Maarja Kangro autobiograafiline romaan "Klaaslaps" tekitas oma ilmumise järgselt (8 aastat tagasi) üksjagu kära - "nii avameelne", "nii otsekohene", "nii valus ja üdini läbiraputav" hinnangud kostusid justkui massiivse lainena eesti kirjandusest huvitatud inimesteni, kes seda ise veel lugenud ei olnud. Sellepärast ostsin ka selle endalegi koju riiulile, ent mingi kartmine alatajus või aukartus lugeda kellegi (minuga sama aastakäigu) inimese isiklikke valusaid üleelamisi luhtunud lapsesaamis(t)e kohta, jättis iga uut raamatut lugemiseks valides, selle teose ikka ja jälle riiulile. Siiani.
Sellest hoolimata Rakvere Teatri sügis- ja ühtlasi juubelihooaja avalavastust vaatama sõites, oli peas enamvähem lugu ja pilt valmis, mis sellelt oodata on. Detailid muidugi teadmata ja ega nende järele ka sellel hetkel ei janunenud, pigem mõtlesin, et kui elulooline, siis järelikult kõnetab ka loodetavasti ennastki väga isiklikult, ehk paneb vast seega oma eluga võrdlema, kuigi minul ju 3 tervet last juba täiskasvanuks kasvatatud... Kuid võibolla just sellise teatava turvalise distantsiga polegi järsku enam niivõrd mõjuv...
Oh kui valesti ma arvasin. See lavalugu haarab täiesti endaga kaasa laval keskmes oleva naise teekonnale, ühes peos hoiavad autoriga kätt mõtted, teises peos otsused. Ja meie ümber see ühiskond, milles elame ja mis meid oma elu lavale lükkab ja kus kohast vahepeal korraks maha kõrvalt vaatama astuda polegi võimalik.
Paratamatult hakkasin mõtlema, et miks Maarja selle üldse kirjutas. Olen veendunud, et mitte kaastunde otsimiseks või saamiseks. Ei usu ka, et autor selle õpetuseks või hoiatuseks kirjutas, ehkki ridade vahelt on võimalik ka seda ammutada neil, kellel oma lapsesaamine ees. Tõenäoliselt on kirjutamine teatavat sorti teraapia vorm? Teatud asjade endast välja kirjutamine annab võimaluse seesmise pilla-palla oleku nö. "ära koristada" selle sõnadesse korrastades. Seeläbi ülekantud tähenduses "kokku pakkida" ja selle asemel, et kogu aeg uuesti ja uuesti samade asjade otsa komistada, need kusagile korralikult vähemalt jalust ära panna. Ehkki päriselt silme alt, ega südamest nõnda suurt pagasit muidugi ära ei suuda tõsta... aga vähemalt on ta seal "ühes kohas". Ühtlasi võivad ühe inimese läbielamised, olla teistelegi enda vastustele ligemale jõudmiseks või mõttelõngade sasipuntra kerra kerimiseks kasulikud. Ja isegi kui mitte täpselt, siis riivamisigi sarnaseid üleelamisi...ning seda ka kaude - kas sõbra või sugulase valusa teekonna paremini mõistmiseks. Nende keeruliste ja raskete teemadega võimalus suhestumiseks ning võibolla isegi nendega "mitte-üksi-olemisest" saada lohutust ja meelekindlust ning edasi jaksamiseks jõudu.
Enne otseselt lavastuse peegeldamist ja sellest mõningate enda mõtete, ärrituste ja äratundmiste jagamist, tahaks veel ühe tähelepaneku siin sissejuhatuses ära tuua. Nimelt taaskord sai kogeda seda enda vanuste inimeste sarnast elukogemust, ehk siis kes ei mäletaks neid Tervishoiumuuseumi "hirmutuure" klassiga. Sealhulgas - ära suitseta, sest muidu saavad Su kopsud olema mustad või ära tee midagi muud, sest muidu sünnivad Sul vigased lapsed. Üldse see meie Tervishoiumuuseum seal vanalinnas, mis andis meile lapsest peale üsna sarnase lähtekoha elule, sarnased hirmud ja õudsad mälupildid - näiteks on mällu graveeritud sealsed fotod vesipeaga lapsest. Samas sai seal ka mh. asju katsuda ning selles mõttes kuidagi avastuslik, et muuseum kui selline võib olla hoopis ka midagi muud kui ainult kunstitööde või millegi muu teatavast lühikaugusest vaatamine.
Lavastus on võrdlemisi kammerlik, vabalt võiks see mängukoht olla pisut isegi veelgi intiimsem kui Rakvere Teatri väikse maja saal. Selline äratundmine saatis, et mida lähemal oled laval toimuvale, seda tugevam tekib isiklik kontakt või suhe ning lähedus ka tegelastega ja nende olukorraga. Pidevalt oli "kärbes seinal" tunne ja seda nii peategelase kodus kui arstikabinetis või isegi sünnituspalatis ja reisipagasis kaasas Hispaanias.
Urmas Lennuk on (mitte ainult minu arvates) üks Eesti parimaid dramaturge, aga kus läheb dramaturgi ja lavastaja piir olukorras, kus tema on ka oma dramatiseeringu lavastajaks, seda on praktiliselt võimatu "Klaaslast" vaadates hinnata. Kuna lavastajatöös on mingid küsitavused, mis põhimõtteliselt võivad olla ka dramaturgilised, siis kuna lugu on sedavõrd mõjuv ning tekst on kirjanduslik ning sõnadegagi (muuhulgas huvitavalt "õnne" käändelise rõhuga) mängiv ning jõuab ka lavastuse mõnede kummalisuste kiuste "kohale", siis lükkan kõik imelikud otsused pigem "lavastaja" kapsaaeda. Eriti kuna Lennuki just "lavastajatööde" puhul on olnud ka varem märgata teatavat üld- ja kõrvaltvaate puudumist (meeldivateks eranditeks "Paunvere poiste igavene kevade" ja "Ükssarvikute farm"). "Küsitavuste" all mõtlen eelkõige "õhku jäetavaid" lahendusi. Näiteks - alguses on laval õhupall, mis pannakse vitriinkappi, umbes nagu õrnad nipsasjakesed, mis kukkumist ja füüsilisi ohte üle ei elaks. Esiti tekib sellele sümboolne tähendus, nagu see õhupall ilmestaks veel "sündimata laste maal olevat, ent juba ema kõhus kasvavat beebit". Kuid seal peaks see õhupall olema ka hiljem, ent kaob tegevustikust arusaamatul kombel. Kas see siis on hoopis "lootus"? Aga isegi siis ei ole kadumishetk looga kooskõlas. Võibolla esietendusel lihtsalt juhtus midagi palliga? Kui see oleks "
ainuke kentsakas lavastuslik "poolidee", siis kannaks selle lihtsalt enda arusaamatuse arvele, aga siis lehvitab ühest vaasist justkui žestina ja visuaalselt efektselt liiva laval olevale lauale lapse isa. Isa ja ema midagi seal sahistavad selle liivaga, kuigi võiks eeldada, et seda siis näidatakse ka publikule, näiteks videoülekandega... ehk sellel on ka mingi sügavam mõte või kujund kui ainult soojale maale minek. Nii jäi see taas millekski lõpuni lahendamata ideena "õhku rippuma", millele otseset lavastuslikku seost või põhjendust ei suutnud leida. Efektitsemine efektitsemise pärast?
Seejuures oli kunstnik Nele Sooväli'l päris dünaamiline lavakujundus, mingis mõttes ka tagasihoidlik, aga siis ka lihtsam seda teistesse linnadesse kaasa viia ja üles seada. Tähelepanuväärne, et need tegelased ei ole otse lavapõrandal, vaid kõrgendatud lavapoodiumil. Ning need vitriinkapid on paralleelina mõttelisteks partneriteks vaatamiseks välja pandud "loole". Minu haige aju ühendas erineva kujuga ning nagu "kortsus" ja vastavat värvi vaasid kasutatud kondoomidega, mis üsna tõenäoliselt ei olnud kunstniku ega ka lavastaja mõte, aga sedasi andis võimalusi enda mõttemängudele kütet veel lisada.
Kuid tegemist ei olegi sedapuhku ei lavastaja- ega dramaturgiteatriga. Eelkõige on loomulikult kandvaks sambaks Maarja Kangro läbi- ja üleelamised ning just need tema otsused ning võimalused (või pigem võimaluste puudumine) inimese ja emana. Teisalt Jaune Kimmeli Maarja kehastamine, kes seda kõike laval justkui tõesti füüsiliselt ise läbi oma karakteri ning temaga koos läbi ja kaasa teeb. Seejuures Jaune ei matki ega imiteeri Maarjat, suurem osa vaatajatest nagunii teab, kellega on tegemist. Ning selles mõttes on ka laval tegutsev naine mitte ainult see üks teatud tegelane, vaid ta nagu esindaks ja annaks hääle paljudele sellises olukorras olnud ja olevatele naistele (ei mäleta ka kordagi, et keegi oleks maininud lavastuses "Maarja" nime, kuigi see võis ka kergelt kõrvust mööda minna).
Oli ka mitmeid lavastuslikke ja mängulisi lahendeid, mis väga meeldisid või emotsioone tekitasid. Näiteks see, kuidas oli lavastatud abordisünnitus. Kas nüüd isegi just seda sõna kasutada, aga parema puudumisel - "ilus" lahendus. Saali palavus mängis ka natuke kaasa, sest Jaune Kimmel'i Maarja tõesti leemendas, mis ju ka lisas ehedust. Mõjuva paralleeli lõi ka doominoefekt, sest ükski inimene ei ole saar ja ükski selline juhtum ei mõjuta ainult seda üht inimest. Lisaks kuna dramatiseering põhineb kirjandusel ning just kirjaniku elujuhtumitel, siis raamatute kasutamine kujunduses mõjus ka eraldi kujundina süviti läbimõeldud ideena. Muusikalises kujunduses on kasutatud lastetoa mängutoosi muusikat, lisaks mõnedele teistele ideaalselt sobivatele emotsioonidesaatele (Imre Õunapuu muusikalise kujunduse debüüt tabab mitmes kohas midagi olulist).
Selle trupi näitlejad on tugevalt terviku teenistuses. Keskmes on mõistagi Jaune Kimmel ning tema hinge kriipiv emaks saamise kehastus nagu lavaloo emamesilane, kelle ümber mehed ainult siblivad ja sehkendavad, jäädes siiski vaid raamistuseks, kõrvalisteks - nii lapse isa ja selles rollis Madis Mäeorg kui ka erinevad arstid, keda kõiki mängib Imre Õunapuu. Kuigi tekstist käib läbi, et emaks saaja laval on 41-aastane, siis Jaune tunduvalt noorem vanus ei tule isegi meelde vaadates, nii ausalt ehe on ta oma rollis ja seda ju just niiöelda rambivalguses naisena, kuigi selliste teemadega elus (arvatavasti) tihti pigem vastupidiselt nimme hoidutakse tähelepanust. Ma ei tea, kui palju Jaune meetodnäitlemise tehnikaid kasutas oma tegelase läbielamistunnete nõnda täpse edastamise ning oma tegelase rollijoonise sügavamate kihtide saavutamiseks, kummardamisel tuli ta naeratava ja kiiresti rollist väljununa lavale (mis ongi normaalne, sest nii valusasse kohta minemisel oleks ka näitleja kui inimese enda lõhkumine), aga osavalt suutis ta oma tegelase tunded vähemalt minule (loodetavasti ka ülejäänud publikule) edasi kanda, et lasta ka vaatajana võimaluse sügavatel tunnetel (ehk võiks seda kutsuda) "meetodvaatamisel" tekkida, sest kuidas muidu seletada seda tõelist kurbust, millega koos vaadates ka distantsilt nõnda kaasa nii rollitegelasele kui ka seda esindavale alter egole tundis. Selgelt austuse ja vastutusega loodud roll.
Madise "isa" on toetav, "ema" hoidev ning temaga "samas paadis" olev mees. Siiski "olemas", mitte ainult kelgunöör. Madis on minu jaoks sümpaatne näitleja ning ise isana mõtlesin ja käisin tema olekuga hinges kaasas, vahepeal samades kingades, siis jälle kusagil kohas ka nendest välja astudes. Ehkki mõni aeg hiljem on teravalt meeles vaid Jaune mäng ja mitte enam niiväga meeste oma. Imre arstid on natuke erinevad, mitte mänguvormiliselt eristatud Imre poolt, võibolla isegi meelega sarnaselt kujutatud, et tekitada seda teatavat "meditsiinilise müüri" tunnet, samas erinevad just õnnetusse olukorda sattunud naisesse suhtumisel. Arst teatavas mõttes peaks olema lohutav, kaastundlikum, teadma kuidas mingid väiksed ärritajad võivad sellistes olukordades olevatele inimestele mõjuda sütikuna, ent ometi on nemadki inimesed oma arvamiste ja inimlike vigadega. Nende vaatest võib olla ka nö. "patsient patsiendi" järel päev, mil iga vastas seisja tunnetele polegi aega mõelda või veel vähem pühenduda ning nõnda mõjuda teisele poolele üldistava ning ebaadekvaatsena. Tegelikult ka 1 selle loo olulisi kokkupõrke teemasid. Iga üksikinimene oma murega on tähtis - see on tema maailm ja selles on tema ootused temale endale kõige olulisemad, teisalt arst, kes peab korraga paljusid aitama ning temal erisusi teha on raske, ehkki me kõik seda eeldame, ootame ja kahtlemata õigusega!
Vaadates tulvas korraga pähe mitmeid vanemate ja laste teemasid oma lähedaste/sõprade eludest, kus laps on erinevatel põhjustel kaotatud versus enda õnnelik olukord, sest 3 last on õnnestunud suuremate (tervise)muredeta täiskasvanuks kasvatada (isegi kui ühe sünnitusega oli meilgi päris närvesööv olukord ja seejärel läks pisut aega, et kõik normaliseeruks). Aga lisaks on neid teemasid veel mitmeid, mis ühe põhilisega, ehk keerulise teekonnaga emaks saamisel kaasnevad või ka otsapidi kokku puutuvad. Autoril on ka tõesti kõikepidi siin välja toodud, mida ta enda olukorras otsustamisel on uurinud ja arvesse võtnud ning kahtlemata pole ükski samm tal toimunud kergekäeliselt. Mis omakorda veelgi tõstis lugupidamist selle inimese vastu. Kuigi kellegi teise hinnangud või hukkamõistud või vastupidiselt lugupidamised on nagunii tühised, sest tegelikult oluline on, mida inimene ise tunneb ja kuidas oma otsuste-tegutsemiste järgselt iseendaga (olukorda arvestades) maksimaalselt rahulolevalt edasi elab, sest edasi elama peab.
Esiteks ja vast kõige ärritavamalt mõjus ja kõnetas abordi teema. Sest oh kuis ei salli, kui keegi võtab endale õiguse teiste aborte keelata! Ühest küljest võiks küsida, et mis õigusega keegi võtab sellise "jumala" positsiooni. Teisalt on just nende abordivastaste üks põhisõnumeid, et need, kes aborti teevad, võtavad endale "jumalaõiguse". Ja nii ei ole selles teemas kuidagi konsensus võimalik. Ise olen siiani mõelnud, et eriti just meestel pole õigust abordi üle otsustada, aga tegelikult ei ole kellelgi teiste inimeste abordi üle õigust otsustada - mitte kellelgi peale last saava või mitte saava paari. Sellest vaatenurgast ongi just üks ülimaid jultumusi võtta endale õigus teiste eest otsustada. Igaüks tegelegu oma isikliku eluga ja ärgu toppigu oma nina teiste eraasjadesse. Seejuures kõige ebaausam ongi just meeste või jumalaneitsite(nunnade) sõnavõtud abordikeelustamiseks - neil ei tule endal vägistaja või emale tervise mõttes eluohtlikku last kanda ja sünnitada. Või ette teades surnuna või peale sünnitust kohe surevat ning mitte kunagi täisväärtuslikku elu elada saavat last sünnitada. Tihti siiski tundub, et paraku nende hääl kõlab kõige kõvemini just sellel teemal! Tegelikult oli meil teatrikaaslasegagi pikk vaidlus - no pea pool autoteed Rakverest Tallinnasse, et kellel ikkagi on õigus otsustada ühiskonnas laiemalt abortide lubamist või keelustamist. Minu seisukoht on olnud, et ainult naistel. Naise seisukoht jällegi, et isasid ei tohi kõrvale jätta. Et see ei olegi ühiskonna otsustada, vaid just nimelt last saava paari ühine otsus, eeldades, et nii isa kui ema on valmis sündivat last koos kasvatama. Normaalses olukorras jah, kui naine ja mees mõlemad on mõlemad mõistlikud ning tõesti teevad otsuse lapse saamiseks või mitte saamiseks ühiselt. Aga minu vaatest (ja mina olin selles vestluses mees!) olen seisukohal, et lõppude lõpuks on ikkagi viimane otsus naise teha. Kui tema näiteks paaniliselt kardab sünnitust. Surmahirmuga (ja seda ta ei pruugigi enne teada, kui alles rasedana). Või tal on varem olnud ebaõnnestunud sünnituskogemus, mida ta ei taha uuesti üle elada. Võibolla isegi on arst tal soovitanud sellist riski mitte võtta... Kuidas saab mees seda siis nõuda? Loomulikult ei tohiks olla vastutustundetud juba varasemas hetkes, kuid seegi pole alati üheselt sõrmega osutatav, sest on olukordi, kus kasutatakse rasedustakistajaid, ent ometi on võimalikud olukorrad ka nende kiuste rasedaks jäämine. Sellepärast ei olegi võimalik aborte üheselt keelustada.
Üsna kindlalt võib väita, et keelustamine tekitaks ka ajaloost teada olevad olukorrad nurgataguste abordiarstide näol, mida keegi loodetavasti ei taha. Tõelisele politseiriigile korralikku tõuke andmine. Ei saa olla sedavõrd silmaklappidega, et need kahtlased nurgatagused ei tekiks. Inimesed on leidlikud. Või alles see meil siin Eestis oli aasta alguses, kui kellegi koer tõi surnud beebi koju, sest oli selle metsa alt leidnud ning selgus, et naabrinaine oli soovimatu lapse metsas sünnitanud ning selle lihtsalt sinna jätnud. Selliseid "naabri koeri" hakkaks siis hulgi ringi jooksma... ning meie pooltühjadele vanglatele ei peagi enam otsima briti või teistest riikidest allhanketeenusega vanglatäidet. Jah, aborti ei saa suhtuda kergekäeliselt ning kui mõni naine teeb 10 ja rohkemgi aborti, siis tuleks leida teistsugused vahendid edaspidi selliste olukordade ärahoidmiseks. Siin selle ühe lavastuse peegelduse raames ei jõua teemat nagunii piisavalt laialdaselt ja sügavuti läbi hekseldada, ega ka argumenteerida, aga veelgi üks tõestus, kuivõrd kõnekas Klaaslapse "lugu" on.
Ega me ei tea, kas emaks saamise katsetusi oli "tegelastel" juba väga palju ja juba noorusest alates. Saame küll aimu, et see olukord, mida siin lähemalt vaadeldakse ei ole kaugeltki esimene kord. Seega me ei tea ka seda, kas autor on tahtnud anda mõista, et lapsesaamisega tuleks alustada pigem varakult. Sellist asja ju ei saagi suunata-soovitada, sest lapse saamiseks on vaja kaht vanemat ning igaühega ei ole mõistlik sellist olulist asja lihtsalt "ära teha". Ehkki paratamatult viib see mõtted sellele, et kas vanuse mõttes 20ndate alguses on suurem tõenäosus õnnestunud sünnitusele? Seda mõtet siinkirjutajale toetab tema enda elu, kuid kindlasti annab vastuse mõni statistika, millele mõeldes juba eoses võib sisse arvestada väga paljud erandid.
Samuti äratas tugevaid tundeid selles lavastuses allajoonimine, et on olemas arste, kes arvavad, et teavad, mis teine tahab. Üksjagu vastuoluline olukord - tavaline inimene ju usaldabki arsti, nemad on spetsialistid, samas siinses loos kui näotu oli arstil eeldada, et väärarenguga veel kõhus oleva lapse eemaldamiseks tahavad vanemad aborti teha. See on üks võimsamaid ja mõjuvamaid Maarja, Urmase ja teatri kontekstis just eriti Jaune stseene, kui naine karjub arstile, et too ei tunne teda ja ei tea seega, mis tema tahab või mis temale parim on! Kuklakarvad tõusid püsti ja kere läbisid külmavärinad, nagu oleks tahtnud koos Maarjaga seda arstile karjuda! Inimesed on muidugi erinevad ja igaüks peab seda ise aduma, mis tema jaoks oleks õigem. Ise lähtun juba pikemat aega motost, et inimene oma elus tegelikult tõeliselt kahetseb lõppude lõpuks seda, mis ta tegemata jätab, mitte seda, mis ta teeb (mis ta teeb, saab ta vabandada, parendada, muuta, unustada, aga teatud asjade tegemata jätmisele ei pruugi ta enam kunagi saada teist võimalust) ning seeläbi leian, et omamoodi tark ja oluline oli ka selles (elu)loos emal hoida oma last kasvõi korragi hüvastijätuks - nii sai ka tema (täieõiguslikult) tunda end kasvõi hetke emana, sest ta ON ema...
Hinnang: 4
Lasteta, aga kunagi lapsesaamisele mõtlevatel inimestel vaadata omal vastutusel!
Valus, mõtteid ja sisemist arutelu ärgitav, suhestuma kutsuv, mitmeski mõttes oluline lavastus, kus võid tõdeda inimese otsustega nõustumist või mitte nõustumist turvaliselt kauguselt, ent ometi ei saa seeläbi hinnanguid anda inimesele. Sellised otsused peavadki olema iseenda omad. Samas ju ka kaasaelama panev, sest teema võib puudutada kõiki, isegi kui mitte enam ennast, siis oma lapsi tulevikus ja teisigi lähedasi. Teisalt ka ühiskonnas laiemalt hinnangute andmisest teistele inimestele hoiduma panev, sest me ei tea kunagi täit tõde, mis on nende eludes juhtunud, et saaksime võtta "kohtumõistja" õiguse. See on vaid madalalaubaliste netikommentaatorite pärusmaa. Kuid miski pole kunagi must-valge, eriti tõsisemad elu-teemad.
Raske tükk, mida on ka raske soovitada, sest sellisel teemal millegi vaatamiseks-lugemiseks peab igaüks ise ära tundma, kas see on midagi, millele tahab kaasa mõelda või pigem hoiduda. Ühiskondlikus mõttes siiski kahtlemata soovitatav, et arendada endas emotsionaalset intelligentsust, kasvõi teise inimese selliste eluraskustele kaasaelamisel, sest läbielada sellist ei taha meist ju keegi.
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Kalev Lilleorg):
KLAASLAPS
Tõde ei muutu ilusamaks, kui me ta meigiga katame ja lokid pähe rullime. Kui lootus ja valu ei mahu inimese sisse ära, peab ta endale alasti silma vaatama ja sellele nime andma. Maarja Kangro on seda oma dokumentaalromaanis teinud varjamatu otsekohesusega.
Esietendus 13. septembril 2024 Rakvere Teatri väikses majas.
LAVASTUSMEESKOND
Autor: Maarja Kangro
Dramatiseerija ja lavastaja: Urmas Lennuk
Kunstnik: Nele Sooväli
Muusikaline kujundaja: Imre Õunapuu
Valguskujundaja: Roomet Villau
Osades: Jaune Kimmel, Madis Mäeorg, Imre Õunapuu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar