Cannes-i Filmifestivalilt Grand Prize-i (ehk see, mida enne kutsuti Kuldseks Palmioksaks) koju kaasa viinud Gomorra on samuti ka Itaalia selle aasta parima filmina saadetud Ameerika Filmiakadeemia Oscaritele võõrkeelse filmi kandidaadi kandidaadiks. Tegemist on filmiga, mis pole ehk mõeldud massidele ja kõikide jaoks. Film ei jutusta mingit kindlat lugu vaid annab mõnepäevase ülevaate ühe kuulsa Itaalia organiseeritud kriminaalrühmituse – Camorra igapäevaelust.Film baseerub Roberto Saviano romaanil, kelle kohta räägitakse, et ta varjab ennast, kuna Camorra on kuulutanud välja tema pea eest rahasumma. Camorra on maffiataoline kriminaalne organisatsioon, mis on pärit Itaalia Naapoli linna Campania linnaosast. Nad finantseerivad oma tegevust narkootikumidega, väljapressimiste ja katuse-pakkumistega ning nende tegevus on kasvatanud tunduvalt mõrvade arvu piirkondades, kus nad toimivad. Muideks Camorra on Itaalia vanim organiseeritud kriminaalne organisatsioon!
Filmis on kasutatud palju kohalikke elanikke ning see annab omakorda filmile väga realistliku tunnetuse. Ja ega seal karkaterid polegi olulised...kõik on mängunupud ühel suurel maffilaual. Ja kui sa ei ole nendega, siis oled Sa nende vastu ning heal juhul tapetakse Sind ära...halvemal juhul tapetakse kogu su pere ja suguvõsa... Kuigi põhiliine seal ju polnud, olid siiski mingid liinid, mille järgi sai aimu kui laialdane see nende tegevus on. Kaks posikest tahtsid teha oma rida ning hakata ise maffioosnikeks. Üks mees õpetas võistlevale firmale, kuidas õmmelda, üks tegeles ohtlike jäätmete paigutamisega ja nii kogu üks suur linnaosa tuksles kui üks suur pättide pesa. Kaks nagamanni, kes oma lolli mõistusega plaanisid hakata ise oma maffiat korraldama...nende liin paelus mind ehk kõige rohkem. Mul tekkis täiesti hirm kui nad seal rannas relvasid proovisid, et nad kogemata igale poole suvaliselt lastes teineteist maha kõmmutavad...no polnud vaja ju karta...aga mingi kõhe tunne oli sees...sellised need hariduseta ja madala intelligentsiga jobud ongi. Ei mingit vastutust, ei mingit allumist kellelegi... ja selliseid on ju päriselt olemas...ka haritud inimeste hulgas. Aga see, kuidas nad omavahel arutasid, et "nüüd võibolla elan isegi 30 aastaseks"...tänapäeva Itaalias. See pani küll mõtlema, et millist igapäevaelu mõned peavad elama...
Tegelikult see realne tunne ning kõik need erinevad pildikesed kokku mixitult moodustasidki huvitava terviku ning vaataja maailmapilt on jälle rikkam ning targem.
Hinnang: 4 (lugude armastajana jäin ma mõnede sidumata niitide otsi igatsema, aga samas selline film on väga oluline ning ma loodan, et kõik kes seda vaatavad ei lase sellel alguse pikal sissejuhatusel häirida...tegelikult võib kogu film tunduda kui üks suur sissejuhatus...teadmiss, milline üks tänapäeva maffia on.)
Trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar