esmaspäev, 1. detsember 2008

Australia


Australia (Austaalia-USA 2008)
Režissör: Baz Luhrmann
Stsenaristid: Stuart Beattie, Baz Luhrmann
Olulisemad osatäitjad: Nicole Kidman, Hugh Jackman, Bryan Brown, Brandon Walters, David Wenham

Loo lähtekoht: Film algab aastal 1939. Kõrgemast soost briti proua saab päranduseks Austraalias karjafarmi. Ta rändab kohale. Kohalik rikkur loodab selle võileivahinna eest endale saada, sest eeldab, et naisel pole huvisid Austraaliasse pikemaks ajaks jääda. Kuid kui naine kohale jõuab teeb ta tutvust ilge päranduse järelevaatajaga ning olude sunnil otsustab ta vallandada ning ise rantšo-pidamise oma õlgadele võtta. Kuna aga tal on ka 2000 pealine kari, mis kõige lisaks tuleb toimetada punkist A punkti B, siis saab tema teejuhist Austraalias ka tema karjapidamisabiline ja armastus. Samal ajal puhkeb teine maailmasõda ning jaapanlased pommitavad Austraaliat. Ehk üks suur segu armastust, sõda ja elust suuremaid tundeid nende keeristest.

Arvamus: Sattusin Euroopa esilinastusele vaatama seda niiiiiiikaua oodatud, Baz Luhrman-i Moulin Rouge-ile järgnevat filmi!!! Õnneks järgmist ei pea enam kaua ootama, sest suure tõenäosusega on ta režissöriks juba 2010.aastal ilmuvale Wicked, mis on üks parimaid muusikale, mida ma teatrilavadel oma elus näinud olen. Kuid kahjuks Austraalia uppus iseenda pompöösuse sisse. Ma ei tea kas tõesti see suur ootus mingi sarnase ime järgi nagu seda oli Moulin Rouge! või tõesti need kümned apsud, mille sisse filmitegijad komistasid olid põhjuseks, miks see film ei töötanud minu jaoks absoluutselt. Ja ometigi olen ma just selliste suurte armastusfilmide fän olnud (näiteks Titanic)...aga kõigest järjekorras.

Film on suur, tõeliselt suur. Kahe riigi rahad on kokku aetud ja kõiges on mindud välja väga võimsale. Ainuke asi, et mina kui üpris võhik Austraalia ajaloos, lootsin sellisest filmist midagigi teada saada Austraalia kohta. Ainsad asjad, mida siis kokkuvõttes teada sain oli see jaapanlaste pommitamine, mis toimus natuke pärast Pearl harbour-it (muideks Pearl harbouriga on film millegipärast natuke ka sarnane) ning see, et kui aborigeen sureb, siis teised tema pereliikmed enam tema nime suhu ei tohi võtta. Ja see oligi KÕIK!!! Ehk tüüpiline Hollywoodi superüllitis massidile, kes käivad kinos ainult vaatamas ning mitte kaasamõtlemas, ega endale midagi kõrvataha panemas. Ja pilt on ju ilus...suured maastikuvaated üldplaanis, suudlused lähivaates, kostüümid, soengud, lihastes mehed ja kaunid naised...kõik see tavaline Hollywoodi värk. Aga ka pildil olid väiksed apsakad...eriti mis puudutab CGI-d, näiteks see hobuse jala murdumine või ka kogu see pommitamine...kõik tundus liiga "tehtud". Isegi see karja jooksmine ning seal kaljuäärel ratsutamine... jne jne

Montaaž oli kohati väga kummaline. Tundus, et tegijatel venis film liiga pikaks (see versioon mida mina nägin kestis üle kahe ja poole tunne) ning neil oli vaja järsku lõigata see lühemaks. Mõnes kohas on see lausa kummaline, näiteks kui see paks joodik liitub karjaajajatega...sealt oli kindlasti mingi lõik vahelt puudu.

Näitlejatest oli kõige vingem otse loomulikult Oscarivõitja Nicole Kidman. Eriti see stseen, kui ta kõrgi linnapreilina peab aborigeenipoisile kaastunnet avaldama ning laulab "Somewhere over the rainbow" :) See kuidas ta läheb 9 aastase poisi juurde ning ütleb "I would like to extend my condolnces"...see ongi ehk filmi parim nali...sest kogu see huumor on natuke selline üle teatraliseeritud ning tobe. Näiteks see kui ta ümmargused prillid ees autos sõidab....et see tema kõrk olemus peaks siis rahva naerma ajama. Ja eks ta ju mõned ajab kah :)

