Eilsele Leedu Oscari-filmile otsustasin täna vaadata otsa Läti panuse selle aasta võõrkeelsete filmide Oscarite-võidujooksu. Ja kahtlemata oli tegemist natuke parema filmiga kui leedukatel, kuid minu kui eestlase, jättis ka see film ikka päris külmaks. Režissöriks Aigars Grauba, kes vist rohkem teleprodutsent, aga lisaks režiile on tema poolt ka stsenaarium ning muusika (Läti Clint Eastwood?:) Kusjuures produtsendiks ja kaasstenaristiks on ameerika näitlejanna Lisa Eichhorn. Ei tea, kas tal on vanemad lätlased, või mismoodi ta sinna sattus filmi tegema...Ma ei hakkagi pikemate näitlejakirjelduste peale aega raiskama vaid ainult lühidalt. Läti näitlejad selles filmis olid kehvad. Nii võltsid ja kummalised tundusid nad. Ma mõtlen just peategelast Martinit mängivat Janis Reinis -it ning teisi alla 50 aastaseid mehi. Mõned vanemad tundusid ka teadvat mida teevad ning kuidas filmides peab mängima. Kuid tegelikult täiesti hämmastav, et ühte filmi nii palju kehvasid näitlejaid on koondatud või oli viga hoopis millegis muus, ma ei tea. Kui mulle keegi meeldis siis ehk naispeategelast Elzat näitlev Elita Klavina. Kuid ega ka tema midagi erilist oma rolliga ei tee. Minu jaoks on selliseid filme juba 13 tosinas, kuid ma ei kahtle, et lätlaste enda rahvuslikke tundeid see vabadusvõitlus kindlasti liigutas :) Ikkagi nende isad ja vanaisad (no ja emad ja vanaemad ju ka :)) Ja massistseenides tundus neil seda rahvast olevat...
Miks mulle see film eriti ei meeldinud, oli see, et ükski peategelastest, ehk sellest meeste rühmast surma ei saanud. Kuidagi üleloomulik tundus see kõik ning automaatselt liigitan selle tõttu selle filmi "tobedate" filmide lahtrisse. Kuigi tobedaid stseene ning tegevust oli seal veel küllaga. Eriti nõme oli see viimane suur lahing, vähemalt võõramaalase jaoks. Kõik oli rahvulikus mõttes ülepunnitatud ning see jamps ajas üle ääre :) Lisaks mind häiris see, et filmis oli "Nimed marmortahvlil" filmiga sarnane algus, kui Martin ronib kirikutorni ning laseb seal kella...(kell-torn). Ja see kuidas Eesti Georg-filmis just kasutati seda dokumentaalfilmilõikudelt üleminekut...ehk mustvalgest saab värviline...seda kasutati ka siin filmis...
Lugu ise on selline sõja ning armastussuhte mix, nagu ikka kõik sellised rahvusromantilised sõjafilmid :) Kusjuures miks see tsaari Venemaa kaitsmine veel sisse oli toodud, see ajas natuke segadusse. Võibolla selle mehe-naise suhtesse mingi poleemikatoomise pärast. Sest filmi alguses Martin läheb sõtta (1915) ja tuleb tagasi (1919). Pidevalt kirjutas sealt oma naisele...nagu armastav mees ikka. Naine aga ei usu enam mehe armastusse, sest tema meelest oleks mees varem tagasi tulnud sõjast, kui ta teda armastaks (tobe kas pole?) Ja siis muidugi olulisel hetkel kui Martin alustab seal Riia kaitsmisega, siis naine heldib ning ei jätagi teda maha vaid jääb mehele abiks :) Jube tobe ning ülisentimentaalne, aga mitte heas mõttes... ja filmis on ju ka venelased ning sakslased, kes on "oi-kui-nõmedad" ning ka omavahel neil see asi seal ei klapi. Muideks see hääl, kes nendele dokk-kaadritele teksti luges, see tundus ka kuidagi nii tavaline ning sobimatu. Aga pool filmi oligi siis see suur kaitsmine ning film lõpeb muidugi 1921 ja kõik me teame kuidas ajalugu sealt siis edasi läks... Kes tahab täpset filmi sisu teada, see võib seda lugeda siit. Väga hästi oma elamusest või pigem elamuse puudumisest kirjutab tsitronkollane, ma niiii palju mõtlemisainet ei leidnudki ja ta kirjutab ka nii hästi, et mul jääb üle ainult häbeneda oma küündimatust :)
Hinnang: 1+ (mis mulle meeldis, oli see postkaardi-vaade Riia linnale. Selle vaatega õnneks ka ei koonerdatud vaid seda ikka pidevalt visati ekraanile. Mulle meeldis ka väga kunstnikutöö. Ja need lennukid :) Rahaga pole just kokku hoitud...Eesti rahas olevat film maksnud rohkem kui 40 miljonit, ehk rohkem veel kui Eesti kõigi aegade kalleim mängufilm. Kuid puudu jäi intiimsusest ning huvitavast armuloost. Heast sõjaloost, mis oleks tundunud natukenegi reaalne. Samuti komponentidest, mis oleks puudutanud ka võõramaalaste hinge. Vähemalt nii tunnetasin seda mina. Lätlased ilmselt mõtlevad meie "Nimed marmortahvlil" filmi kohta sama...aga NM-is olid püandid ning huvitavad pöörded ja minu jaoks mitu head näitlejat ka...läti filmis olid kõik nii koledad ja kehvalt võltsid. Sorry...ei ole üldse paha tuju...lihtsalt ei meeldinud film...mõtteid ka ei tekitanud...tundeid ka mitte.)
Lõigud filmist:
7 kommentaari:
No ja ega see dokumentaalist värviliseks minemine pole eestlastelgi päris originaalne vist...?
Sul on täiesti õigus! Aga kuna Eesti filmidelt ideede ülevõtmine oli seal nii külluslik, siis see oli lihtsalt üks veel lisaks :)
Ma ei saa aru, miks mulle nende teiste "Balti riikide" filmid üldse ei meeldi...ja miks nende tase on minu jaoks nii viiendajärguline. Lihtsalt ei mõista.
Üldse on viimasel ajal mu vaba aeg sisustatud ainult filmidega ja nüüd hakkas ka Stockholmi filmifestival ja kõik õhtud on kinosistumiseks planeeritud... raamatud, teater ja kõik muu on nii tagaplaanil :) Isegi pereelu :) Kodused ka teavad, et see 10-11 päeva olen ma "olematu"... ja ma olen nende filmide kirjutamisega nii ajast maas...mul on veel 6 filmi, mis on üles kirjutamata ning täna õhtuga tuleb veel 2-3 juurde...huhhuhhh
Aga nii hea on elamusi koguda, kuigi lahedam oleks muidugi kui need huvitavad filmid oleks üle aasta laiale laotatud :)
Nojah, mina ei peaks selles osas tegelikult kaasa rääkima, kuna võrreldes selle hulgaga, mida ma siit loen, vaatan ma filme kaduvvähe. Võib-olla kolm-neli aastas? Võib-olla tuleb ikka viis kokku?
Mulle isamaalise paatosega filmid ei meeldi. Ometi ei saa öelda, et sõjafilmid kohe automaatselt vastumeelsed on - minu arust tuleb paljuski välja, kui mõttetud on sõjad ja kui mõttetult noored inimesed (nagu Vonnegut ütles - poisikesed. Laste ristisõda. Eks ta ole) surevad. Talvesõja filmi nt vaatasin - see kuidagi jättis hea mulje.
Mõned kirusid Tuulepealse maa sõjastseene - aga seal oli täpselt samamoodi rõhutatud, et enamuse aja tuli istuda kuskil kaevikus või soomusrongis ja manduda. Et sõda pole kellegi üllas asi. See häiris mõnd sõnavõtjat...
:))) Ma vaatan võibolla 2-3-4 filmi nädalas...viimasel ajal. Kuid on olnud aastaid, kus ma olen vaadanud 450 filmi aastas :) Ülikooli ajal näiteks.
Mis puutub isamaalise paatosega filmidesse, siis mul on nendega ka probleeme, eriti kui kusagil lehvib USA lipp, see on kindlasti miski, mis mu tunded filmi suhtes alla kisub :) Aga Eesti lipp mõjub ikka positiivselt :) Näiteks just "Nimed Mmarmortahvlil" on üks paremaid näiteid sellisest minu maitse järgi "isamaalisest" filmist :) Kuigi see mõttetu suremine ja sõdimine, ma pole kunagi sellest hästi aru saanud. Ja miks siis seda veel filmida. Aga jah, vahest mingite strateegiate mõtlemise või kunstiliste emotsioonide pärast mõni mulle on ikka meeldinud ka. Üks viimastest näiteks Clint Eastwoodi - Letters from Iwo Jima. See oli tõesti hea!
Tuulepealse maa sõjastseene pole minu meelest vaja kommenteerida. Ma olen õnnelik, et üldse sellist sarja tehakse!!! Minule näiteks ei meeldi Raskus Kaljujärv näitlejana ning ma pidevalt loodan, et tema tegelane seal ära sureb või vähemalt, et ta ei sebiks ühe mu lemmiknäitlejanna - Evelin Pangega :) Aga see on ainult minu kiiks :))) Sõjasteenid olid täiesti piisavalt head. Eks ta ju ka aimekirjandust uskudes oligi ju rohkem selline passimine... rünnakud ja lahingud olid ja tulid korraks ning kiiresti olid ka läbi.
Ptüi...ikka Ras"m"us Kaljujärv :)
Mul pole midagi selle vastu, kui Kaljujärv Pangega kurameerib:) Kumbki pole nii kange lemmik (aga samas pole mul midagi ka nende vastu). Pealegi on vist stsenaariumist võimalik välja lugeda, et Toomas Roo on too keskpunkt ja peategelane, mistõttu tema, vaeseke, jääb tõesti ellu. Ma usun, et ka Eestisse (st. et ei põgene ja on põhimõttekindel, kuigi ametikoha tõttu oleks tal lihtsam ära minna).
Põhimõttekindluses ma nii kindel pole. Üpris ebameeldiv tegelane, kes iga naise järele jookseb :) Ja selline mömm, nagu ikka Eesti mehi armastatakse kujutada (näiteks Tammsaare Indrek) ja see mulle üldse ei meeldi!!! Sest me kõik ei ole sellised :) Vähemalt nii ma tahan uskuda :) Aga Pang on nii lahe!!! See nende "armastus" on minu jaoks nii ebausutav sellepärast... Rohkem huvitav on, mis "Kallas-e pojast", ehk Märt Avandi tegelasest saab (mul ei tule selle tegelase nimi nüüd meelde:). Ja mulle nii meeldib Anne Reemann/Tõnu Oja liin... nad on mõlemad nii nunnud :) Ja eks ajad olid sellised ning mis neil siis ikka teha oli kui leppida selle päti-sulasega...
Nii armas sari on!!!
Postita kommentaar