teisipäev, 3. november 2009

Maarja kuulutamine - Theatrum


Tänavuaastasel Eesti Teatriliidu auhinnagaalal parima lavastuse auhinna koju viinud (Lembit Petersoni) tükk mõjus võimsalt! Juba enne etenduse algust, Katariina kiriku saalis pingile istudes ja lavakujundust vaadates, tuli aukartust äratav tunne. Olin ootused juba niigi üles kerinud ja kui etenduse juht teatas, et lavastus kestab 4 tundi, tundus võimsuse tunne saavat justkui veelgi kinnitust.

Saal pimenes ning öövarjus tuli lavale Rain Simmuli mängitav Pierre de Craon. Peretütar Violaine märkab teda ning ei lase mehel lahkuda ilma hüvasti jätmata.


Pierre-l on pidalitõbi ja ta üritab tüdrukut endale mitte ligi lasta. Kuid natukese aja pärast on ka tüdruk pidalitõves ning tal tuleb lahkuda vanematekodust. Lisaks hülgab teda haigusekartuses ja arguses temale määratud mees. Isa lahkub juba enne kodust usuretkele Jeruusalemma ja ema jääbki ainsana tütre lahkumist taga leinama. Noorem õde Mara on nimelt kade, kuna isa armastab tema õde rohkem ning ka oma pärandi on suuremas osas mõelnud just vanemale tütrele jätta ja kõigele lisaks igatseb ta õe peigmeest endale. Nüüd aga ongi tal kõik see võimalik saada.

Sisu detailsemalt rohkem ette rääkimata võib ehk öelda nii palju, et etenduses on tegemist paljuski perekonna laialilagunemisega ja selle sees kahe õe suhetega - üks hea ja surmale määratud, teine ilge ja paha ning vajamas õe usku, et päästa tema surmale määratud (juba surnud) laps. Lisaks veel rida teemasid, mida võib endale mõtete toiduks leida: armastuse tugevus eri olukordades, pahatahtlikkusel on alati palk, olid ajad-olid kombed, kui pimedaks ja enesekeskseks võib usk inimese teha, tavaline inimene tunneb jumalast puudust ikka ainult hädas, on hädasid mis ajavad ka härja kaevu, vahest on parem karta kui kahetseda, armastus jumala vastu on usumeestel suurem armastusest ligimese vastu jne jne jne.


Negatiivsed märkused:
***Dramaturgilisest seisukohast jäi natuke arusaamatuks, et miks oli vaja seda külarahva kohta. Kuna eranditult kõik näitlesid selles lõigus allpool teatrinäitlejate taset, siis see rikkus seda tervikut juba lihtsalt sellepärast. Kuid kas seda lõiku oli vaja tõesti ainult selleks, et keegi oleks Mara-d suunamas "pidalitõbise" suunas? Või sellepärast, et keegi ütleks, et kuningas liigub Reims-i aladel? Sest see hirm ja viha pidalitõbise suunal jäetakse täiesti välja mängimata, kuigi tekstist tule see ilmsiks. Samuti ei teki sellist Mara "raske teekonna" teekäänakute ja -aukude tunnet, mille oleks võinud ju ka kuidagi välja mängida. Sellisena mõjus see lõik täiesti mõttetu minu jaoks.
***Kui raske on vaadata amatöörlikku näitlemist. Eriti nii suures ja võimsas produktsioonis ja nii mitmetes võtmerollides. Eesotsas Jacques. Koht, kus ta ütles Violainele, et teda armastab ja et tüdruk peab teda ka armastama sama palju vms. Mul tekkis tahtmine tormata lavale ja näidata ette kuidas hingega mängima peab :) Nii lodevalt ja tundetult mängitud roll, et ma üritasin pidevalt tema laval olles blokkida oma vaateväljalt ja tegelikult kogu mõistusest selle tegelase... aga selline rikub ju elamust! Üldsegi oli juba "näitleja" valik rolli minu meelest täiesti vale. Tekstiliselt ütleb ühes kohas Violaine talle, et ta kardab teda, sest Jacques olevat "nii suur ja hirmuäratav" vms. Aga see Jacques (AL), kes laval oli, oli pehmeke ja väsinud olemisega, üldsegi mitte "suur ja hirmuäratav" tüüp.
***Mara roll on ju igale naisnäitlejale paras magus suutükk. Uss-naine - ilge ja vastik. Aga minule ei meeldi kohe üldse, kui paha inimese roll mängitakse nii puust ja punaseks "pahaks". See mõjus nii amatöörlikuna, kui näitlejanna oma nägu väänas ja häält moonutas ilgeks. Milleks selline liialdus - rolli loomus ise juba muudab tegelase vastikuks, miks seda niimoodi rõhutada - tekkis assotsiatsioon vana-aja teatriga, kus oli vaja tragöödiaks liigutusi liialdada või klounaadiga naeru välja kiskuda... seda enam hämmastab mind Teatriliidu otsus talle aasta naispreemia tiitel anda. Täiesti hämmingus olen! Eriti kui näiteks Ülle Kaljuste Sügissonaadist isegi ei kandideerinud. Maitsed on ikka nii erinevad inimestel. Kuigi pean tunnistama, et minule isiklikult pole siiani üldse LP rollid meeldinud. Ta hääl lõikab millegipärast lihast ja luust ebameeldivalt läbi mingis tonaalsuses ning tal on komme kippuda liigutuste ning oma stseenis olemisega liialdama (meenuvad näiteks Börs ja börsitar ning Jumalaema kiriku kellalööja - mõlemas oli tema "kohalolek" liiga intensiivne). Ja liialdused muudavad rolli võltsiks ja ebausutavaks. Samas plussina võib öelda, et "hullu silmad" mõjusid kuidagi õieti... aga nende tegemiseks ei tohiks ohverdada muud lavalist olekut.
*** Samuti oli ema rolli väga raske jälgida, sest see mõjus täpselt nagu hobinäitleja tehtud- ok, roll ise oma loomult ju ka vana väsinud naine, aga päris nii ebaloomulikult ei räägi ükski inimene. Tundus nagu MP kogu hingest ilmekalt "mängib" - nagu kooliteatri näitlejad, lavaline orgaanilisus puudus täiesti. Võibolla on viga väheses mängimises või lihtsalt mina ei ole teda teistes rollides näinud ning ei teki sellist vajalikku dimensiooni mõistmaks tema rollilahendust. Sellisena aga ei olnudki justkui karakterit, sest see jäi sellise amatöörliku "ilmekalt teksti edastamise" stiili varju.
***Kooliteatrina see tükk vahepeal kohati mõjuski - see külarahvas oligi suuremas osas vist koolinäitlejad. Eriti ebameeldiva rolli tegi üks meesnäitleja (nime ei tea), kes eesotsas neist seal pidevalt figureeris (mitte see kaabuga mees, vaid pikas ürbis). Mõnel vaesekesel (paar tütarlast) polnud häält ega diktsiooni, aga eks muidugi harjutamise ja kogemustega läheb see asi paremaks, selles suhtes mis seal siis ikka (hea kogemus neile), aga muidugi kogu etenduse väärtust kiskus jällegi alla.
***Üldiselt on minu meelest positiivne, kui võetakse vajalik aeg stseenide tegemiseks (ehk kui vahelduseks selline sügav etendus kulgeb hästi aeglaselt), õige atmosfääri loomiseks ning mõttega kaasa jõudmiseks. Ja seda see ju ka kahtlemata tegi, aga samas oli küll paar kohta, kus oleks hädasti kääre olnud vaja.

Positiivsed märkused:
***Teksti tõlge on nii ilus - pole ka ime, tõlkijaks Tõnu Õnnepalu ise (muideks tema viimases raamatus "kevad ja suvi ja..." on see sees kui Lembit Peterson tal külas käis, sest ta tõlkis parajasti just seda näidendit. Mulle nii meeldib, kui eri asjad niimoodi kokku jooksevad. Jääb mulje justkui omagi elu on selles kolmanurgas kuidagi sees :)
***Lembit Peterson on ikka üks vinge näitleja. See kuidas ta oma rolli sisenes nii esimeses lõigus kuid eriti need viimase lõigu isa monooligid, need on nii valulised ja ehedad - läksid sügavalt hinge! Ta torkab lausa eriliselt oma andega selles näitetrupis silma.
***Maria Petrson edastas oma (minu meelest) kohutavalt rasket teksti väga usutavalt ning tema haavatud olek mõjus nii kurvalt ja ühtlasi hingeliselt. Kahtlemata väga raske roll, palju-palju raskem kui "paha õe" oma... ent õnnestus palju paremini...Teatriliidu aastapreemia saadi kahasse õega, aga tundub, et suurmas osas ikka just tänu Violaine-i rollile (vähemalt ma loodan nii, muidu oleks see auhind põhjendamatu. Sama valemi järgi peaks selle aasta auhinna saama "Toatüdrukute" briljantne trio :)).
***Kunstnike tööd olid ikka tõeliselt vinged - nii lava (Andres Koort), kostüümid (Pille Jänes), valgustus (Martin Makarevitš), muusika (Marius Peterson) ja kogu tervik!
***Minu jaoks mõjus ning äratas tundeid see etenduse keskel olev kahe õe stseen vist kõige rohkem, kuigi surnud lapsega tulnud õde natuke liialt ülepingutas ning kompas jällegi usutavuse piire, kuid stseen ise on võimas, valus ja läks kuni liigutuseni hinge! Sama mõjusalt oleks pidanud mõjuma ka stseen, kus abikaasad omavahel tülitsevad ning selgub, kes pidalitõbist oli "tõuganud", aga sellest dramaatilisest kohast liuldakse üle kuidagi tähtsusetult ja loiult.
***Rain Simmul kohe päris alguses, oma sündmustekeerisesse sissejuhatava väikse rolliga on väga hea! Tema suust tuli see teksti "luulelisus" kuidagi eriti hästi välja. Mingid rõhud olid teisiti paigas kui teistel näitlejatel. Vahest võib selline monotoonsus mõjuda omamoodi usutavalt usumehelikult ja Simmul oskas seda tahku hästi ära kasutada, ometi laskumata päris stereotüüpi ja see oligi ehk nii hõrk.
***Kogu see ajastu oli kuidagi hästi tabatud (kiriku atmosfäär aitas kindlasti kaasa!). Ja minu jaoks isiklikult on see leepra ja pidalitõve teema hirmuäratav ja mõjuv ja mingil kummalisel tasandil romantiliselt muinasjutulik. Kummaline on ju, et tänapäevalgi esineb pidalitõbe, aga õnneks tänu antibiootikumidele pole see enam üldse nii ohtlik...

Õhku jäänud küsimused:
***Miks Pierre Violaine-i üles ei otsinud, kui ta terveks sai. Etenduse alguses oleks nagu natuke mõista antud, et tal olid tema suunal tundeid, kuid oma haiguse pärast hoidus eemale. Isegi lihtsalt niisama tervitama tulemiseks oleks iga armastav või ka lihtsalt austav mees tulnud, kasvõi teatamaks seda rõõmusõnumit, et tollel ajal sellisest haigusest vabaks saanud? Omamoodi oleks huvitav teada kas näidendis tegelikult ka see tegelane rohkem ei osale (olen lugenud ainult esimest poolt sellest näidendi originaalist)? Kuidagi nagu poolikuks jäi see tegelane nii. Näidendist pidavat olema erinevaid versioone - Claudel olevat kirjutanud selle kaks korda. Ei tea, milline alus sellel Theatrumis oli ja loodetavasti ei tehtud "kunstilisi kompromisse"?
***Kas see laps, mille Violaine andis, kas see oli ikka sama laps? Andis ta enda oma elusa lapse õele (viide, et tollel oli piimatilk suunurgas... kas see ei tähenda mitte, et Violaine oma last veel viimast korda toitis seal pimedas... kui tal piima oli, tähendab ta pidi olema hiljuti sünnitanud? Sest süüa tal ju polnud - kuivanud leivakoorukestki käis külas kerjamas...)? Või oli ikkagi tegemist "imega", nagu kavas viidati? See "ime" variant oleks palju magedam ning ebadramaatilisem. Huvitav oleks teada, kuidas tegijad selle lahti mõtestasid? Ja mis autor ise tegelikult sellega mõtles? Lapse silmavärv oli muutunud... Samas ka intervjuu Claudeli pojaga mõtestab seda ikkagi "imena". Kahju! Mina aga jätan enda jaoks ikkagi selle lapsest loobumise teema võidule, niimoodi tundub see tükk palju kurvem ja parem. Eriti kui analüüsi liita ka etenduse pealkiri "Maarja kuulutamine"... kas siin võiks Violaine-i "Maarja teemaga" hoopis siduda ning mõelda selle "imena" hoopis, et tal oli laps? Geniaalselt kirjutatud selles mõttes, et jätab võimaluse tõlgendusteks ning just ennast puudutavaks mõelda kogu lahenduse.
***Kas armastus oli tõesti nii suur, et pidalitõbist näkku suudelda... see oli sellel ajal ju ühtlasi nö. enesetapp? Miks Violaine seda tegi? Kas sellepärast, et ta nägi, et tema tegelik armastus läheb ning ta ei näe teda enam kunagi? Seegi jäi tükis kuidagi välja mängimata (aga võibolla just sellepärast, et igaüks saab ise mõelda ning otsustada). Ometi ("teda justkui armastav") Jacques kardab Violaine-i lähedust kui katku. Kusjuures näidendi originaaltekstis tekib Jacques-il dilemma, sest ta tegelikult ikka armastab Violaine, kuid teatris mängiti see koht nii, et Jacques keerab hetkega kasukat ning põlgab ja hülgab Violaine-i. See hingevalu ei tule üldse välja - kõlab küll lause tema suust, et kumb leepra on hullem, kas see, mis on kehal või see mis on hingel... aga ometi jäetakse see sügavus välja mängimata. Sellepärast mõjub eriti kummalisena etenduse finaalis see, kui Jacques jälle Violaine-ilt armastust palub ning nüüd julgeb juba "nii lähedale" talle minna. Sellised lavastuslikud apsakad ja ometi peeti seda aasta parimaks... mind tõesti hämmastab see valik. Oli ju ikka tunduvalt perfektsemaid ja isegi paremaid ja huvitavamaid lavastusi eelmisel aastal... (kuigi annan endale aru, et ehk paratamatult vaadates tükki seda fakti teades, et ta "parimaks valiti", siis näebki neid apse hoopis teise silmaga.)
***Räägitakse, et Claudeli näidendeid tõeliselt nautida, selleks peaks nägema tema erinevaid töid. Ehk siis loodetavasti tuuakse teda ka tulevikus meil lavale. 1991 aastal tehti "L'annonce faite à Marie" ka filmiks - osales isegi Berliini filmifestivalil. Filmis tegi oma siiani ainsa filmirolli rootslasest inglise teletäht Ulrika Jonsson (Violaine-ina). Kusjuures film on imdb järgi ainult poolteist tundi pikk :)

Hinnang: 3+ (Sellest keskmisest hindest võiks järeldada, et lavastus oleks mind külmaks jätnud, aga nii see kindlasti ei ole! Lihtsalt neid miinuseid oli umbes sama palju kui plusse ning sellepärast ka selline hinnang. Palju rikkusid hinnangut paar keskset rolli-osatäitjat (AL ja LP), sest lavastus kui selline oli ju võimas ja sügav. Kuigi mitmes kohas arusaamatult venitatud. Tegelikult oli seal terveid lõike vahel, mille olulisusest ma aru ei saanud. Samas oleks oodanud ja tahtnud, et Simmuli tegelane, Pierre de Craon, oleks ka hiljem etenduses lavale ilmunud. Tehniliselt ja lavastuse asukoha poole pealt väga õnnestunud valikud, alusmaterjal mõtlemapanev, aga jah, näitlejatega minu meelest päris mööda märgist. Ei julge kindlalt soovitada. Kui usuteemad ja/või sellised 4 tunnised sügavad draamad on meelt mööda, siis tasub kindlasti vaadata, aga kui usuteemad vastukarva ning amatöörlik näitlemine ei istu ning kahe vaheajaga pikad tükid külmas kirikusaalis kohutavad, siis pole vaja kannatama minna. Ise jäin küll väga rahule, et "ära nägin", võiks isegi öelda, et sain "elamuse". Aga mu teatrikaaslane oli ülikriitiline - talle ei meeldinud üldse.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Paul Claudel
Maarja kuulutamine
Tõlkija: Tõnu Õnnepalu
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik: Andres Koort
Kostüümid: Pille Jänes
Valguskunstnik: Martin Makarevitš
Helikujundus: Marius Peterson

Osades:
Maria Peterson
Laura Peterson (Vanemuine)
Mare Peterson
Rain Simmul (Linnateater)
Andri Luup
Lembit Peterson
ja teised
Esietendus 10. novembril 2008. a. Püha Katariina kirikus
Pressiteade (03. november 2008)
Esietendub Paul Claudeli "Maarja kuulutamine"
Violaine:Oh küll see maailm on ilus ja küll ma olen õnnelik!
Pierre de Craon: Oh! Küll see maailm ja on ilus ja küll ma olen õnnetu!
Violaine: Kuulake ometi, linnamees!Kas kuulete, seal üleval kõrgel, see pisike laulev hing?
Pierre de Craon: See on ju lõoke!...
10. novembril jõuab Püha Katariina kirikus lavale Paul Claudeli näidend "Maarja kuulutamine" Tõnu Õnnepalu tõlkes. Theatrumi uuslavastuse lavastajaks on Lembit Peterson. Möödunud sajandi prantsuse teatri üks enimmängitud näidendeid “Maarja kuulutamine” on müsteerium nelja vaatuse ja proloogiga, mis leiab aset Jeanne d’Arci aegsel Prantsusmaal või ka “tinglikus keskajas”.
* * *
Combernon, kus toimub näidendi tegevus, on Monsanvierge´i mäel asuva kloostri lään – “vaba maa”, mille peremeheks on Anne Vercors. Ümbritsev maailm on purunemas, olemise keskpunkt kaob. Claudeli sõnade kohaselt “on ära võetud kõrguse kaal, millel kõik püsib”, seetõttu on kõik paigalt nihkunud, kõigub ja põrkub omavahel kokku; igaüks eelistab elada vaid iseenda jaoks selles julmas maailmas. “Inimesed on jäänud ilma Isata”. Combernoni muistne suur-talu on nagu saar või laev keset ajaloolist veeuputust. Kuid ärevus tungib ka siia: vana isa teeb kodustele teatavaks ootamatu otsuse: ta jätab maha maja ja suundub elu kaotatud keskpunkti – Issanda Haua – otsingule, Pühale Maale. Lahkudes usaldab ta vanema tütre, tasase Violaine´i, talupoeg Jacques Hury´le, kes teda armastab. Kuid noorem õde, ”mõrkjas Mara”, armastab omakorda Jacques´I, ega loobu oma soovist talle mehele minna...
* * *
“See on kindlalt üks minu loomingu tippe “, mis sisaldab mitmeid aspekte peaaegu kõigist minu loomingulistest võimetest,” ütleb Paul Claudel näidendi kohta. “Maarja kuulutamise” saamisloost on ta rääkinud järgmist: "Ma olin kahekümne kolme või kahekümne nelja aastane, kui sain esimese inspiratsiooni selle teose loomiseks. Sel hetkel elasin ma oma maakodus Tardenois's; "Maarja kuulutamise" originaalversioon pärineb aastast 1892; ma panin sellesse näidendisse kõik oma lapseunistused, see oli täis melanhoolseid impressioone ja väga armsaid kujundeid. Claudel on näidendi teemasid ja tegelaskujusid varieerides seda mitmel korral redigeerinud ja ümber kirjutanud. Theatrumi lavastuse aluseks on näidendi viimane redaktsioon, mille on uuslavastuse tarvis tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Theatrum toob näidendi “Maarja kuulutamine” Lembit Petersoni lavastuses lavale novembrikuus Püha Katariina kirikus. Osades: Maria Peterson, Rain Simmul (Tallinna linnateater), Laura Peterson (Vanemuine), Lembit Peterson, Mare Peterson, Andri Luup ja teised. Lavakujundaja Andres Koort, kostüümikunstnik Pille Jänes, valkuskunstnik Martin Makarevitš helikujundaja Marius Peterson.
* * *
Näidendi autor Paul Claudel (1868-1955) on üks olulisemaid prantsuse luuletajaid ja näitekirjanikke, diplomaate ja ühiskonnategelasi. Villeneuve-sur-Fere'is sündinud Claudel asus õppima Pariisi poliitiliste õpingute instituuti ja valis benediktiini kloostrisse astumise asemel diplomaadikarjääri, töötades diplomaadina üle kogu maailma. Nooruses Rimbaud' ja sümbolistide luulest mõjutatud Claudel kirjutas ainulaadses värsistiilis, kasutades pikarealist, külluslikku riimistamata vabavärssi, nõndanimetatud “Claudeli värssi”. Religioossete ja poliitiliste vaadete poolest võiks paralleeli tõmmata ka Claudeli ja T. S. Elioti vahele.

44 kommentaari:

merleke ütles ...

Vahva ja väga aus jutt. Lähen seda lavastust ise järgmisel nädalal vaatama.

Danzumees ütles ...

Ma küll mõtlesin, et äkki sai "liiga aus". Jälle sisemine kriitik ütles, et ehk ei peaks ega tohiks nii ausalt arvamust avaldada. Aga võtan seda ikka selle külje pealt, et kes lavale läheb midagi tegema, see peab ka vastutama oma tegude ees nö. "laval"... Ja loomulikult kõik see kriitilisus ei käinud mitte isikute pihta vaid ikka rollide või rollisoorituste.

Ikka ja jälle on vaja vabandada ennast kui miski ei meeldi ja sellest siin kirjutan. Ometi kui ainult headest asjadest kirjutada ei jää ju isegi endale ausat mälupilti, onju?!

Forza ütles ...

Endal ka järgmine nädal see ees ootamas..

Helena ütles ...

Mul on väga kahju, et sa kogu näidendist ilma jäid.

Danzumees ütles ...

Sa mõtled lugemise mõttes? Jah, ma olen lugenud ainult poolt, sest see on poolelgi internetis üleval. Peaks raamatupoodidest otsima või tellima kusagilt. Päris huvitav oleks tervet lugeda, siis saaks näiteks teada, et kas see Pierre tuleb hiljem veel mängu tagasi. Mul on tunne, et tuleb. Sest see karakter oli kuidagi huvitav ning see kõige loogika kohaselt peaks veel ka hiljem figureerima...

Või mõtlesid Sa et ma ei saanud "kogu näidendist" aru? Teatris vaatasin ju ikka lõpuni, kuigi mu teatrikaaslane vist oleks sealt esimesel võimalusel lahkunud.

Helena ütles ...

Einoh, väga tubli, et lõpuni olid ! Aga ilma jäid kõigest ikka, milleest ongi kahju, sest see tükk oli väärt. Arusaamise tase, tunnetus, nägemus on loomulikult kõigil erinev, aga mittearusaamine on natukene teine asi, sest säärasel juhul jääb nagu mõttest ilma või nii. Jätka teatriskäimist, enesearendamist ja...soovitan pühenduda ka natukene rohkem karakteri-, teksti ja terviku tunnetusse. See annab sulle endale palju rohkem mõtteainet ja vürtsi elule juurde! Kõigest minu tagasihoidlik, aga loodan, et ka hea nõuanne.

Danzumees ütles ...

Aitäh soovituste eest... ainult, et seda ma ju tegingi - pühendusin karakteri-, teksti- ja terviku tunnetusse. Või ei loe seda mu tekstist välja? Vabandan sellisel juhul. Arutasin just kirja teel ühe teise inimesega neid erinevaid nüansse ning kuigi tema nägi asju erinevalt minust, luges ta küll kõiki neid komponente ka minu tekstist välja. Ega alati siis kui üks inimene arvab asjadest teisiti või julgeb asju küsimuse alla seada, mis mõne teise jaoks on sulaselged ei tähenda veel kohe, et see esimene asjadest aru ei saa :) Vaatle rohkem maailma enda ümber ning julge esitada küsimusi ning ära kohe arva, et teised asjadest aru ei saa, mille kohta nad küsimusi esitavad või mille kohta julgevad isegi negatiivselt arvata. See ei pruugi olla nii mustvalge. Lihtsalt minupoolne tagasihoidlik ja sõbralik nõuanne... ka teisteks elujuhtumisteks :)

Helena ütles ...

Aitäh!

Anonüümne ütles ...

"Eile käisime vaatamas pärast Laura Petersoni aastapikkust ümbermaailmarändu Theatrumis uuendatud moel lavale toodud
Claudeli "Maarjakuulutamist".

Ma olin loomulikult ennegi teoreetiliselt teadnud, mis asi on Puhastav Katarsis, aga enda peal ei olnud seda varem ette kujutanud.

Ja, teate, eile tõesti kogesin seda reaalselt.

Mis nad selle etendusega on edasi teinud, on tõesti vapustav."

vt. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=17510612&s=1&com=1&no=72240

Minu läbielamist põhjendab ehk filosoofiliselt kohe seal samas järgmiste kommide kujul toodud tekst selle kohta, millele tänapäeva kultuuripildis "Maarjakuulutamine" minu arvates vastandub.

Nii et, lp Danzumees, mina olen kohe tõesti väga teisel arvamusel kui Sina, aga see selleks, arvamused ongi ju erinevad!

Danzumees ütles ...

Tere (Haabjas?)! Lugesin Su kommentaarid läbi. Ja ma arvan, et saan Sinust aru ning olen mitmete asjadega ka nõus, kuigi mitte kõigega (tundsin ära mingeid erinevate barbaritüüpide elemente ka iseendast - peab ikka päris kinniste klappidega inimene oleme, kes ei tunnistaks :) Aga kuna inimesed ei ole nii mustvalged siis ma ei usu, et on väga palju inimesi, kes on ainult teatud stereotüüpi kuuluvad).

Tulles tagasi otseselt selle tüki juurde, siis tegelikult mulle sisuliselt "Maarja kuulutamine" väga meeldis! Tõesti see tekst ning need mõtted rändavad mu peas siiani üht ja teistpidi ringi. Mind isiklikult häirisid mitmete peategelaste näitlejad ning sellepärast ehk ka see kriitika ning suutmatus täielikult nautida seda tükki. Eelkõige see Jacques ei olnud SEE Jacques, kes oleks pidanud olema ning Laura Petersoni ülepingutatud roll mõjus minu jaoks häirivalt. Ja kuna need kaks tegelast on niivõrd kesksed, siis paratamatult tervik sai häiritud. Sellepärast ehk ka need minu küsimused, mille tuumani ma kas ei jõudnud või mis mind häirima jäid. Ja ühes olulises kohas ju mõtlesin välja oma teooria, et teha lihtsalt asi iseenda jaoks põnevamaks ning mängida mõtetega :) See on ju lubatud, eriti kui ei taha leppida lihtsate lahendustega või on mingil isiklikul põhjusel vaja muuta reaalsust :)

Võibolla oleksin ka mina kogenud Puhastavat Katarsist, kui minu jaoks oleks kõik need vajalikud elemendid olnud paigas. Silmi avavalt see mõjust küll. Ja hinge läks ka kohati (eriti kui Jacques ei olnud mängus, eriti isa stseenid ja suurem osa Violaine-i tekstist). Aga tõesti, arvamused ongi erinevad. Mõistan täiesti, et kellegi teise jaoks oli võibolla just nimelt selline nö. teesuunamine võimaluseks jõuda täiusliku naudingu või miks ka mitte hingepuhastuseni. Minu jaoks oli aga liiga palju tühiseid häiretegureid, millele ma ise midagi parata ei saanud.

Anonüümne ütles ...

Tere Danzumees!

"Haabjas" mu nimi neh.

Mul on võrrelda kaks Maarjakuulutamist, aastatagune ja see nüüdne (muide, paistab, et olime päris samal etendusel) ja ma ütleksin niimoodi, et kui mul palutaks arvata, et kas see Sinu arvustus käib 2008. või 2009. aasta etenduse kohta, et siis ma arvaksin, et 2008. aasta etenduse kohta. Ma mäletan, et teisipäeva õhtul puhasvaimuliselt mööda mööda Katariina käiku hõljudes ütlesin abikaasale just, et mõtle kui hästi Andri ja Laura ikkagi mängisid! Võibolla on nii, et need kaks tegelaskuju on juba tükki sisse kirjutatud sellisena, et nende Teade ise on olemuses sedavõrd irdeluoluline, et seda on esimest korda tükki vaadates raske päris usutavana vastu võtta. Ja ikkagi seda ka, et Andri ja Laura (ja ka Rain kaa!)olid rolli möödunud aastasest palju perfektsemalt sulandunud. (Abikaasa hüüab mulle teisest toast, et Rain oli möödunud aastal kaa eriti hea!). Igatahes, minu arust on Maarjakuulutamine niiöelda Kahe Korra Vaatamise tükk, esimese korraga ei jõua Teade lihtsalt küllaldasel määral kohale.

Parimat!

Haabjas

Anonüümne ütles ...

Ma proovin impressiivselt siitmätta otsast vastata Sinu poolt kergitatud küsimustele:

"Miks Pierre Violaine-i üles ei otsinud, kui ta terveks sai."

Kõik tegelaskujud Maarjakuulutamises on lisaks faabulale endale kantud ristiusu süvasümboolikast.

Pierre ise ütleb vist, et lisaks kehalisele pidalile on tal ka hingepidal, s.t. Patt.

Violaine'i pidal kui kehaline kannatus lunastab ka Pierre'i Patu.

Selle eest tänab Pierre oma Jeruusalemma palverännuga.

Haabjas

Anonüümne ütles ...

"Kas see laps, mille Violaine andis, kas see oli ikka sama laps? ... Või oli ikkagi tegemist "imega", nagu kavas viidati?"

Siin on kõik koos - Jumalinimese Jeesuse sündimine Jõuluööl, Mara surnud lapse elluärkamine, Violaine'i emaabi. "Kõik kokku on ime."

Mäletad, päris lõpus ütleb Violaine, kui tänulik ta Marale on, et Mara temasse sedavõrd uskus, et ainsa inimesena tema kannatustes tuli talt abi paluma, teda väga tõsiselt võtma.

Danzumees ütles ...

Tere veel, Haabjas!

Jah, see on muide oluline tähelepanek, teater ju niiöelda selline (kaduviku) kunst, mis sünnib sellisena vaid ühel õhtul. Mõnel teisel korral võib see minna hoopis teisiti. Ka osatäitjatel on erinevatel õhtutel ju erinevad tunded ning vaim peal. Selgituse mõttes peaksin vist mainima, et käisin sellel "taasesieteendusel", ehk siis 31.10. MK-d vaatamas. Seega ilmselt ikkagi nägime nö. "eri versioone". Mul on nende kirjutamistega suur võlg ja sellepärast ei jõua kirjutada kohe pärast nägemist. Mis muideks omakorda mõjutab praegusel hetkel mu tekste, sest mälu pole just kõige parem ning kui kirjutaks kohe, oleks emotsioonid ehedamad ja mõtted ka kõik detailsemalt meeles. Blogipidamine on ju üldse selline kummaline asi, et kirjutamisel ei tulegi kõik see pähe, mis näiteks vestluse käigus tuleks. On vaid see hetk, mil oma sõnad ritta sead ning mõnikord ju ei tule nad üldse nii nagu tahaks. Tihti võib ka mõte kanduda moonutatult edasi kui see üles kirjutada. Ja mõnikord jääb mingi iva teiste varju või läheb üldse kaduma - palju oleneb ka lugejast ning tema võimest just minuga samal "lainepikkusel" olla. Väga erineva tausta ja näiteks vanuse või haritusega ei suudagi teineteisest eriti selliste kirjade kaudu aru saada. Mõnedel on ka liialt kitsas silmaring arusaamaks, et inimesed võivad näha asju erinevalt ning on täiesti aktsepteeritav, kui inimestel on erinevad väärtushinnangud.

Peaks hakkama tubliks :) ja kohe kõik üles tähendama, ainult et nii palju on pidevalt toimumas ning pere ja töö on ju lõppude lõpuks veelgi olulisemad mistahes hobi kõrval. Ehk ega ma neid tekste siin väga üle ei mõtle, ega erilist "vaeva" ei näe, et neid kirjutada. Ent ometi tahan nad mingite mälupiltidena kirja saada, hea kunagi mõne tüki kohta natukenegi täpsemalt järele mõelda, võibolla isegi kunagi järelpõlvedel huvitav lugeda, mida vanaisa omal ajal millestki arvas :) Ja peab ju arvestama ka sellega, et see on just selle hetke arvamus. Kui hiljem keegi mu mõtteid avardab või saan vahest ise aru mõne päeva pärast, mingist oluliselt võtmeküsimusest siis ma neid tekste siia ju muutma ei tule. Aga siiski praegusel eluhetkel arvan ma, et hea on kui jääb mingigi märk maha selle blogi näol. Ja eks see kõik, mida ma siin kirjutan on ikkagi see, mida ma päriselt ka mõtlen. Ehk niiöelda ajastupilt...

Anonüümne ütles ...

"Kas armastus oli tõesti nii suur, et pidalitõbist näkku suudelda..."

Jacquesi võib võtta ka Claudeli alter egona. Jacques kui Meister, kelle Tähtsat Missiooni - Vaimse
Katedraali Püstitamist - peavad lihtsamad hinged kõiges toetama,
sest Meister ja lihtsamad hinged kokku on üks ja sama pere. Tulemused on ühised, kannatused on ühised.

Anonüümne ütles ...

Danzumees! Aga sa ei pea ju ometi kuidagi midagi vabandama! See on ju tõeliselt huvitav, mida kirjutad ja ärgitab kaasa mõtlema ja, tõesti, osaliselt vastu vaidlema. Aga millest muust tänapäeva kirjalik internetikultuur sündima siis peaks?

Danzumees ütles ...

Aitäh, et Sul oli aega ja tahtmist selgitada mulle oma vaatenurki!
Ma omalt poolt vastaks mõne sõnaga...
Lugesin nüüd kusagilt, et tegelikult selles näidendi tekstis ikkagi olevat Pierre hiljem ilumuma tagasi. Ja selles suhtes mu aimdus osutus ikkagi õigeks. Aga miks Violaine-i kehaline pidal Pierri hingelise lunastab? Pierre oli ju süüdi Violaine-i haiguses. Siin puudub minu jaoks loogika. Ja pärast palverännakut võib ju ikka minna tagasi ja otsida üles oma armastus. Kas tema üldse teadis oma reisimisel, et Violaine temalt haiguse sai? Siit tõuseb veel mitu mitu küsimust!

See "ime" teema, ma ise ka mõtlesin, et see on kindlasti viide Jeesuse sünni imele. Aga mu maine mõistus tahtis leida siit maise lahendi. Ma olen lihtsalt niimoodi ehitatud. Ma ei armasta teatrilaval selliseid minu jaoks "lihtsaid dramaturgilisi lahendeid" nagu "imed". Mulle meeldib rohkem loogiline lähenemine asjadele. Mitte et selles usulises lähenemises midagi valesti oleks või et see ei võiks nii olla. Minule lihtsalt isiklikult meeldiks see "oma teooria" rohkem :) Aga jah, ma olen Sinuga selles suhtes täiesti nõus, et nii seda ilmselt on mõeldud.

Su kolmas väide on kõige huvitavam, sellest ma tõesti ei saanud vist aru etendust vaadates (jälle ehk segas mind AL-i mängustiil). Kuigi milles avanes seal sisus "vaimse katedraali püsitamine"? Kas selles, et ta seda naise isa ehitatud elamist hästi üleval tahtis hoida? Samas ei näinud ma teda ka lihtsamate hingedega näiteks õhtusööki jagamas või midagi muud, mis viitaks sellele, et tal üldse lihtsamate hingedega mingit tegemist oli. Võibolla ma enam ei mäleta neid kohti? Või kas Sa mõtled, et Violaine oli "lihtsam hing"? Sellisel juhul ma vaidleks vastu. Või mõtlesid Sa hoopis Pierre-i? Näed siis nüüd, kui saaks otse vestelda, oleks asi juba selge...

Anonüümne ütles ...

Sorri muidugi! Mõtlesin Pierre'i!

Ma seletaksin seda minu esimese vastuse küsitavust Sinu jaoks samuti selle kolmanda vastuse loogika järgi: et kõik näidendi tegelased (ja inimesed üleüldse kristliku tõlgenduse järgi) ei ole mitte üksi seisvad "monaadid", vaid seisavad Kõigekõrgema ees kui üks pere. Midagi sinnapoole.

Igatahes - aitäh Sulle võimaluse eest asju arutada ja sõnastada. Tänapäeva uus poolkirjalik (kirjatähtede kasutamise mõttes) ja poolsuuline (et laused on mõnes mõttes kaduvad - kirjapanemishetke meeleolude ja seostega tihedas seoses) internetikultuur just sellisest suhtlemisest ju sünnibki!

Aitäh!

Haabjas

Danzumees ütles ...

Jah! Ma kaldusin ka arvama, et Sa mõtled hoopis Pierre-i. Siis ma mõistan...

Ja olemegi ringiga nende Su kommentaariväidete juures tagasi. Tõesti nii see kahjuks on. Ja mina ise ka selles täiesti süüdi...
Sellepärast ongi palju parem näost näkku asjade üle sügavamalt arutleda. Muidu võibki süüdistada meid internetis oma arvamuse avaldajaid mõttelaiskuses (nagu Ilmar Raag oma viimases blogipostituses ütleb). Tegelikult on see hoopis midagi muud kui laiskus- ma arvan, et mõttelaisad ei hakka üldse vaevuma blogigi pidama - seda tehakse ju omast vabast tahtest, mitte nagu näiteks mõned kriitikud, kes selle eest palka saavad ning on kohustatud oma tähtaegades ja muudest reeglitest kinni pidama.

Tekib muidugi küsimus moraalses õiguses, et kas tohib üldse midagi siis niimoodi "avaldada", kergema sisu ning vähema läbimõtlemise või isegi kiiruga, peamiselt isenda jaoks mälupildi salvestamise tulemusel. Ma olen selle küsimuse rüpes nö. piinelnud juba umbes pool aastat. Ja ikka edasi tagasi... et kui paneks blogi kinniseks, siis ju niiöelda ei "avalda" neid lugusid laiemale ringile, ainult omadele, kes ehk mõistavad ka vähematest sõnadest, mis jutu juurde veel käib. Kuna mitmed on ikka soovinud, et seda ei teeks ja ka teatritegijatelt on natuke vastukaja tulnud või mingi aimdus, et päris mõttetu see värk ka pole, siis olen ikka edasi toimetanud - avalikult. Aga jah, eks ta üks paras mõttepähkel ole.

Aga tänud Haabjas Sinule ka oma mõtete jagamise eest ja minu "harimise" eest!
Südamest!
DM

Kristiina ütles ...

"Mõnedel on ka liialt kitsas silmaring arusaamaks, et inimesed võivad näha asju erinevalt ning on täiesti aktsepteeritav, kui inimestel on erinevad väärtushinnangud."

Ja teises kohas:

"Mul tekkis tahtmine tormata lavale ja näidata talle ette kuidas hingega mängima peab :) Nii lodevalt ja tundetult mängitud roll, et ma üritasin pidevalt tema laval olles blokkida oma vaateväljalt ja mõistusest see tegelase, aga selline rikub ju elamust!"

Miks sa siis ei suuda aktsepteerida, et ehk selline rollilahendus oli lavastaja ja näitleja poolt parimaks arvatud? "MULLE ei meeldi," ja "see ON halb," on vähemalt minu jaoks sisuliselt täiesti erinevad väljendid.

Ma mõtlesin, et ei ütle midagi, aga seda pikka arutelu nähes poetan ka oma tagasihoidliku arvamuse. Ma ei ole tükki näinud, mul puudub igasugune kokkupuude nende näitlejatega, aga... su kirjutis ajas mind nutma. Küllap olen ma sinu blogi lugemiseks liiga emotsionaalne. :) Lihtsalt, et ma ei arva, et arvamuse teeks vähem ausaks see, kui ei püüta iga hinna eest kõik vähegi enda maitsele mittevastavad erinevused negatiivsetena välja tuua. Ehk vahel oleks abiks hoopis tunnistada - ma ei saanud kõigest aru ja võib-olla sellepärast ei meeldinud?

Vabandada küll ei ole vaja. Ma lihtsalt avaldan oma arvamust, mis on sinu omast erinev. Ja ennetades järjekordset blogi kinnipaneku mõtet ütlen, et ka blogi kirjutaja peab "vastutama", kui ta juba avalikku netiruumi kirjutab, nii nagu sa näitlejate kohta ütlesid. Näitleja annab endast parima, samuti blogikirjutaja. See ei tähenda, et resultaat kõikidele meelepärane on. ;)

(Mu kommentaar ei ole kuidagi suunatud kirjutaja isiku, vaid minu maitse jaoks liigkriitilise ja -halvustava kirjutamisstiili vastu.)

Danzumees ütles ...

"Miks sa siis ei suuda aktsepteerida...?" - Sellepärast, et see oli minu jaoks nii valusalt amatöörlik, et rikkus suuremas osas minu teatrielamust. Tükk ise oli ju huvitava sisuga ning siis on sellised rollitööd, mis teevad selle jälgimise raskeks...

Üritasin küll rääkida ainult enda mätta otsast, olen seda pidevalt siin blogis rõhutanud, et räägin ALATI "mulle ei meeldi" ja mitte kunagi, et "see on halb". Blogi ise juba oma loomult on blogihaldaja enda nägemuste kirjutamine, mitte mingi ülim arvamus - Kristiina, Sa ise ka ju blogipidaja, kas Sa tõesti kirjutad mõeldes, et see on ongi absoluutne tõde? Noh, ma ei tea Sinu kohta, aga ma arvan, et suurem osa blogipidajaid kuulutavad ikka ainult iseenda arvamust ja oma tõde, mis kindlasti pole nii ülimuslikud, et neid kunagi peaks võtma "See ON halb" kategoorilise arvamusena. Lihtsalt teadmiseks ka Sinule, kui Sa veel kunagi peaksid mu blogi lugema... ja ma arvan, et kelle tahes blogi... Aga muidugi, ütlematagi selge, et Sul on õigus võtta neid nii nagu Sina õigeks pead. Ei tule mina Sind õpetama selles suhtes. Avaldasin ainult oma arvamuse...

Ja ära sellise asja pärast küll nuta - väga paljud on väga rahul selle tüki ja nende rollitöödega. Ma usun, et ma olen pigem erandiks. See on ainult ühe pisikese inimese (võibolla isegi ajukääbiku) arvamus. Ja tükk tervikuna on väga huvitav ning võimas, soovitan seda nii madalalaubalistelgi nagu seda olen mina, kindlasti vaatama minna (mulle ju meeldis tervikuna)... aga kui laup on veel madalam, siis vast ehk enam mitte või usuteemasid mitte seedivatel ka! (Mina olen ju üles kasvanud - alates 8ndast klassist koolis, kus iga hommik algas palvusega ja selles suhtes on see maailm ehk minu jaoks isegi tuttavam, kui keskmisele eestlasele.)....

Danzumees ütles ...

...Ja kahtlemata, ma ei saanud KÕIGEST aru, väidan ju seda ka oma kirjatöös. See on siililegi selge. Sain aru jällegi oma mätta otsast ning oma piiratud mõttemaailma ning harituse piirides. Ja kindlasti on sellel tegemist ka selle mahuga, et kui palju see minule meeldis või mitte. Nii on ju iga teatrietenduse või mistahes muu kunstiga.

Aga tsiteerides Sind veelkord: "Ja ennetades järjekordset blogi kinnipaneku mõtet ütlen, et ka blogi kirjutaja peab "vastutama", kui ta juba avalikku netiruumi kirjutab, nii nagu sa näitlejate kohta ütlesid." - noh, see on jälle punkt ikka sinna blogisulgemise suunas (ära ärritu - ma veel ei pane, aga ega see aeg ka kaugel ole). Mul on tunne, et kirjalikult väikse tükikese kirjutamisel arvamusena millegi kohta, on raske välja tuua kõiki arvamuse eri tahke. Lihsalt pole aega kirjutada detailideni kõigest ja sellepärast on väärarusaamad nii lihtsad tekkima. Ja kahtlamata olen ma ka koolitamata ning täisti küündimatu oma arvamusi mõistetavalt kõigile blogi kaudu selgitama. Seega oleks vist mõtet tõesti edaspidi ainult endale kirjutada... siis ei kirjuta "avalikult" ja siis võib ka ausalt kõik üles tähendada.

Ma ei "halvusta" meelega, ega mõtle midagi, mida ütlesin kellegi isiku kohta, vaid ainult selle rolli kohta mida nägin. Minu jaoks rikuti seda elamust teatud asjadega ning kirjutades ainult headest ja ilusatest asjadest maaliksin ma täiesti vale pildi selle etenduse kohta. Ma ei näe sellel mõtet.

Aitäh arvamuse eest! See läks mulle hinge. Ja Sul on õigus. Ainult, et tulevikus pliis - kui loed mu blogi, võta kõiki mu negatiivseid märkuseid justnimelt "MULLE ei meeldi" mätta otsast. Ja ma loodan, et kui Sa ise kirjutad oma blogi, siis Sa mõtled samuti (kuigi järeldades Su reaktsioonist, siis Sa ei teegi nii)? Ning kahtlemata on õigus kõigil kritiseerida mu kirjutamisstiili, sest ma ju tõesti "avalikult" siin oma mõtteid jagan. Ning tõesti ausus võib olla mõnikord halvustav, kui miski ei meeldi. Aga sellisel juhul, kas arvad, et peaks nendest asjadest mitte kirjutama või? Ja kuidas ma sellisel juhul oleksin saanud ausat mälupilti maalida? Öeldes ainult "Jacques-i, Mara ja ema rollid minule ei meeldinud". Ja samade sõnadega iga kord, kui mulle miski ei meeldi? Kas siis on vähem halvustavam ja samas huvitavam lugeda ning saab paremini aru, et miks miski asi ei meeldi? Mina olen üritanud alati põhjendada või öelda juurde, et miks miski ei meeldinud. Ja sellepärast seab see selgitus ka paratamatult tugevama rõhuasetuse millelegi, mis ei meeldinud.

Oh, mul on tunne, et ma ei suuda Sulle kunagi selgeks teha oma arvamust... ja seegi räägib AINULT minu piiratust oskusest sõnadega end väljendada... Ja kuigi Sa vabadnust ei taha, siis ma vabandan ikkagi, et Su tuju rikkusin ning Su nutma ajasin. Ei tahtnud seda teha. Absoluutselt mitte! Seega VABANDUST!

Anonüümne ütles ...

Tere Danzumees!

Aitäh Sulle tõeliselt huvitava vestluse eest eile.

Mind see innustas, loodan, et ka Sind.

Võtsin oma kogemuse täna hommikul kokku meie pikas üle 70 000 kommiga "Väljataguste" internetiklubis.

Kopin selle ka siia!

Parimat!

Haabjas

Anonüümne ütles ...

Haabjas, 07.11.2009 12:33
vt. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=17510612&no=72640&s=1&com=1
Teate ma olen nüüd viimase aja sügavalt läbi elanud seda
Maarjakuulutamise-asja.

Läks ikkagi tegelt üsna huvitavalt:

esmalt kirjutasin siia Väljatagustesse oma katarsisest etenduse järel ning kohe sinna otsa vastukaaluks ka alternatiivist - interneti jm. barbaarsusest - mäletate?:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article...

Siis läks mõni päev ja ma läksin Danzumehe kultuuriblogile ja kui ma seal tema Maarjakuulutamise tõlgenduse kommentaariumis talle vastu vaidlesin ning osutasin sellele oma varasemale Väljatagustejutule ning sellele järgnevale barbaarsusetõlgendusele kui filosoofilisele põhjendusele, leidis Danzumees endas sellise barbaarsuse jooni (ise ma seda kirjutamise hetkel küll osutada ei soovinud ega osanud):
http://danzumees.blogspot.com/2009/11/maarja-kuulutamine-the...

Aga kui nüüd järgi mõtlema hakkan ja ka teiste inimeste arvamusi olen kuulnud, tuleb möönda, et sellises seostamises on ometi oma tõetera sees - ma arvan, et problemaatilisuse koht on Internetianonüümsuse ja Teatri kui Avaliku, Nimeliste Inimeste kultuuriruumi vahekord.

Näitlejad on kahekordse avaliku nimega - enda ja tegelaskuju nimi omavahel seotuna ja seetõttu eriti haavatav, aga Varjunimega Internetiarvustaja on
igasuguse isikliku vastutuse eest anonüümsuse tulemüüriga kaitstud.

See loob kommenteerijale eriti kõrged eetilised nõuded oma kommentaaride kirjutamisel, eriti kui ta taotlus on nt kogu Eesti teatriruumi "ära kirjeldamine" -
- sest näitlejad on juba oma eriala tõttu... ja peavadki olema... arvamustele eriti avali inimesed.

Aga teisest küljest muidugi - oma arvamuse väljaütlemiseks peab ka teatrisõbrast inimesel, kellele sobib kirjalik eneseväljendus, jääma oma võimalus.

Ainult siis see, et ta peaks sel juhul tajuma sama vastutust oma sõnade eest, mis on nt. teatrikriitikul läbi oma Avaliku Nime.

Danzumees ütles ...

Aitäh Habajas. Tõsi ja mitte ju ainult "teatrikriitikute" kohta ei kehti see. See kehtib ju ka näiteks Delfis ja mujal oma arvamuste esitajate kohta, mistahes valdkonnas.

Üha enam tundub tõesti, et peaks ikkagi oma arvamused endale jätma, sest see mäng poole tõesti aus ning kuna teatrikriitikuks ei pretendeeri ja sellega leiba ei teeni, siis pole võibolla minu asi sinna maastikule oma nina toppidagi.

Tegelikult oma mõõde on ka selles, et teatritegijad saavad oma töö eest palga ning on vastutavad ka pakkuma piletiraha eest väärt asja. Blogipidaja nagu mina, ei saa selle eest sentigi, et siin mineid oma mõtteid avaldab. Sellepärast ma leian, et vastutuse tase on siiski hoopis eri tasandil. Mina olen ju maksnud iga kord oma teatripielti eest (ja viimasel ajal ka juba üsna valuläve lähedast hinda - ma ei tea, kas teatrikriitikud, kes ajalehtedes kirjutavad maksavad oma piletite eest ise, nagu mina - igatahes saavad nad hiljem oma raha artiklite avaldamise eest tagasi... seega võrdlus blogikriitkute ja avalike teatrikriitikute vahel on samuti suure vahega), millega lunastanud ühtlasi nii elamuse kui arvamuse tekkimise ja selle jagamise õigused. Kas see pole nii?

Danzumees ütles ...

Vabanda Haabjas... kiiresti trükkides tuli nimes viga... HAABJAS - pidi see olema seal alguse tänusõna järel. Vabandust!

Anonüümne ütles ...

Ma ei tea, ma olen nii "eluvõõras" inimene, et ma ei oska kultuuri rahas mõõta. :)))

Nii et jah, kindlasti on ilma rahalise mõõtmeta arvamuseavaldamine mõnes mõttes "puhtam" kui nt palga eest kellegi arvamuste äraarvamine ja siis kirjapanemine - ma muidugi ei usu, et teatrikriitikud nii üldiselt käituks.

Jah, internet ja DELFI eriti on väga hädaohtlikud kohad küll: väga kegesti võib haiget teha, haiget saada ja haiget-teha-ja-saada-üheaegselt.

Aga sellisena on internet kultuuripilti nüüdseks juba kinlalt juurdunud ja selle eiramine ei tule enam kõne alla.
Muidu muutuksime justkui Veneetsia omaaegseteks professionaalseteks korrutajateks, kes olid kõik oma võimsad kaunid korrutusteooriad ja -tradistioonid üles ehitanud rooma numbritel arvutamisele ja ei tahtnud kuidagi tunnistada, et pärast araabia numbrite kasuruseletulekut sai korrutamisega hakkama juba iga gümnaasiumiõpilane.

Nii et ma arvan, et internetiga meie kultuuripildis on nii, et araabia numbrid on kasutusel, aga Araabiaga ei saa õigustada barbaarsust. :)

Haabjas

Anonüümne ütles ...

:)))

Vabandan oma mitmeid trükivigu eelmises postituses.

Läksin oma spontaanse kirjutamisega liiga hoogu!

Tegelikult sai päris see tekst väga naljakas: kirjutasin krijavagde tgeemise othlikkusest! :)))

Haabjas

Danzumees ütles ...

Ma ei rääkinud siinkohal üldsegi kultuuri "rahas mõõtmisest" , kuigi ka teatritegijad ise mõõdavad kultuuri rahas, määrates piletihinna. Ma pidasin silmas pigem vastutust, ehk kellele see makstakse kinni ja kellele mitte.

Ja suur vahe on ka sellel (eriti internetiruumis), et kes meelega teeb haiget ja halvustab ja kes lihtalt kirjeldab oma kogemust ning pigem kogemata või siis olude sunnil peab võimalikult täpse mälujälje jätmiseks kirjutama ka negatiivsetest asjadest. Seal on nii suuri ja mitmeid tasandeivahesid, et tekib tunne, nagu iga case-i peaks vaatlema ja võtma väga erinevalt.

Anonüümne ütles ...

Nõus.

Haabjas

Kristiina ütles ...

Tänan. Ma saan aru, mida sa mõtled, aga jään sellest hoolimata eriarvamusele. Ja kindlasti ei ole ma nõus, et avaliku arvamuse eest peab vähem vastutama, kui selle eest pole tasu saadud. See, kelle pihta see suunatud on, saab täpselt samal määral pihta.
Ma saan aru, et sinu jaoks on oluline säilitada väga täpselt sinu konkreetsed emotsioonid, minu seisukoht on, et kõike, mis ei meeldi, ei pea alati välja ütlema. Halba on maailmas niigi rohkem kui head, milleks seda veelgi võimendada. Ilmselt ma olen naiivne, aga ma lihtsalt püüan alati igal pool pigem head leida. Ma arvan ka, et sinu kirjutised on huvitavad, kuigi minu maitse jaoks liiga negatiivse väljatoomisele kallutatud.
Mina oma blogis olen vahel brutaalselt otsekohene - aga seda ainult sellepärast, et ma tean täpselt, kes seda lugeda saavad ja kes mitte. Ja kui ma tean, et konkreetne isik seda loeb, siis ma ei kirjutaks kunagi, et ta näitleb/joonistab/laulab väga halvasti, sest see on subjektiivne arvamus ja ei tee kritiseeritavale kuidagi head, kui ta minu sellist arvamust teab. Ma olen öelnud inimesele otse, et ma ei mõista tema tehtud muusikat, aga ma ei suudaks öelda, et see on halb.
Vabandan oma eriarvamuse pärast.

Danzumees ütles ...

Muideks (kuigi seda võib Sul olla raske uskuda) ka mina püüan leida head, kui suudan. Irooniline selle juures ongi see, et mind tundvad inimesed peavadki mind just nimelt alati positiivseks ja lõbusaks inimeseks. Kummaline, et tõesti Sa loed minu tekstidest seda negatiivset kallakut välja (lugesin just viimati üle oma arvamust Rakvere teatri Harry kohtas Sallyt kohta ja mõtlesin, et ma olen ikka liiga positiivne, et mind tõsiselt võtta :)).

Aga muidu see nagatiivsus ehk tulenebki kriitika või hinnangute jagamise olemusest?

Sa ainult saad ikkagi minust valesti aru...
tsiteerin: "avaliku arvamuse eest peab vähem vastutama, kui selle eest pole tasu saadud. See, kelle pihta see suunatud on, saab täpselt samal määral pihta."
-Ei peagi vähem vastutama, ma ei pidanud üldse seda silmas, aga ma leian, et siis võib anonüümselt oma vastutust kanda, sest on publiku seas piletiraha makstes ostnud endale selle õiguse. Kui see ei ole isikustatud, siis võib ka näitleja võtta seda stiilis, et "on mingi suvaline jobu, kes kunsti ei mõista". Eks muidugi oleneb näitleja naha paksusest ja oskusest kriitikat vastu võtta. Ma ise olen ka ju õhukese nahaga, sest ei ole sellist avalikkuse au või autust nautinud. Mäletan, et kui mängufilmis osalesin, siis kartsin küll, et mis kommentaarid tulevad, aga kahjuks või õnneks lõigati see minu osa täiesti olematuks :) Sama nendel vähestel kordadel, kui olen tantsinud publiku ees - ikka ootan häid arvamusi, aga kui saaksin negatiivset kriitikat, siis solvuksin, aga üritaksin veel paremini. Oleneb ikka muidugi, kes seda arvamust minu tegemise kohta ütleb või kirjutab. Siiani pole ma veel valusalt võtta saanud, aga mul on endal ka väga kõrge sisemine kriitika, ehk olen iseennast kõvasti materdanud.

Ja muideks "brutaalselt otsekohene" - Eesti on ju küla ja inimesed tunnevad teineteist ja jutud lähevad nagunii edasi, isegi kui arvad, et kirjutad ainult "teatud ringkonnale". Kus tikku seal tuld, kus tegijaid, seal nähijaid (eriti ma kujutan ette, Sinu ringkonnas)... Brutaalselt otsekohene või halvustav... need võivad tihti olla võrdusmärgiga. Ja ei taha Su mulli lõhkuda, aga Su tekste lugedes, eriti teatud perioodidel, siis nad on ikka päris täis seda halba ja negatiivset... olen isegi olnud kurbusest ahastuses su emotsioone lugedes. Seega ei ole Sa midagi parem inimene või rohkem positiivsust kiirgavam kui mõni mina või mõni teine :)

Aga tõesti, ma mingis mõttes loodan oma negatiivsete märkustega, et inimene loeb ja mõtleb mis ta valesti teeb või kuidas teisiti teha (ma ise ju tegelikult ootan ka vastukaja oma avalikele tegemistele... kasvõi siin blogis - kommentaarid ongi üks põnevamaid tahke blogipidamisel). Sellest võidan ju tulevikus ka mina. Konkreetselt selle lavastusega sidudes, siis lavastaja võibolla ei võtaks "suure ja hirmuäratava" inimese rolli sellist näitlejat, kes ei ole selline. Või siis teine näitleja teeb tööd oma häälega, et otsida eri varjundeid jne jne... Kuigi jah, tulles tagasi oma algse jutu juurde, ma ei pretendeerigi ainuõige kohtumõistja rolli. Kirjeldan lõppude lõpuks oma elamust ja oma arvamust, oma blogis. Ja nüüd klassikaline lause: Ei pea lugema, kui ei meeldi. Ja kui näitleja ise ütleb, et ma olen tema isikut solvanud, siis ma vabandan ja lahkun ekraanilt. Niikaua vaevlen siin oma moraalituse kütkes ja mõtlen veel edasi, kas kobida tõesti oma kirjutistega parooli alla. Seda Sina ise ka ikkagi oma ridade vahel soovid. Sellega Sa ju ennastki õigustad...

Kristiina ütles ...

Lihtsalt veel ääremärkusena, selgituseks, millest minu selline arvamine.
Kui ma olin 13, siis suvelaagris valmistasime sõbrannaga kontserdi jaoks ette laulu. Harjutasime hoolega. Pärast esinemist teatas meie kasvataja (19-aastane noormees, kellega me muidu kenasti läbi saime), et äh, Kristiina ei oska ju üldse laulda. Ma ei oska oma tookordset laulmist loomulikult objektiivselt hinnata, seda ma tean, et viisi ma pidasin, muusikakooli ja kooridesse oli mind vastu võetud ja ma igatahes väga püüdsin. See selleks. Igatahes on selle ühe lause mõju tänase päevani selline, et ma mitte iialgi mitte kuskil üksinda ei laula. Kooris olen hiljem laulnud küll, aga alati häbenedes, et äkki keegi kõrval kuuleb, kui halvasti ma seda teen.
Nii et eks kõik meie arvamused ikka oma mätta otsast tulevad. Kui sina oled selline tugev isiksus, kes ka kõik negatiivse kriitika rahulikult välja kannatab, siis loomulikult ei saa sa aru, miks teiste kohta seda teha ei võiks.
Igaüks omamoodi. :)

Danzumees ütles ...

Jah, lapsehing on selles suhtes haavatavam ning hellam ja seda vähemalt täisealiseks saamiseni peaks hoidma ning sellesse suhtuma hoopis teisiti. Su näide on küll minu jaoks hoopis teisest tasandist ja teisel teemal. Mina oma kommentaari selle olukorraga ei võrdleks. Need on kaks täiesti eri asja minu jaoks.

Ja nagu juba ütlesin, ei ole minagi hea kriitika kannataja, sellepärast keelduksin kui näiteks minule pakutaks mõnd sellist rolli millega ma hakkama ei saaks või mis minule ei sobiks. Näiteks loobusin tantsuesitusest hetkel kui mul polnud võimalust end vajalikku vormi viia.

Kristiina ütles ...

Oi, ma pole kunagi väitnud, et ma olen hea inimene. Vastupidi. See, mida ma räägin on see, milline ma olla TAHAKSIN, aga sinna on veel väga pikk maa minna. Mullis oleks kerge elada, aga seda mul kahjuks pole. Ja ma eksin alati selle reegli vastu, mille ma olen endale seadnud - ära kritiseeri kunagi kedagi, sest üsna varsti saad selle palju valusamalt tagasi. Nagu nüüd. Palun veelkord vabandust ja taandan ennast sellest vestlusest.
Sulle soovin edu ja mul on ainult üks sõbralik soovitus: tee teistele ainult seda, mida tahad, et sulle tehakse. Ehk siis kui sa leiad, et sinu tööle tuleks samasugune kritiseerimine ainult kasuks, siis kritiseeri teisi julgelt edasi.

"Jutud lähevad edasi..." kohta niipalju, et brutaalne otsekohesus käib nende inimeste kohta, kes on mulle reaalelus tõsiselt haiget teinud. Kõrvaltvaatajana, teiste inimeste tööd hinnates, olen küll alati püüdnud hoida seda joont, et ka (minu jaoks) kehvematest asjadest pärleid leida.

Kristiina ütles ...

Kuna su kommentaarid ilmuvad hiljem, kui ma olen eelmisele vastanud, siis veel lisaks, et ma ei leia, et tundlik kunstnikunatuur oleks kuidagi parem materdamispaik, kui lapse hing. Mu jaoks on võrdlus täiesti olemas. (Liiga palju neid asju lähedalt näinud vbl.)

Danzumees ütles ...

Aitäh Kristiina! Ma katsun muutuda paremaks inimeseks ja otsida teistsuguseid väljendusviise, et mitte näida halvustavana, sest see pole mu eesmärk. Aitäh, et arendad oma vastukajaga mind inimesena. Olen tõesti saanud palju mõttetoitu vestlustest Sinuga!

Kristiina ütles ...

Aitäh Sulle. Ja veelkord siirad vabandused. Sest ma teen ise just seda, mida teiste puhul kritiseerin. Loodetavasti pehmendab seda Sinu jaoks teadmine, et ma tunnen ennast selle pärst pahasti. Aga paremaks inimeseks tahan minagi saada. :)

Danzumees ütles ...

Tahaksin jätta Sulle viimase sõna, aga ei saa :) Sest pean seda veel ilmtingimata ütlema, et ma ei taha mingil juhul, et Sa tunneksid end pahasti!
See on see sõnade power, tekitavad nii palju tahtmatut paha, aga mõnikord ei saa ka ilma nendeta...

Anonüümne ütles ...

Tere! Haabkjas veel korraks:
kontrapunktiks lisan mõtted,
mille kirjutasin meie Väljataguste internetiklubisse ...vt. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=17510612&no=72960&s=1&com=1 ...pärast eilset kolmandat "Maarja kuulutamise" vaatamist:

---

Haabjas, 12.11.2009 17:01
Ma muide ei saa selle "Maarja kuulutamisega" üldsegi mitte pidama ja lähen neid täna siis nüüd kohe veel kord... nüüd siis juba kolmandet korda (3x) ... vaatama.

See tekst on nii põnef, see nende mängimine on nii põnef,
enda mõtted asja kohta kaa väga põnevadt.

Tsäuks!

---

Haabjas, 13.11.2009 06:20
No tere-tere!

Tore!

Siin ON tore,

eile ON teatris tore kaa!

Kahele kahekordsele (nii tükis-virtuaalis kui reaalis) sai kummalegi roos kaa antud. Ma läksin sellega tegelt päris närvi, et kuidas see välja kukub, et kellele enne ja kuidas ikkagi... noh et lava peale minna ja kuidas... ja siis läksin ja olin ma ei tea... mõnes mõttes kukkus ju päris hästi välja: nad seisid kõrvuti ja ma andsin kaks roosi täpselt ühel ajal, kummardasin ja ütsin "Aitäh!"... aga, oh häda!, süda jäi pärast väga raskeks, et ma olin seal laval nii vähe aega - tahtsin võimalikult kohe ära tulla , et ühele õele jäi otsa vaatamata!... ma tõesti pärast koduteel kohe vaevlesin selle pärast... ohhh...

Aga väga võimas kogemus ka seekord. Mitte selline katarsis nagu eelmine kord, vaid analüütiline kogemus. KUI oluline on selles tükis ikkagi jälgida avadialoogi, muuhulgas selle esimesi sõnu!

Ma arvan, et nüüd hangin veel lisaks ka teksti ja loen üle.

See teater on sama võimas ja põhifilosoofiline nagu "Hamlet".

Anonüümne ütles ...

Haabjas, 13.11.2009 06:37
Vabandust!

Sõna "õde" ununes tekstist välja:

_Kahele kahekordsele (nii tükis-virtuaalis kui reaalis) õele sai kummalegi roos kaa antud._

Anonüümne ütles ...

mina olen tükki näinud. sina oled lihtsalt vaadanud.

olen peeaegu, et kõiges sinuga erivarvamusel. kes sa üldse oled ja mis õiguseda sa lubad endale sellist asja: kirjutada anonüümselt internetis kohutavalt kritiseerivalt sellist teksti?
vabandust, aga te ei meeldi mulle härra danzumees.

kes te üldse olete?

arg ja hale inimene olete.

Danzumees ütles ...

No, kulla härra või proua "ANONÜÜMNE", siis on meid ju siin "samasuguseid" kaks - sina ja mina :) Pada sõimab katelt - ühed mustad mõlemad, kulla "anonüümne" :)

Aga Sa natuke hari ennast, "ehk" saad siis aru, et inimestel võivad olla erinevad arvamused ja et kõigil on "õigus" oma arvamusele ja sellest pole midagi katki, kui keegi arvab teisiti.

Mina olen "osa publikust", ehk siis nö."anonüümne osapool", näitlejad ja kunstitegijad, kes avalikult oma tööd pakuvad - nemad pole "anonüümsed", nii see lihtsalt on kujunenud - selline on ka "teater". Kes püünele ronib, see peaks teadma, mis sellega "võib kaasneda".

Küsi mõnelt targemalt, kui Sa minu "arvamust" mõista ei suuda :) Aga ma mõistan, kui Sina arvad teisiti. Ja üldsegi, miks Sa arvad, et mina seda tükki "ei näinud"? Nägin küll. Ja mõtlesin kaasa. Lihtsalt mind panid mõned asjad mõtlema ja mõned asjad häirisid, kas sellest on siis tõesti nii raske aru saada?

PS. Ja see, et ma Teile ei meeldi, selle jaoks võite oma blogi teha ning selle sinna kirjutada, pole vaja minu blogisse seda kuulutama tulla. Ma ei kirjuta siin midagi selleks, et "Sinule meeldida". Kirjeldan lihtsalt seda mida nägin ja mida arvan. Mis Sinu blogi aadress on, et saaks teada kui julge ja tore inimene Sina oled? Või ei peagi Sa blogi ning ei esitagi oma arvamust, aga tuled ikkagi siia teist sõimama selles, milleks ise ei küündi? Kes meist siis lõppude lõpuks arg ja hale on ;)

Danzumees ütles ...

"Olen põlgamist näinud ja mõistmata põlanud ise. Ometi pole ma niiviisi näinud, et ületaks vaatamise." -Juhan Viiding