Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, november 30, 2008

Fuel (Kütus)

Fuel (USA 2008)
Režissör: Joshua Tickell
Stsenaarium: Johnny O'Hara
Olulisemad osalejad (dokfilm): Joshua Tickell, George W. Bush, Jimmy Carter, Richard Branson, Sheryl Crow, Larry Hagman, Woody Harrelson, Robert Kennedy Jr., Julia Roberts, Neil Young, Willie Nelson

Loo lähtekoht: Josh Tickell ja tema "Veggie Van" viivad meid väga huvitavale sõidule ja muideks kütuseks on MacDonaldsi kasutatud friikartulite õli. Ei, see pole nali... asi on väga tõsine! Nafta hakkab otsa lõppema, ilmastik soojeneb, samas kui energiavajadus üha kasvab. Film on ühel tasandil ajamatk läbi biokütuse ajaloo, teisel tasandil jällegi uuriv ja paljastav dokument bensiini- ning autotootjate ja poliitikute korrumpeerunud seostest. Ja kolmandal tasandil on see Josh Tickell-i elulugu. Mees on tõesti fantastilise karisma ning suurepärase ajuga tüüp, kelle tegemisi vaadates tekib tõeliselt suur kadedus! Nii tubli inimene! Ja neljandal tasandil on film hoopis huvitavaid lahendusi pakkuv ning just viimase aja biokütuste tootmise arengutest rääkiv dokumentaalfilm.

Arvamus: Fantastiline, rabav, naljakas, tõsine, oluline, huvitav, informatiivne, põnev, liigutav...on vaid mõned positiivsed adjektiivid, mis esimesena meenuvad kirjeldamaks, mis emotsioonid seoses selle filmi vaatamisega tekkisid. Festivali tõeline üllatusfilm, mis on muideks ka Ameerika Filmiakadeemia 15-ne selle aasta parima dokumentaalfilmi nimistus!

Ma sain nii palju teada teemast, mis on meid kõiki inimesi puudutav. Aga ma tahaks kõigepealt rääkida filmi algusest. Tickell alustab oma filmi enda lapsepõlvest, ehk samas kui see film dokumenteerib kütuste ja biokütuste arengut, jutustab see ühtlasi loo filmitegijast endast. Nimelt ta oli Austraalia poiss, kes emaga koos tolle kodumaale kolis väikse poisina. Ta ütleb, et enne kolimist ei teadnud ta Ameerikast midagi peale ühe Madonna muusikavideo ning Dallas -e telesarja... ja ma olin ühe hetkega filmis sees. Korraga samastusin mehega, kellest on saanud seda filmi vaadates mu iidol. Sest nii Madonna kui ka Dallas määratlevad tugevasti ka minu lapsepõlve, mis puudutab "Ameerikat" :)

Ma arvan, et mingis mõttes sai tema suurem huvi alternatiivsete kütuste suunal tõuke oma ema haigusest (üks filmi kurvemaid hetki on minu meelest see, kui ta ema kaamerale räägib, et ta oleks tahtnud suurt pere, paljude lastega, kuid reostunud vesi on temalt selle võimaluse röövinud). Kõik need paljastused ning nii läbinähtavad petuskeemid, kuidas inimesi on pandud kulutama bensiinikütuseid tarbivaid autosid ajavad nii marru, et ma luban, kui ma järgmise auto endale kunagi peaksin ostma, siis saab see kindlasti olema diiselmootoriga! Mul on lausa häbi sella bensukaga sõita, kuigi ma sõidan ainult hädavajadusel.

Tickell teeb õieti kui nimetab seda naftatoodete kasutamist globaalseks "haiguseks". Tal on ka selles filmis vastused kui varnast võtta, miks ja kuidas me peaksime toimima. Ning kõik põhjendustega. See film peaks olema koolide õppeprogrammis kohustuslikuna sees. Sest nii inspireeriv ja eeskujulik informatsioon võiks vabalt muuta "veel rikkumata" generatsioonid õiges suunas mõtlevateks. Ma tean, ma kõlan nagu propaganda-ruupor, kuid seda filmi vaadates saab igaüks aru, mis ma mõtlen! Ja mulle nii meeldivad need "staarid", kes oma "kuulsust" ära kasutavad õigel otstarbel. Kõik filmis osalenud näitlejad ja lauljad said mulle hingelähedasemaks veelgi enam!

Tickell on öelnud, et ta tegi seda filmi kokku 11 aastat! See on ju nagu heade raamatutegagi...näiteks Bulgakovi Meister ja Margarita, Fowles -i Maag jne...kaua tehtud kaunikene. Tickell avastas enda jaoks biodiisli ülikooli ajal, kui ta töötas ühes farmis endisel Ida-Saksamaal. Ta hakkas oma uurimistööd koostama tõlkides diisel-mootori looja Rudolf Diesel-i kirjutatud dokumente ning avastas, et esimene diiselmootor oli disainitud töötama taimeõliga, mitte petrooleumiga! USAsse tagasi minnes ostis ta ühe vana diiselmootoriga Winnebago kaubiku, millele maalis päevalilled ning andis sellele nimegk "Vegge Van". Ta ehitas sellele väikse biodiisli protsessori, millele andis nimeks "The green grease machine" ning sõitis sellega 2 aastat mööda Ameerikat (kokku 25000 miili). Kütuseks autos kasutas teeäärsetest kiirtoidurestoranidest saadud kasutatud toiduõli. Muidugi niimoodi sai ta ka kõvasti kuulsust, esinedes tele ja raadiosaadetes ning andes ka intervjuusid kõikidele ajalehtedele, et ikka kiita biodiisli loodussõbralikkust ning muid häid omadusi. Ta on andnud biodiisli kohta raamatuid välja ning teinud ka palju heategevustööd. Vapustav inimene!

Kuid ma olen kindel, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkame kuulma "Algae kütusest" või "3 aastaga kasvavatest puudest"...tegelikult ju täiesti imeline vahend biomassi tootmiseks, ma ei teadnudki, et selline asi on leiutatud! See algae on täiesti mürgitu, Tickell isegi paneb seda suhu... Ja kõigele lisaks kasvab kiiresti ning suurtes kogustes ja lihtsalt. USA saaks kogu oma energiavajaduse rahuldatud, kui nad kasutaksid 2% oma pindalast selle biomassi kasvatamiseks. Muideks filmis külastatakse ka Stockholmi...ja see on tõsi, nagu ka filmis öeldakse, et Stockholmil on plaanis aastaks 2010 linnatransport saada täiesti naftakütuste vabaks! Tegelikult juba praegu on suurem osa bussidest etanoolil või mõnel muul biokütusel toimivad (räägitakse, et Itaalia veinijäägid on mängus:)). Fantastiline! Millal küll ükskord Eestis nii kaugele jõutakse, et hakatakse ka sellele rohkem mõtlema?

Muideks filmi eelkäija "Fields of fuel" ("Fuel" on täiendatud versioon) võitis Sundance-i filmifetsivalil publiku lemmikdokumentaalfilmi auhinna!

Hinnang: 5 (Üks paremaid dokumentaalfilme sellel aastal ning tegelikult üks paremaid dokumentaalfilme üldse! See on nii oluline, et kõik vaataksid ning näeksid ja teaksid kõike seda, mida mina nüüd tean! Ja kuna film on täidetud nii huvitavate nii isiklike kui meedias juba läbi kainud lugudega, siis on see nii mõnusalt lihtsalt jälgitav ja huvitav ka! Ning kui otsene side on naftal kõikidele nendele sõdadele, mida USA lähis-idas peab...need kõik võiks olla olemat...kuigi jah, kes keda rahastab ning kes kusagilt seal kasu lõikab...see kõik on sama räpane ja reostatud kui naftakütused meie atmosfäärile. Kui filmitegija ise oleks kohal olnud, oleksin ma filmi lõppedes tõusnud seisma plaksutama!)

Üks suhteliselt värske ja huvitav intervjuu Tickell-iga: http://blogtown.portlandmercury.com/BlogtownPDX/archives/2008/11/21/meet_fuel_director_josh_tickel

Trailer:

Sildid:

3 Comments:

Blogger R and J said...

Ma loodan seda filmi kindlasti näha.
Huvitav oleks teada, kas autor käsitles ka suhkruroo jms toiduviljade kasvatamist biokytuse tarbeks, kus nt. (oli vist mingi Lad.Am.maa)töölistel on vöetud ära pöllumaa, nad saavad näljapalka ja elavad perest eemal - seda köike selleks, et kasvatada suhkruroogu, et saada biokytust.
Eriti ei tohiks leivavilja selleks kasutada, kui nii paljud nälgivad.
Körvalepöige: McDonalds kui ilge prahitootja tuleks yldse sulgeda. Rohkem pakendeid kui toitu! Vöi ärgu siis sisse pakkigu kohapeal sööjatele, see on metsik raiskamine.
Positiivset Stocki kohta - mulle meeldis uudis, et liinibusside katustele on kavas päikesepaneelid panna. Nutikas idee ju, nii suur kasutamata pind!

01 detsember, 2008 14:42  
Blogger Danzumees said...

Väga hea, et Sa selle suhkruroo ja leivamaa teema välja tõid, sest tegelikult ta jõuab oma teemadega nii kaugele välja, et leiab, et see biodiisli propageerimine, mida ta aastaid on teinud, et see on hoopis negatiivne ja nagu Sa ütled, nälgijate pärast ei tohiks leivavilja selle tegemiseks kasutada...Aga 2007 aastal jõudis ta ka lahendusteni...kuidas ja mida toota...ehk just see Algae...see ongi biokütuste tulevik. Ja see kõik on jube värske värk!!! Tõesti nagu uuriv ajakirjandus ning väga suurte küsimuste lahendamine ning kõik on nii loogiline ja lihtne ja kõigele lisaks veel ökonoomne ja loodussõbralik...Sa kohe lihtsalt pead seda filmi nägema, see on selline "silmade avaja"!!! Mida päev edasi, seda rohkem vaimustust ma tunnen selle filmi ja selle ideede vastu!

01 detsember, 2008 14:51  
Blogger R and J said...

Jaa, sry, ma juba lugesin interjuud, see OLI VÄGA PÖHJALIK ja hea. Nii sympaatne, ma olin ise Portlandis ja mulle meeldis seal väga. Neil on väga ilus loodus ja Oregonil on vingelt autentne Jaapani aed mäe kyljel. Vs. Detroit, tööstuslinn, loomulikult loeb ju ymbrus ja koht ka inimestele ja mötteviisile.
Aga köige suurem pidur on ikka inimene, see pömmpea, kes vaatab, et maastur oleks vöimas ja topsihoidjad kohal. Dubai yks pilvelöhkuja ju tehti hiljuti sellistest materjalidest, et see ei tarvita yldse välist energiat. Köik tuleb päiksepaneelidest, tuulekanalitest, spets akendest jne. Aga kui palju on ehitatud kohutavalt energiamahukaid asju, terve maailm on täis. Minu meelest selles olukorras enam vabaturust ja meelsuse möjutamisest ei piisa. On vaja keelde ja käske. Tuleks vastu vötta kindel printsiip ja sellele köik allutada. Mitte lasta turule tuleviku jaoks nn kahjulikke'tooteid, möttetut plasträmpsu lastele jne . Pööbel lihtsalt vajab karmi kätt. Aga katsu sa rääkida...kui selline asi käima läheks, roheline tehnoloogia vöidaks - selle rakendajaid tuleks hästi ka premeerida - siis paariariigid nagu Venemaa näiteks, kaoks unustusse. Jääks ära ka kylma söja oht.
Kahtlustan, et suurtööstuse ja valitsuste vaheline side on liiga tugev ja korruptsioon nii suur, et lastakse ikkagi allamäge, ise silmakirjalikku loba ajades.

01 detsember, 2008 15:06  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default