Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, november 20, 2009

La Nana / The maid / Teenijanna (Tšiili 2009)

Režissör ja stsenaarium: Sebastián Silva
Stsenaarium: Sebastián Silva, Pedro Peirano
Olulisemad näitlejad: Catalina Saavedra, Mariana Loyola, Claudia Celedón
Auhinnad: Sundance-i filmifestivali žürii peaauhind nii parimale filmile kui ka parimale näitlejale (C.Saavedra)
Loo lähtekoht:Raquel on paarkümmend aastat olnud ühe Tšiili perekonna teenijannaks. Ta on ühtlasi väsinud, ülekoormatud ja kibestunud ning kurb inimene, kuid teisalt ta ei taha ka oma tööst loobuda, sest on ju nii kaua seda teinud. Näinud kõikide laste üles kasvamised ja ühesõnaga teabtunneb seda kodu kui enda oma. Kuigi ega ta tundeid väga palju välja ei näita, mis ta maailmaasjadest arvab, pigem on tal selline pidev kivinägu ees, millega kaitsta ennast. Pereema on aru saanud, et tuleb võtta teine teenija, et Raquelil oleks kergem. Raquel tõlgendab seda aga hoopis negatiivselt - tema tööga ehk ei olda rahul või siis on tal ebakindlus, et keegi uus tuleb ja sellest võib juhtuda teadmata asju. Film seda ette ei räägi, iga vaataja võib ning tunnetab siiski ära neid erinvaid põhjusi, mis selle taga võiks olla. Raquel teeb kõigi nende "uute" teenijannade elu põrguks ja töötegemise raskemaks. Lisaks leiab ta ikka võimaluse kuidas neid uustulnukaid majauksest väljapoole sulgeda. Ja seda puhtast ilgusest. Kuni majja saabub Lucy, kes on südamlikkus ise. Kes annab üle 20 aasta elusärtsu sisse ka Raquelile...

Parajalt sarkastiline komöödia ühest vanapiigast teenijannast, kes armastab oma tööd, kuid ei oska elust muidu rõõmu tunda. Leiab päevast oma särtsu sellest kui saab kellelegi ilge olla või pere lapsi millegagi kiusata. Samas neid ikka armastades ning omamoodi kasvatada püüdes. Selline inimene, kes pole kunagi elus saanud tunda armastust - päris armastust ning on oma perest kaugel. Pole ime, et ta on sulgunud endasse ning elab rohkem omas maailmas omade mõtetega. Kummaline tunne tekib selle imeliku karakteri suhtes. Ühelt poolt justkui on temast kahju ja tahaks talle head, samas on ta ise nii pahatahtlik, et ei saa ka päriselt temale kaasa tunda. See kuidas ta vahest käitub, on lausa imekspandav, et perekond teda välja kannatab. Ent ometi on ta ju majas olnud nii kaua, et selline pereosaks kasvamine on olnud liiga pikk, et mitte üritada tema veidrustega hakkama saada.

See positiivne tüüp, kes majja päikese toob, toon päikese ka Raqueli ellu. See on on minu meelest ka elus nii, et mõni positiivne inimene võib oma positivismiga nakatada kõike enda ümber olevaid inimesi. Ja oi kuidas selliseid on vaja! Ja mõnikord piisab raske olukorra lahendamiseks lihtsalt natuke kreisi-olemisest. See teeb tuju heaks nii teistel kui ka tegijal endal. Sellistel asjadel on peegeldusefekt. Ja kui oled hingest hea inimene ning ei lase nendel jobudel enda ümber Sind kaasa tõmmata või alla suruda, siis on teinekord võimalik, et sünnib ime ning ka need nõmedikud muutuvad paremateks inimesteks ning hakkavad maailma teiste silmadega vaatama.

Hinnang: 4- (Selline mõnus positiivne tunne jäi filmist. Kuigi eks seal vahel ole neid raskeamaid ja kurvemaid hetki, kuid kokkuvõttes võiks öelda, et tegemist on isegi komöödiaga. Täpsemalt öeldes vist draamakomöödiaga. Film rändab kõvasti mööda maailma filmifestivale hetkel ringi ning selline positiivne laks keset tavapäraseid tõsiseid filme on minu meelest alati teretulnud. Ühe teenijanna hingeelu tunneb selle filmiga läbi kaamerasilma kuidagi väga ehtsalt ja tugevalt. Vahepeal on selline tunne, et ise oleks ka seal majas ning peaks sellise hullu teenijannaga elama. Samas filmi jooksul saab aru paljudest tema kibestumise ning kurbuse põhjustest. Ehk inglise keelest võiks filmi tervikuna nimetada "character study"-ks. Ja see karakter on üks paras pähkel. Kõiki kaarte ei avatagi lõpuni, näiteks teenijanna pere teema. Mis seal siis täpsemalt oli, see jääb igaühe enda otsustada. Selliseid poolikuid teemasid on veel ning need ärgitavad peamiselt just mõtlema, et mis seal taustal või taga veel võiks olla. Minule igatahes meeldis! Põnev vaatamine ja põnev kuidas ta kõikide õigeid nuppe oskas vajutada nii nende kellega ta aastaid koos elanud kui ka nende, kellega alles äsja kohtunud. Oma imeliku olemisega võiks öelda, et majaperenaine ei olnud mitte pereema vaid hoopis teenijanna :) Sest kui ta tahtis, sai ta tähelepanu... ja kas see tema kukkumine, kas see oli päriselt või nö. harjutatud asi... üldse see tema haigus, seegi jäetakse lõpuni lahti seletamata. Aga ega eluski kõik asjad pole selged ning kõik asjad pole olulisedki, et nende kohta lõpuni teaks...Mõnikord parem nii ongi :) Huvitav, et see on Tšiili film, ei satugi nii tihti just selle riigi toodangut ette. Kummaline, et nad seda Oscaritele ei saatnud - rahvale tundub see üldiselt päris meeldivat. Kinosaalis oli ka selliseid naeruturtsatusi pidevalt kuulda - see huumor polnudki mitte naera ribadeks, vaid pigem sellist mustemat sorti või isegi natuke irooniline.)

Filmi trailer:

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default