Teisi näitlejaid tegelikult eriti ei pannudki tähele Nicole kõrval. Hugh Jackman oli sinne ilmselt naiste jaoks topitud...kunagi projekti alguses pidi selles rollis olema Russell Crowe, võibolla siis oleks sealt ka mingi karakter välja tulnud, aga Jackman oli minu jaoks küll tühi koht. See segaverelise lapse Nullah-i näitleja oli ju laps ning iseenesest ta ei häirinud mind, ainult et seda lauset "ma laulan Su enda juurde", seda oli filmis kasutatud küll natuke liiga mitu korda, et see mingeid tundeid oleks äratanud. Vana hea Bryan Brown on kuidagi nii vanaks jäänud, kuid tasemel ikka. Tegelikult on ta nüüd vanana mulle just hakanudki meeldima. Ja kahtlemata oli tore näha Moulin Rouge-ist tuttavat "narkoleptilist Argentiinlast", kes sedapuhku mängib venelasest salooni-pidajat ning Sõrmuste Isanda filmidest tuttavat Faramir-i, kes Austraalias ongi see kõige "kurja juur". Kuid kõigi karakterid jäävad kuidagi poolikuteks, peale Kidmani oma. Ei saa neist õieti sotti.

See, et see film on tobe, selles olin ma veendunud umbes kohas, kui poiss hüpnotiseeris pullikarja...kuid pidevalt ootasin ja lootsin, et siiski saab mingist otsast kinni haarata, tuleb mingigi püant või midagigi, miks seda filmi tasuks kellelegi soovitada...aga seda ei tulnud. Mina suur piripill ei saanud isegi silma märjaks, kuigi mõned saalis nuuksusid küll...aga minu jaoks see tobe tekst ning mitmete tegelaste poolt tobe käitumine (huhh meenud just Jackmani ex naise vend, kes lihtsalt heast peast läheb vabasurma jäädes jaapanlasi "kinni hoidma"...tegelikult ta ei hoiagi seal kedagi kinni. Lapsed saavad ilusasti paati ning alles siis ta otsustab lihtsalt lollilt mööda randa joosta, et japsid ta rahumeeli maha saaksid lasta...selline lauslollus ärritab mind nii hirmsasti, et ma ei suuda sellist filmi positiivselt hinnata).

Hinnang: 2+/5 (pluss on seal taga ainult Nicole Kidmanile...või 10 palli süsteemis 4/10... mõtlesin küll, et kirjutan pikalt ja korralikult, aga praegu tunnen kuidas viha keeb, et kogu see suur ootus läks luhta, et tahaks selle filmi ruttu unustada ja oodata ning loota, et Luhrmann järgmisega tagasi sadulasse saab. Sellepärast ka mõtled hüplevad siia-sinna ning ma ei suuda keskenduda... Austraalia tegelikult oligi selline enamvähem stiilipuhtas western-i stiilis film. Kuid lisaks ka kostüümidraama, sõja- ning armastuslugu...ainult et lugu oli imeõhuke ning absoluutselt kõik oli etteaimatav ja 100 korda juba varem tehtud. Kõike oli ehk liiga palju ning tahetakse vist võimalikult paljudele meeldida - filmis oli ju ka kõik rassid ning mitu erinevat rahvust esindatud...Ei mõista kuidas nad nii metsa selle kõigega sõitsid... Aga samas kui on väistav tööpäev seljataga ning ei viitsi millelegi mõelda lihtsalt passida midagi...siis selleks see ehk ka kõlbab...aga ka sellisel juhul soovitan ma hoopis midagi muud...näiteks ühte vägaväga head Austraaliast ja aborigeenidest rääkivat filmi, mis on ka väga põnev ja hästi näideldud - Rabbit-Proof Fence. See oli tõeliselt hea film igas mõttes, pärineb aastast 2002! Aga Austraalia oli umbes sama imal ja lääge kui see postituse alguses olev foto:) Ja ega seda keemiat ning armastust kah sealt ekraanilt läbi kuidagi ei tulnud...selline igatsus või hirm, et teine inimene on surma saanud ju oli, aga ikkagi kuidagi tobe oli kõik.)

Trailer:

2 kommentaari:

R and J ütles ...

No mul on Austraaliga seos kohe olemas, J.Campion'i Holy Smoke. Ilus loodus ja masendavad inimputukad selle maa punaka pinnase peal trampimas...(ehkki film polnud sellest, aga loodus mängis kyllalt suurt rolli, nagu ka Piano's U.-Meremaa loodus).
Aborigeenidest aga ei tule filmide läbi meelde midagi.

Danzumees ütles ...

Holy Smoke on kordi parem film (Piano-t ja Austraaliat ei sobi samas postituses isegi mainida...Piano on minu meelest üldse üks kõikide aegade parimaid filme)...seal oli hing sees...see Luhrmanni Austaalia on lihtsalt üks klantspilt. Kõikide uhkete kostüümide ning soengute ja dollarimärkidega... režissör on ju superhea ja Nicole on ka minu meelest üks paremaid naisnäitlejaid...aga kuidagi külmaks jättis see kõik mind...paar korda muigasin ja eks ma ju inimlikkusest tundsin ka kaasa seal nendele lastele, kes saadeti kindlasse surma...pommirahe alla...aga kogu film oli nii ülepunnitatud, et hing kadus selle seest täiesti välja. Kahju.