esmaspäev, 30. juuni 2008

Vargamäe kuningriik - Endla ja Rakvere Teater


Sellest tükist võiks ilmselt muudkui kirjutada ja kirjutada, sest tasandeid, näitlejaid ja sisu oli poole rohkem võrreldes tavalise lavastusega. Tegemist oli millegi tõeliselt võimsaga!

Alustades selle mängumaaga – inimesed olid paigutatud istuma nö. Mäe talu poolele, ehk nagu raamatutegi põhjal võiks eeldada on suurem osa inimestest Andrese ja Pearu vahelises võitluses just nimelt Andrese poolt. Ja kogu saaga lähtub ju samuti Mäe talu rahva poolelt ja ühe selle pere liikme, ehk Indreku elukäigust.

Vargamäe kuningriik keskendub peamiselt „Tõe ja õiguse“ viiendale osale, kuid sisse on toodud „mälestustena“ ka esimesest osast lõigukesi. Ehk kõiki põhitegelasi esitavad kaks eri inimest/näitlejat. Noorem ja vanem versioon.

Enne vaatama minekut oli mul selles mõttes eelarvamus, et minule isiklikult meeldis saaga esimene osa kõige vähem ja saaga viimane, ehk viies osa kõige rohkem. Ning ma katsin, et minu tugevad arvamused selle viienda osa nägemusest äkki ei õhti lavastaja omadega või on olulidsed kohad lahendatud teatraalsete vahenditega, mis võibolla pole otseselt võimalik raamatust ehk otse lavale panna. Eelarvamused osutusid üpris tühisteks. Mu hirmud olid asjatud, sest isegi asjad, mida ma teisiti ette olin kujutanud või teemad mida ma raamatus mäletasin teisiti olevat /minevat, siis need ei häirinud mind üldse. Kuna tervikuna on tegemist tasemelt täiesti võrdväärse lavastusega Linnateatri põrgulaval etendunud lavastustele siis need erinevused minu ettekujutlusest olid täiesti andeksantavad ning pigem mõjusid avastuslikena stiilis „ah nii nägi või kujutas seda või teist asja ette lavastaja“.

Hämmastavalt palju on Rohumaa suutnud siiski sellesse kolme ja poolde tundi mahutada. See on täiesti hämastav! Ning kuigi oli vähendatud tegevusi ning samuti osatäitjaid võrreldes raamatuga, oli kõik oluline peaaegu olemas ja rohkemgi veel.

Ehk peamine – Indreku osatäitjaga on selles tükis kõige rohkem märki tabatud. Tõsine, kergelt kurvameelne, samas elupagasiga, selline oli ka minu kujutluse Indrek. Ehk Märt Avandi on oma senise lühikese karjääri tipprolli sellise olulise tegelasega teinud. Temast on üldse kujunemas noorema põlve näitlejatest üks neid kõige huvitavamaid ja eri žanritesse sobivaid näitlejaid. Sest ka tema koonikusoon tuksub õiges taktis.

Samuti tabas väga osavalt Mäe talu Andrese rolli Üllar Saaremäe. Tõsine, tõine, Pearuga karvupidi koos, Ehtne noor Andres, kes oma Krõõda Vargamäele toob, et kogu saaga saaks alata (etenduses juhtub see küll alles lõpus – ehe märk lavastaja ja dramaturgi geniaalsetest võtetest). Vana Abdrest mängib Madis Kalmet, kes minu meelest pole üldse Andrese moodi. Minu kujutluste Andres polnud vanana üldse nii toriseja ja vinguja, nagu Kalmet temast tegi. Kuid ma pean tunnistama, et see et Andres oli niipalju häälekam teatrilaval kui ta seda raamatus oli, siis oli ka tegelasel kogu tükis palju suurem kandepind ja olulisus. Kõige rohkem selles tükis läksidki mulle hinge need stseenid, kus Avandi ja Kalmet kahekesi laval olid. Isa ja Poeg (see tekitaski Pühavaimu tunde südamesse). Ehk sellise hinge kriipiva ja pisaraid välja kiskuva tunde. Ehk nende dialoogide ajal oli õhus elektrit. Kuni selleni välja kui nad koos nägid lõpuks kuidas nende jõge hakatakse süvendama.

Tiina rollis oli Karin Tammaru, kes tegelikult on selles rollis parem, kui ma teda kunagi varem laval näinud olen varem. Kuid minu Tiina on teistsugune. Ma polegi tegelikult kunagi sellist Tiiinat veel näinud kellega ma rahule jääksin (ma pole Evelin Pang –e pärjatud versiooni Karin ja Indreku Linnateatri loost näinud – ehk oli tema see kõige õigem Tiina?). Kuigi tähtis stseen kus ta Indrekule avalikustab, kes ta tegelikult on, see läheb täiesti hinge, täpselt nii nagu peab! Mulle natuke ei meeldinud see kuidas oli lahendatud see raamatus olnud „pussi peitmine“. Siin seda sellisena polnudki, kuigi see oli üks võtmejuhtumeid kogu raamatus.

Lisaks oli toodud mängu koer Pollo, keda mängis Ago Anderson ülimalt suure lustiga. See oli julge otsus tuua selline rääkiv koer ühe tegelasena sisse, kuid see risk tasus end ära. Sest niimoodi oli võimalik tuua tasakaalustamaks seda tõsidust natuke ka nalja ja head tuju.

Kuna tegemist oli Pärnu Endla ja Rakvere Teatri ühilavastusega, siis oli kogu kooslus väga huvitav ning mõlemast teatrist oli palju huvitavaid näitlejaid kaasatud. Üks neist seni vähe nähtud näitlejatest oli Anneli Rahkema Elli rollis. Tõeline pärl ja avastus. Kuigi pean tunnistama, et minule jäi ta täiesti sõnatus rollis Johannese passiooni räsitud inglina juba silma kui huvitava välimuse ning natuuriga noor näitlejanna! Tema energiat oli väga vaja sellesse tükki.

Sepo Seeman noore Pearuna tõi sellist külajandilikku elementi sisse alatasa purjakil ollas ja pidevalt Andresega jageledes. Kuid jagades maid ka mitme teise tegelasega. Minule isiklikult ei meeldi tema mängumaneer selles rollis kuigi ma ei saa eitada tema sobivust sellesse rolli. Ülle Lichtfeldtil oli kaksikroll – tõsine Indreku õde Maret ning üdini koomiline Nõmmani kaaslanna – kes „tuleb keelust hoolimata autost välja ja kukub sopa sisse“.

Samuti oli tore näha Tarmo Sõmer –at. Ma ei tea kas ma olengi teda varem teatris näinud... Ta on väga huvitav näitleja ja Pearu poja rolli väga sobilik. Ka vana Pearu Peeter Jakobi kehastuses oli väga hea ning tabav. See kukub nii ehe välja, kuidas poeg isa kuulab ning on juba rääkimas naisele kuidas ta isa päranduse pärast peab hakkama naist petma, kuid naine paneb vanamehe paikka ning on nö mehe eest väljas. See kui Tiina Mälberg ütleb vanale Pearule, et oma meest pole tema nõus jagama, et kõigest muust on ta valmis loobuma, on tugeva naise hea esitus. Ja see lõikab läbi hingest.

Üldiselt torkasidki silma Rakvere Teatri näitlejad oma tugevusega. Endla omadel on kuidagi kiiksukamad rollid või nad lihtsalt on kuidagi võrdluses tagasihoidlikumal positsioonil. Kuid kahtlemata kompenseerib Avandi tugev ja stiilipuhas Indreku kehastastus selle mitmekordelt tasa.

Palju mängis etendusele kaasa ka asukoht, ehk ehtne Tammsaare kodukoht. Ja need vanad talumajad ning isegi suur kell metsa kohal. Koorilauljatest inglid, keda oli tõesti palju ning kelle ilus muusika andis omakorda lisaväärtust lavastusele. Niimoodi massiliselt laval näiteks reas seistes andis ta jälle huvitava efekti.

Hinnang: 5 (huvitav, et Rohumaa on lavastanud sellel aastal siiani nähtud parima ja halvima tüki. Vargamäe vabariik on tõeliselt võimas ja hea lavastus. Kus on palju näitlejaid ning palju ehtsaid tundeid, mis juba kasvõi paljalt asukoha pärast tasuks kogeda, kuid see mida sellel ehtsal murulaval näidati see oli sisukas ja tundeküllane vaatemäng. Traditsionaalses teatrivõtmes, mis sellisele tektile on paslik. Ülimalt soovituslik igale eestlasele ja miks ka mitte mitte-eestlasele).
Sattusime seda etendust vaatama koos peaminister Andrus Ansipi ja tema perega. Rahvas kihises ümberringi. Vaheajal pakuti kartuli-tangu-putru. Eht ajastukohane! Ainult et kahte vaheaega poleks küll vaja olnud. Minu meeles mistahes pikkusega lavastus võiks ikka ja alati olla ainult ühe vaheajaga.

reede, 27. juuni 2008

Luuletus naistöökaaslasele, kes pimejalgpallis murdis varbaluud

Jalkas tormavad kõik kutid ja mehed
taovad palli ja on laiad lehed.
Kuid kui statale saabub Janne,
tal on jalkas eriline anne!
Sest kõvad plikad löövad nii palli,
et isegi varbaluud ei ole neile kallid!

Reisipäevik - 14.päev Eestis, ehk Lapsed

P. küsis, et kui ma nüüd Jaanipäevaks Londonisse lähen, kas siis Jaanipäeva ei tulegi. Oh nunnukest. S istus terve öö üleval ja lugest Colfer –i Artemis Fowle –i sarja kolmandat raamatut. Ma muudkui käisin teda magama saatmas, aga kus sa siis ikka nii karm oled, kui teine loeb. Meil ikka reegel, et see kes loeb, võib üleval olla. Kristin on lihtsalt nii armas, nõuab muudkui õue. Paneb oma punased potikud jalga ja läheb...on tal ka midagi muud seljas või mitte, see ei ole. Peaasi, et õue saab!

Lastel on maal raske, sest interneti pole. Ma ei taha selle kuu aja pärast ka mingit suuremat lepingut sõlmida. Elion ütles nagunii, et nemad ei saa meie kandis midagi pakkuda. Ehk siis kaks suuremat on juba täiesti küpsed Rootsi tagasi minema. Minul aga, mida rohkem ma Eestis olen, seda tugevamalt tunnen, kuidas tahaks ikka koju tagasi. Eks see jälle muutub kergemaks, kui tuleb pikem Rootsis olemise periood vahele.

S peab ühe aasta hispaania keele materjali järgi õppima, sest sügisest ta enam ekstra-rootsi keelt ei saa. On juba sellel tasemel, et saab enam-vähem ise hakkama. Tegelikult on ta vapustavalt kiiresti päris heaks saanud. Natuke veel ja ta ongi minust möödas. P-l nii kiiresti pole läinud. Tal on veel pikk-pikk tee minna. Kuigi mõnikord ma üllatun, kui ta jälle mingit sõna teab. Kristin eaks alustama sügisest lasteaeda, aga meil ikka nii raske teda käes ära anda – ta ju alles nii pisike. Tahaks teda veel vähemalt aasta kodus kussutada ja hoida. Ta hakkab kindlasti seal võõrastega nutma. See on nii kurb! Potentsiaalselt kõige kurvem asi maailmas, kui pisike Kristin südantlõhestavalt nutab. Oma valgete lokkidega on ta nagu Rootsi titt. Noh...paari nädala pärast juba 2 aastane!

teisipäev, 24. juuni 2008

Ühes teises Eesti linnas - Ugala


Kõigepealt peab tõdema, et küll ikka vedas selle ilmaga! Oli lahedalt jahe (loe:cool), nagu etenduski. Käisime kogu kambaga, ehk tervelt kuuekesi. Isegi pisike Kristin oli kaasas. See oligi tema elu esimene teatrietendus. Ehk siis juba maast madalast tuleb harjuda teatrisõbraks – neiu saab ju kaheseks kolme nädala pärast. Ja imede ime, ta vaatas seda päris huviga. Aga eriti meeldis see tükk meie 7-aastasele. Talle oli seal äratundmisrõõmui palju. Muidugi šokk, et seal rootsi keelt räägitakse, aga ka see, et näiteks Luule Komissarov, keda ta teab, näitles selles tükis. Kuigi tema lemmikuks osutus hoopis Jüri Vlassov. 12-aastane teatas pärast etendust endale omasel ülbel moel „nii konarlikku rootsi keelt pole juba ammu kuulnud“...nojah, see on täpselt S-i moodi. Minu meeles sai Ene Järvis lausa vapustavalt hakkama selle meie uue kodumaa väheste lausetega, mis sellesse teksti seal oli tipitud. Ok, mis sest et vahest unustas lõpud ära ja vahest oli mõni hüüatus natuke kummaline, aga see andis koomilisust juurde. Ta rääkis rootsi keelt oma lapselapsega, kellega ta Rootsist ühte teise Eesti linna saabus. Mu lemmik hüüe oli „Stina, rör sig inte, de blommor är giftiga“, ehk siis Stina, ära liiguta end, need lilled on mürgised. Nii ma vähemasti kuulsin. Naljakas oli see, et ainuke kord kui see „rootslasest“ lapselaps midagi üldse selle tüki jooksul ütles, siis tegi ta seda sulaselges eesti keeles ja mitte rootsi keeles, ometigi Ene Järvis Stina pingsalt alati just rootsi keelt vetlemiseks või õigemini kamandamiseks kasutas. Ahjaa...see mida Stina ütles oli „Vanema, vanaema“ ja mitte „Mormor“ või „Farmor“.


Aga näiteljatöid oli teisigi, mis silma torkasid. Eriti Arvi Mägi a-sotsiaal. Ta oleks nagu jälginud mõnda päriselu prototüüpi pingsalt, sest see oli nii ehtne! Kergelt habetunud ka, niiet ma ei tundunud esimese hetkega äragi, et tegemist oli Arvi Mägiga. Väga värvilise karkateri loob soomlannast Kaisana Katariina Luide. Temas on saamas ka päris hea karakternäitleja. Muidu kuidagi tagaplaanil alati ilma silma torkamata, on tal nüüdseks juba kolm päris korralikku head rolli CVs – Helesinine vagun, Runar&Kyllikki ja nüüd siis see Ühes teises Eesti linnas. Päris huvitav kohe, et mida järgmiseks? Ja muidugi Luule. Kes on ka draamanäitlejana väga tugev, kuid koomilistes rollides on ta üks Eesti teatri tippe. Ta ei pea palju tegemagi, kui näiteks suusakeppidega kepikõndi, kui tunned, et näed Eesti teatri ajalugu sündimas oma silme ees. Ja siis kahest külalisnäitlejast...Ene Järvis on tõesti sobiv leid sellesse tükki. On ta ju ka tegelasena külaline ja see annab omamoodi fiilingu. Oleks tahtnud veel rohkem näha stseene koos Luulega. Sest kaks endist teatrikolleegi oleks osanud pakkuda nii mõndagi haruldast. Aga no muidu ka oma hädise häälemaneeriga sobis ta sinna kui rusikas silmaauku. Vlassov oli ka õige mees õiges kohas, kuigi tema kasutamist ma hästi ei mõista. Ugalal ju näiteks Margus Vaher, Arvo Raimo või miks ka mitte viimasel ajal täiesti eriliselt igas rollis särav Andres Tabun, kes kõik oleks väga hästi sobinud Arvi Mägi parterika. Aga võibolla tõesti see vene taust ja hallid lokid ning nu pogodi hundilik oleks....hmmm ega ma hädalda. Vlassovit oli tõesti tore jälle näha. Polegi teda viimasel ajal kusagil eriti näinud. Endla soomepoiste loos oli ta ka ainult hetkeks laval.


Peaaegu oleksin unustanud Ott Aardami, kes oma pika ja vibaliku olekuga sobis sinna kahe maja vahele jooksma kui valatud. Kuigi karakter jääb natuke poolikuks või ega ta selles konteksti s polegi nii oluline mängunupp ja sellepärast ei suru ka ennast ja oma kohalolekut peale. Laseb „vanadel headel“ särada täies hoos, see tükk ongi rohkem nende pärusmaa.


Nii kahju, et jälle on Kadri Lepp -a ainult hetkeks lõpus. Ma saan aru, et muidugi roll selline...aga lihtsalt nii tahaks teda näha kandvamates rollides (tihedamalt, loe:alati)...õnneks sügisel „Kolm õde“ etenduses on tema üks õdedest! Ja ka Peeter Tammearu roll on pisike ja nii mõneski mõttes mõtetu (lahe sõnade kombinatsioon „mõneski mõttes mõtetu“), aga igal juhul on teda alati tore laval näha, täpselt nagu seegi kord! Sama kehtib ka Peeter Jürgensi kohta.


Lõppkokkuvõttes peab ütlema, et ega see etendus ei reklaami ennast, ega püüagi olla midagi enamat kui üks külajant. Jant akende värvimise ümber ja väliseestlasest tädikese kodumaakülastusest pärast mehe surma. Hea tuju toob, ajab muigama, kuigi „naerda“ just eriti ei saa, sest naljad on vanad ja tuntud (see polegi oluline). Kuid see hea tuju ja need head näitlejad, see on juba paljutki väärt! Need Ugala igasuvised tiigiäärsed etendused on juba traditsioon ning ka sellesuvine tükk näitas, et pole mingit põhjust seda traditsiooni katkestada! (Ainult, et tulevikus paluks ilma mikrofonide ja kõlariteta. See on häiriv, kui hääl tuleb mujalt kui sealt kus näitleja räägib. Lisaks need korinad ja muud särinad, mis kõlaritest kostusid, see rikkus üldpilti. Näiteks Vargamäe tükkides on palju kaugemal näitlejad rahvast, aga hääl kandub ilma mikrofonideta ilusti!).


Hinnang: 3- (ei saa kuidagi kõrgemalt hinnata, ega ka madalamalt. See lihtsalt oli see, mida ühelt poolt oligi oodata, teiselt poolt, just see, mida vaatama läksimegi. Laheda suvise meelelahutuse otsijatele a la „Kolm klaasi kirsiviina“ läheb hästi peale.)


Lõpetuseks, ma tahtsin eraldi välja tuua selle hästi tabatud Soome naiste viha Rootsi naiste vastu, mis minu meelest on soomlasliku kadedusega suunatud tihti ka Eesti naiste suunas. Kata-Riina Luide tabab seda täiesti naela pihta. Ja muidugi näitekirjanik on need sõnad talle ilmselt hästi suhu andnud. See oli ehk see, mis minu tähelepanu selles tükis kõige rohkem köitis. See oli situatsioonikoomika pärl- misantseen. Oleks neid rohkem olnud, oleks tükk veelgi rohkem meeldinud! Aga faabulafriik nagu ma olen, taandus kõik ikkagi jandiks akendevärvimise ümber ja see oli liiga ühetasandiline, et koomikaklassikaks seda tükki nimetada, kuigi igati soovitatav ka näiteks Vana Baskini teatri tegijatel minna vaatama. Niimoodi võib Eestis teha väljamüüdud koomikat ilma laskumata labasustesse ja samas inimesi köites ja nende meelt lahutades! Tubli-tubli UGALA!!!!!!!!!!

Reisipäevik - 13.päev Eestis, ehk Kuulsuse tipul

Hommikul sõitsime Tallinna, et käia pesemas ja osta kõik vajalik jaanipäevapühade üle elamiseks. Mina ise ju põrutan Londonisse samas kui teised peavad siin hakkama saama ilma suurema rahakotita. Lisak olin unustanud arvuti laadimisjuhtme kontorisse. Hajameelne professor. Ilmus ka uus Life in Estonia, kus ühel leheküljel ka minuga intervjuu. Seal on ka foto, mille K pildistas ühel hommikul kell 6 , enne kui suurem rahvas liikvele läks. Mul on hea meel, et mul õnnestus kiita kaht väga head partnerit kohe päris nimeliselt. Sest nad on tõesti toredad ja head inimesed ja tõelised proffid, kellega on lust koostööd teha.

Õhtul sõitsime kogu kambaga Viljandisse teatrisse. Teepeal on seal umbes 35 km enne Viljandit üks 24 h avatud söögikoht, kus on väga hea kiirtoit ja lisaks sellele saab sealt osta juustupalmikut. See on tõeline maiuspala! Või peaks hoopis ütlema soolapala...

Ahjaa. Tallinnas käies ostsin ka Georg-i DVD. Nii kummaline on ennast sealt vaadata...ja kole.

Reisipäevik - 12.päev Eestis, ehk Aiandus 2008/suvi

Ostsin umbes 3 aastat tagasi Luige laadalt viinamarjaistiku. K ema istutas selle kasvuhoonesse. Seal tagaotsas keskel kasvuhoonet ta muudkui kiduralt elas kuidagi üle nii talved kuuseokste varjavas soojuses kui suvekuivad, andmata endast erilisi elumärke. Ja sellel suvel on sündinud ime! Viinamarja väädid on kasvuhoone katuseni välja. Täis õiekobaraid ja suuri viinamarjalehti. Hurraaa! Meie aias kasvab päris viinamari!

Lisaks viinamarjadele sai punaseks esimene maasikas ja umbes nädala pärast on oodata herneid. Varajased herned on küll madalad ning nende kaunadki ilmselt saavad olema sellised lühemat ja väiksemat sorti, aga selle eest on kogu peenral selline õitemeri, et lausa lust vaadata! Maasikatega sellel aastal tegelikult midagi erilist kiita pole, sest sellel aastal toimus suur maasikate ümberistutamine ja sellepärast ka esimesel ümberistutusaastal mingit tohutut saaki oodata ei tasu. Aga nüüd said maale ka Rootsist toodud amplimaasikad ning neli taime ronimaasikaid, mis järgmisel aastal loodetavasti kasvavad vähemalt paari meetri kõrguseks ja hakkavad ronima mööda kuuri seina ning paksult maasikaid kandma...nii vähemalt lubas reklaam. Ja loodetavasti läheb nendega ikka rutem kui viinamarjaga enne kui neid asja saab. Amplimaasikad on ka sellised lopsakalt marju kandvad taimed, mille marjad siis üle ampliääre hakkavad rippuma.

K kiviktaimla sai õige mitu uut kodanikku. Sattusime Rootsis peale kui mingi taimemüük kolis, ning kõik kiviktaimla taimed olid 15 krooni. Loomulikult ei jätnud me võimalust kasutamata ning nüüd on see meie kiviktaimla mägi täis igasuguseid vastupidavaid püsikuid. Nii põnev! Ainult, et K tahaks leida ka punaste õitega taimi sinna. Kõiksugu muud värvid on esindatud...

Maitsetaimede peenar lokkab ka osaliselt. Kõigest ei saanud asja, ei saagi aru miks, aga võibolla külm võttis ära väiksed taimetibud. Aga võibolla olid seemned vanad või kehvad. Samas suurem osa maitsepeenardest on täis ja lopsakad. Tänavu on ju õnneks vihmaga ka natuke ikka õnnistanud. Eelmisel aastal istutatud kuuseistikud on aias ka korralikult hoo sisse saanud. Aiast välja närbusid jälle ära. Ilmselt on süüdi metsjänesed või kuiv kevad. Aga aias sees olevatest on oodata korralikku hekki!

Vaarikaid tuleb ka tänavu jälle korralikult. Eelmisel aastal oligi nendega natuke nagu vaheaasta, kui ilmselt taimestik tegi sellise vanade vahetuse uute vastu ja esimesel aastal uus taim ei taha väga marju kanda. Sõstrad on ka päris täis ja tänavu saavad nad natuke rohkem päikest ka, sest tegime korralikku harvendustööd õunapuudele. Nii mõnigi vanur sai otsa või lihtsalt suurpuhastuse. Lähiaastatel peabki rohkem mõtlema õunapuude, pirni- ja ploomipuudele. Vaja oleks juurde ka paar tikripõõsast ja mõni Eesti oludele vastupidav mureli või suurte kirsside sort. Ahjaa ja Rootsis torkas silma ka mingi melonisranaste viljadega uus aretatud sort, mis kasvab ka meie kliimas.

reede, 20. juuni 2008

Reigi õpetaja - Kuressaare Linnateater

Maagiline õhtu Tallinna Linnateatri Taevalaval. Oli hetki kui tundsin tõesti olevat sattunud aastasse 1630.

Tegelikult äratas minus huvi eelkõige muidugi materjal. Aino Kallase keelatud armastuse lood on vana aja hõnguga ning selles mõttes romantilised. Teiseks pole ma kunagi varem kokku puutunud Kuressaare Linnateatriga. Näiteks nägin elus esimest korda Aarne Mägi laval, samuti ka Peeter Raudsepp –ga oli mul esmakohtumine. Ja oli seal ju ka teisi uusi nägusid minu jaoks.

Kuid olgu materjal, mis ta oli, olgu muud näitlejad mis nad olid. Minu piiritu tähelepanu oli suunatud ühele. Õigemini see polnud mul nii plaanitud, aga iga pisikese liigutusega oli ainult tema kogu etendus. Okei, oli ka Indrek Saar, kes oma võimsa hääle ja vapustavate näomoonutustega nõudis tugevaima kõrvalosalisena oma osa.

See kellele ma siin kiidulaulu laulan on loomulikult Katariina Lauk. Ma ei saa aru, kuidas ta seda teeb. See on täiesti fenomenaalne. Kui ta naerab, paistab päike kogu laval. Kui ta on kurb, siis see on nii tugev, et täidab hingepiinadega ka vaataja. See stseen, kus ta lapsed „maetakse“, see on nii karm, et viibisin hetkeks teises dimensioonis. Lauk on üks oma põlvkonna tipp-naisnäitlejaid ning mitte ainult Eestis vaid üldse kogu maailmas. Lisaks oli see üliraske roll. Kui võtta kõrval olev algav näitleja Robert Annus, siis on kontrast nii suur, et Annus mõjus nagu ta oleks mingist teisest näitemängust. Keksles ja kargles, jah ma saan aru küll, et ta oligi noor, aga niimoodi üle mängida... väga kohtlane ja imelik oli vaadata. Jäi mulje, nagu ta ise ka aru ei saa mida ta teeb või millises tükis ta on. Peeter Raudsepp oli mingis mõttes huvitav ja tal olid sellised eredad hetked Paul Lempeliuse ehk Reigi õpetaja, samuti väga raskes rollis (K-le ei meeldinud ta üldse). Aga Katariina oli see, kellelt ma lihtsalt ei saanud silmi. Kummaline teatrikogemus selles mõttes. Jah, olin ju selle tüki sisu sees ka muidu. Sain aru, et kui pärast oma naise hukka saatmist Reigi õpetaja Hiiobist jutlust peab, siis ta räägibki iseendast tegelikult. Elasin kaasa tema dilemmale, kas suruda alla uhkus ja päästa surmast oma naine selle hinnaga, et nö. andestab ka inimesele, kes temalt naise üle lõi jne jne...sisu oli palju ja sügavat.

Mõned tähelepanekud veel:

Hans Kaldoja oli täiesti võõra häälega ja millegipärast meenutas ta mulle Kaljo Kiiska välimuselt, Ma ei saanud mõnedest lavastusefektidest aru, sest minu meelest oli lõpu poole selliste kunsttrikkidega natuke üle pingutatud. Nagu näiteks see atsihh, mis nö alguse atsihhiga ringi täis tegi ja miks siis laest pähkleid sadas? Saan aru, et „pähklirikas aeg“, aga efektist ei saanud aru. Mind ajas segadusse, see, et tegemist oli kahe eri kohtuprotsessiga, kus oli kaks eri ohvrit, aga ohvreid näitles täpselt sama näitleja, täpselt samas võtmes. Uhhh...Robert Annuse mängus ma pettusin väga sügavalt, sest kui tema oli laval siis oli ka see ajastu hing kadunud. Automaatselt.

Muidu oli lava ja kostüümikunstnikud teinud väga hea kunstnikutöö. Lisaks oli lava ka praktiline. Lahedad "ehtsad" kalad olid, aga Radsepa löögid Annuse tegelasele olid liiga võltsid, et parem oleks võinud kähmelda või midagi muud teha. Ja mis vajab eraldi tähelepanu on muusikaline kujundus. See oli vapustavalt hea. See muusika oligi paljus põhjustajaks, miks ma vaibusin vahepeal tõesti sellesse ajastusse.

Hinnang 3 (Katariinast hoolimata rikkus tükki Annuse võlts mäng ning need tobedad lavastusefektid. Võibolla polnud ma ka kõige virgemas olekus pärast pikka tööpäeva ja varast ärkamist).

Vaatajate hulgas oli ka ülinunnu Maria Lee L. ja ikka MP-ga koos. Ilmselt on neil midagi enamat kui sõprus...noh vähemalt teatris meeldib neil koos käia...näiteks Julia viimast etendust olid nad ka koos vaatamas. Mind paneb mõtlema see, et MP, kui näitleja, käib teatris plätade ja lühikeste pükstega...kas uus põlvkond näitlejaid tahab suunata ka publikut sinna suunda, et Teater ei oleks enam kõrgkultuur, vaid nagu mõni suva grüünekontsert, kino või vaba pubis käimine. Peaasi, et oleks mugav ja lahe ja cool. Sest miks peaks kammitsema ennast ebamugavatesse viisakatesse riietesse üldse millegi või kellegi pärast. Võibolla on see õige suhtumine, kes mina olen teisi hindama (mõtlesin seda sama ka Juliat vaadates). Ma ei oska leida vastuargumente muid, et mind on teisiti kasvatatud ning minu jaoks on teatrikultuur ehk mingis mõttes püha. Võibolla ma armastan teatrit LIIGA palju. Sest isegi teksades ei suuda ma üle nende pühakodade läve astuda. Kohe tunnen ennast ebameeldivalt ja ebamugavalt (ometigi ka mul on muidu mugavam vabades riietes). Peab mõtlema selle asja peale...sest võibolla näitlejad ise teavad, kuidas neid peab vaatamas käima...äkki neil on ebamugav, kui inimesed tulevad teaterisse pidulikult? Või vähemalt oleks mugavam kui kõik käiks oma kodustes riietes?

Reisipäevik - 11.päev Eestis, ehk killuke Rootsit Tallinna rannas

Dag Hartelius, ehk Rootsi Suursaadiku vastuvõtt Eestis Tallinna D-terminalis seisva purjelaev Göteborg pardal. Laev on originaali koopia, ristitud Rootsi kuninganna Silvia poolt alles aastal 2004. Kõigepealt soovis 17.sajandi superintendandi vormis mees meid teretulnuks. Siis jaguneti rühmadesse ja meile tehti pooletunnine ekskursioon. Kahuritetuba, mis tegelikult toimib laeva messina ning kõik need köied, trossid ja purjed – võimas! Pärast ekskursiooni pakuti lõhe ja remoulade’i kastet. Mõned tuttavad näod vilksatasid siin-seal, aga tegelikult oli ka palju võõraid. Dag teatas, et ta läheb Poola suursaadikuks ja uut saadikut veel ei tutvustatud. Rootsi kaubanduskoja direktor ütles, et Dag-i tuntakse kolmel põhjusel – 1.et ta Eesti keele kiiresti ära õppis; 2.et ta suusatab võrdlemisi hästi ja 3. Et keegi ei mäleta enam täna, kes võitis „Tantsud tähtedega“ saate, aga kõik mäletavad, et seal oli „Tantsiv Suursaadik“. Hehh ja mina ju olin abiliseks hoopis teisele osalejale...aga mu südametunnistus on puhas, sest minu (tegelikult olematu) abi kulus esimese hooaja osalejale...

Perikles - NO99

Sellises Bollywoodi kastmes, süüa silmade (ja ka mõnede teiste meeltega) Shakespeare'i – milline luksus. Minu meelest on Shakespeare-i tavaliselt natuke raske seedida. Õigemini ma „ei viitsi“ enam tema etenduste tavapäraseid tõlgendusi. Tähendab tegelikult ma olen hetkel sellises eluetapis, kus Shakespeare on minu jaoks „mittesöödav“.

Aga see, milline kolme ja poole tunni pikkune kirev tantsu, laulu ja muinasjutu segune teatrikompvek vanas Sakala keskuses, maja hallide seinte-karva paberis peidus on...mmmmmmmmmmmmm Marabou!

Selle suve esimene teatri“elamus“! Kõik sai alguse ühest üpris ebamugavast tundest, ehk justkui oleks näitlejad tulnud pealtvaatajaid vaatama. Õnneks siiski Lenna Kuurma päästab vaatajad sellest olukorrast. Ja ma ei tea kas sellepärast või lihtsalt sellepärast, et temale otseselt näitlemist ei olegi lastud sellest tükis teha, vaid pigem on tema rolliks ikka olla laulutäide või lauluviisil rääkija. Aga tõesti, ma arvasin, et mind hakkab ta häirima ning tema amatöörlus hakkab silma torkama, aga ei häirinud ta kõige vähematki. Isegi siis kui ta litsi mängib – jah, ta jääb oma kõrvalnäitlejale alla, aga tegelikult (teine litsi mängija) Inga Salurand teebki selle rolli nii mahlakalt, et ta nagu mängiks ka Lenna eest.

Üldse tüki tugevamad näitlejad ja osatäitmised tulid 5 näitleja poolt.

Neist eredamad:

Andres Mähar – hobus-isana ning šamaanina ja kahtlemata ka Marika Vaariku tütrena. Väikebaleriini- tutu seljas ja suured silmad peas. Hobusisa leid oli kunstniku poolt üle mõistuse hea! Huvitav kumb enne oli olemas, kas idee hobusisa jalgadele või need jalad ja siis sobiv rolli sellele?

Marika Vaarik – tema litsiemand ja vuntsidega hobuisa teener ja kindlasti ka kõrge, pikk ja väärikas Dionysos, kes kadedushoos laseb hukata Lenna tegelaskuju, kelle Tüürose kuningas endale saab. Vuntsidega teener hakkab silma viskama meestele ja see kõik on nii kelmikas ja heatujuline!

Sergo Vares – milline laulja anne! Ta torkas oma tugeva ja hea häälega silma. Lisaks oli vääriline partner Marikale. See kui ta sealt kõrgelt punase kostüümi seest välja kukub, see rolli sees olek on väga mõjus. Teda on kuidagi vähem kui teisi, ei tea miks (võibolla sellepärast tundus nii, et oleks muudkui tahtnud teda vaadata ja vaadata).

Gert Raudsepp – Alati hea. Rohkem mängulusti saab litsimaja peremehena ning säästumarketi kotist peakattega-kalamehena. Tema visiiri-roll on siiski teiste kõrval kahvatum.

Tambet Tuisk – Temal on neid rolle vist kõige rohkem, kuigi minule meeldis eriti tema „väike päike“, ehk kupeldaja. Kuigi ka kalamees ja musta habemega isa tulid hästi välja.

Etenduse nõrgemad lülid olid peategelase Periklese näitleja Risto Kübar, kes selles rollis ei areta midagi uut, vaid viskab „Adolf Rühka“ all-over-again. Ta maneerid on liiga tugevad ja üheülbalised, et neid rollist rolli kaasa vedada. Lisaks nõrk lauluhääl, mis selle rolli puhul osutus oluliseks.

Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljujärv. Lihtsalt ei ole minu jaoks veel näitlejad (ma ei ole nendelt ainsatki tõelist õnnestumist veel näinud ja siin tükis jäävad tunduvalt ülejäänud trupile alla). Ei ole ma neilt veel seda originaalsust näinud, mille etaloniks omamoodi No99 kui teater on kujunemas.

Tantsud on tüüpiline Jüri Nael, ammu juba ära tüüdanud. Aga näitlejad on tublid - nad pole ju tantsijad, kuid vihtusid tantsida nagu "päris" (kuigi Kaljujärv puterdas ka pidevalt tantsusammudega).

Lõppude lõpuks on paljuski tegelikult hoopis kunstnik ja lavastaja, kes selle tüki on elama pannud. Eriti kunstnikutöö. Huvitavad ja stiilsed lahendused ja avastused annavadki tükile tema hingamise. Ja muidugi ka muusika ja valgustus. Kõik kuidagi töötab ja annab tervikule elu sisse. Sest etenduse lõppedes, ei olegi nagu tunnet, et oleks teatris käinud, vaid pigem mõnel kontsert-etendusel või performance-il. Väga originaalne. Ning kaldun arvama, et läheb eriti hästi peale neile, kellele meeldis Draamateatris Ojasoo lavastatud „Julia“.

Hinnang: 4+ (oleks alusmaterjal sügavam, dramatilisem või koomilisem [loe teksti algus Shakespeare-i kohta] ja mõned näitlejad teised, siis oleks saanud ka täied punktid, kuid sellest hoolimata hea tuju tekitab ja meelt lahutab ka, julgelt võib soovitada!). Rahvas seisis lõpus püsti ka, kuigi niiiiiii hea see nüüd ka polnud, aga seisin minagi, sest see panus mille kõik kogu show õnnestumisele andsid oli vinge, olenemata tasemest. Ja Semperil on kindlasti ka järgmisel aastal jälle koht teatriliidu kunstnikenominentide hulgas garanteeritud!

P.S. Tõesti näitlejad vaatasid vaatajaid ja lollitasid vaatajate kulul, mis jaksasid. Näiteks see kui Tambet Tuisk kupeldajarollis paneb terve saalitäie pealtvaatajaid sensuaalse muusika taktis VÄGISTAMISELE kaasa (loe:rütmi) plaksutama (haige, aga mingil kummalisel tasandil toimib eneseirooniana - näiteks meie tänapäeva meediale viidates). Või see kui Inga Salurand ja Lenna Kuurma litsidena esimesest reast mehi tantsima tirisid lavale. Irooniat veel kompveki pinnasele (või südameks?!).

Reisipäevik - 10.päev Eestis, Eesti herned ja ebaviisakad Herneajud

Ülemiste kaubanduskeskuse eest ostin selle aasta esimesed „Eesti Herned“! Autosse minnes otsustasime herned parklas seistes ära süüa, kuna teatrini oli veel tükk aega. Meie kõrvale parkis mingi roheline pisikesemat sorti auto. Number algas 5-ga ja tähed oli BAF. Kui see blond keskea tagumises otsas olev tädike autost väljus, lasi ta oma ukse tuule vaba voli kätte ja see prõmmis otse vastu meie auto ust. Ta tuli oma autost välja. Kuna meie auto aken oli all, eeldasin, et ta kohe vabandab ja mõtlesin juba, et olgu, autouksel juba mitu kriimu ning nagunii on plaanis remonti minna. Aga tädi lükkas uhkel pea kuklasse ja lihtsalt sammus minema.

Meie otsustasime, et jääme teda ootama ja kutsume politsei. Ootasime umbes tund aega, pidime juba ääre pealt teatri suunas startima ja käega lööma, aga siis tädike ikkagi tuli. Olin veendunud, et ta on venelanna. Ja kuigi ta eesti keelt rääkiski, oli tema hääles ka vene aktsent. Isegi siis ta ei vabandanud kui ütlesin, milles teda süüdistan. Nõme, kui täiskasvanud inimesed ei oska käituda. Oleks ta vabandanud, oleksin ma kohe algusest peale unustanud kõik. Väga ebameeldiv maitse jäi kogu asjast suhu.

Leelo Tungal - Seltsimees laps ja Suured inimesed

Alapealkirjaga "Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest"...
Lugedes seda raamatut tundsin pidevalt kuidas tahaksin kallistada Leelot. Ta on nii armas inimene, kuigi ma teda isiklikult ei tunne, olen selles üpris kindel paljalt selle põhjal, mida ma teda olen kuulnud rääkimas, tema kirjutatud asju lugedes või mida temast on räägitud, kirjutatud.

See raamat on üks südamlikumaid raamatuid üldse, mida ma elus lugenud olen. Kui alustasin K-le selle lugemist, ei saanud ma vist esimesest peatükkist kaugemale, kui juba nutsin kui väike laps. See empaatia, mis tekib pisikese Leelo ema vanglasse viimisega seoses on nii tugev, et ma pidin pidevalt katkestama lugemise, et ennast koguda.

Kohe pean ka mainima, et selle raamatu headuse võlu ei peitu ainult selles kui hea on tema sisu, aga Leelo Tungla sõnade ritta seadmise oskus on harukordselt tugev, värvikas, mahlane ja huvitav. Milline anne! Kuid muidugi, ega ilus proosa pelgalt ei „tee“ head raamatut. See sisu on vapustavalt liigutav ja kaasakiskuv. Tegemist on umbes 5 aastase Leelo minategelase kirjeldustega. „Lapse silmade läbi“. Siiralt, nagu tõesti olekski raamatu kirjutanud pisike Leelo. Lisaks kogu 50ndate algusaastate nõukogude propagandale ja selle hirmudele ning õudustele on Leelo lapsepõlvekirjeldusele sisse tipitud palju situatsioonikoomikat. See kurbnaljakas tekst muudab kogu raamatu eriti soojaks.

Sellest raamatust on raske kirjutada. See lihtsalt on nii hea ja nii naljakas ja nii kurb, et ükski minu kirjeldus selle raamatu kohta ei küündi selle headuseni. Olles viimastel lehekülgedel ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida juba enne selle kulminatsiooni. Ainult, et mina arvasin, et lõpp on teistsugune! Kogu raamatu jooksul ma ootasin hetke, et millal see memme koju tuleb (või millal Leelol tekib väikseimgi võimalus oma emaga kohtudagi). Lõpp seega šokeeris veel eriti. Kuna raamatu lugemise jooksul oli lisaks K-le ka ülejäänud pere tulnud ja jäänud kuulama, siis saime naerda koos ning lõpus pisaraid vägisi tagasi hoides pidin mitu korda jälle katkestama lugemise, et liigselt väriseva häälega loetud tähtis tekst kellegi jaoks kaduma ei läheks.

Kui siis raamat läbi sai mõtlesin, et mis mind siis niimoodi liigutas, sest ise ma ju ennast sellesse olukorda ei kujutanud vaid ma ehtsalt kujutasin pisikest Leelot ette. Paar punutud patsi peas ja ikka oma tata järel jooksmas ning neid kommunistlikke ning ka muid laule leelotades. See valu ja kurbus, mis ta kõik üle elas, see ehk ongi ta kujundanud selliseks heaks ja armsaks inimeseks nagu ta on. Ja see mind ehk ajaski nutma. Et nii hea inimene on pidanud sellist valu kogema. Ja samas see, et lapse mõistus võttis seda kõike nii, et ta kas peab või ei pea hea laps olema, vastavalt sellele kas ta ema tuleb koju või mitte.

Kõige paremini jäid raamatust meelde lood „seltsimees lapseks“ saamisest, muidugi alguse ja lõpu šokk, lugu suhkru ostmisest, see kuidas kooli direktor kõigi sünnitajatega pahal poisil käskis kooli tulla, saarel käimisest, raekoja platsil juuksuriäris olemisest (sellega seoses tuli mulle endale meelde, kuidas vanaisaga kahekesi rongiga ühel suvel linnas käisime, sest vanaisa käis raekoja platsil juuksuriäris – enam seda äri pole seal juba aastakümneid), see kuidas must mees roosa marmorpildialbumi järele Leelole jooksis ja mis seal albumis siis oli. Me kogu perega naersime, nutsime ja elasime sellele kõigele kaasa.
Aitäh Leelo, et jagasid meiega oma lugu. Ootame kõik järge sellele loole ja loodetavasti see ei saabu järgmise 10 aasta pärast (raamatu lõpust selgus ju et selle raamatu kirjutamiseks läks 10 aastat- 1997-2007).
Hinnang: 5 (see on Tammsaare Tõe ja õiguse 5.osa järel või kõrval aasta parim raamat!)

Reisipäevik - 9.päev Eestis, ehk Loll inimene

Ma vihkan lolle inimesi. Läbinisti lollid inimesed viivad mu endast välja ja ma hakkan üle kere värisema.Ma ei ole siis mina ise ja inimesed tavaliselt ütlevad, et nad ei tunne mind ära. Nii ka täna. Võibolla on tegemist hoopis ülitarga inimesega, kes oskab just nimme vajutada nendele õigetele nuppudele ehk meelega lolli mängida. Ja omakasupüüdlikult mitte asjadest aru saada või nägusid teha asjade peale, mis nagu tõstaks teda kõrgemale minust ja teistest. Aga mis mul eriti kuklakarvad turri ajab on see, kui minu rahvustunnet solvatakse. Ehk solvatakse „Eestlust“ ja „Eestlaseid“ ja meie kultuuripärandit. Isegi kui see ei ühti kellegi võõramaalase maitsega, ma solvun hinge põhjani ja ei leia andestust sellisele. Eriti praeguses eluolukorras.

See on inimene, kes kõigele lisaks hakkab lähimas tulevikus suuremat rolli minu elus mängima. Aga ikkagi on minus ehk liiga palju inimlikkust ja ma südamest soovin, et oma arvamuse muudan ja kõik need mitmed asjad, mis on juhtunud siiani on ainult „kogemata“. Okei, ma tean---olen naiivne ja proovin kõigest hoolimata inimestest ilusat ja head leida. Jätkan otsinguid ka selle inimese puhul. Võibolla leian võimaluse, jõu ja oskuse teda ümber kasvatada. Eks näis.

kolmapäev, 18. juuni 2008

Reisipäevik - 8.päev Eestis, ehk Kaunitar ja Koletis

DT saatis mulle täna e-mailiga foto minust, mis minu meelest on üks koledamaid, mida näinud olen (see pole see kõrvalolev foto, see siin on lihtsalt üks pilt suvepäevadest). Tema kiitis takka, et see on nii ilus pilt. Ma tean ju küll, et loon endale illusioone, et mu välimus pole nii hull. Eriti kui ennast peeglist kogemata satun nägema (seda juhtub täiesti teadlikult tõeliselt harva), siis ikka vaatad ja sätid oma vaate ja näo selliseks peegliraami sisse, millega enam-vähem rahule võiks jääda. See aga pole ju päriselt selline. Ma mõtlen „kogu aeg“. Ning eriti teistele inimestele jätan ju mulje, milline ma välja paistan „keskmiselt“ kogu aeg. Ehk siis „pingutatud“ hetkedel ja samas ha hetkedel kui unustan enda ja selle, et ma kellelegi muljet jätan igal hetkel. Kurb. Eriti selles valguses, et kui sellel fotol ma tema meelest hea välja näen, siis võibolla on see minu tegelik „keskmine“ märksa hullem veel sellest fotost.

Võibolla peaksin olema teadlikum oma välimusest, ehk siis saaks jälle välimuse normaalseks. Viimasel ajal on kindlasti üheks masenduse tekitamise teguriks ka see. Minule endalegi ju meeldib ilusate inimeste seltsis rohkem olla. Aga minu jaoks on ilu mõiste küll midagi muud kui välimus. Samas teades kui pinnapealsed tavaliselt inimesed on, siis nende jaoks tahaks ka ise olla ilusam. (Ilust rääkides tuleb mulle alati meelde Aarne Üksküla filmist „Indrek“. Ta ütleb seal – „ Ilus mees = kalkun“). Millegipärast usun, et inimesed arvavad, et kui ma olen ilusam, siis nad usuvad, et olen ka seest ilusam ja huvitavam. Tegelikult nendel aegadel, kus ma tõesti olen vormis ja rahul enda välimusega, olen ma hoopis halvema iseloomuga. Mul tekib vajadus olla järsku kriitiline ennast ümbritseva suhtes ja ma ei meeldi endale üldse sisemiselt. Sellest ka siis dilemma. Kas valida see, et olen välimuselt hea ja teiste suurema tähelepanu keskmes ja tunnen ennast füüsiliselt paremini, kuid samas vihkan oma iseloomu või siis rahulolematus oma välimusega kuid samas tunnen, et olen hingelisem, sügavam ning teiste suhtes ise tähelepanelikum ja parem inimene, kuid jah, füüsiliselt tunnen ennast kehvemini. Ma ei oska leida tasakaalu ega leida keskteed. Seda lihtsalt ei eksisteerigi minu jaoks. Võibolla vanus teeb targemaks ja oskan teadlikumalt suhtuda iseendasse ning sellesse kuidas suhtun ümbritsevasse. Aga kahtlemata vajab see iseloomu. Ja motivatsiooni ennast muuta. Vahest isegi välgatab midagi ja ma tunnen kuidas see jõud midagi ette võtta minu sisse pidevalt koguneb. Kui ma üht või teistpidi muutunud olen, siis annan teada.

Reisipäevik - 7.päev Eestis, ehk müürilammutus

Terve päev kulus müürilammutamise tähe all. Ei osanud arvata, et see nii raske on. Kaks suurt lahmakat sai siiski vähemaks. Aga nüüd on ka käed kõik katki ja villis. Hakkasime lugema Leelo Tungla lapsepõlvemälestusi. Sellest tõotab kujuneda üks selle aasta paremaid. Samas kurb, aga samas saab ka palju nalja ja naerda. Mõnes mõttes lasteraamat, aga samas ikka ei ole ka.

Ja niimoodi märkamatult ongi esimene 7-st „Eesti nädalast“ läbi. Kultuurikava täitmiseks on: käidud 1 kord muuseumis (Rakvere linnus-piinamiskamber), vaadatud 2 teatritükki (Sugar, Koduabiline), loetud 150 lehekülge raamatut (Seltsimees laps), reisitud mööda Eestimaad (Rakvere, Kauksi) ja vaadatud pool filmi (Templirüütel Arn). Ahjaa Jalgpalli EM-i tulemustega olen ka üpris hästi kursis, kuigi ühtki mängu vaadata pole veel tervenisti jõudnudki. Aga EM-i puhul ma rohkem kui finaalmängu harva vaatangi.

Koduabiline - Endla teater


Kodumaine komöödia, mida ei saa väga suurte „kunsti“ ootsuste, ega ka „sügavamõttelise“ materjaliootusega vaatama minna. Ptüi, kuna tegemist on „kodumaise“ komöödiaga, siis ei tasu ka „väga“ naljakat tükki loota. Ja eks ta nii ka ole.

Selle tüki väärtus on minu meelest ainult üks – Indrek Taalmaa!!! Tema meistriklass komöödiažanri näitlemisel on tõeline nauding ja oskuste paraad. Ehk pikemalt seltamata on see tükk kohustuslik vaatamismaterjal ainult neile, kes hr.Taalmaa talenti hindavad. Nimelt egaselles tüki pointi pole. Ja kui sellele täpsemalt mõelda, et mida Astrid Reinle seda kirjutades tahtis öelda, siis minu jaoks jääb see täiesti arusaamatuks. Kuidas või miks üldse midagi sellist kirjutada, mis kuhugi välja ei jõua ega millele pole absoluutselt mingit mõtet. Nojah seebiooperi fenomen on ehk iga päev ajaviidet pakkuda, aga teatris on ikkagi ajaviite jaoks midagi veel. Peab olema algus lõpp ja teemaarendus. Siin oli olemas mingisugune algus, peaaegu olematu teemaarendus ning lõpp oli täielik umbluu. Ehk ma ei saanud üldse aru kuhu välja taheti jõuda? See oleks igal muul juhul tähendanud minule täielikku õudusunenägu. Kuid selle tüki puhul nagu mainitud päästis kõik see, kuidas peaosaline oma rolli pani kõik ja rohkem veel. Kuigi ka Jaan Rekkor oli väga vinge ja samuti Tambet Seling, nad kõik keerasid mitu vinti üle ning konkreetselt mängisidki üle. See oli sellise tüki puhul ainuke lahendus. Perema Kiirat mänginud Kaili Närep oli siis kas teadlikult või veel hullem teadmatult vastukaaluks teistele (meestele) „jalad maas“ mängumaneeriga. Sellepärast ma usun, et tema ma ka kõige esimesena unustan sellest suurest soustist. Kõigest hoolimata oli selles tükis nii mõnigi koht, mis mind muigama ajas. Ja mitte ainult Koduabilise „kalanäod“ või muu nägude või häälitsuste tegemine, vaid paaris kohas oli tegemist pesuehtsa situatsioonikoomikaga, otsekui oleks see maha kirjutatud mõnest Ameerika komöödiasarjast.

Hinnang: 2+ (ajapikku võib see hinne veelgi langeda, sest otse teatrist väljudes hindasin selle 3+ vääriliseks, aga sisutut janti siiski pole kõrgemalt võimalik hinnata, samas Indrek Taalmaa ja Jaan Rekkori pingutusi ei saa ka vähemaga hinnata. Otseselt soovitada julgeks tükki ainult nende näitlejate fännidele! Ja raisatud ajaks ma seda ei nimetaks. Minu meele ta lahutas ära igapäevamuredest ja –tegemistest. Roppustele polnud mängitud, jumal tänatud! Ja lõppude lõpuks kuluks igasse Eesti perre üks Julius Lamp ära! Või noh, vähemalt väheseks ajaks...)

Reisipäevik - 6.päev Eestis, ehk Rent ja autosõidud

Muidugi magasin peaaegu kella 11-ni. Kristin ja P. tulid mu voodisse krõpse närima ja sellepärast ärkasin üles. Muidu oleksin ilmselt maganud terve päeva maha. Tõusnud, riides ja söönud – otsustasime linna sõita pesema, toitu ostma ja Ramirent –i löökdrelli laenutama, et saaks müüri lammutada. Söögiostmisega läksime muidugi liiale, nagu ikka viimasel ajal. Aga Ramirendis läks hästi. Saime selle lõhkumismasina ning neil on hea süsteem, et kui laupäeval laenutad ja esmaspäeva hommikul enne kella kümmet tagasi viia, siis saab ühe päeva rendihinnaga! Pestud, toidukraam ja drell autos, põrutasime tagasi koju. Kell oli ka kohale jõudes juba nii kaugel, et me K.-ga pidime hakkama Pärnu suunas sõitma. Nimelt läksime Endlasse „Koduabiline“ vaatama.

esmaspäev, 16. juuni 2008

Reisipäevik - 5.päev Eestis, ehk Kauksi


Kohe hommikul startisin Kauksi suunal. Otsustasin võtta riski ja kaardi abil ise leida kõige otsema tee ning mitte sõita suuri maanteid pidi, sest sõit sinna on sellest hoolimata ülipikk. Tegin väikse vahepeatuse ka Paide raamatuäris, kus leidsin jälle terve kotitäie häid raamatuid, millel hinnaks 50 ja alla selle. Seal on alti häid allahindluseid ka üpris värsketele raamatutele!


Kauksis oli tegemist meie firma suvepäevadega ja kella poole kaheteist ajal pidid algama Olümpiamängud! Iseenesest mulle meeldivad sellised vahvad omavahelised võistlemised, aga juba kohe alguses taipasin, et võhmaga on lood kehvad, õigemini olin selle üldse kaasa unustanud võtta. Alad olid ka sellised rohkem sportlikku laadi ning mitte nii pullid, nagu sellisele üritusele ehk paremini sobiks. Siiski mina oma võistkonda alt ei vedanud. Minule määratud vehklemises tõin koju jagatud kulla. Teisi võite peale vehklemise ja jalgpalli me ei saanudki. Ja kokkuvõttes 8 võistkonna hulgas 6.koht. Ilmselt oleksime ka parema koha saavutanud, kui oleksime asja tõsisemalt võtnud. Ehk näiteks ka siis kui mina näiteks oleksin esindanud ka Sumos ja õllekasti sirgetel kätel hoidmisel. Aga minu meelest polnud see võistlemine sedapuhku asja point ja erinevad inimesed pidid ja said erinevatest võistlustest osa võtta ning ma vedasin ka kindlalt seda liini (kuigi ilmselgelt oleksin pidanud jõudu nõudvates asjades initsiatiivi üles näitama, kuid samas hoopis meelega hoidusin nendest). Muidu olin ma määratud ka kujundujumise esindajaks, aga see toimus vehkemisega samal ajal. Huvitav mis punktid sealt veel oleks saanud kui ma oma poolsaltode, špagaatide ja sildadega oleks seal täiega teinud? Hmm, kõigest hoolimata toob selline võistlemisevärk minus esile mingi kummalise võidujanu ja oma oskuste näitamise isu. Aga õnneks suutsin end seekord tagasi hoida. Meie kogu võistkond oli ka päris vahva! Ahjaa üle ma ei tea mitme aasta olin ühe võistluse raames sunnitud õlut suhu kallama. Pärast oli tükk aega rõve maitse suus. Õlu ei ole minu meelest joodav asi, vähemalt mitte inimeste jaoks, öäk!


Õppisin ka uusi inimesi tundma ning RH liitus ka meie tiimiga, kui ta hiljem järele tuli. HS-iga sain üle pika aja vestelda ja MA olil samuti meie tiimis. Hiljem kui lauda istusime, et oma auhinnaks võidetud koti sisu nautida, siis liitusid meie lauga veel KM, LM ja KM-i õde Kati ning veel hiljem tulid ka K. nimekaim koos selle Riina sõbraga, kes alati meelega tola mängib, et tal endal ja ka kõigil teistel ümberringi lõbus oleks ja kelle nimi mulle kuidagi meelde ei jää.


Discol tantsisin peaaegu kõigi nendega, kellega tantsida olin lubanud. Lisaks lasti rannas rakette ning mängis ka bänd. Aga ma olen sellisel tantsuõhtul rohkem makimusa austaja. Seda sellepärast, et ma kohe kuidagi ei oska nende live-bändide rokki tantsida. Ikka kipub see rohkem olema hüppamine, mis selle taktiga paremini sobib. Ühtki tõsiselt lemmikalulu ei tulnudki. Sellepärast jäi ka tõsisem tantsimine minu jaoks ära. Võtsin rohkem šnitti paariliselt ja üritasin tema järgi samme seada. Tõeline üllatus oli küll see, et MJ juba esimese tantsuga ära väsis. Ei tea, võibolla ta lihtsalt ei tahtnud minuga tantsida ja sedasi sai minust kiiresti lahti...sest ta ju muidu vinge tantsulõvi.


Enne ärasõitu rääkisin pikalt Katiga. Ta on KM-i õde ja hirmus tore. „Tore“ on vist vale sõna, aga ma ei leia ka praegusel öötunnil sobivamat. Ehk siis umbes poole kahe ajal alustasin tagasisõitu. Ja kui ma võibolla kogu õhtuga niiväga rahule ei jäänudki, siis kodusõit kroonis ja muutis kogu kogemuse võrratuks. Nimelt selle kolme tunni jooksul, mis mul kulus kojusõiduks nägin ma mitmeid imeilusaid „kaadreid“. Kahju, et mul korralikku fotokat kaasas ei olnud! Kõigepeal jänesed, kes mu auto valgusvihus jooksid. Siis see päikesetõus ja need roosad ning oranžid värvid. See on „armastuse“ värv, vähemalt minu jaoks. Kahel korral jooksid kitsed mu auto eest üle tee. Esimene oli uhke isane, suurte sarvedega, teine kord alles kitsevasikas. Siis nägin taevas mingit vikerkaare moodi moodustist, ainult et kaht värvi ribad joonistusid päiksekoidu vastassuunas olevast horisondist üles kõrgele taevasse. See oli midagi imelist ja esmakordset minu jaoks. Umbes kella 4 ajal varahommikul, kui hakkasin juba kohale jõudma, helistas ka K. ja küsis kaugel ma olen, et ta ootab mind koju. See oli nii armas! Üks armsamaid asju siin maamunal! See ongi armastus!

Reisipäevik - 4.päev Eestis, ehk Töööööööööö

Töö, töö ja veelkord töö! Pärast tööd viis MM meid kõiki Pegasuse restorani sööma oma eelviimase tööpäva auks (ta lõpetab esmaspäeval). Toit on seal ikka üle mõistuse kallis, kuigi maitselt oli tase tavaline Harju keskmine. Ma sõin mozzarella salati, pastat mingis tomatikastmes ja toorjuustukooki. Salat oligi neist kõige parem.

Õhtuks põrutasin ikka koju. Seekord juba õige varakult, ehk kell 2200 olin kodus.

Sugar ehk Džässis ainult tüdrukud - Vanemuine


Hiina piin, õudus kuubis. See tükk oli kohe läbinisti üks kräpp ja saast. Alates lavastusest, lõpetades kostüümidega. Midagi head välja tuua on väga väga raske. Aga otsin...

Ehk siis kõige jubedam asi oli minu meelest tekst või õigemini selle tõlge ja tõlgendus (eriti laulude tõlge). See kui üritatakse saada odavat populaarsust väljendiga „Sa oled pandav“ või sellega, et mingi vana film on toodud tänapäevakonteksti, see kõik oli kui üks suur solk.
Näitlejatest ei saa selle tüki puhul rääkidagi, kuigi näiteks Gerli Padarile ei saagi seda ette heita, ta pole ju näitleja – kaugel sellest! Näitlejana teda lavale lasta oli äärmiselt tobe risk. Kahtlemata laulda ta oskab ja selles suhtes oleks pidanud sobima, aga ega kõik lauljad automaatselt näidelda ei oska. Kõige jubedam selle amatöör-näitlemise juures, mida pakkusid Alo Kurvits, Marika Barabanštšikova, Jaan Willem Sibul, Andero Ermel ja muud laval ringi kakerdanud tegelased oli see, et jäi mulje nagu nad oleksid tõsiselt üritanud anda oma parimat. Kui see on nende parim, siis pole mõtet sellist kooslust kasutada. Eriti jube oli kuulata-vaadata Sibulat. Tal on kehakaalu liiga palju, et laval on teda raske vaadata. See kuidas see tema häält matab ning tema lauludesse tulekud olid peaaegu kõik viisist väljas ja diktsioon olematu. Lisaks veel see s-i susistamine. Õudne!

Ühe jubedama viimseaja kunstnikutöö tunnistajaks sai ka olla seda etendust vaadates. Eriti kostüümide puhul. Meeste „naisteriided“ olid nagu klišee, aga mitte piisavalt kitšid, et oleksid aidanud koomiliselt või mõnes muus mõttes kaasa. Kõige kurvem oli see mis Gerlile selga oli aetud, eriti see valge kleit! Nimelt ei ole Gerly Padar just „kõige kõhnemas vormis“ ja see valge pits, mis tema kõhtu kattis joonistas välja tema nabakoha ning kõht rippus üle ääre. Seda oli esimeses reas natuke valus vaadata. Kuid sama jama oli ka supelkostüümidega, miks need küll sellised pidid olema, mis muutsid vaese Gerli veel paksemaks? Tegemist polnud ju ajastutükiga, seda oli mitmete tobedate tänapäevaste asjadega selgeks üritatud teha.

Aga jah, kogu kurja juur oli minu meelest sisu ja tekst. Seda tükki polnud küll Vanemuisel vaja teha võtta. Ei tea kas liiga suur amps või lihtsalt kiiruga kehvasti tehtud, et nagu raha kokku kühveldamise tükk või nii.
Plaksutati ka väga tagasihoidlikult, ometi saal oli täis. Tegelikult aplodeeritigi ainult nii, et näitlejad pidid kõigest korra tagasi lavale tulema ja see juba räägib nii mõndagi, kuidas tükk peale läks. Need peaaegu 2 ja pool tundi oleksin pidanud küll kuhugi mujale panema (samuti hakkas piletirahast kahju). Ei meeldinud see tükk ka S-le ja K-le. Üks neid kõige kehvemaid sellel aastal. Vaheajal sõin puhvetis salatit, kus oli apelsin, melon, sink, arbuus, viinamarjad, värske kurk ja majonees (ja vist ka juust)! Öäk! S.-l läkski süda pahaks, kuigi ta ise ei pidanud seda sööma, piisas ainult minu salati vaatamisest.

Et lõpetuseks midagigi positiivset öelda, siis mulle meeldis see, kuidas Veikko Täär naist mängis. Tal oli kuidagi värske lähenemine (ehk mitte nii nagu need gay-poisid või Norman, täiesti omamoodi lähenemine ja see sobis!). Mingis mõttes meeldis mulle ka Merle Jääger. Ehk see, et ta rääkis natuke aeglasemalt ja pingutatud selgemalt, siis ometi sain ma tema diktsioonist ka aru. Ozzy Osbourne oli tema esituses temaga iseeenesest sarnane ja see oli väga hea....
Kuid mitte kellelegi ma seda tükki ei saa soovitada, pigem soovitan sellest hoiduda.

Hinnang: 1

Pärast Tartust kodu poole sõites olin sunnitud auto peatama, sest jäin rooli taga magama. Ja veel ka teise asja pärast natuke hiljem. Nimelt nägin, et teel on mingid kassipojad. Ilusad punased, nagu meie Priidu. Aga õige lähedale jõudes selgus, et need on rebasepojad! Ullikesed olid keset sõiduteed. Nii armsad!

Reisipäevik - 3.päev Eestis, ehk Rakverest Tartusse

Rakveres kulus esimene pool päeva seminaril. Hotellis läks elekter ära ja selgus, et terve Rakvere on pime. Lõunaks pakuti täpselt seda sama toitu, mis eilegi. Selles mõttes väike pettumus (kuna mulle see eilne lobi juba eriti ei maitsenud). Hotell ise oli väga vinge.Isegi toas olid seinad marmorist ja üldse kogu kujundus – vaip ja restorani värvid, kõik oli stiilne ja maitsekas. Muidugi ka see suur akvaarium, mis sissetuleku kõrval on.


Lõunast pidin kahjuks poole pealt ära tormama, sest vaja oli K ning S peale võtta ning Tartusse tormata. Huvitav, mis linnuliik see on, et kui sõidad mööda teed, siis nendega kohakuti jõudes, tõuseb see lind lendu ning proovib lennata auto ette – „enesetaputerroristid“?!


Kuigi sain jutti 3 ja pool tundi autot juhtida, polnud selles pikas sõitmises midagi viga. Minule päris meeldib sõita, ka pikka maad. Ja ometi on sõidu parim osa ikkagi kohale jõudmine. Sain parkimiskoha Vanemuise alla teeäärde. Päris hea asukoht. Enne teatrit jõudsime veel läbi käia Kaubamajast ja osta S.-le paar valget pluusi. Ei hakanudki muud vaatama, sest enamvähem kohe oli vaja ka teatri suunas sammud seada, aga sellest juba järgmises postituses...

kolmapäev, 11. juuni 2008

Reisipäevik - 2.päev Eestis, ehk Rakvere

Hommikul autoga pealinna, sealt RH, TM ja KM autole ja seadsime suunaks Rakvere. Seal toimus terve päeva kestev töine seminar ning seejärel kohtumine linnapeaga.

Ehk siis kuna see pole töörõõmude ja –murede blogi. Siis lähen hüppangi kohe õhtusse, ehk aega, kui härra Jaadla meid Rakvere peale eksukursioonile viis. Andres Jaadla, kes on Rakvere linnapea, on fantastiline inimene! Me kõik olime vaimustusest tema rääkimisoskustest ja sellest kuidas Ta linna on arendanud ja on arendamas. Plaanid on võimsad, aga realistlikud. Ja peabki kõrgelt lendama! Ainult nii ongi võimalik saavutada midagi. Palju tahad, vähe saad, vähe tahad ei saa midagi.

Pärast väikest tuuri läbi Rakvere suundusime Vallimäele. Käisime Tarvast lähedalt vaatamas ja sealt edasi ordulinnusesse muuseume vaatama ja linnuse restorani sööma. Restoran oli väga huvitav, mõnes mõttes stiilis „Olde Hansa“, ehk kostüümid, toidud ise ja nõud on ajastukohased. Tangukört ja hernekört olid väga maitsvad! Söök söögiks ja jook joogiks, aga pärast käisime piinamiskambris ja vanu relvi ning veinikeldrit vaatamas. Kuigi linnust on ju kõvasti renoveeritud, tundus kõik ikkagi ehe ja huvitav. Paljuski kindlasti tänu väga heale giidile (ta esines meile "frantsiskaani mungana". Kuigi ka linnapea ise täiendas infoga pidevalt. Muide linnas jalutades näiteks Rakvere Spordihallis ja ka seal linnuses saime kuulda tavakodanikelt, et kui hea mees nende linnapea on, et me peame teda hoidma. Kuigi me oleks ta tõesti kaasa tahtnud võtta. Selliseid häid mehi kuluks igasse ettevõttesse. Ja ega ta muidu poleks püsinud linnapeana juba 6 aastat ning lõppu pole ju veel näha!

Üks pisike fakt, mis meelde jäi on see, et Rakvere linn oma suuruselt jagab Eesti linnade seas 7-9 kohta (u.17700 elanikku). Minu jaoks oli see päris üllatav, ma arvasin, et Rakvere on palju suurem. Igal juhul on tänavapilt päris hea, palju on renoveeritud, palju meelelahutust ja palju tegemist linnarahvale ("ja supehea teater!!!!!"). Just äsja toimunud punk-laulupidu oli ka väga õnnestunud. Vinged tegijad ka asja taga (Üllar Saaremäe, Hardi Volmer ja Hirvo Surva). Kogu linnast ja linnapeast eesotsas õhkus avatust kõigele huvitavale ja linnaelu rikastavale ja arendavale. Ehk ma ei väsi kordamast – Rakvere on lahe!

Õhtuks olid mul ju ka teatripiletid... „Minu veetlev leedi“ Estonias... aga need läksid nüüd vastu taevast. Samas selles etenduses oli see kooslus, kus Eliza rollis Janne Ševtšenko ja kõik ülejäänud näitlejad olid ka need „ebahuvitavamad“ variandid. Ja olen kuulnud, et tasub minna ikka siis kui Hele Kõre, Raivo E.Tamm, Milling ja Sallo oleksid osatäitljad...või noh...vähemalt keegi neist!!! Minu etendusel ei olnud neist kedagi. Ehk mul polegi nii eriti kurb meel sellepärast, et ei jõudnud. Selle eest sain oma töökaaslastega juttu ajada ja hotellis mugavleda. Muide Aqva hotell Rakveres on väga heal tasemel. Tulen siia kindlasti tagasi. Wifi ka kiire ja veekeskus, otse Rakvere kesklinnas!!!!!!!!!

Reisipäevik - 1.päev Eestis, ehk asjade kultus

Unustasin oma päikseprillid laeva! Ehk Eestisse jõudmine sai kohe sellise miinusmärgiga alguse. Nüüd õhtul, kui sellest hommikust kirjutan, siis mul on ikka veel selline kurb meel...neid päikseprille mul enam ei ole! Õnneks aga on võimalik täpselt samasugused uuesti osta, ehk millegi asendamatuga tegemist lõppude lõpuks ju polnud....kuid ikkagi....

Tore oli jälle terve maailma töökaaslaseid kohata! Mõnda neist ju pole juba pool aastat näinud. Päev kuluski töö tähe all. Eriti vahva on alati näha KM-i, MP-d, TM-i, SV-d, RL-i ja VL-i!Osalt lemmikuid jäi ka veel nägemata, eriti RK ja MJ! Ja mitu muud armsat inimest!

S käis oma klassiõega samal aja linnas kolamas ja pärast minu tööpäeva ja veel õhtust kohtumist WTC-s, käisime Kristiine keskuses toitu ostmas. Samaga oli mul vaja ka üks lõhn osta. Ja kahe väljavalitu seast, ehk Armani Mania ja Gucci for men, osutus ostetuks viimane. Armani ostan laevast, kui koju tagasi sõidan. Ma võibolla oleks ostnud ka mõlemad, aga esiteks see pood „Ideaal kosmeetika“ Kristiine keskuses, seal polnud müüjat näha. Natukese aja pärast selgus, et ta räägib riiulite vahel telefoniga. Kui ta siis nägusid tehes kassa taha tuli, umbes stiilis „mida kuradit sa siit otsid“ näoga, siis selgus, et lõhn maksis rohkem kui see hinnasilt näitas. Tegelikult selgus see alles pärast kaardimakse sooritamist. Igal juhul on see pood, kuhu mina oma jalga enam ei tõsta ja soovitan ka kõigil teistel igaks juhuks eemal e hoida.

Koju jõudsimegi alles 21:30. Siis natuke sülti, äädikat, praekartuleid ja magustoiduks maasikaid ja homset kõne kirjutama... Kuigi, jah, põhimõtteliselt ma ei taha siin blogis oma tööjuttu ajada. Selleks on väljundeid küllalt. Ainult et veel pole puhkus alanud ja lähemaid päevi (nädalaid) täidabki töö...

teisipäev, 10. juuni 2008

Spiderwicki kroonika (The Spiderwick Chronicles) ja Wild tigers I have known

Spiderwicki kroonikad

Tony DiTerlizzi ja Holly Black-i muinasjuturaamatute sarja põhjal valminud mängufilmi vaatasin P.-i pärast. Temale meeldis see raamat ja tema on ka oodanud, et millal ükskord seda filmi saab näha. Pean ka kohe ära ütlema, et ta oli filmiga väga rahul. Kuigi kaldus pidevalt võrdlema raamatuga ja leidis ka mõned erinevused raamatu kasuks. Kuid film talle meeldis. Minule seevastu ei meeldinud ei raamatud ega ka see film. Film muidu ehk oleks ka meeldinud, kuid kaksikuid Jared-it ja Simon –it mänginud Freddie Highmore oli nii võlts ja kehva, et see rikkus kahtlemata selle filmi väärtust. Kusjuures efektid olid lastefilmi kohta toredad ja kuigi kollid olid hirmsad, ei olnud nad ka nii hirmsad, et mu 7 aastane oleks neid väga kartnud (ja see oli HEA!). Pisike Kristin (varsti 2 aastane) vaatas ka natuke ja teda ajas pidevalt see väike mehike seal naerma. Ja ka notsunägu.

Hinnang: 2


Wild tigers I have known

Kunstiline jura ühest noorest gay-poisist, kes leiab endale sõbra ja üritab teda naisehäälega telefoni rääkides panna endasse armuma. Kogu film on nii banaalne ja ülepingutatud, et mul hakkas seda vaadates igav ja paha. Ei jõudnud lõppu ära oodata, ja tegemist oli alla pooleteisetunnise filmiga. Halb märk...jama film.

Hinnang: 1-

pühapäev, 8. juuni 2008

Celine Dion - Stockholm - Globen - 07.06.08 - Taking Chances Tour


Nüüd on see siis nähtud! Celine Dion täiesti elusalt minu silme ees! Aega võttis, aga asja sai! Kunagi ammu-ammu olid mul ka piletid tema Göteborgis toimuma pidanud kontserdile, aga siis leiti ta mehel vähk ning ta jättis selle kontserdi ära. Kui nii võtta, siis ma olen tema kontserti oodanud umbes 18 aastat, sest see oli 1990 aasta, kui ma esimest korda tema CD ostsin. Kõik sai alguse laulust "Where does my heart beat now". Kuigi olin teda ju juba kuulnud ka 1988 aasta Eurovisioonil, mille ta ära võitis. Aga tookord ma veel endale ei teadvustanud, kes ta on.


Tõeline Celine Dion-i hüsteeria sai aga alguse sellest, kui ka K. tema muusikasse armus. See oli minu teada laul "Think twice" ja plaat "Colour my love". Edasi muidugi tema prantsuskeelne muusika, mis on ehk ingliskeelsest veel grammivõrra sügavam. Ehk pärast laulu "Pour que tu m'aimes encore" oli vist periood, kus me kumbki eriti midagi muud, peale Celine Dioni ei kuulanudki (plaat oli D'eux ja see Pou que... see on vist ainuke prantsuskeelne laul mida ma siiani tervenisti peast laulda oskan). Ja siis veel kõige kõvem pauk, ehk kogu CD nimega "Falling into You". See on selline plaat, mida ületada on temal endalgi üpris võimatu. See on fenomenaalne. Uskumatult head laulud ja uskumatult hea muusika ja mis peamine, Celine Dioni hääl - see läheb läbi luust ja lihast otse hingeni välja.


Ja nüüd siis viimati ilmus tema plaat "Taking chances". Plaat, mille mitmete laulude kirjutajad on rootslased. CD, millelt minu lemmiklaulud on: Fade away (Martin Stenmarck-i venna kirjutatud laul); Alone (vana Heart-i cover); Eyes on me; Shadow of love..oh, tegelikult mitmed muud veel (kõik laulud on minu "keskealiste pop-i" maitse järgi)... Aga selle tuuri raames otsustas Celine siis ka Rootsimaad jälle külastada. Ja kuna meie koju on (teoreetiliselt) Globen paista, siis nii mugavat võimalust, et Celine sulle peaaegu koju kohale tuleb, seda ei saa mitte lasta mööda minna!


Ehk siis kõigepealt laulude nimekiri, mis esitamisele tulid:

1. Video sissejuhatus: "I Drove All Night" (remix)

2. "I Drove All Night"

3. "The Power of Love"

4. "Taking Chances"

5. "It's All Coming Back to Me Now"

6. "Because You Loved Me"

7. "To Love You More"

8. Instrumentaal: "New Mego's Flamenco"

9. "Eyes on Me"

10. "All by Myself"

11. Video: "My Heart Will Go On" (remix)

12. "I'm Alive" (remix)

13. "Shadow of Love"

14. "Fade Away"

15. "I'm Your Angel" (with Barnev Valsaint)

16. "Alone"

17. "Pour que tu m'aimes encore"

18. "My Love"

19. "A Song for You"

20. "We Will Rock You"

21. "The Show Must Go On"

22. Medley: "Sex Machine" / "Soul Man" / "Lady Marmalade" / "Respect" / "I Got the Feelin'" (esitasid ansambel ja taustalauljad)

23. "It's a Man's Man's Man's World"

24. "Love Can Move Mountains"

25. "River Deep, Mountain High" (lisapala)

26. "My Heart Will Go On" (lisapala)

Kogu kontsert kestis napilt alla 2 tunni ja enne seda oli veel üks Rootsi ansambel soojenduseks (Calaisa), aga seda me eriti ei kuulanud, paari viimase laulu ajaks siiski jõudsime kohale.



Lava oli ehitatatud nii, et kõigist neljast küljest sai rahvas vaadata ning Celine siis liikus kord ühest otsast teise ja vahepeal ringi ratast. Erinevad tasandid käisid üles alla ning samuti olid äärtes lindid, mida mööda said nii tantsijad kui Celine ise lihtsalt liikuda ilma kõndimata. Tantsijatest rääkides, siis mingit peadpööritavat kava neil polnud. Ma enamvähem tantsiks kõik ka ise ära (peale saltode, mida paar meest seal tegid). Pigem häiris see meestantsijate naiselikkus mõnede kavade ajal (meenutasid Madonna Blonde ambition tuuri meestantsijaid). Aga ma olen tugevalt sellel arvamusel, et mehed peavad tantsides meesteks jääma. Naised olid vinged, üks kiilakas must naine torkas eriti silma.


Celine-i lavaliikumine on ka kuidagi temale iseloomulik. Graatsilised käteliigutused ja oma kehaga eriliste positsioonide võtmine, see kõik ju ilmestab ja annab aktsente ka lauludele. Kõige meeldejäävamad laulud minu jaoks olid: ainuke prantsuskeelne laul "Pour que tu m'aimes encore"; Queenile pühendatud "We will rock you" ja "The show must go on"; uue plaadi lood "Fade away", "Eyes on me", "Shadow of love" ja eelkõige "Alone"; muidugi kontserdi viimane, kõige lavastatuim "My heart will go on"; minu üks lemmikuid "To love you more" koos viiuldajaga ning kahtlemata ka "A song for you", sest selle laulu jaoks kutsus Celine lavale meie taga istunud rootsi muusiku - Robert Wells -i, kes on ka üks laulu autoritest.


Eraldi peaks vist mainima valgutehnikat ja valguskunstnikku, sest need värvid, laserid, prožektorid ja ka videoekraanid. See kogu tehniline krempel oli väga vingel tasemel.


Pärast kontserti koju sõites mõtlesin, et oli ikka vinge show küll, kuid ei saaks öelda, et see oleks juidagi parem olnud näiteks eelmisel aastal nähtud George Michael -i või Daughtry kontsertidest. Aga tugev ja vägev kindlasti. Mõned kummalised tähelepanekud veel - ma ei mäleta, millal viimati oleksin tundnud popkontserdil, et ma olen üks nooremaid vaatajaid - hallpäid oli ümberringi. Minu kõrval olev mees kattis vahepeal kõrvad kinni, sest heli oli tema jaoks vist liiga kõva, samas kui minu jaoks oli heli vastupidiselt - väga tagasihoidlik. Sellest läbi kere raputamisest jäigi nagu natuke puudu. Kummaline oli ka see, et ma ei mäleta, millal viimati ma lahkusin kontserdilt kuiva nahaga. Kontserti vaadati ju istudes!!! See oli tõeliselt imelik. Ma oleksin tahtnud kaasa tantsida ja hüpata ja karata ja kõva häälega kaasa laulda, aga sellel kontserdil oleksin ma sellisel juhul liialt tähelepanu endale pööranud ja ma usun, et turvamehed oleks mu välja talitanud :)


Mis minule Celine -i juures väga meeldib, on see, et ta jutustab oma lugudele vahele ja see on midagi, mis teeb kontserdist erilise. Sest muidu võiks ju ka DVD pealt kontsreti vaadata ja panna hääle põhja ja seda kõike enda ees juhtumast kujutada. Aga see tema viis publikuga suhelda, see on nii armas ja teebki kontserdil füüsiliselt ise kohalviibimise eriliseks.


Kontserdi alguses ütles Celine, et see on esimene maailmaturnee, kus ta reisib terve oma perega. Isegi tema 81 aastane ema on kaasas. Ta lubas ka, et ema esitab paar laulu, aga see jäi siiski ainult "naljaks".


Tegelikult ma ise ka mingi hetk imestasin, et laulud olid mul enamvähem viimse kui sõnani peas. See oli üks senise elu kiireim "2 tundi". Rahvas muudkui tõusis püsti pea iga laulu lõppedes. Nagu eriliselt hea teatrietenduse korral...ainult, et kontserdi jooksul juhutus seda enam kui 10 korda. Linda Perry kirjutatud laulu "My love" ajal elas Celine laulu nii sügavalt sisse, et laulu lõppedes pühkis endal pisaraid.


video


video

Need paar lõiku on minu esimene katsetus videofaile siia blogisse üles laadida...kvaliteet on ju täielik "crap", sest ma filmisin mobiiliga, aga mingi mälestus ikkagi...

See kontsert oli midagi tõeliselt erilist! Aitäh Celine!

laupäev, 7. juuni 2008

P. esimese kooliaasta lõpp ja Sveriges Nationaldag

Eile oli P. esimese kooliaasta viimane koolipäev. Sellel puhul korraldati koolist Soome kirikusse rongkäik. Soome kirik on Kuningalossi kõrval, ehk see sama kirik kus neil oli ka "esimene koolipäev".


P. seisab jälle muidugi kõige ees ja kõige keskel. Ei saa mina aru, kuidas tal alati nii läheb. Ainult et huvitav miks tal käed taskus on. Võibolla elab liiga laulu-rolli sisse. Repertuaaris on parajasti Vahtramäe Emil -i Snickerbo. Nad on ikka nii nunnud! Teine laul oli Madlikese laul, aga selle ajal ma P. suud eriti küll liikumas ei näinud. Ometigi kodus on ta neid laule harjutanud.



Rootsis on keskkooli viimase klassi lõpetajatel kombeks üürida kastiautod ja siis mõõda linna sellega ringi kimada. Igast kastikast kostub kõrvulukustavat tümpsu ja rahvas rõkkab kaasa laulda, muidu karjuda ja kindlasti ka kõik tantsivad!



Täna oli Rootsi Rahvuspäev. Ehk kalendris punane päev. Mina muidugi ikkagi tegin tööd, aga pärastlõunal läksime Kuningalossi juurde, kus tehti uus Põhjamaade rekord. Lasti õhku 50 000 heeliumiga täidetud õhupalli. Kõik muidugi kollased ja sinised. Rahvast oli nii palju, et tänaval polnud võimalik normaalselt liikudagi.



Õhupallid olid valmistatud Aafrika kummipuu lehtedest saadud ekstraktist, ehk see kummimaterjal kõduneb umbes sama kiiresti kui need puulehedki. 150 rugbymängija lasid need 50K õhupalli heeliumit täis. Neid lasti küll lahti natuke väiksemad kogused korraga, et lõbu ja ilu jaguks kauemaks.



S., Kristin ja P. siin naudivad +27 kraadist suve. Ilm oli tõeliselt lämbe ja lapsed olid tegelikult väsinud juba jalutuskäigu alguses.


P ja S ei pidanudki vastu ning otsustasid kuningalossi juurest tagasi koju pöörduda. Meie K ja Kristiniga jalutasime edasi. Käisime käsitsi valmistatud jäätist söömas Raekoja lähedal kanali ääres ning pärast seda riiete- ja toidupoodide kaudu koju. Päev oli ilus ja tore, aga väga västitav. See oli viimane päev minu elus enne Celine Dion -i live-kontserdil nägemist....

esmaspäev, 2. juuni 2008

Muki ja Pontu Punane ja sinine; Anders Post-Ursäkta, jag såg inte att det var upptaget

Papplehtedega väikelaste raamat. Kaks väga lihtsalt joonistatud koera - poiss ja tüdruk (või et olla poliitiliselt korrektne, peaks vist ütlema emane ja isane). Kokku 1o lehekülge, seega 10 värvi. Luuletuse vormis, kuid pildid on nii värvikirevad, et päris väiksed tited ehk ei saagi hästi aru, mis värviga parajasti on tegu. Tegemist on ühe koomiliseima üllitisega. Koomilise sellepärast, et "MIKS OLI SELLIST ASJA VAJA TÕLKIDA?" Kas me EESTLASED oleme sellised ajukääbikud, et ei saa sellise asjaga ise hakkama. Miks me peame välismaalastele selliste õiguste eest maksma? H-Ä-M-M-A-S-T-A-V! Raamatu parim osa on tema mõnusalt paksud kaaned.



Lahe rootsikeelne karikatuuriraamat. Igal lehel on üks loom ja tabav lause, mis sobib kokku käesoleva pildiga või selle looma karakteriga. Ma hoian seda raamatut WC-s. Sobiv lugemine sinna. Ei ole vaja jätta järge, võib suvalisest kohast avada ja natuke naeru kõhistada. Tuju muutub kohe paremaks!

Paar tabavamat lauset mõtlemiseks (minu enda tõlkes).

Pildile on joonistatud ämblik võrgus ning alltekst: Kent sai tihti kontakti kui ta võrgus oli.

Pildil on kala vees ujumas ning alltekst: Bosse oli mõnevõrra filosoofiline: Kas kalad lähevad taevasse kui nad surevad?

Pildil on nahkhiir ning alltekst: Kui keegi polnud pealt nägemas, mängis Gösta, et ta on reaktiivlennuk.

Pildil on põder ning alltekst: Eeva imestas, miks inimesed kutsusid teda -metsade kuningaks.

Patricia Cornwell - Võigas paljastus

Järjekordne raamat kohtumeditsiini-tädi Kay Scarpetta seiklustest. Ainult, et sedapuhku mingit seiklust ei ole. Raamat on kuiv ja igav ilma õige kriminullita, põnevuseta ning kui päris aus olla, siis tegemist on üpris tobeda üllitisega.

Kui varem hakkasin tundma, et ma vaikselt hakkan väsima sellest sarjast, sest midagi uut ega huvitavat ei toimu. Kuigi varem võibolla kogu see "muu elu" selle kohtumeditsiini "ümber" oli natukenegi huvitav ja karakterid sellised, kes kutsusid kaasa elama, siis selle raamatuga jäi selline tunne, et kirjanik ise on ka tüdinenud sellest sarjast.

Ma pean tunnistama, et mul ei olnud mitte hetkeksi põnev seda raamatut lugedes. Selline raha tegemise maik oli juures, et süda läheb pahaks. Et iga aasta oleks ikka lepingu järgi raamat poeriiulitel, siis Cornwell on teinud tõelist allahindlust kvaliteedis. Tegelikult tõeliselt meeldinud ehk ongi minule tema raamatutest see kõige esimene - Postmortem. Seal see lõpp oli üpris pingeline ja muidu ka stiil veenev ja huvitav. Kuid pärast seda on need Scarpetta lood läinud üha kehvemaks ja kehvemaks. Olen ju ikka korra aastas ühe tema raamatutest ette võtnud, aga nüüd mul on tunne, et pean loobuma oma traditsioonist. Sest sellel lihtsalt pole mõtet.

Ja ometigi on ju "Võigas paljastus" raamatus tegemist viiruste levitamisega ja sellised krimkad on tavaliselt keskmisest huvitavama ülesehitusega, intelligentsemad ning üpris hirmsad, sest bakteritega võib juhtuda ju mida iganes (näiteks Robin Cook - Vector). Kuid selles raamatus on see kogu asi nii kuiv. Isegi lesbiline õetütar Lucy on seekord väga vähe mängu kaasatud ja tema ehk on viimastes osades olnud see põhiline värvilaik kogu sarjas. Marino -t ja Bentley-t on ka vähe ja lõpus toimuv "suur paljastus" Scarpetta mehe surma kohta...see enam ei mõju, sest sari on viinud (minu vähemalt) nii kaugele, et enam pole vahet.

Ma ei oskagi midagi head öelda. Ajaraisk. Praktiliselt ainult kahekõne, mingeid erilisi kirjeldusi pole. Väga kehv "ameerika krimka".

Hinnang: 1