Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, märts 26, 2011

The Rise and Fall of Estonia (NO72) - NO99

Läksin järjekordselt haneks. Arvasin, et "Teater" pakub teatrit, mitte "kino"... mitte, et mul otseselt kino vastu pidagi oleks, aga no piletihindki oli selles klassis, et oleks võinud oodata midagi, mis toimub mu nina all, mitte kinoekraani vahendusel... Selles mõttes ei saagi seda võtta kui "teatrietendust". Mis siis sellest kui mingi osa sellest etendatigi samal ajal kusagil mujal ning kanti otse üle. Osaliselt jäi mulje, et kasutati ka eellindistatud materjali (Marika Vaariku riietevahetus pulmaliste Rahavaidlusstseeniks - ta istus seal taustal - oleks lihtsalt olnud üleinimkiirusel tehtud sellisel juhul). Sama hästi oleks reede õhtul võinud kodus teatriõhtut telekast vaadata... Vaatet kõige häirivamaks osutus see massipsühhoos, mis suure konterdisaali täis oli vedanud. Kõigepealt seisa järjekorras, et saada uksest sisse, siis seisa järjekorras, et saad oma riided ära anda, siis seisa järjekorras, et saali pääseda ja pärast välja minemasega sama drill. Teatrilik intiimsus, ehk just täna just minu nina all sünnib just selline "etendus", oli kadunud. Tundsin end kui mingi reklaamiohver, olemata seda, sest ma ei jälginud neid reklaame - läksin vaatama usaldades NO-teatrit ja lavastajatandemit Ojasoo-Semper. Tundsin, et olen hall mass, kes on tulnud mingile massiüritusele, nagu need suvised Vana Baskini Teatri tuurid ja lauluväljakute etendused... Haneks läksin ka sellega, et uskusin pealkirja - RISE and fall of Estonia. Ma ei tea, kas ma kriitilisel hetkel pilgutasin silmi, aga kus see "tõus" siis oli? See lõpuõgimine või? Masendav. Minu jaoks oli see küll üks pidev madalseis... kuigi eks loojatel oli ju õigus olla ka pessimistlikult iroonilised... Omamoodi "põhjamaalik äng", nagu mina selliseid "filme" defineerin. Nagu soomlaste "Paha maa" ja muud sellised - puhas masendus. Ainult, et "Paha maa" tundus ka mingis mõttes värskem. Selles tükis olid praktiliselt kõik juba leierdatud asjad. Vähemalt minu jaoks. Selles mõttes kui võtta, et tegemist on viieosalise lavastustetsükli viimase osaga, siis see on justkui "üleliigne" osa. Palju tühja kah veel pealekauba - jalutamine Solarisest välja, pikalt valimistulemuste ja -reklaamide vaatamine, mingid lõigud siin seal, mis lihtsalt olid "tühjad". Kasvõi see Risto Kübara ukse taga ootamine... eks muidugi "kõik tahavad SEES olla".. seegi ju mingitpidi ajastu nähtus, aga minu jaoks siiski tühi. Ei tea, kas ma olen tüdinemas teatrist või on lihtsalt mingi madalseis kätte jõudnud, et on tunne nagu midagi uut või vähemalt sisuliselt uut ja mõtlemapanevamat ei viitsita välja mõelda? Ega ma muidugi tundetu ei ole, ehk Leelo Tungla "ema äraviimise lõik" läks mul ikka hinge, mitte, et see midagi "uut" oleks. Lugesin ju "Seltismees last" ning peaaegu nutsin... olen lugenud ja näinud ka mitmeid muid selliseid lugusid. Aga kui ema ikka ära viiakse lapsel, see on hirmus küll... Meeldis ka Sergo Varese Marju-monoloog (Marju Lauristini lugu). Sellest millest kunagi unistati ning millist elu elati 60ndate keskel Eesti intellektuaalide seltskonnas. "Kas sellist Eestit me tahtsimegi?" Meeldis ka Risto Kübar kui nad koos Tambet Tuisuga barokiajastu naisteks olid muudetud. Õigemini see kimedahäälne "tubli, tubli", mida Risto Mirtel Pohla tegelasele pidevalt korrutas :))) Meeldisid Jaak Prints, Marika Vaarik ja Eva Klemets, ükskõik millistes stseenides nad osalesid, sest nad lihtsalt meeldivad mulle näitlejatena. Kuid sisulises mõttes jäi sellest väheks. See tobe karjumine, mis käis - nagu inimesed oleks lambad, et nad muidu aru ei saa kui neile ei karjuta... muidu ei "kuule"... see tüütas niimoodi ära, et ma oleksin tahtnud poole pealt ära minna (nagu ka mõned seda etenduse ajal tegidki!) See "karjumine" mitte ainult karjumise mõttes, vaid ka ülekantud tähenduses. Peenem tekst, millest vaataja saab mõtteid ise avastada on rohkem minu maitse. Siin oli kõik puust ja punaseks - karjutud... Ja ometi olid ju head nii "Nafta", "(eriti!)GEP", "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ning isegi mööndustega ka "Ühtne Eesti Suurkogu"-gi... Kunagi, kui selle etenduse tegemisest hakati rääkima, siis lubati hullemat tulevärki ja rokkenrolli, üllatusesinejaid ja mida kõike veel... ka tänasel päeval on NO kodulehel üleval, et osalemas on NO-teatri trupp, aga ma ei tea, kas ma jälle suutsin valel ajal silmi pilgutada, aga ma ei pannud tähele ei Andres Mäharit ega ka Inga Saluranda... Aga võibolla tõmmati mind sellegagi lihtsalt haneks... Võibolla nad ei ole enam trupi liikmed, mis muidugi seletaks selle. Keegi kusagil kunagi mainis, et Mähar läks tagasi Tartusse, aga ma pole veel midagi täpsemat kuulnud-lugenud. Ma oleksin kõik need "haneks tõmbamised" ka andeks andnud, kui vaid tükk ise oleks mõjunud. Oleks seal olnud neid "tõuse" langustele vastukaaluks ja eelkõige oleks see olnud "teater". Võibolla oleks see siis mõjunud, ma ei tea... Ma ausalt öeldes ei mõista, kellele see tükk üldse mõeldud oli? Rikastele? Vaestele? Keskmisele Eesti jorsile? Tädi-Maalile? Kas keegi tõesti ennast sealt ka ära tundis... ju ma lihtsalt ise olen nii kauge sellistele teemadele ning elulaadile, et ei tundunud ei ennast ei lähedasi sealt ära, et oleks saanud sellisegi "kaasaelamise" või "äratundmiste tõdemuste" osaliseks. Need inimesed seal eriti vist raamatuid ei loe, teatris ei käi. Kunstinäitused on ka võõrad... Aga nagu Kaljujärve tegelane teatas - ta pole kolm kuud trenni jõudnud... kurb... Ma raban tööd teha ööd ja päevad, käin iga päev trennis, nädalavahetusel teatris-kinos ning ei viitsi teiste inimeste palganumbrite üle küll mõeldagi, rääkimata vestlusest. Enda elugagi küllalt tegemist. Benchmarkida end kellegi teisega - mis mõttet sellel tegelikult on. Tuleb tegutseda. Vähe sellest, et ma ei saanud aru kellele sellist tükki vaja on, ma ei saanud aru ka sellest milleks sellist tükki vaja on? Kas selleks, et tekitada inimestes ebameeldivat tunnet? Kas selleks, et panna meid mõtlema, millised "ahvid" me tegelikult oleme? Kas selleks, et tunda kaasa kellelegi? Ma tundsin küll ebamugavust, sest kuigi olin pileti ostnud 8ndasse ritta, oli see hoopis esimene rida ning ma vaatasin ekraani oma nina all nii, et kukal kange. Vahepeal mõtlesin küll, et kui ma tegelikult ei vaataks seda filmi ja lihtsalt kuulaks, siis ega ka midagi kaduma ei läheks. Ennast ei pea ei selliseks ahviks, kes lapsed jätaks ula peale ning tormaks välismaale hea palga peale tööle (käisin ju küll, aga eeldusel, et pere tuleb kaasa), ega ka selliseks, kes mõnel sünnipäeval lihtsalt ohjeldamatult õgib, tundmata huvi enda ümbritseva vastu ega ka häbitunnet. Ja ammugi mitte mingi kommunist, ega ka lapse kallal ilkuja kui too peaks oma rumalusest kommunismi manifesteerima (oleme ausad, mis võimalused üldse olid pioneeriks mitte astuda... ainult olude sunnil mõnel õnnestus kalstukist ilma jääda). Lapse päkapikukingituste kallale ei läheks ükski normaalne isa mingil juhul, eriti sealt teise "õuna" sõõma... Kuigi eks mõned üksikud on kindlasti ka sellised jobud, see ei tule ei üllatusena ja kaugeltki mitte šokeerivana. Ja eks kõike võib muidugi võtta ka ülekantud tähenduses või allegooriatena... Mainima peaks head muusikalist kujundust. Eriti see klaverimotiiv aitas mõnedel harvadel stseenidel hingekeeli natukenegi liigutada. Vahepeal sai ennast lõbustada ka ingliskeelse tõlkega, ehk subtiitritega, mis terve filmi jooksul ekraani all jooksid. Näiteks pohhui oli tõlgitud flying fuck... Hinnang: 2 (ei oskagi seda nüüd otseselt hinnata, ma mõtlen ka seda peaks tegema "filmi" või "teatrina", sest kogu teater oli "ekraanil"... nagu oleks vaadanud teatriõhtut, ainult et kinos... Ja veel kaubanduskeskuses asuvas "multipleksis"... Sad but true - olin kusagil veerand tüki ajaks aru saanud, et midagi ei olegi sellelt tükilt enam "oodata" ja edasi oli tegemist juba rohkem "lõpu ootamisega". Kahju, sest näitlejad on ju kõik head, mõned isegi väga head ning annavad endast parimat. Aga kuna tegevus toimub kaamerate vahendusel, siis ei saanud ka otseselt nende minu ees toimuvat miimikat, kolmeplaanilist liikumist ning tegelastevahelist laval sündivat elektrit vaadata. Minu jaoks see siiski "teater" küll ei olnud. Võib vist öelda, et olen solvunud... NOs pettunud olen küll. Pole vaja seda sama lehma lüpsta, kui see juba tilgatuks on lüpstud. Loodetavasti edasi mingite teistsuguste, mõtteidäratavamate tükkidega. Ja ikkagi "teatriga". Või kui "kinoga", siis seda ka deklareerides.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

The Rise and Fall of Estonia Semper / Ojasoo "The Rise and Fall of Estonia" lõpetab Teater NO99 lavastuste tsükli, mis algas "Naftaga!", jätkus "GEPi" ja "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ning "Ühtne Eesti Suurkoguga". Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi poolt koos trupiga läbi viidud Eesti-uuringud saavad nüüd oma emotsionaalse finaali. Kõik, mida me oleme alati tahtnud Eesti kohta öelda, saab nüüd öeldud. Jah. Me oleme tsükli päris lõpus. Siit edasi? Siit edasi tuleb ainult avastamisrõõm. Avame ukse Suurde Tundmatusse. Ukse vahelt paistavad Saaremaa kohal loojuva päikese viimased kiired. On hea ja kerge olla. The Rise and Fall of Estonia Idee, kontseptsioon ja lavastus Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper Laval Teater NO99 trupp Esietendus 23. märtsil 2011 Nokia kontserdimajas Etenduse pikkus umbes 2 tundi ja 10 minutit. Etendus on ilma vaheajata.


Sildid: ,

21 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Mähari Tartusse naasmine on ju väga vana uudis. Kuidas sa sellest kuulnud ei ole? 1. juunist on ta Vanemuise trupi liige: http://www.escstats.com/frontpage.html

Tegelikult on sinu muljeid kurb lugeda. Sulle ei meeldinud ju ka "Ühtse Eesti" etendus, "Eesti tõus ja langus" tõotas olla midagi sarnast, aga vint veelgi rohkem üle keeratud. Mina sinust ei oleks kaalunud selle lavastuse külastamist enne, kui oleks ilmunud mingid arvamused, arvustused jne. Oled jah jõulise reklaami ohver ja mass, kes jookseb pimesi kõige peale tormi.

26 märts, 2011 18:41  
Blogger Danzumees said...

Mähar on ka NO teatri kodulehel nende trupi liikmena kirjas...

Reklaami ei näinudki enne tükki. Reklaamiohver ei ole, pigem pimesilmi loodan No- tükkidest ja eriti Ojasoo- Semperi lavastusest ootan loodan head.

26 märts, 2011 20:37  
Anonymous Anonüümne said...

kas viimane väide pidi tähendama seda, et sa pole seda enne neilt saanud? ühestki lavastusest?

ise olen meelega vältinud 'ühtset eestit' kui ka viimast nokia saali hüperrealismi, kuna eelistan teisi keskkondi.

26 märts, 2011 22:32  
Blogger Danzumees said...

Tegelikult see Ühtne Eesti oli isegi mingitpidi huvitav terviknähtusena. Kui ma õigesti mäletan, andsin hinnanguks isegi "üle keskmise", ehk 3+

Ma tõesti rumalana mõtlesin, et see "Tõus ja langus" on teistsugune. Nagu mingi kontsertetenduselaadne asi... midagi "Ruja" suunda (sedasi anti kunagi mingis intervjuus või artiklis mõista). Ja Ruja meeldis mulle väga!

26 märts, 2011 23:31  
Blogger Danzumees said...

Sellest eurovisiooniviitest ma nüüd aru ei saanud... karuaru, nagu ma olen :)

26 märts, 2011 23:34  
Anonymous k said...

issand ma olen nii nõus! NO99 teeb nii hämmastavat teatrit, aga need suurprojektid on justkui koondatud eesmärgiga panna inimest mõtlema kasutades selleks väljendusviisi "te olete lollid lambad, te ei mõtle, aga meie oleme targad ja juba mõtleme". Selline kergelt üleolev suhtumine. (juba varasemalt olen tundnud, et see pole vaataja suhtes aus panna mängukava üles 31. kuupäeval või müüa uutele etendustele pileteid ilma, et sisu või näitlejate kohta vihjetki oleks). Ja nendel suurprojektidel on lisaks muule veel rahamaitse juures. Oleks asi piirdunud Ühtse Eestiga ja mitte selle DVD ja järjega (mida on ju ainult 6 etendust ja kunagi lisaetendusi ei tule ja siis tuli teist samapalju). Ei teagi nüüd.. kas peaks minema ära kaema kuskilt 2. rõdu kohalt (kui on kino, siis pole ju vahet), et saaks eelarvamustest lahti või neile kinnitust või siis jätta igaksjuhuks käimata..

26 märts, 2011 23:46  
Anonymous Anonüümne said...

Oih! Ei tea, kuidas selline link minu postitusse sattus!? Tahtsin linkida Vanemuise uudist: http://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=uudis_edasi&mid=10&id=15071&lang=est

27 märts, 2011 00:13  
Anonymous Anonüümne said...

Aga nagu Kaljujärve tegelane teatas - ta pole kolm kuud trenni jõudnud... kurb... Ma raban tööd teha ööd ja päevad, käin iga päev trennis, nädalavahetusel teatris-kinos ning ei viitsi teiste inimeste palganumbrite üle küll mõeldagi, rääkimata vestlusest. Enda elugagi küllalt tegemist

Ehk siis sina oledki see tõus ja nemad langus ehk?

27 märts, 2011 10:06  
Blogger Danzumees said...

Ma usun, et see trennijõudmine on ikka igaühe enda teha. Mul on 3 last, kellega ma jõuan õppida ning mängida ka. Telekat ma tõesti ei vaata praktiliselt üldse. Võibolla korra paar kuus internetiarhiivist midagi vi teatriõhtut või ühe ropsuga terve öö labi mingit eesti draamasarja. Ja magama olen ka harjunud 4-5 tundi öös. Nädalavahetusel ikka rohkem... tänagi näiteks peaaegu 8 tundi. Aga kui tõusin, käisin kohe jooksin 10 km ja oligi trenn tehtud (lapsedki veel magasid)... See ikka rohkem kättevõtmise asi, ma leian...

Mõned raiskavad oma elu halamise ja enda haletsemise peale. Mingu parem õppigu midagi selle telekapassimise asemel. Või mingu trenni... saavad positiivsemaks ja siis läheb elu ka ülesmäge. Eks seda on kõike muidugi lihtsam rääkida kui teha... Võibolla see film oligi mõeldud siis sellistele inimestele, kes vajavad tõuget oma elust kinnihaaramisel. Samas see seletamine, et kus kohast me tuleme, see ju nagu annaks õigustust sellisele olemisele...

27 märts, 2011 11:22  
Anonymous Kärt said...

http://www.youtube.com/watch?v=2-YfIWpaMEQ

Kui keegi tahab, saab selle "klaverimotiivi" siit kätte.

27 märts, 2011 12:44  
Anonymous Anonüümne said...

Selle "Ruja" paralleeli kohta tahtsin öelda. Ma pole veel küll "Rise and Fall"-i näinud (pilet järgmiseks nädalaks), aga kui nüüd kuskilt esimest korda kuulsin sellest, et tegu on "kino"ga, ehk siis publik vaatab ekraanilt, mis teises majas toimub, siis mu esimene mõte oli, et näe, teevad "Ruja" edasi. Sest "Rujas" oli ju põhimõtteliselt sama - publik vaatas ekraani, näitlejad mängisid laval. Lihtsalt see lava oli ka publik usilme ees ja esiemsed read seda ka nägid. Mina istusin nii kaugel, et nägin vaid ekraani.

27 märts, 2011 13:12  
Blogger Danzumees said...

Ma olin "Rujas" esimeses reas ja jälgisin lava, et selles mõttes võrdlusmoment puudub. Vahepeal vilksas kindlasti pilk ka eraanile kui oli vaja detaili näha, aga see oli siiski sekundaarne.

27 märts, 2011 13:15  
Blogger Danzumees said...

Aitäh lingi eest Kärt!
Btw, Lepo Sumera oli mu vana naabrimees (tema elas 4.korrusel, mina esimesel). Käisin tema juures poisikesena mardisanti tegemas ja tema tütardega mängisime hoovis :)

27 märts, 2011 14:04  
Blogger Kiku said...

Minu teada ootab Inga Salurand beebit. Mis on väga tore!
Nii et teda veel trupist maha arvama küll ei peaks. Juba mõnda aega on ta rollegi üle võetud, näiteks Mirtel mängib tema asemel Lauri Lagle tükis. Jõudu ja jaksu vaid!

Nüüd jääb ainult ootama, mis on NO-teatris tulemas tuleval sügisel. Loodan, et kunagi tulevad ikkagi tagasi Nafta ja GEPi sarnased tükid, ainult siis teistel teemadel.

Peale Ühtset Eestit, otsustasin ma selle lavatuse vahele jätta. Kuigi mõned nädalad on mind piinanud mure, et kui tegemist ikkagi tsükli viimase lavastusega, siis peaks selle ära nägema, et tekiks ilus tervik. Lugedes nüüd kogunenud arvamusi, kaob õnneks see mure, et tegemist polegi nii suurepärase lavastusega (mulle tundus ikkagi, et seotakse omavahel kontsert ja sketšid).
Minu jaoks on NO-teatri üks kõige olulisem väärtus olnud selle teatrisaali väiksus, lähedus ning seetõttu võimalus kogeda etendust väga tõeliselt ja olla elamusse kaasatud.

PS. Ka mina nautisin kahjuks Ruja välikinona.

27 märts, 2011 15:03  
Blogger Danzumees said...

Jah, õnne Ingale!
Ega mina teda trupist maha ei arvagi, aga tema oma omad ei väidavad, et trupp osaleb, aga Ingat ju pole...
Enne sügist on võimalus põhuteatris näha ära mu oodatuim tükk- Hirvekütt. Omal ajal jäi see nägemata ja nii kurb meel oli sellepärast... Sügise infot muidugi tahaks ka.

TR&FoE kavast oli küll hirmus lugeda teksti, et kui need numbrid neil nulli jooksevad, viimane kannab ju teadupärast numbrit 72, siis teater lakkab olemast... A ju nad siis midagi muud välja mõtlevad.

Ja muideks minul jäi ka selline mulje, et seotakse kontsert ja sketšid või stseenid :)

27 märts, 2011 15:38  
Anonymous Anonüümne said...

Muide, kuskil intervjuus talvel ütles Ojasoo, et ta taandub teatrijuhtimisest natukeseks peale "Rise and fall.." -i. (kahjuks ei tule meelde, kus ta seda ütles).

Mina isiklikult samuti ei kavatse antud lavastust vaatama minna, sest nagu arvustustest lugeda võib, siis on see täpselt selline nagu ma kartsin. Selline teatrivorm on minu silmis devalveerunud kahjuks.

Eliza

27 märts, 2011 18:44  
Blogger Danzumees said...

Elizakeseken, kuhu Sa ometi oled kadunud? Nii igatsen Su lugusid ja arvamusi!

Väga õigesti teed - targad õpivadki teiste vigades... minusugused lollid iseenda omadest :)

27 märts, 2011 23:51  
Anonymous Anonüümne said...

Nii. Nähtud. Ja minu meelest neist NO eesti-lavastustest parim. Ja kõige kurvem. Kõige valusam. Ja mõeldud ju üldse mitte selleks, et šokeerida, vaid selleks, et me ometi silmad lahti teeks. Lugu rahvast, kes on unustanud, mille pärast nad tahtsid seda, mis neil nüüd käes. Lugu inimestest, keda võõrvõimu all viidi vägisi oma kodudest võõrale maale ja kes nüüd, olles ise võimu kandjad, lähevad vabatahtlikult võõrale maale, sest see vastutus, mille nad endale on võtnud, on neile liiga keeruline kanda. Rahvast, kelle ette pannakse ülisuur ekraan, kust näidatakse hetki nende enda eludest ja kes ei oska või ei julge muud, kui neid hetki vaadates naerda. Kuigi näidatav on nuttu väärt.
Lugu rahvast, kes on omaenda riiki oodanud nagu väike tüdruk päkapikult sussi sisse toodavat kingitust. Rahvast, kes ikka veel ei näe, et sellest riigist seal sussi sees on keegi suured tükid välja hammustanud. Ja see hammustaja ei ole olnud mitte keegi muu, kui see rahvas ise.

01 aprill, 2011 01:03  
Anonymous Peemot said...

Eile vaatasin ära. Olin lugenud siit ja sealt arvustusi. Tegin selgeks, et tegemist on tavapärasest teistsuguse teatri ja teatrivormiga. Olen näinud ka teisi NO etendusi ja fännan neid endiselt ka peale seda etendust. Ausalt - ootasin enamat, kuna eelnev NOs nähtu oli nii positiivne ja kõrgetasemeline. Kuid ei kahetse kindlasti ja ei oleks ka nii pahur nagu danzumnees oma kirjutises.

08 aprill, 2011 11:10  
Anonymous Anonüümne said...

Kas keegi teab, mis see laul oli, mille saatel näitlejad kontserdisaalist etenduse alguses lahkusid?

10 aprill, 2011 17:13  
Anonymous Anonüümne said...

Vitamiin ja Rein Laaneorg "Hüvasti, Eesti"
http://www.youtube.com/watch?v=h3IbC8iUQms

13 aprill, 2011 14:52  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default