Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, detsember 27, 2008

Tuule vari - Carlos Ruiz Zafón

Carlos Ruiz Zafón-i raamatut "Tuule vari", ootasin eesti keelde tõeliselt kaua. Juba ammu oli ta Varraku kodulehel olemas, et ta kohe-kohe tuleb...enne seda vist Krista Kaer isegi mainis, et see on "tulemas". Olin juba mitu korda peaaegu ostmas seda ingliskeelsena, kuid otsustasin ikka ära oodata (praegusel hetkel on sama olukord Stieg Larsson-i "Män som hatar kvinnor" -raamatuga...ostsin selle rootsikeelsena juba ära...kuid ootan ikka Varraku eestikeelset tõlget...juba kuid! Kannatus on iga hetk katkemas :))

Kuid Tuule varju tasus oodata! Kai Aareleid on teinud fantastilise tõlke otse hispaania keelest! See proosa on nii ilus ja tõlkes on samuti kõik need hurmavad kirjeldused ja ilusad lauseehitused õnnestunud filigraanselt! Ehk vast tõlkes pole siis midagi kaduma läinud, sest enam paremini ja ilusamaid lauseid konstrueerida polegi vist võimalik?! Selles suhtes tekkis mingi assotsiatsioon Ian McEwan -i "Lepitus" -ega, millele tegi vapustavalt hea tõlke Anne Lange.

Kuid raamat ise on justkui kirjutatudki minusugusele "raamatute armastajale". Kogu raamatu atmosfäär on selline raske mahagonikarva, nagu vanad luksuslikud raamatukogud. "Tuule vari" kubiseb raamatupoodidest, raamatukogudest ja üldse raamatutest. Oh mis ma kõik ei teeks, kui saaksin ise külastada ja uurida sellist "Unustatud Raamatute Surnuaeda". Juba mõttena on see minu meelest nii romantiline!

"Tuule vari" on mitmetasandiline põnevusdraama, iseenesest võiks seda pidada ka seikluslooks või miks ka mitte kõrgemat klassi kriminulliks. Sealt ei puudu ei põnevus, ei armastus, ei sõprus, ei sangarid, ei püandid, ei koomika, ei kättemaks, ei seks, ei surm ja mis kõige tähtsam, isegi mitte korralik lõpp! Täiuslik komplekt :) Tegevus toimub kahes eri aegruumis, mis on omavahel tegevuste ja tegelaste kaudu seotud. Samuti toimub tegevus nii Pariisis kui Barcelonas, kuigi eelkõige ikkagi Barcelonas. Selle linna tunnetusest saab aimu, vähemalt selles ajastus, kui tegevus toimub, isegi seal ise mitte kunagi käinuna.

Loo keskseks tegelaseks on 18 aastane Daniel, kes koos oma isaga peab raamatukauplust. Kui ta oli väike, nii umbes 10 aastane, viis isa ta ühte salapärasesse kohta nimega "Unustatud Raamatute Surnuaed". See on hiigelraamatukogu (riiulite labürint), kuhu on kogutud kokku haruldased ja unustatud raamatud. On komme, et kui keegi tuleb sinna "surnuaeda" esimest korda, valib ta endale sealt ühe raamatu, mida hakkab niiöelda kaitsma. Daniel otsustab hakata kellegi Juliàn Carax -i "Tuule vari" nimelise raamatu kaitseingliks. Danielile hakkab tõsiselt see raamat meeldima ning ta otsustab välja uurida selle kirjaniku kohta rohkem, ühelt poolt huvist tema teiste raamatute kohta info leidmiseks, kuid samas ka siirast huvist teada saada, kes see kirjanik oli ning millises keeles ta kirjutas oma romaanid kas hispaania või prantsuse keeles. See uurimine viib ta aga Barcelonas elanud võimsate perekondade saatuste keerisesse - ehk mis toimus enne kodusõda, kodusõja ajal, teise maailmasõja ajal kuni raamatutänapäevani välja (aastasse 1955) nii kirjaniku kui tema armastatud ja ümbritsetud inimestega. Samas haarab ta sellesse uurimisse kaasa ka oma lähikondsed ja paralleelselt salapärase kirjaniku elulooga kulgeb ka jutustus reaalses ajas, kus keegi salapärane tegelane jahib seda raamatut ning Danieli tegemistel tundub silma peal hoidvat nii mõnigi inimene. Samas Daniel on sellises vanuses - 18 aastane, kui loomulikult pole "seikluseid" vaja otsida, need leiavad Su ise üles. Muidugi on sellises vanuses olulised nii sõbrad kui ka armastus ja loomulikult ei puudu need ka Danieli elust. Kogu selle mitmekihilise loo konstrueerimine ja lõpuks nii rahuldavalt lahendamine annab tõestust sellest, et tegemist on väga tugeva modernse klassikuga.

Kirjanduslikult asjale lähenedes, meeldisid mulle väga need mõttelised metafoorid. Ehk näiteks see, et "Barcelona on suur ämblikuvõrk" ning politseikonstaabel Fumero on "ämblik". Või siis ka näiteks see, et Julian Carax ise oligi nö. "Tuule vari", mis ühtlasi oli nii kogu raamatu pealkiri kui ka Carax-i raamatu pealkiri.

Ma olen ka andunud püantide fanaatik. Selles raamatus mäletan vähemalt kahte korda, kui pidin korraks peatuma ning siis korra uuesti üle lugema, et kas ma "tõesti lugesin seda mida ma lugesin". Näiteks see, mis toimub Migueli ja Juliàniga kohvikus, kui politsei neile kannule jõuab ning enne Fumero kohale jõuab või siis see kuidas kirjanik väljendab end ühes kohas Danieli mina vormis - "siis ma ei teadnud, et nädala aja pärast...". Kuid ma ei hakka täpsemalt paljastama, et mitte ära võtta neid "naudingulisi" hetki.

Lisaks nautsin väga neid selgepiirilisi karaktereid. Eriti vahva ja koomiline tegelane oli see tänavalt üles korjatud Fermin. Tema elumehelik suhtumine ja sealjuures Danieli sinisilmne tema austamine oli kuidagi nii ehe ja originaalne. Mitmel korral ei saanud K-le rahulikult edasi lugeda, sest pidin naerma...no ja eks tema muidugi itsitas ka :)

Tekstis on ka liiga palju selliseid tarku mõttekäike, et ma ei hakkagi neid siia kõiki üles kirjutama. Kuid jäi mulje, nagu kirjanik oleks mõelnud iga lauset väga täpselt ning mitmei ja mitmeid kordi õnnestub tal sõnastada väga elulisi mõtteid nii täpselt ja poeetiliselt nagu luule või aforismid.

Ja see, millise lahenduseni jõuti lõpus...ma nägin kõvasti vaeva, et pisaraid tagasi hoida, sest K ema oli ka selleks ajaks liitunud kuulama.

Hinnang: 5 (Kokkuvõttes läks selle üle 500 leheküljelise suurteose ettelugemiseks kokku kolm päeva. Ja mul on nii hea meel, et sellesse 2008. aastasse mahtus veel üks 5 tärniline raamat. Tegemist pole ameerikalikele põnevikele tuttava peadpööritava põnevuse ega vinge actioniga. Sellises lähenemises jõuab palju paremini kõike seda tegevust nautida ning olla mõttega peategelase tegutsemise juures. Tunda neid tundeid, olgu see siis kasvõi negatiivne, nagu näiteks tülgastus - "Julian/Penelope" või "soolikad siin-seal" või positiivne, nagu rahuldus - juba mainitud "kohvikustseen" või "Daniel/Bea" või lõpp või miks ka mitte "Nuria kiri", mis iseenesest selgitabki kogu loo. Oh, seda raamatut soovitaks küll julgelt kõigile! Ei aksa karta seda paksust, leheküljed lähevad mängleva kiirusega ja mida edasi, seda põnevamaks muudkui läheb, sest alguses kirjanik ehitatab justkui vundamendi sellele majale, mis hiljem vapustavalt erikihiliseks lossiks osutub. Suurepärane elamus!)

Sildid:

2 Comments:

Blogger Sehkendaja said...

:) Kuigi minu arust oli just üllatavalt arusaamatu või pinnapealne kohati. Nt Nuria surm - kellele või miks seda vaja oli, ei saanudki aru. Et põnevus suurem oleks. Ses suhtes oli HarryPotter nagu loogilisem:)

Einoh, siiski põnev raamat oli (no need külaskäigud sinna mahajäetud majja olid tüüpilised filmistseenid siiski - ma linkisin oma postitusse veel originaalleheküljelt muusikat ka, mis oligi sinna juurde kirjutatud - et järjest pingelisemaks ja pingelisemaks. Samas nii... kuidagi ajuvaba. Barceloonast kui kultuuriajaloolisest linnast ei olnud seal tegelikult eriti midagi mu arust. Aga siin võimegi jälle maitse üle kaklema jääda muidugi.

27 detsember, 2008 14:43  
Blogger Danzumees said...

Nutia surm oli minu meelest hästi lahti seletatud. Ikka see Fumero suur kättemaks Julianile... see oli selle osa ju. Nii ma mõtestasin selle enda jaoks. Ja tundus väga loogiline.

Barcelost oli kultuuriloolises mõttes vähe küll, kuid atmosfääritunnetus tekkis küll. Ehk jääb kaklus ära :)
Naljakas oli ainult see koht kus lund sadas...seda oli raske ette kujutada :)

Selles olin päri, et väga filmiline oli küll...kõik jooksis silme ees hästi kaasa.

Ma lähen loen Su postituse üle...eelmine kord ei julgenud väga süviti :)

27 detsember, 2008 15:21  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default