Aabitsa kukk - Eesti Draamateater

5 aastat pärast esietendust jõudsin lõpuks minagi seda menutükki vaatama. Ikka peamiselt fänlusest tingituna. eriti kuna selle tükiga on seotud suisa 2 vahvat meest, kelle töödega end ikka püüan kursis hoida. Märkimata ei saa jätta, et kuigi tõesti juba aastaid seda mängitud (esietendus oli 2004 aasta sügisel), on see endiselt jätkuvalt välja müüdud. Ja minu meelest täiesti õigustatult. Selline pisike pärl on peidus Draamateatri maalisaalis. Ja imeline, et Tõnu Oja, olles seda mänginud ju arvatavasti rohkem kui sada korda, ei mõju üldse, et ta oleks väsinud sellest rollist või et ta teeks seda nagu ridaetendust. Täie mõnuga keerab oma vinte :)

Etendus oli minu jaoks üldse eriline, sest nagu ikka istusin ma esimeses reas. Kuna mu tavateatrikaaslane oli koolis, võtsin kaasa oma vanema tütre. Ja võta näpust, millegipärast kisti meid etenduse sisusse kaasa :) S sai "Mauno" käest naiste aluspüksid, sest talle hea koristajatädi ikka toob kirikust riideid, aga mis ta ise ikka naiste aluspesuga peale hakkab :) S ei julgend vist puudutadagi seda :) Ja samaga jäin ka mina talle lõksu :) Esitles mulle oma katkiseid ketse, mida ta naeltega ikka parandada on üritanud, aga asjatult. Natuke hiljem tuli ja küsis, et mis on keemia. Kui Sinult otse niimoodi küsitakse, siis ei saa ju häbisse jääda ja vastamata jätta. Ma siis midagi nohisesin, et mateeria teadus vms. Ja ta muidugi haaras selle oma teksti ning naabrimees, kes keemiaõpetajana töötab hakkaski materjaliteadlaseks kutsuma :) Veel natuke hiljem küsis ta seda vana head aabitsaluuletust publikult, mida me kodus kõige pisemale juba tüdimuseni korrutanud oleme: Sada pada pudi keedab, seda pudi tädi kiidab. Ega ma seda seal ette lugenudki, keegi tädi tagant poolt julges häält teha. Aga kui Mauno küsis oma saia-piima pudi süües, et kes seal seda luuletust oskas, siis tädi oli vait kui sukk. Aga muidugi ei jäänud Maunol märkamata, et ma ka suuga seda luuletust kaasa maigutasin. Ja seega nõudis, et ma seda korrutaksin. Ega ma ka kade pole, lasin kuulda. Sellepeale tuli ja jagas ta minuga oma pudi. Ehk siis sama lusikaga samas kausist olen nüüdsiis oma koolivennaga söönud :) Kuigi jah, tema lahkus sealt koolist juba enne kui mina seda alustasin :) Koju jalutades (mu kodu on ju nüüd vaid 3 minuti kaugusel Draamateatrist), jõudsin vaid seda mõelda, et kui ma oleks oma tavapärase teatrikaaslasega koos olnud, siis oleksin pidanud hoiduma sellisest julgusest. Tema ei taha endale tähelepanu, aga mul hoopis hea meel, et sain tegelikult enda jaoks märksa suurema elamuse sellest õhtust, kui lihtsalt õdusa ja mõnusa "teatriõhtu". Seega eks igaüks teeb omad järeldused, kas istub seda tükki vaadates esiritta või mitte. Minu kõrval olevad naised integreeriti aabitsas oleva notsu-luuletusega... et võib ka nii minna :)

Aga lugu ise oli niiöelda naer läbi pisarate. Kivirähulikult soe huumor on küll pinnal, kuid tegelikult oli kurb vaadata seda elu hammasrataste vahele jäänud tegelast, kes on veel kõigele lisaks arengupeetusega. Ega tema üle naerda ei tohikski....

Mul on üks kummaline kogemus kunagi Draamateatrist mööda jalutades kuulsin, et keegi üleval karjub täiesti jõust... noh, nüüd sain siis teada, "mis värk on?" :) Vaesed venelased muidugi võivad ka solvuda... eriti mõni, kes mööda jalutab ning eesti keelt oskab :) Aga mind ajas see küll naerma.. tegelikult nii tobe...ent mingid tobedused, eriti kui oled ise sellel liinil, et suudad vastu võtta sellist nalja, siis see mõjub :*)

Päris palju huvitavaid komponente on loos. Ja kui mõelda, siis tegelikult ju nii lihtne - on vaid mees, tühi telekast ja müstiline kapp. Ma esiotsa arvasin, et Oja saabubki lavale sealt kapist :) Aga kapp haises... Ja Mauno luges muudkui aabitsat ja jälgis, mis akna taga toimub. Unistas tüdrukust - keemia õpetaja tütrest ja võttis vastu armuande naabritelt ning headelt inimestelt. Ja ootas kõnet onu Paulilt. Sest onu Paul toob talle kingitusi, kui Mauno aru annab, et millal naabrid kuhugi kauemaks ära sõidavad :)

Tulles veelkord tagasi Oja mängu juurde, siis see on ka kindlasti üheks peamiseks eduteguriks, miks rahvas seda vaatama trügib. Ega sellist ohmut mängida ma usun ei olegi väga raske. Aga Oja teeb sellest ikka elamuse! Tihti ju ka näiteks filmidest kandideerivad Oscarile sellised vaimse arengupeetusega või muidu natuke "erilisi" tegelasi mängivad näitlejad - esimesena meenuvad näiteks Sean Penn filmist I love Sam -is, Dustin Hoffmann filmist Rainman ja Tom Hank Forrest Gump-is. Oja ei jää minu meelest nendele maailma suuretele nimedele grammigi alla. Mingitel hetkedel unustasin isegi, et see Mauno on tõesti Tõnu Oja ja nendel hetkedel oli esimeses reas isegi natuke hirmus. Sellistest inimestest ju ei tea kunagi ette, kuidas nad käituvad :) See ehk oligi tegijate taotlus ja minu peal see küll töötas :) Kammerlikult ainult 1 näitleja, aga rohkem polnudki vaja. Tema üksi kandis ka kogu loo välja ning mõjus ehk isegi rohkem stand-up koomikulikult tänu sellele rahvaga suhtelmisele kui näiteks Uuspõllu Ürgmees. Igatahes oli rahvas kuidagi palju soojem ning lugu ise ka huvitavam.

Hinnang: 4 (väga mõnus, soe, ühtlasi naljakas kuid kurva alatooniga teatriõhtu. Ei tea kas see maagia töötab igal õhtul, et Oja niimoodi ise lustib seda Maunot tehes ning kuidas see lavalugu tegelikult nende aastatega on arenenud. Oleks tahtnud näha seda 5 aastat tagasi ja nüüd võrrelda. Sest ma usun, et seda lugu võibki eriti tänu Tõnu Oja mõnusalt mängule mitugi korda vaadata. Neid nõkse oli seal ka piisavalt palju. Ja lõpetuselt veel tänusõnad väga maitsva õuna eest. Kuna S oma õuna ei tahnud, siis sain ma selle ka veel endale. Lõbus ja armas ja soe ja eriline mälestus jäi! :))

Tekst lavastuse kodulehelt:

Aabitsa kukk
Andrus Kivirähk

Grand prix monolavastuste festivalilt "Zvaigzne" 2009. a. RiiasII preemia ja monoteatrite festivalide direktorite diplom rahvusvaheliselt monoteatrite festivalilt "MonoBaltija" 2009. a. Kaunases

Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 40 minutit.

Lavastaja Andrus Kivirähk

Kunstnik Liisi Eelmaa

Mängib Tõnu Oja

Maailmas on nii palju pisikesi inimesi. Nende elu pole kerge, neile tehakse pidevalt ülekohut. Nad on vaesed mehed. Õnneks on ka neil siiski midagi, mille peale loota. Mõni paks raamat, mille sees on olemas vastused kõikidele küsimustele. Mõni tark onu, kes ütleb, mis on õige ja kuidas peab elama. Kui sul on olemas selline raamat ja selline onu, siis polegi elu enam nii raske. Vähemalt ei pea sa enam ise oma peaga mõtlema. Tuleb teha ainult nii, nagu raamat ja onu käsivad – ning kõik laabub.

"Aabitsa kukk" on lugu mehest, kellel on olemas aabits ja onu Paul. See on lugu väiksest, lihtsast inimesest. See on lugu uinuvast mõistusest.

Esietendus 10. septembril 2004 Tartus, Lutsu Teatrimajas.