Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, september 04, 2010

Kaos - Vanemuine


Sedapuhku oli otsustanud Vanemuine oma hooaja esimese esietenduse maha mängida Tallinnas - Draamateatris. Mina vaatasin küll mitte esi-, vaid teist etendust... ja siin mõned muljed ning seosed, mis nädal tagasi nähtud tükist eredamalt meeles:

Kõigepealt pean tunnistama, et mul tuli etendusega seoses meelde Mati Unt. Just sellest otsast, et "pikad naised" ja üks Kersti Kreismann nende vahel :) Tegemist on Rein Paku debüütlavastusega, kuigi sellist "ideede ilutulestikku" siiski pole, nagu tavaliselt noorte lavastajate esimestes töödes. Ehk on ta elukogenum ja hoiab ideid ka tulevasteks kordadeks. Või siis on ta juba oma varasemates töödes andnud väga palju selliseid sees pulbitsenud ideid juba oma näitelejatöid sisaldanud lavastuste lavastajatele, ei tea. Huvitav oleks teada ka seda, kuivõrd südamelähedane see materjal tegelikult Pakule on. Arvestades tema intellektuaalsust, julgen siiski arvata, et mitte niiväga. Sisu on ju selline üsna üheülbane meelelahutus, ei midagi sügavat ega erilist. Kuigi mingid eredamad hetked ju siiski... Ja eks nendele oli ka seda rõhku siis rohkem.

Mind jäi häirima see stereotüüpidel põhinev baas. Ikka jälle ülbed lasteaiakasvatajad (a la üle õla "Teie mees viis juba lapse ära ja üldse te ei kõlba emaks"), sex ja city urbaansed naised, kõrk ja kõrgemate mahhinatsioonidega seotud koolidirektor, ülbe motikamees jne jne jne. Absoluutselt kõik karakterid karikeeritud ("võibolla" Liina Tennosaare Sofia välja arvatud). Aga seda on tinginud sisu, mitte näitlejate ja lavastaja otsesed valikud.

Märksõnadeks võikski olla "Sex ja city". Kuigi tegemist pole nii laheda asjaga, nagu see telesari (NB! Minule telesari väga meeldis). "Soome Sex ja City" :) Soome Rahvusteatri (Kansallisteatteri) värske juhi, Mika Myllyaho, dramaturgia ilmselt pole minu rida. Ei meeldinud mulle ka tema "meeste-lugu", ehk samuti Vanemuises lavastatud "Paanika". Tegelikult on "Kaos" pikk samm paremuse suunas, kuid triloogia kolmanda osa vaatamisest loobun juba eoses. Lavastaja on tahtnud seda Sex ja city seost veel eriti rõhutada, kasutades muusikalise kujundusena ka sarja tunnusmeloodiaid.


Kõige häirivam oli minu jaoks ehk see, et tegemist on ju mehe kirjutatud "naiste hingeeluga". Ja minu ümber olevad naised ei ole sellised. Kindlasti "selliseid" naisi võib ju ka olla - ropud ja pinnapealsed, et mitte öelda "lihtsakesed". Kuid olles lugenud Virginia Woolfi, Jeanette Wintersoni, ka Doris Kareva luulet ja läbi nende ning eelkõige muidugi minu elus figureerivate naiste läbi õppinud seda "tegelikku naist" tundma, siis selline tundub täiesti tühjapäevana, et mitte öelda suisa mõttetu. Ma ei ütle, et sellist kellelegi vaja ei oleks, lihtsalt minule mitte. See on minu jaoks natuke ajaraisk. Seda enam, et sisu oli nagu oli, sain siiski vormilisest küljest nii mõndagi. Esiteks muidugi näitlejate mäng. Eriti Liina Tennosaar. Otsisin võimalust, et teda 10 aasta parima naispeaosa rolli sekka üles panna, kuid tundub, et ta jääb just 11.-ks, ehk nagu tema karaktergi, natuke hammasrataste vahele ja justkui natuke "väljas"... Kuid tema karakterid (mida kolme naise peale kokku oli täpselt atškoo) olid ehk mõnevõrra sügavamad, nukrameelsemad, aga minule meeldisidki just tema omad kõige rohkem. Eriti sellepärast, et leidsin neist pisi-detailseid nüansse. Õigemini vähemalt ühe igast karakterist, mis mulle silma jäi. Näiteks kohtunikuna, kui ta silmi pööritas või see, et ta vuntsidega meenutas mulle Ott Seppa :) Merle Palmiste oli ehk kolmest naisest oma karaktereid kõige stereotüüpsemaks mängiv. Mitte pahas mõttes, vaid vastupidi. Ta läks mängu sisse ning temast oli seda mängulusti läbi selle kõige paremini tunda. Eriti see professor, kus Merle kohe mõnuga küüraka tegelase nahas piinamist naudib :) Eva Püssa ei veennud mind veel selles rollis. Olen teda üpris vähe näinud, kuid siiani on see kõikidest apsakatest hoolimata (näiteks ajas ta nimed sassi), minu meelest tema parim roll. Esimene roll, mida temalt nägin, oli "Külmetava kunstniku portree"-s Viinistus ja sealt sai ta muidugi suure miinuse enda kahjuks, sest temaga dubleeris sama rolli Liina Vahtrik ning Vahtrik tegi oma mänguga Püssale turmtule. Kuid edasi on justkui läinud ülesmäge - Nora, Don Juan ja nüüd Kaos... Nüüd ametlikult Vanemuise ridades ehk ka rohkem mängida saades, leiab ta endast need nurgelisemad ja käänulisemad karakteriehitamise-detailid üles. (Ahjaa, Püssa oli vist ka Nukuteatri "Risk"-s). Kaos ju andis võimaluse siiski ainult stereotüüpe mängida ja see pole minu meelest väljakutse. Silmad kõõrdi jalad x-is tuttidega koolitüdrukut mängida...


Kuigi kunstilistes lahendustes oli ühtkomateist head - nii riietused, mis toetasid karaktereid, kuni isegi naerma-ajava Tennosaare "meeskarakterini", kus Orumetsalikud prillid ees, suur pintsak seljas, kuid pintsakuääre all kleit :) Tagalaval liikumas vineerist või papist autod, politsenikud, raamaturiiulid ja muu. Ainuke, mis karjuvalt ebasobiv või minu jaoks mõistetamatu, oli see tagaseina tapeetide vahetumine. Ei tea, miks sellega vaeva nähti kui ideena oli see üldse imelik.

Kuid ei saa üle ega ümber sellest, et need kakluse- ja keppimise-jutud lihtsalt pole minu rida. Laused nagu "Su nägu on nagu sisseküntud vi**" vms, on eemaletõukavad ja justkui sobimatud kogu konteksti. Ei tea, kas rõhutamaks seda, et "naised omavahel" on ropud? Kuid lavastajanõksudest meenuvad näiteks kohad kui kooli direktor "kooli sulgemise kõnet" peab. Publik on asetatud justkui tegelaste rolli. See, kuidas Tennosaar mängis välja seljaga selle, et tal on inimesed, ehk publik seljataga, selleks siiski otseselt midagi tegemata - see oli minu meelest meisterlik. Samuti see autonali - mõnikord lihtsalt ajavad sellised asjad kopsu üle maksa. Ainuke tekstiline-koht, mis mulle meeldis, oli Sofia hingestatud kõne, mille ta kooli sünnipäevapeoks kirjutas - see tõi ka meelde "Sex ja city" südamlikumad stseenid. Väga lahe idee - kooli ja poe, kahe silmnähtavalt teineteisega seosetu koha tabav kokku sidumine :) Ja võõra vetsupoti katsumine vastikusest sõrmeotstega (kuigi pott oli väga puhas ja hõbedane:)) ning üldse see tants selle ema-vetsupoti ümber, selles oli "midagigi".

Tundsin "Kaos"-es ära ka Endla "Tiramisu" - episoodiline tervik, mille episoode seovad tegelaste publikule usutlemiseks lava ette äärde tulmised. Kuigi mina eelistan küll Endlas Tiramisut tunduvalt Kaosele. Mitte, et seegi oleks mingi tippetendus olnud. Midagi nii olemuslikku kui sisuliselt sarnast võib neis kahes tükis väga selgalt tunda-näha.

Hinnang: 2+ (Jälle üks lavastus, mida mängitakse publikust kaugel, rohkem lavasügavuses ning seetõttu ei muutu ka karakterid "lähedaseks". Samas lähedaseks nad ei saanudki muutuda, kuna tegemist oli puhtalt stereotüüpidega. Justkui tekstilise selgroona kasutatud "Ja see käivitas järgmise sündmusteahela" ning mõned muud üksikud lõigud ju meeldisid kah. Lavastaja on nutikas ning on suutnud siiski liha luude ümber kasvatada ja näitlejad ka teevad head tööd. Juba vana tuttav kahe inimese mängimine üht karakterit, on endiselt vahva vaadata. Eriti sellepärast, et ühe inimese kaks mina on nii erinevad ja justkui võitleksid omavahel võimul olemise üle. Midagi soomelikku - täpsemalt "soome komöödialikku" - oli ka selles kõiges. Loodetavasti saab kunagi varsti näha ka Rein Paku auteri-teatrit. Igatahes on Pakk huvitav nii näitleja, lavataja, dramaturgi kui üldse isiksusena :))


Tekst lavastuse kodulehelt:
KAOS
Tragikomöödia kahes vaatuses

„Kaos” on mõtteline järg eelmisel hooajal Vanemuises menukalt esietendunud soome dramaturgi Mika Myllyaho „Paanikale”. Ühist on neil niipalju, et kui eelmises loos maadlesid paanikaga kolm keskea künnisele jõudnud meest, siis seekord on elukaosesse uppumas kolm daami.

Autor Mika Myllyaho
Tõlge Jan Kaus
Lavastaja Rein Pakk
Kunstnik Annika Pakk
Osades: Liina Tennosaar, Eva Püssa, Merle Palmiste (Eesti Draamateater)

Sofia, Julia ja Emmi, kolm sõbrannat, tulevad eluga kenasti toime, on kõrgelt haritud ja headel töökohtadel tegutsevad kaasaegsed naised. Ometi on ühel hetkel hakanud elu kuidagi käest libisema. Tööl ei suju asjad, nagu peaks, lähisuhetesse on tekkinud pingeid, mees petab või on muutunud lihtsalt vastumeelseks, tuju ei tõsta ka kuldsesse keskikka kalduva vanuse meenutamine. Teisel pool piirjoont on aga ühiskond, mis eeldab täisväärtuslikuna aktsepteeritavalt naiselt igas eluvaldkonnas vaid supertulemusi. Sõbrannade kolmik hakkabki oma elu sasipundart isekeskis lahti harutama. Korraga naerutavad ja ka nukrameelsust tekitavad sketšilaadsed stseenid paotavad ust kaasaegse naise maailma. Näitlejannade kehastuses ilmub meie ette hulgaliselt värvikaid persoone – nii nais- kui meessoost –, kellega elu meie kangelannasid kokku on viinud.

Esietendus 27. augustil 2010 Eesti Draamateatris ja 12. septembril 2010 Vanemuise suures majas.

Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default