Ma ei imestaks kui aasta lõppedes The Wrestler platseerub mu aasta lemmikfilmide tabelis 10 parima sekka. Darren Aronofsky on alati omapärase filmikeelega üllatanud (ning seegi kord on ta minu meelest väga originaalselt lähenenud sellele vananeva vabamaadleja eluloo edastamisele. On pikad lõigud, kus vaataja rändaks justkui Mickey Rourke -i tegelase, Randy "The Ram" Robinson-i seljakotis kaasas, ehk kaamera jälgib Ram-i seljatagant andes edasi ühtlasi nii tegelase liikumise kui kui tema vaatevälja. Ja kuigi ma nii väga tahaksin nimetada seda filmi Aronofsky filmiks, oli see vähemalt sama palju, kui mitte rohkem Mickey Rourke-i film.
Ehk eile, Stockholmi Filmifestivali avafilmi väitamisel sain osa ka "lindi läbi lõikamisest" ja saal muidugi oli puupüsti täis. Skandia on minu meelest üldse üks Stockholmi ilusamaid ja esindulikumaid kinosaale ning üks suuremaid oma 570 kohaga. Ma pole vist kunagi varem kirjutanud, aga Rootsi kinodes on üldse see teistmoodi, et ekraani ees on kardinad (nagu vanasti olid ka Eestis) ning kui reklaamid on näidatud, tulevad veel korra kardinad, et siis filmi vaadata juba nii, et reklaamiemotsioonid on peast pühitud :)
Tulles tagasi filmi juurde...loo lähtekohaks on üks endine Wrestling-i, mis eesti keeles peaks olema "Vabamaadlus" -e superstaar, kes esineb pärast oma kuulsusrikkamaid päevi (u. 20 aastat tagasi) sellistel B-kategooria üritustel. Igal pool, väikestes saalikestes, kuid alati rahvast piisab ka nendele üritustele ning maadleja saab oma "kuulsuse-kaifi" rahva kisast kätte. Tihti on need sellised pool põrandaalused üritused ja palju karmimad. Mulle tuleb meelde kunagi 8.klassis filosoofia-tunnis näidati meile videolt seda Ameerika Wrestling-maaniat. Kuidas inimesed arvavad, et see on päris ning mis trikke seal kasutatakse, mis tunduvad justkui saaks need lihasmäed seal päriselt haiget... Filmis on see palju, palju karmim (ilmselt madalamatel tasanditel, et silma paista on nad sunnitud natuke karmimalt asja võtma). Haiget tõesti saadaksegi ning isegi mõeldakse trikke välja, millega veel rohkem rahvast üles kütta (meenub näiteks see kammerdaja- värk...ehk üks maadleja klammerdab endale otsaette dollarisedeli ning Randy "The Ram"-ile mitu korda kõhtu ja selga. Päris karm. Kui sellist asja ei talu või ei saa aru, miks nad seda seal teevad, siis pole mõtet ka seda filmi vaadata. Sest sellel filmil ongi just Wrestlingi-hing ja selleks on targem olla valmis!
Kuid tegemist ei ole pesuehtsa meestekaga. Sisse on toodud suhted armastusobjektiga, ehk strippari Cassidyga, kes on ka natuke vanaks jäämas oma klientide jaoks. Samas mingis mõttes otsib ta ka teed välja sellest tööst. Ja see kurbus ning kummaline magnet, mis teda (ja ka päris elus tihti strippareid) kinni hoiab oma ametis, see ei lase tal lahti rabeleda. Marisa Tomei teeb väga sügava rolli...eks muidugi make-up-i ning valgusega annab rõhutada ka palju...vähemalt üks stseen kui ta laval tantsides tunneb, et ta on vales kohas... Ja see kui erinev ta oli kui ühel vabal päeval Randyga kokku saades...see ei ole ainult make-up vaid ka näitlejameisterlikkus. Samuti oli väga tugev Randy "lesbilist" tütart näitlev Evan Rachel Wood. Ta üllatas juba oma läbilöögi-rolliga filmis Thirteen, aga siin on ta juba märksa kogenum, kuid ikkagi ju alles väga noor näitleja.
Lisaks filmiteemade- ja rollide sügavusele meeldis mulle väga see soundtrack. 80-ndate rock. Tuli meelde oma lapsepõlv, kui ostsin plaadipoest selliste "tänapäeval mõnes mõttes isegi naljakatena tunduvate" ansamblite nagu Slaughter, Firehouse ja Guns 'n' roses plaate (mis on ka kõik filmis esindatud)...ahjaa AC/DC ka. Ja kirsina tipus, kõigele sellele rockile lisaks lasti ühes baaris Madonna "Jump" laulu. See film oleks juskui minule tehtud :) Ning kõigele lisaks veel Bruce Springsteen-i filmile kirjutatud laul "The wrestler"!!! Nii hea...Bruce pole ka juba pikka aega nii hea olnud!
Sisulises mõttes tundus kõik kuidagi usutav ja realistlik. Nii kummaline on vaadata Mickey Rourke-i ja võrrelda teda selle inimesega, kes ta oli 80ndatel. Esimesena meenub tema Angel Heart...ja see juskui poleks enam see sama inimene...aga muidugi alkohol, narkootikumid ning eelkõige 20 aastat teevad ju ka oma töö...ja ta töötas ju ka profipoksijana... Suure comeback-i tegi ta ehk ju juba Sin city-ga...aga The Wrestler-is teeb ta minu meelest küll oma elu rolli. Siin on üks väga hea intervjuu Rourke-iga, kus ta avab natuke oma rolli tagamaid...ja sealt saab ju ka aimu, milline see mees päris elus on!!! Ta ütleb seal ka, et see oli tema jaoks kõige raskem roll nii füüsiliselt kui ka mentaalselt (ta treenis ka rolli kaoks 17 kilo lihaseid enda kehale juurde!). Seal ta räägib ka kus ta vahepeal oli kadunud ning minu tekst siin on mõnes mõttes mõttetu, sest Rourke räägib ise kõik, miks see film on niiiiii hea ja vaatamist väärt!!! Ja ta räägib ka kui tark, täpsem oleks vist öelda "geenius" režissör Aronofsky on. Stsenaariumi muideks kirjutas Robert D. Siegel (ja see on alles tema teine filmistsenaarium!!!), kuid räägitakse, et see baseerub ka mingis mõttes Rourke-i enda elul.
Filmis on näitlejatena kasutatud paljusid päris vabamaadlejaid. Silma jäi lõputiitritest, et filmis osalenud vabamaadeljad soovivad tänu avaldada Axl Rose-ile. Huvitav, kas ta on olnud neile mingi oluline mõjutaja või nende "spordiala" toetaja. Igal juhul Sweet Chil O'mine sobis sama hästi viimase võistluse taustaks kui Mickey Rourke oma rolli!!!
Film võitis ka tänavuaastase Veneetsia filmifestivali peapreemia Kuldse Lõvi ning Mickey Rourke tunnistati parimaks meesnäitlejaks. See on ka mingil määral näitaja kuid sellest hoolimata pole see ehk film igale maitsele. Vahepeal oli ju päris masendav, kuid oli ka sellist eluliselt naljakat huumorit ning häid situatsioone. Samas on mõnes mõttes tegemist ka spordi-filmiga, sest umbes 3-4 matši näidatakse ka terves ulatuses. Ometi ei hakka see sport selles kontekstis tüütama, sest kõike on kuidagi sobival määral. Sama sentimentaalsustega, need kes seda tahavad need seda ka sealt leiavad ja teised saavad sellest ka vajadusel mööda vaadata. Ja lõpp on ka olemas ning minu meelest väga hästi lahendatud!
Hinnang: 5 (realistlik pildike üht sorti inimeste elust, kellega samastuda ehk on raske ning pole ehk vaja kah. Kuid silmaringi laiendamiseks on vaja ikka vahest meelde tuletada, et sellised inimesed on ka meie seas. Samas pidev soov filmi jooksul, et Randy "The Ram" leiaks oma õnne või valguskillu elust, pani kaasa elama tema üritustele seada suhteid korda tütrega või leida enda kõrvale armastusväärne naine...kui tegelikult oli tema jaoks ainult üks asi, mis talle päriselt rahuldust ellu andis. Väga hea film! Kindel Oscari-kandidaat! Ja lugedes internetikriitikat, siis kõik kui ühest suust laulavad kiidulaulu!!! Filmifestival sai hea hoo selle filmiga küll sisse!)
Trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar