Kolmapäev, 18. juuni 2008

Koduabiline - Endla teater


Kodumaine komöödia, mida ei saa väga suurte „kunsti“ ootsuste, ega ka „sügavamõttelise“ materjaliootusega vaatama minna. Ptüi, kuna tegemist on „kodumaise“ komöödiaga, siis ei tasu ka „väga“ naljakat tükki loota. Ja eks ta nii ka ole.

Selle tüki väärtus on minu meelest ainult üks – Indrek Taalmaa!!! Tema meistriklass komöödiažanri näitlemisel on tõeline nauding ja oskuste paraad. Ehk pikemalt seltamata on see tükk kohustuslik vaatamismaterjal ainult neile, kes hr.Taalmaa talenti hindavad. Nimelt egaselles tüki pointi pole. Ja kui sellele täpsemalt mõelda, et mida Astrid Reinle seda kirjutades tahtis öelda, siis minu jaoks jääb see täiesti arusaamatuks. Kuidas või miks üldse midagi sellist kirjutada, mis kuhugi välja ei jõua ega millele pole absoluutselt mingit mõtet. Nojah seebiooperi fenomen on ehk iga päev ajaviidet pakkuda, aga teatris on ikkagi ajaviite jaoks midagi veel. Peab olema algus lõpp ja teemaarendus. Siin oli olemas mingisugune algus, peaaegu olematu teemaarendus ning lõpp oli täielik umbluu. Ehk ma ei saanud üldse aru kuhu välja taheti jõuda? See oleks igal muul juhul tähendanud minule täielikku õudusunenägu. Kuid selle tüki puhul nagu mainitud päästis kõik see, kuidas peaosaline oma rolli pani kõik ja rohkem veel. Kuigi ka Jaan Rekkor oli väga vinge ja samuti Tambet Seling, nad kõik keerasid mitu vinti üle ning konkreetselt mängisidki üle. See oli sellise tüki puhul ainuke lahendus. Perema Kiirat mänginud Kaili Närep oli siis kas teadlikult või veel hullem teadmatult vastukaaluks teistele (meestele) „jalad maas“ mängumaneeriga. Sellepärast ma usun, et tema ma ka kõige esimesena unustan sellest suurest soustist. Kõigest hoolimata oli selles tükis nii mõnigi koht, mis mind muigama ajas. Ja mitte ainult Koduabilise „kalanäod“ või muu nägude või häälitsuste tegemine, vaid paaris kohas oli tegemist pesuehtsa situatsioonikoomikaga, otsekui oleks see maha kirjutatud mõnest Ameerika komöödiasarjast.

Hinnang: 2+ (ajapikku võib see hinne veelgi langeda, sest otse teatrist väljudes hindasin selle 3+ vääriliseks, aga sisutut janti siiski pole kõrgemalt võimalik hinnata, samas Indrek Taalmaa ja Jaan Rekkori pingutusi ei saa ka vähemaga hinnata. Otseselt soovitada julgeks tükki ainult nende näitlejate fännidele! Ja raisatud ajaks ma seda ei nimetaks. Minu meele ta lahutas ära igapäevamuredest ja –tegemistest. Roppustele polnud mängitud, jumal tänatud! Ja lõppude lõpuks kuluks igasse Eesti perre üks Julius Lamp ära! Või noh, vähemalt väheseks ajaks...)

Kommentaare ei ole: