Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, november 18, 2009

London River / Londoni jõgi (UK-Prantsusmaa 2009)

Režissör: Rachid Bouchareb
Stsenaarium: Rachid Bouchareb, Zoé Galeron, Olivier Lorelle
Olulisemad näitlejad: Brenda Blethyn, Sotigui Kouyaté
Auhinnad: Berliini Filmifestivali parim meesnäitleja
Loo lähtekoht: Film räägib loo ühest emast ja ühest isast, kes lähevad Londonisse oma täiskasvanud lapsi otsima - isa oma poega, ema on tütart. 2005. aasta Londoni pommiplahvatuste järel helistab väikselt saarel ema oma tütrele Londonisse. Too ei vasta ega vasta. Lõpuks otsustab ema Londonisse sõita ja uurida järgi, mis lahti on? Prantsusmaal elav mees pole oma poega näinud alates sellest ajast kui too oli vaid 6 aastane ning isa Aafrikast Prantsusmaale kolis. Nüüd aga sooviks pojaga jälle kontakti saada. Valge naise ja musta mehe teed ristuvad kui nad teada saavad, et nende lapsed elasid koos ning nüüd on nad koos kadunud.

Film on koostatud kui puzzle, millesse lisandub iga stseeniga kuusi tükikesi - infokillukesi. Peamiseks liiniks on muidugi laste otsimine. Kõik viitab sellele, et nad on terrorismi ohvriks langenud. Samas surnukehasid pole leitud ning võivad ju ka noored olla ei-tea-kus. Kuidas aga leida suurest linnast inimene üles. Eriti olukorras, kus selgub, et tegelikult ei tunnegi teda. Selgub, et tal on suhe teise inimesega. Kas see teine inimene on kuidagi mõjutanud kahtlaselt last, mis siis sellest, et too on juba täiskasvanud. Vanemate hirm ja hoolitsus läbi tungiva soovi oma lapsele elus parimat kasvab iga hetkega, iga avastusega, et tegelikult elavad nad oma elu ning lõppude lõpuks pole nende otsuseid võimalik mõjutada. Teisel inimesel on õigus elada oma elu oma otsuste järgi.

Kuid lisaks sellele hirmu-teemale, et nende lastega on midagi hirmsat juhtunud, on see ka ebatavaline lugu sõprussideme tekkimisest teise - samas olukorras oleva inimesega. Isegi kui mõttena oleks selline ühe osapoole jaoks täiesti välistatud. Kurbus, hirm ja hoolitsus oma laste pärast on alati meid vanemaid ühendanud. Selles mõttes on justkui mingit lohutus - keegi teine on ka samas olukorras. Ja ega kahe inimesega pole saanud "midagi hirmsat juhtuda". Sellele peab leiduma loogiline ja ikkagi positiivne lahendus.

Vaatasin seda filmi saalitäie igasugust nahavärvi inimestega. Neid ja tegelikult ka mind ajas naerma selle kolkast linna tulnud keskealise daami ignorantsus värviliste suhtes. See kuidas ta põlgas ja süüdistas silmagi pilgutamata värvilisi, lihtsalt nende nahavärvi pärast. Tüüpiline. Samas mõni teine inimene hoopis tunneb kurbust ja tunneb kaasa, et ema on nii õnnetu oma lapse kadumise pärast, siis see saalitäis rahvast hoopis naeris selle "lollikese" murede üle. Mitte küll lõpuni vaid just esialgu. Sest kui lugu edeneb, edeneb ka naise arusaam oma tobedusest. Ja lõpuks jääb üle vaid nentida, kuivõrd hea rolli teeb Brenda Blethyn! Tema paneb ju uskuma, et ta karakter ongi selline ullike maakas oma vandenõuteooriate ja hirmudega kõige võõra ja ebatavalise vastu. Blethyn on fantastiline nii mitmel tasandil - nii siis kui ta on oma kodus maal - ehtne maaproua - askeldab aias, toidab loomi. Siis kui ta on mures oma lapse pärast. Siis kui ta näitab oma suhtumist kahtlasesse musta mehesse. Siis kui ta tunneb rõõmu, sest tunneli otsast paistab valgust. Ja muidugi eriliselt hästi mängib ta sügavas, sügavas ahastuses olevat naist (mul oli temaga koos valus). Aga ka kõigele lisaks veel väikesed pisidetailid - näiteks "eeslihääle" tegemine :) Ometi otsustas Berlinale žürii anda hõbekaru meesnäitlejate kategoorias filmi meespeaosalisele Sotigui Kouyaté-le ja jätta Blethyni naiste kategoorias auhinnata. Ju siis konkurents oli naiste vahel tugevam...

Alžeeria juurtega Prantsuse režissör Bouchareb kandideeris oma eelmise filmiga "Indigènes" (Days of glory) parima võõrkeelse filmi Oscarile. Ja see oli ka seda igati väärt! Samas tähelepanuväärne on kindlasti ka "London river". Järgmiseks pöördub ta jälle tagasi Indigenes-i radadele, ehk 2010. aastal ilmub temalt film "Outside the law", mis räägib Alžeeria püüetest pärast teist maailmasõda Prantsusmaast lahti rabeleda.

Hinnang: 4- (üsna kurb lugu, aga on ka helgemaid noote. Film on kuidagi lühike ja saab kiiresti otsa, kuigi tegemist on pooleteisetunnise pikkusega. Aga see samm sammult tegelaste koos "otsimine" ja ühtlasi nende omavahelise suhtlemise ja sõprussideme arengule kaasa elades oli tasandeid nii mitu ning kaasamõtlemisainet piisavalt, et ei saanudki aru kuidas aeg lendas. Filmi sisse on monteeritd ka originaalkaadreid selle aja teleuudistest. Ja see tekitab autentse tunde. Üldse tuli nii Londoni tunne peale, et ma mingil hetkel tundsin isegi "Londoni lõhna" :) Ja muretsesin koos tegelastega, nagu minu enda laps oleks kadunud. Seega õhustik oli suudetud igas mõttes väga hästi luua. Mulle meeldis ka see operaatori õrritamine. Ehk siis päris tihti kasutati suurt plaani ja kuigi oleks näiteks peategelase saabudes tütre korterisse tahtnud näha, mida ta sealt eest leiab, milline see kodu on, siis operaator lausa nimme ei liigu kaamerasilmaga seda vaatama, mida näeb tegelane, vaid laseb vaatajal vaadata, kuidas reageerib tegelane. Muidugi hiljem selgub, et ega seal midagi erilist ei olnudki, aga inimlik uudishimu tahab ju ikka näha seda, mida teisedki :) Selliseid kohti oli veel mitu. Tehnilises mõttes oli ka muid huvitavaid valikuid. Eriliselt tahaks kiita ka montaaži tegijaid. Sest nii ajaga oli mängitud - film algab olevikus ja hüppab sellesse saatuslikku juulikuu päeva 2005.aastal. Ning oskuslik dokkkaadrite sisestamine filmi vahele ning mingis mõttes ka pinge kruvimine ja see emotsionaalne mägirada, mille vaatajad saavad käia koos tegelastega, seegi on lisaks stsenaariumile ning režissörivalikutele õnnestunud ka tänu montaažile. Ma kõigile ei julgeks seda filmi soovitada. Kohati liigub film aeglaselt ja nõuab inimestele kaasatundimist tegelaste valule ning murele. Selles suhtes on vaja tõesti sisse elada nii saab filmist rohkem iseenda jaoks. Minul paratamatult mõte liikus pidevalt kaasa, et kuidas ma ise võõras kohas oma last otsiks, mida kõik teeks. Ja samas tundsin kaasa sellele maainimesele, kes ahastuses avastab, et terve üks plank on täis "kadunud inimeste" otsimiskuulutusi. Ja isegi politseil pole aega otsida, sest kadunute arv on ammu üle pea kasvanud. Kurvad on need olukorrad, kui keegi ei saa aidata, keegi ei saa olla toeks. Siis ongi kõige olulisem leida soojust ja tuge neist, kes on samas olukorras. Nemad tegelikult on ainukesed, kes võivad mõista Sind päriselt. Aga liiga kiiresti ei ole vaja inimeste üle nende olemuse pärast kohut mõista. See on teadatuntud fakt. Olgu siis see nii ilmne asi nagu nahavärv, aga samuti ka see, kui kellegi olemus ei meeldi. Igaühel on muidugi õigus oma arvamusele ja kõik inimesed ei peagi meeldima ja kõigile ei saagi meeldida - minule näiteks ei meeldi inimesed, kes tahavad kõigile meeldida... ja mõttena tekib juba sellest paradoks. Lisaks leian ma, et võib ju hinnata teise inimese tegusid, aga mitte inimest ennast - ehk eluline näide - kui kellegi näitlemine ei meeldi, siis sellele võib hinnangu anda, aga mitte sellist, et inimene ise on sellepärast paha... lihtsalt ta ei oska näidelda või vajab mingit koolitust või on vaja hoopis leida põhjuseid, et miks seekord välja ei tulnud jne. Aga kui keegi on naiselik või mehelik, siis ta ei pruugi saada sellele midagi parata ning sellepärast on ikka päris madal hakata seda inimest lahterdama või tema üle sellepärast kohut mõistma. Sest lõppude lõpuks pole keegi kohustatud kellelegi meeldima ja alati ei võigi inimene parata oma olemusele midagi. Ei nahavärvile, ega usule ega loomusele.. ja samas ei pea ka alati kõik olema põhjendatud teistele. Ehk siis kui see kadunud tüdruk tahtis araabia keelt õppida, siis miks ta ei võinuks seda teha. Olgu see siis tema enda pärast või oma armastatu pärast või hoopis sajal muul põhjusel. Minu jaoks film üle keskmise - väga hea naispeaosalisega, aga samas ei midagi tõeliselt "erilist". Pisike film oma suure kurbusega. Peaagu nagu dokumentaalfilm.)

P.S. Kas keegi oskab lahti mõtestada, miks filmi pealkiri on London "River"?

Filmi trailer:

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default