laupäev, 15. november 2008

Sous les bombes (Pommide all/Under the bombs)


Sous les bombes on tänavuaastane Liibanoni Oscarikandidaat. Seljataga on juba võidud Dubai, Antalya ja Veneetsia filmifestivalidelt ja ma ei imesta, kui filmil õnnestuks pääseda ka ihaldatud viie Filmiakadeemia Oscarikandidaadi hulka.

Režissör Philippe Aractingi jaoks on see teine täispikk mängufilm ja nagu eelmise nii ka selle stsenaristiks oli tema ise. Ja sama tugev kui tundub see pealtkarva üpris lihtne lugu naisest, kes oma poega otsib sõna otseses mõttes "pommide all", on need tunded, mis tekkivad vaadates sõjast laastatud Liibanoni. Mõelda vaid kui ise peaks elama sellistes oludes ning pidevalt kartma iseenda ja lähedaste elude pärast.
Filmi lähtekohaks on see, et naine (väga kaunis ja oma kodumaal Liibanonis väga armastatud teatri- ja telenäitlejatar Nada Abou Farhat), kelle nimi on Zelna, on keset oma lahutusprobleeme Dubaist saatnud poja kodukülla, Lõuna-Liibanonis elava õe juurde. Mõned päevad hiljem puhkeb Liibanonis sõda. Poja pärast väga mures olev ema saabub Türgi kaudu Liibanoni. Blokaadi pärast jõuab ta Liibanoni alles relvarahu ajaks. Seal ta kohtab taksojuhti Tonyt (keda mängib Georges Khabbaz), kes on tegelikult ainuke taksojuht, kes on nõus sõidutama naise lõunasse. Mõlemad on väga erineva sisemaailma ja taustaga inimesed. Isegi eri usku, mis igal muul hetkel oleks olnud väga olulise tähtsusega, kuid sellises olukorras saavad neist mööda pisikesi ja laostatud Liibanoni külasid sõites ja naise poega otsides, teineteisele väga lähedased.

Selle filmi lõpp on nii võimas, et see jääb ilmselt aastateks mind kummitama. Ja kuigi loo mõttes on kõik loogiline, tuli see kuidagi järsku ning ootamatult. Ja juba lihtsalt selle lõpu pärast tasub kogu film vaatamist. Kuigi eks kogu see teema äratab huvi ka selle konflikti vastu, millepärast nad seal sõdisid. Uudistes on ju viimasel paaril aastal pidevalt need teemad läbi käinud, kuid ma pean tunnistama, et minu puhul on need jutud selle "kauge maailma" tõttu natuke nagu kurtidele kõrvadele läinud.

Ehk siis 2006.aasta Liibanoni sõda, mida Liibanonis kutsutakse "Juuli sõjaks" ja Iisraelis "Teiseks Liibanoni sõjaks" oli 33 päeva kestnud militaarne konflikt Liibanoni ja Põhja-Iisraeli vahel. Kaks põhilist osapoolt sõjas olid Liibanoni islamiäärmuslasi koondav Hezbollah ning Iisraeli armee. Konflikt sai alguse 12.06.2006 ning kestis kuni ÜRO kehtestas relvarahu 14.08.2006 hommikul, kuigi ametlikult lõppes see 8.septembril kui Iisrael lõpetas Liibanoni mereblokaadi.

Konflikt algas sellest, kui Hezbollahi sõdurid lasid Iisraeli piiriäärsetele küladele raketid, sest kaks relvastatud sõjaväeautot patrullisid (Iisraeli pool) piiri ääres ning tegelikult saigi rünnak alguse nende sõjaväeautode vastu. Seitsmest Iisraeli sõdurist, kes olid kahes maasturis, kaks said haavata, kolm surid ja kaks võeti kinni ning viidi Liibanoni poolele vangi. 5 meest said veel kohe seejärel surma, kui Iisreli sõdurid käisid päästeoperatsioonil. Iisrael vastas sellele massiivsete õhurünnakutega ja pommitustega, mis täiesti purustasid Liibanoni tsiviilinfrastruktuuri, sh. Beiruti rahvusvahelise lennujaama. Lõuna-Liibanonile korraldati invasioon. Hezbollah vastas sellele lisarakettidega. Konfliktis sai surma rohkem kui tuhat inimest, kellest suurem osa olid Liibanoni tsiviilelanikud. Lisaks oli arvestuslikult 1 miljon Liibanoni elanikku ning kuni pool miljonit Iisraeli elanikku sunnitud lahkuma oma kodukohast, kuigi suurem osa pöördusid neist hiljem tagasi oma kodudesse. Alles 16.07.2008 saadeti kodumaale tagasi kaks sõja alguses vangistatud Iisraeli sõdurit, kellest vahepeal ei teatud mitte kui midagi. Kuid üks näide sellest kui habras see olukord ikkagi pidevalt sealkandis on (ka praegu)... võib lugeda siit Päevalehe artiklist, mis on pärit 2008.aasta kevadest.

Hinnang: 4+ (väga tugev elamus, eriti selle lõpu pärast! Ja kui hea on tunda, teada, et ise ei pea päevast päeva sellises hirmus elama! Ma elasin hinge kinni pidades kaasa selle naise otsingutele, just nagu mu oma laps oleks kadunud. Ootasin ning lootsin, et kõik oleks korras. Lisaks see elekter, mis oli kahe peategelase vahel, selline peaaegu nagu armastuseks puhkev situatsioon. Kuigi mõlemad tunnetasid, et armastus justkui oleks kohatu ning tühine sellistes oludes ning selle hirmu ja koleduse sees. Igal sammul pidi ju kartma pomme või ründajaid. Ilus ja valus ning väga emotsionaalne!)

Siin on ka trailer:

4 kommentaari:

R and J ütles ...

Löpuks ka yks sisemisest loogikast tulenev löpp? :).

Jah, need kauged maad. Kui pole isiklikku puudutust aitab hea film palju.
Tundsin yht liibanonlast sfi-st - aga ta oli seal 2002 vöi 2003 aasta paiku - eks seal oli asi halb ju ammu, ehk nyyd on ta tagasi kodumaal...
Ehkki yhe inimese pöhjal ei saa otsustada rahvuse yle, ytleb see siiski midagi. Ta oli peajagu yle teistest islamitaustaga öppuritest, rääkis vabalt inglise ja prantsuse keelt. Minuga inglise (rikkusime isegi tunnis korda, nii huvitav oli)ja mu naabri kanadalannaga prantsuse keelt. Sain kuulda, milline maapealne paradiis oli see maa enne södu olnud. Rootsi keele omandas ka öudselt kiiresti, ma ei oska siiani nii hästi, kui tema öppis möne kuuga.

R and J ütles ...

Ah, jäi lisamata, et see oli ju varem enamuses(?)kristlik maa ja tema polnud ka muhameedlane.

Danzumees ütles ...

Filmis on ka mees kristlane ja naine šiiti. Ja naise sisemine maailm tundus mulle palju huvitavam, võibolla just sellepärast, et ta oli minu meelest "teistsugune". Aga eks naised ja mehed ju muidu ka erinevad...

Mul on ka kogemus ühest Liibanonist pärit inimesega. Me käisime nädal aega ühel kursusel koos. Minule jäi temast küll vaatet vastupidine mulje, kui Sinu kogemus.

Tal oli hoopis teistsugune maailmanägemus, temperament ning käitumismudel kui minul. Ühel tehasekülastusel tahtis ta "nalja" teha" ja sellepärast oleksin ma peaaegu elu kaotanud. Aga muidugi ei teinud ma tookord ega ka tee täna ühe inimese järgi otsust kogu rahvuse üle :)

Mis puudutab lõppu, siis ma vist väljendasin ennast natuke valesti...aga ma kardan, et ütlen või vihjan kuidagi midagi...aga ma ei taha seda lõppu ära öelda, sest see on täiesti väärtus omaette. Ehk see pole otseselt "sisemisest" loogikast tulenev lõpp...see lihtsalt on loogiline kuigi sellest hoolimata ikkagi ei oska seda millegipärast oodata (hmmm... õigem oleks vist öelda, et "mina" ei osanud seda oodata...ja jälle ei saa ma rohkem midagi öelda paljastamata midagi olulist).

See on üks huvitav film, millest oleks huvitav rohkem vestelda...ma arvan, et selle filmi tõlgendamise järgi on võimalik ka "tõlkijat" tõlgendada...ehk mis inimeseg on tegemist. Väga huvitav...lisaks see pidev "kummaline" romantika, mis õhus hõljub ja saladused, mis nende inimeste hingede taga on ja mis selle , ehk mõnes mõttes "road-movie" jooksul kiht kihi haaval paljastuvad.

Ja kõigele lisaks ikka üpris omapärane film. Aga mis oluline minu jaoks, sellel on konkreetne lugu rääkida ning seda räägitakse nii, et ma saan midagi "uut" teada maailma kohta. Igati soovitatav!!!

R and J ütles ...

Ma ise ka arvan, et minu koolituttav oli erand. Väga vinge erand:)