Võtsin selle raamatu oma lugemiskavva, kuna olin selle ostnud kunagi 30 krooniga kusagilt ja nüüd järsku selgus, et Danny Boyle on teinud selle põhjal filmi. Ning mitte lihtsalt filmi, vaid ümber maakera fantastiliselt ülistavat kriitikat saava filmi. Kuigi kui uskuda Internet Movie Database-i, siis peategelase nimi on vahetunud ning loo rõhkasetus on mujal ja ilmselt on seda kohendatud kinoekraanide jaoks parasjagu palju. Ja seda täiesti õigustatult, sest see raamatu lõpp oli ikka päris tobe. Ahjaa filmi nimeks sai Slumdog Millionaire. Ja minuga juba on nii, et kui ma filmi olen näinud, siis tavaliselt raamat, mille alusel film on tehtud, see jääb mul lugemata. Peamiselt sellepärast, et raamatuid on nii palju ning "uued" lood on kuidagi ahvatlevamad. Kuigi on ka juhuseid, kus ma ikkagi raamatu järele olen haaranud, et täpsemalt saada teada näiteks tegelaste mõttemaailma kohta või lihtsalt on lugu tundunud selline, et osalt on jäänud raamatukaante vahele. Kuid enne filmi mulle lugeda meeldib, sest siis võib võrrelda oma ettekujutust näiteks režissöri omaga. Ehk näha, kuidas teine inimene on münd lugu tõlgendanud. (Mulle nii meeldis näiteks Sehkendajaga vestelda, kuidas tema tõlgendas Vanemuise etendust "Kogutud teosed", ja see on mõneski mõttes sarnane just arvamuste võrdlemisega filmi režissöriga, sest me mõlemad oleme ju lugenud selle filmi lähtekohaks olevat romaani).Vikas Swarup, raamatu kirjanik on Indiast pärit diplomaat, kes annab väga huvitavalt oma lugude sees edasi India tunnetust, kuigi ma pole kunagi Indias käinud, tekib mulle kujutelm, kuivõrd kuum, rahvast täis riik see on. Ja ometi komistab ta ise oma lugudes selle sama tõsiasja otsa. Nimelt kuidas on võimalik ühes raamatus, ühes loos nii palju kokkusattumusi ja seda riigis, kus elab miljard inimest?!
Lugu ise on ühest 18 aastasest kelneripoisist, kes võidab India "Kes tahab saada miljonäriks" stiilis telemängus peavõidu - Miljard ruupiat. Kuna aga saatetegijad on sulid, soovivad nad tõestada, et peategelane hr.Thomas on selle saavutanud kuidagi pettusega. Raamatu sisuks ongi see, kuidas peategelane iga oma vastuse kohta jutustab loo, kuidas ta teadis nendele küsimustele vastuseid. Ehk kuidas ta elu on seotud nende vastustega...ja seda kõike küsimuste järjekorras, ehk siis mitte alati eluliselt kronoloogilises järjekorras. Kuigi kahtlaselt järjest läks ta elu ka nende küsimustega kokku :)
Mis mind kõige rohkem häirib on see lõpp. Rääkimata ära neid sisulisi lahendeid, tundus see kõik minule kui lugejale mingi paanilise kirjanikupoolse üllatuste pakkumise soovina. Liiga palju ning tobedalt sobimatut oli sinna kokku pressitud. Milleks see kõik? Miks see kõik muutus järsku kättemaksudraamaks? Miks kõik oli kuidagi järsku seotud, kui seda lugeja poleks võinud mitte kuidagi märgata loo käigus? Miks oli vaja teha kõikidest inimestest kuidagi varasemaga seotud tegelased? Ja seda mitte ainult raamatu lõpus vaid ka selle käigus... Näiteks kui peategelane saabub Mumbaisse, siis üks esimese inimesi, kellega ta kohtub kogemata, on kohe see kes teda kunagi tahtis pimedaks teha? Miks temalt nõutud 400tuhat, et päästa oma tüdruksõpra saab kokku nii, et tal õnnestub varastada 399844 ruupiat ning tal on taskus täpselt 156 ruupiat? Ehk kokku see vajatav 400tuhat? Huhh, ma ei viitsigi rohkem neid tobedaid kokkusattumusi välja tuua. Sest see on selle raamatu tobedam pool.
Tegelikult oli siin ka parajalt palju seda India kultuuri ning ehk ongi see, et minu jaoks on nende kultuur võõras, põhjuseks et ma ei saa nendest asjadest aru nii nagu vaja. Kuigi tegelikult nii mõnigi lugu mulle meeldis väga. Näiteks meenuvad kohe palgamõrvari lugu. Ok, natuke jälle "üle mõistuse", aga huvitavalt läheb püant püandi otsa loo lõpus. Ja lugu Austraalia pere juures teenimisest. See kuidas Austraalia spioon oma kodu jälgis, sellest sai ju kohe aru. Kuid lugu ise oli ikkagi päris huvitav. Pidevalt oli ka hirm, et ta oma rahast ilma jääb, aga ei, sai ikkagi lahkudes kõik kätte. Ma elasin talle nii kaasa :)
Seda hirmu aga ei tekkinud, et peategelane oma saate-võidusummata jääks...need tema seletused kuni viimaseni olid huvitavad ja tõepärased. Samas kui tegelikult oli ikkagi tegemist pettusega. Juba teise küsimuse vastuse sai ta ju saatejuhi käest...ning see lõpp...uhh, lõpu pärast ei saa andestada ka neile kõikidele muudele kokkusattumustele. Muidu oleks ehk need loo sees olevad kokkusattumused neelanud ehk alla ja pidanud seda huvitavate pöörete jaoks vajalikuks.
Samas raamatust sai ka teada kui karm elu on India tänavalastel, mitte et seda juba varasemast ei teaks...
Hinnang: 2+ (Tunnen, et lõpu pärast ei saa andestada ka neid põnevaid kohti. Sest tegelikult neid oli küllaga raamatu vältel. Tegelikult loost loosse ma pidevalt üllatusin ja põnevusega võtsin jälle järgmise rahasumma seletuse ette. Natuke nagu päeviku stiilis raamat... Neil lugudel oli stiililiselt isegi vahet tihti ja see hoidis pinevil. Kuni viimase looni ja selle raamatu lahenduseni. See muutis kogu loo mistahes sopakaga sarnaseks. Andis talle seebiooperliku kuju. Ja kuidas hinnata teost, mille raam on ilus aga pilt ise kole? Minu meelest on see mittesoovitatav.)
Tekst Varraku kodulehelt:
Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin
Allahabadist pärit India diplomaadi esikromaan, mille peategelane Ram Mohammad Thomas võidab telemängus miljard ruupiat. Kohe pärast seda lasevad mängu korraldajad ta vahistada, sest nad ei usu, et lihtne kelner võib ausal teel sellise mängu võita. Rami päästab politseist noor advokaat, kes laseb noormehel seletada, kuidas too kõiki vastuseid teadis. Ja nii jutustabki Ram, et tema seiklusrikas elu on pakkunud talle õiged vastused just nimelt neile küsimustele, mida talle esitati. Raamatu lõpus selgub ka, kus olid kunagi ristunud Rami ja noore advokaadi teed ja miks neiu teda päästma tuli.
Autor on maalinud India elust kireva pildi, kus leidub inimlikku headust, traagikat, alatust, vedamist, hädasid ja mõrvu, õnne ja õnnetusi.
Romaan, 272 lk, kõva köide.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar