Cosmopolitan - Ugala

Sellest hoolimata, et Ugala juba pikemat aega pakub ainult suure elamuslikkuse koefitsendiga lavastusi oma suurel laval, olin võrdlemisi skeptiline uue hooaja avalavastuse tutvustust lugedes. Lätlaste Valmiera Teateriga kahasse, kellega lavastaja Andres Noormetsal juba pikemat aega koostöö ning tegelikult ju ilus mõte luua ühislavastus lõunanaabritega, aga oh kui kahtlane see keelte ja kultuuride kunstiliselt segamine tundus! Kui panna kokku erinevates keeltes laval mängivad näitlejad ning isegi kui ongi naaberriigid, siis ikkagi ju pisut nihkes kultuuriruumid ja sellest punuda faabula, tekib juba eoses syntax error, kus kõik võib väga lihtsalt minna üheks parajaks palaganiks või siis hoopis sasipuntraks, millest normaalse mõistusega midagi asjalikku enda jaoks lahti ei haruta. Kindlasti jälle mingi eestlaste-lätlaste arusaamatuste ja teineteise mõistmatuse jura...

Peale etendust teatrimajast väljudes sai, aga hoopis tõdeda, et Ugala kullasoon suurel laval ei katkenud selle lavastusega. Esialgsete eelarvamuste kiuste pakkus ka uuslavastus hoopis vahva, lõbusa, avastusliku, mängulise, aktuaalse, sõbraliku, mõnusa ansamblitunnetusega toreda teatrielamuse! Ainsad paar suurimat küsitavust olid seotud Ott Kiluski dramaturgia liiga suures osas lõpus kõikide asjade kokkujooksmise ja -sidumisega ning põneva kõrvalteema, ehk virtuaalse lahkunud inimese programmeerimise paari-kolme aasta tagusele tasemele taandamisega, kuigi laval siiski elatakse tänapäevas ning esitletakse investoritele uute leiutistena juba ammu eksisteerivaid asju. Aga esimesele neist andis teater kohe peale esietendust seletuse oma kampaanias - tegemist on täiskasvanutele mõeldud "muinasjutuga" ja muinasjuttudes ju lõpuks kõik elavadki õnnelikult oma elu lõpuni ning kõik laabub vähemalt grammi, aga tavaliselt isegi kilode võrra liiga hästi. Teise kriitikanoole osas Eestis polegi seda teemat veel eriti (no igatahes mitte piisavalt) käsitletud ning seega tuleb tegelikult hoopis tunnustada, et keegi üldse on võtnud viimaks ohjad kätte.

Lavalugu viib meid startupinduse ja investorite maailma. Piiriäärse (väike)linnakese hotellis saavad kokku nii afterlife AI programmide loojad kui ka kutsutud potentsiaalsed investorid (kes ise on hiljuti elukaaslase kaotanud) mõlemaid nii Lätist kui Eestist. Kuid lisaks satub sinna ka üks Vene spioon, kellel endal juured ürituse toimumiskohas, ent samas ka valitsuse poolt antud missioon. Ning ka ameeriklane, kes oma juuri otsimas. Kogu seltskonda kantseldamas isa-poega hotellipidajad. Ja kõik need liinid leiavad üle-elu-suuruses lõpplahendi, mis on tõesti nagu üks suur ime. Eks ole ju imesid ja muinasjutte vaja, sest need toovad nii lohutust kui ka annavad jõudu usule ning lootmisele, et kõigeks võib siiski olla kasvõi õhkõrn või suisa olematu, aga siiski "võimalus". Iseasi juba kas seda kõrvalt vaatav inimene suudab alla neelata, ehk võib ju vabalt olla kas üldse karakterilt või vaid teatriõhtu tujukusest sedavõrd küüniline või mingil muul põhjusel suutmatu muinasjutte ja seeläbi ka imesid uskuma. Teadlikult võiks siiski sellised realismiootused vähemalt "Cosmopolitani"  vaatama minnes koju jätta.

Mida see pealkiri üldse tähendab? Teadupärast on "Cosmopolitan" nii ühe naisteajakirja nimi, mis mõnda aega kunagi ka eestikeelsena ilmus. Samuti on see teada-tuntud magushapu dringi nimi, mida "Sex ja City" sarjas hellitavalt "Cosmo"ks lühendati ning mille Rahvusvahelise Baarmenide Liidu (IBA) ametlik retsept on selline, kuhu segatakse 40ml sidruni vodkat, 15ml Cointreau'd (või mõnd muud magusat apelsinilikööri), 15ml värskelt pressitud laimimahla ja 30ml jõhvikamahla. Kumbki siiski pole see, mida siin mõeldakse. Pigem tuleneb pealkiri ingliskeelsest sõnast kosmopoliitne (1 tegelastest, kes sündmuste ahela käivitab on ingliskeelne), ehk kogu maailma hõlmav ja üle maakera mitmel mandril toimuv on ka see lugu, ehkki tuleb ühte kohta nagu "keskpõrandale kokku". Sest just juured (see läbi ka suurenev oht juurtetusele) või juurte otsimine on mitmeti sisse kirjutatud lavaloosse.

Etendus algab taevast langeva kuubikuga - New Yorgi pilvelõhkujas, 21m2 Andrew korter, mis ilmub nii, et näitleja jääb selle sisse ja tõuseb koos klaaskastiga õhku. Mõistagi on selles tagapool osalt põrandat mis kannab tegelast, kuid ühtlasi on see õhtu esimene test, kas lased iseendal sellel mõjuda nagu teatriime. Soovitan - lase! Siis on ka kõige järgnevaga lihtsam kaasa minna ning nii võidadki endale ühe toreda teatrielamuse.

Ja keeltest ei kõla laval sugugi mitte ainult eesti ja läti omad, vaid ka inglise ning vene ja kas seal keegi ei visanud õhku mingi saksakeelsegi väljendi. Ja kuigi tegelaste vahel tekkib üksjagu arusaamatusi, siis publik saab tiitrite abil kõigest aru ja nõnda püsib vaataja laval toimetavatest paremal positsioonil. Ja kui keeli on juba nõnda palju, siis tegelaskond ise on lausa silmipimestavalt kirju kui mõelda kõigile nendele karakteritele, kes seal tõesti sõna otseses mõttes kokku põrkavad! Nõnda saame huumorit lausa kolmel eri tasandil - tegevusliinidest, läti ja eesti keele ning rahvuslike omapärade kokkupõrgetest, aga ka igast tegelase karakteriseeringust veel omakorda eraldi.

"Ameeriklane", ehk tegelikult Kanada juurtega eesti näitleja Alden Kirss räägib nii ilusat üle lombi intonatsiooniga inglise keelt, et kõrv lausa puhkab! Ontlik ja tore, noor, ärimehelik pintsaklipslane, kes saabub kohale oma küsimustega, kaasas päranduseks saadud pross, millel tundub olevat mingi erilisem väärtus kui lihtsalt üks ehe. Aldeni tüpaaž karjub kilomeetrite kaugusele, et ta võiks mängida megaägedalt mõnda pahalast (mitte ainult teatris, aga filmis ka!), kuid siiani on lavastajad teda pigem ikka hea poisi või mehe rollidesse kaasanud (vast midagigi natuke vastassuunas pakkus ehk "Kolm ahvi"), aga küll tuleb ka see tähetund. Igatahes on ta (enda kasuks) vägagi omanäoline näitleja ning iga rolliga tunneb, kuidas see mänguampluaa muudkui laieneb.

Aga kui "pahadest" rääkida, siis Venemaalt saadetakse kahtlast ülesannet pea terroristlikult mõjutades lahendama Oleg Titovi kehastatud tüüp. Olegi natuke hädiseks loodud karakter toob endaga kaasa muhelemaajavat koomilisust igal tema lavale astumisega. Nõnda ka tants (tegelane on pensionil olev balletitantsija) esiti ajas naerma, aga siis tõuseb sirge jalg viuh üle pea ning muigamine muutub hetkega hoopis vaimustuseks! Seda hädapätaklikku, ent tegelase enda jaoks tõsist toimetamist saadavad veel igasugused venekeelsed roppused, mis vanematele vaatajatele meenutavad ilmselt nii mõndagi ja kuna enam neid ju igapäevaelus eriti tihti ei kuule, siis võib tõdeda, et Eesti (ja antud kontekstis vast ka Balti riigid) siiski mingiski mõttes on kuhugilegi edasi liikunud.

Hotelli on pidamas, nii laval kui ka päris elus näitlejatest isa ja poeg. Laval Janis ja Rainis, päris elus Jaanus Johanson ja Eduards Johansons. Kes Eesti juurtega läti näitlejast Jaanusest rohkem tahab teada saada, sellele südamest soovitan kuulata Vikerraadio sarjas "Eesti lugu" temaga tehtud intervjuud: https://vikerraadio.err.ee/814458/eesti-lugu-jaanus-johanson-januss-johansons

Naljakalt olid nad autori poolt kokku kirjutatud - poeg tõlkis isale ja isa tõlkis investorile, sest ei saanud otse tõlkida, kuna ei saanud aru üks teisest ja teine esimesest. Eduards laseks nagu meelega papsil ja ka teistel tegelastel rohkem särada, hoides end peamiselt taustamängijaks ja peale seda üht lavastust ei oskagi millelegi muule kui näitleja heale orgaanikale ja teiste, värvikamate tegelaste kõrval psühholoogilisele ehedusele viidata. See võib vabalt olla ka lavastaja suunis või üldpildi otsus, et keegi võiks ju ka lihtne, ilma erilise nüansi või kiiksuta tegelane selles hotellis ka olla. Jaanus selle eest näitab kui vinged karakternäitleja musklid tal on. Tekkis tahtmine teda tunduvalt rohkem laval mängimas näha - lausa superreklaam Valmiera Teatrile! Iseasi, kas seal mängitakse ka midagi muud tõlkega... meilgi ju tavarepertuaarides (ainult ooperis või Vene Teatris) siiski mitte. Sellepärast lausa harukordne võimalus avastada eesti keeles laval mängiv, ilmselgelt pika mängukogemusega näitekunsti vanameister. Rolliks tal siin üksjagu sehkendav, eriti hotellikülalistega või muidu pidevalt koristades-sättides, aga siis pojaga dialoogides või külalisele tõlkides ka üksühele selgemalt tegelase duaalsust ja karakteriseeringu mitmekülgsust avades. Tõeliselt vaimustav tema mängu jälgida!

Hotelli saabuvad investorite rollides Terje Pennie ja Krišjānis Salmiņš. Terje bravuurikas rahadega naine, kelle tegelasel on seljataga elu mehega, kellest ta meile loo käigus jutustab. Ja samuti on ka Krišjānis'e tegelane oma "pagasiga". Kumbki väljakujunenud isiksustega tegelased, kellest vast naisel rohkemgi "püksid jalas"... aga see dünaamika on juba näitlejate mängitult üks pesueht keemiline reaktsioon neil kahel seal omavahel, mis ilmselgelt lööb õitsele üha uuesti igal etenduskorral. Üldsegi mitte nii üheseletuslikud, nagu siinse teksti järgi võiks aimata. Ega investorid ka ei näita üldjuhul enda suurt huvi millegi vastu enne rahapaigutamist, tahetakse ju ikka võimalikult hea hinnaga oma osa kätte saada, aga siin mängitakse taustal toimuv jahutava efektiga esialgsele huvile viidates ette nõnda lõbusalt, et kindlasti tahaks teada, kuidas nende kahe tegelase elud etenduse sisust veel omakorda edasi lähevad. Terjet ja tema osavat bravuuritsemist me ju natuke juba teame ka, aga siin laseb näitlejanna selle arsenali eriti hoogsalt käiku. Krišjānis'i mängule mõeldes Eestist täpset paralleeli leida kohe kiiruga ei oskagi. Ainsana vast on temas midagi Tõnu Ojast, kuigi tegelikult siiski mitte... ja ega ju ei peagi. Ja ometi selles tegelases on selgelt ära tunda teatud inimtüüp, misläbi saab ka karakteriseeringu lugeda kordaläinuks. Naljakas, kuidas Terje Pennie tegelane ei oska alguses mitte ühtki teist keelt peale eesti, aga kui lätlane vene keelele läheb üle, siis tuleb seda teksti vene keeles küll ja veel! :)

Vahelepõikena tahaks ära märkida, et eks ju ole näiteks Contra toonud neid vahvaid läti ja eesti keeles olevaid väljendeid esile, mis tähendavad teises keeles hoopis midagi muud. Ka siinses tekstis on neist mõned, aga kuna ise kasutan tihti väljendit "tibens"... siis no hea teada, et lätis seda õhku paisata poleks vast mõistlik, kuna seal tähendavat see "perse"! :) Eks meil naabritel ole üksjagu teineteisega aasimist. Lätlastelt on imbunud teadvusse, et eestlaseid peetakse seal aeglasteks ja sotsiaalselt kummalisteks. Ei oska me ju tõesti niisama juttu teha ja seeläbi ühed omaette nohisejad me ju oleme ka (suured distantsid ning põhjamaa külm kliima, mis meid suurema osa ajast oma kodusse omaette toimetama suleb ning parem ju ikka kui naaber väga ligidale ei trügi, sest maad meil ju on väiksele rahvaarvule mõeldes). Aga eks me eestlased oska ka narrida ja oma "kuuevarbalise" juttu puhuda, kui vaja lätlastele ära panna. Kilusk on siinses tekstis lisanud veel midagi, mida mina varem pole kuulnud, et "Läti naistel on see asi seal allpool teistpidi viltu"! :) Aga, et asi võrdne oleks, siis eestlasest AI arendaja Indreku paneb ta nuusutama tooli, millel Lätist pärit kena (tema konkurent ja ilmselgelt ka mehe jaoks inimesena huvipakkuv) naine istus. Kõik saavad võrdselt nii iseenda kui teiste üle itsitada.

Kahe startupperi ja ühtlasi surnud inimeste AI arendaja rollidest Eestist Aarne Soro ja Lätist Ieva Puķe. Aarne Soro Indrek on tüüpiline Eesti mömm-mees, kes ei julge naistele teregi öelda, samas salamisi muidugi neist unistab ning siin näikse, et peamiselt selle unistamisega tegelebki. Chaplini ja Marxi vendade stiilis Indreku saabumine on omaette itsitamisväärtusega. Võib vaid tõdeda ja õhata taas, millises vinges mänguvormis ja selgelt mitte ainult Ugala, vaid üldse üks Eesti teatrite parimaid meesnäitlejaid Soro praegu on. Ieva rolliks on lätlannast kaunitar. Kuigi too on arendanud sarnase toote, on ta inimesena kõike seda, mida konkurent ei ole - enesekindel, sõnaosav, ruumi täitev ja tähelepanuväärne. Lavastusest korraks kõrvale astudes, tekkis huvitav vestlus, kui oli vaja nimetada mõned Eestiski kuulsad Läti naised, siis esimeseks meenus nimi lapsepõlvest, ehk Laima Vaikule. Natukese mõtlemise peale tuli meelde ka Läti endine president Vaira Vike-Freiberga ning kuna riiulis on Nora Ikstena raamatud "Elu pühitsus" ja "Emapiim", siis meenus tema ka, noh ja muidugi Ieva Ilves... Aga kas ja kui, siis keda Eesti naistest oskaksid lätlased nimetada? Kas nad Ita Everit, Carmen Kassi või Anne Veskit teavad? Ütlevad neile midagi nimed nagu Lydia Koidula, Kaja Kallas või Kersti Kaljulaid? Või hoopis keegi, kelle teadmise seost ei oska aimatagi, nagu mõni eurolaulik või nõuka-aja staar? Huvitav oleks teada! Ieva Puke on üksjagu teinud kaasa ka filmides ja telesarjades, ent neidki meie riikide vahel ju tegelikult eriti ei teata (kuigi väga soovitaksin Läti filmidest mõne aasta tagust "Blizzard of souls", kus küll minu teada "Cosmopolitan"i lätlased kaasa ei tee). 

Ja siis on veel Klinta Reinholde ja Martin Mill, kes on küll ka laval, ent mängus pigem rohkem sees virtuaalse ülekande kaudu. Martin ja tema "August" videos paneb oma looja häbi tundma ning ühtlasi toob sisse teemana viimasel ajal eriti kuumaks tõusnud tehinsintellekti arengu läbi AI võimaliku kontrollimatuse inimeste poolt. Kas ja millal see võib inimkätest lahkuda? Masinõppe annab sellele ju veel omakorda tiivad.

Kuid nagu sissejuhatuses mainisin, on selliseid tooteid, mida siin pakutakse investoritele juba mõnda aega turul olemas ning mõnevõrra, näiteks visuaali mõttes näiteks kaugemale aretatud. Samas publikul ju virtuaalreaalsuse prille pähe ei jagata ning tavaekraanilt võib ka visuaal ollagi ju midagi sellist... Minu jaoks isiklikult on see üks eriti põnev teema, milles põrkuvad eetiline ja moraalne vastutus vs tehniline areng. Tegelikult vajakski sellest üldse täiesti eraldi lavastust!

Kui soovid endale sellist lahkunud inimesega suhtlust, siis guugelda “simulate the dead” ja 10tugrikuga saab proovida (praegu on muidugi võimalus ka endale virtuaalne elukaaslane osta, näiteks lahendus nimega Replika pakub seda.. huvitav näiteks, et üksikud vanainimesed kasutavad Replikat ka sõbrana, mis/kes tuletab neile meelde ravimite võtmist või on lihtsalt vestluskaaslaseks. Aga kes soovib virtuaalset seksi, siis ka seda saab, kui arendad ise oma suhte sinna suunda... kuuldavasti AI ise ka suunab, ehk ei pea ise pealetükkiv olemagi).

Aga siin tulebki vastu psühholoogilised küsitavus, ehk kui näiteks Su elukaaslane lahkub siit ilmast, kas siis nii saab oma eluga edasi minnagi kui on selline armastatu simulaator, kellele on söödetud õiged suhtlemisviisid, mis jäljendavad selle inimese eluajal saadetud kirjadest sõnumitest, fotodest… ja need suhtlusmootorid on praegu nii arenenud, et petavadki tõesti täiesti ära! Vana inimese elu viimased aastad, sellest saab veel ju kuidagigi aru, kui ei olegi enam vaja eluga kuskile edasi minna, aga noored-keskealised võivad jääda lõksu ning oma elu selle nahka panna suheldes simulatsioonidega… ja seda isegi teadlikult otsustades ja sellise valiku tehes.

Project December oli üks esimesi selliseid, mis on täiesti võimeline ära petma, et suhtledki surnud inimesega, keda tunned. Digital afterlife business on täiesti uus majandusharu, mis on oma pead tõstnud viimastel aastatel. Kasutades surnu digitaalset jalajälge, saab masin õppida end selle inimese sarnaseks. Lisades juurde ka genereeritud video, võib ka visuaaliga ettekujutust turgutada. Saab lasta endale helistada surnu poolt, sest kellegi lindistatud hääle saab muuta sarnaseks teatud häälega ja kõne genereerida loominguliseks. Samas võib see aidata ravida valu ja mentaalset tervist?

Tähelepanelikult tuleb hoida muidugi kontrolli all, et ei hakata selle pealt teenima inimese arvelt pahatahtlikult. Suurim küsimärk kogu asja juures on minu arvates see, et meil ei ole kontrolli selle üle, mida masin ütleb või teeb ja kuidas seda vastuvõttev inimene reageerib. Kuidas see temale psüühikale tegelikult mõjub? On juba väga ohtlikke näiteid, mida erinevates dokfilmides on välja toodud (soovitan vaatdata näiteks jaanuaris Sundance'il laineid löönud "Eternal you" dokki: https://www.imdb.com/title/tt30320493/reference/.

Startup Soul Machines on kogunud juba üle 100 miljoni USDi. Nad on teinud digitaalse beebi ja arendavad digitaalset närvisüsteemi ja selle tehisaju. Selle arendajad toovad välja, et me ei tea, kuidas täpselt aju töötab ja kui tahame masinale tehisaju, siis sellele peaks ka jääma vabadus olla otsapidi vaba, ainult nii tundub see ehe. Näiteks ka eelmainitud doki näitel, see kuidas masin inimesega suhtleb, see võrgutabki inimese arvuti külge, toites tema alataju soove ja valides psühholoogiliselt sellised vaatused, mis inimsuhtlejale mōjuvad vastavalt. 

Korea arendajate loodu - kus VR prillidega saad näha/teha näiteks oma surnud lapsega igasuguseid asju koos. Paneb tõesti mõtlema, et kui ise oleks sellises olukorras, kas vajaks?! Paljud kasutajad, kes tõesti selles olukorras ning on proovida saanud, ütlevad, et see oli lausa väga vajalik! Kõik nende tehnoloogiate loojad ja arendajad on küll suure sisemise dilemmaga, et kas nad on avanud Pandora laeka. Ja see praegune pole ju veel tehnoloogia arengu lõpp! Me oleme tegelikult alles selle alguses. Ning tehisaju enda üha kasvava võimekusega, suudab AI veelgi üha kiiremini ja paremini arendada iseennast.

Hinnang lavastuse pakutud elamusele: 4

Mu siinse peegelduse lõpp ei ole midagi sellist, mida selles lavastuses käsitletakse, see on minu enda mõttearendus vaid riivamisi lavastuses kajastatud programmide kohta (magistrikraad ITs ju ikkagi ja sellest ka kõrgendatud huvi :)), aga lavalugu ise on tõesti üks tore moodne muinaslugu täiskasvanutele, kus ei puudu seikluslikkus, ega ka hea huumor, vahvad karakterid ja nende veelgi vahvamad kokkupõrked. Julgeb soovitada küll!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Ugala FB seinalt ja kuuluvad teatrile):

Cosmopolitan

Ott Kilusk

LAVASTUSE TUTVUSTUS

komöödia

Kusagil maailma servas, seal kus gloobus otsustavalt Põhjanaba poole kaardub, paiknevad kaks väikest riiki – Eesti ja Läti. Nende piirid kulgevad pikalt koos ja merigi on sama, kuid üksteise toimetamistest ei teata just palju. Ka keeled ja kombed on mõlemal sedavõrd erilised, et nende rahvaste mõtteruumis orienteerumine on vaid üksikute veidrike privileeg.

Ühel kenal päeval reisivad Eesti ja Läti piiril asuvasse motelli kaks väga erinevat inimest – Andrew New Yorgist ja German Venemaalt. Andrew on noor kosmopoliit, ilma juurte ja rahvuseta müügimees läänest, German aga endisest balletiartistist pensionär idast. Nad ei tea mitte midagi üksteise olemasolust, nad ei tunne kohalikke keeli ega kombeid, nad mõlemad varjavad oma tegelikke eesmärke.

Järgneva ööpäeva jooksul arenevad selles motellis kummalised sündmused: seal kohtuvad mitmed värvikad tegelased ja neli erinevat keelt, põrkuvad maailmavaated ja tõekspidamised, varjatud plaanid ja avaldamata lood. Pidev möödarääkimine, üksteise võõristamine, omavaheline mõõduvõtmine ja peidus olevad saladused võtavad koomilised ja absurdsed mõõtmed.

Elu ja surm, koosolemine ja üksindus, juured ja juurtetus, mälu ja mälutus, muinasjutud ja argielu, rahvuskultuur ja kosmopoliitne nutimaailm: need on vastandused, mille ületamisega selle loo tegelastel vaeva tuleb näha.

Lavastus sündis koostöös Valmiera Draamateatriga.

“Cosmopolitan” on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.

Esietendus Ugala teatri suures saalis 14. septembril

Esietendus Valmiera Draamateatris 4. oktoobril

2 tundi ja 35 minutit (koos vaheajaga)

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja ja dramaturg Andres Noormets

Kunstnik Valters Kristbergs

Kostüümikunstnikud Maarja Viiding ja Ilze Vītoliņa

Videokujundajad Taavi Varm ja Margo Siimon

Muusikalised kujundajad Peeter Konovalov ja Andres Noormets

Valguskujundaja Lauris Johansons

Tõlkijad Jaanus Johanson, Alden Kirss ja Oleg Titov

Mängivad

Aarne Soro, Alden Kirss, Eduards Johansons (Valmiera teater), Ieva Puķe (Valmiera teater), Jaanus Johanson (Valmiera teater), Klinta Reinholde (Valmiera teater), Krišjānis Salmiņš (Valmiera teater), Martin Mill, Oleg Titov ja Terje Pennie

Uhkus ja eelarvamus (justkui) - Ugala

Seda juhtub väga harva, kui maailmas nõnda värskelt laineid lööv komöödia meie kodupubliku ette emakeelse lavastusversioonina tuuakse. Isobel McArthur'i "Uhkus ja eelarvamus (justkui)" võitis Suurbritannias 2022.aastal "Parima Meelelahutus ja Komöödia" Olivier'i auhinna! Sealses saareriigis oli see nõnda populaarne, et lavastus viidi üleriigilisele tuurile ning šotlannast autorile (kes muide ise kahasse lavastas selle Londoni West Endis ning mängis ühtlasi ka ise koristaja/proua Bennett/härra Darcy kolmikrolli), tehti koheselt ettepanek kirjutada ka järgmine klassikast-komöödiaks-mugandus (selleks sai Robert Louis Stevenson'i "Röövitud"). 

"Meeste, mammona ja mikrofonide üle võideldakse selles aukartusetus, kuid südamlikus klassika adaptsioonis, kus panused ei saa olla enam kõrgemad kui tegemist on romantikaga!" Nii kõlab tõlgituna ingliskeelne reklaamlause ning eks kõike seda saabki kogeda (muuhulgas) ka Ugalas, Liis Aedmaa lavastusversioonis.

Vaevalt oli esietenduse viimase muusikanoodi heli raugenud ning publikus kohale jõudnud arusaam etenduse lõppemisest, kui kohe aplausi alguses tõusid inimesed püsti aplodeerima! Siinkirjutaja vaid murdsekundi kaotades eesistujast tõusjale (ja mul pole sugugi selline kombeks - teatriaastas 150 lavastuse kohta heal juhul 3-4 korda), aga jalad justkui ise tõmbasid seisma, sest see mis esietendusel laval (ja üldse saalis) toimus, pani jahedavõitu Eesti publiku niimoodi kaasa elama, et tuleks ilmselt tulevikus mõelda hoiatussõnumile ka meie etendustel, nagu West End'is eelmisel aastal "Moulin Rouge"i etenduse eel kõlanud palve "Hoiduge palun etenduse ajal kaasa laulmast, võite seda teha etenduse lõpus, mil trupp annab selleks loa"... sest tõesti viimase laulu ajal sai Ugala suures saalis kuulda, kuidas siin-seal inimesed kaasa laulsid "nooooreeeed.... hingeeed..." :)

Ehei, tegelikult ma ei kurda grammigi! Tahaks ju tunuduvalt tihedamalt midagi sellist kogeda! Vot, milleni üks kaasakiskuv etendus võib ka meie, üldjuhul ju lausa tuima ja vagurvaikse teatripubliku viia! Täitsa huvitav oleks selle lavastuse etendusi uuesti minna kogema, et teada saada, kas tõesti vaid esietendusel tekkis selline eriline aura ja atmosfäär saali, kus publik ja lavalolijad niimoodi koos seda vallatut näitemängu endasse hingasid... või on see ikkagi üleüldiselt selle loo ja sellise lavastuse ning mängu mõjuvusalgoritmi sisse kirjutatud?! Igatahes võttis ka vana teatrihundi pahviks!

Olemuslikult on tegemist lavalooga, mille vormiks "täna õhtul mängime Jane Austeni - Uhkus ja eelarvamust". Nendeks "mängijateks" 5 koristajat, kelle töökohaks on uhke ajalooga mõisahäärber või isegi loss. Kelle loss? Seda võib lõpus selguvast natuke tõlgitseda :) Sellepärast see sulgudes "justkui" ka pealkirja taga, sest tegelikult mängitaksegi lavastuses terve kogu Austeni teos ette, ainult väiksed jutustajatasandi lõigud justkui seletamiseks sees ning absoluutselt kõiki tegelasi, nii mehi kui naisi, nii vanemat generatsiooni, armastajaid ja muidu sugulasi, mängivadki need samad 5 koristajat. Mõistagi vahetades kostüüme ja parukaid, et tõesti, kes rohkem karikatuurselt, kes psühholoogilist tabamust taotledes mõjuvad vaimustavalt lahedalt. Ja muidugi kõik need 60ndate, 70ndate ja 80ndate USA ja Briti popmuusika-klassikasse kuuluvad laulud, mis sedapuhku suurem osa kui mitte kõik neist esimest korda eestikeelsetena kõlavad! Valik ei ole lavastaja, muusikalise kujundaja (Peeter Konovalov), ega üldse trupi tehtud, vaid tõesti just need laulud on kirjutatud ka originaalnäidendi sisse. Kuigi siin-seal võib teravam kõrv tabada ka vahvaid detaile, mis hoopis Eesti muusikaklassikasse kuuluvad. Igasugused pisikesed kelmikused, mida on puistatud vaatet märkamatult kogu lavaloo teekonnale, on selle lavastuse eriline võlu. Tõmbavad ju igasugused avastused ja märkamised oma ohhoo ja ahhaa -efektidega veel kuidagi eriti tihedalt vaatajad lavastuse sisse kaasa! Muide lisaks eestikeelsetele lauludele, kostus peo ajal taustal näiteks Spandau Ballet "True" ja ehk veel ka teisigi laule, mida lihtsalt ühe vaatamise põhjal kõiki ka muidu rikkalikust, avastamiseks peidetud pärlitest hoomata, ehk noppida ei jõudnud. Kuid eks ka "mis laul järgmiseks?" on muusikafännidele veel omakorda üks naudinguline avastusretk selles lavastuses.

Detaile sai ju avastada, nautida ja naeru pugistada veel mitmeti. Ega näiteks kõik need 5 näitlejat ka kõige paremad lauljad just pole, aga selles näidendiski on see eraldi välja toodud, et mõte ongi need hitid justkui karaoke-stiilis või -tasemel ette kanda. Nalja visatakse nii tekstis kui ka näiteks kõrvalmärkustes, a la "telefoni polnud siis veel leiutatud - eks mine siis leiuta ja helista", sest telefon tõepoolest leiutati üle 30 aastat peale siinseid sündmuseid. Kunstnik Rosita Raud on loonud dünaamilise lavakujunduse, mis nagu elaks pidevalt lavastuses tegevustikule kaasa. Nii näiteks langevad ja tõusevad taamal sambad, millede ülemise otsa ornamentideks olid naiste rinnahoidjad! Keegi neile kuidagi ei viita, aga kes seda märkab, see saab jälle muheleda :)

Selline karakteriseeringute, teksti, füüsilise, muusikalise ning kogu lavastusliku koomika mõjuvuse lausa eelduseks ka nõelteravalt täpne mäng. Kiired kostüümi- ja karakterite-vahetused, misanstseenide täpselt paika pandud väljamängimised - see ongi, miks muie suult ei saa kaduda praktiliselt hetkekski kohe algusest kuni päris lõpuni välja. Kogu "Darcy" -maali stseen näiteks on kulda väärt ja saal sai hetkega täis häälekaid naerupurskeid, ühtlasi on ühes stseenis koos nii palju võtteid ja ideesid, et lihtsalt vaata, imesta ja imetle! Carly Simon'i üks suurimaid hitte "You're so vain", sai eesti keelses tõlkes vaste "Aasta vein"... ehkki need muud sõnad, mis räägivad ju kellestki, kes on nii enesekeskse egoga, et ta arvab, et see laul on temast ja kui muu on ikkagi originaalilähedasem, siis tekib sellest kokku üks koomiline äraspidine kokkukõla.  

Kuid eks parim komöödia on ju ikka selline, mis pakub ka lisaks teisi tundeid. Sellest ka "romantilise komöödia" kui žanri võidukäik üle kogu maailma ja seda ühtviisi nii filmis kui teatris kui loomulikult ka kirjanduses. Nii näiteks võttis ikka südame korralikult soojaks, kui kõigepealt Darcy palub Elizabethi naiseks ja hiljem ka kui päriselt sõrmus vastu võetakse!

Need selle lavastuse 5 naisnäitlejat kõigis kaksik, kolmik või isegi rohkemgi rollides on Adeele Sepp, Jaana Kena, Margaret Sarv, Lauren Grinberg ja Klaudia Tiitsmaa. Vau, milline ansamblimäng, aga ka igaüks eraldi oma silmade sära, hoogsa ja suure naudinguga mängitud mängulised rollid! Iseenesest ju väga vahet polegi kes keda siin mängib ja see on nagu omamoodi tabav austusavaldus veel eraldi Jane Austenile, kes omal ajal, kui ta oma raamatuid välja andis, ei saanud ka oma nime kaanele kirjutada (ei peetud kombekaks, et naised kirjutavad raamatuid ning ta oleks sedasi riskinud oma sotsiaalse staatusega), vaid pidi lihtsalt kasutama esimese romaani "Mõistus ja tunded" kaanel autorina väljendit "By a Lady" ning hilisematel "Mõistus ja tunded ning teiste teoste autor". 

Väidan, et Mamma Bennett ja sinna otsa väga hästi, ehk päris ehtsa mehe olemuse tabamisega härra Darcy, on Adeele Jaago parim (ja lisaks veel ka mitmik) roll teatrilaval siiani! Üksjagu julge otsus ilmselgelt karikatuuri vormis palju lihtsamini mängitav Darcy hoopis psühholoogilises võtmes teha, aga Adeele on läinud raskema vastupanu teed ja see on ka kuhjaga ära tasunud, sest nõnda tekkis meisterlik kontrast tema rollide vahel. Mamma Bennett ju hoopis seevastu just mahlaselt karikatuurne ja üdini koomiline. Tegelikult ka vaheajal valati naisnäitlejad üle ümberringi seltskondade juttudes sellise kiidulauluga, et kui nad ise seda oleksid kuulnud, siis oleks punastamisest nii mõnigi võinud neist päriselt põlema süttida ja teise vaatuse mäng võimatuks osutuda :)

Mõneti isegi üllatuslikult avastasin, et just Adeele oli veel ka paljude teistegi publikuliikmete eriliseks lemmikuks, nagu minugi jaoks seekord. Temale sekundeeris vaimustuse määralt vast ainult Jaana Kena ning eks Jaana lühikesekasvuline "esimene armastaja" oligi ju koomiline ka juba ainuüksi oma kuju tõttu, ent lisaks kõik tema Caroline Bingley õelutsemised Elizabethiga panid ühel hetkel suisa ootama, et tahaks veel ja veel ja veel! Seejuures mängib Jaana mõlemat, nii õde Caroline'i kui ka vend Charles Bingleyt, kes ripsutab tiibu vanima Bennetti õega (keda omakorda mängib laval noorim näitleja, hetkel veel lavakoolist Ugalas laenus Lauren Grinberg, kes küll uuest hooajast juba täiskoosseisulisena just Ugalas oma profinäitleja teed alustab).

Laureni lakooniline, jahe (et mitte öelda "cool"), pea apaatne George Wickham jällegi, on ilmselt läbi aegade kõige ilusaim sõdur Eesti teatrilavadel! Originaalne "paha poiss", kes ilmselgelt murrabki oma petturliku tegutsemisega, ent samas jaheda seksikusega aadli- ja kestahes daamide südameid ridamisi! Täielik stagecrush! Lauren saab laval ka hobuse seljas "ratsutada"... ja sinna juurde siis veel laul ja "tuul"! Siis jälle äksi täis rikkurist (meelega ülemängitud) mammi - Leedi Catherine De Bourgh. Autorilt ka vimka kasutada näitemängus ka ühe lauluna sarnase nimega laulja Chris De Burgh'i kuulsaimat hitti "Lady in red"... Leedi de Bourgh'iga seoses on laval ka üks meeldejäävamaid stseene, kus ta aegluubis Matrixlikus kakluses kepiga vehkimas Elizabethi...aga just see, kuidas see läbinisti koomiline stseen veel lõpeb, paneb ilmselt ka huumorisooneta vaataja laginal naerma!

Kui vast teistel on rohkemgi rolle, siis peategelast Elizabeth Bennett'it mängiv Margaret Sarv eriti (peale ka koristajatüdruku) mängida ei saagi. Ja see tema Elizabeth on oma emotsioonide üles-alla virrvarriga naine, kes pole lihtsalt ajastunaine, vaid mistahes aja naine, kes teab oma väärtust ja väärikust. Justkui eneseabiõpikuna annab ta oma tegelasega kätte hoovad, kuidas peakski selliste ülbete ja ennast täis meestega, nagu härra Darcy käituma. Mõistuse ja mõistlikkuse sümbol. Oleme ausad, aegajalt on ju igal mehel vaja, et miski ei õnnestu või ei saa, mida tahad kohe kätte - seda kallim see siis pärast on! Selles suhtes on võibolla suhtemängudes muutunud vaid väline, aga sisuliselt töötab see ka praegu ju nii :) Margareti roll on siin nagu teravamaks-täpsemaks-mitmekihilisemaks arendatud tema "Kaheteistkümnes öö" roll (üksjagu isegi tõsisem, ehkki ka koomiliste elementidega). Areng ja näitlejana kohalejõudmine on toimunud muidugi veel mitmetegi nõudlike rollide läbi, on selleks siis "Kolm ahvi" või eriti eelviimane, enne siinset - lavastuses "Koju", sest lavakooli lõpetas ta ju tegelikult hoopis lavastajana, aga just see Elizabeth andis esimest korda päriselt aimu, et ilmselt on nüüd tal ka täisväärtuslik näitlejaamet peos. Ja kas need tema mustad noodid mõnes laulus olid kogemata või nimme karakteriseeringu osa, sellest lõpuni ei saanudki aru, aga vahet polegi, sest töötas ju Elizabethi jaoks nii ehk naa.

Ma küll kokku ei lugenud, aga jäi mulje, et Klaudia Tiitsmaa sai vastupidiselt Margaretile kõige rohkem erinevaid rolli-sutsakaid kanda või vähemalt kõige tihedamalt neid vahetada. Kui ma ei eksi, siis isegi (vähemalt) 2 Bennetti õdedest ja tüdrukute ülevoolavalt hoolitsev tädi, proua Gardiner ning üks kosilasest jumalamees - hr. Collins, olid just tema rollide seas, koristajat unustamata ning kindlasti keegi veel... üks koomilisem ja karikatuursem kui teine. Ja kui see püha mees tal ka natuke vähem mehelikum oli kui näiteks Jaana, Laureni või eriti Adeele mehed, siis siin ju mängitigi "mängijaid" ning selline lahend oli üldisele stiilile ja tervikule kaasamängivalt ka igati sobiv. Ja need õed - üks tark ja teine lärmakas, siuhh ja sauhh... äge, äge, äge!

Peale etendust viis korraks mõtted ka risti vastupidisele olukorrale, et mis siis, kui kõigi nende naiste asemel oleksid mänginud hoopis mehed? See oleks siis ju hoopis teine, vast ka mitte nii peen, vaid pigem just rämekoomilisem? Ja kes teab, võibolla isegi massidele ka vastuvõetamatum? Iseenesest imelik, et see nii on meil Eestis ikka veel aastal 2024... Kuigi ega tegelikult polegi oma mõtetega antud juhul vaja sinna suunda liikudagi, sest selles on üksjagu stiili, et seda "kõigi aegade naistekate tähtteost" - Uhkus ja eelarvamus - mängivadki ainult naised. Lavastajaks on naine, tõlkijateks naised, kunstnikuks ja valguskunstnikuks ka naised. Võibolla nii ongi see kõik kuidagi tabavam?

Tegelikult tulebki veel eraldi esile tuua, et ka valguskunstnik Mari-Riin Paavo teeb selles lavastuses oma siiani vast vingeima valguskujunduse. Nõnda detailiderohke ja mõttetiheda, et tahaks sellegi eraldi jälgimiseks ning kõige avastamiseks veel kord seda näha saada. Näiteks valgus, mis on pandud reelingu sisse, kui Bennettid peole saabuvad, mõjub oma altpooltnägudele paistmisega efektselt. Aga lisaks veel tema erinevate vormide ja värvidega mängud - ilus oli näiteks ka üks rist suunamistega viiruline sinine - jäi kohe eraldi meelde ja torkas ilusa lahendusena silma!

Ja hei - ühes rollis osaleb ka tugitool, aga millises - seda tuleb juba endal vaatama-itsitama minna!

Hinnang 4+

Ehk nagu sellest puhtast kiidulaulust loodetavasti sai välja lugeda - kindel soovitus muusikaliste komöödiate, kostüümidraamade, aga ka romantilise klassika -sõpradele! Naer on igatahes garanteeritud!

Õige pisut tuli meelde kunagi Laura Jaanholdi lavastatud (samuti vahva) "Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid", kus restorani köögis töötavad 2 naist - Endlas rollides Kadri Rämmeld ja Merilin Kirbits - mängisid ette kogu Titanicu filmi kahekesi kõiki rolle kehastades. Teatava tunnetusliku paralleeli võiks tõmmata ka Rakvere Teatris Elina Pähklimägi lavastatud "Hullemast hullem" pöörase komöödiaga harrastusnäitlejatest, kellel etendust mängides kõik vussi läheb (mis 6 aastat varem Parima Komöödia Olivieri endale napsas), kuigi siin on need koristajapliksid suisa vägagi head näitlejad ning metsa ei lähe mitte kui midagi - otse vastupidi! ;) 

Kusjuures, üsna kindlalt võib juba praegu öelda, et see vahva Ugala/McArthur/Aedmaa Austeni-tõlgendus kujuneb kindlasti ka kogu teatriaasta üheks tippudest...igatahes seni nähtud-kogetud erineva 20 lavastuse seast on see selgelt SUURIM elamus! Kaasakiskuv, lõbus, suurejoonelinegi lavastus. Laulude, üllatuste, lavastuslike trikkide ja mänguliste keerdkäikudega. Villiko Kruuse on seadnud ka liikumist, ent kuna näitlejatel tuleb ka laulda, siis ilmselgelt väga keeruliseks ja/või võhmanõudvaks ei ole saanud ka Villiko oma koreograafiaga minna. Pigem intelligentselt just nii palju ja sellistes kohtades ja teatud tegelastele, seal kus vaid võimalik.

Esimene vaatus oli üsna pikk ning selleks tasub mõtteliselt valmis olla, siis ei lähe istumine kangeks. Ja kuna tegevustik ju on arenev ning üha hoogustuvas tempos, siis 2.vaatus, ehkki sama pikk, tundub lausa tunduvalt lühem! Kogu etendus kestab 3 ja pool tundi, ehk saab ka kaugemalt kohale sõitmisel korralikult täidlase ja elamuste-rikka teatrisündmuse osaliseks! Ja kummaline, aga lõppude lõpuks jääb nii hea maitse, ehk mälestus kõigest, et oleks tahtnud isegi VEEL seda mõnusamast mõnusat mängulist meelelahutust! :)

 

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod-Elena Koit):

UHKUS JA EELARVAMUS (justkui)

Isobel McArthur

Etendus kestab 3 tundi ja 30 minutit (koos vaheajaga)

Esietendus: 02. märts 2024

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja: Liis Aedmaa

Kunstnik: Rosita Raud (Eesti Noorsooteater)

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov

Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo

Liikumisjuht: Villiko Kruuse

Tõlkijad: Liis Aedmaa ja Laura Kalle

Osades

Adeele Jaago, Jaana Kena, Klaudia Tiitsmaa, Margaret Sarv ja Lauren Grinberg (EMTA lavakunstikool)

LAVASTUSE TUTVUSTUS

„Eks ole üldiselt teada, et varakal vallalisel mehel on tingimata naist vaja.“ 

Just selle lausega algab Jane Austeni maailmakuulus armastusromaan „Uhkus ja eelarvamus“, millest on tehtud seriaale, filme ja lugematu hulk lavaversioone. Me kõik ju teame kergelt hüsteerilist proua Bennetit, tema viit mehelemineku eas tütart, nende pisut totakat nõbu härra Collinsit, rõõmsat ja südamlikku Charles Bingleyt või endasse tõmbunud härrasmeest Fitzwilliam Darcyt? 

Aga kui võtta viis näitlejannat, Jane Austeni tippteos ja briti 20. sajandi pophitid, siis võib juhtuda, et sünnib pöörane komöödia nimega „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“. Jah, näitlejaid on meil kõigest viis ja nad on naissoost, aga regendiajastu Inglismaal toimetanud värvikad raamatutegelased võivad olla ikkagi mureta, sest nende romantilised sekeldused jõuavad selgi korral Ugala teatri lavale ning armastajad leiavad oma õnne… Noh, vähemalt me loodame seda, sest tegelikult ei ole me päris kindlad, milline tegelane täna õigel ajal lavale jõuab ja milline mitte. 

“Teie ees on adaptsioon, mis jumaldab oma lähteteksti… “Uhkus ja eelarvamus” kõneleb viie tütre väljapääsmatust olukorrast. Nende tulevik ripub juuksekarva otsas, sest ükski neist ei sündinud mehena. Nii et oma sisimas on see alati olnud naise lugu.”

Isobel McArthur

Lavastuses kasutatakse lavasuitsu.

Kolm ahvi - Ugala

Kindlasti paljud teavad jaapani pildilist maksiimi kolmest ahvist, ühel silmad kätega kaetud, teisel kõrvad ja kolmandal suu, tähendusega „ei näe halba, ei kuule halba, et räägi halba“. Mõned teavad, et nende 3 ahvi juurde tihti lisatakse ka 4.ahv, kellel on kas käed rinnal risti või veelgi tihedamalt katmas alakeha suguelundit, tähendusega „ei tee halba“. Ma ei tea, kas sellepärast just on ka Ugala uuslavastuses 3 asemel hoopis 4 „tüüpi“, kes on end nagu "vaikiva" kommuunina eraldanud muust maailmast, proovides selle maksiimi järgi elada (kui ei räägi, siis ju ei kuule ka... ja kui midagi kahtlast ongi, saab alati silmad kinni panna või kõrvale vaadata) või on siiski sellel hoopis mingi teine mõte, allegooria või tähendus taga... näiteks "ahvideks" on ainult nooremad 3? Aga kui kellelgi juhtubki mingi apsakas reeglitega, siis tehakse piiksuva asjaga naljakat heli ja saadakse kiiresti üle, et eluga jälle valitud vormis edasi minna… Natuke nagu Puhhi lause, et kui Sul on õhupall, siis ei saa kurvastada - kehtib ju sama ka piiksuva mänguasja kohta…

Lavastaja Ringo Ramul ja dramaturg Priit Põldma on seniste koostöödega teinud juba oma tandemile meie teatrimaastikul nime eriilmeliste, tähendusrikaste ja keskmisest sügavama sisu või sõnumitega lavastustega. Sellepärast on nende koostöödest saanud omaette ootamist väärt lavastused. Minu lemmik siiani on ilmselt kõiki Ugala suure lava tehnilisi võimalusi ärakasutav, kirev teekond ja komöödiaseiklus „100 aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ (on muide endiselt veel Ugala mängukavas! Ent tegelikult kõik ülejäänud meeste koostööd ka… viimati jõudis silme ette käesoleval suvel Tartu Uues Teatris„Haige mäger“, mis on üldse isikliku arvamuse kohaselt käesoleva aasta parim Eesti autorite originaaldramaturgia (olgugi, et esietendus oli ju sellel juba eelmisel aastal, ent kõik me elame ju enda mätta otsas). Vahetult enne 3 ahvi esikale sõitu, lugesin kusagilt tegijate intervjuudest välja, et seekordne on praktiliselt sõnatu lavastus. See lõi kerged alarmkellad tööle ja SUUR ootus rauges pisut… Kuigi tagaajus tagus Eesti Noorsooteatri „Sinel“ (mis sai nähtud juba aprillis, ent ka pool aastat hiljem pidevalt meelde tuleb ning mille väärtus näib elamustepagasis olevat veel ka peale nägemist muudkui edasi kasvanud), ehk saab küll sõnadeta väga head draamateatrit ka teha! Võibolla oleksin sellest siiski isegi seekord loobunud, kui oleksin teadnud kaugemale ette. Õnneks mitte, sest see napp poolteist tundi ajab üks tegijate huvitav sisuline-käsikäes-visuaalsega -idee teist taga ning igav ei hakka hetkekski. Ma ei tea, kas ma kõigile kahe käega soovitama tormaks, sest tegelikult see ei ole otseselt ka „minu teater“, ent erandid ju kinnitavad reeglit ning nõnda kannaksin tervikuna kahtlemata õnnestumiste poolele. Selliseid, heas mõttes "teistmoodi teatri" julgustükke on teatrisse vaja, mis ärgitavad tavalisest rohkem mõttetööd ka vaatajates ja nõnda töötavad ka ajude ergastajana, ehk kultuuri ühe ülesandena täidavad ühiskondlikult laiematki eesmärki.

Ent ma ei tea, kas ise mõned otsad siiski lõpuni kokku viisingi… Tänapäevases maailmas on Kolme ahvi lavaloos ühenduskohti ridamisi... on selleks siis näiteks viiruse tõttu eraldumine, fake news, mis igal poolt ligi tikub ja elu ärevamaks muudab (paljud meist on ju ka vägagi tundlikud või kergelt mõjutatavad) või lihtsalt mingi üldine vihavaen, mida õhutatakse kas nahavärvi, seksuaalse sättumuse, kliimasoojenemisse uskumise või mistahes teisitimõtlemise suunas. Olen sellele teatrielamusele nüüd paar päeva mõelnud ja no ilmselt välja ei mõtlegi, mida ikkagi tegelikult tegijate poolt öelda taheti või siis tahetigi hästi paljut ning ei suudagi just suuresti sõnadeta loo puhul vaatajana sealt kõike vastuvõtuga hõlmata... Teooriaid tekkis vähemalt kümme kui mitte rohkem. Kõige lähemale vettpidavusele vast see, et proovi, mis Sa proovid pühenduda headusele, aga varem või hiljem saab ikkagi paha Su kätte… Inimestes on nii palju kurja sees, mis isegi allasurutuna ja teadlikult hea olla püüdes, tuleb sealt sügavusest ikkagi piirsituatsioonides välja. Tihti on ju ka headus maskeeritud… võtame näiteks usu… pole ju see sugugi väheste sõdade tegelikuks põhjustajaks või siis kogu kirikuisade silmakirjalikkus, kes oma tsölibaadis segi lähevad ning ühtlasi laste kallale (nagu on teada, siis mõni haige ajuga isegi vägagi teadlikult). Kristlastel näiteks maskeeritud kümne käsu headuse olulisuse varjava turvaseina taha…. Kes sellise kuulutajaid ikka kahtlustaks, eks?! Ateistide jaoks on usk nõrkadele, ehk lihtne on kanda kõik kellelegi-millelegi teisele ette oma palvetes ja lootuses paremale teispoolsuses või andeks saada kui küsida kelleltki ettekujutatud andeksandjalt ja nõnda oma halvad teod minevikutolmu alla matta ja puhtalt edasi minna. Olen ise ka üles kasvanud usklikus ühiskonnas hommikupalvuste jms-ga, ehk tean, et see on paljudele ka vajalik ja aitab isegi õnnelikuna end tunda (ja kas see pole omamoodi elu mõte - pürgida õnnelikkuse poole?) ning loomulikult suur osa inimestest ei ole seeläbi pahad, ega ammugi mitte rumalad – igaühel on õigus enda uskumistele ja tõesti leida hoopis headus seeläbi üles. Ent selle lavastuse kontekstis ometi liikus mõte just sinna usu-suunda (korduvalt), kuigi tegelikult midagi otseselt selles suunas isegi ei vihjata ja eks hunti lambanahas leiab ka mitmetes ja mitmetes teistes kohtades, millega võib "varjatud kurjuse" ära ühendada.

Tegelikult kõige pikemalt arvasin vaadates, et Terje Pennie on ema, kes on kaotanud oma lapse või isegi lapsed ning loonud sellise fantaasiamaailma endale, kus ta on ikkagi veel lastega koos… kuigi see lugu peas sai (nende „laste“ tegutsemise tõttu) ühel hetkel põrutava löögi ning sellega selgelt siiski tegemist ei olnud.

Lavastusega seonduvalt tulid ka mitmed teised lavastused meelde… diivani sisse sukelduti samal laval „Lovesong. Ühe armastuse lugu“ lavastuses, ahvidega seoses meenus Musta Kasti Kaija M Kalveti „Prohvet“, Arthur Arula lihvib siin oma „koduste ruumide“ loomist veelgi edasi ja minu arvates oli see üks lavastuse tugevamaid komponente… koos Jakob Juhkami muusikaga… eriti viimane laul „See on minu nimi“ oli vägagi mõjuv... sõnad ka! – tekkis täiesti arusaam selle poeetilisest, ent samas negatiivsest tundest, mida öelda taheti... ning sedagi esitab Alden Kirss retsitatiivis, mis omakorda jällegi toetas seda eelmainitud usu ja kiriku ühenduslüli. Kuid ühtlasi jäi õhku, et miks siis ikkagi selline suunamuutus lavastuse lõpu eel? Kas paha lõi lõpuks temaski välja? Mul tekkis selles kohas lühis. Õigemini juba varem… ehk just see "kadunud laste"-teooria purunemise kohas, seoses nooremate suhtumisega Terje tegelasse… Mis "selles" teiste jaoks halba oli? See, et ta "tollele" luuletusi luges? See, et ta midagi vajalikku enda jaoks ette kujutas? Ma ei mõistnud nende teiste tegutsemisvormi... kas siis lõi neis järsku ahvide ootamatus ning inimest mitte-mõistmine välja? Kas lapsed/noored on nagu ahvid - ootamatud? Julmad? Mis omakorda on erilise võimendusega, sest tegemist on suuremas osas komöödiaga, mis korduvalt muigama ja naeruturtsuma ajab. Kuid põhiliseks tõuseks nagu ikkagi vägagi tõsine sõnum, et „headuses elada pole võimalik“… „paha ei maga"… vaid "saab ikkagi varem või hiljem pressib end inimesest välja ja lõhub kõik ära“? Miks SEDA on vaja meelde tuletada ja jutustada? Sellepärast jäi isegi lõpus tunne, et järsku ei saadud esietenduseks lõpuni oma mõteteseadmistega ikkagi valmis? Või pigem ikkagi, et mina sellest kõigest aru ei saanud päris nii, nagu tegijad mõtlesid. Ja võibolla nad ei tahtnudki väga konkreetsed olla, vaid just vaataja mõtete ärgitamiseks juhtnöörid kätte anda, küsimused tõstatada, ent nende vastamise jättagi iga vaataja siseilma? Küsimärk küsimärgi otsa...

Vaadates jääb ka selline tunne, et trupil on olnud palju ideesid, millest siis mõned on välja arendatud ning kõik ühe kõrre otsa lükitud ning kokku on saanud selline väikeste stseenide kollaaž või pigem "ideede paraad", üksteise järel ühes voolus ja traagelniidid on sealt vahel osavalt Priit dramaturgiliselt silinud ning Ringo sildadega varustades puhtaks lavastatud ning nõnda saavadki vaatajad ka tegelaste elu ja lavatoimetustega vaeva nägemata kaasa minna. Samas paisatakse õhku pidevalt väikeste teravate doosidega ärevust – on selleks siis ühe tegelase kogemata öeldud sõnad või kahtlane uksetagune prõmmimine, kuni vägagi kõneka sõnade (sõnumite?) majja tungimiseni välja… Ja see ärevus on vähehaaval, ent siiski aimatavalt kasvav, kuna uute ehmatuste lisandudes ei ole veel eelmiste tunne ja teatav paha aimamine veel alt ära kadunud.

Kuid tõesti see Arthuri loodud, suvilalik kodu, meeldis väga… Nagu mingi majake kusagil eristuses… näiteks metsas. Teisalt lavastuslikult ei saanud aru, et kui teisel pool olid selgelt aknad vineeri või millegagi kinni löödud (arvatavasti sellepärast, et välismaailm ka sedakaudu sinna ruumi ei tungiks), aga samas publikupoolne „neljas sein“ on kardinatega, mida tegelased siiski eest ära ja ette tõmbavad? Miks siis see pool pole nö. "kaetud-kaitstud"? Seda annab vast seletada nii, et maja asub kusagil kaljunukil ning meie, vaatajate poolelt polegi võimalik millelgi muul kui vaid turvalisel merevaatel ja päiksetõusudel majja sisse pääseda.  Ei tea… ikkagi tekkis lavastusliku apsu tunne, sest see oleks ju seletusena kuidagi liiga kaugelt otsitud? Teisalt kui kõik oli hoopis ema fantaasiamaailm, siis sellega seletab ju kõik ära… Aga see oleks jällegi liiga lihtne lahendus ning kaotaks mitmed sisulised konstruktsioonid… Ah, eks ma mõtlen ja katsun liigagi süvitsi vast seda siin mõtestada ja ega lõppude lõpuks kõiges ei peagi olema loogika sees… ent minul on ju õigus sellisel juhul ikkagi selle üle pead murda ja kas alla neelata või mitte… seekord vist ei neelanud, sest panin selle loogikata esteetika lahtrisse.

Samas need „ideed“, ehk stseenid ("maasikad kõrre otsas"), millest lavastuse sisuline pool koosneb, on mitmed tõesti vahvad ja lahedad. Minu jaoks oli tempo hästi paigas ning ükski "lõik" otseselt liiga pikaks ei veni, ent mõistan kui ka mõni teine vaataja teisiti tajub (siiski usun, et mitte rohkem kui sekundi-paari võrra). Üks enda lemmikumaid oli „kala vaibal“ :) Ja koeraomanikud saavad siin ühes lõigus kõik heldida, mis ideena omalt poolt hoopis toob sisse sürreaalse noodi ja taaskord „segab jälgi“, millega ikkagi on tegemist?… Mõttepööretele ühe olulisema toob sisse  kahe mehe "naise-tähelepanu-võistlus" läbi terve rea jõukatsumiste, ehk tõstatub küsimus, kas inimlik kadedus on paratamatu… ja armukadedus on ju ka KADEDUS… ning mis mahus sellises kommuunis ikkagi on võimalik „kõike“ jagada? Võistlus juba ise on ju võidu peale ja see tekitab tugevaid tundeid nii võitjas kui kaotajas… Ja seda ka siis kui naiselik lohutamisvajadus hoopis kaotaja poolele oma sümpaatia lükkab – kes siis ikkagi lõpuks võidab? Kas sellest võib üht või teistpidi üle olla? Kas see on inimtunnete näitlikustatud vorm, et meil on see võistleja/võitleja geenidega sisse kodeeritud, mis isegi nendel, kellel tihti kõigis eeldatavates olukordades välja ei löö, teeb seda siiski ootamatult ometi kui küsimuse all on midagi nii olulist, nagu näiteks armastus, eeldades, et just tõesti pole päris apaatne või nihilist kõige ja kõigi suhtes. Teatud olukordades oleme inimestena ikkagi võimetud oma sisemisi tundeid maha suruma... Ja kas üldse kõikehõlmavalt on inimeste vahel sellises olukorras, nagu need 4 elavad, võimalik lõpuni kõike läbi mõelda ja eelnevalt reegleid paika panna? Inimesed on nii keerulised „süsteemid“, et loomulikult ju ei ole… Kas see ongi sõrmevibutus, mida tegijad tahavad läbi lillede edastada? 

Iga selline „lõik“ tekitas ju veel omad mõtted (loe: küsimused)… Nagu täiskasvanutele mõeldud „inimeseõpetuse tund“ (lastel on ju ka selline aine koolis) Ja tegijad ei anna kätte ära midagi lihtsalt ja otse selles suhtes, mida ikkagi nemad mõtlevad… Kummalisel kombel on selline müstiline moment terviku seletuses ühtlasi nii voorus huvitavusele, aga ka vingumakutsuv, sest tahaks ju teada… Niimoodi võib jääda natuke ka mulje, et järsku jäi puudu kellegi täiesti kõrvalpilgust, kes protsessis sees ei osalenud, et kui juhtnööri kätte ei anna, siis vähemalt viitaks, kuhu suunda vaadata? Ehkki paar päeva hiljem juba mõtlen, et loodetavasti nad ei seletagi kunagi seda lahti – elagu vaatajate enda mõtted ja tõlgendused… Umbes nagu tantsu- või muude sõnadeta lavastustega – KÕIGI vaatajate KÕIK mõtted on õiged (vähemalt) nende enda jaoks 😊

Trupp on minu jaoks väga huvitav ning eelkõige Alden Kirss muudkui kasvatab teda laval vaadates tunnet oma laia ampluaa suhtes ning mingit sõnulseletamatut huvitavust on temas, mis teda laval kullipilguga jälgima paneb. Eriti just see tema pahapoisi-pool, kui see end ka vaid vargsi ilmutab, siis kohe ka kogu tema karakteriseeringule (näiliselt) väga lihtsalt ja kergelt tugeva pitseri annab. Terje Pennie on tähelepanu keskmes nagunii, kuna ka tegelasena on ta niiöelda erand noortega võrreldes (tuli meelde Marika Vaarik Von Krahli ja Ekspeditsiooni tegemistes). Ja Terje orgaanilisus ka "mängides" on see, mis temast meie „Terje Pennie“ teeb, keda kõik teatrisõbrad fännivad. Margaret Sarv’e jaoks oli see tema Ugala näitlejate ridades debüüt ning temas on juba välimuslikult palju naiselikkust, sametilikku pehmust-mahedust ja seeläbi äratuntavat headust… ning seda huvitavam järsku tajuda tema tegelast hoopis „headuse“ äärealadel... ootamatu ning tulevikus loodetavasti saab seda sõnadega rollide läbi veelgi selgemalt-teravamalt tunnetada (<-see pole mitte ka kõige vähemaski mõttes etteheide seekordse rolli suunal, vaid puhas ootusärevus tulevaste rollide suhtes). Jass Kalev Mäe energia ning kohalolu on laval sedavõrd tugev, et tundub, nagu tal ei ole palju vaja tehagi, iseenesest paneb juba end maksma tervikus. Selles mõttes ei saa siin rääkida rolliloome erinevatest kihtidest ja põnevatest mängulistest lahenditest erinevate näitlejate kohta, sest see lavastus on igas mõttes nii tugevalt just ansamblimängu-tükk ja see ansambel töötab ning võibolla just nimme sellepärast, et nad on kõik siiski vägagi erinevad, loovadki ehk just seetõttu päris huvitava terviku.

Seejuures justkui raamistusena ettearvamatule lavaloole on ka Laura Maria Mäits’i valguskaart pidevalt lavastusega kaasamängiv. Nagu live-režiiga, mis on kogu aeg muutumises ja omakorda annab elavust ja elevust juurde lavaloo-teekonnale, omade ehmatuserõhutuste, aga ka teatud stseenides fookuste (näiteks uksetagumise heli ajal) või hoopis headuse-mahendustega (isegi akvaariumi-pastellroosa…). Ja kuigi ta huvitav töö siin jääb hetkel teatriaasta TOP10st napilt välja, on see ikkagi siiani mäekõrguselt parim nais-valguskunstniku kujundus käesoleva aasta uuslavastustele!

Hinnang: 4-

Olen juba mitmeid küsimusi saanud, kas meeldis või kuidas kommenteeriksin lavastust… aga seda ei saa ilmselt hinnatagi skaalal meeldib – ei meeldi… Teistele ei saa meeldida või mitte meeldida kellegi pingutus elada õnneliku(ma)lt - see on ainult nende enda asi ja õigus valida selleks mistahes vahendid...ja proovida leida tee oma õnne juurde... isegi kui sel teel eksib. Iga üks on ju "oma saatuse sepp ja oma õnne valaja". Pigem saab hinnata hoopis, kas selle etenduse vaatamine mõjub või ei mõju. Kas lähed tegelaste tegevustikuga kaasa või mitte… Mina läksin küll ja see numbriline hinnang siin ei väljenda tegelikult otseselt seda, vaid see on laiemas plaanis aasta teatrielamustega võrdlusse pannes tekkinud number (mis võib muide ka ajas muutuda - viidates kasvõi eelmainitud "Sinel"ile). Mul on igatahes hea meel, et seda näha sain, sest pidevalt oli põnev, pidevalt ajas peas teoretiseerima, mis toimub, miks... ning kuhu see ikkagi välja võiks jõuda… Ja nagu mu tekstist ilmselt läbi kumab, siis päris kõigest mina aru ei saanud ja sellepärast nende jaoks, kes saavad paremini, nendele kindlasti meeldib see ka veelgi rohkem. Sest kui sellega midagi öelda ei tahetudki vaid lihtsalt sellist ideede-paraadi esitleda, muudaks see minu jaoks kogu asja absurdiks… ja mitte absurdi-mõttes žanriliselt vaid mõttetuks. Selles suhtes olen ka siinse hinnanguna just sellega arvestav, et mina lihtsalt ei hammustanud asja lõpuni lahti ning mõnes üleminekus oleksin tahtnud natukenegi mingit vihjet juurde, et kindlamalt oma peas saaks asju kokku sõlmida… ent teooriaid ju tekkis ning ikkagi peamine - kogu aeg oli üllatav ja huvitav!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Silver Kaljula tehtud fotod):

Kolm ahvi

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja Ringo Ramul

Dramaturg Priit Põldma

Kunstnik Arthur Arula

Helilooja ja muusikaline kujundaja Jakob Juhkam

Valguskujundaja Laura Maria Mäits

Laval

Terje Pennie, Margaret Sarv, Alden Kirss ja Jass Kalev Mäe

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Seda kõike on liiga palju. Ma vajan midagi head! Ükskõik kuhu ma vaatan – ainult ärevus ja äng, kurbus ja kurjus. Nii palju inimesi kannatab ja ma ei suuda nende heaks mitte midagi ära teha. Ma olen igaks õhtuks omadega täiesti läbi, väsinud sellest valust, mis mind ümbritseb. Öösel läheb kõik samamoodi edasi, üks õudusunenägu ajab teist taga. Ja kui ma hommikul ärkan ja teada saan, mis öö jooksul veel pärismaailmas on juhtunud… Ma ei taha enam nii! Ma tahan lihtsalt olla. Ja et mu ümber oleks inimesed, kes mind armastavad ja keda mina armastan. Ma tahan, et kõik oleks niisama lihtne ja kerge nagu sellel ühel peol – kas see oli kellegi sünnipäev või millegi tähistamine? –, kui kõik olid kohal, lõbutsesid, laulsid, tantsisid, mängisid ja kellelgi polnud kuhugi kiiret… Keegi ei kartnud ega kahetsenud midagi, kõik said üksteisest aru ilma pikema seletamiseta. Kõik tundus võimalik. Ma tahan, et kogu aeg oleks seesama tunne. See on ju võimalik. On ju? Eks ole? 

 „Kolme ahvi” keskmes on neli inimest, kes otsustavad juhinduda jaapani rahvatarkusest: ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurja. Nad eralduvad ülejäänud maailmast, lõikavad end ära igasugusest infovoost ja kolivad ühte vanasse suvilasse, et luua seal oma väike õnnelik maailm.

 „Kolm ahvi” on trupi ühisloominguna sündiv lavastus, kus kohtuvad äsja Ugalaga liitunud noored näitlejad ning Terje Pennie.

Esietendus 8. oktoobril 2022 Ugala teatri väikeses saalis.

Laval suitsetatakse.

Etendus kestab 1 tund ja 20 minutit (ilma vaheajata).

Viljandi lood: Jaan - Ugala

TUTVUMISKUULUTUS

Nimi: Danzumees

Vanus: 40ndates (veel)

Pikkus: 190cm

Kaal: Hetkel rohkem kui tahaks (aga tegelen sellega)

Isiklikku: 3 lapse isa, ametilt teadlane, haridus 2 magistrit (rahvusvaheline majandus + IT), hetkel doktorantuuris (tootmistehnika ja robootika).

Huvid ja vabaaja rõõmud: teadus ja innovatsioon, teater, film, kirjandus, pikamaajooks (ja muu sport), koer, 2 kassi, kanad, 3 taru (mesindus), aiandus, kokandus/küpsetamine, fotograafia, poliitika, kultuurid ja keeled, tantsimine, laulmine, uute lemmikute avastamine (kõiges, aga kõige tihedamalt muusikas läbi laulude), luuletamine, kirjutamine, suhtlemine, kõik mägede ja merega seonduv (mul on meremehe pass), rändamine-reisimine (eriti uutes kohtades)... ja kõik, mida nii kõrges eas veel saab teha "esimest korda elus".

Ideaalne kaaslane: samade huvidega, keegi kes armastab, keegi kes hoiab, ei ropenda/ei joo/ei suitseta...vähemalt mitte igapäevaselt, keegi kes viitsib minuga koos rännata, teatrit ja filme vaadata (palju) ning nende üle arutleda, armastab unistada ning unistuste suunas liikuda. Ilus-kena-armas või vähemalt originaalne väljanägemine poleks ka paha. Peamine ju, et oleks teineteise vastu austus, ausus ja avatus ning ühine arvamus, et kodu on kindlus, kodu on püha ja selle ning teineteise nimel on pingutamine privileeg mitte kohustus. Armastus, armastus, armastus - kui on seda, on kõike. Ja siis muu ei loegi nii eriti. 

PS. See kõik, sh. armastus on siiski juba minul leitud selles ühes ainsas ja õiges... Aga sõpru võib olla igasuguseid - nendelt ei oota muud kui sõprust :)

Milline raamat on sellesuvisest lugemistest kõige rohkem meeldinud: Paolo Cognetti "Kaheksa mäge"

Mida viimati teatris vaatasid: Ugala "Viljandi lood: Jaan"

Millest see on? Kuidas meeldis?

-----

Ugala viis ka oma teise tänavuse suvelavastusega publiku teatrimajast õue. Sedapuhku suisa rändama - kogema-nautima-osalema teatris, kus Viljandi linnast saab teatrilava ning mööduvast linnarahvast (ja loomadest🙂) “tegelased”. Ühtlasi on see ajarännak aastasse 1982. 

Elulooline. Armastuslugu. Nostalgialaks. 

Audiovisuaalne teekond, kus “audio” on segu live-esitusest ja varem salvestatu teatriime’likust kombinatsioonist ning “visuaal” on 360 kraadi iga publikuliikme ümber, läbi paaritunnise lavastuse (mille jooksul läbitakse asfaldi- ja kruusateid, metsaradu ja aasasid, pulsikella järgi kokku u.4km jalgsi). Ent nõnda lavastatud-juhendatud teekonnal läbi aegruumi vihisedes ei tea kunagi, mis ees juba ootamas...ja “ootamas” seal peatuskohtades ning rännutee kõrval on nii mõndagi😉

Pähklikoores:

"Üllatusipakkuv, aga ka soe. 

Kelmikas, aga ka kurb.

Muhelemaajav, aga “ridade vahel” ka linna ning selle kohtade ja majade ajalugu tutvustav.

Mänguline, aga ka ekskursioonilik.

Tuttav, aga ka võõras.

Näideldud, aga ka ehe.

Midagi uutmoodi, midagi teistmoodi (isegi varasemate rännaklavastustega võrreldes, kuigi mõned toimivad komponendid elamuse suurendamiseks on ka siin kasutusel), midagi kõigile meeltele, midagi südame silmadele."

Ei tahakski palju paljastada, aga ütlen siiski niipalju, et kuigi jah, osalusteater ju ka, aga keegi esinema ei pea (kui just “restoranis” tantsu lüüa ei taha… Oh küll ma keelitasin oma teatrikaaslast, aga tema vastus oli kindel “ei”...naljakas, aga meiega samas “lauas” istunud, ehk otse vastas, oli nagu äraspidine peegelpilt, kus naine proovis oma meest ajada tantsule, aga tolles paaris oli mees see eitaja - "teatrit" ühtlasi siiski ka kaaspublikult).

Marika (Palm) ja Oskar (Punga) on teejuhtideks omade nimedega ja ühtlasi meie, ehk publiku esindajateks, kaitsjateks, suunajateks, tähelepanupöörajateks...sest tegelikult toimub ju kogu rännak ikkagi ühe Jaani jälgedes. Tema elu ja tegemiste saatel. Jaan suhtleb Marika ja Oskariga ning mõjub meie praeguses ajas kui vaim. Mitte kuri vaim ja ammugi mitte kurivaim...vaid tema toimetab seal omas aegruumi dimensioonis ning meie omas...ja oma ettekujutusvõimega suudab igaüks manada kogu vestluste ja tutvustuste alusel silmade ette ka Jaani ja tema kaaskondsed. Jaanil muide on äravahetamiseni sarnane hääl Andres Tabuniga...aga vōibolla nad seal teises dimensioonis saavadki oma hääle valida, sest Jaani abikaasa meenutas Lauli Koppelmaad ning tema parima sõbra Kaupo hääl Margus Tabori oma... Hehh...ja need parimad sõbrad on ju mõnikord nii vahvad!🙂 Jaan ise siiski tõsine ja omade kindlate tõekspidamistega.

Huvitavalt läbikomponeeritud on kogu teekond, näiteks Jaani kodus rippuvad riided tulevad hiljem ettekujutamisel kasuks ning publikulgi lastakse näiteks tunda saada, mida tähendab tutvumiskuulutuse kirjutamine. Sellega seoses soe soovitus etendusel osalejavale publikule - oleks mõistlik kirjutada sinna nimi (kasvõi libanimi või vähemalt sugupool), vanus, pikkus ja kaal (vähemalt viide). Kellegi andmeid ei tooda kuidagi eraldi esile (ja ammugi ei panda kedagi seal publikust paari...see jääb Jaani pärusmaaks), ent on hädavajalik hiljem ühe vahva mängu jaoks...lihtsalt igaühele iseendale. Mina näiteks ei saanud seda just sellepärast päriselt kaasa mängida, et minule juhtunud kuulutusel ei olnud vajalikke parameetreid...aga teatrikaaslane sai ja tema oma kaudu sain mina ka🙂

Mis Jaani elusse puutub, siis tundus kohe algusest peale tema pruudi hääletoon pisut kahtlustäratav... Aga Jaan vist kukkus juba ainuüksi selle lõksu, et keegi, kes talle meeldis, pööras talle tähelepanu vastu... Sest kuigi Jaan oli kena ja pikk mees, ei huvitunud naised miskipärast temast, vähemasti mitte need, kes Jaanile võiksid meeldida... ehk klassikaline eluline paradoks. Ent Jaanil oligi arvatavasti väga väljakujunenud maitse. Hiljem selgus, et minu maitsest siiski erinev, sest kui neid tema tutvumiskuulutuse vastuseid sai koos asjaosalise endaga kuulatud, siis mina oleks kahtlemata Terje Penniega sarnase häälega naisest huvitunud. Tollel naisel ju praktiliselt samad huvid ka! Aga mõistan ka Jaani valikut, sest see, kes tema tähelepanu köitis, tolles oli selgelt midagi intrigeerivat😉 Vahva oli peas ka nende häälte mõistatamist mängida (Garmen, Triinu...) Nii mõnigi jäigi neist müsteeriumiks...ja ühe viisin kokku alles teekonna lõpp-punktiks olevast Ugalast tagasi etenduse alguskohta jäetud auto juurde jalutades.

Igati vahva, suvine (kuigi võiks ju edukalt ka teistel aastaaegadel mängida) ja eriline teatrielamus, mis siiski jutustab ka ühe väga konkreetse (elu)loo, aga annab ka endal tolles ajas ja loos olla justkui kõrvalosaline. Minu jaoks lisaväärtuseks veel see, et õppis natuke rohkem Viljandit tundma. Mitteviljandlasena satub sinna ju praktiliselt Ugala pärast...heal juhul (samaga) ka linna toitlustuskohtadesse... vanasti ka lisaks raamatuantikvariaati... isegi kui seal elas/elab ka kunagine sõber Arno, aga temaga oleme juba ammu kaugeks jäänud... Ent lisaks teatrile ju ka nii mõnedki korrad ümber Viljandi järvejooksul lipanud. Siiani parim aeg 57min on vaja küll paremaks joosta...aga nagu Jaani loos, tuli ka minul tookord põlvini mudas sumbata, kuigi päris ujuma õnneks ei pidanud😊).

Kokkuvõttes oli kõigest hoolimata (ning nagu lisaüllatusena) ka üllatavalt palju äratundmist isegi mitteviljandlasele, mis siis veel kohalikest rääkida! Ise samastusin kogu kirjust tegelaskonnast hoopis kandle-Otiga...tema mängis kannelt mitte raha pärast, vaid enda ja teiste rõemuks...mina siin kirjutan ju teatrist just samamoodu. 

Olgu mainitud ka taustajõud: autor-lavastaja Marika Palm, autor-dramaturg Liis Aedmaa, kunstnik Gerda Sülla, helivõlur Elari Ennok.

Hinnang 4

Muhe naeratus on sel rännakul nii umbes 90% ajast huulil ja seda soodustasid eriti just need 2 vahvat ja ülimalt armast teejuhti. Kuigi näitlejaid ju kokku terve plejaad, kuid ülejäänud siiski vaid häältena. Just need suuremad ja väiksemad üllatused teekonna jooksul, aga ka sidusused, mida suutis nii lavastuses endas kui ka iseenda eluga tõmmata, panid kogu teekonna ja niiöelda "lavaloo" elama. Jaan on igati sümpaatne ning kuulates tekib kaastunne ja soov, et tal ikka hästi läheks ja see omakorda paelub ka kaasaelaja loo külge. Niimoodi vaiksel foonil kaasa elades ning isegi panustades, saabki olla ise ka loos osaline, olemata seda siiski. Üsna harukordne ja eriline teatrielamus, mis jääb kaemaks meelde. 

PS. Tähelepanusoovitus ja hilisem prooviharjutus etenduse külastajale - see kuidas Marika ütleb “Jaan”...selles on nii palju isikupära! N on tal seal lõpus nagu hispaanlaste ñ, aga selle ees oleks nagu 3 a-d... Küll ma proovisin järele aimata, aga tee või tina - ei suuda...😅 Kas Sina suudad?

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mille on teinud Elena Koit ja Silver Kaljula):

Viljandi lood: Jaan

Marika Palm ja Liis Aedmaa

Etendus kestab ligikaudu 2 tundi

Esietendus: 15. august 2022

LAVASTUSMEESKOND

Autor-lavastaja      Marika Palm

Autor-dramaturg    Liis Aedmaa

Kunstnik                Gerda Sülla

Helimeister            Elari Ennok

Rännakujuhid         Marika Palm ja Oskar Punga

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Rännaklavastus

On aasta 1982. Viljandi linn valmistub peagi saabuvaks 700. sünnipäevaks. Ehitatakse uut haiglat ja Männimäed, asfalteeritakse tänavaid, hoogtööneljapäevakute korras riisutakse haljasalasid ning räämas majaseintele kantakse juubeli puhul linnale eraldatud 13 tonni Jugoslaavia ilmastikukindlat värvi. Pioneeride pargis pakub silmailu Eesti esimene värviefektidega purskkaev. Üle vabariigi tullakse bussidega külastama äsjavalminud „Ugala“ teatrimaja.

On aasta 1982. Jaan oma peagi saabuvaks 59. sünnipäevaks eriti ei valmistu. Ta käib Männimäe teel noortööliste maja ehitamas, aga ise elab koos naise ja pojaga pisikeses ahiküttega korteris Liiva tänaval. Salamisi unistab Jaangi kõigi mugavustega korterist Männimäel, kuid „asjaajamine“ ei ole kunagi Jaani tugevaim külg olnud. Ühel päeval aga teeb Jaan midagi, mida ta kunagi varem ei ole teinud.

Rännaklavastus „Viljandi lood: Jaan“ viib meid Jaani jälgedes Viljandisse, mida enam päris sellisel kujul olemas ei ole. Justkui ajarändurid tulevikust saame vaatajatena osa ühe mehe elust, keda samuti enam olemas ei ole. Sest nagu ütleb Jaan ise: „Ma mõtlen nii, et igal inimesel on õigus oma saatusele, eluloole, mõtteilmale ja selle jagamisele kaasinimestega.“

Etendus toimub vabaõhus, millega soovitame riietumisel arvestada ning rännaku käigus läbitakse erinevaid maastikke, mistõttu soovitame valida mugavad ja pigem sportlikud jalanõud. Kaasa palume võtta isikut tõendava dokumendi. Rännaku alguses saavad teatrikülastajad osalemiseks vajalikud kõrvaklapid, mille tagatiseks on isikut tõendav dokument. Etendus algab Liiva tänav 3 hoovist ja lõpeb Ugala teatris ning kestab ca kaks tundi.

Kolm musketäri - Ugala

Noor ja uljas d'Artagnan lahkub Gaskooniast, põues isa soovituskiri, palgel ema muretsevad suudlused ning hinges lootus liituda kuningliku kaardiväe musketäridega, et kaitsta oma pere, kodukandi ning Prantsusmaa au. Vaevalt Pariisi jõudnud, satub ta sekeldustesse kolme tulevase kolleegi Portose, Aramise ja Athosega, kelle kõigiga ka järjestikused duellid saavad kokku lepitud...

Nii see ju algas... ja algab ka Tanel Jonase lavastatud Ugala suurejoonelises ja seikluslikus suvelavastuses Versailles' lossiks muutunud Õisu mõisa aias, Viljandimaal. Alexandre Dumas' suurteos “Kolm musketäri” on ilmselt maailmakirjanduse kõige kuulsam “mõõga ja keebi -seiklus” ning Ugala jõududega on see ka vääriliselt võimsa kostüümidraamana lavale toodud. Moondamisabiliseks ka kunstnik Kristjan Suits.

Toon siin ära vaatamise ajal ning vahetult peale esietendust tekkinud mõned mõtted, raamistatud mõtetega, mis kummitavad veel 10 päeva peale seda, üht käesoleva teatrisuve kahtlemata suurimat teatrielamust:

⚔⚔⚔ Uhke vaade, mis publikule avaneb, aitab hämmastavalt tugeva kaasamängijana kogu õhustikule…vingelt sobiv leid just selle loo mängukohana! Kogu see sügav rohelus ning ülalt alla vaade, avarus ja üha dramaatilisemaks muutuva sisuga käsikäes sumenev suvine õhtuvalgus. Laval on keskne ka mõisaaia purskkaev, mis mitmeti ära kasutatud. Saabusingi esietendusele otse Prantsusmaalt…seal suure soojaga ujuvadki inimesed (ja mitte ainult lapsed!) purskkaevude ümber olevates basseinides!

⚔⚔⚔ Kunstnik Kristjan Suitsu malelaua motiiv lavana viitab nii "kuningate mängule" kui sellele, et olemegi kõik “vaid malendid jumala mängulaual”. Ja selles lavaloos on ju nii etturid, vankrid, ratsud, odad kui ka kuningad ja kuningannad (prantsuse lippu siiski keegi ei lehvita ja õige ka, sest see trikoloor võeti kasutusele alles Prantsuse revolutsiooniga seoses 1700ndate lõpus...rohkem kui 150 aastat peale siinseid sündmuseid).

⚔⚔⚔ Kõik 3 musketäri ja d’Artagnan on mängitud igati sobiva õhina ja hooga! Selline pinge, mõnusat omavahelist keemiat kaotamata, hoiab oma vahva ning juba ainuüksi ajastustki tingitud teatava romantilise dramaatilisuse üleval täiesti algusest kuni päris lõpuni välja.

⚔⚔⚔ Ugala napsas endale 2/3st parimast äsja lavakooli lõpetanud noorest mehest truppi - Jass Kalev Mäe ja Alden Kirss. Jass on siin keskne, ehk d’Artagnan. Kuidagi nii õige olemusega loodud noor gaskoonlane, isegi need pisut pikemad juuksed ning üldse äratuntava tonaalsusega - noore, innuka, musketäriks saada unistava mehe energiaga. Teatrikaaslane oli pisut kriitiline ta suhtes, sest tema arvates jättis näitleja kohtlase mulje oma kehahoiakuga…mina vaidlen vastu, sest ta pidigi olema selline "maakas", kes on linna tulnud, natuke laia lehte ka kehaliselt mängima, et seal läbi lüüa. Ja see metsik energia, isegi kui näitlejat peab ju füüsiliselt selline pikk (ja keskmisest füüsilisem) rolliteekond väsitama, ei näe publik mingit energialangust, pigem vastupidi! Aldenil jällegi on ilmselged eeldused hea karakternäitlejana. Isegi kui ta naerab, näib selles olevat teatav pilge silmanurgas ning sa ei tea, kas ta naerab, sest ta tegelasel on naljakas või ta naerab natuke ka oma vastastegelase üle.. Isegi kui ta tegelane on harras, on Aldenil antud Aramisele see teatav pahelisus - musketär, kes naudib vabal ajal naiste seltskonda, aga ei kompromiteeri oma vallutusi nende paljastamisega... Just see mitmenäolisus ning oskus enda huvides oma karakterites ka seda ära kasutada, muudabki ta näitlejana laval nii "pagana" huvitavaks!

⚔⚔⚔ Oskar Punga Portosena ja Silver Kaljula kuningas Louis XIIIna teevad (minu hinnangul) oma siiani parimad rollid! Portos kõhtu silitades, oma ilusa musketivööga uhkeldades, kuigi tegelasse endasse jääb teatav huvitav küsimärk (millal tema usumehe unistuseni jõudis, see oli ju Aramise pärusmaa? miks teised teda kogu aeg natuke aasivad julguse või kaasaminekust hoidumise pärast? - loodetavasti need on teemad, mis panevad raamatut mittelugenud ka selle etenduse järgselt romaani järele haarama, et täpsemalt teada saada). Ja siis see kuningas, kelle kohta teatakse, et tal tegelikult olidki meesarmukesed, ongi siin Silveri poolt keigarliku gay’na lahendatud, mis ei lase tõsistel seiklustel liiga tõsiseks muutuda ehk annab omalt poolt hea annuse koomilist juurde. Muide ka Vallo Kirsist on saanud (juba väga mitmete rollide põhjal) tõeline koomikakunn! Martin Mill laseb Athosena noorematel rohkem laval lustida ning on küll igati oma stseenis kohal, kuigi ikkagi peamiselt taamal ja mängulises mõttes suuremalt bravuuritsemata…ehkki ühes stseenis korraks...Ja hingevalu, mis seoses selle teatud naisega, kes teda ka loos ju sõna otseses mõttes "kummitama" tuleb, muudab ka kerge suveõhtu korraks raskemaks. Mis omakorda tervikdünaamika mõttes ju igati omal kohal.

⚔⚔⚔ lugu on ju teada ja seda olulisemaks tõusevad igasugused väiksemadki kelmikad lisandid. Ja nendega ei ole lavastaja siin tõesti kitsi, ole ainult tähelepanelik ja muudkui nopi ja lüki kõrre otsa, nagu metsmaasikaid. Ja seda nii visuaalsete kui ka sisuliste mängudega. Isegi viide lapsepõlvest tuttavale vene filmile, aga ka Liis Aedmaa, Laura Kalle ja lavastaja enda (massiivsest) dramatiseeringust leiab keelelist mängulisust, mis paneb selle loo tekstilise poole ka niimoodi elama, et seda on huvitav ka siis vaadata kui see üldjoontes tõesti ongi peas!

⚔⚔⚔ Kostüümikunstnike Kristjan Suitsu ja Sirli Pohlaku loomingus on nii palju silmailu. Eriti musketäride livreedes tabatakse õiget ajastut. Naiste riietes on täiesti moeloojalikku taset - kuningannal üks huvitavate õlakutega kostüüm ja Mileedile loodud vapustavalt ilus looming (mida ta küll kannab läbivalt kogu etenduse). Paraku siin on peidus ka ainus tõrvatilk meepotis - korduvalt on näha selle veinipunase selja peal lukku…aga tollel ajal olid kasutusel ainult nööbid ja pihiku ümber tõmmati paeltega kleit kinni...lukku hakati kasutama alles 1930ndatel. Selles mõttes oleks võinud kasvõi hämamiseks panna mõned nööbid kõrvale isegi kui neid ei kasutata, või katta selja. Eriti kuna muus osas on nii ägedalt detaili mindud. Peale etendust vaatasin küll Sirliga videot: https://www.youtube.com/watch?v=8wG9CTkHAS4 ja sain vastuse, et kunstnikud võtsidki märksõnaks "ajatu ajastu" ning tahtsid selle asetada kusagile ebamäärasesse aega ning eks igal kunstnikul ole ju muidugi õigus võtta mistahes kunstilisi vabadusi (heh, üks siinkirjutaja lemmikfilme läbi aja on "Moulin Rouge", mis on teinud oma muusikaliste aegade segamisest sisuga omaette kunsti) ning kuna visuaalne tulemus annakski nagu omamoodi õigustuse, ent mina vaatajana jällegi ei saa jätta norimata, kuna kuningas Louis XIII annab paratamatult selle ajaraami ikkagi väga tugevalt kätte ning "ajatus" sellises kontekstis oleks justkui kergema vastupanu teed minek. 

⚔⚔⚔ Samas Dumas ise seda kirjutades võttis ka väiksed "loomingulised" vabadused, kuna 1625.a, mil tegevus toimub, olid tema teose peategelaste prototüübid Charles de Batz-Castelmore d'Artagnan 14 aastane, Armand de Sillègue d'Athos d'Autevielle 10 aastane, Isaac de Portau ehk siis Porthos 8 aastane ja Henri d'Aramitz, ehk Aramis kõigest viiene. Kõik need 4 musketäri on siiski ka päriselt elanud inimesed ning teenisid 1640ndatel musketäride üksuses. Jean-Arnaud du Peyrer, krahv de Tréville (õigemini de Troisville) sai kuulsaks La Rochelle'i piiramisel ja 1634ndal musketäride kaptenleitnandiks. d'Artagnan, d'Athos, Porthos ja d'Aramitz olid tegelikult kõik de Treville'i sugulased ja pärit Gascogne'i ehk siis Prantsuse Baskimaa aladelt. d'Athos küll hukkus duellil 1645, Porthose ja d'Aramitzi edasine saatus on selguseta. De Tréville'i saatus on palju selgemini teada, pärast 1646 aastat taandus ta uutesse valdustesse Gascogne'i aladele, oli ka Foix asevalitseja ja suri 1672. Charles de Batz-Castelmore d'Artagnan tõsteti musketäride hulka 1644. 1652 ülendati kaardiväe leitnandiks, 1658 aga hallide musketäride kaptenleitnandi abiks. Musketäride esimese kompanii kaptenleitnandiks sai d'Artagnan alles 1667. (info pärineb siit: https://forte.delfi.ee/artikkel/75677287/prantsuse-kuninga-musketarid-mida-me-sellest-vaeuksusest-tegelikult-teame)

⚔⚔⚔ detailidest rääkides, siis oli ju kuninganna Anne hispaania juurtega ning huvitav oleks teada, kas Jaana Kena oli päevitunud või oli seegi detail grimmiga lisatud? Kusjuures siin saab olla tunnistajaks mõnusalt ehedale (lava)keemiale tema ja Karl Kena vahel, kes selles loos mängib kuninganna armukest -  Buckinghami hertsogi! :)

⚔⚔⚔ kui enne etendust teada saades, et seal hobuseid polegi tekkis kerge kahtlus, et kuidas saab musketäride-lugu üldse ilma teha? Siis ausalt öeldes vaadates ei tulnud see kordagi meelde. Lisaks on Rauno Zubko mõelnud väga hea liikumise välja, mis siiski annab aimu, et toimub ka ratsutamine - isegi päris hoogne! Kaire Russ on nii ägeda lavavõitluse loonud, et oleks tahtnud seda veelgi rohkem! Eriti tõstsid põnevust 1 Rochefort’i ja d’Artagnani vaheline vehklemine, kus mõlemal olid mõõgad, aga lisaks oli mängus ka 1 pistoda mis võitluse ajal omanikku vahetas. Ning muidugi see kogu panoraamset lava kattev mõõkadega võitlus, kui kõik 4 vehklesid vaenlastega ja ikka mitmega korraga! Selles mõttes ju küll ajastu oli selline, kus "musketid" tulid jõudsalt (esimesed juba 100 aastat enne siinseid ägedaid võitluseid, kuigi need olid väga rasked ning nende laadimiseks ja sihtimiseks läks kaua aega), aga endiselt tehti üks ühele arveteõiendamised veel mõõkadega (musketeid kasutati rohkem suurtes lahingutes sõjaväljadel).

⚔⚔⚔ Ent kui musketärid siin muidugi on keskmes ja kõik väga sümpaatsed, siis minule meeldisid ikkagi pahad veelgi rohkem! Janek Vadi on tõeliselt, magusalt, lopsakalt, ehtne (ning karikatuursusest hoolimata või just nimme seetõttu veel eriliselt õnnestunud) pahalane ja kurja kehastus kardinal Richelieu’na ning Rochefort’i rolli (muide minu lemmik rollilahendus kogu lavastuses!) Ken Rüütel üllatavalt suudab kogu selle draamakuningannade ja -kuningate armee vahel hoida psühholoogilise realismi joont, ehk see tegelane (ilmselt algusest lõpuni ainsana) läbinisti süvendatult tõsisena mängitult on niivõrd mõjuv, kuidagi eriti ausalt mängitud ja pidevalt ootasin, millal just tema mängu siseneb! Mileedi Klaudia Tiitsmaal on hästi tabatud - ei jää oma ametiõdedest ei kinolinal, telesarjades, ega teistes lavastustes grammigi alla - tegelikult hoiab just sellise Mileedi lipu isegi väga kõrgel! Aga ka lavastajal just temale selle rolli andes on teinud suure teene meile kõigile. Selline segu, mis on tekitatud Klaudia välimuse, grimmi-juusteseade, uhke ning imeilusa kleidi ja tegelase kurjusega - kaunis, sähvakas, aga oi-kui-paha! Nii ilus, et kuidagi oleks tahtnud talle ikkagi andeks anda seal lõpus - Ja nii ehe ja õige ju kui just see vastik naine sellise tunde ka vaatajas tekitab! Sama on ta teinud ju nii Athose kui Rochefortiga, isegi d'Artagnani pea segadusse ajanud, kui ka ilmselt kõigi teiste meestega, kes Mileedi teele on sattunud! Vägagi usutav! :)

⚔⚔⚔ Minu isiklik suur lemmik Andres Tabun oli esietendusel kas natuke liimist lahti või siis veel lihtsalt lõpuni päriselt paika loksumata, sest millegipärast need tema erinevad tegelased (kõrtsipidaja + de Treville + timukas) sulandusid kõik üheks, ent vajaksid mingit konkreetsemat eristumist (peale riietuse).

⚔⚔⚔ nii hea meel, et Andri Suga on VHK teatriklassist jätkanud Viljandi lavakoolis näitlejateed! Ta torkas juba Theatrumi laval Shakespeare'is silma kui üks huvitavam noortest ja nüüd saab asuda ootama tema järgimisi lavatulemisi. Siin selles sutsakas, kui seda eelmist suuremat avalikku rolli tegevusaega arvestades, siis kummaliselt sobivalt liigub ta just natuke tollest ajast siin edasi. :) TÜ VKA kursavend Karl Jakob Bartels oli uus lavatutvus, kuigi varasemast tema koreograafiaga juba natuke tuttav läbi ENMT "Libahunt" lavastuse.

⚔⚔⚔ lapsena see Constance’i surm tegi alati kurvaks, sest toimub ju läbi õela kättemaksu ja petmise. Üllatavalt siin (nüüd ju juba täiskasvanuna) ka kui Marika Palm, kes muidu oma rollis nii vahvalt liikus pikka patsilokki jõnksutades, kloostris ilge Mileedi ohvriks satub. Lisaks kõlab samal ajal imeilus originaalballaad Jaana Kena (ei tea kas live või salvestatud) esituses (laulu autor ja ka muud ajastukohast ning sobivalt kuidagi filmilikku seikluslikkust rõhutav muusikaline kujundus Peeter Konovalovilt - ühes kohas oli kuidagi kohmakalt lõigatud stseeni otsas, aga see häiris ilmselt vaid täppiskuulajaid ning võibolla ka helipuldis mindi lihtsalt laval toimuvaga niimoodi kaasa :)). Sander Aleks Paavo mahe ja muinasjutuline valguskaart saab oma tähtsuse alles lavastuse lõpus, mil looduslik ja 1 suur prožektor lahkub silmapiiri taha. 

⚔⚔⚔ ja kuigi on seda ju varem loetud, nähtud filmide kui telesarjade ning isegi teatrina, siis tõstatub ikka veel uusi küsimusi…varem pole näiteks kunagi mõelnud, et kui liilia oli tegelikult kuninglik sümbol, seda topiti isegi ristide otsa ornamentika mõttes ilusamaks tehes, siis miks huvitav ka Mileedi häbimärk oli “liilia”kujuline?

⚔⚔⚔ pea 4 tunnine etendus päädis publiku seisvate ovatsioonidega napilt enne südaööd (teatri andmetel on absoluutselt kõik juunikuu etendused püstiseisva publiku aplausiga lõppenud - eks seegi räägib enda eest). Väga mõnusad tribüünid on Õisus, iga tagumine rida kohe korralikult kõrgemal. Sääskede pärast soovitan vaheajal end tõrjega üle sussutada, on endal mugavam vaadata. Soojad riided päikse loojudes olid veel esietendusel ka hädavajalikud, kuigi kõik oleneb ju lõppude lõpuks just etenduse õhtu ilmast.

Hinnang: 4+

No mis Sa hing veel ihkad oma suviselt teatriõhtult - seikluseid, mõõgavihinat ja suuri tundeid, hoogsat võitluskunsti, armastust ja armastusetust, petmisi, mürgitamisi ja naljakat nostalgiat, huumorit, uljust, sõprust ja teravat dialoogi, uut huvitavat üllatuslikku ja vana head kindlat ning seda kõike Ugala suur suvelavastus pakub. Ka kunstilisemat elamust taga ajavale on omad avastuslikud nõksud, olgugi, et tegemist on sulaselge massidele mõeldud rahvatükiga. Sobibki ju põhimõtteliselt tervele perele - lasteaia viimasest rühmast kuni vanavanemateni välja - kõigile on siin oma ja kõike. Nooremate vaatajate puhul peab muidugi arvestama lapse kogemuste ning varasema teatritrenniga, sest paigal istumine on pikemapoolne...aga selle eest pidevalt põnev. Veel enne etendust mõtlesin, et piletihind on kõrgemas otsas, aga selles mõttes on siin ju teatrit lausa 2 etenduse jagu(!) lisaks suursugust ja suure trupiga ning mis peamine - elamuslikkust, mida me ju kõik teatrist tegelikult otsime. Selles suhtes on õigustatud ka igati ja kaugemaltki vaatama kohalesõit. 

Parafraseerides autorit ja ka selle teatrielamuse sisu põhitooni: Kõik Ugalasse ja Ugala kõigile! Armastuse ja kirega - tõesti! ⚔️⚔️⚔️

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mis pildistas Priit Loog):

Kolm musketäri

Alexandre Dumas

SUVELAVASTUS

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 3 tundi ja 45 minutit (sh 30-minutiline vaheaeg).

Esietendus: 17. juuni 2022

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja     Tanel Jonas

Kunstnik      Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)

Kostüümikunstnikud Kristjan Suits ja Sirli Pohlak

Koreograaf Rauno Zubko

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov

Valguskunstnik Sander Aleks Paavo

Lavavõitluse seadja Kaire Russ

Dramatiseerinud Tanel Jonas, Liis Aedmaa ja Laura Kalle

Alusteose tõlkija Tatjana Hallap

Mängivad

Jass Kalev Mäe, Martin Mill, Oskar Punga, Alden Kirss, Andres Tabun, Rait Õunapuu või Ken Rüütel, Vallo Kirs, Klaudia Tiitsmaa, Marika Palm, Jaana Kena, Janek Vadi, Silver Kaljula, Karl Kena, Karl Jakob Bartels, Andri Suga, Merle Liinsoo ja Aili Nohrin

LAVASTUSE TUTVUSTUS

„Elu ei ole seda väärt, et tema pärast nii palju muretseda.“

Athos, kuninglik musketär

Alexandre Dumas’ maailmakuulsal romaanil põhineva igahalja seikluse “Kolm musketäri” tegevus leiab aset Prantsusmaal. Noor gaskooni aadlik d’Artagnan lahkub isakodust ja suundub Pariisi, et astuda härra de Treville’i musketäride kompaniisse. Kiiresti sõbruneb ta kolme silmapaistva musketäri Athose, Porthose ja Aramisega, kuid sama kiiresti leiab ka vaenlasi kardinal Richelieu’ lähikondsete hulgast ning õige pea tuleb noorel ja tulisel gaskoonlasel sukelduda kõige ohtlikumatesse seiklustesse, et pälvida oma südamedaami armastus ning päästa kuninganna Anna au ja Prantsusmaa hea nimi. Olles kõigest etturid kuningas Louis XIII, kardinal Richelieu ja Buckinghami hertsogi vahelises malemängus, õnnestub musketäridel ja d’Artagnanil jääda truuks oma deviisile – üks kõigi ja kõik ühe eest.

Suvise musketärimängu esietendus toimub 17. juunil Õisu mõisa pargis Viljandimaal.

Etendused juunis ja augustis.