Režissör ja stsenarist: Ulf MalmrosOlulisemad näitlejad: Björn Starrin, Kjell Bergqvist, Tuva Novotny, Johannes Brost
Loo lähtekoht: Umbes 30 aastane Värmlandi mees elab ikka veel kodus ning pole oma "teed" leidnud. Ühel päeval viib elu teda kokku ühe Stockholmist alevisse tulnud näitlejaga, kelle kaudu saab Stockholmisse tööotsa pulmafotograafina. Fotografeerimine ongi mehe hobi ning armastus. Stockholmis satub ta kokku rikkuritest perega, mille peretütar huvitub "teistsugusest" mehest... Tüdruk ise on samuti fotograaf.
Sotsiaalsete klassivaheküsimuste, sõpruse, armastuse ja valikute tegemise küsimustega tegelev romantiline komöödia Rootsi stiilis. Mõnusa ja heatahtliku huumoriga süvenetakse Rootsis nii tavalisse teemasse nagu eri klassides elavad inimesed ja kuidas nad segunevad, millised on tavad ja kombed ja etikett. Ja teema, mis on alati tähtis ning millest ei näi, et kunagi piisavalt kõneldavat - kui tähtis on olla "ise" ning mitte minna põhivooluga kaasa. Ükski teine inimene ei ole seda väärt, et iseenda olemust painutada kellegi teise nimel millekski, mis Sa tegelikult ei ole. See viib lõpuks ikkagi sohu ning mitte ettearvatud õndsusse. Ainult selline inimene võib leida teiste austuse, kes ei ole võlts, isegi kui seeläbi ei saa kõigi austust, siis just nende, kellele Sa korda lähed. Sellepärast peaks see film olema lausa kohustuslik sellisele rahvale, kes tahavad kõikidele meeldida. See on tobe ja lapsik ning lõppude lõpuks ei ole ükski inimene piisavalt hingelähedal. Nii see paraku tihti on elus. Selles filmis on ehk nagu "publiku" arvamuse esindaja peretütar. Kuigi kaasa elasin mina küll ikka peategelasele.
Selles filmist oli sellist tüüpilist Rootsilikku tunnetust nii mitmetes tahkudes. Näiteks väikekandi armastus oma maakonna vastu. See etikett, mis kehtib minu meelest rootslastel, et kõike kiidetakse ette ja taha. Kõik on fantastiline ja hea ja ilus... natuke nagu ameerikalik - ilma sügava arvamuseta kiitmine. Lisaks selline hulljulgus või ülbus - filmis see, kuidas mees lihtsalt ise kutsus end valega külla kohta kuhu tahtis minna. Ma ei tea, kas inimesed päriselt nii julged on, aga mingeid selliseid märke natuke tagasihoidlikumates olukordades olen küll täheldanud. Ja muidugi see snoobitsemine ja pihku itsitamine kui kellelgi läheb halvasti), see on küll vist universaalne, seda ma olen isegi kodus rohkem täheldanud kui siin Rootsis. Siin Rootsis on inimesed kuidagi enesekesksemad ning neid eriti ei huvita, kuidas teistel läheb. Aga selles filmis oli see muidugi seotud klassivahede teemaga ning siis kõrgemasse klassi saanud madalamaklassi inimesed näitasid kuidagi oma väiklust seeläbi. Kuid päriselt kõrgklassi inimesed siiski nii ei käitu.
Tõesti huvitav klassivahede vaatlusfilm. Lisaks palju sooja ja mõnusat huumorit. Mitmeid lahedaid väljendeid ning sketšilikku dialoogi.
Näiteks selline lõik jäi meelde:
- Aga vanaisa oli ju natsi
- Mitte oma sügaval sisimas...
Hinnang: 4 (Minule meeldivad Rootsi filmid, mis ei kuulu žanrisse "põhjamaine äng". Eriti armastuse teemaga seotud filmid. Ja see oli ju järjekordne näide heast rootsi filmist. Tegemist veel auteuriga, kes stsenaariumi ja režissöritööle lisaks on teinud ka montaaži. Ning mis eriti mõnus, kasutanud ka mingeid huvitavaid tehnilisi nõkse ära - pean siin silmas läbi filmi jooksvat naise ja mehe lähenemise teemat, mida teatud muusikaga võimendatakse ja mis lõpus muidugi eduka lahenduseni jõuab. Kjell Bergqvist hakkab vanaks jääma. Enne on ta mõjunud kuidagi suurema ja hirmsamana, seekord sellise kribu ja kurvana. Kuigi talent on temas ikka tugevalt alles. Väikses rollis vilksas läbi ka alles paar kuud tagasi ühes teises filmis Prinsessa meespeaosa mänginud ja samuti käesoleval aastal linastunud Gardelli kirjutatud telesarjas De halvt dolda mänginud noorte tõusev täht Anastasios Soulis. Režissöri eelmistes töödest peaks mainima Smala Sussie, mis Rootsis päris edukas oli. Mina seda veel näinud ei ole, küll aga sai kunagi Pöffil vaadatud üks tema filmidest - Den bästa sommaren - liigutav komöödia, kus peaosas ei keegi muu kui Kjell Bergqvist. Bergqvistiga oostöös on tal valminud ka telesari Mäklarna ning mitu muud asja... Väga pisikeses rollis vilksab läbi ka Mikael Nyqvist, aga ta otseselt filmi tegevuses kaasa ei mängi - on lihtsalt üks näitleja laval... Mina soovitaksin küll vaadata! Saab hea tuju, kuid on ka palju tõsisemaid noote sees. Ühtlasi õpib juurde jälle killukese rootslaste hingeelust :))
Filmi trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar