kolmapäev, 5. november 2008

Kaks teemat: Barack Obama. Enesaabiraamatud ja -seminarid.

Ei saa ju ju jätta mainimata ajaloolist sündmust - 44. Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti Barack Hussein Obama II. 47 aastane mees, kes sündinud Honolulus, Hawail, asub oma ametipostile 20.01.2009.

Ta pole mitte lihtsalt esimene aafrika-ameeriklane, kes on saanud Ameerika presidendiks, ta oli üldse esimene aafrika ameeriklasest suure poliitilise partei kandidaat presidendiks...

Lõpetanud Harvard Law School -i ja Columbia Ülikooli. Ja ma usun, et põhilisteks otsusekallutajateks tema kasuks on tema Iraagi sõja lõpetamise poolt olemine ja üldse investeeringute vähendamine kaitsevahenditesse ja aatomrelvade järkjärguline hävitamine. Siseriiklikult kindlasti ka maksupoliitika (vabastab pensionärid tulumaksust, kes teenivad vähem kui 50000USD aastas...50000!!!). Õpetajate austamine preemiatega ning tervishoiupoliitika. Keskonnapoliitika - sisseostetavate kütuste vähendamine ning suuremad investeeringud alternatiivenergiasse. Ta on abordi-pooldaja ja kristlik protestant.

Tema naise nimi on Michelle ja neil on kaks last - Malia Ann (10.a.) ja Natasha (Sasha) (7.a.). Obama ema oli "valge" naine ning pärit tugevast republikaanide "kandist", ehk Kansasest :) Isa oli tal pärit Keeniast ning suri juba rohkem kui 25 aastat tagasi autoõnnetuses. Baracki ema suri vähki 1995. Aga Barack -i "kodu" niiöelda on Chicagos. Ta armastab korvpalli ja üldse sporti. Tema lemmikmuusika on Miles Davis, John Coltrane, Bob Dylan, Stevie Wonder, Johann Sebastian Bach (tšello) ja The Fugees. Lemmikfilmid: Casablanca, Ristiisa I & II, Lawrence of Arabia ja Üks lendas üle käopesa (M.Forman -i versioon). Lemmikraamatud: Song of Solomon (Toni Morrison), Moby Dick, Shakespeare -i tragöödiad, Parting the Waters, Gilead (Robinson), Self-Reliance (Emerson), Piibel, Lincoln's Collected Writings. Lemmik telekanal: Sportscenter. Lemmiktsitaat: Martin Luther King -i "The Arc of the moral universe is long, but it bends towards justice."

Tundub nagu kõik kultuuritegelased ja staarid oleks kui ühest suust hääletanud Obama poolt. Madonna, Justin Timberlake, Christina Aguilera jne jne...

Obama asepresident on Joe Biden.

Siin Rootsis ajas mind natuke muigama see "üle tähtsustamine"...inimesed passisid öö läbi valimisi. Isegi koolis pühendati kogu eelmine päev lastele poliitikast rääkimisele. Päris tore ühelt poolt, harida neid mõtlema ja aru saama, mis nende ümber toimub, aga see et terve 7.klass otsustas vaadata öölabi telekat...nagu see neid otseselt mõjutaks või nad isegi nende kandidaatide poliitiliste nägemuste tausta teaksid. Meedia ja ühiskond ühest suust karjuvad, et Obama - hea, McCain -paha ning siis kõik, teadmata tegelikult, kumma kandidaadiga neil rohkem oma arvamused ühtivad, või kas tegelikult "rootsi lapsel" peabki olema Ameerika poliitikast oma nägemus :) Aga eks ta mõnes mõttes ole arusaadav...ikkagi ju "most powerful man in the world" ja rootslastel endal ju presidendivalimisi pole...eks siis tuleb see vajakka jäämine asendada Ameerika presidendi valimisega :)

Hmmm...minu meelest ka õige mees võitis. Aga nagu poliitikas alati, eks mõlemal oli neid häid ja halbu pooli ning minu info ning teadmised on ikka väga piiratud, et ma ei taha küll kellelegi soovitada, ega pressida oma arvamust peale. Keegi, vist Mihkelson või Tiido ütles raadios, et Eesti jaoks oleks parem kui McCain võidaks... siis ma kuulasin neid argumente ja mõtlesin küll, et ma ei saa hästi aru ning minu info ja teadmised ja arvamused ei ühti 100%.

Täna tööle tulles hommikul küsiti minult, et mis ma arvan, kaua aega Barack veel elab. Või millal talle esimene atendaat tehakse. Mu automaatne vastus oli "Häh?" Miks talle peaks keegi atendaadi tegema...aga siis ma mõtlesin, et eks neid hulle ole ju igasuguseid - must, demokraat ja teades neid republikaanide "kahtlaseid kombeid", siis kes teab mis nüüd juhtuma hakkab. Mina usun, et ta püsib oma pukil hästi ja ilusti ja pikalt. Ja loodan, et Eesti jaoks oli see ka hea. Eks aeg näitab.

--------

Mõtlesin natuke ühe teemaga seoses eneseabiraamatutele ja -seminaridele...
Ma ilmselt lihtsalt ei usu teistesse inimestesse. Mul on kogu aeg selline tunne, et ma pean ise hakkama saama (võibolla on see tingitud sellest, et ma pole kunagi oma vanemate peale saanud kindel olla, kes teab)... Ja ma usun ikka, et elu teeb alati omad korrektuurid ning ma ei pea nii süvenema, enda ja oma tunnete ja arvamuste uurimisse. Panen selle aja parem kultuuri nautimisele ja elu nautimisele. Ehk vaatan teatrit ja filme ning tegelen oma perega :)

Võibolla sellepärast ma ei tunne ka, et mu elul midagi otseselt viga oleks. Eks ikka on ju halvemaid, paremaid aegu...aga kõik on pidevas muutumises. Millegi teadvustamine endale, tekitab ehk liigset, asjatut stressi ja siis kui peaksin ükskord hakkama uskuma, et keegi võõras võib mind kuidagi aidata, siis jäängi selliste abiotsimiste lõksu. See on ehk seletus, mis ma ei taha neid eneseabi seminare ega jutustajaid. Mitte, et ma seda maha teeks...igal inimesel on omad vajadused ja hirmud ja rõõmud. Ja tulebki teha ja järgida neid oma südame ja aju hääli. Kui on tunne, et enam ise ei viitsi mõelda või et oma mõtted ei vii kuhugi, siis on ehk tõesti aeg kuulata ka selliseid seminare. Võibolla igavesti ja alati ju ei jaksa ka kõigele ise mõelda...ning seda ma ei salga, et kui mõnikord mõnele sellisele telesaatele olen peale sattunud, siis eks neist ikka ju ole midagi kõrvataha panna...kasvõi oma mõtetega kahekesi olles mõnusaks analüüsimiseks :) Aga mind lihtsalt ei huvita need.

Samasse patta panen ka esoteerika ja kõiksugused horoskoobid. Need on minu meelest täiesti mõttetud. Minu horoskoobimärk on kalad ja umbes 1/12-ndik maailma inimestest on "minuga samas paadis"... see pole ju loogiline, et meil kõigil on sarnane tulevik :) jube tobe, minu meelest... Aga nagu juba mainisin. Eks igal ühel on õigus uskuda ja teha mida tahab, peaasi, et see teiste tegemisi ei segaks.

2 kommentaari:

Hannele ütles ...

Ses eneseabiraamatute teemas olen ma Sinuga täitsa nõus. Inimene peab endaga ise hakkama saama. Või, noh, eks perekond-sõbrad aitavad ka, aga eelkõige ikka ise. Ma ei tea, kas mul on vedanud või olen veel liig noor, aga mingeid väga suuri enesehävituslikke hetki-perioode pole olnud (samas kuidas mõõta suurust), nii et ma käin kohe kaarega igasugustest eneseabikursustest mööda. :)

R and J ütles ...

Huvitav oleks teada, kas Rootsi on ALATI niivörd suurelt USA presidendivalimistele kaasa elanud? On see uus trend (nagu meie ajal köik asjad kipuvad olema) vöi on see tösine huvi?
Mis puutub minu örnadesse tunnetesse (rohkem ei saa nagu öelda) - siis päris ammu ja alguses tundus B.O. kena, aga mitte tösiseltvöetav. Hiljem symapaatia suurenes, eks ikka tänu meediale. Umbes selline tunne oli, et "kahju, sympaatne tyyp, aga ta ei saa ju vöita". See oli aeg, kus ma olin 'Obama poolt'.
Nyyd, kus ta reaalselt vöitis...ma polegi enam nii önnelik, kui vöiks arvata. Ehk on ees liiga palju kysimärke, ettearvamatust?

Loodame parimat, aga kardan, et välja tuleb, nagu alati.
Suur poliitika, kus köik on myygiks.