Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, detsember 31, 2008

Kodumaata mees - Kurt Vonnegut


Selle aasta viimaseks (ehk kõigest 40. loetud) raamatuks jääb suure tõenäosusega Apollo raamatupoe aastahääletusel parimaks tõlkeraamatuks valitud Kurt Vonnegut -i "Kodumaata mees". Ja milline irooniline ning muhe pärl see on! Lühike ja terav...nii lühike, et on tõeliselt kahju kui see tunni - paariga läbi saab! Kuid selles raamatus on peidus selliseid sünamänge ja aforisme ning "häid ütluseid", et selle uurimiseks ning üle lugemiseks jätkub neid naudinguhetki veel aastateks :) See on just selline raamat, mis "võiks" olla ka nende inimste riiulil, kes juturaamatuid riiulile ei pane.

Kuid ega see polegi ju selles traditsioonilises mõttes "juturaamat". Tegelikult on see rida Vonneguti mõtteid, lahtiseletusi, iroonilsi märkuseid, isikukultust ja vastupidi - tuntud isikute "paika panemist". 82 aastane Vonnegut teeb seda sellise mõnusa huumori ning ausate isiklike arvamuste ja kommentaaridega...nii vahetult, et selline see mees siis oli :)

Kuigi ma tavaliselt raamatutest lõike välja ei kirjuta, pean siinkohal (jälle) tegema erandi ja paar asja nö "stiilinäitena" kirja panema...sest need tõesti annavad "maitset" kogu raamatust.

Kõigepealt Vonneguti "Reekviem":
Ristilöödud planeet Maa
Kui see peaks leidma hääle
ja iroonisoone,
võiks selle röövimise kohta,
mis me korda saadame, öelda:
"Anna neile andeks, isa,
nad ei tea, mida nad teevad."

Iroonia oleks selles,
et me teame,
mida me teeme.

Kui viimane elusolend
on meie pärast 'ra surnud,
siis oleks nii luuleline,
kui Maa saaks öelda
häälel, mis võiks tõusta
näiteks
Suure Kanjoni põhjast:
"Valmis."
Inimestele ei meeldinud siin.
----------------
Ja teine näide on sellest, kui Vonnegut püüab lahti mõtestada tagamaid, miks talle pole Nobel-i preemiat antud ja kibestunult lisab rootslaste "suurte sõprade" Norrakate tarkuse:) :
Kunagi oli mul Massachusettsi osariigis West Barnstable'is autokauplus, mille juhiks ma ise olin ja mis kandis nime Saab Cape Cod. See lõpetas tegevuse - koos minuga - kolmkümmend kolm aastat tagasi. Tollal oli Saab, nagu te teate, Rootsi auto, ja nüüdsel ajal arvan ma, et minu ammune läbikukkumine autode edasimüüjana seletab seda, mis muidu oleks jäänud täielikuks mõistatuseks: miks rootslased pole mulle kunagi Nobeli kirjandusauhinda andnud.
Vana Norra vanasõna: rootslastel on lphike riist, aga pikk vimm.
----------------
See peatükk läheb muidugi edasi ning üritab täpsemalt lahti seletada tema suhtumist Saabi ja nende tollaegsesse müügivõimalustesse. Kuid see "Nobeli preemia" tundub, olevat tal "hingel", sest seda mainib ta ka mõnes teises peatükis :)

Lahedalt kibestunud ja omapärase vanamehe mulje jätab raamat Vonnegutist. Sest kuidas muidu seletada nende ameerika tipptoimetajate läbi lastud korduseid ja muid kummalisi kommentaare. Kõvasti saab võtta ka Bush, loomulikult. Vonnegut võrdleb teda isegi Hitleriga. Kuigi ainult usu kaudu. Ingliskeelse originaali "A man without a country" alapealkirjaks ongi A Memoir Of Life In George W Bush's America.
On selge, et teda vaevab ja ajab "kurvalt naerma" ameeriklaste enesearmastus ning rumalus. On ju tema ise ka, kuigi Ameerikas sündinud, siis nö. saksa-ameeriklane oma juurtelt.

Mõned teised teemad, mis käisitluse saavad Vonneguti sõnade läbi: nalja tähtsus ja olemus, probleemid tänapäeva tehnoloogiaga ning eriti "kütuste narkomaania", meeste ja naiste erinevused, kirjanduse lahterdamine žanrisse, poliitika, ajalugu (oli ta ju sõjavang teise maailmasõja ajal Dresdenis!) ning tänapäeva Ameerika ühiskonna probleemid ja väärarusaamad. Küike seda tihti "humaansest" vaatevinklist... oli ju Vonnegut Ameerika Humanistide Assotsiatsiooni aupresident :)

Wikipedia sõnul pidigi raamat jääma Vonneguti viimaseks (nii olevat mees ise väitnud 2007 aasta jaanuaris), nö. tema testamendiks inimestele. Ja eks kui tema surma aprillis 2007 arvestada, siis see oligi tema elu jooksul viimane kirjastatud teos, kuid 2008. aastal lasti välja ka tema varem avaldamata lühijuttude kogumik.

Hinnang: 5- (Väga soovitatav lugemine, isegi kui ei ole temaga 100% nõus, saab palju kaasamõtlemise, kaasanaermise, kaasaironiseerimise ja kaasakurvastamise ainet. Nii kahju, et teda enam ei ole, aga õnneks mul on pea kogu tema looming lugemata....hirmus isu tekitas see küll lugeda tema teoseid. Tapamaja korpus 5, Kassikangas, Tšempionide eine ja mingi Tänapäeva punase sarja raamat ka on riiulis olemas, niiet miski ei takista...)

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default