Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, detsember 07, 2008

Mesilaste salajane elu - Sue Monk Kidd

Alustasin selle raamatu lugemist kohe kui sain teada, et raamatu järgi valminud film linastub Stockholmi filmifestivalil. Kuid aega polnud ning jõudsin filmi nägemise ajaks umbes pool raamatut läbi lugeda. Reeglina ma neid raamatuid loen üliharva, millest valminud film mul juba nähtud (erandina näiteks Patricia Highsmith -i Talendikas hr.Ripley), teistpidi küll...mulle isegi väga meeldib loetud raamatute järgi tehtud filme vaadata, näha teise inimese nägemust samadest asjadest mida mina olen ette kujutanud raamatut lugedes ning tõdeda kord korra järel kui hea on ikka raamat ning kui kehv on selle kõrval film.

Kummalisel kombel, täpselt nagu "Talendikas hr.Ripley"-ga, osutus minu meelest film paremaks kui raamat. Ei tea kas see on seotud siis kuidagi sellega, et millise meediumi kaudu lugu esimesena jõuab minuni, et see mõjub originaalina ning kuidagi paremana. Ei tea. Film oli palju sentimentaalsem...mul tulid isegi pisarad silma ning mitmes kohas :) Raamatut lugedes läks mul ka ühes kohas meel härdaks, kuid päris pisarad jäid tulemata.

Lugu jutustab 14 aastasest tüdrukust Lily-st, u. 50-60ndate aastate Ameerikas. Ta elab suure süütundega, sest ta laskis oma ema maha kui ta oli kõigest 4 aastane. Isa on vihane ning kibestunud inimene, kes oma tütrelgi elu põrguks teeb. Tüdrukut käib hoidmas musta nahavärviga Rosaleen. Elatakse mustade jaoks keerulisel ajal. See oli nö. valgete ülevõimu ajastu, kuid mustadel tekib võimalus ka valida presidenti. Rosaleen lähebki hääletama, kuid satub rassistide küüsi. Eluga pääsemiseks põgeneb ta koos Lily abiga, viimase ema jälgedes, linna nimega Tiburon. Saatus viib neid kolme mustanahalise õe, August-i, June-i ja May koju, kus nad leiavad peavarju. August tegeleb mesilaste pidamisega, June tegeleb muusikaõpetamisega ning May on kerge mõistusehälbega. Lisaks käib majas abiks noormees nimega Zach. Siin hakkavad hargnema lahti nii Lily ema ajalugu kui ka kõigi teiste tegelaste eraelud. Kulmineerudes muidugi mitmete küsimuste lahenemisega. Kes ikkagi tappis Lily ema? Kuidas Lily ema on seotud Tiburoniga? Miks keegi Lily-d ei armasta...isegi ta enda ema ja isa? Kuidas võib ema oma lapse hüljata? Kuidas ülitundlik May vastu peab kõikidele elumuredele? Miks June on ebaviisakas Lily vastu? Mis sünnib ühe mustanahalise poisi ja valgenahalise tüdrukuga kui nad ninapidi tihti koos on? Kas nahavärv on probleem ning kelle jaoks ja millepärast? Küsimusi on veel ja veel ning tegelikult kõik on kuidagi seotud tegelaste soojade tunnetega, mis annab sellise sooja atmosfääri kogu raamatule.

Ebaoriginaalsusest hoolimata, mulle üldiselt meeldis see lugu. Kui veel korraks võrrelda filmiga, siis raamat on ehk natuke usutavam. Film, eriti alguses, on ikka kergelt ebareaalne. Lisaks pärast filmi nägemist rikkus see mu fantaseerimise ära. Tegelased olid mul enne enda ettekujutatud, kuid siis hakkasid tegutsema need samad näitlejakujud mu vaimusilmas...ning mõnevõrra filmist ikkagi nihkes looga. Kuid ehk see selline emaduse, õetunde ning inimliku kaastunde, armastuse ja hoolivuse segu, selles oli midagi erilist siiski. Lisaks see võõra ajastu tugev tunnetus ning lõunaosariikide värviliste valus teema suutis ka mind mingil määral liigutada. Sellest on juba nii palju räägitud, et need probleemid ei tundu üldse võõrana ega ka kaugena enam...mis sellest et ma pole isiklikult selliste probleemidega oma päriselus kokku põrkunud.

Kirjanik Sue Monk Kidd -i kohta on võimalik lugeda rohkem tema kodulehelt. Tänaseks on sellelt ameeriklannalt ilmunud juba 5 raamatut.

Hinnang: 3+ (Tegemist on pesuehtsa naistekaga ning usun, et vähesed mehed sellest eriti palju midagi saavad. Kuid kui meeldivad sellised inimsuhete lood, mis vahest on natuke imalad ja vahest kõditavad mingeid tundenärve, siis miks ka mitte... kuid tegelikult selliseid lugusid on juba küll ja küll. Ma ise poleks ehk siiski hakanud lugema üldse, kui oleksin ette teadnud mis raamatuga tegemist on. Aga ei tea kah...polnud ju päris maha visatud aeg kah... kokkuvõttes selline keskmine, aga pigem tasub vaadata film ära.)

Sildid:

4 Comments:

Blogger Sehkendaja said...

Mina pole seda raamatut veel kätte võtnud selle ajastu pärast. Hiljuti lugesin Carson McCullersi "Süda on ainuke kütt", aga ikka millegipärast jäi pooleli - just see ajastu oli justkui võõras, inimesed ka. Kuigi pealkirjad on mõlemal ilusad:)

Ja sisukokkuvõttest jäi mulle arusaamatuks - et Lily ema on justkui tapetud, ometi "Eluga pääsemiseks põgeneb ta [R] koos Lily abiga, viimase ema jälgedes, linna nimega Tiburon." Nagu mingisse Nangijaalasse siis;)?

08 detsember, 2008 09:37  
Blogger Danzumees said...

Ma pean vist täpsemalt selgitama...
Ema on surnud, kuid Lily tahab teada, mis ta ema enne surma tegi ning selleks on tal mõned ema esemed, mis intrigeerivad uurima, et miks ta emal oli näiteks musta jumalaemaga pilt? Mida ta ema tegi enne surma? Miks ta oma tütre maha jättis?

Rosaleen on must hoidjatädi...kellega koos nad siis olude sunnil teele lähevad.

Midagi üleloomulikku, ega Nangijaalat pole.

Võibolla mu tekstist võib tõesti valesti aru saada...vabandust :)

Aga ei, ma ei julge selle lugemist otseselt soovitada kah. Kuigi eks omad hetked ju olid ka sellel raamatul ning kui ma filmi poleks näinud, võibolla mulle siis oleks ka rohkem meeldinud, ma ei tea. Samas ladus ja mõnus lugemine. Üpris lühike ka...

Aga film äratas küll sügavamad tunded :) Ja sinna oli mõned asjad sisse kirjutatud, et lugu realistlikum ka silmale tunduks. Samas raamatut lugedes kõik tundus ka loogiline. Aga filmis oli ka see mustade/valgete konflikt tugevam ja selgem kui raamatus. Lisaks filmis oli June-i karakter kuidagi selgepiirilisem. Harva kui film on raamatust parem, aga see oli küll, minu meelest.

08 detsember, 2008 12:15  
Blogger Sehkendaja said...

Väga kummaline - juba aasta tagasi kirjutasid sellest. Nüüd leidsin jal ugesin üle. Ja jälle paistab, et meie maitsed on lihtsalt nii erinevad:). Kõige üllatavam oli lõpust leida enda kommentaar - näha on, et ma lihtsalt ei julgenud seda raamatut enne kätte võtta.

Ja ma olen kindel, et ei taha seda filmi näha, kuna kõik olulisemad asjad olid sellised tunnetuslikud, et filmis ei saaks selliseid asju kajastada. Kasvõi need tsitaadid peatükkide alguses - neid tuleb lugeda nii enne kui peale peatüki lugemist. Ja mitme koha peal oli tõesti tunne, et pisar tuleb silma. Vbolla sellestki, et "endast hakkab hale meel" - et miks meil kõigil ei ole üht vana musta naist, kes meile oma elutarkusi jagab....

Olen väga rahul. Kirjutasin ka: http://sehkendaja.wordpress.com/2010/01/27/7-sue-monk-kidd-mesilaste-salajane-elu/

27 jaanuar, 2010 14:14  
Blogger Danzumees said...

:) Ma usun, et see raamat võikski naistele rohkem meeldida.

Aga filmi võid vaadata ka mõnelt teiselt tasandilt. Minule meeldib vaadata kasvõi sellepärast, et kuidas mõned asjad on teistmoodi rõhutatud ning kuidas siis lugu välja kukub. Vahest õnnestub pareminigi, kuigi tavaliselt mitte. Aga see oli selline "nutufilm"... kui ma õieti mäletan, siis mul pisarad tulid lahinal :)

Ausalt öeldes on raamat tänaseks suuremas osas ununenud. Nüüd kui oma teksti üle lugesin, tuli jälle natuke meelde. Aga selliseid lugusid on juba üpris palju kah, minu meelest. Samas võibolla ei osanud ma sellele usulisele sümboolikale nii suurt tähelepanu pöörata ning jäi see ahhaa avastamiselamus ära ning sellepärast, ei saanud seda, mida oleksin pidanud saama. Kuid kokkuvõttes oli mu arvamus ju ikka selline pigem positiivne... Mitte just lemmikraamat, aga päris loetav...

29 jaanuar, 2010 20:26  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default