Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, detsember 14, 2008

Kohtumine Apollos


Kuna eilsel raamatujahil jäi suur osa saagist saamata, ei saanud ma kärsituna kauem oodata - tormasin täna esimesel võimalusel Apollosse. Ja muidugi läksin ma seal päris segi. Aga jätan suure häbiga kirjutamata kogu selle pika nimekirja (4 kotitäit raamatuid), mis ma seekord Rootsi kaasaviimiseks ostsin. Ühesõnaga sain enamvähem kõik millest unistanud olin ja mõned soodsad Pegasuse väikse sarja puuduvad raamatud veel peale kauba :) Jah, ma tean, ma olen hull....aga kui aus olla, siis 2 raamatut jäi ka ostmata... aga küll ma veel jõuan...

Kuid see, millepärast see raamatupoe külastus eriline oli - hoopis sellest tahtsin ma kirjutada. Nimelt istus seal just autogramme jagama üks mu lapsepõlve "suuri ja olulisi" kirjanikke - HELJO MÄND!!! Temalt on just hiljuti ilmunud uus versioon raamatust "Väikesed võililled". Tegelikult on see märksa kopsakam raamat kui see vana versioon. Nimelt on selles raamatus tervelt 52 uut lugu! "Nõukogude ajal" välja kärbitud 52 lugu, see on ju nagu pooled lood veel lisaks! Tegemist on tegelikult veel tollel ajal kirjutatud lugudega.
Seal ta istus - pisike ja nunnukene. Temaga kaasas olev naisterahvas kuulutas kõva häälega, et Apollos on autogramme jagamas Heljo Mänd! Inimesed ei julgenud ligi minna või ei teadnud keegi sellisest võimalusest. Igal juhul ma luurasin ringiga, et millise raamatuga on tegemist, sest ma polnud kindel, kas on ikka Väikesed Võililled. Kaugelt tundus see ju nii paks raamat...aga kollane kaas, see ei või ju muu olla :) Lõpuks võtsin julguse kokku ja läksin ligi. Palusin, et kas ta kirjutaks pühenduse "Kristinile". Ja muidugi oli ta lahkelt nõus. Ma ütlesin veel, et tema kirjutatud "Nõiakivi" lavastus on meil praktiliselt iga päev DVD pealt mängimas. K tuli ka sinna juurde ja ütles, et meil on isegi kõik need lavastuse laulud peas (ja see on sulatõsi!). Heljo jäi tõsiseks ja ütles, et tal on ka Nõiakivi plaanis varsti uuesti välja anda. Mul jäi veel ütlemata, et mäletan kindlalt lapsepõlvest hetke, kui "Mõmmi, Sabata krokodill ja teised" oli mu lemmikraamat ning rändas minuga kõikjale kaasa....aga olen tänulik ka sellest pisikesest kohtumisest. Ta on nii armas inimene! Heljo Mänd on muideks sündinud Narvas 11.02.1926, ehk praegusel hetkel 82 aastane!
Ja nüüd saab üks pisikene, 2-aastane tüdruk, kellel nimeks Kristin ja kes veel ise tähtigi ei tunne, jõulukingituseks raamatu, kuhu on kirjanik oma käega kirjutanud:

Kristinile

Heljo Mänd

Detsember 2008

Sildid: , ,

16 Comments:

Blogger Tiina said...

Hea meel tõdeda, et on hullemaidki raamatuhulle kui mina! :P 4 kotitäit on ju päris kõva sõna, või mis. Mina näiteks jätsin seekordsel raamatulaadal käimata, täitsa meelega. Et mitte liigseid ahvatlusi tekitada.

14 detsember, 2008 23:03  
Blogger Sehkendaja said...

Päris õudne. Kuhu kõik need raamatud pannakse? "Mõmmi, Sabata krokodill ja teised" oli meile näidendiraamat, mille järgi tegime ühele näidendile "nukud". Paberist. Just hiljaaegu otsisin jälle välja, ilusti albumisse pandud. Väga peen.

15 detsember, 2008 12:12  
Blogger Danzumees said...

Raamatud pannakse ikka riiulisse (lugesin kokku...mul on "kahe kodu" peale kokku 14 riiulit...ja mitmel neist juba mitmekordselt raamatuid...osalt asju on kolmiste pärast jäänud ka kastidesse....neid kaste on ka üle 10)

Kui mul lastele midagi muud erilist pärandada pole, siis vähemalt raamatuid :) Eestlaste arv jääb ju pidevalt vähemaks...kunagi ehk on eesti keeles välja lastud raamatutetel väga kõrge väärtus :) Vähemalt mingi aeg...kuni kõik on globaliseerunud ning keeltel enam vahet pole :(

16 detsember, 2008 02:50  
Blogger Danzumees said...

Ja selline "omanikuinstink" tõuseb pinnale iga kord kui raamatupoodi astun :) Ja Rootsis ju ei saa laenutada ka...

16 detsember, 2008 02:51  
Blogger Sehkendaja said...

Tead - ma ise olen täpselt see laps, kes sai päranduseks meeldiva korteri, aga ka p...täie raamatuid. Ja muidugi on aeg teine (mõnesid neist raamatutest anti ikka tohututest tiraažides välja - just need kaks riiulitäit nt transportisin eelmisel nädalal pööningule vanasse raamatukappi), aga ikkagi on nüüd sedasi, et ma ise ostan ainult neid raamatuid, mida saab kas a) mitmekordselt kasutada (mingid veidi filosoofilisemad või luuleraamatud) või b) mitmekordselt kasutada ses mõttes, et tõesti hea romaan, mida loeks tuleviksu ehk veelgi. Või sirviks.

Laste kohustuslikku kirjandust kogub mul nüüd vist ema. Ja üldse on enamus raamatuid ikka raamatukogus saadaval:)

16 detsember, 2008 08:04  
Blogger Danzumees said...

Ma mõistan Sind, aga mulle pakub mingite raamatute endale saamine mingit kummalist rahuldust.

Ehk mind võib ka raamatute "kogujaks" kutsuda. Aga muidugi ostan neid ikka mingi teatud põhjusega. Ikka, selliseid, millel on mingi väärtus minu jaoks või mida ma loodan, et mu lapsed loeksid....ja ikka korduvalt ja kõik kolm...ja ise muidugi ka :)

16 detsember, 2008 16:17  
Blogger Sehkendaja said...

Ma mõistan sind ka. Ostmismaaniast olen väga teadlikult püüdnud eemalduda. Kuigi ise ka vahel tulen jälle poest, raamat näpus. Raamatud koguvad metsikult palju tolmbu ja võtavad jube palju ruumi. Mulle nt üldse ei meeldi, kui raamatud on riiulis kahes reas - kunagi ei tea, mis seal taga on! (Meil oma lapsepõlvekodus tulid alles kolides põnevad raamatud teisest reast välja, mida ma enne olin raamatukogust laenanud).

Ja praeguses kodus on tõesti igas kolmes toas märkimisväärselt palju raamatuid. Seinatäis vanavanematest, siis mu enda kaks pikka maast laeni toru ja kõik, mis vähegi laste- ja noortekirjanduse alla läheb, lastetoas.

Mul üks kursaõde ütles jällegi, et tore oli vanaema juures raamatuid lugemas käia. Pane ka panus lastelastele pigem:)

16 detsember, 2008 19:25  
Blogger Danzumees said...

Täpselt! Ma ka ei salli, kui raamatud on riilus kahes reas. Kuigi olen teadlikult üritanud sinna "taha peita kas juba loetud raamatud, mis enam lugemisele ei lähe või mõned, mis on mingil pühjusel minu kätte rännanud, aga ma ei kavatsegi neid ehk kunagi lugada.

Raamatukogus käimise kommet pole mul kunagi olnud. Olen käinud küll, aga see tahasi viimine mulle ei meeldi :) Ja ikka see omanikuinstinkt...ma tahan "enda raamatuid" lugeda :)

Ja eks muidugi on rõhk ka lastetastel :) Minul oli ka maal vanavanemate juures tihti mitmeid häid lugemiselamusi. Seal olid ka "hoopis teised" raamatud :) Nii nostalgiline tunne tuli praegu :)

17 detsember, 2008 02:21  
Blogger Sehkendaja said...

Raamatute puhul peabki rõhk olema lastele ja lapselastele laenamisel. Keegi ei julge sulle muidu öelda ka, et ei taha kõiki neid raamatuid päranduseks:) On mõned raamatud, mida mina olen tahtnud, aga suure enamiku oleksin meeleldi ka jätnud kuhugi kellegi teise korterisse, et seal siis vahel laenutamas käia. Iga inimene tahab osta OMI raamatuid. Millalgi sattusin sugulaste juures lugema raamatut feng-šui toakujundusest. Seal oli kirjas, et raamatud neelavad palju energiat ja raamatutest peaks olema need, mis midagi inimese jaoks tähendavad. Kes palju selliseid asju usub onju, aga minule küll tundus, et ma tundsin ära, millest jutt käis - see sein mitte minu enda valiku järgi tehtud raamatuid on ikkagi suhteliselt koormav. Mu mehele aga meeldib - et ilus vanaaegne raamatusein. Omaenda ostetud raamatutest viisin terve virna ära raamatukogule nendest, mis mulle emotsionaalset midagi ei pakkunud ja mille säilitamine ei tundunud vajalik (Henno, Kõusaar, isegi üks Nabokov ja Ben Okri. Jne). Huvi korral võin neid alati laenutada, aga kuna nad lemmikuteks kunagi ei saa, siis ärgu riiulis passigu.

Mul oli pigem see häda oma raamatutega, et "nendega on elu aeg aega" ja ei kiirustanud lugema. Raamatukogude ja sõprade omadega tead, et peaksid mingil ajal tagasi viima ja see innustas läbi lugema. Enda omad lugesin siis kiiremini läbi, kui keegi mulle kinkis - siis ikka ju pärast hea öelda, et olen ikka lugenud ka.

Nii et see raamatute asi on ikka üks igavene probleem. :)

17 detsember, 2008 09:58  
Blogger Danzumees said...

Mina tunnen, et saan raamatutest energiat. Mõnikord lihtsalt lähen riiuli juurde ja servin mõningaid. Et kohti üle lugeda või meenutada, millest need olid. Need tekitavad minus alati hea tunde. Lisaks olen uhke oma raamatukogu üle ja need üksikud, mis raamatud minu jaoks olulised pole...nendega on tegelikult nii, et aja edasi liikudes on mõned muutunud olulisemaks. Järsku näiteks olen leidnud kellegi huvitava teksti või soovituse mõne raamatu kohta ja siis olen õnnega pooleks avastanud, et ohhhoo, mul on see raamat ju olemas. Seega ma olen just vastupidist täheldanud...ma saan energiat raamatutest.

Kuigi vahest kui tükk aega lugenud ei ole, siis tekitavad nad sellise kutsuva tunde...et camoon, targemaks ei taha enam saada? :)))

Ma ei suuda eriti sellel põhjusel ka ühestki raamatust loobuda, et võibolla mu laps või lapselaps kunagi just seda raamatut tahab...
Näiteks mulle eriti ei meeldi Terry Pratchett...aga tütar on nüüd juba mitu lugenud ning mul on hea meel, et kunagi suure hooga 20 krooniga ostsin antikvariaadist mitu tükki...

Salamisi arvan, et mingil ajahektel jõuan/proovin lugeda kõiki oma raamatuid :)
Ilus illusioon, aga ma usun, et ma kusagilt kellegi antud Stalini preemia laureaate ma kunagi ei loe...aga kes teab, mis tulevikus hinnatakse....võibolla nende väärtus muutub ajas. Inimeste hinnangud ja ilumeel on ju ka ajas nii palju muutunud. Ok, see on päris utoopiline, aga ikkagi 0,000001% võimalus :))) Las nad siis olla seal "kastides", aga ikkagi minul olemas.
See kõlab nagu "võidab see, kellel on surres rohkem asju"...aga ei, see kehtib ainult raamatute kohta. Hmmm...võibolla mõnede muude asjade kohta ka, mida ma kogun (Eesti teater, Eesti filmid jne).

Ja eriti praeguses elufaasis...mis on ju ka üpris tõenäoline, et kunagi keegi lastest on sarnases olukorras...ehk siis välismaal elamine. Sealt eesti keeles kirjutatud raamatuid ei saa. Kuigi jah, saab ju ka võõrkeeles lugeda... aga minule meeldib just eesti keeles...ja võibolla mu lapsele või lapselapsele ka?! :)

17 detsember, 2008 10:48  
Blogger Sehkendaja said...

Ikka veel siia vanasse postitusse kommentaar, kuigi juba lugesin tänast sissekannet ja see oli huvitav. (Äkki Simmul ikka ei meeldigi sulle? Minule ei meeldi ja ma ei taha teda üheski tükis ega rollis eriti näha). Ja arutelu naisega tagasiteel teatris oli ka väga intrigeeriv, kahju et see enam asjasse ei puutunud. Sest mina ise arvan samamoodi, et "tegelikult on iga inimene kokkuvõtteks ikka üksi". Äkki siis meestel polegi seda tunnet:)

Aga raamatute kohta - ma saan sust väga hästi aru. Ma ise tunnen end ka oma vanas kiiktoolis (ikka vanaema-vanaisa omas) uue raamaturiiuli ees imehästi. Annab jõudu. Tõesti-tõesti-tõesti (kui juba praegu mõtlema hakkan, tahaks ruttu koju minna. Muide - panite hommikusöögipildi seinale?). Aga ma reageerin lihtsalt kui keegi räägib oma raamatute sundannetamisest lastele:) Ma olen ise palju väga toredaid raamatuid saanud, rariteete ja puha. Aga ka igasugu kämarajura. Ja lõpetuseks: ma ei arvagi üldse, et see su pärandamisjutt väga aktuaalne või imperatiivne siin on. Lihtsalt andsin oma emotsioonidest teada. Ma lihtsalt olen selline - vaidleja:)

17 detsember, 2008 13:06  
Blogger Danzumees said...

Pole midagi, et vestlus siin on... mis sest, et järgmisel teemal.

Simmuliga ma tunnen, et ta on kui liiv kadumas mu sõrmede vahelt. Roll rolli järel ta suudab mind üha vähem üllatada. Samas see kuidas ta mängis Tõde ja õiguse 2.osas seda kirjandusõpetajat...see toidab minu fänlust veel kindlasti mõnda aega :)

See üksinduse teema, see on tõesti kummastav. K ei suutnud mulle oma seisukohta "sõnastada" ja sellepärast ma ei saanud aru. Ja kuna ma ise ei tunne ennast üheski mõttes üksi...siis võibolla Sul on õigus...küsi oma mehe käest...kas tema mõistab?

Aga mis puudutab lastele pärandamist...mul on ju 3 last...loodetavasti kunagi on ka "rohkem" lapselapsi...ja kogu ma laiali lahutama ei hakka vaid jätan need just sellele "järeltulijale", kes just kõige laialdasemalt ja rohekm on raamatutest ja kirjandusest huvitatud...nii ma mõteln praegu...ajaga võib see muidugi muutuda. Ja kui neist keegi ei ole huvitatud raamatutest, siis keegi peaks neist saama antikvariaatidest mingi korraliku summagi. Nii ma usun praegu. Kamarajura rändab nii või teisiti kogust minema.

See hommikusüügimaal on meil köögis aknalaual...ma pole ikka leidnud sobivat raami. Muideks...ostsin oma pojale ühe foto seinale - pingviinid...ta on selline pingviinide fän :) Ehk pole veel eelmisedki "kunstiteosed" seinal, kui ahmin juba juurde...aga sain selle koos sobiva raamiga ja see on nii hea!!! Panen selle siis üles blogisse ka, kui seina selle saan. Samuti selle Hanna Pauli maali...

BTW...Kummaline, ma ei võtnud seda üldse vaidlusena, vaid enda jaoks huvitava - "sinu" vaatenurgaga.

17 detsember, 2008 14:37  
Blogger Sehkendaja said...

1. Simmuli lahkumise üle Tartust oli mul isegi hea meel. On vahel selliseid väga haibitud noori näitlejaid, kelle puhul mina oskan vaid õlgu kehitada. Ma usun, et RasmusKaljujärv on nt üks sellistest. Kindlasti on neid veel. Aga eks siin mängib isiklik maitse ka rolli ja Simmul pole kindlasti minu maitse. Ma ei imestaks, kui nad mitte mõlemad samast keskkoolist pärit poleks:)

2. Ära pane seda koormat oma lastele või lastelastele, et kõik või mitte midagi. Mul oli ka sama asi - et kui vanavanemad surid, siis leidsid teised sugulased mugavalt, et need raamatud võiks kõik ikka ühe koha peal olemas olla. Mitte et keegi kunagi nende vastu hiljem huvi üles oleks näidanud. Mina ikka tahtsin vaikselt Mirabilia sarja nt suunata krimihuvilistele ja põnevikud põnevikuhuvilistele. Eks peale esimest remonti jäidki juba sõbralike vabariikide tundmatud kirjanikud pööningule kastidesse - ei mahtunud enam tuppa ära. Nüüd siis ENSV omad ka (väidetavalt ikka head, aga no ei jaksa koguda ja hoida - ei loe ju mitte iialgi neid. Kui korra läbigi loeks, siis oleks sellegagi ühel pool). Las igaüks võtab, mis tahab. Ülejäänu raamatukogudesse ja antikvariaatidesse annetamise-müümisega tegele ikka ise:) Mina andsin näiteks mitmed rariteedid kas ülikoolile või siis ühele tuttavale, kes oli rahvaluulest huvitatud. Samas on need raamatukogud tõesti sutsu erinevamad - vanasti olid kõigil mingid kindlad seeriad olemas (Suuri Sõnameistreid, Valge-Hall sari, Seiklusjutte maalt ja merelt), sisust sõltumata. Ja meil on ka nt mitu versiooni Tõe ja õiguse esimesest osast. Vbolla mõnest veel. Kaks versiooni Kalevipoega. Noor-Eesti 1919 aasta kogumik. Väga vahvaid asju, ei kurda. Aga ma hea meelega tooks neid vaikselt ise oma riiulisse, mitte ei mõtleks, millised sealt vahelt välja viia. (Lisaks olen tegelenud nende vanemate raamatute köitmisega - iga aasta paar raamatut. Muidu ei saanud nt mingit Dickensi Pickwick-klubi pabereid isegi sirvida. Või Manni Võlumäge. Köitmisel alustasin ka "kohustuslikust kirjandusest" - et Isa Goriot ja Madame Bovary. Siis Ibsen. Shakespeare oleks järgmine, kui viitsiksin ette võtta. Under. Ammukaared. Oeh. Ikka on manti)

3. Küsisin mehe käest - ta kirjutaks ka väitele "kõik on siin ilmas tegelikult üksi" alla. Tore oleks muidugi teisiti ja ma usun, et see on inimeses kinni. Ju sina oled siis see inimene, kes suudab jäägitult enda peas teisega seguneda. Enamus nähtavasti ei oska. Aga seda pikalt lahti seletada... ma ka ei võtaks enda peale.

17 detsember, 2008 17:55  
Blogger Danzumees said...

2. Aitäh, heade soovituste eest. Mul tõesti puudub selline kogemus, nagu Sinul. Minule pole keegi kunagi raamatuid pärandanud...võimalusel olen küll mõnede inimeste raamatud koju tassinud, kes neid ise enam ei taha :) Aga eks nende seas on olnud seda nö. saasta ka. Ja eks need seal kastides mul ka praegu ongi :) Aga mida nendega kunagi teha, see mõte tiksub ikka ainult kusagil taga-ajus. Sul on hea "point", sest oled selle omal nahal üle elanud. Eks ma kindlasti muidugi pean aru lastega ka. Mis neist kunagi saab :) Aga ma ise ei raatsi ühestki loobuda :) ei müüa ega ka kinkida. Vahest on probleeme isegi topelt-raamatutest loobumisega...ühe võib ju maale viia ja teist kodus hoida :) Aga jätan selle teema tulevikku. Ja veel kord suur tänu heade mõtete eest!

1. Nad on vist mõlemad Tartu kandist pärit kah?! Kes teab. Ma ise veel Simmulit maha ei mata, eriti just eelmainitud põhjusel (Tõde ja õigus). Ja Kaljujärv on alles oma "näitlejatee" alguses, seega temalt loodan seda avanemist. Näiteks "Mina olin siin" -filmis ta oli ehk kõige parem variant, kui mõelda Eesti meesnäitlejatele. Ja Tuulepealse maa 9.osas, kus ta oli Mirteliga...seal oli juba keemia ja mul tekkis täiesti huvi ja lootus. 10.osa on mul DVD-l ja ma pole seda veel jõudnud vaadata. Ehk tegelikult ma vaatan igat etendust uue, avatud meelega. Et äkki nüüd, keegi meeldib...sellistel "avanemishetkedel" tekivad eriti head rollid. Ere näide, mida mul meeldib ikka tuua on Triinu Meriste "Anna Karenina"-s. Need kellele Meriste ei meeldi ja kes pole Anna Kareninat näinud... ma arvan, et neil pole adekvaatne arvamus. Nad ei ole pääsenud selle näitleja "ande" arusaamiseni. Ja ei oska vaadata ega hinnata läbi tema tegelike nüansside, mida ehk kõik rollid ei paljastagi. Uhhh...ma läksin vist liiga sügavale oma mõttekäiguga. Aga nii ma arvan. Aga eks ta ju ole, et mõnede näitlejate mäng lihtsalt meeldib rollist rolli, teistel õnnestuvad mõned rollid ja mõnede stiil, oskused või ka lihtsalt välimus ei meeldi või sobi oma ilumeelega kokku ning sellest on raske siis üle olla või vaadata ning leida õnnestunudki rollidest seda head. Ma arvan nii. Ja sellepärast üritangi säilitada avatud meelt. Ma nüüd ju tean, et Rasmus Kaljujärv vahest satub ka siia blogisse ning ma ei taha teda solvata. Sest ma ei arva temast inimesena üldse halvasti, ma ju ei tunnegi teda. Sellepärast hindan ikka rolle ja seda mis minule neis meeldis ja mis mitte. Ja kirun ka, kui nii tunnen. Aga enda meelest ikka põhjendatult (või vähemalt enda jaoks põhjendatult) :)

3. Huvitav...ma ei saa aru, et kas see, et kui Sul on hingesopis saladused, et kas see siis võrdub üksindusega? Minu meelest mitte. Või mis tähendab jäägitult seguneda? Ikka nii palju kui on enda jaoks parajasti mugav. Ehk see on tahtest kinni. See tähendab, et alati kui on vaja või kui teisel on vaja, siis olen ma ka valmis segunema. Vahest just nii palju, et ise või siis teine end üksi ei tunneks. See on teema mida võib tõesti lahkama jäädagi. Aga ikkagi mis tähendab, et oled "üksi". Mina küll ei ole. Ma ei tunne hetkeksi üksindust. Muidugi vahest ju tekib tunne, et tahaks olla üksi...aga seegi tähendab minu puhul, et üksi-koos-K-ga :) Ja siis tegelikult polegi päris "üksi". Kuigi mõned võivad ka koos olles kellegiga tunda üksindust. Sellest ma saan küll aru. Kuid tavaliselt kaks inimest, kes teineteist armastavad ja on teineteise jaoks alati olemas. Nemad ei saa ju üksi olla. Ei...ma ei saa sellest aru. Kahtlen, et mõisted on ikkagi nihkes :)

18 detsember, 2008 00:38  
Blogger Sehkendaja said...

1. Ega mul Kaljujärve vastu esialgu midagi veel pole ka ja kodumaises teleseebis (kus ma teda esimest korda nägin) meeldis ta mulle kohe iseäranis. Aga nüüd on kuidagi... kordama hakanud ennast. Mina mingit erilist keemiat seal Tuulepealses maas ka rohkem ei näinud kui tema ja Pange vahel. Ja kõige naljakam on see, et tegelt viskab juba väga palju HannesKaljujärve sisse (nägin hiljuti mingit pilti vist temast ühes 1990ndate lavastusest, kus ma olin teda kui endast tublisti vanemat meest näinud - nüüd vaatad, et näed, ongi juba praeguse Rasmusega vaat et ühte mõõtu). Ja oleks tore ju kui ei viskaks, aga kus sa geenide eest jooksed. Aga nojah, eks sellepärast ongi turvalisem seda arutlust ajada siin Heljo Männi pildi alt ja mitte Iguaani öö alt:)))

2. Minule meeldib väga raamatuid ära kinkida, eriti kui mul on midagi kaks. Kinkimise rõõm lihtsalt nii suur:) Aga eks ma ka oma lemmikuid ei kingi kellelegi. Eile tegin ühest oma riiulist (kiiktoolitagusest) pilti, ju ma selle mingil ajal oma blogisse suskan:))

3. Sel teemal ei julge hakata väga sõna võtma, kuna lähen oma selgitustega kindlasti rappa. AGA. Mul on tunne, et see üksindusetunne on seotud natuke nagu mälestusega lapsepõlvest. See oli justkui aeg, kui KÕIK, mis sa tegid, pakkus kellelegi huvi, igal hetkel said vanematelt/vanavanematelt tunnustust, igal hetkel oli olemas inimene, kes sind tingimusteta õigeks mõistis (ema). Justkui. Vbolla ei ole see kõigil nii olnud (nt. mu mehel? Äkki tema siiski on elu aeg Vähina asju enda sees hoidnud). Nüüd aga näed, et tegelikult on asju, millest pole mõtetki kellelegi rääkima minna. Et sul on ikka omad mõtted ja oma elu, millega tuleb kuidagi hakkama saada. Ise. Ja selleks on sul perekond ümber, et seda lihtsam ja mõtestatum teha oleks. Rasketel hetkedel ehk paar kallistust kasvõi, kui ei oska ise ka sõnadesse panna (või ei julge), mis viga on. Oma tervis. Oma tunded. Oma kahtlused. No ma ei tea.

18 detsember, 2008 09:26  
Blogger Danzumees said...

1. Päris hea tähelepanek! :)) Ma olen 100% nõus :))

2. Kinkimise rõõm on tõesti suur...ma olen ka üks suur kinkide tegija...iga päev midagi kellelegi :) Aga just raamatutega on probleem :)

3. Hmmm...mu naine ka midagi seletas selle laspepõlve kohta, et me kõik elame oma "pagasiga" ja ja meie kõikide kogemused on erinevad ning selle "pagasiga" siis oleme "üksi". Aga ma ei suuda mõista seda. Lisaks puudub mul selline "ema poolne" värk, nagu Sinul. Mul oli üpris õnnetu lapsepõlv ning seal olin ma ehk tõesti "üksi"...aga enam mitte. Vähemalt ma ei tunneta seda. Kuidagi väga raske teema ja selleks peaks ehk tõesti tegelema keskendunult mõtlemisega. Sama on ju õnnelikkuse tundmise defineerimine. Ikka on ju midagi viltu...mingis mõttes...Aga see on hoopis teine teema ja ma ei kavatseda siinkohal tõstatada.

18 detsember, 2008 10:20  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default