Pühapäev, 16. november 2008

Happy-Go-Lucky

Briti vanameister, 5 Oscari kandidaat, Mike Leigh on saanud hakkama järjekordselt ühe fantastiliselt hea filmiga. Kõige pesuehtsama "feel-good-movie" stsenaristiks on tema ise. Minu teadvusse jõudis Mike Leigh filmiga Secrets & Lies, kus musta nahavärviga, heal järjel olev naisterahvas saab teada, et ta on adopteeritud ning hakkab oma ema otsima. Jõudes välja selleni, et tema ema on valge, vaene naisterahvas, kes teda kuidagi omaks ei taha tunnistada. Selle emana tegi veel vapustava rolli toona Oscarile samuti kandideerinud Brenda Blethyn.

Happy-Go-Lucky puhul tõusevad kaks peamist põhjust üle teiste, miks see film on nii hea ja harukordne. Kõigepealt juba mainitud stsenaarium. Dialoogid on originaalselt naljakad...nii naljakad, et muie ei lahkunud mu näolt vaatet alates hetkest kui peategelase jalgratas ära varastatakse ning ta ütleb: "oi kui kahju...ma ei saanud sellega isegi hüvasti jätta!", kuid ise läheb naeratus näol jala kodu suunas... kuni lõppkulminatsioonini, kui filmis on ka "üks tõsisem lõik".

Teiseks - peategelast mängiv Sally Hawkins. See tema Poppy on täiesti harukordne karakter. Tavaliselt selliste ülipositiivsete inimeste puhul, kes muudkui naeravad ning leiavad positiivseid külgi ka kõikidest negatiivsetest inimestest ja juhtumitest, need tunduvad kiiksuga või muidu friigid. Aga Poppy on kõigest oma positiivsusest hoolimata väga normaalne ja lihtsalt üks õnnelik ning tore inimene. Tegelikult mina, kes ma ennast keskmisest rõõmsamaks inimeseks pean (mulle on mitu korda öeldud, et kuidas ma saan kogu aeg naerda, kas mul tõesti muresid ei ole) avastasin endas küüniku, kui kusagil poole filmi peal küsisin K käest, et mis see huvitav on, mis ükskord Poppy murrab ja temast õnnetu teeb :) Selline sõber kuluks küll igale inimesele ära! Mina küll tahaksin mõnda sellist tuttavat. Lisaks oli tal muid väga häid iseloomuomadusi. Ta nautis hobidega tegelemist ja igasuguseid huvitavaid ettevõtmisi - trampliinil hüppamise trenn, flamenco-tantsu trenn ja miks ka mitte sõbrannaga paadisõidud. Lisaks kõigele läheb ta 30 aastaselt autokooli.

Filmis ju mingit konkreetset lugu polegi...lihtsalt jälgitakse ühe õnneliku ja rõõmsa inimese igapäevaelu. Ja nendes tema päevades on nii palju huvitavat. Natuke tõsisemaid toone toovad sisse algklasside-õpetaja töö ning autosõiduõpetaja negatiivne maailm. Need kontsaga saapad ja "en-ra-ha"...no praegugi võtab muige suule :)

Üldsiselt võib polemiseerida filmiga seoses, et mis teeb inimesest õnneliku ja rõõmsa. Poppy on 30 aastane, pole meest, pole elamist...kuigi ma arvan, et selline rõõmsameelsus on "heade meeste ligitõmbamise magnetiks". Lisaks märkasin, et ma ise olen ka õnnelik...pole mul mingeid asju ega eriliselt raha (õnn tuleb ju inimese enda seest)...sõprade asemel on mul ju pere ning mõned head sõbrad ju ikka ka (!), kuigi mitte nii lähedased nagu Poppy "elukaaslane" ja õed. Aga eks selles olen ma ka ise süüdi ja ega pere kõrvalt ju ei jõuagi :) Aga ma olen õnnelik...ja miks seda siis mitte välja näidata...nagu Poppy seda teeb?? Okei, ta vist on veel õnnelikum kui mina või pigem peaks vist ütlema, et ta oskab olla õnnelikum :) Ja see on tõeliselt harukordne oskus!

Hinnang: 5 (ma oleksin tahtnud, et see film oleks kestnud ja kestnud. Nii muhe huumor ja vahva olustik. Selline lihtne, ilus ja armas komöödiadraama, mis ei komista "nii tavaliste" romantiliste komöödiate formaati ega tundu hetkeksi igav ega labane ega üleloomulik. Raha ega Hollywoodi maitset ka pole...harukordne kas pole? Tõeliselt hea tuju tuleb seda filmi vaadates...ja kellel on hea tuju vastu midagi?)

Trailer:

Kommentaare ei ole: