Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, aprill 21, 2017

Vaimude tund Koidula tänavas - Eesti Draamateater


Kammerlik, korraga kõigest u.40-le vaatajale mängitav Andrus Kivirähki uusim komöödia, mille Priit Pedajas on lavastanud AH.Tammsaare majamuuseumi külalistetuppa on armas, naljakas ja meelelahutuslik.

Lisaks heale tekstile, tahaks kohe alguses ja eraldi esile tõsta Taavi Teplenkovi mängu, mis lisaks sellele, et parodeerib väga tabavalt Mati Undi olemust, on ka mõnusa rollijoonisega, kord hoogsam, kord tagasihoidlikum, lisades juurde kaugelevaatavaid, mõtlikke hetki, mis muutsid Mati/Taavi nii nunnuks. Tundus, et ta ei vaata üldse ühelgi hetkel publikusse (peale võib-olla kardinavahelt piilumisel), ikka üle kõikide peade. Võiks arvata, et sedasi on ju raskem publikuga kontakti saavutada, ent nii tillukese mänguruumi eripärast tingitult hakkavad tööle hoopis teised tasandid. Ja Taavi hoiab terve tüki oma peos mitte ainult publikut, vaid ka oma kaastegelasi. See üle publiku peade vaatamine tekitas isegi mingi vajatava distantsi... meie - "publik" ju elame, aga tema - "Mati Unt" on ju vaim...

Kivirähk/Teplenkov-i Mati Unt on bravuurne, r-i nii magusalt põrrrisav ("Kärrrrvavad nagu kärrrrbsed" :) ), kohati natuke üleolev, aga samas väga sõbralik ja lahedate repliikidega, edev, naljakas ning pidevalt kõike enda ümber lavastav suur hing (või õigem oleks vist öelda "vaim" :)). Lisaks kuigi väike kadedus teda vist ikka vaevab, et Tammsaarel on majamuuseum, ent temal isegi mitte "korterimuuseumit" Mustamäel, siis ta ikkagi selgelt suhtub Tammsaaresse austusega. Ja mõnusalt pidevalt teda torgib ja nögab ja nokib vaest tõsist Tammsaaret :)

Kivirähk/Oja Tammsaare-tont on seevastu tõsisemast tõsine, natuke elust või siis surmast väsinud... aga mitte armastusest... see intrigeerib teda ka kummitusena. Enda tehtud töö üle uhke, ent samas ka enesekriitiline ja huvitatud noorte inimeste arvamustest elust ja armastusest. Vanas ajas paratamatult natuke liiga kinni ja Mati poksikotina end pidavalt kaitstes ning tolle arvamustele (mis puudutab Matit, siis tulutult) vastu puigeldes... Selles mõttes oligi jällegi üks naljakas hetk kui ta oma ajurakke ragistab, et tuua esile ühegi Tammsaare noore naistegelase, keda ta ära ei tapnud või kellel elus oleks ka armastuses hästi läinud... no selline on seal siiski olemas, kuigi ega me ei tea eriti kuidas sellel naisel läks... aga mõnusalt on antud aega ka endal neid ajusid üks hetk ragistada ja jõuda enne lavastuse tegelasi selle õigeni :)

Kolmandaks tegelaseks on sisse toodud Amanda Hermiine Künnapas-e kehastatud noor armuvaludes tütarlaps, kelle kaks kummitust külma käest õuest tuppa kutsuvad. Põrkuvad sugupõlvede arvamused, tõekspidamised ja eripärad (noored ju enam ei loe raamatuid). Ent kõik on sõbralik ja toetav - nii noor kavatseb kindlasti Tammsaaret ja Unti lugeda kui ka vanad on huvitatud sellest, mida üks tänapäeva noor tütarlaps arvab ja kuidas ta elu suurimatesse teemadesse suhtub - a la "kas armastuse jaoks on ikka vaja teha tööd ja näha vaeva?" Viib ka enda mõtted sinna suunda... ja mõtlema sellele, et armumiseks ju pole, aga selleks, et see areneks tugevaks ja kõike kestvaks armastuseks, selleks ilmselt siiski on vaja ka vähem või rohkem vaeva näha ning tööd teha selle nimel, n'est pas?!

Degtjarenko kunstnikutöö on toetav. Paljuski jäi mulje, et koht ise ongi selline sobiv, aga eks need kostüümid, mis võimendasid tegelaste sisemaailma ja karakterit ning ilmselt ka see diivan, mis mõjus Tammsaare ajastust. Kõik oli väga õige.

Pedajase lavastused on tavaliselt väga puhtad ja viimistletud, väikeste vajalikke nõksudega, mis teevad loo elavaks (Tammsaare võipaki avamine, nagu konservi). Ja eriti imeline on see kuidas ta nii väiksesse ruumi nii publiku ära mahutas. Näitlejatel on piisavalt palju mängimiskohti, nii ukse tagant, diivanilt, kardinatagant kui ka aknast välja hõigates... rääkimata sellest kuidas Mati Unt oma 2 kaastegelast lavastas esifoonile.

Minule Kivirähki huumor tavaliselt sobib... eriti kui ta tõesti naljakas on ja mitte ilge ("Köster") või liiga lihtsake või hoopis liiga absurd ("Jalutuskäik vikerkaarel"). Ja mingis mõttes temalikud naljad on juba sellepärast lahedad, et need on Kivirähkilikud :)
Nagu näiteks: "Teeme tonti ka... Paneme linad peale.. Ähh see on liiga Lindgren". või kui Mati Unt (Teplenkov) kardinavahelt teiste vestlust segab, tehes: "WWWWWWWW." ja siis öeldes : "äh ärge pange mind tähele, see mis undab on Dviigatel". Ning mõlemale, aga eriti Undi karakterile vinte keerates... kasvõi näiteks sellega kui kirjanikuhärra noorele tütarlapsele soovitatavatest Undi teostest nimekirja koostab :)
Neid näiteid, lõike ja stseene võiks jäädagi välja tooma, sest neid oli mahlaselt palju.

Hinnang: 4+ (mõnus komöödia, mõnus kaasamõtlemine Tammsaare Tõe ja õiguse teemadel, mõnus Mati Undi peale ja temaga koos naermine, mõnus roll Taavi Teplenkovilt... ja mõnusalt kammerlik ja sellepärast veel eriliselt erilisena tunduv vaimude tund Koidula tänaval...) Ma arvan, et ma vaatan nüüd alati sellest muuseumis mööda minnes, et kas üleval korrusel on Unt ja Tammsaare vestlemas... ehk kutsuvad ka minu "jälle" oma vestlusse...)

----------

PS. Kuna neid vaatajaid sinna nii vähe mahub + tegemist on Kivirähki hea looga + Teplenkov on nii hea selles + jutt hakkab kindlasti suust suhu liikuma, et see on tõeline maiuspala = rabage kohe pilet ära kui näete, et tekib lisaetendus või kui sügisesed mängukorrad avaldatakse. Alles paar päeva tagasi märkasin, et 19.04 tuli mängukavva lisaetendus, aga vaid mõne hetkega oli see kammerlik Tammsaare külalistetuba "välja müüdud"! Sündinud on uus "kultuslavastus" ja see on nii hõrk ja võimalus sellele pileteid saada saab kindlasti olema raske...

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka kasutatud foto):

Vaimude tund Koidula tänaval
Andrus Kivirähk

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Riina Degtjarenko
Osades Tõnu Oja, Taavi Teplenkov ja Amanda Hermiine Künnapas (külalisena).

Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 30 minutit.

Omal ajal lavastas Mati Unt Pärnus Koidula majamuusemis näitemängu "Vaimude tund Jannseni tänaval", kus autori tahtel kohtusid Lydia Koidula ja Aino Kallas. Tundus tore mõte tuua nüüd omakorda ühte ruumi kokku Unt ja Tammsaare – kelle mõlema kodu asus juhuse tahtel Koidula tänaval. Aga kuna sellist lugu, kus kaks vanameest juttu ajavad, ei viitsi keegi vaadata, nagu väidab näidendis Mati Unt, siis koputab klassikute uksele ka koolitüdruk Kristi. Ja vaimude tund Koidula tänaval võib alata...
Andrus Kivirähk

Esietendus 30. märtsil 2017 A. H. Tammsaare muuseumis Kadriorus

Sildid: ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default