Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, september 04, 2010

Kaos - Vanemuine


Sedapuhku oli otsustanud Vanemuine oma hooaja esimese esietenduse maha mängida Tallinnas - Draamateatris. Mina vaatasin küll mitte esi-, vaid teist etendust... ja siin mõned muljed ning seosed, mis nädal tagasi nähtud tükist eredamalt meeles:

Kõigepealt pean tunnistama, et mul tuli etendusega seoses meelde Mati Unt. Just sellest otsast, et "pikad naised" ja üks Kersti Kreismann nende vahel :) Tegemist on Rein Paku debüütlavastusega, kuigi sellist "ideede ilutulestikku" siiski pole, nagu tavaliselt noorte lavastajate esimestes töödes. Ehk on ta elukogenum ja hoiab ideid ka tulevasteks kordadeks. Või siis on ta juba oma varasemates töödes andnud väga palju selliseid sees pulbitsenud ideid juba oma näitelejatöid sisaldanud lavastuste lavastajatele, ei tea. Huvitav oleks teada ka seda, kuivõrd südamelähedane see materjal tegelikult Pakule on. Arvestades tema intellektuaalsust, julgen siiski arvata, et mitte niiväga. Sisu on ju selline üsna üheülbane meelelahutus, ei midagi sügavat ega erilist. Kuigi mingid eredamad hetked ju siiski... Ja eks nendele oli ka seda rõhku siis rohkem.

Mind jäi häirima see stereotüüpidel põhinev baas. Ikka jälle ülbed lasteaiakasvatajad (a la üle õla "Teie mees viis juba lapse ära ja üldse te ei kõlba emaks"), sex ja city urbaansed naised, kõrk ja kõrgemate mahhinatsioonidega seotud koolidirektor, ülbe motikamees jne jne jne. Absoluutselt kõik karakterid karikeeritud ("võibolla" Liina Tennosaare Sofia välja arvatud). Aga seda on tinginud sisu, mitte näitlejate ja lavastaja otsesed valikud.

Märksõnadeks võikski olla "Sex ja city". Kuigi tegemist pole nii laheda asjaga, nagu see telesari (NB! Minule telesari väga meeldis). "Soome Sex ja City" :) Soome Rahvusteatri (Kansallisteatteri) värske juhi, Mika Myllyaho, dramaturgia ilmselt pole minu rida. Ei meeldinud mulle ka tema "meeste-lugu", ehk samuti Vanemuises lavastatud "Paanika". Tegelikult on "Kaos" pikk samm paremuse suunas, kuid triloogia kolmanda osa vaatamisest loobun juba eoses. Lavastaja on tahtnud seda Sex ja city seost veel eriti rõhutada, kasutades muusikalise kujundusena ka sarja tunnusmeloodiaid.


Kõige häirivam oli minu jaoks ehk see, et tegemist on ju mehe kirjutatud "naiste hingeeluga". Ja minu ümber olevad naised ei ole sellised. Kindlasti "selliseid" naisi võib ju ka olla - ropud ja pinnapealsed, et mitte öelda "lihtsakesed". Kuid olles lugenud Virginia Woolfi, Jeanette Wintersoni, ka Doris Kareva luulet ja läbi nende ning eelkõige muidugi minu elus figureerivate naiste läbi õppinud seda "tegelikku naist" tundma, siis selline tundub täiesti tühjapäevana, et mitte öelda suisa mõttetu. Ma ei ütle, et sellist kellelegi vaja ei oleks, lihtsalt minule mitte. See on minu jaoks natuke ajaraisk. Seda enam, et sisu oli nagu oli, sain siiski vormilisest küljest nii mõndagi. Esiteks muidugi näitlejate mäng. Eriti Liina Tennosaar. Otsisin võimalust, et teda 10 aasta parima naispeaosa rolli sekka üles panna, kuid tundub, et ta jääb just 11.-ks, ehk nagu tema karaktergi, natuke hammasrataste vahele ja justkui natuke "väljas"... Kuid tema karakterid (mida kolme naise peale kokku oli täpselt atškoo) olid ehk mõnevõrra sügavamad, nukrameelsemad, aga minule meeldisidki just tema omad kõige rohkem. Eriti sellepärast, et leidsin neist pisi-detailseid nüansse. Õigemini vähemalt ühe igast karakterist, mis mulle silma jäi. Näiteks kohtunikuna, kui ta silmi pööritas või see, et ta vuntsidega meenutas mulle Ott Seppa :) Merle Palmiste oli ehk kolmest naisest oma karaktereid kõige stereotüüpsemaks mängiv. Mitte pahas mõttes, vaid vastupidi. Ta läks mängu sisse ning temast oli seda mängulusti läbi selle kõige paremini tunda. Eriti see professor, kus Merle kohe mõnuga küüraka tegelase nahas piinamist naudib :) Eva Püssa ei veennud mind veel selles rollis. Olen teda üpris vähe näinud, kuid siiani on see kõikidest apsakatest hoolimata (näiteks ajas ta nimed sassi), minu meelest tema parim roll. Esimene roll, mida temalt nägin, oli "Külmetava kunstniku portree"-s Viinistus ja sealt sai ta muidugi suure miinuse enda kahjuks, sest temaga dubleeris sama rolli Liina Vahtrik ning Vahtrik tegi oma mänguga Püssale turmtule. Kuid edasi on justkui läinud ülesmäge - Nora, Don Juan ja nüüd Kaos... Nüüd ametlikult Vanemuise ridades ehk ka rohkem mängida saades, leiab ta endast need nurgelisemad ja käänulisemad karakteriehitamise-detailid üles. (Ahjaa, Püssa oli vist ka Nukuteatri "Risk"-s). Kaos ju andis võimaluse siiski ainult stereotüüpe mängida ja see pole minu meelest väljakutse. Silmad kõõrdi jalad x-is tuttidega koolitüdrukut mängida...


Kuigi kunstilistes lahendustes oli ühtkomateist head - nii riietused, mis toetasid karaktereid, kuni isegi naerma-ajava Tennosaare "meeskarakterini", kus Orumetsalikud prillid ees, suur pintsak seljas, kuid pintsakuääre all kleit :) Tagalaval liikumas vineerist või papist autod, politsenikud, raamaturiiulid ja muu. Ainuke, mis karjuvalt ebasobiv või minu jaoks mõistetamatu, oli see tagaseina tapeetide vahetumine. Ei tea, miks sellega vaeva nähti kui ideena oli see üldse imelik.

Kuid ei saa üle ega ümber sellest, et need kakluse- ja keppimise-jutud lihtsalt pole minu rida. Laused nagu "Su nägu on nagu sisseküntud vi**" vms, on eemaletõukavad ja justkui sobimatud kogu konteksti. Ei tea, kas rõhutamaks seda, et "naised omavahel" on ropud? Kuid lavastajanõksudest meenuvad näiteks kohad kui kooli direktor "kooli sulgemise kõnet" peab. Publik on asetatud justkui tegelaste rolli. See, kuidas Tennosaar mängis välja seljaga selle, et tal on inimesed, ehk publik seljataga, selleks siiski otseselt midagi tegemata - see oli minu meelest meisterlik. Samuti see autonali - mõnikord lihtsalt ajavad sellised asjad kopsu üle maksa. Ainuke tekstiline-koht, mis mulle meeldis, oli Sofia hingestatud kõne, mille ta kooli sünnipäevapeoks kirjutas - see tõi ka meelde "Sex ja city" südamlikumad stseenid. Väga lahe idee - kooli ja poe, kahe silmnähtavalt teineteisega seosetu koha tabav kokku sidumine :) Ja võõra vetsupoti katsumine vastikusest sõrmeotstega (kuigi pott oli väga puhas ja hõbedane:)) ning üldse see tants selle ema-vetsupoti ümber, selles oli "midagigi".

Tundsin "Kaos"-es ära ka Endla "Tiramisu" - episoodiline tervik, mille episoode seovad tegelaste publikule usutlemiseks lava ette äärde tulmised. Kuigi mina eelistan küll Endlas Tiramisut tunduvalt Kaosele. Mitte, et seegi oleks mingi tippetendus olnud. Midagi nii olemuslikku kui sisuliselt sarnast võib neis kahes tükis väga selgalt tunda-näha.

Hinnang: 2+ (Jälle üks lavastus, mida mängitakse publikust kaugel, rohkem lavasügavuses ning seetõttu ei muutu ka karakterid "lähedaseks". Samas lähedaseks nad ei saanudki muutuda, kuna tegemist oli puhtalt stereotüüpidega. Justkui tekstilise selgroona kasutatud "Ja see käivitas järgmise sündmusteahela" ning mõned muud üksikud lõigud ju meeldisid kah. Lavastaja on nutikas ning on suutnud siiski liha luude ümber kasvatada ja näitlejad ka teevad head tööd. Juba vana tuttav kahe inimese mängimine üht karakterit, on endiselt vahva vaadata. Eriti sellepärast, et ühe inimese kaks mina on nii erinevad ja justkui võitleksid omavahel võimul olemise üle. Midagi soomelikku - täpsemalt "soome komöödialikku" - oli ka selles kõiges. Loodetavasti saab kunagi varsti näha ka Rein Paku auteri-teatrit. Igatahes on Pakk huvitav nii näitleja, lavataja, dramaturgi kui üldse isiksusena :))


Tekst lavastuse kodulehelt:
KAOS
Tragikomöödia kahes vaatuses

„Kaos” on mõtteline järg eelmisel hooajal Vanemuises menukalt esietendunud soome dramaturgi Mika Myllyaho „Paanikale”. Ühist on neil niipalju, et kui eelmises loos maadlesid paanikaga kolm keskea künnisele jõudnud meest, siis seekord on elukaosesse uppumas kolm daami.

Autor Mika Myllyaho
Tõlge Jan Kaus
Lavastaja Rein Pakk
Kunstnik Annika Pakk
Osades: Liina Tennosaar, Eva Püssa, Merle Palmiste (Eesti Draamateater)

Sofia, Julia ja Emmi, kolm sõbrannat, tulevad eluga kenasti toime, on kõrgelt haritud ja headel töökohtadel tegutsevad kaasaegsed naised. Ometi on ühel hetkel hakanud elu kuidagi käest libisema. Tööl ei suju asjad, nagu peaks, lähisuhetesse on tekkinud pingeid, mees petab või on muutunud lihtsalt vastumeelseks, tuju ei tõsta ka kuldsesse keskikka kalduva vanuse meenutamine. Teisel pool piirjoont on aga ühiskond, mis eeldab täisväärtuslikuna aktsepteeritavalt naiselt igas eluvaldkonnas vaid supertulemusi. Sõbrannade kolmik hakkabki oma elu sasipundart isekeskis lahti harutama. Korraga naerutavad ja ka nukrameelsust tekitavad sketšilaadsed stseenid paotavad ust kaasaegse naise maailma. Näitlejannade kehastuses ilmub meie ette hulgaliselt värvikaid persoone – nii nais- kui meessoost –, kellega elu meie kangelannasid kokku on viinud.

Esietendus 27. augustil 2010 Eesti Draamateatris ja 12. septembril 2010 Vanemuise suures majas.

Sildid:

13 Comments:

Blogger Kristiina said...

Väga hea :)
Veensid mind lõplikult, et seda tükki ma vaatama ei lähe. Kuigi olin juba eelnevalt selles enam-vähem kindel.

04 september, 2010 14:50  
Blogger Danzumees said...

Usun, et see tükk meeldiks neile, kellele meeldisid juba mainitud Paanika ning Endla Tiramisu või siis Jan Uuspõllu Isa ning Ürgmees. See on "selline tükk" :)

04 september, 2010 21:06  
Anonymous Maris said...

Kõik oligi täpselt nii nagu kirjutad. Kaks vaatust järjest püüdsin end veenda, et ma ei ole ju viriseja. Aga ime jäi tabamata ja hakkas kahju, et kas Jan Kausil ei ole tõesti enam tööd, et peab igasugust jama tõlkima. Kahju oli näitlejatest. Kahju oli vaatajatest.

01 oktoober, 2010 09:06  
Anonymous Anonüümne said...

Nonii, kas vunk sai otsa? Rahunesid viimaks maha ja lõpetasin selle jabura pladina?

04 oktoober, 2010 01:25  
Blogger Mihkel Lauter said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

10 oktoober, 2010 02:21  
Blogger Danzumees said...

Ei, igapäevatöö... Alates septembri keskelt- nädal Hamburgis, nädal Londonis, siis veel päev Helsingis, 2 päeva Stockholmis, mõned päeva Madriidis ja nüüd 2 nädalat USAs. Lihtsalt pole jõudu ega jaksu. Tahaks perega olla, teatris, kinos ja muuseumides käia ning raamatuid ka lugeda, sellepärast on tööväline kirjutamine jäänud vaeslapserolli. Olen küll teatris mitu hea asja vahepeal näinud ja mitu head raamatut lugenud. Hetkel loen näiteks Sylvia Plath-i Klaaskuplit, millest tõotab kujuneda üks aasta huvitavamaid lugemiselamusi. Eriti huvitav just Plathi lugeda selles valguses, et ta on Bostoni plika ning 1 mu järgmise nädala peatuspunkte ongi Boston... Lisaks olen tõsiselt hakanud sporti tegema. Harvadel päevadel jääb 10 km jooksmata. Või siis rattaga sõitmata või tantsimata.
Aga, I'll be back... Ka kõigi mu vihkajate kiuste :) kes ometi ei suuda siit eemal olla. Ma olen tegelikult alati pidanud neid vigisejaid, nagu anonüümne kommenteerija enne Sind kahepalgelisteks... Peavad mind jaburaks pladisejaks, ent ometi ei suuda siit eemal püsida :)))
Sulle aga tänud huvi tundmast!

10 oktoober, 2010 09:38  
Blogger K said...

Oi, mõtteid Klaaskuplist jään mina siis küll suure huviga ootama! Lugesin seda kevadel ja see oli tõeline Elamus.

11 oktoober, 2010 19:23  
Anonymous Anonüümne said...

Tsiteerin: "Ka kõigi mu vihkajate kiuste :) kes ometi ei suuda siit eemal olla. Ma olen tegelikult alati pidanud neid vigisejaid, nagu anonüümne kommenteerija enne Sind kahepalgelisteks... Peavad mind jaburaks pladisejaks, ent ometi ei suuda siit eemal püsida :)))"

Hm, ma ju tean, et Sul on nii koha- kui ajamääraja paigas, miks mind anonüümseks nimetad? Sinule meeldivad saladused?

17 oktoober, 2010 01:57  
Blogger Danzumees said...

Aeg oli küll öine, aga kohta ma ei tea. Ma ei jaksa jälgida, kes kusagilt kommenteerib või kirjutab (viimasel ajal saangi rohkem e-mailile kirju kommentaaridena). Seega minu ja kõigi teiste jaoks oled "anonüümne". Ei viitsi kaevata kah vanadest andmetest, kuigi see oleks ilmselt võimalik. Kas oled siis nii erilises kohas, et Sind selle järgi peaks tunnistama? Üldselt pole minu asi välja kaevata kah, kui inimene tahab jääda "saladuseks"...

Pikk jutt lühikesena - ma ei tea kes Sa oled. Ja sellised ebameeldivad remargid enam ei kõiguta ka eriti, sest inimesed kirjutavad päris ilusaid kirju, et ma edasi blogi peaks, niiet mõni nuriseja siia või sinna, sellel enam vahet pole. Internet on sellepoolest hea koht, et kui ei meeldi mõni koduleht, siis ei pea ka sellele aadressile minema. Nii lihtne see ongi :)

17 oktoober, 2010 07:14  
Anonymous Maris said...

ÜKs remark. Kas Sa tõesti ei ole näinud vanemuise "Richard III-t"? Ma ei leia selle kohta mingit kommentaari. Soovitan.

25 oktoober, 2010 16:22  
Blogger Danzumees said...

Ei kahjuks ei ole, kuigi väga tahaks. Tartusse minekuga on suurem planeerimine ning tundub, et enne läheb see mängukavast maha kui mina seda näen. Kui nad just ei otsusta sellega Tallinnasse tulla veel enne lõpetamist.
Minule väga meeldis Tartus Gorgo kingitus. Üks Vanemuise praegu mängukava parimaid... just sisulises mõttes.

01 november, 2010 01:15  
Anonymous Liis said...

Ootan ka Su uusi kirjutisi :)

02 november, 2010 13:19  
Anonymous Maris said...

Ilmselt jääd siis Richard III-st ilma, sest see on statsionaarne etendus, Sadamateatris. Lavakujundus mängib sealt suuresti kaasa.
See on just selline etendus, mis tõestab,et ei ole halbu näitlejaid, on halvad lavastajad. Ja hea lavastaja võib ikka s...st saia küll teha.:).

05 november, 2010 14:03  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default