Kuhu kadus kõik see armastus? - Käbi Laretei

Raamat Käbi Laretei ja Ingmar Bergmani abielust ja suhetest.

Esimest korda avaldab Käbi Laretei valiku Ingmari kirju aastaist 1957 – 2001, samade kaante vahel on ka Käbi päevik ja taskuraamat ajast, mil ta Bergmaniga abielus oli.

Kui ma ausalt ja otse ütlen mis ma mõtlen, siis ma ei saa aru, miks ta need kirjad tahtis avaldada. Need on kuidagi nii isiklikud ja intiimsed...kas Ingmar üldse oli nõus sellega? Või on see lihtsalt julm ühepoolne otsus...et see maailmakuulus filmikunstnik "kuulub rahvale"? Ma ei tea... mul oli kohati isegi piinlik neid asju lugeda. Oleks ma teadnud...ma polekski lugenud...(aga mu moto ju on, et pooleli ei jäta.)

Ma pean tunnistama, et ma pole eriti Käbi kirjanduse, ega (häbi tunnistada) ka muusikaga tuttav. Teadsin küll enne raamatu lugemist, et tegemist on Eestist pärit naisterahvaga, kes oli Bergmaniga abielus. Kuid sama ausalt jätkan ka ülestunnistust, et olles näinud ligemale 20 dokumentaalfilmi Ingmar Bergmaniga, ei ole ta neis kordagi maininud Käbi Lareteid. Ikka teised naised on need kes ta hingel on olnud või talle muusaks või muud moodi keelel ja meelel. Ja need Käbi raamatud ja jutud Bergmani kohta on mõjunud nagu tema üritus anda märku, "et tema ka on olnud üks Bergmani naistest". Ma tean, ma olen ülekohtune ja ma palun vabandust...aga lihtsalt nii see on tundunud, ausalt.

Raamatus oli kolm sellist asja, mis mulle ka meeldisid...see Alma ja Ernsti lugu...see oli küll armas. Ja see kui Käbi rääkis oma sobimatusest ühe dirigendiga. See oli tema "enda" lugu ja mõjus ka kuidagi ehtsalt ning huvitavalt. Sest kahtlemata on ta olnud tunnustatud pianist ning sellise profi siseheitlust ja võitlust on tõesti huvitav lugeda. Kolmandaks meeldis mulle sealt üks foto - kuidas Ingmar oma lapsele filmikaamerat aitab silma ees hoida, ise lõbus ning ema on taustal võrkkiiges ja vaatab ning naudib isa ja lapse kooshetke. Selles fotos on mingit erilist soojust.

Kuid üldiselt oli seda raamatut lugedes selge, "kuhu see nende armastus kadus". Käbi suurim armastus oli tema musitseerimine ja ta üpris tihti jättis Ingmari palvetest ja soovidest hoolimata minemata nende suvekodusse. Ja üldse kuidagi tugeva ja isekana tundus ta. Loova mehe jaoks on see aga "veel üks ebameeldiv probleem, mis loomist häirib". Kuigi sama hästi oleks ju võinud Ingmar loobuda oma filmidest, kuid raamatust jäi küll mulje, et pigem oli see Käbi, kes pidevalt mööda maakera ringi sõitis ja ei võtnud seda spetsiaalset aega mehe jaoks. Võibolla Käbi nii tahtiski ennast näidata. Kuna tegemist on kirjade "valikuga", siis kogu tõde ei selgugi...ja võibolla parem ongi...see polegi ehk kellegi asi.

Raamat on päris lühike, selline poole või vähemagi päevaga läbi. Aga Käbi ise on väga kena naine... praeguseks ju juba üle 80 aasta vana, kuid ikka viitsib veel jännata koosviibimiste ja raamatute välja andmisega ja ma-ei-tea-millega-veel :)

Üks asi tuli veel meelde...mul tekkis lugedes hasart, et kas ta nende 3 kuu jooksul Eestile ka mõtleb...korra mainis midagi...aga võibolla oli see tal selline eluperiood, ärev ja pingeline...ja ta ju selline maailmakodanik. (Mul selle asjaga endaga võrdlusmoment olemas ning ma lihtsalt imestasin...aga võibolla ta ei tahtnud seda rõhutada... ei tea.)

Hinnang: 2 (ei meeldinud see raamat mulle kohe kuidagi...kuigi ladus lugemine ning tõlge väga hea...lihtsalt mõttena ei istunud...aga kes olen mina hindama...kui müüb---siis "Kõik müügiks"...või kuidas see ütlus ongi...kurb, kas pole? Armastuse kadumine on ka kurb, loomulikult...eriti kui sellega on seotud lapsed ning pere. Oh ja sellest Lindast oli ka kahju...vaeseke, pidi kogu aeg hoius olema...nii kasvavadki "vanaemade lapsed"...kohe meenub näiteks Hedvig Hanson...)