning jälgida. Ja siis see kummaliselt naljakas kolmik - kes keda tahab ja kes kellega mängib. Lasteaed ja kool tulid meelde, vahet pole kas komnoored või muidu noored. Armastus ei vaata, kas Sul on pioneerikaelarätt kaelas või komsomolimärk rinnas, aga idealistlikud eesrindlikud komnoored ju ometi teevad seda :) "Sarvedega Lenin" tõi taaskord meelde selle, kuidas meid lapsena hirmutati, et kui Lenini joonistamine on keelatud, sest kui Sa just kunstnik pole, siis ei suuda Sa teda piisavalt aupaklikult hästi joonistada ning miilits viib selle eest kindlasti vangi. Meelde tuli ka see kui klassijuhataja mu direktori kabinetti saatis, sest olin 25.12 kohale oma õpilaspäevikusse küünla joonistanud ning selle alla "JÕULUD" kirjutanud... aga see on sellise tähtsa asja, nagu PÄEVIK rüvetamine. Lisaks ei tohtinud lasta enda lollitada Kristusest ja selle uskujatest. Nõukogude lastel olid näärid ja seda pühitseti aastavahetusel.

Omamoodi armsaks kujunes ka vanaema (Ülle Kaljuste) ja Aadu (Gert Raudsep) kohtumine. Juba mainutud Jaak Printsi koer ei lähe vist kunagi meelest ja sama meeldejääv oli klaasiga pähe löömine ning vastava heli tekitamine. Nööpide kasutamine loomade toiduna, paberlennukid jne jne jne... väga palju mõjuvaid stseene ja nendesse pikitud toimivaid lavastuslikke detaile, mida on vaja hea lavastajatöö kaudu saavutatud teatriimede austajatel endal oma silmaga näha, et seda "imet" ise tabada.

Kiidusõnu tahaks jagada veel videokunstnik Laura Romanova'le, kes kogu selle filmilise tausta on kokku mixinud, Ardo Ran Varrese originaalmuusika ei nõrgu emotsionaalsusest, kuid just piisavalt aitab nostalgitsemisele kaasa, Priidu Adlase valguskunstis on märgata Priidulikke tugevusi, eriti mis puudutav kohtvalgustuse kasutamist. Ent ka maheduse toonid ja üldse nende "mälestuselike" valge-musta-pruuni toonide võidulepääsemisel aitab ta oma valguskujundusega kaasa. Nagu öeldud, siis lisaks tugevale stsenograafiale, on Polina Grechko kostüümid ajastusse ja karakteritele igati sobivad ja annavad detaile juurde, mis terviku väärtust ja ilu tõstavad.

Hinnang: 4+ (Senise teatriaasta kõige tugevaim autoriteater! Väga meeldis nii sisuline pool kui ka teostus! Mõtlesin, et kui lõpuaplausi ajal seisma tõustakse, siis seisaksin kohe hea meelega. Nokamütsiga nooruslik lavastaja tuli ka ise lavale, aga tuim eesti publik jäi siiski istuma. Usun, et Narvas päris esietendusel seisti püsti. Tallinna esietendusel oli saal puupüsti täis kõikvõimalikke kohalikke kultuuritegelasi ja aplaus kestis küll tavalisest tunduvalt kauem ning näitlejad said rohkem kui 3 korda tagasi kummardama tulla. Ilus ja mõtlemapanev lavastustervik, mis ei tohiks külmaks jätta ühtki eestlast, ükskõik mis keelt ta ka ei räägi. Tõeline teatrielamus igas mõttes!)


Tekst (pisut mugandatud) lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

MINU EESTI VANAEMA

Autor ja lavastaja
JULIA AUG 

Kunstnik
POLINA GRECHKO

Videokunstnik
LAURA ROMANOVA

Valguskunstnik
PRIIDU ADLAS

Helilooja
ARDO RAN VARRES

Osades:
MIRTEL POHLA
ÜLLE KALJUSTE (Eesti Draamateater)
LAURA KUKK  (NUKU)
JAAK PRINTS
GERT RAUDSEP

Etenduse juht
LIISA LIKSOR

Etendus kestab 1 tund 45
 minutit, ilma vaheajata.
Lavastus on sündinud teatri R.A.A.A.M. ja teatrikeskuse Vaba Lava koostöös.
Lavastus on identiteedist ja küsimustest, mille inimene endale esitab: „Kes ma olen?“ Ning vastustest, mida neile püütakse leida. Lavastus räägib sellest, kuidas kaotatakse ja leitakse oma Kodumaad.
Lavastaja Julia Aug käis oma kodakondsuse säilitamiseks Eestis kohtute vahet 2010. kuni 2017. aastani. Kodakondsus, nagu ta ise arvas, oli tal alati sünnijärgselt olemas olnud, kuna ta vanaisa Oskar Aug ja vanaema Ksenia Klettenberg olid sõjaeelse Eesti Vabariigi kodanikud. Kord oli ta Eesti kodanik ja siis jälle mitte – üks kohtunik kinnitas kodakondsuse ning teine võttis selle taas ära. Vaatamata sellele, et Julia advokaat leidis arhiivist dokumendid, mille järgi Oskar Aug sai Eesti kodakondsuse 1918. aastal, uuendas Politsei- ja Piirivalveamet kohtuprotsessi mitmel korral. Samuti ei leidu üheski arhiivis dokumenti, mille järgi Julia oma kodakondsusest loobunud oleks. Hiiglapalju tolmuseid pabereid, pleekinud tõendeid, protokolle on kehastunud olematusest, mille taga on aga inimeste elud. Otsekui imedena ilmuvad välja haruldased säilinud fotod. Neile dokumentidele toetudes sündis Julial sisemine virtuaalne dialoog oma vanaemaga. Vanaemaga, kellega, ta isa sõnul ja ka fotode järgi, on väga sarnane. Vanaema suri siis, kui Julia oli kaheksa-aastane. Enne seda jõudis ta Juliat palju õpetada. Näiteks tikkimist ja kudumist, seda, kuidas tikkida mustale kangale värvilisi lilli. Ta õpetas ka seda, mida tohib ja mida ei tohi. Ei tohi näiteks istuda, käed rüpes. Võib lugeda, kududa, teha koduseid töid ja isegi magada, aga mitte logelda. Kogu oma elu, alates lapseeast, on ta oma vanaemaga vestelnud ja näinud oma silme eest tema nägu. Just sellest dialoogist, saatusest, fotode põhjal ärganud meenutustest, müütidest, kuivadest arhiivipaberitest, hüpleva käekirjaga tehtud märkmetest, mälestustest on tekkinud Julial soov rääkida, ühe inimese elust, kes armastab, unistab, elab… jutustada temast nagu tunnistaja.
Julia vanaema on see tugev niit, mis seob Juliat oma kodu, Eestiga.
Lavastus esietendub Vaba Lava Narva teatrikeskuses 10.03.2019
Etendustel on tõlketiitrid.

esmaspäev, 22. aprill 2019

Minu lemmiku rootsi laulja 2 laulu... ja natuke ka ühest ja mõnest teisest lemmiklauljast ka... ja oma hinge jagamisest...

Melissa Horn on juba viimased 10 aastat minu lemmik rootsi laulja. Avastasin ta tegelikult alles tänu tema teisele plaadile. Võib-olla Stockholmis elades kuulsin mõnda Melissa laulu ka varem raadiost, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu.

Kuid siis, 2009.aastal ilmus temalt plaat "Säg ingenting till mig" ehk "Ära ütle mulle midagi"...
Kitarriga naislauljad on alati olnud üheks mu nõrkustest. Seda vist alates Jewel'ist ja tema laulust "1000 miles away" ning seejärel ilmunud CDst "Pieces of you" (aastast 1995). Kõik laulud sellel plaadil on head, aga erilisteks lemmikuteks kujunesid "Foolish games", "You were meant for me" ja no plaadi nimilaul...



She's an ugly girl, does it make you want to kill her?
She's an ugly girl, do you want to kick in her face?
She's an ugly girl, she doesn't pose a threat
She's an ugly girl, does that make you feel safe?
Ugly girl, ugly girl, do you hate her
Cause she's pieces of you?

She's a pretty girl, does she make you think nasty thoughts?
She's a pretty girl, do you want to tie her down?
She's a pretty girl, do you call her a bitch?
She's a pretty girl, did she sleep with your whole town?
Pretty girl, pretty girl, do you hate her
Cause she's pieces of you?

You say he's a faggot, does it make you want to hurt him?
You say he's a faggot, do you want to kick in his brains?
You say he's a faggot, does he make you sick to your stomach?
You say he's a faggot, are you afraid you're just the same?
Faggot, Faggot, do you hate him
Cause he's pieces of you?

You say he's a Jew, does it mean that he's tight?
You say he's a Jew, do you want to hurt his kids tonight?
You say he's a Jew, he'll never wear that funny hat again
You say he's a Jew as though being born were a sin
Oh Jew, oh Jew, do you hate him
Cause he's pieces of you


Mõelda vaid, et Jewel kirjutas selle ja need teised selle plaadi laulud juba 24 aastat tagasi!
Elasin kunagi Hariduse tänaval (u.1997) ja meil käisid vargad... rumalad joodikud ei viinudki midagi muud kaasa kui alkoholi, katkise videomaki ja haarasid ka selle CD, millest lõppude lõpuks oli kõige rohkem kahju... Aga lisaks vargusele, rikkusid nad meie jaoks seal elamise ära... ei suutnud enam kodutunnet tagasi manada ning tuli ära kolida.

Suur lemmik "Foolish games" sellel plaadil on tegelikult hoopis klaveri, mitte kitarriga, nagu suurem osa Jewel'i laule... selle võib leida siit: https://www.youtube.com/watch?v=UNoouLa7uxA
Selles laulus, plaadil, on kohas kus ta laulab "Do you love Mozart?"... pisike, aga nii mõjuv detail, kus on mõned naljakad Mozartile viitavad noodid... need kõditasid alati mu kuulmismeelt ja tegid sellest igavesti "minu laulu".

Kuid ma tegelikult tahtsin ju hoopis Melissast kirjutada. Õigemini tema muusikat jagada, sest Jewel'it teavad ilmselt väga paljud, aga Melissat vast vaid käputäis võrreldes Jewel'iga. Eks neid akustilise kitarri või klaveriga tüdrukuid on veel mitmeid ja mitmeid, kes teevad sõnumiga muusikat või kelle elulugu on lugu omaette...

Melissa, pärast seda kui ta oma sügavasõnumiliste lauludega oli mu maailma raputanud, lõi pahviks ennekõike sellega, et näiteks kui see tema plaat 2009. aastal ilmus, siis ta oli kõigest 22-aastane, aga oskas juba siis kirjutada nii sügavalt valusaid ja elulisi armastuslaule. Nii ehedalt, nagu ta oleks kõik need valud enda nahal ja südames üle elanud.

Siin on see tema teise plaadi avalugu "Låt du henne komma närmare?" - Kas lasid temal tulla lähemale?




Kirjutan siia vaba käega tõlke, juhuks kui rootsi keelest aru ei saa:


Ma tahaks kohtuda kusagil sügavuse lähedal
olen olnud seal varem ja ma ei karda
Su silmad vahetavad valguse käes värvi
aga nad võivad vaadata nüüd, ma olen valmis.


Kas lasid temal tulla lähemale
kas ta oli ilusam kui mina
on päevi kui ma mõtlen
rohkem temale kui Sulle
ma kõnnin kõrval kuid jään maha
ma ei jaksa enam rohkem joosta
proovisin näidata Sulle pilguga
kuid see pole mina, keda Sa vaatad
see koht siin on kellegi teise oma ja ma pean leidma tee välja
Kuidas armastada kedagi, kes on varem armastanud kedagi teist?

Mäletan nii hästi kuidas teda esitleti
aga see olin mina, kes lasi tal sisse tulla
Ja ma olen proovinud anda kogu süü Sinule
kuigi südaval sees teen, et see on minu oma.
Seisame tänaval, vahetame lauseid pimeduses
linna ilusaima hotelli ees
ja Su käed paluvad mul tulla Sinu juurde magama
nag üks viis kuidas tänada tänase õhtu eest.


Kas lasid temal tulla lähemale
kas ta oli ilusam kui mina
on päevi kui ma mõtlen
rohkem temale kui Sulle
ma kõnnin kõrval kuid jään maha
ma ei jaksa enam rohkem joosta
proovisin näidata Sulle pilguga
kuid see pole mina, keda Sa vaatad
see koht siin on kellegi teise oma ja ma pean leidma tee välja
Kuidas armastada kedagi, kes on varem armastanud kedagi teist?

Mõnedel hetkedel võin tunda end üksikuna,
kui Sa mõtled, millest ma mõtlen.
Siis ma hoian kõvasti kinni ja surun end tugevalt Sinu vastu
nagu ta võiks siis kaduda…
Räägime harva kõva häälega meie tulevikust
me ei räägi kunagi kõva häälega sellest, mis meil on.
Sinu unistusi on üha raskem näha nüüd
ja minu omad on varsti kõik kadunud.


Kas lasid temal tulla lähemale…


Melissa laulud lõikavad minule tugevalt hinge, kuigi alati polegi ise nende samade valude küüsis, kuid suudan neid olukordi endale ette kujutada ning kaasa tunda või veelgi enam - läbi enese neid tunda (võib-olla see on see "näitleja" minus?) Mõnikord tunnen, et olen ise see teine pool, mõnikord lihtsalt tean kedagi, kes on vastavas olukorras või siis sellises olukorras olnud.

Millegipärast on läbi elu olnud inimestel minule kerge rääkida oma sisemistest mõtetest ja eriti valudest. Sellepärast olen pidanud kandma mitte ainult enda muresid, vaid ka paljude teiste omasid endaga. Nendele mõtlema ja neid omamoodi ka läbi elama. Võib-olla on see teinud minust seeläbi tugevama, võib-olla räägitakse neid lugusid, sest oskan kaasa tunda või isegi seoseid luua läbi teiste inimeste, ei tea. Nii see on olnud juba lapsest peale. Ka ema jagas minuga kõike, kui isa ta maha jättis, sõbrad on jaganud, kui neil on olnud raske ja kõige rohkem on tüdrukud tulnud ja nutnud mu õla peal. Ju siis jätan mulje kellestki turvalisest, kellele on kerge oma südant puistata. Päris huvitav oleks teada, miks see nii on? Kas kõigile tulevad nii võõrad kui omad oma hinge jagama?
Ainult mu oma lapsed millegipärast eelistavad oma "sellised" jutud pigem emale rääkida...

Siin on veel üks laul Melissalt. Tema viimaselt plaadilt, mis ilmus nüüdseks juba 4 aastat tagasi, ehk 2015. Septembris peaks ilmuma tema uus kauamängiv. Ootan seda. Üldse tuleb üks hea muusika-aasta, sest paljud teised lemmikud on ka just nüüd kohe uute CD-dega välja tulemas. Melissa läheb tuurile ka ning 25.11 esineb Stockholmis ja 4.12 Helsingis.

Siin siis "Dom två årstiderna" ehk "Need kaks aastaaega":




Ma tean, et seda on kuulda
Kui tema õhk puhiseb välja
Ja ta teab kuidas ma tunnen
Kui ma ei taha

Ta tahab täna üksi magada
Minu kõrval ta tunneb üksindust
Ma arvan, et see on nüüd paista
Et olen sinust näinud und

Ma ei suuda Sind unustada
Aga Sa pead aru saama
Et tema on mu elu ja mu kõik
Ja ma ei saa lahkuda
Ja kui ma olen petnud Sind, siis palun võta mu vabandus vastu

Mul on sõrmus sõrmes
See olin mina, kes seda palus
Kui on miski, mida ma kahetsen,
Siis on see see.

Istume köögis
Väljas on kevad
Ta räägib parematest aegadest
Ja ma naeran, nagu temagi

Ma ei suuda Sind unustada
Aga Sa pead aru saama ...

Peaaegu keegi ei tea midagi
Peaaegu ma isegi
Miski pole muutunud
Sellest ajast kui ma ütlesin kuidas oli

Me istume köögis
Väljas on talv
Ta ütleb, et tal on nüüd parem olla
Kuidas Sinul?

Ma ei suuda Sind unustada
Aga Sa pead aru saama…

esmaspäev, 1. aprill 2019

Märts 2019 teatrikuu kokkuvõte


Märts - teatrikuu! Ei tea kuidas teistel, aga minul oli tõeline TEATRIKUU! Pole kunagi käinud nii mitu korda ühes kuus teatris - 21 erinevat lavastust ühe kuu jooksul ära näha - huhhhh! :) Läksin korralikult ette oma plaanist 101 teatrietendust sellel aastal vaadata. Märtsiga sai üldse kokku 41 sellel aastal, seega 60 veel... No eks vaatame :) Aprillis hoog raugeb korralikult, sest 3.-17.04 olen tööasjus USAs (Orlando, Washington, Boston, New York). Sellel ajal katsun küll kirjutada tekste lõpuni, aga teatrisse loodan jõuda vaid New Yorgis (kus olen viimase nädalavahetustest).

Märts oli päris helde hea teatri suhtes. Terve senise teatriaasta tipud tulid selles kuus Parima autoriteatri, parima meespeaosa, parima alla 30 aastase, parima indie-teatri, parima helilooja, parima valguskunstniku, parima tantsija, parima dramatiseeringu, parima komöödia, parima põneviku ja parima laste/noorte teatri kategooriates. Terve senise aasta parima teatrielamuste TOP5 sekka ilmusid tervelt 2 lavastust! Eriti palju said märtsis täiendust autoriteatri, meespeaosa, 60+ vanuses näitlejate, uute näitlejate, originaalheliloojate, parima tantsija, parimate dramatiseeringute, parima komöödia nimekirjad.

Märtsi suurima teatriuudisena tooks esile uue teatri esimese esietenduse! Kellerteater sündis Tallinna vanalinna ja selle teatri eripäraks on see, et seal peamiselt tegeletakse põnevusteatriga - trillerid, õudukad, krimkad, kõik mis kuklakarvad turri ajavad ja naha hirmust kihelema :)

Kuna tõesti eriliselt palju teatrit sai märtsikuus vaadatud, siis otse loomulikult oli ka palju raskem sellel kuul pääseda siin äramärgitute sekka. Aprillis saab näha, kas on üldse mõtet rohkem kui see kõige parim välja tuua, sest hetkel on plaanid tehtud ainult 4 etenduse vaatamiseks (20, 27, 28 ja 29.aprillil). Kes instat jälgib, see saab teatrijuttudest seal natuke puhkust. Kui, siis mõni eluteatri pilt ameerikamaalt ilmub aprilli esimesel poolel.

Kuid pikemalt keerutamata - selleks ju siia lugema tulid. Siin ongi...


MÄRTSIKUU TIPPUDE edetabelid:


SUURIM TEATRIELAMUS (nähtud 21st)

1. TÜ VKA/VAT Teater "Dekameron

2. Vaba Lava/R.A.A.A.M. "Minu eesti vanaema"
3. NUKU "Apelsinitüdruk" 
4. Must Kast "Ernesto küülikud"


PARIM LAVASTAJA

1. Aare Toikka "Dekameron" (TÜ VKA/VAT Teater)

2. Julia Aug "Minu eesti vanaema" (Vaba Lava/R.A.A.A.M.)
3. Kaija M Kalvet "Ernesto küülikud" (Must Kast)


PARIM AUTORITEATER

1. Julia Aug "Minu eesti vanaema"

2. Margus Tabor "Mammaga mandril/Mamma lood Tallinna moodi"


PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA

1.-2. Mirtel Pohla "Minu eesti vanaema" (Vaba Lava/R.A.A.A.M.)

1.-2. Hele Kõrve "Vihmausside elust" (Tallinna Linnateater)

3. Silja Miks "Kaks tosinat tulipunast roosi" (Rakvere Teater)
4. Terje Pennie "Toru. Krossides läbi elu" (Ugala)


PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA

1. Sander Roosimägi "Vihmausside elust" (Tallinna Linnateater)

2. Mart Müürisepp "Apelsinitüdruk" (NUKU)
3. Agur Seim "Ernesto küülikud" (Must Kast)
4. Tõnu Oja "Garaaž" (PolygonTeater/Vana Baskini Teater)


PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA

1. Anne Türnpu "Rahvavaenlane" (Eesti Draamateater)

2. Jaanika Tammaru "Ernesto küülikud" (Must Kast)
3. Kadri Lepp "Surmkindlad asjad siin elus" (Ugala)
4.-5. Laura Peterson "Toru. Krossides läbi elu" (Ugala)
4.-5. Kata-Riina Luide "Toru. Krossides läbi elu" (Ugala)


PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA


1. Aarne Soro "Surmkindlad asjad siin elus" (Ugala)

2. Karl Edgar Tammi "Ernesto küülikud" (Must Kast)
3. Jaak Prints "Minu eesti vanaema" (Vaba Lava/R.A.A.A.M.)
4. Rain Simmul "Vihmausside elust" (Tallinna Linnateater)
5. Kristian Põldma "Verikambi" (Rakvere Teater)


PARIMAD NOORED NÄITLEJAD (alla 30.aastased rolli nägemise hetkel)

1. Sander Roosimägi "Vihmausside elust" (Tallinna Linnateater)

2. Mart Müürisepp "Apelsinitüdruk" (NUKU)
3.-4. Jaanika Tammaru "Ernesto küülikud" (Must Kast)
3.-4. Karl Edgar Tammi "Ernesto küülikud" (Must Kast)
5. Silva Pijon, Henessi Schmidt, Maarja Tammemägi, Karolin Jürise, Mathias Einari Leedo, Stefan Hein "Dekameron" (TÜ VKA/VAT Teater)


PARIMAD 60+ NÄITLEJAD

1. Tõnu Oja "Garaaž" (PolygonTeater/Vana Baskini Teater)

2.-3. Luule Komissarov "Toru. Krossides läbi elu" (Ugala)
2.-3. Peeter Jürgens "Toru. Krossides läbi elu" (Ugala)
4. Andres Tabun "Surmkindlad asjad siin elus" (Ugala)
5. Ülle Kaljuste "Minu eesti vanaema" (Vaba Lava/R.A.A.A.M)


PARIM UUS NÄITLEJA (keda ma varem pole teatrilaval mängimas näinud)

1. Rahel Ollisaar "Mõrvad Rue Morgue'il" (Kellerteater)

2. Andrus Eelmäe "Garaaž" (PolygonTeater/Vana Baskini Teater)
3. Kaidi Koppel "Armuke" (LendTeater)
4. Matti Linno "Minejad" (Vilde Teater)
5. Astra Irene Susi "dekameron" (EMTA/Martin Kirsiste)


PARIM INDIE-TEATER

1. Vaba Lava/R.A.A.A.M. "Minu eesti vanaema"

2. Must Kast "Ernesto küülikud"
3. Margus Tabori projekt "Mammaga mandril/Mamma lood Tallinna moodi"
4. PolgonTeater/Vana Baskini Teater "Garaaž"
5. Kellerteater "Mõrvad Rue Morgue'il"


PARIM KUNSTNIK

1. Rene Liivamägi "Puumees" (Tartu Uus Teater)

2. Polina Grechko "Minu eesti vanaema" (Vaba Lava/R.A.A.A.M.)


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. Inga Vares "Ernesto küülikud" (Must Kast)

2. Britt Urbla Keller "Mõrvad Rue Morgue´il" (Kellerteater)
3. Karmo Mende "Vihmausside elust" (Tallinna Linnateater)


PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS

1. Mait Rebane "Garaaž" (PolygonTeater/Vana Baskini Teater)

2. Mikk Mengel "Apelsinitüdruk" (NUKU)
3. Siim Aimla/Ara Yaralyan "Mõrvad Rue Morgue'il" (Kellerteater)
4. Ivar Põllu "Toru. Krossides läbi elu" (Ugala)
5. Martin Kirsiste "dekameron" (EMTA/Martin Kirsiste)


PARIM HELILOOJA

1. Veiko Tubin "Dekameron" (TÜ VKA/VAT Teater)

2. Urmas Lattikas "Apelsinitüdruk" (NUKU)
3. Siim Aimla "Mõrvad Rue Morgue'il (Kellerteater)
4. Mait Rebane "Garaaž" (PolygonTeater/Vana Baskini Teater)
5. Ardo Ran Varres "Ernesto küülikud" (Must Kast)


PARIM VISUAAL-/TEHNILISED LAHENDUSED/VIDEOKUNSTNIK

1. Laura Romanova "Minu eesti vanaema" (Vaba Lava/R.A.A.A.M)

2. Tauno Makke, Jekaterina Abramova, Silver Kaljula "Rahvavaenlane" (Eesti Draamateater)
3. Valentin Silitsenko "Trisolde. Nuttev Tamm." (Fine5)
4. ?? "dekameron" (EMTA/Martin Kirsiste)
5. Henri Viies "Garaaž" (PolygonTeater/Vana Baskini Teater)


PARIM VALGUSKUNSTNIK

1. Rene Liivamägi "Puumees" (Tartu Uus Teater)

2. Karl Marken "Ernesto küülikud" (Must Kast)
3. Ants Kurist "Trisolde. Nuttev tamm" (Fine5)
4. Priidu Adlas "Minu eesti vanaema" (Vaba Lava/R.A.A.A.M)


PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS

1. Rene Nõmmik/Simo Kruusement "Trisolde. Nuttev tamm" (Fine5)

2. Tanel Saar "Dekameron" (TÜ VKA/VAT Teater)
3. Stasys Brilis "Naised" (Apollo Film Productions)
4. Kaja Kann "Ikaaria mängud" (NUKU)



PARIM POSITIIVNE ÜLLATUS/AVASTUS

1. Tiina Ollesk "Trisolde. Nuttev tamm" (Fine5)

2. Marika Palm "Surmkindlad asjad siin elus" (Ugala)
3. Maarja Johanna Mägi "Valgete vete sina" (EMTA Lavakool)
4. Kaja Kann "Ikaaria mängud" 2.vaatus (NUKU)


PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

1. Julia Aug "Minu eesti vanaema" (Vaba Lava/R.A.A.A.M)

2. Margus Tabor "Mammaga mandril/Mamma lood Tallinna moodi" (Margus Tabor)
3. Gerda Kordemets "Naised" (Apollo Film Productions)


PARIM DRAMATISEERING

1. Sander Pukk/Priit Põldma "Apelsinitüdruk" (NUKU)

2. Aare Toikka "Dekameron" (TÜ VKA/VAT Teater)
3. Kaija M Kalvet "Ernesto küülikud" (Must Kast)


PARIM ANSAMBLIMÄNG

1. Must Kast "Ernesto küülikud"

2. TÜ VKA/VAT Teater "Dekameron"
3. NUKU "Apelsinitüdruk"


PARIM KOMÖÖDIA

1. TÜ VKA/VAT Teater "Dekameron"

2. Margus tabor "Mammaga mandril/Mamma lood Tallinna moodi"
3. Rakvere Teater "Kaks tosinat tulipunast roosi"


PARIM PÕNEVIK

1. Kellerteater "Mõrvad Rue Morgue'il"

2. EMTA/Martin Kirsiste "dekameron"
3. Rakvere Teater "Verikambi"


PARIM MUUSIKALINE/TANTSULINE DRAAMALAVASTUS

1. TÜ VKA/VAT Teater "Dekameron"

2. Apollo Film Productions "Naised"
3. Kellerteater "Mõrvad Rue Morgue'il"


PARIM LASTE- JA NOORTELAVASTUS

1. Must Kast "Ernesto küülikud"

2. NUKU "Apelsinitüdruk"
3. Rakvere Teater "Verikambi"


ENIM ESIKOHTI SAANUD TEATRID SIIN PARIMATE SEAS, ehk MÄRTSIKUU "TEGIJAD"


5 x TÜ VKA/VAT

5 x Vaba Lava/R.A.A.A.M


3 x Must Kast
3 x Tallinna Linnateater

2 x PolygonTeater/Vana Baskini Teater
2 x Kellerteater
2 x Tartu Uus Teater
2 x Fine5

1 x NUKU
1 x Ugala
1 x Eesti Draamateater


KÕIK MÄRTSIS NÄHTUD ETENDUSED

TOP10:
1. "Dekameron" - TÜ VKA/VAT Teater
2. "Minu eesti vanaema" - Vaba Lava/R.A.A.A.M.
3. "Apelsinitüdruk" - NUKU
4. "Ernesto küülikud" - Must Kast
5. "Vihmausside elust" - Tallinna Linnateater
6. "Mammaga mandril/Mamma lood Tallinna moodi" - Margus Tabor'i oma projekt
7. "Surmkindlad asjad siin elus" - Ugala
8. "Kaks tosinat tulipunast roosi" - Rakvere Teater
9. "Garaaž" - PolygonTeater/Vana Baskini Teater
10. "Rahvavaenlane" - Eesti Draamateater
---
"Toru. Krossides läbi elu" - Ugala
"Mõrvad Rue Morgue'il" - Kellerteater
"Naised" - Apollo Film Productions
"Valgete vete sina" - EMTA lavakool
"Verikambi" - Rakvere Teater
"Trisolde. Nuttev tamm" - Fine5
"dekameron" - EMTA/Martin Kirsiste
"Ikaaria mängud" - NUKU
"Armuke" - LendTeater
"Puumees" - Tartu Uus Teater
"Minejad" - Vilde Teater


SOOVITAN VAADATA APRILLIS (või hiljem ka kui mängitakse):

Valisin hoolikalt välja 40 PARIMAT, mida aprillis Eesti teatrites mängitakse (tähestikulises järjekorras), lisaks 7 mida vaadata koos noorte või lastega:

33 variatsiooni - Vanemuine
Aeg ja perekond Conway - Tallinna Linnateater
Beatrice - Vanemuine
Caligula - Must Kast
Dekameron - VAT Teater/TÜ VKA
Emadepäev - Ugala
Hamlet - Piip ja Tuut Teater
Hullemast hullem - Rakvere Teater
Inimesed, kohad ja asjad - Tallinna Linnateater
Ivanov - Eesti Draamateater
Kalevipoeg - Vanemuine
Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4 - Tallinna Linnateater
Kaukaasia kriidiring - Vanemuine
Kes kardab Virginia Woolfi? - Tallinna Linnateater
Kolm talve - Eesti Draamateater
Kõik naistest - Endla
Midagi tõelist - Vanemuine
Mineku eel - Tallinna Linnateater
Minu eesti vanaema - Vaba Lava/R.A.A.A.M.
Märter - Endla
Once - Ugala
Paunvere poiste igavene kevade - Rakvere Teater
Peks mõisatallis - Must Kast
Pilgatud pimedus - VAT Teater
Praegu pole aeg armastamiseks - R.A.A.A.M.
Puudutada kuud - Rakvere Teater/Fine5
Põhjas - Tallinna Linnateater
Richard III - Vene Teater
Rõud trip - Improteater Impeerium
Saraband - Eesti Draamateater
Stiiliharjutused - Tähesõjad
Surmkindlad asjad siin elus - Ugala
Unusta/Unista - Tartu Uus Teater
Vaimude tund Koidula tänavas - Eesti Draamateater
Vennas - Eesti Draamateater
Vihmausside elust - Tallinna Linnateater
Väike prints - Tallinna Linnateater
Väljaheitmine - Eesti Draamateater
Ära imesta kui Sinu maja süütama tullakse - Vaba Lava/Vene Teater
Ükssarvikute farm - Rakvere Teater

------
Apelsinitüdruk - NUKU
Ernesto küülikud - Must Kast
Kas kalad magavad - VAT Teater
Lohe needus - Eesti Draamateater
p(ÖÖ) - NUKU
Pollyanna - NUKU
Üksi ja Esmeralda - Theatrum



MINU TEATRISOOVID APRILLIS (mida veel näinud pole):

40 lavastust, mida Eesti teatrid aprillis mängivad ja mida kõige rohkem näha sooviks (tähestikulises järjekorras):

Doktor Dolittle - Endla
Etturid - Ugala
Indrek Hargla eksklusiivsetel tekstidel - Improteater Impeerium
Kant - Tallinna Linnateater
Karlsson Katuselt - Estonia
Kiskja - VAT Teater
Knock out - Varius
Kohtume kell 8 Noa laeval - Ugala
Kolm versiooni elust - VAT Teater
Kuritöö ja karistus - Vene Teater
Laval koos Jan Uuspõlluga - Improteater Impeerium
Madama Butterfly - Vanemuine
Me armastame ja ei tea midagi - Endla
Mees ja mootorratta õpik - Akster Grupp
Momo - NUKU***
Naiste kool - Vanemuine***
Nastja, Nastja, Nastja - Vene Teater
Needid ja suhkruvatt - Müüdud naer
Nukumaja, osa 2 - Eesti Draamateater
Oliver Twist - Endla
Onu Heinari lood - Tallinna Kammerteater
Pal-tänava poisid - VAT Teater
Piip ja Tuut Marsil - Piip ja Tuut Teater
Pikk päevatee kaob öösse - Vanemuine***
Põud ja vihm.. - Eesti Draamateater
Romeo ja Julia - Estonia
Sada ja üks - Varius
Sajand armastuskirju - Tartu Uus Teater
Sipsik - Kuressaare Linnateater
Tantsutund - Endla
Tramm nimega iha - Estonia
Tuli mees naise juurde - Vene Teater
Tuul kuu pealt - Ugala
Vasjake - Vene Teater
Viini veri - Vanemuine
Võlupood - NUKU
Öökuninganna - Vana Baskini Teater
Ööpiltnikud - ERM Teater
TikerKultuur - Üksi lehekuu põues***

Märgistusega *** kohta saab kunagi siin blogis peegeldust lugeda, sest nende vaatamisplaan on juba paigas.

Blogis ilmunud lugude edetabel lugejaarvude järgi (google analytics arvestab lugemiskiirusel teksti liikumist ekraanil algusest lõpuni):

1. Eesti Teatriliidu aastapreemia nominendid 2018.aasta töö eest + minu arvamused ja kommentaarid... 717 lugejat

2. Kellerteater - Mõrvad Rue Morgue'il 565 lugejat
3. Veebruar 2019 teatrikuu kokkuvõte + märtsi soovitused 558 lugejat
4. Fine 5 Tantsuteater - Trisolde. Nuttev tamm 420 lugejat


FB-s kõige enam nähtud postitused:

1. Vanemuine - Kaukaasia kriidiring (nähtud 1370 seinal)

2. NUKU - Apelsinitüdruk (nähtud 1333 seinal)
3. LendTeater - Armuke (nähtud 1173 seinal)
4. "Teatrivaht" ja "Peaministri punane joon" (1071 seinal)
5. Minu poliitiline meeleavaldus (1000 seinal)

"Like" kogus kõige rohkem uudise jagamine, et Eestis avatakse juunis Fotografiska-muuseum.


Instagram'i südamete edetabel:

1. TÜ VKA/VAT Teater "Dekameron" (71)

2. Margus Tabor "Mammaga mandril/Mamma lood Tallinna moodi" (55)
3. NUKU "Apelsinitüdruk" (54)
4. Rakvere Teater "Kaks tosinat tulipunast roosi" (40)
5. Ugala "Surmkindlad asjad siin elus" (38)
6. Vaba Lava/R.A.A.A.M. "Minu eest vanaema" (35)
7. Tallinna Linnateater "Vihmausside elust" (32)
8. EMTA lavakool "Valgete vete sina" (31)
9. Must Kast "Ernesto küülikud" (29)
10. Kellerteater "Mõrvad Rue Morgue'il" (27)
---
11. Apollo Film Productions "Naised" (26)
12. NUKU "Ikaaria mängud" (24)
13.-14. PolygonTeater/Vana Baskini Teater "Garaaž" (22)
13.-14. Tartu Uus Teater "Puumees" (22)
15. Eesti Draamateater "Rahvavaenlane" (21)
16.-17. Fine 5 Tantsuteater "Trisolde/Nuttev tamm" (19)
16.-17. Ugala "Toru. Krossides läbi elu" (19)
18.-19. EMTA/Martin Kirsiste "dekameron" (17)
18.-19. Rakvere Teater "Verikambi" (17)
20. Vilde Teater "Minejad" (16)
21. LendTeater "Armuke" (15)

Ülevalolev foto on pärit märtsikuu suurimast teatrielamusest - TÜ VKA/VAT Teater "Dekameron" (foto autor Mailiis Laur).