Reede, 20. juuni 2008

Leelo Tungal - Seltsimees laps ja Suured inimesed

Alapealkirjaga "Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest"...
Lugedes seda raamatut tundsin pidevalt kuidas tahaksin kallistada Leelot. Ta on nii armas inimene, kuigi ma teda isiklikult ei tunne, olen selles üpris kindel paljalt selle põhjal, mida ma teda olen kuulnud rääkimas, tema kirjutatud asju lugedes või mida temast on räägitud, kirjutatud.

See raamat on üks südamlikumaid raamatuid üldse, mida ma elus lugenud olen. Kui alustasin K-le selle lugemist, ei saanud ma vist esimesest peatükkist kaugemale, kui juba nutsin kui väike laps. See empaatia, mis tekib pisikese Leelo ema vanglasse viimisega seoses on nii tugev, et ma pidin pidevalt katkestama lugemise, et ennast koguda.

Kohe pean ka mainima, et selle raamatu headuse võlu ei peitu ainult selles kui hea on tema sisu, aga Leelo Tungla sõnade ritta seadmise oskus on harukordselt tugev, värvikas, mahlane ja huvitav. Milline anne! Kuid muidugi, ega ilus proosa pelgalt ei „tee“ head raamatut. See sisu on vapustavalt liigutav ja kaasakiskuv. Tegemist on umbes 5 aastase Leelo minategelase kirjeldustega. „Lapse silmade läbi“. Siiralt, nagu tõesti olekski raamatu kirjutanud pisike Leelo. Lisaks kogu 50ndate algusaastate nõukogude propagandale ja selle hirmudele ning õudustele on Leelo lapsepõlvekirjeldusele sisse tipitud palju situatsioonikoomikat. See kurbnaljakas tekst muudab kogu raamatu eriti soojaks.

Sellest raamatust on raske kirjutada. See lihtsalt on nii hea ja nii naljakas ja nii kurb, et ükski minu kirjeldus selle raamatu kohta ei küündi selle headuseni. Olles viimastel lehekülgedel ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida juba enne selle kulminatsiooni. Ainult, et mina arvasin, et lõpp on teistsugune! Kogu raamatu jooksul ma ootasin hetke, et millal see memme koju tuleb (või millal Leelol tekib väikseimgi võimalus oma emaga kohtudagi). Lõpp seega šokeeris veel eriti. Kuna raamatu lugemise jooksul oli lisaks K-le ka ülejäänud pere tulnud ja jäänud kuulama, siis saime naerda koos ning lõpus pisaraid vägisi tagasi hoides pidin mitu korda jälle katkestama lugemise, et liigselt väriseva häälega loetud tähtis tekst kellegi jaoks kaduma ei läheks.

Kui siis raamat läbi sai mõtlesin, et mis mind siis niimoodi liigutas, sest ise ma ju ennast sellesse olukorda ei kujutanud vaid ma ehtsalt kujutasin pisikest Leelot ette. Paar punutud patsi peas ja ikka oma tata järel jooksmas ning neid kommunistlikke ning ka muid laule leelotades. See valu ja kurbus, mis ta kõik üle elas, see ehk ongi ta kujundanud selliseks heaks ja armsaks inimeseks nagu ta on. Ja see mind ehk ajaski nutma. Et nii hea inimene on pidanud sellist valu kogema. Ja samas see, et lapse mõistus võttis seda kõike nii, et ta kas peab või ei pea hea laps olema, vastavalt sellele kas ta ema tuleb koju või mitte.

Kõige paremini jäid raamatust meelde lood „seltsimees lapseks“ saamisest, muidugi alguse ja lõpu šokk, lugu suhkru ostmisest, see kuidas kooli direktor kõigi sünnitajatega pahal poisil käskis kooli tulla, saarel käimisest, raekoja platsil juuksuriäris olemisest (sellega seoses tuli mulle endale meelde, kuidas vanaisaga kahekesi rongiga ühel suvel linnas käisime, sest vanaisa käis raekoja platsil juuksuriäris – enam seda äri pole seal juba aastakümneid), see kuidas must mees roosa marmorpildialbumi järele Leelole jooksis ja mis seal albumis siis oli. Me kogu perega naersime, nutsime ja elasime sellele kõigele kaasa.
Aitäh Leelo, et jagasid meiega oma lugu. Ootame kõik järge sellele loole ja loodetavasti see ei saabu järgmise 10 aasta pärast (raamatu lõpust selgus ju et selle raamatu kirjutamiseks läks 10 aastat- 1997-2007).
Hinnang: 5 (see on Tammsaare Tõe ja õiguse 5.osa järel või kõrval aasta parim raamat!)

Kommentaare ei ole: