Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, detsember 27, 2006

Head vana aasta lõppu!!!

Uuel aastal uue hooga
korduvad kõik vanad vead.
Neist kes olid väiksed põrsad
saanud nüüd on suured sead...

Kuna sellel aastal enam ei jõu blogerdama,
siis jäävad kõik aastalõpu kultuursed ja
vähem kultuursed kogemustekirjeldused
uue aasta alguse kirjeldamiseks...Kaasa arvatud
2006 aasta kokkuvõte.

Kaasa arvatud täna õhtune minu poolne
pidulik Teatriaasta lõpetamine
Eesti Draamateatris etendusega
Minu oivaline lahutus...

Head Vana Aasta Lõppu!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

kolmapäev, detsember 20, 2006

Kristinaadimisest

Kristin on hakanud liikuma...edasi... Midagi, mida mõni võiks nimetada ka roomamistehnikaks... siiski minu meelest on see tema enda leiutatud liikumisviis või siis teadlaste poolt veel defineerimata roomamise algne vorm, millele tänaseks päevaks pole jõutud nime veel panna. Teen seda siis siinkohal - Kristinaadimine.

Et sellest imetabasest uuest liikumistehnikast tekiks pilt silme ette, katsun seda siinkohal lahtikirjutada ja lahtimõtestada. Kõigepealt kätega rindkere üles - nii üles kui võimalik, edasi pepu upakile - nii upakile kui võimalik, siis mataki maha pikali tagasi ja korrata ning veelkord korrata ja korrata vähamalt nii kaua, kuni roheline plastmasskonn on haardeulatuses. Siis konn kätte ja otseteed suhu. Selline on see kogushow siis üldpildis. Ja proovime järele - otsige kontoris selline vähemkäidav nurk. Puhastaga see suuremast sodist. Et riideid mitte määrida, katke võimalusel see treeningkoht vaibaga. Kui vaipa pole käepäerast võib maha kiskuda ka kardina või laotada alla vetsupaberit. Nii.

Nüüd on vaja ka veel rohelist kummikonna. Kui olete selle parajasti koju unustanud, siis võite paluda ka kedagi oma töökaaslastest, kes oleks nõus kulutama mõned minutid aitamaks rahuldada Teie õpi-himu. Kõige paremini sobivad inimesed, kes ei karda Teie ilaga kokku puutuda. Kui kardate, et sellist inimest ei leidu lähedusest, siis on targem alguses tehnika täielikust tegevuskavast esialgu mitte nii täpset pilti anda või vähemalt jätta kirjeldamata, millega toiming lõpeb.

Kui Teie IQ on juba sellel tasemel, et töötate kontoris, peaksite tehnika haldama paari katsetuse järel. Juhul kui aga olete kontorisse saanud tööle võltsitud CV-ga ning Teil puudub nii füüsiline kui mentaalne ettevalmistus sõnaliste juhiste järgi toimetuste ellu viimiseks, võite arvestada mõnevõrra pikema õppeperioodiga. Siiski võib eeldada, et õppepuhkust selle "uue" tehnika haldamiseks võtta vaja ei ole. Katsuge nõu küsida kaaskodanikelt, parem veel - oma järelvaatajalt või arstilt. Nõnda haldavad ka omakorda nemad kristinaadimise tehnika.

Oma vaimusilmas näen juba mõnekümne aasta pärast mõne poliitilise rühmituse valimisloosungitel lubadusi - "Katame tänavad vaipadega" või siis "Toetame Kristinaadimispuudega inimesi". Viimased on siis need, kellel ka meedikute või tuttavate abiga pole võimalik kristinaadida. Samas ka inimesed, kellel pole võimalik ennast üles upitada. Jah, upitamisvõimetud on kindlasti kristinaadimispuudega.
Jõudu!

reede, detsember 15, 2006

Sarjas...aasta üks lemmikuid muusikavideosid

JEWEL



Või siis see...

neljapäev, detsember 14, 2006

Little miss sunshine

Lugu väikesest 7-aastasest Olive-ist ja tema kummalisest või vähem kummalisest perekonnast. Õigemini nende reisist Californiasse - pisikeste misside võistlusele. Perekonda kuuluvad isa - maniakaalne "võitjahing", kelle töögi seisneb teistele võitmise sisendamises. Kuid nagu tihti elus - parimad koorijuhid ise laulda ei oska - on ka pereisa tegelikult üks üpris äpu tegelane. Pereema on ehk ainuke "normaalne" lisaks pisikesele tütrele, keda vabandab välja tema vanus. Kuid ka ema suudab näiteks unustada ära sõites oma pisikese lapse bensujaama. Onu - kes on homo ja üritanud teha enesetappu, mingi õpilase pärast, kes jättis ta maha teise õppejõu pärast vms. Vend, kes on otsustanud mitte rääkida ning vihkab oma tervet pere läbinisti ja "teist noorust" nautiv vanaisa. Kes ühtlasi aitab ka pisikesel Olive-il kokku panna oma missivõistluste esinemiskava. Mida kõike ei juhtu kui selline värviline kamp peab üle 1000 kilomeetri koos matkama oma katkise kollase pisikese volkaribussiga, kes on ka nagu musternäide selle perekonna liikmest.
Abigail Breslin, kes pisikest pliksi mängib on fantastiliselt armas. Millegipärast meenutab mulle mu oma pisikest Serrut. On ju näha, et mingit missi temast ei ole, aga loomulikult hoiad ju pöialt talle tulihingeliselt. Minu meelest oli ta igatahes kõige armsam nende barbie-nukkude vahel. Seal Ameerikas on see missindus ka ületanud igasugused normaalsuse mõõtmed. Mulle meeldis või tähendab jäi meelde eriliselt üks stseen, kus terve pere karjub poja peale ja too läheb täiesti endast välja ning keeldub bussi tagasi tulemast. Pisike Olive läheb venna juurde, ei ütle midagi, paneb lihtsalt käe oma suure venna õlale ja too tõuseb püsti ja nii nad sinna bussi siis kahekesi tagasi lähevadki. See on nii südant soojendav. Üldse jäi sellest filmist ülimalt soe ja mõnus tunne. Otseselt nutma nagu ei ajanudki, lihtsalt kogu sellest traagikast ja õnnelikest ja õnnetutest juhtumitest koosnebki ju meie elu. Võibolla pole me kõik mitte nii kummalised ja sellised kummalised asjad ei juhtu pidevalt, aga minu jaoks oli see film eriline. Ja pere on ikka kõige kõige tähtsam. See on koht kus saab tuge, armastust ja kõik eluks vajalikku. Ilma selleta poleks ka tervist (enesetapukatse). Ja raske hetke tulles ikka leitakse teineteist ja antakse tuge. Igal juhul nii kaua kui on armastust ja teineteise austust. Seda filmi tasub mitu korda vaadata!
Hinne 5-
FYC: Best film, Best director, Best actress (Abigail Breslin, Toni Collette), best supporting actor (Alan Arkin, Steve Carrell), Best original screenplay.


Sildid:

Kristini esimesed kikud...


Täpselt 5 kuu ja 5 päeva vanuselt avastasime Kristini alaigemel kaks kriipsu. Käega katsudes on tunda, et kikud on tulekul. Vaesel tibul on ige päris paistes, aga ta on nii vapper et kohe üldse ei nuta. Meie päris oma "Little Miss Sunshine"!

teisipäev, detsember 12, 2006

Marilyn - Ugala uus muusikal

Esiteks - ärge kindlasti istuge esimesse ritta! See on liiga lähedal - peaaega nagu lava all!
Teiseks - kodanikud põllumehed (2.detsembri põhjal küll pigem põllunaised) - palun käige ennast enne pesemas, kui Teatrisse lähete. Kõrvalistujal võib olla "Teie" (higi)aromaatses auras raske etendust jälgida (kinderstube)...
Kolmandaks - kallis Ugala, selle etenduse kava jaoks oleksite võinud natuke rohkem vaeva näha...see on sõbralikult öeldes "mannetu".

Lugesin kusagilt, et Komissarov nägi seda etendust Soomes ja arvas, et seal oli see kehvasti tehtud. Et ta võttis selle ette sellepärast, et arvas, et oskab sellega midagi paremat teha. Ma ei mäletagi millal ma viimati Kalju Komissarovi lavastatud etendust nägin. Mul on tunne, et see võis olla umbes Noorsooteatri ajal. Samas võibolla pole ma lihtsalt tähele pannud kui mõni tema lavastus on ette jäänud. Igal juhul sõitsime Tallinnast Viljandisse suurte ootustega. Ikkagi muusikal üle pika aja ja veel Ugalas ja Komissarov! Kuigi natuke kripeldas, et miks Maria Soomets ei ole Marilyn -i rollis. Talle oleks see olnud kui valatud - hea lauluhääl, positiivne muusikalikogemus Chicago -st jne jne jne. Hilje Murel -i valikut võiks õigustada ainult midagi ennenägematut ja vapustavat.

Üldisemas plaanis võiks öelda, et etendus on üles ehitatud kui teleshow, kus Marilyn jutustab oma lugu. Alates lapsepõlvest jõudes läbi kuulsusesse tõusmise ja mitmete meessuhete traagilise lõpuni. Ehk muusikali jaoks haruldaselt sisuline (see on väga positiivne). Peaaegu nagu draamaetendusena toimiv cabaree. Jah, Cabaree ongi ehk kõige õigem sõna nende vilkuvate tulede ja kostüümide kohta. Kusjuures kostüümid olid väga väga head! Ma arvan, et kõige parem selle etenduse juures oligi selle kostüümid. Kui ma nüüd õieti mäletan, siis autoriks Gerly Tinn - SUPER!!!

Kui nüüd rääkida kujundusest, siis ka see toimis, kuigi tegemist oli üpris paraja pudru ja kapsad kujundusega, ehk siis viskame need trepid siia, väikese lavakese sinna, natuke kardinaid ja korras. Meik ja parukad olid päris head. Isegi Arvi Mägi pruun saatejuht mõjus nagu vaja.

Ehk siis enne näitlejateni jõudmist loeme punktid kokku:
Kostüümid, meik, stsenaarium - plussid
Kujundus, lava, kaasvaatajad - miinused

Ja nüüd näitlejate juurde. See ongi selle lavastuse suurim miinus. Rollid on jagatud täiesti valesti. Muusikaline pool on nii hapu, et kohati hakkas kõrvadel valus. Kuidas sellist asja tehakse ilma läbi kuulamata. Muidu nagu viimaseni läbimõeldud, aga rollijaotus...kes seda tegi?

Kõigepealt siis Marilyn - ja seda räägin mina, Hilje Mureli nö. fän - miks oh miks ei võetud Maria Soomets -a sellesse rolli? Ok, kui proovimisel tunti, et ta ei sobi sellesse rolli - siis oleks vaja otsida maja väliselt keegi kes partituuri ära laulab ja on natukenegi sarnane Marilyn -iga. Minu jaoks ei olnud hetkegi, kus ma oleksin võinud unustada, et see kes mu ees - ei ole Hilje Murel vaid Marilyn ise. Ei, seda ei juhtunud. Kuigi tõele au andes, olid paar dramaatilist hetke, kus Hilje kindlasti mängis paremini kui mõni teine seda oleks teinud. Kuid kokkuvõttes rikkus see valik minu jaoks etendust päris kõvasti. Teiseks Leila Säälik, kes tegelikult mängis ju fantastiliselt nagu alati, aga jäi tunne või mulje, nagu ta ei teeks seda hingega, nagu ta oleks oma mõtetes hoopis kusagil mujal. Sellesse venelannast näitlemisõpetajannasse oleks saanud palju rohkem vuuki sisse kruvida ja vene -baabalikku koomikat juurde anda.
Mulle ei meeldi see näitleja, kes Marilyn -i esimest meest mängis. Ma arvan, et ta nimi on vist Jaanus Kask. Aga tema puhul võib loota, et temast saab ajaga asja. Mis mulle kohe üldse ei meeldinud, olid need noored, kes seal tantsisid ja tegid pisirolle. Ainuke kes neist meelde jäi oli see natuke korpulentsem tütarlaps, kes laval rinnahoidjate väel julges üles astuda. Ta mõjus ehtsalt koomilisena. Jälgisin tema näoilmeid ka muudes misanstseenides ja usun, et sellest tüdrukust tuleb midagi. Kõik ülejäänud neist oli hall mass, osalt lausa häirivalt kehvad...kui see on nüüd see sama lend, kes läheb Pärnu Endlasse, siis on ikka Endlast tõsiselt kahju. Juba praegu on nad üks viimaseid teatreid ja nüüd vajuvad veel põhjemale poole. Kahju. Oh ja need tantsud, need olid tõsiselt jubedad. Ei tea kas näitlejad ei suuda midagi paremat anda või koreograafia lihtsalt oli kiiruga kokku klopsitud. See oli tõsiselt mannetu. Eriti see plagiaat, mis laest rippuvate valgete "kardinate/riidega" tehti. Huhh, see liikumine selles etenduses oli tõsiselt jube kehva! Peale selle mis Võigemast Marilyniga voodis tegi. Need kukerpallid sobisid väga hästi sellesse kohta. See oli tilgake originaali, aga seda peamiselt stseenilahenduse tõttu, loomulikult mitte koreograafia mõttes.

Nüüd siis heade näitlejarollide juurde. Ainukesed kes tõesti sobisid muusikali, olid Priit Võigemast ja laulu-trio (Soomets, Kukk, Lepp). Lisaks andsid hea panuse Aarne Soro ja Peeter Jürgens. Nemad ei lasknud pettuda...tõsiselt head rollid. Ma isegi nägin Soro sarnasust Arthur Miller -iga. Ja seda mitte ainult nende paksude raamidega prillide pärast. Temas on seda mingit hingelisust, mis on harukordne meesnäitlejate puhul. Võigemast aga laulis hästi - peale selle ühe laulu, kus millegipärast oli nii kõrge seade, et ta läks vahepeal lausa falsetti ja see oli kole. Aga üldkokkuvõttes on ta ikka päris hea ka selles etenduses ja selles rollis. Jürgensi roll oli kahjuks väike kuid nagu alati, tõi ta auga kastanid tulest välja. Meelis Rämmeld ja Katariina Luide ja Aardam ja Kuntsel kukuvad pigem sinna negatiivse poole peale. Kuigi Kuntsel on natuke ehk mingis valguses sarnanegi Kennedyga. Aga kõige naljakam oli pikk Aardam lühikest kasvu, et mitte öelda pisikese Frank Sinatra rollis. Blond veel peale kauba. Päris normaalselt mõjusid veel Tanel Ingi (Tema Tony Curtis oli väga hea), Arvi Mägi, Carita Vaikjärv ja Andres Tabun. Nende kohta pole mul ühtki paha sõna. Last but not least - Triinu Meriste. Ma ei saa aru, mis on sellel aastal temaga juhtunud. Ma ei sallinud teda ja tema näitlemist eriti üldse enne 2006. aastat ja Keisri hullu. Aga nüüd järjest - Karenina ja veel nüüd Marilyni ema roll ka. Tema rolli sisse elamine ja pühendumus on lausa vapustav. Kus ta varem oli ja mida tegi, ma ei mõista, aga nüüd on ta täiesti õitsele puhkenud. Kuigi, jah, kogu etenduse kontekstis oli tegemist väikese rolliga.

Kokkuvõttes Viljandist tagasi sõites olime pettunud. Ainukeseks lohutuseks see, et kui poleks seda vaatama läinud, oleks see nagunii kripeldama jäänud. Inimene kahetseb ju ikka seda mida tegemata jätab, mitte seda mida teeb. Tegemistele leiab alati õigustused ja põhjendused. Mis aga ikkagi juhtus sellel Marilyni viimasel elupäeval - seda tahaks küll teada...

Sildid:

esmaspäev, detsember 11, 2006

4 eellinastust Coca Cola plazas (Marie Antoinette, Flushed away, Last king of Scotland, Breaking and entering)

Alustades kõige paremast: Viimane Šotimaa Kuningas.
Film baseerub tõesti sündinud juhtumitel. Lugu keerlab ühe arsti ümber, kes pärast ülikooli lõpetamist soovid saada distantsi koduga ja otsustab sõita Ugandasse. Seal aga on parajasti keerulised ajad ning teatud sündmuste käigus saab temas Uganda värskelt valitud presidendi ihuarst. Alguses tundub, et uus president - uus lootus. Tundub, et ta on positiivne ja hea inimene. Tegelikkus aga räägib teisiti. Uganda diktaator Idi Amin oli vägivaldne ja saatis surma kõik kes vähegi teisi mõtlesid. Sündmused keerlevad peamiselt 1970ndatel, sest alles lõpus saab teada, et president sugu pagenduses alles 3 aastat tagasi.
Tegemist on vägivaldse filmiga, mis kõditab neid närve, millele mõjub naha alla torgatud konkude otsas rippuva inimese vaatamine. Samas kõditab ta ka neid närve, millele mõjub see, et inimene on võõras riigi nagu vangis ja ära sõita on võimatu. Siis veel neid närve, millele mõjub tunne, et Sa oled just üritanud mürgitada presidenti, aga tema turvaülem avastab Su plaanid enne nende teoks saamist.
Forest Whitaker teeb siin ilmselt oma elu rolli. Kui tema oscarile ei kandideeri söön mina oma mütsi ära. Ok, mitte päriselt, aga siis ma kaotan oma igasuguse usu Akadeemiasse, kui nad peaksid Foresti kõrvale jätma. See loomalik - ettearvamatu, lapsik ja brutaalne inimene, kes kohati teeb isegi ahvi mühatusi, on selline näitlejamesiterlikkuse tippklass, et see ei jäta kedagi külmaks. Tegelik peaosatäitja James McAvoy, oli ka väga hea ning ilmselt saaks oma rolliga palju suuremat tähelepanu, kui kõrval poleks nii ereda leegiga säramas hr.Whitaker. Millegipärast meenutas see film mulle mitmetel tasanditel teisi filme. Oma sisu ja põnevuse poolest Hotel Rwanda -t. James McAvoy oma aktsendiga Ewan McGregor -it. Diktaatori naist mängiv Kerry Washington meenutas Ray-d ja õnnetu abielunaise teemat. Kaameramees on tuttav Dogville -i kaamera tagant ja selline teatraalsus, mis siis nende komponentide kooslusel vaatajani jõuab on väga äge, põnev ja kaasakiskuv. Tundub, et vaataja on täiesti režissöril peos.
Ja ega tegu polegi kellegi vähemaga, kui Oscari ja Bafta võitnud Kevin MacDonald -iga. Mõlemad kujukesed tulid küll dokumentaalfilmide eest, kuid seegi näitab, kuivõrd osav ta on nii doku-sisulise mängufilmi meisterdaja kui mentaalse-sisulise filmi autor. Tõeline pärl Aafrika mandrilt siia kõledasse Eesti "mitte-kuidagi alata tahtvasse" talve.
Päriselu seosest veel nii palju, et doktor on tegelikult kolme päris elu inimese sümbioos. 1 oli inglise diplomaat, teine šotlasest doktor ja kolmas uganda doktor, kellel oli suhe Amin -i naisega. Hinne 5-
FYC: Best actor (Forest Whitaker)
Edasi Breaking and entering, Anthony Minghella selle aastatuhande teine film pärast Cold Mountain -it. Ei ulatu ehk eelnevate meistriteoste nagu Talented mr. Ripley ja Could mountain -i tasemele, kuid minule meeldis. Kas siis see kammerlikkus või näitlejad või see pereteemaline sisu, mis mulle alati korda läheb või mingi salajane briti maagia, sest tegevus toimub Londonis, aga kõikidest oma vigadest hoolimata, oli ta päris mõtlemapanev. Käisin seda koos töökaaslastega vaatamas ja arvamused olid meil kõigil selle kohta, et kas jätaksid oma elukaaslase maha, kui ta petaks ja nii edasi. See järellainetus on tihti see mis filmi väärtust veel omamoodi kasvatab.
Jude Law inglismaalt, Robin Wright Penn USA-st, Juliette Binoche Prantsusmaalt ja väike hulk Lähis-ida, Briti ja USA näitlejaid kauba peale ja kokku saabki kammerlik draama petmisest ja andeksandmisest, teineteisemõistmisest ja armastusevajadusest. See film ei olegi nagu millegist konkreetselt, pigem nende asjade kogust, mida kutsutakse inimpsüühikaks. Jude Law oli siin paar aastat tagasi igas teises filmis, nüüd on seltskonnaelu ilmselt mehe maha rahustanud ja niimoodi vahest teda näha, on juba päris ootamist väärt. Tore oli näha, et temalgi juuksed lähevad hallimaks ning närvid ja unetus teevad kotid silmade alla. Ei tea kas tal oli filmimise ajal mingi isklik probleem käimas või ta tõesti grimmiti selliseks. Sest filmi sisus headel aegadel oli ka selgelt näha seda tema näost. Tundub jah, et Minghella on võtnud ta oma pidevaks mängijaks, sest vähemalt kõik need neli viimast on tehtud nende koostööl. Binoche mängib mingit välismaalast, kes oma aktsendi on mõninga muudatusega saanud sobivaks. Tema näitlemisoskustes mul samuti kahtluseid pole. Oscar ja austus räägivad enda eest. Küll aga selles rollis oli tal mängumaad mõnevõrra vähe. Samad kõik mis ta andis oli kvaliteet. Robin Wright Penn, mängis ennast näitlejate sekka Forrest Gumpiga. Sest eelnevalt oli vist tema tuntuim kunstiline saavutus Santa Barbara... Lõppkokkuvõttes hindeks 4-
Marie Antoinette. Sophia Coppola oodatud film pärast Lost in translation -it. Film sai oma esilinastuse Cannes -i filmifestivalil, kus legendid räägivad, oli film saanud põrgussesaatva kriitika osaliseks. Lugesin Empire -st intervjuud Coppolaga ja tema väitis küll, et see on olnud ajakirjanduslik liialdus, sest kuigi mõned tõesti kirjutasid ebameeldivalt, olid osalt kriitikuid ka vaimustuses. Ta seletab lahti ka oma lähenemise sellele filmile. Nimelt, ta ei tahtnud teha tavalist eluloofilmi. Ta tahtis teha enda kunstinägemuse järgi midagi erinevat. Tõsi, selles ta ka ju õnnestus, kuid kui aus olla, siis ma olen üks nendest kitsarinnalistest, kes ootab ja eeldab eluloofilmidelt teatud komponente. Eelkõige sisu ja lõppu. Coppola on aga sisu puudutanud väga pinnapealselt lastes vaatajal ise tark olla ja aru saada ja mõelda, mis pinna all toimus. Samuti on ta jätnud filmi ilma lõputa. Ei tea kas siis järje tegemise lootuses või jälle oma ebakonventionaalsust taga ajades. Aga mina tahan, et film lõpeks millegi konkreetsemaga, kui lihtsalt lossist ära ajamisega. Kunstnikutöö, kostüümikunstnik, make-up oscarite kandidatuurid on ilmselt tulemas. Kõige parem šanss on neist vist kostüümikunstnikul, sest sellist kostüümirikkust pole juba pikka aega näinud. Seal oli õmblemist päris suurele seltskonnale. Marie -d mängima valitud Kirsten Dunst sobis oma rolli kui valatud, kuid ikkagi ta ei meeldi mulle. Ka kuningat mängiv Jason Schwartzman ei kuulu mu lemmikute hulka. Samas aga võib silmi puhata Jady Davis -ega ja Rip Torn Vana kuningana on ka omas elemendis. Mõni üksik naer kisutakse ka välja aga muidu sisule pole erilist rõhku pandud, sest elulugu paneb niigi raamid. Hinne 3+
FYC: Best costume design, Best art direction, Best make-up

Viimaseks lastekas Vesi peale, ehk originaalkeeli Flushed away. Seda vaatasin koos lastega ja tundub, et meile kõigile meeldis. Eelkõige ehk sellepärast, et tegemist on mitte ameerika multikaga. Ameerika multikad on ikka enamvähem sama formaadi järgi, mis sest et mõnikord väga väga headgi. Aga Sedapuhku siis lugu hiirtest ja rottidest ja natuke konnadest ka. Sisuks natuke nagu linnahiir satub maale, või täpsemalt öeldes kõrgklassihiir satub rahva hulka. Kerge love pinge on ka tüdruk ja poiss hiire vahel. Lugesin veel kusagilt, et tüdrukhiir originaalis teeb Kate Winslet-i häält. Meie versioonis rääkisid küll kõik eesti keeles. Ja ausalt öelda ei säranudki keegi eriliselt, ega tõusnud teistest esile. Tundub, et Harriet Toompere on iga multikas häält tegemas, aga see on minu meelest ainult positiivne. Hinne 3+
FYC: Best animated feture film

Sildid:

Top 28 nähtud Pöffi-filmidest

Nüüd kus Pöff on läbi, on aeg teha kokkuvõte...
üritan siin ritta seada enda maitse järgi filmid mis Pöffil nähtud ja mis varem enne Pöffi, pöffi kavast tuttavad. Kommentaarid on nende kohta, mis varem kommenteerimata ja Pöffi raamaes vaadatud.


2. Das Boot (Ühe allveelaeva lugu) - juba paargi korda varem nähtud meistriteos allveelaevast.


4. Das leben der anderen (Teiste elu)

Selle aasta pöffi oodatuim film sai ilmselt viga minu puhul selle suure ootamisega. Film ise on väga väga hea! Kaheksakümnendade nii öelda Saksa KGB siseluure ja kõikide inimeste jälgimine ületas igasugused piirid. Minu jaoks oli see ühe mehe vapustav"südame" leidmine. Soov olla hea, võibolla ka tüdimus saata inimesi vangi asjade eest, mis on sündinud tänu riigisüsteemile endale, mille üheks hamamsrattaks on mees ise. Ulrich Mühe ja film ise teenisid auga välja ka käesoleva aasta Euroopa Filmiakadeemia auhinnad, kui parim meesnäitleja ja parim film. See kuida Mühe mängib proffi salakuulajat on lausa vapustav. Samas tal oli kogu aeg võimalik oma uuritav välja anda. Mulle tekitas film tunde, et ta tahab olla eriliselt ilge ja kogub muudkui infot, kuigi tegelikkuses ta oli hoopis väga hea. Film mõjus ka kummalisel kombel mitte ameerikalikuna. Tõeline maiuspala ja nauding!!!


6. Interview with a vampire (Intervjuu vampiiriga) - Tom Cruise, Brad Pitt, Christian Slater, Kirsten Dunst ja Antonia Banderas ja Anne Rice-i raamatu järgi tehtud vapustava kunstnikutööga vampiiridraama.

7. Crying game (Nutumäng) - Forest Whitaker, Stephen Rea ja nokuga naine...klassika!


9. Parapluies de Cherbourg (Cherbourgi vihmavarjud) - vana prantsuse muusikal Catherine Deneuve -ga peaosas. Ilus ja armas.


11. Transamerica - Meeleheitel koduperenaine Felicity Huffman - i oscarikandidaadiklassi näitlemistööga lugu mehest, kes enne sugupoolevehetuse viimast etappi saab teada oma pojast. Võtab ette ühe teekonna koos temaga ja avastab nii ennast kui oma poega.

12. Fyra veckor i Juni (Neli nädalat juunis)

Üks väheseid selle aasta Rootsi filme, mis Pöffi raames kohale jõuavad. Kusjuures mõlemad rootsi filmid, mida Pöffil vaatasin ei olnud tpptasemel minu jaoks. Kuigi just see Neli nädalat juunis oli üpris hea ja kaasakiskuv. Vaatasin selle Just filmi raames. Tuva Novotny ja Ghita Norby - kaks eri vanuses naisnäiteljat. Üks rootsist teine taani päritolu. Film ise räägib kahest naisest, kes mingis mõttes leiavad teineteiselt tuge. Üks tuleviku pärast, teine mineviku pärast. Kandvaks jooneks läbi filmi ongi kaks tasandit. Noore naise armastuslugu poola ehtiajaga ja vanema naise suhe oma tütrega, kellele ta pole kunagi rääkinud, et viimase isa polegi tema abikaasa vaid hoopis noorpõlve armastus. See kuidas Ghita Norby mängib on sõnul seletamatu. Tegemist on ilmselt väga tugeva näitlejaga, keda võiks vabalt võrrelda meie Linda Rummo või Ita Everiga. See tähendab, ta on umbes seal eaklassis ja selline jõulisus, mis tema mängus avaldub on väga tähelepanuväärne.

13. Cum mi-am petrecut sfarsitul lumii (Kuidas ma maailma lõppu tähistasin)

Rumeeni selle aasta oscarisaadetis üllatas oma värskusega. Kõik idaeuroopa riigid ei teegi ja saada oscaritele selliseid masendavaid realismikirjeldusi nagu näiteks Grbavica ja kõik need sloovenia, makedoonia ja muud sellised riigid. Rumeenia on otustanud hoopis ühe pildikese kasuks Ceasescu ajast. Ja seda läbi laste ja noorte silmade kujutatuna. Doroteea Petre on väga armas noor näitlejanna, kelle tegemisi peaks järgima. Ma tundsin tema tegemistele kaasa. Timotei Duma mängitud pisike Lalalilu oli ka eriti nunnu, meenutas hämmastavalt palju Freddie Highmore -i. Noored on ikka sellised julgemad ja aatelisemad. Tundub, et Rumeenlased elasid Ceasescu ajal sarnaselt meiega mingi diktaadi järgi, mis keelas neil teha nii mõndagi. See kommunistlik režiim on ikka nii palju kurja teinud, mis sellest, et utoopiana ta olekski ideaalne, aga see on võimatu, sest inimesed on erinevad ja niimoodi kommunismi peale ajada on ikka täiesti moraalitu ja kuritegelik. Kõrvalliinina jookseb ka mingi armastusevärk, aga see on ainult tunnete võimendamiseks. Peaosas on ikkagi Ceasescu režiim ja selle vihkamine ning inimeste suhted läbi selle.


15. Tsotsi - eelmise aasta Lõuna Aafrika Vabariigi oscarisaadetis ja Best foregin language movie võitja. Lugu tänavapätis, kes peab beebijamadega hakkama saama. Tegelikult ei läinud mulle eriti korda. Liiga lavastuslik. Kui õieti mäletan võitis ka publikulemmiku tiitli Toronto Filmifestivalil aasta tagasi.

16. Vitus (Imelaps) - Šveitsi selle aasta oscar-saadetis on minu teistkordne kohtumine Bruno Ganz -iga. Juba lähemale 100 filmi ja telerollis teinud vapustav veterannäitleja jõudis minu teadvusse alles eelmisel pöffil, mil nägin teda Hitler -ina Untergang -is. Seekord on tema roll küll märksa pisem ja mängumaa väiksem, kuid siiski on tegemist väga hea nähtusega euroopa filmimaastikul. Ja ometigi oli ta ju hea ka Pane e tulpani filmis, mis samuti nähtud, aga sellel ajal ma lihtsalt ei pöörandu tähelepanu, et kes see mees on. Vitus on lugu imelapsest, kes oskab hästi klaverit mängida ja tunneb börs -i. Poiss kes seda osa mängib on väga antisümpaatne ning ei suuda kuidagi kaasaelamist äratada. Selle filmi tugevus on tema stsenaarium. Täis pikitud selliseid pärleid nagu näiteks see börsi jutt, et "Tead milleks mulle meeldib börs? Sellepärast, et seal võib võita 1000% aga kaotada ainult 100". Lõppvalikusse jõudmises ma kahtlen, kuigi see pole võimatu.

17. Gwoemul (Isand) - Filmi lähtekohaks on tõestisündinud fakt, et ameerika doktor laskis formaldehüüdi kallata Soul-i kanalisatsiooni. Sellest küll ei tekkinud sellist mutanti, nagu filmis, vähemalt teadaolevatel andmetel. Aga film ise on selline õuduse ja koomika sümbioos. Kosmoses küll häiris see inimeste pidev jutustamisne ja filmi kommenteerimine, sest pildiliselt näidati kuidagi väga palju ja tahtsin seda endasse haarata, aga kus sa saad siis nii, kui kõrval on mingi mölapidamatus. Koletis pole üldse jube, aga samas päris sobilik. Ikkaig nii suur, et võimeline inimesi lihtsalt nottima. Kõige jubedam on muidugi see kui lapsed surevad ja viga saavad. Ühe korra ma ikka ehmatasin nii, et hüppasin toolil.
Huvitav fakt IMDB -st: The event described in the beginning of Gwoemul is based on an actual event. In February 2000 in a US military facility located in the center of Seoul, US military civilian employee Mr. McFarland ordered to dispose formaldehyde into the sewer system leading to Han River despite the objection of a Korean subordinate. Korean government attempted to prosecute Mr. McFarland in Korean court but US military refused to hand over the custody of Mr. McFarland to the Korean legal system. Later, a Korean judge convicted Mr. McFarland in absentia. Public enraged at the Korean government's inability to enforce its law on its own soil. In 2005, nearly five years after the original incident, Mr. McFarland was finally found guilty in Korean court in his presence. He never served the actual prison sentence, however. No sighting of mutant creature has been reported in Han River, yet.

18. Farväl Falkenberg (Hüvasti Falkenberg) - Teine rootsi film. Hämmastav valik nende oscarisaadetiseks. Lugu enesetapust, mille tagamaid ei seletata lahti. lihtsalt üks lugu enesetapust ja kuidas elu läheb edasi ka siis kui keegi lähedane endalt elu võtab. Hämmastav sellepärast, et oleks siis sellel poisil olnud mingi viga või elu kehvasti või mingi tagamaa - ei. Lihtsalt läks metsa ja laskis ennast maha. Võibolla ma olin tööpäevast nii väsinud et ei saanud sellest õieti aru, aga minu meelest selliseid filme pole otseselt vaja. Vähemasti minule nad ei paku midagi. Selle filmi väärtus on tema omapärane kaameratöö. Ja selline peatükkide moodi ülesehitus, kus iga peatükk on omamoodi üks meestest, kellest see film siis räägib. Lõpus on peatükkidel mõttelisemad nimed.
Tegelikult ma arvan, et tean millest see film siiski on. See räägibki sellest, mis inimesed ütlemata jätavad. Enesetapja jättis ütlemata, mis tal viga on, sõbrad jätsid ütlemata, mis nad asajadest arvavad...igaüks lahendab oma introvertsust erinevalt. Ilmselt peaks elus midagi vastavat kogema, et sellest kõigest aru saada. Ma otsustasin selle filmi kohta olla mittemõistev.


20. El aura (Aura) - Argentiina eelmise aasta oscarisaadetis. Polnud minu jaoks, kuigi hoidis mingil määral pinges, et mis edasi saab.

21. Ruudi - kodumaine lastekas. Ikka võltsid eesti lapsnäitlejad ruulivad...Kõrvalosas Ülle Kaljuste jäi meelde oma tibatillukese rolliga. Guido Kangur ja teised päris näitlejad olid ka väga head.Samas polnud ka kõige hullem.

22. Shortbus - pornokas, peamiselt gay teemadel liikuv film tänapäeva new yorki kolmekümnestest, kelle elu keerleb ümber seksi. masendav, kui peab elama sellist elu. Mul on tõeliselt kahju, et nad peavad niimoodi nagu kinnises karbis elama, linnas, kus kõik ümberkaudsed majad on nagu nukumajad, päris elu neist vastu ei kajastu. Armastus on mingi kole asi, mida on targem vältida. Mõned kaadrid olid kohe väga rõvedad, nagu näiteks mees, kes painutab endale oma...yäk. Võibolla peab sellise filmi vaatamiseks ja nautimiseks olema homoseksuaalne. Mingid saali tagaotsas tundusid väga nautivat kinolinal toimuvat. Tundsin ennast tõelise friigina, kui seda vaatasin. Andrus Saar (Saar ja Poll -ist oli seal ja ilmselt nii mõnigi teine homo, keda sellised asjad huvitavad. Mul on küll kahju, et oma uneaega raiskasin. Kusjuures näitlejatöödki mõjusid võltsina ja probleemid täiesti pseudokad.

23. Ahlaam - Oi, mulle meeldib, et Iraak selle Ameeriklastele vaatamiseks saatis! Näidata neile, millega nad Iraagis on hakkama saanud. Tõeline sõjaõuduste pilt. Vaesed Bagdadi elanikud. Ameeriklased ju tapsid seal neid olenemata sellest, kas tegemist tsiviilinimeste või sõduritega. natuke sarnane tunne tekib seda filmi vaadates nagu Gibsoni Kristuse piinade film. Vaene hull naine, kes oli hulluks aetud kõige selle sõjaga. Ma tunnetasin tema hullust ja samas tunnetasin seda sõjahullust ning tegelikult oli see üks väärt film. Kuna aga minu filmimaitse on hoopis teine, ei saa ma seda ka kõrgemalt hinnata. Aga uskuge selle filmi väärtus on väga tuntav ja nähtav. Paras Ameeriklastele! Eriti ilmestas seda see, kuidas ka iraaklased kes seal surma said olid tegelikult Saddami režiimi vastased. Kurb.


25. Pagdadalaga ni Maximo Oliveros (Maximo Oliveros -e õitseaeg) - Filipiinide oscarisaadetis. Lugu 12 aastasest homopoisist, kes armub kohalikku politseinikusse. Probleeme on lausa kaks. Maximo pere on pärikamp, kes vihkab politseikuid ja samas politsei ise võtab Maximot lapsena ning kaugeltki mitte tõsiselt. natuke pedofiilne ja väga raskelt vastuvõetav film, et mitte öelda rõve. Milleks selliseid filme tehakse? Täiesti tobe. Näitlejad ka eriti võltsid ja kuidagi tobedalt kitšina mõjus ta üldse tervikuna. Kahju jälle, et selliseid asju Oscaritele saadetakse...

26. Cinema, Aspirinas e urubus (Kino, aspiriin ja raisakotkad)

Hehee, Kaljo Kiisk oli seda vaatamas. Ju ta on siis tervemaks saanud - nii tore. Film ise oli selline road-movie. Kahjuks aga nii igav, et suurema osa sellest magasin ma maha. Tegemist oli sakslasega, kes Brasiilias tööl ja kuna sõjas olid brasiilia ja saksamaa vaenlased siis pidi ta ka oma bisnese lõpetama. Muidu oli ta nendest Brasiilia mahajäetud külakestes ka üheks meelelahutusallikaks oma aspiriinireklaamidega. Ilmselt on sellel filmil rohkem väärtust Brasiillastele endile. Mind jättis külmaks.
28. Z Odzysku (Tagasinõudja) - käesoleva aasta pöffi kõige kehvem film. Lugu mehest, kes oma pruuti ja kasupoega tahab ülal pidada vülgade väljanõudmisega ja kohaliki pisimafioosona. Täiesti mõtetu, elutu ja sada korda varem ja paremini tehtud film. Ma ei hakkagi rohkem oma aega sellele raiskama. Poola oscarisaadetis ka veel peale kauba. Kaks aastat järjest on nad suutnud saata kõige kehvema filmi. Why do they bother?

Sildid:

reede, detsember 08, 2006

Suur kuri hunt

Vanemuise külaskäigul Eesti Draamateatrisse kusagil Novembris jättis maha sellise lasteetenduse elamuse, mis pälvis ka Draamake 2006 lasteetenduste festivalil peapreemia. Teater, nagu meie pere puhul tavaliselt algas juba märksa varem kui etendus Draamateatri laval lahti rulluma hakkas.

Nimelt samal hommikul pidin käima Paides Paide MEK-i infrastruktuuri toetuse taotluse asjus. Ja Tartu maantee tagasisõit oli kui otse põrgust. Rekka rekkas kinni. Ja ilm oli sant ning möödasõidud praktiliselt võimatud. Auto parkisin Sakala keskuse kõrvale kell 11:56 ja kell 11:58 olin Patrikuga piletikontrolöri ees. Ahkimise ja puhkimisega tegime seitse penikoorma hüppeid loožide suunas ja kohe kui istusime kustusid vaikselt tuled ja "päris" etendus võis alata.

Tegemist ühe viimase aja Soome populaarseima algupärandiga. Suur kuri hunt on kuulsust ka oma kodumaal lõiganud nii et vähe pole. lavastajaks Taago Tubin, ehk minu esimene kohtumine tema loominguga. Alles mõni aeg tagasi nähtud Teatriparadiisi Panso ehk Raivo E. Tamm peaosas on ka paljulubav. Lisaks kavalehelt võis lugeda et peaaegu kogu Vanemuise kõvem kaader on kohale aetud - Helena Merzin, Jan Uuspõld, Tanel Jonas, Margus Jaanovits. Kahjuks ka Alina Karmazina, kelle võlts olek ja vene aktsent peletab eemale pea igast etendusest, milles ta osaleb. Ette rutates, võib ikkagi öelda, et tema roll oli pisike ning ei-midagi-ütlev. Vähemasti minu ja mu poja jaoks, et võibolla ta polegi siin mainimist väärt. Üks kes veel mainimata jäi on Piret Simson, kes samuti täiesti külmaks jätab. Kuigi tema CV-s on ka midagi ette näidata, nagu näiteks Onu Vanja...

Raivo E.Tamm oli jälle superhea! Meeldis nii minule kui lapsele. Tema lõigud lastega rääkimisel ja kõhuvalu oigamisel olid nii lapsemeelsed ja toredad, et see muutis nagu interaktiivseks selle kogu etenduse. Lapsed vist naersid tema üle kõige rohkem, kuigi tugeva teisena tuleb Tanel Jonas. Tema kukk ajas mõne väiksema vaataja küll hoopis nutma. Kuid pärast Teatriromanss -i Estoonias on ta üks huviorbiidil olevaid näiteljaid küll. Jan Uuspõld oli oma tavalises headuses või siis kellele ta ei meeldi, siis vaevalt et ta selles etenduseski meeldis. Kahjuks on ta natuke oma stampides kinni, kuid võibolla see, et tal ka beebi - tuleb see lapsemeelsus päris hästi minu meelest välja. Katsu sattus üks kord Uuspõllu ja tema beebiga samal ajal Kristiniga ujuma Ravi tänava ujulasse. Helena Merzin on minu meelest jube kena. Selline ehtne "teatri primadonna". Kohati tundub, et ta peab veel ennast mingi suurrolliga tõestama, aga samas ta karakterrrollid on alati head. Uuspõllu Vabamõtlejas oli tal juba selline suurem roll, aga ikka mitte päris sellise mastaapsusega. Ma kujutan ette, et näiteks kui Vanemuine teeks Kes kardab Virginia Woolf-i, siis tema sobiks sealt kõige paremini Martha-t mängima.

Lavakujundus oli samuti vahva ja mänguline. Samuti kostüümid vaga tabavad. Lavastajakätt oli kll vähe tunda, selle lavastuse oleks võinud natuke rohkem elama panna. Näiteks mingite loomsete elementidega. Ja tegemist oli ju metsaga, seda oleks võinud paremini ära kasutada.
Sisuks selline sümbioos Punamütsike ja Seitse kitsetalle muinasjuttudest. Võibolla oli sinna veel midagi peidetud, aga igal juhul päris lahe. Hinne 3+ (võibolla ka 4-)

Sildid:

neljapäev, detsember 07, 2006

Kristin täna 5 kuune

Appi, appi, appi!
Kuna aastal 2029 pidi suuremat sorti asterdoid vastu maakera kukkuma, niiet elu maakeralt hävineb, avastasin, et ma olen siis 56 aastane... aga Kristin on ainul 23!!!!! Issand, ma olen siis nii vana, kui tema ikka alles võibolla kodus elab ja ülikoolis käib. Ei ole tõsi!
Eile ta esimest korda ise jõi lutipudelist. Tahtis hirmsasti istuda ja meiega koos vaadata amazing race-i. Aga ilma toeta ta veel ei istu, vajub ümber ja siis on pahane. Patrik muudkui mängib temaga - kahjuks aga liiga hoogsalt - ma pean pidevalt sundima ennast mitte endast välja minema.

Patrik tegi ka endale blogi: supersitemario.blogspot.com
Ta seal kirjeldab igasuguseid elujuhtumeid. Kirjutajateks oleme küll meie, aga tema dikteerib. Näppasin tema blogist ka selle ülevaloleva pildi.
Ta siin arutles, et tahaks ka väga trenni minna, aga ei tea kas korvpalli või golfi mängima. Ma pakkusin jalkat, aga ta laitis selle maha.

Ahjaa päkapikud käivad...ja minul käib pöff ja sellepärast olen olnud nii halb mees, isa, sõber kui töötaja. Aga pühapäeval ongi see lõbu jälle aastaks läbi...siis naasen ka blogitama.
Teemad, mis veel käsitlemata, aga juba toimunud:
- Suur kuri hunt (Vanemuise külalisetendus Draamateatris)
- Marie Antoinette (Coppola ja Dunst)
- Das leben der anderen (Teiste elu-Saksa oscarisaadetis, EFSA 2006.a. Euroopa parim film)
- Flushed away (Vesi peale)
- Tantsud tähtedega lõpp (Öäk)
- Marilyn (Ugala muusikal, mis valmsitas mulle pettumuse)
- Last king of Scotland (Šotimaa viimane kuningas - Forest Whitaker -i superroll)
- Vitus (Šveitsi oscarisaadetis - "Miks mulle meeldib börs - sellepärast, et seal võib võita 1000%, kaotada aga ainult 100 - Bruno Ganz!!!!)
- Breaking and entering (Sissemurmine - Jude Law, Robin Wright Penn ja Juliette Binoche valusas armastusfilmis)
- Shortbus (Päris pornoka mõõtu New York -i suhetedraama, peamiselt seksuaalsest vaatevinklist - Öakkk)
- üldse selle aasta pöffist ja kui jama valik tegelikult seekord on...
Hmmm...masendus pole enam nii suur kui eelmsiest postitustes mõista olen andnud, aga mingi jamps kükitab ikka sees.

reede, detsember 01, 2006

Teatrit kogu raha eest

Eelmesel kuul ära jäetud Gösta Berlingi saaga, oli siis nüüd sellel nädalal plaani võetud. Katsu leppis Serruga kokku, et tema jääks beebivalvuriks ja kuna Serru ka kergelt haige (täna ta kooligi ei läinud), siis põrutasime nii enam-vähem viimasel hetkel Draamateatri suunas.
Piletikontrolörgi oli juba kergelt ärritatud, et kohe kohe algab... Viisime ruttu riided garderoobi, Katsu jooksis juba ees looži suunas - tal ju kõrged kontsad. Ma jäin veel kohmitsema ja kava ostma. Korrusevalvur oli juba loožigi sulgenud ja kardina ette tõmmanud, kui ma kohale jõudsin, seega pidi ta korra veel ka minu järel kardina loožile ette tõmbama.

Prantsatasin toolile ja jõudsin vaid mõelda, et miks me küll alati nii viimasel hetkel Draamateatrisse jõuame (eelmine kord tulin otse Paidest ja samuti tormasime Patrikuga Hea Kuri hunt -Vanemuise külalisetendusele - niiiii viimasel hetkel...), kui helises mobla. Serru täiesti nutu piiril ja Kristin kusagilt suure häälega karjumas...Katsu ka ärritus ja tegi välk-otsuse - me peame tagasi koju minema. Ja ei muud kui riided garderoobist ja ruttu auto suunas jooksu. Kontrolöritädi imestas, et kas me ei saagi jääda, ma jõudsin vaid hõigata, et "lapsed"...kui me juba olimegi teatrimajast väljas ja teel koju.

Koju jõudes, oli Serru muidugi hirmul, et me tema peale pahased oleme, aga loomulikult me polnud kõige vähematki... aga mis kõige hämmastavam - ei mingit kisa - taevalik vaikus... Beebi magas! Noh, me saime teatrit kogu raha eest ja ju see pole siis tähtedesse kirjutatud, et me Gösta - etendust näha saame...

Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default