Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, november 07, 2008

Tummien perhosten koti (Tumedate liblikate kodu/Home of the dark butterflies)

Soomlased on saanud hakkama jälle ühe ilusa, kurva ja sentimentaalse linalooga, mis töötab absoluutselt kõikidel tasanditel. Ma mõtlen - näitlejad on superhead, režii on nõelterav, kaameratöö ehk cinematograafia on niiiiii ilus, muusika looks tunded ka ilma mingisuguse sisuta, stsenaarium on huvitav koos oma mitmete tasanditega ja alltekstide ning ristirästi kokkuminemistega läbi filmi ja väga oluline osa on ka montaažil, mis töötab väga hästi, kuna tegevus toimub kahel eri ajal paralleelselt. Täiuslik film. Aga kõigest ükshaaval veel mõne sõnaga:

Näitlejad - uskumatu, tegemist oli ju teiste hulgas mitmete ebaprofessionaalidest noortega. Kõik mõjus nii ehtne ja kaasaelamiseks võis end nii ühe kui teise tegelasega samastuda. Mul ju ka katkine lapsepõlv seljataga ning nii mõnegi asja tundsin sealt ära. Ma ei oska mitte ainsalegi näitlejale mitte midagi ette heita. Kõik tõid oma osa filmi õnnestumisse. Eriti tahaks muidugi neid noori esile tõsta. Niilo Syväoja vähesõnalise ning kohati kohmaka kui kindlasti heasüdamliku Juhani Johansson-i rollis oli supervalik kesksesse rooli. Marjut Maristo, poistekodu direktori tütre rollis, paneb kõikide poiste pead sassi, aga kõige rohkem meeldib talle "mängida" Juhaniga. Eero Milonoff, kes on ehk teistest noortest märksa kogenum (näiteks üks vendadest ühes teises, minu meelest väga õnnestunud Soome filmis - Pahat Pojat), mõjub väga kurja ja hirmsana, eriti kui asetada ennast peategelase kingadesse. Samas on ta lihtsalt katkise hingega poiss.

Kuid unustada ei saa ka neid vanemaid, proffe näitlejaid. Eriti poistekodu direktorit mängivat Tommi Korpela, kes lõi alles hiljuti laineid Miehen työ nimelise filmi peaosas (Oli muideks eelmisel aastal Soome Oscar -ite Akadeemiale Ameerikasse saadetud film nagu see Tumdate liblikate kodu sellel aastal!!!). Ta tahab kõigi raskuste kiuste pidada seda poistekodu. Lisaks kõik see vastik tunne, nähes kõrvalt kuidas ta naine ühega poistest suhet peab ja rahalised raskused ning muidugi eelkõige poiste pärast muretsemine. Ja Juhani isa (või kasuisa?) mängiv hullu moega Pertti Sveholm. Ta sobib sellesse rolli nagu valatud ning annab mingi erilise emotsiooni veel juurde nendele teistele, mida film tekitab.

Režii - Võrdlemisi uus ja noor - 32 aastane Küprose päritolu režissör Dome Karukoski on minu jaoks uus tutvus. Kuigi tal on juba mõned filmid selja taga...kuulsaim neist ehk "Tyttö, sinä olet tähti", kuid ma ei oska nendest rääkida, sest ma pole neid jõudnud veel näha. Tema filmis on mingit sarnast filmikeelt tunda nagu mu lemmikuima Soome režissöri filmides. Nimelt Klaus Härö, kelle teosed on sellised "kaunitarid" nagu Elina, Äideistä parhain ja Den nya människan (kõik kolm on muideks linastunud ka PÖFF-il). Igatahes on mingi uus tase Soome filmides juba umbes alates aastast 2000. Samasse generatsiooni võiks ehk lugeda ka Aleksi Mäkelä, Aku Louhimies ja mõned veel.

Operaator - See ilus värvidega mäng. Ja ma ei mõtle ainult minevikukaadrite ja olevikukaadrite vahel, vaid ka olevikus saare looduse värvid ja päevaaja ning aastaajast tulenevad värvid...ning erinevad vaatenurgad, ilma nendeta poleks film olnud nii elav ning poleks tundnud nii tugevasti seda, mida tundsid filmi tegelased.

Muusika - Panu Aaltio nime peab endale hästi meelde jätma. See muusika oli minu jaoks pool kogu filmist ja selle headusest! Nii harva kui ma märkan filmi taustal nii ilusaid meloodiaid. Viimased sellise klassi filmimuusikad on teinud Rachel Portman filmile Cider house rules, Jan A.P. Kaczmarek filmile Finding Neverland ning Elmer Bernstein filmile Far from heaven. See muusika jääb kummitama ning harv juhus kui selline kummitamine on nii mõnus ja nauditav! Mul tulevad külmavärinad lihtsalt sellele muusikale mõtlemisest! Vapustav talent!

Stsenaarium - Film baseerub Leena Lander-i samanimelisel romaanil. Ma pole seda raamatut lugenud, kuid lugesin eelmisel aastal ühe teise Lander-i raamatu, nimega Käsk. See on eesti keeles Pegasuse kirjastusel välja antud ning see raamat oli küll lühike, aga üpris hea (mu selle aegne hinnang oli 4). Sellest peaks ka Soomes sellel aastal film väljas tulema. Kuid tulles tagasi "Tummien perhosten koti" -filmi, siis ma ei tea kui palju oli stsenaariumil tegemist selle minevikus juhtunud asjade kokkumängimisega olevikku või oli see juba raamatus nii. Kuid kindlasti olid raamatus need ühendused olemas, mis filmis kokku põimusid. Ja allegooriad, nagu näiteks see siidiusside lugu, ehk siidiliblikad, kui nad on kooruvad ja on "tumedad", siis nad on "nässu läinud". Ja tegemist oli ju natuke nässuläinud eludega poistega, kes seal poistekodu-saarel elasid, kes oli orb, kes oli turvaliselt vägivaldsete vanemate eest kaitstud, kes oli ise vägivaldne ja sellepärast "poistekodusse pandud". Selliste ühendite avastamine ning kirjaniku ning stsenaristi oskus neid niimood kavalalt loo sisse peita, et avastajal tekib selline avastamisrõõm, nagu minul tekkis....see teebki filmist "erilise". Ehk vaatajate mõtlemisvõimet austatakse ning antakse mõtlemisainet ka pätast kinosaalist lahkumist. Ja muidugi šokielemendid...on ju jäänud üpris vähe neid asju, mis võivad nö šokeerida. Aga kui beebi tapetakse (uputatakse), siis see ei jäta küll mitte kedagi külmaks...see on niiii jube!!!

Montaaž - Muidugi eelkõige oskusliku mineviku ja oleviku kaadrite kokku sobitamine. Kuid samuti põnevuse tekitamine nende mõrvamüsteeriumitega seoses. Kes näeb ja mida pealt ja kes jääb vahele ning kes näeb kuidas oma naine teise mehega magab, ja kuidas need ilusad ning koledad kaadrid kerge šoki tekitavad, selle eest võib palju tänu anda ka filmi kokkumonteerijatele. Väga kõrge tase!!!

Kokkuvõttes igas mõttes täiuslik film minu jaoks. Mõni võibolla peab seda liiga masendavaks. Kuid minule andsid need vahvad rõõmuhetked Juhani ja Vanamo vahel selle vajaliku rõõmusärtsu. Ning tegelikult selle direktori headus ja mingi pidev lootus paremast just sellise mõnusa soojuse hinge. Ning muidugi see kui hästi mängis Maristo ehtsat tüdrukut, kes teab iga oma liigutusega, kuidas ta poistele mõjub. Ning see lõppkaader....see vaikne "Vabandust"....see oli nii ilus. Ja "Vabandamisel" on tõeliselt võimas jõud...isegi kui see sosistatakse või öeldakse "mokaotsast". Peaasi, et see kellele see on suunatud seda kuuleks ja et see ütleja poolt tuleks südamest ja hingest. Oiiiii kui ilus....seda filmi vaatan ma kunagi uuesti!

Hinnang: 5 (Soomlastel õnnestub vahest oma masendavatesse põhjamaalikesse filmidesse sisse torgata ka lootuskiired ja see annab filmile sellise hea tasakaalu ning sooja tunde. Tegelikult on natuke selline tunne, nagu see oleks peaaegu Eesti film, nii kodune ja hea tundus see :) Tunded on sügavad ja kõik ei nämmutata kohe ette välja vaid põnevus ja pinge ning mõttearendusi esilekutsuv stsenaarium annab rahulduse alles filmi viimastel minutitel ja see on hea. Ja kuna lõpp on korralik lõpp ning omakorda lisab väärtust kogu filmile, siis mina olen rahul. Nutuklomp tuli ka kurku, see on alati hea märk kui film mind nii kaugele viib! Soovitan kõigile, kes tahavad oma emotsionaalset intelligentsust arendada. Tubli Soome Film ja aitäh elamuse eest!!!)

Filmi trailer (sellest imelisest muusikast saab ka treileri taustalt aimu!!!!!!! Ja jälle tulevad mul külmavärinad!!!):

Sildid:

3 Comments:

Blogger R and J said...

Mul hakkab siinkohal piinlik, et ma nii vähe soome filmidest tean. Aga isegi oma Mika Kaurismäe vaimustusega olen ma oma söprade seas mingi imelik friik. Peale 1985 aastal esilinastunud Rosso't, mida vaatasin Tallinna kinos (!) on ta mulle nii sygava mulje jätnud, et alati yritan tema töid näha. Pealegi on tal sama kirg mis mul - latiinomuusika.

PS. Lisaks viimastele Brasiiliateemaliste filmidele avas Kaurismäki Helsingis ainsa latiino-brasiilia stiilis söögikoha: restorani Bossa. Allkorrusel Bossa Clubi's aga toimuvad yritused, vaadatakse filme ja näitusi, on show'id ja elavat muusikat.

08 november, 2008 13:36  
Blogger Danzumees said...

Ma elasin kunagi 8 aastat Soomes, sellest ehk mõningased teadmised selle maa kultuuri kohta, kuigi arvestades nende viimaste aastate filmide taset, peak rohkem tähelepanu pöörama! Muideks Zita kinos on kord kuus Soome uuema filmitoodangu klubi!

Kaurismäki on ka üks huvitav tegelane. Tema filmides on selgelt tunda režissöri käekiri ning see on ju kunstniku esmane tunnus. Ma ei saa öelda, et ma väga paljude tema filmidega tuttav oleksin, aga päris mitu on ka vaadatud. Rohkem olen tuttav tema venna, Aki Kaurismäki filmidega. Muideks Aki ühest viimaste aastatate kuulsamast filmist - Mies vailla menneisyyttä, naispeaosas olnud Kati Outinen, mängib ka ühes kõrvalosas just nimelt selles "Tumedate liblikate kodu" filmis.

Mika latiino-fänlusega olen küll natuke kursis tema ühe dokfilmi kaudu - Brasileirinho.

Muideks, kui Sul on huvi ja võimalust, siis Södra teateris on tulemas paar ladina-maispala:
3.12 Sexteto Mayor Argentiinast (tango-orkester)
5.12 Eliades Ochoa Kuubast (Buena Vista Social Club-i kitarrist ja laulja)
Lisainfot saab www.sodrateatern.se

Ma olen ka latiinomuusika fanaatik. Eriti kui on võimalus selle järgi kaasa tantsida :)

08 november, 2008 18:40  
Blogger R and J said...

Aki ka, kuis siis muidu. Nimetet filmi olen koguni 2x vaadanud.
Aga see yrituste kyllus ajab lihtsalt hulluks! Tango...ja muidugi. Siis Kuuba muusika, see ka...Just paar päeva tagasi vaatsin arvutist uuesti Wendersi dokkarit :)

09 november, 2008 01:51  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default