Sellest hoolimata, et Ugala juba pikemat aega pakub ainult suure elamuslikkuse koefitsendiga lavastusi oma suurel laval, olin võrdlemisi skeptiline uue hooaja avalavastuse tutvustust lugedes. Lätlaste Valmiera Teateriga kahasse, kellega lavastaja Andres Noormetsal juba pikemat aega koostöö ning tegelikult ju ilus mõte luua ühislavastus lõunanaabritega, aga oh kui kahtlane see keelte ja kultuuride kunstiliselt segamine tundus! Kui panna kokku erinevates keeltes laval mängivad näitlejad ning isegi kui ongi naaberriigid, siis ikkagi ju pisut nihkes kultuuriruumid ja sellest punuda faabula, tekib juba eoses syntax error, kus kõik võib väga lihtsalt minna üheks parajaks palaganiks või siis hoopis sasipuntraks, millest normaalse mõistusega midagi asjalikku enda jaoks lahti ei haruta. Kindlasti jälle mingi eestlaste-lätlaste arusaamatuste ja teineteise mõistmatuse jura...
Peale etendust teatrimajast väljudes sai, aga hoopis tõdeda, et Ugala kullasoon suurel laval ei katkenud selle lavastusega. Esialgsete eelarvamuste kiuste pakkus ka uuslavastus hoopis vahva, lõbusa, avastusliku, mängulise, aktuaalse, sõbraliku, mõnusa ansamblitunnetusega toreda teatrielamuse! Ainsad paar suurimat küsitavust olid seotud Ott Kiluski dramaturgia liiga suures osas lõpus kõikide asjade kokkujooksmise ja -sidumisega ning põneva kõrvalteema, ehk virtuaalse lahkunud inimese programmeerimise paari-kolme aasta tagusele tasemele taandamisega, kuigi laval siiski elatakse tänapäevas ning esitletakse investoritele uute leiutistena juba ammu eksisteerivaid asju. Aga esimesele neist andis teater kohe peale esietendust seletuse oma kampaanias - tegemist on täiskasvanutele mõeldud "muinasjutuga" ja muinasjuttudes ju lõpuks kõik elavadki õnnelikult oma elu lõpuni ning kõik laabub vähemalt grammi, aga tavaliselt isegi kilode võrra liiga hästi. Teise kriitikanoole osas Eestis polegi seda teemat veel eriti (no igatahes mitte piisavalt) käsitletud ning seega tuleb tegelikult hoopis tunnustada, et keegi üldse on võtnud viimaks ohjad kätte.
Lavalugu viib meid startupinduse ja investorite maailma. Piiriäärse (väike)linnakese hotellis saavad kokku nii afterlife AI programmide loojad kui ka kutsutud potentsiaalsed investorid (kes ise on hiljuti elukaaslase kaotanud) mõlemaid nii Lätist kui Eestist. Kuid lisaks satub sinna ka üks Vene spioon, kellel endal juured ürituse toimumiskohas, ent samas ka valitsuse poolt antud missioon. Ning ka ameeriklane, kes oma juuri otsimas. Kogu seltskonda kantseldamas isa-poega hotellipidajad. Ja kõik need liinid leiavad üle-elu-suuruses lõpplahendi, mis on tõesti nagu üks suur ime. Eks ole ju imesid ja muinasjutte vaja, sest need toovad nii lohutust kui ka annavad jõudu usule ning lootmisele, et kõigeks võib siiski olla kasvõi õhkõrn või suisa olematu, aga siiski "võimalus". Iseasi juba kas seda kõrvalt vaatav inimene suudab alla neelata, ehk võib ju vabalt olla kas üldse karakterilt või vaid teatriõhtu tujukusest sedavõrd küüniline või mingil muul põhjusel suutmatu muinasjutte ja seeläbi ka imesid uskuma. Teadlikult võiks siiski sellised realismiootused vähemalt "Cosmopolitani" vaatama minnes koju jätta.
Mida see pealkiri üldse tähendab? Teadupärast on "Cosmopolitan" nii ühe naisteajakirja nimi, mis mõnda aega kunagi ka eestikeelsena ilmus. Samuti on see teada-tuntud magushapu dringi nimi, mida "Sex ja City" sarjas hellitavalt "Cosmo"ks lühendati ning mille Rahvusvahelise Baarmenide Liidu (IBA) ametlik retsept on selline, kuhu segatakse 40ml sidruni vodkat, 15ml Cointreau'd (või mõnd muud magusat apelsinilikööri), 15ml värskelt pressitud laimimahla ja 30ml jõhvikamahla. Kumbki siiski pole see, mida siin mõeldakse. Pigem tuleneb pealkiri ingliskeelsest sõnast kosmopoliitne (1 tegelastest, kes sündmuste ahela käivitab on ingliskeelne), ehk kogu maailma hõlmav ja üle maakera mitmel mandril toimuv on ka see lugu, ehkki tuleb ühte kohta nagu "keskpõrandale kokku". Sest just juured (see läbi ka suurenev oht juurtetusele) või juurte otsimine on mitmeti sisse kirjutatud lavaloosse.
Etendus algab taevast langeva kuubikuga - New Yorgi pilvelõhkujas, 21m2 Andrew korter, mis ilmub nii, et näitleja jääb selle sisse ja tõuseb koos klaaskastiga õhku. Mõistagi on selles tagapool osalt põrandat mis kannab tegelast, kuid ühtlasi on see õhtu esimene test, kas lased iseendal sellel mõjuda nagu teatriime. Soovitan - lase! Siis on ka kõige järgnevaga lihtsam kaasa minna ning nii võidadki endale ühe toreda teatrielamuse.
Ja keeltest ei kõla laval sugugi mitte ainult eesti ja läti omad, vaid ka inglise ning vene ja kas seal keegi ei visanud õhku mingi saksakeelsegi väljendi. Ja kuigi tegelaste vahel tekkib üksjagu arusaamatusi, siis publik saab tiitrite abil kõigest aru ja nõnda püsib vaataja laval toimetavatest paremal positsioonil. Ja kui keeli on juba nõnda palju, siis tegelaskond ise on lausa silmipimestavalt kirju kui mõelda kõigile nendele karakteritele, kes seal tõesti sõna otseses mõttes kokku põrkavad! Nõnda saame huumorit lausa kolmel eri tasandil - tegevusliinidest, läti ja eesti keele ning rahvuslike omapärade kokkupõrgetest, aga ka igast tegelase karakteriseeringust veel omakorda eraldi.
"Ameeriklane", ehk tegelikult Kanada juurtega eesti näitleja Alden Kirss räägib nii ilusat üle lombi intonatsiooniga inglise keelt, et kõrv lausa puhkab! Ontlik ja tore, noor, ärimehelik pintsaklipslane, kes saabub kohale oma küsimustega, kaasas päranduseks saadud pross, millel tundub olevat mingi erilisem väärtus kui lihtsalt üks ehe. Aldeni tüpaaž karjub kilomeetrite kaugusele, et ta võiks mängida megaägedalt mõnda pahalast (mitte ainult teatris, aga filmis ka!), kuid siiani on lavastajad teda pigem ikka hea poisi või mehe rollidesse kaasanud (vast midagigi natuke vastassuunas pakkus ehk "Kolm ahvi"), aga küll tuleb ka see tähetund. Igatahes on ta (enda kasuks) vägagi omanäoline näitleja ning iga rolliga tunneb, kuidas see mänguampluaa muudkui laieneb.
Aga kui "pahadest" rääkida, siis Venemaalt saadetakse kahtlast ülesannet pea terroristlikult mõjutades lahendama Oleg Titovi kehastatud tüüp. Olegi natuke hädiseks loodud karakter toob endaga kaasa muhelemaajavat koomilisust igal tema lavale astumisega. Nõnda ka tants (tegelane on pensionil olev balletitantsija) esiti ajas naerma, aga siis tõuseb sirge jalg viuh üle pea ning muigamine muutub hetkega hoopis vaimustuseks! Seda hädapätaklikku, ent tegelase enda jaoks tõsist toimetamist saadavad veel igasugused venekeelsed roppused, mis vanematele vaatajatele meenutavad ilmselt nii mõndagi ja kuna enam neid ju igapäevaelus eriti tihti ei kuule, siis võib tõdeda, et Eesti (ja antud kontekstis vast ka Balti riigid) siiski mingiski mõttes on kuhugilegi edasi liikunud.
Hotelli on pidamas, nii laval kui ka päris elus näitlejatest isa ja poeg. Laval Janis ja Rainis, päris elus Jaanus Johanson ja Eduards Johansons. Kes Eesti juurtega läti näitlejast Jaanusest rohkem tahab teada saada, sellele südamest soovitan kuulata Vikerraadio sarjas "Eesti lugu" temaga tehtud intervjuud: https://vikerraadio.err.ee/814458/eesti-lugu-jaanus-johanson-januss-johansons
Naljakalt olid nad autori poolt kokku kirjutatud - poeg tõlkis isale ja isa tõlkis investorile, sest ei saanud otse tõlkida, kuna ei saanud aru üks teisest ja teine esimesest. Eduards laseks nagu meelega papsil ja ka teistel tegelastel rohkem särada, hoides end peamiselt taustamängijaks ja peale seda üht lavastust ei oskagi millelegi muule kui näitleja heale orgaanikale ja teiste, värvikamate tegelaste kõrval psühholoogilisele ehedusele viidata. See võib vabalt olla ka lavastaja suunis või üldpildi otsus, et keegi võiks ju ka lihtne, ilma erilise nüansi või kiiksuta tegelane selles hotellis ka olla. Jaanus selle eest näitab kui vinged karakternäitleja musklid tal on. Tekkis tahtmine teda tunduvalt rohkem laval mängimas näha - lausa superreklaam Valmiera Teatrile! Iseasi, kas seal mängitakse ka midagi muud tõlkega... meilgi ju tavarepertuaarides (ainult ooperis või Vene Teatris) siiski mitte. Sellepärast lausa harukordne võimalus avastada eesti keeles laval mängiv, ilmselgelt pika mängukogemusega näitekunsti vanameister. Rolliks tal siin üksjagu sehkendav, eriti hotellikülalistega või muidu pidevalt koristades-sättides, aga siis pojaga dialoogides või külalisele tõlkides ka üksühele selgemalt tegelase duaalsust ja karakteriseeringu mitmekülgsust avades. Tõeliselt vaimustav tema mängu jälgida!
Hotelli saabuvad investorite rollides Terje Pennie ja Krišjānis Salmiņš. Terje bravuurikas rahadega naine, kelle tegelasel on seljataga elu mehega, kellest ta meile loo käigus jutustab. Ja samuti on ka Krišjānis'e tegelane oma "pagasiga". Kumbki väljakujunenud isiksustega tegelased, kellest vast naisel rohkemgi "püksid jalas"... aga see dünaamika on juba näitlejate mängitult üks pesueht keemiline reaktsioon neil kahel seal omavahel, mis ilmselgelt lööb õitsele üha uuesti igal etenduskorral. Üldsegi mitte nii üheseletuslikud, nagu siinse teksti järgi võiks aimata. Ega investorid ka ei näita üldjuhul enda suurt huvi millegi vastu enne rahapaigutamist, tahetakse ju ikka võimalikult hea hinnaga oma osa kätte saada, aga siin mängitakse taustal toimuv jahutava efektiga esialgsele huvile viidates ette nõnda lõbusalt, et kindlasti tahaks teada, kuidas nende kahe tegelase elud etenduse sisust veel omakorda edasi lähevad. Terjet ja tema osavat bravuuritsemist me ju natuke juba teame ka, aga siin laseb näitlejanna selle arsenali eriti hoogsalt käiku. Krišjānis'i mängule mõeldes Eestist täpset paralleeli leida kohe kiiruga ei oskagi. Ainsana vast on temas midagi Tõnu Ojast, kuigi tegelikult siiski mitte... ja ega ju ei peagi. Ja ometi selles tegelases on selgelt ära tunda teatud inimtüüp, misläbi saab ka karakteriseeringu lugeda kordaläinuks. Naljakas, kuidas Terje Pennie tegelane ei oska alguses mitte ühtki teist keelt peale eesti, aga kui lätlane vene keelele läheb üle, siis tuleb seda teksti vene keeles küll ja veel! :)
Vahelepõikena tahaks ära märkida, et eks ju ole näiteks Contra toonud neid vahvaid läti ja eesti keeles olevaid väljendeid esile, mis tähendavad teises keeles hoopis midagi muud. Ka siinses tekstis on neist mõned, aga kuna ise kasutan tihti väljendit "tibens"... siis no hea teada, et lätis seda õhku paisata poleks vast mõistlik, kuna seal tähendavat see "perse"! :) Eks meil naabritel ole üksjagu teineteisega aasimist. Lätlastelt on imbunud teadvusse, et eestlaseid peetakse seal aeglasteks ja sotsiaalselt kummalisteks. Ei oska me ju tõesti niisama juttu teha ja seeläbi ühed omaette nohisejad me ju oleme ka (suured distantsid ning põhjamaa külm kliima, mis meid suurema osa ajast oma kodusse omaette toimetama suleb ning parem ju ikka kui naaber väga ligidale ei trügi, sest maad meil ju on väiksele rahvaarvule mõeldes). Aga eks me eestlased oska ka narrida ja oma "kuuevarbalise" juttu puhuda, kui vaja lätlastele ära panna. Kilusk on siinses tekstis lisanud veel midagi, mida mina varem pole kuulnud, et "Läti naistel on see asi seal allpool teistpidi viltu"! :) Aga, et asi võrdne oleks, siis eestlasest AI arendaja Indreku paneb ta nuusutama tooli, millel Lätist pärit kena (tema konkurent ja ilmselgelt ka mehe jaoks inimesena huvipakkuv) naine istus. Kõik saavad võrdselt nii iseenda kui teiste üle itsitada.
Kahe startupperi ja ühtlasi surnud inimeste AI arendaja rollidest Eestist Aarne Soro ja Lätist Ieva Puķe. Aarne Soro Indrek on tüüpiline Eesti mömm-mees, kes ei julge naistele teregi öelda, samas salamisi muidugi neist unistab ning siin näikse, et peamiselt selle unistamisega tegelebki. Chaplini ja Marxi vendade stiilis Indreku saabumine on omaette itsitamisväärtusega. Võib vaid tõdeda ja õhata taas, millises vinges mänguvormis ja selgelt mitte ainult Ugala, vaid üldse üks Eesti teatrite parimaid meesnäitlejaid Soro praegu on. Ieva rolliks on lätlannast kaunitar. Kuigi too on arendanud sarnase toote, on ta inimesena kõike seda, mida konkurent ei ole - enesekindel, sõnaosav, ruumi täitev ja tähelepanuväärne. Lavastusest korraks kõrvale astudes, tekkis huvitav vestlus, kui oli vaja nimetada mõned Eestiski kuulsad Läti naised, siis esimeseks meenus nimi lapsepõlvest, ehk Laima Vaikule. Natukese mõtlemise peale tuli meelde ka Läti endine president Vaira Vike-Freiberga ning kuna riiulis on Nora Ikstena raamatud "Elu pühitsus" ja "Emapiim", siis meenus tema ka, noh ja muidugi Ieva Ilves... Aga kas ja kui, siis keda Eesti naistest oskaksid lätlased nimetada? Kas nad Ita Everit, Carmen Kassi või Anne Veskit teavad? Ütlevad neile midagi nimed nagu Lydia Koidula, Kaja Kallas või Kersti Kaljulaid? Või hoopis keegi, kelle teadmise seost ei oska aimatagi, nagu mõni eurolaulik või nõuka-aja staar? Huvitav oleks teada! Ieva Puke on üksjagu teinud kaasa ka filmides ja telesarjades, ent neidki meie riikide vahel ju tegelikult eriti ei teata (kuigi väga soovitaksin Läti filmidest mõne aasta tagust "Blizzard of souls", kus küll minu teada "Cosmopolitan"i lätlased kaasa ei tee).
Ja siis on veel Klinta Reinholde ja Martin Mill, kes on küll ka laval, ent mängus pigem rohkem sees virtuaalse ülekande kaudu. Martin ja tema "August" videos paneb oma looja häbi tundma ning ühtlasi toob sisse teemana viimasel ajal eriti kuumaks tõusnud tehinsintellekti arengu läbi AI võimaliku kontrollimatuse inimeste poolt. Kas ja millal see võib inimkätest lahkuda? Masinõppe annab sellele ju veel omakorda tiivad.
Kuid nagu sissejuhatuses mainisin, on selliseid tooteid, mida siin pakutakse investoritele juba mõnda aega turul olemas ning mõnevõrra, näiteks visuaali mõttes näiteks kaugemale aretatud. Samas publikul ju virtuaalreaalsuse prille pähe ei jagata ning tavaekraanilt võib ka visuaal ollagi ju midagi sellist... Minu jaoks isiklikult on see üks eriti põnev teema, milles põrkuvad eetiline ja moraalne vastutus vs tehniline areng. Tegelikult vajakski sellest üldse täiesti eraldi lavastust!
Kui soovid endale sellist lahkunud inimesega suhtlust, siis guugelda “simulate the dead” ja 10tugrikuga saab proovida (praegu on muidugi võimalus ka endale virtuaalne elukaaslane osta, näiteks lahendus nimega Replika pakub seda.. huvitav näiteks, et üksikud vanainimesed kasutavad Replikat ka sõbrana, mis/kes tuletab neile meelde ravimite võtmist või on lihtsalt vestluskaaslaseks. Aga kes soovib virtuaalset seksi, siis ka seda saab, kui arendad ise oma suhte sinna suunda... kuuldavasti AI ise ka suunab, ehk ei pea ise pealetükkiv olemagi).
Aga siin tulebki vastu psühholoogilised küsitavus, ehk kui näiteks Su elukaaslane lahkub siit ilmast, kas siis nii saab oma eluga edasi minnagi kui on selline armastatu simulaator, kellele on söödetud õiged suhtlemisviisid, mis jäljendavad selle inimese eluajal saadetud kirjadest sõnumitest, fotodest… ja need suhtlusmootorid on praegu nii arenenud, et petavadki tõesti täiesti ära! Vana inimese elu viimased aastad, sellest saab veel ju kuidagigi aru, kui ei olegi enam vaja eluga kuskile edasi minna, aga noored-keskealised võivad jääda lõksu ning oma elu selle nahka panna suheldes simulatsioonidega… ja seda isegi teadlikult otsustades ja sellise valiku tehes.
Project December oli üks esimesi selliseid, mis on täiesti võimeline ära petma, et suhtledki surnud inimesega, keda tunned. Digital afterlife business on täiesti uus majandusharu, mis on oma pead tõstnud viimastel aastatel. Kasutades surnu digitaalset jalajälge, saab masin õppida end selle inimese sarnaseks. Lisades juurde ka genereeritud video, võib ka visuaaliga ettekujutust turgutada. Saab lasta endale helistada surnu poolt, sest kellegi lindistatud hääle saab muuta sarnaseks teatud häälega ja kõne genereerida loominguliseks. Samas võib see aidata ravida valu ja mentaalset tervist?
Tähelepanelikult tuleb hoida muidugi kontrolli all, et ei hakata selle pealt teenima inimese arvelt pahatahtlikult. Suurim küsimärk kogu asja juures on minu arvates see, et meil ei ole kontrolli selle üle, mida masin ütleb või teeb ja kuidas seda vastuvõttev inimene reageerib. Kuidas see temale psüühikale tegelikult mõjub? On juba väga ohtlikke näiteid, mida erinevates dokfilmides on välja toodud (soovitan vaatdata näiteks jaanuaris Sundance'il laineid löönud "Eternal you" dokki: https://www.imdb.com/title/tt30320493/reference/.
Startup Soul Machines on kogunud juba üle 100 miljoni USDi. Nad on teinud digitaalse beebi ja arendavad digitaalset närvisüsteemi ja selle tehisaju. Selle arendajad toovad välja, et me ei tea, kuidas täpselt aju töötab ja kui tahame masinale tehisaju, siis sellele peaks ka jääma vabadus olla otsapidi vaba, ainult nii tundub see ehe. Näiteks ka eelmainitud doki näitel, see kuidas masin inimesega suhtleb, see võrgutabki inimese arvuti külge, toites tema alataju soove ja valides psühholoogiliselt sellised vaatused, mis inimsuhtlejale mōjuvad vastavalt.
Korea arendajate loodu - kus VR prillidega saad näha/teha näiteks oma surnud lapsega igasuguseid asju koos. Paneb tõesti mõtlema, et kui ise oleks sellises olukorras, kas vajaks?! Paljud kasutajad, kes tõesti selles olukorras ning on proovida saanud, ütlevad, et see oli lausa väga vajalik! Kõik nende tehnoloogiate loojad ja arendajad on küll suure sisemise dilemmaga, et kas nad on avanud Pandora laeka. Ja see praegune pole ju veel tehnoloogia arengu lõpp! Me oleme tegelikult alles selle alguses. Ning tehisaju enda üha kasvava võimekusega, suudab AI veelgi üha kiiremini ja paremini arendada iseennast.
Hinnang lavastuse pakutud elamusele: 4
Mu siinse peegelduse lõpp ei ole midagi sellist, mida selles lavastuses käsitletakse, see on minu enda mõttearendus vaid riivamisi lavastuses kajastatud programmide kohta (magistrikraad ITs ju ikkagi ja sellest ka kõrgendatud huvi :)), aga lavalugu ise on tõesti üks tore moodne muinaslugu täiskasvanutele, kus ei puudu seikluslikkus, ega ka hea huumor, vahvad karakterid ja nende veelgi vahvamad kokkupõrked. Julgeb soovitada küll!
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Ugala FB seinalt ja kuuluvad teatrile):
Cosmopolitan
Ott Kilusk
LAVASTUSE TUTVUSTUS
komöödia
Kusagil maailma servas, seal kus gloobus otsustavalt Põhjanaba poole kaardub, paiknevad kaks väikest riiki – Eesti ja Läti. Nende piirid kulgevad pikalt koos ja merigi on sama, kuid üksteise toimetamistest ei teata just palju. Ka keeled ja kombed on mõlemal sedavõrd erilised, et nende rahvaste mõtteruumis orienteerumine on vaid üksikute veidrike privileeg.
Ühel kenal päeval reisivad Eesti ja Läti piiril asuvasse motelli kaks väga erinevat inimest – Andrew New Yorgist ja German Venemaalt. Andrew on noor kosmopoliit, ilma juurte ja rahvuseta müügimees läänest, German aga endisest balletiartistist pensionär idast. Nad ei tea mitte midagi üksteise olemasolust, nad ei tunne kohalikke keeli ega kombeid, nad mõlemad varjavad oma tegelikke eesmärke.
Järgneva ööpäeva jooksul arenevad selles motellis kummalised sündmused: seal kohtuvad mitmed värvikad tegelased ja neli erinevat keelt, põrkuvad maailmavaated ja tõekspidamised, varjatud plaanid ja avaldamata lood. Pidev möödarääkimine, üksteise võõristamine, omavaheline mõõduvõtmine ja peidus olevad saladused võtavad koomilised ja absurdsed mõõtmed.
Elu ja surm, koosolemine ja üksindus, juured ja juurtetus, mälu ja mälutus, muinasjutud ja argielu, rahvuskultuur ja kosmopoliitne nutimaailm: need on vastandused, mille ületamisega selle loo tegelastel vaeva tuleb näha.
Lavastus sündis koostöös Valmiera Draamateatriga.
“Cosmopolitan” on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.
Esietendus Ugala teatri suures saalis 14. septembril
Esietendus Valmiera Draamateatris 4. oktoobril
2 tundi ja 35 minutit (koos vaheajaga)
LAVASTUSMEESKOND
Lavastaja ja dramaturg Andres Noormets
Kunstnik Valters Kristbergs
Kostüümikunstnikud Maarja Viiding ja Ilze Vītoliņa
Videokujundajad Taavi Varm ja Margo Siimon
Muusikalised kujundajad Peeter Konovalov ja Andres Noormets
Valguskujundaja Lauris Johansons
Tõlkijad Jaanus Johanson, Alden Kirss ja Oleg Titov
Mängivad
Aarne Soro, Alden Kirss, Eduards Johansons (Valmiera teater), Ieva Puķe (Valmiera teater), Jaanus Johanson (Valmiera teater), Klinta Reinholde (Valmiera teater), Krišjānis Salmiņš (Valmiera teater), Martin Mill, Oleg Titov ja Terje Pennie
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar