Rachel Getting Married (USA 2008)Režissör - Jonathan Demme
Stsenarist - Jenny Lumet (ta on muideks Sidney Lumet tütar)
Olulisemad osatäitljad - Anne Hathaway (Kym), Rosemarie DeWitt (Rachel), Debra Winger (ema), Bill Irwin (isa)
Loo lähtekoht - Kym saab välja narkoravilt just sobivalt enne õe pulmi. Ta on tegelikult juba kuid olnud puhas. Film toimubki peamiselt neljas kohas - Kymi ja Racheli vanematekodus, kus peetakse ettevalmistusi ning pulmade eelõhtut, Kymi Anonüümsed Sõltlased kogunemisel, Vanemate aias (pulmad) ning Kymi ja Racheli ema juures (nende vanemad on lahutatud). Filmi võtmesõnadeks on minu meelest pulmad, sõltuvus mõnuainetest ja mida see tähendab perekonna ning inimese enda jaoks, tähelepanuvajadus ning "surnud väikevend".
Arvamus - Seda filmi on kogu maailma kriitikud jõudnud juba küllalt kiita. Film on ka korralikult mööda kõiki festivale rännanud ning eks ta selline "independent" stiilis festivalifilm rohkem ongi. Natuke intiimseks teeb käsikaamera kasutamine ja efekti-meestel on ka nö "vaba päev". Ehk sedapuhkus siis film inimtunnetest ning perekonnadraamast. Igas perekonnas on ju neid luukeresid, mida väljapoole kohe paista pole.
Kuna tegemist oli "punase vaiba" üritusega, pakuti enne filmi juua ja süüa ning igasuguseid kingitusi festivali sponsoritelt...Ehk siis peamiselt L'Orealilt. K juba naerab, et alati kui ma kinost tagasi tulen, siis on mul temale ka kingitus kaasas :) Et nagu lapsepõlves kui ema kusagil käis siis tõi ikka lapsele midagi kaasa :) Festivali direktriss ise juhatas filmi sisse ning ütles, et leidis selle Veneetsia festivalilt ning see on tema üks selleaasta lemmikuid draamasid. Jonathan Demme ise ei saanud kohale tulle ja siis ta rääkis oma vestlusest Demmega, kuidas Taani film Festen mõjutas Demmet oma filmi tegemisel...ja seda on isegi väga hästi näha. Eriti kui seal pulmaeelselt istumisel perekonnad ja sõbrad koos istuvad ning endisest narkarist peretütar sõna võtab...pidevalt on selline tunne, et nüüd ta kohe ütleb, kuidas ta isa teda lapsena vägistas...
Filmi aktsent oli aga hoopis kusagil mujal minu jaoks kui see suur pulmapidu ning suhted isa ja õega, mida väga hästi ning "on your face" valja mängitakse. Karakterid sünnivasd jutkui mängleva kergusega. SPOILER ALERT!!! Tegelik filmi küsimus peitus minu jaoks selles, et kes on sellises olukorras süüdi. Ütleme, et kui Sul on kolm last. kaks vanemat on juba täiskasvanud 18, 19. Ja noorem on selline 8-9. Keskmine lastest on narkar...kas Sa usaldaksid teda, kasvõi olude sunnil, valvama nooremat last? Kui midagi sellist hullu pole selle narkoasjaga varem juhtunud...ja kui siis see narkarist laps sõidab su väiksema lapse surnuks... kes on siis süüdi, kas narkomaanist laps või lapsevanem, et ta usaldas oma last??? Mina arvan, et lapsevanem. Kõige parem on see, et esimene pool filmist olin ma täpselt selline tüüpiline, kergelt inimeste üle otsustav lollpea. Selge narkar, ta ongi väärt sellist kohtlemist...ma ei osanud mõeldagi nendele tagamaadele. Ja kui tihti päriselus me oleme kriitilised kohe, teadmata ise mis on asjade taga...see paneb tõsiselt mõtlema. Ja siis umbes 2/3 filmi peal esitab see sama endisest narkarist tütar oma emale selle küsimuse...et kuidas ema üldse julges teda usaldada? Eriti sellise iseka ema puhul tekib täpselt selline pilt, et ta ise ei viitsinud laste eest eriti hoolitseda...oli ju selle pere "armastuse tuum" minu meelest ikkagi pereisa... ju nad selle lapse surma pärast ka kunagi lahutasid... see on ikka selline pauk, mida on perena raske üle elada...kui just ei ole teineteist 100% toetavad vanemad...aga süü ei saa ju õhku rippuma jääda...
Stsenaarium on selles mõttes kõige olulisem. Tegelikult selle headus avaneb ka nendes teravates vestlustes ning üllatusmomentides. Mulle meeldib kui inimesed räägivad oma tunnetest ja ma ise näen, et nad hoiavad tagasi midagi, mis neil tegelikult südamel on. Samas seda võib ju ka näiteljate heaks mänguks lugeda. Ja Anne Hathaway ning Rosemarie DeWitt teevad ka mõlemad väga head rollid. Ka isa mänginud Bill Irwin oli väga tasemel. Ma millegipärast samastusin temaga mingis mõttes. Võibolla see tema emotsionaalsus või armastus oma laste vastu. Mure ja heatahtlikkus...võibolla ma lihtsalt tahaksin olla selline nagu tema, ei tea. Loodan ikka et olen ka :) Ma tean, et ma poleks ka hetkegi kriitiline, kui mu lapsed armuksid eri nahavärvi inimesse või sama sugupoolega inimesse. Tõele au andes... võibolla oleks mul iseenda seisukohast kahju (tahaks lapselapsi :) ja et nad minust kaugele ei koliks), aga see pole ju kõige olulisem...peaaasi, et laps oleks õnnelik ja tunneks rõõmu oma elust. ja armastus on ju kõige olulisem komponent õnneks ja rõõmuks elus, kas pole?
Hinnang: 4 (film töötaski minu jaoks ainult selle ühe suure küsimuse pärast, mille Kym oma emale esitas. Sain endast midagi teada ning ehk natukenegi tihedamalt mõtlen tulevikus ikkagi asjade tagamaadele enne kui otsustan inimeste või olukordade üle. Ja selles mõttes ju film teenib oma eesmärki ning ehk peaks seda ka kõrgema hindega hindama...igatahes "uue" Festen-iga tegemist ei olnud...see oli ikka päris omasugune film :) See ehk teebki filmist hea, et Demme oskas selle tüürida ikkagi omas suunas.)
Trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar