Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, märts 06, 2011

Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel - Eesti Draamateater


Meremehed on ju teada-tuntud suured jutuvestjad. Mis seal pikkadel laevasõitudel ikka vabal ajal teha kui meeskonnaliikmeid igasuguste lugudega lõbustada. Pedajas on tabanud seda oma lavastusega väga hästi (ma endise meremehena tean seda omast käest ning võin kinnitada :)). Kunstilise kujundusega on ka Riina Degtjarenko toetanud väga hästi õhustiku loomist - võrgud ning paadipoolik, laev ning muu...

Kui etendus läbi sai, saalist väljudes, sattusime seda tegema koos kahe 18-20 aastase noormehega, kes tundusid selgelt rahulolematud just nimelt sellepärast, et "ei viitsinud kuulata kuidas Oja 20 minutit mingist rotist jahub". Tegelikult oli see just õige, et ta võttis aega oma loo jutustamiseks, muidu poleks see lihtsalt tundunud usutav ning kõikide pauside ning ilmekusega ei oleks ka lugu ise pääsenud mõjule. Rääkimata sellest, et jutuvestmise ajal teeb ta puust kirvega hämmastava osavusega rotinuku valmis (huvitav mis neist rottidest pärast saab?) Esireas istudes oli ärevust kui palju, kui Ojal raiudes lendas üks päris suur tükk puust rahvasekka. Õnneks siiski keegi haiget ei saanud, kuigi kui see pihta oleks läinud, oleks päris valus olnud... Ka esietendusel oli midagi kirvega juhtunud - tundub, et sellel etendusel lasub Jaan Umbi needus... Ehk kiusab ning kummitab ta teda kiusanud meeste pärast kättemaksuks temast tehtud tükki vaatama tulnud inimesi? Võibolla tunneb ta "seal kusagil" samamoodi teatripubliku suhtes, kes tema elu ja tegemisi vaatavad, nagu ta tundis siis, kui meeskonnaliikmed tema kirja lugesid?


Kuigi lugu koosnebki peamiselt kõikide meeskonnaliikmete lugudest - enamvähem igal ühel neist on "oma lugu vesta" millestki, mis kunagi juhtunud, siis seda kogu etendust raamistab ikkagi Jaan Umbi sattumine meremeheks "Johannese" meeskonda kuni hirmsa veretööni Läänemerel välja.



Inimeste kiusamine on kole. Seda on valus kõrvalt vaadata. Eriti ilmselt inimestel, keda ennast on kunagi kiusatud. Praegu parajasti näen ma seda live-s tööl kõrvalt, kuidas see elu näitelaval käib. Ja kõige nõmedam selle asja juures on see, et kuigi ma proovisin asja muuta, jääb see siiski muutumatuks. Suured inimesed on justkui lapsed. Psühholoogiline terror võib aga mingi lüliti inimese ajus välja lülitada ning inimene muutub kontrollimatuks. Hulluks. Nii juhtub ka etenduses Jaaniga. Pole ime, kus kohast tulevad need koolitulistajad ning enesetapjad lapsed, kui vanemadki inimesed (kuigi Jaan Umb oli ise ka sellel ajal alles "laps") ei saa oma närvidega sellises olukorras hakkama. Eks muidugi Jaanil oli endal ka süüd. Kasvõi näiteks sõbra tulevikuplaanide-jutu varastamise pärast. Eriti alatu oli veel tolle sõbra armastusobjektile külje alla pugeda selle jutuga ning tüdruk endale võrgutada. Samas "all is fair in love & war", nagu ütlevad hiinased :)


Meeskonnas on igasuguseid värvikaid tegelasi, kasvõi näiteks pidevalt purjutav lätlasest lipukapten Taavi Teplenkovi kehastuses. Meeskonnaliikmeks tänu oma ema (Ülle Kaljuste) sehkendamisele tüürimehega (Jaan Rekkor) saab ka Jaan Umb (Lauri Lagle). Enne veel kui ta laevale madruseks läheb lööb ta sõbra (Uku Uusberg) armastusobjekti (Kersti Heinloo) üle. Meeskonnas on igat masti meremehi (Tõnu Oja, Ain Lutsepp, Taavi Teplenkov, Uku Uusberg ning Jaan Rekkor). Kuid nagu võimumängudega ikka, inimene muutub inimesele hundiks, kui ta tunneb, et tal temast võim üle käib ja kariloomadena koos hakatakse nokkima siis vaese väeti kallal, kes ühel või teisel põhjusel on hambu jäänud. Tegelikult Jaan pole ilmselt süüdi selles, milles teda süüdistatkse. Ta lihtsalt jääb teiste silmis süüdlaseks ning see käivitabki selle sündmuste ahela, kus kõik teda vihkavad ning kasutavad seda võimu tema üle. Täbar olukord. Justkui ongi ainult variandid kas leppida peksupoisiks olemisega või lahkuda laevalt. Tollel ajal polnud jällegi tööd ja eriti veel tasuvat tööd kusagilt võtta ning päris palju pidi sellepärast jama alla neelama (samuti oli see paljudel kindlasti ka nüüd masu-ajal). Inimese allaneelamise võimetel on siiski piirid ja ükskord see vimm lihtsalt pidi sealt prahmatama.



Tegelikult oli Jaan südames hea poiss. Ta tahtis korralikult tööd teha. Kirjutas on emale, jättes ebameeldivused kirjast välja, et tollele muret mitte juurde tekitada ning mõtles ka oma koju jäänud pruudile.
Kuid oma ligimese pruuti, kas seda siiski on sünnis üldse himustada?! Minagi olen kunagi sellesse pattu langenud - sõbra pruut oli lihtsalt nii ilus. Ainult, et mina üle piiri ei läinud, hoidsin käed eemale. Kuid kui mul soodne võimalus oleks olnud... ei tea, ehk siis oleksin ka "proovinud"... Sellest on küll terve igavik juba tänaseks. Kuid kas ongi vahet, et kas see naine on Su sõbra ihaldusobjekt/tema naine või siis mõne võõra mehe naine. See, et ta võõra oma on, ega seegi ju ei muuda põhipointi - teise mehe naisega on ikkagi tegemist... Kas selline lähenemine on üldsegi naisi solvav - nagu "asja" pärast käiks jutt, aga tegemist on ju "naisega"... Siit võiks ju edasi filosofeerida, et kas keegi võib olla kellegi "oma" jne, kuid ma ei lähe nii kaugele praegu - see pole selle tüki point.

Kui nende meremeeste juttudest rääkida, siis eks need teemad pöörlevad ju meestel merel ikka teatud kohtades. Ain Lutsepa karakter, ehk pootsman oli selline "kaklejatüüp". Tema lugu rääkiski sellest, kuis nad kunagi kusagil baaris litside pärast kaklusse sattusid. Jaan Rekkori tegelane, kes tükis justkui kapteniametit pidas, end tekstilises mõttes siiski tüürimees oli, jutustas sellest kuidas nad kunagi ükskord hirmsasti jõid. Isega laeva jõi maha... Tõnu Oja rääkis rottide lahkumisest laevalt. Lugude vahele, ette ja taha on põimitud ka naiste-teemasid. Näiteks väga eluline lõik veel enne merereisi, kui Rekkori tegelasel "ei tõuse". Eks see alkohol ja vanadus teeb oma töö. Teatud vanuses mehe jaoks on see hirm tagaajus olemas, et ühel hetkel pole lihtsalt midagi parata. Minu vanuses küll veel mitte, aga kes seda teab millal see ajju pesa teeb. Meeskonnas muidugi sellist juttu ei saa lubada liikvele minna. Laev on suletud ühiskond merel ning pole ju vaja sellist teadmist teistele.

Eks need selle tüki naised olegi sellised - kaldal ootavad ema ja pruut. Ootavad iga päev teateid ning muidugi poissi ennast ka. Kaljuste suudab järjekordselt kaluriküla eidena näidata oma tippvormi. Käre mutt, kes tüürimehe pruudiks. Poeg on ka selline, kes juba ise võiks maailma minna avastama ja meest tal ei ole, miks siis mitte ühe sobiva meremehega "plaani pidada". Ain Lutsepa mäng meeldis mulle just karakteriloome poolest. Ta teeb ühe omamoodi tegelase enda rollideprismasse. Sellise ohtliku tüübi, kellest ei tea kunagi, kas ta on libedalt sõbralik hea pärast või tahab ta sobival hetkel Sulle noa selga või miks ka mitte kõrri lüüa. Rekkor on min meelest justkui loodud mängima meremehi. Pole tema mängus pikka aega sellist särtsu näinud. Ei tea, kas talle endale ka meeldib see roll oma tavalistest mõnevõrra enam. Teplenkovi purjutav kapten on väga Teplenkovlik, kuid see sobib. Tõnu Oja roll on rohkem igal pool lihtsalt sebida, kuni selle teise vaatuse rotilooni välja. Siis saab ta rohkem tähelepanu. Uku Uusbergi roll on natuke üheplaanilisem minu maitse jaoks. Kuigi tal on see probleem sõbra reeturlikkuse pärast, kuid ta on ka "nooremapoolne" meeskonnaliige. Ta on ka jõukamast perest pärit ning sellepärast natuke üleolev.

Minu jaoks üks tüki tugevamaid rolle tulebki nö. peategelaselt (kuigi tegelikult selles tükis pea ja kõrvalosi eristada pole sugugi lihtne). Lauri Lagle tõsise ja murrakut väänava tegelasena on vast ehk rollidest kuidagi raskem. Kui teised võivadki lubada endale meremehe selgepiirilise karakteri loomist, siis Jaan Umb peab olema teatud tüüpi, ta peab meeskonaliikmeks saama ning mõjuma nooremana, lihtsasti allutatavana oma vägivaldsele võimule, ta peab olema unistaja kuid tegema seda tõsiselt. Sest ainult tõsised ja tõelised mehed tahavad karmidele mereoludele vastu panna. Kogu selle tegevustku sees, tuli just temal minu meelest see karakter ja ühtlasi ka murre kõige paremini välja.




Kuid kes on see salapärane näidendi autor - Villem Tuun - keda keegi ei tea. Kunagi alguses kui seda tükki hakati kavandama ning ilmus esimene "tulemas" lõik Draamateatri kodulehele, siis anti mõista, et tüki tekst sünnib näitlejate etüüdide tegemisel selle teema ümber ning ka proove tehes - ehk kokkuvõttena nö. "rühmatööna". Näitlejate sõnul olevat tekst siiski Pedajase enda oma. Ka kavaleht viitab sellele, et Pedajas on tegelik tüki autor. Mine siis võta kinni kuidas see tegelikult on. Minu meelest on näidend väga hästi kirjutatud. Ostsin ka kava asemel hoopis näidendi tekstiraamatu ja paar korda viskasin ka silma peale, et kui täpselt see tekst näitlejatel tuleb - sõna sõnalt ei tulnud kõigil, kuid hämmastava täpsusega siiski. Eks suupäraseks oma tegelaskuju jaoks ongi vaja õige natuke tunnetuslikult muuta väljaöeldavat. Ikka selle usutavuse pärast. Kui keegi on väga täpselt sõnad suhu pannud, võib sellest tekkida kummaline tunne. Justkui peast deklameerimine ning mitte päriselt luust ja lihast tegelene.

Tüki lõpus ei jää ära ka muidugi juba pealkirjas lubatud veretöö. See on lahendatud stiilselt, ilma esireas inimestele verd pritsimata :) Tegelikult neid roimatöid täpselt ei näegi, aga selleks peab igaüks ise teatrisse minema vaatama ja neid lugusid kuulama, et teada saada täpsemalt.

Hinnang: 4 (tugev klassikaline teater a la Pedajas. On karakterid, on intriig, on lõpplahendus. Laval toimuv lugu on lineaarne, kuid meremeeste lugudes muidugi minnakse ajas tagasi. Palju äratundmist meremeestele. Ühtlasi kõigile kes kunagi on kedagi kiusanud või keda on kiusatud. See võib muidugi vanad haavad lahti kiskuda, ent minule mõjus see pigem tundena, et täiskasvanuna saan ma siiski valida ning "ära minna", kui mulle kusagil ei meeldi. Ent pigem ikkagi ei tohiks keegi teise eest otsustada asju. Keegi ei tohiks kedagi kellegi teise pärast hukka mõista. Olgem teineteise vastu armastusväärsemad. Ja nii kaua kui süüd pole tõestatud, ei tohiks ka süüd tegelikkusepähe võtta. Viige kiusajad tüübid seda tükki vaatama ning ehk see paneb neid aru saama... muidugi kiusajad ise ongi tavaliselt nii lollid, et ega nad ei mõikagi midagi. Vaevalt, et nad aru saavad sedagi, et nad on psühhoterroristid kaasinimste vastu. Üleolek on samuti selle nimi. Üleolevad inimesed on vihkamist väärt. Aga vihkamine äratab vihkamist, mis omakorda äratab vihkamist ning lõpptulemus võib olla ikkagi samasugune nagu see praegu oli. HIRMUS. VERETÖÖni minemine on ikka inimese närvide piiride ületamine. LÄÄNEMERELgi juhtub, ehk tegemist on meie inimestega, seega sellised me olemegi. Võiksime seda endale tunnistada, siis vast on lootust sellest ka üle saada. Üsnagi soovitatav tükk. Mõne jaoks võib mõjuda aeglasena mõnede juttude jutustamine, aga mind näiteks ei häirinud see üldse.Kuigi see sobiks vabalt ka näiteks keskkooliõpilastele, kaldun ma arvama, et pigem on keskealiste tükk. Või siis nende tükk, kellele lugudevestmine (või pigem kuulamine) meeldib või kes laevanduskogemust omab. Samas need kriteeriumid pole kindlasti eelduseks. Ka minu teatrikaaslasele meeldis - ehk natuke rohkemgi kui minule, aga tema pole meremees. Lugusid kuulata samas on talle juba varajasest lapsepõlvest meeldinud... Ja kiusatud teda vist siiski mingil eluhetkel on... seega palju meid üdse on, kellel puudub kogemus ühel või teisel tasandil kiusamisest?! Kurb, kas pole!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Hirmus veretöö Läänemerel
Villem Tuun



Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 3 tundi.

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik ja videokontseptsiooni autor Riina Degtjarenko
Muusikaline kujundaja ja helilooja Ardo Ran Varres
Valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater)
Videokunstnik-teostajad Andrei Bontšuk, Darja Kornijenko (külalisena)

Osades: Jaan Rekkor, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Lauri Lagle, Uku Uusberg, Ülle Kaljuste, Kersti Heinloo, Ain Lutsepp.

6. oktoobri öösel 1887. aastal märgati Bornholmi saare lähedal laeva hädasignaaliga mastis. See oli kolmemastiline kuunar „Johannes“. Laeva pardal ulgus koer. Üks mees oli seotud masti külge, tal oli ümber pea verd täis imbunud riidetükk. Tekil oli veel teine verine mees. Ülejäänud kuus meest olid kadunud.

Kinniseotud mees oli Kihnust pärit laevapoiss Jaan Umb, kes oli öösel maha tapnud kogu meeskonna. Ellujäänud tüürimehel õnnestus vastu hakata ja roimar kinni siduda. Lugu äratas suurt tähelepanu. Nii olevat Kopenhagenis suur rahvahulk sadamasse pukseeritud kuunarit uudistamas käinud. Juba oktoobri lõpus ilmus Riias laululeht „Johannesel“ toimunust. Laul tõlgiti ka saksa keelde ja muidugi ka eesti keelde.

Jaan Umbi üle peeti kohut Peterburis. Protsessi jälgis ennenägematu rahvahulk. Et ilmsiks olid tulnud mitmed kergendavad asjaolud, määrati Umbile karistuseks 10 aastat sunnitööd. Pärast vabanemist jäi Umb Kaug-Itta, kus teenis leiba meremehena. Viimati nähti teda 1928. aastal Liflandija asunduses Kaug-Idas.

Mis siis juhtus sellel laeval, mis viis Umbi nii ränkadele tegudele? Miks temas hiljem kangelast ja meremeeste eeskuju nägema hakati?

Näidendi autor on aednik ja ajaloohuviline Villem Tuun (1939), kes õppis Leningradis ja töötas kakskümmend aastat Peterhofis aednikuna. 1988. aastal naasis ta Eestisse. On pidanud mitmeid aiandusega seotud ameteid Tartus, Pärnus ja mujal. Ta on kirjutanud mitu näidendit. „Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel“ on esimene, mis lavale on jõudnud.

Esietendus 30. jaanuaril 2011 suures saalis.

Sildid: ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default