Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, märts 22, 2011

Jaan Poska saaga - Vana Baskini Teater


Pileteid ostes ma ei teadnudki, et tegemist on "Vana Baskini Teatri" etendusega. Piletilevis polnud poole sõnagagi seda mainitud. Mõtlesin, et selline eriline tükk - Jaan Poskast Poska majas on mingi projektiteatri värk, ent võta näpust - VBT kodulehelt selgub tõde. Mul on aastatega tekkinud mingi tobe eelarvamus selle teatri tükkide suhtes, sest mingil ajal tuli sealt labasevõitu tükke järjest ning ma otsustasin, et seda teatrit külastan küll vast ehk olukorras, kui nad komöödiatest kõrvalepõike teevad. Äärepealt oleksingi Lembit Ulfsaki monotükki läinud vaatama mõni aastat tagasi, kuid see jõudis repertuaarist enne lahkuda kui mina piletiostuni jõudsin.

Saatus mängis seekord ise sellise vingerpussi mulle kätte, sest tegemist polegi ju komöödiaga. Ajaloolasest dramaturg - Loone Ots, on järjekordse ajalooliste sugemetega näidendi kirjutanud (tema kirjutatud tükkidest meenuvad esimesena "Koidula veri" Vanemuises, "Keisrinna hull" Pärimusteatris Loomine ja Promenaaditeatri "Dannebrog, Pitka ja keisrid") ning vähemalt minu teada juba kolmandat korda toob tema loomingu lavale Ain Mäeots. Ju neil klapib omavahel. Sest kuigi pärast Koidula verd pole need Otsa tükid küll dramaturgiliselt olnud esimese teenäitajaga võrdsed, on neis alati piisav hulk ajaloolist infot, mis tema tekstidele kahtlemata väärtuse annab. Sedapuhku on tegemist näidendiga, mis võitis Tallinna Linnavalitsuse poolt korraldatud Poska-teemalisel näidendivõistlusel esikoha.

Mul tuleb häbiga tunnistada, et ma ei teadnud tüki protagonistist palju muud midagi kui seda, et ta Tartu Rahule alla kirjutas. Esimest korda kuulsin temast vist üldsegi mängifilmis "Kaks päeva Viktor kingissepa elust", kus Poskat mängis Heino Mandri. Seal "oli ta öösel pabereid põletanud" ja bolševikud võtsid 1917.aastal võimu üle ning tema koha sai endale Viktor Kingissepp. Mul on videolindil olemas ka 90ndate algusest pärit Vanemuise lavastus "Tartu rahu", kuid pole siiani jõudnud seda veel vaadata. J.Poska nimeline tänav Kadriorus on küll alati kui pinnuks silmas meeldetuletamas, et peaks mehe kohta rohkem uurima, kuid siiani pole mahti saanud. Samas isegi nüüd tükki näinuna, ei tohiks siiski seda plaani päriselt kõrvale jätta, sest Loone, va kavalpea, muidugi dramatiseerimise huvides ning muidu ka on ikka vimkasid oma tükkidesse sisse kirjutanud ning kes teab kui palju selleski tekstis seda päris tõde ja õigust on :)

Kavaleht on ka päris korralik ning annab ülevaadet või sissejuhatust mehe ellu. Lisaks huvitavaid detaile, nagu näiteks selle, et Jaan Poska emakeel oli hoopis vene keel. No kes oleks võinud arvata kui ei tea? Naine oli tal rootsi verd ja nad elasidki kunagi just selles majas, kus etendust mängitakse - tükile väärtuseks omaette. Tegelikult nagu kavalehest võib lugeda, on maja hiljuti renoveeritud ning see nägi tõeliselt ilus välja. Kui neil vaid 1 teenija oli, nagu tükis (tükis on muideks Sanderi nimeline tegelane perekonna meesteener, kuigi tegelikult oli Poskade juures teenijannaks hoopis "proua" Sander - Loone järjekordne vimka), siis tollel oli küll suur tööpõld seda kõike korras hoida - Poskadel oli ju terve suur lastekari ka, kes kindlasti suutsid nendes tubades segadust külvata :)

Kavast rääkides, oli millegipärast kummaline sealt Tallinna linnapea tervitusteksti lugeda, kuid samas, eks see ühti natuke ka tüki enda sisuga - ka seal valitakse Tallinnale linnapead... Rääkimata sellest, et näidend on pärit linnavalitsuse näodendivõistluselt ja eks selle maja renoveerijaks on samuti linn.


Vana Baskini Teater üllatas mind - nad võivad asjalikku teatrit teha küll! Tuleb kaasata korralik lavastaja ning võtta huvitav näidend ja siis kaasata korralikud näitlejad ning ongi eeldused täidetud. Muideks lugesin kusagilt intervjuud Baskiniga, kes ütles, et tema ei olekski osanud seda näidendit ise lavale tuua - tunnustus Mäeotsale, kes on päris mõnusalt nendes tubades tolleaegse elu elama pannud. Mäng toimub kahes erinevas ruumis, ehk publik kutsutakse mingil hetkel "kaasa". Seda tükki vaadates on väga priviligeeritud tunne, sest publikut mahub seinte äärtes olevatele toolidele vaid 30. Mõnes mõttes stiililt sarnane "tubateater", nagu Linnateatri "Kes kardab Virginia Woolfi?" Kuigi tuba, kus mängitakse on mõnevõrra suurem.

Andres Lepik on otsustanud oma keelde vene aktsenti sisse mitte tuua, muidu on väliselt küll õnnestunult teda Poskaga sarnaseks vormida. Aga eks kiilaspäisus ning sobiv iga ja sobivamad habe ja vuntsid ning Poska ongi valmis. Mis mulle Lepiku mängu juures tohutult meeldis oli see, et ta jäi igas olukorras positiivseks. Temast õhkus näitlemisetahet ning see kandus tema rolli üle. Võibolla see positiivsus ning tahe sugunes üheks tervikuks ning mind ei häirinudki see pisuke diktsiooniviga, sest ta korvab selle võimsa ja kõlava häälega mitmekordselt.

Ja kuigi õhtu staar võis ju olla Andres Lepik ning tema Poska, oli minu jaoks etenduse naelaks Liina Tennosaare mängitud Constance (Ekström) Poska. Ok, võibolla on mind lihtne võluda selle trikiga, sest ma millegipärast lähen liimile, kui naisnäitlejad oskuslikult oma kurbust välja mängivad, kuid ma olen veendunud, et nii ehedalt mängivad seda välja vaid väga talendikad naised. Nimelt stseen, kus talle teatatakse, et tema mees on surnud - see rahu, vaikus, kerg peapööre, kuidas Liina vähehaaval üle keha (kuigi ta istub ning on paksu meigikorra ja korraliku kostüümi varjus - on tunda, kuidas tema tegelane aeglaselt muutub kurbusest apaatseks. Silmad hakkavad helendama ning peatselt on need täis "päris" pisaraid - ei mingi filmitrikk! Mehena äratas see minus muidugi lohutamisvajaduse ja see tõmbas mu tõeliselt tervenisti lavastuse emotsioonidesse. Siis selgus, et Poska polegi surnud ja see kuidas liina ka sellest kurbusest väljatulemise välja mängib on väga peen! Eriti kontrastina sellele, et tervikuna on kogu ta roll positiivne ja rõõmsameelne. Kusagilt (vist kavast?) lugesin, et Constance oligi alati heas tujus ning heasüdamlik naisterahvas. Roll väärib tõesti loorberreid minu meelest.

Ka kõrvalrollides jagub põnevust. Jüri Aarma esimese eestlasest linnapea rollis (kes tegelikult on hoopis arhitekt) on küll Jüri Aarmalik, kuid Lepikuga on neil "keemiat", vaatet rohkemgi kui tema naist mänginud Kaia Skobloviga. Mitte, et selleski paaris midagi liimist lahti oleks olnud - vastupidi. Kaiat olen varem näinud ainult VAT Teatri "Kas Sulle meeldib porno?" tükis ning juba siis äratas ta minus huvi, eriti oma üsna omapäraselt kahiseva-kõlava häälega. Siin on tema rollis vaja üpris palju esialgu nutta ja pärast lasta ennast Poska poolt ära meelitada, et tema mees linnapeaks hakkaks. See keelitusstseen oli vaatet ainuke selline soojalt naermise koht, kuigi muhedaid hetki oli veel.

Õige natuke häiris see, et kui tükki oli juba kaasatud Raive E. Tamm, siis oleks võinud teda ka rohkem lavale lasta :) Tema osa on rohkem teisest toast sekkuda vahelehõigetega, ent paaril korral tuleb ta ikka tuppa ka. Ta mängib noort Pätsu ning see on mõnusalt teistsugune kõik senised Pätsud. Kuigi väga Raive E.Tammelik, oli see siiski värske lähenemine Pätsule. Ja kes see nüüd enam nii täpselt teabki milline täpselt see noor Päts nendel päevadel oli :)

Andres Raag eriliselt mängida ei saa, sest tal on selline tänamatum roll, ehk teenri oma. Korra-paar ta küll minestab ning midagi ta seal ikka toimetab ka, kuid peamiselt sehkendab ja ajab asju üle saali, edasi tagasi ustest sisse-välja voorides.

Egon Nuter ja Janek Sarapson on vene paskaagid - küll sõdurid küll läbiräälijad. Sarapsonil õnnestub see roll eriliselt usutavalt ja Nuter on nagu Nuter ikka. Aga minule ta omamoodi "kurva kuju rüütel" millegipärast meeldib. Samas, ega ma teda eriti palju teatris mängimas polegi näinud.

Hinnang: 3+ (Näidendil on üks viga - see on liiga ülelendav kõikidest neist olulistest Poska elu pidepunktidest. Ei teki sellist orgaanilist tervikut, kuigi üleminekud on Mäotsal lavastatud filigraanselt sujuvalt. Häirib (õige pisut küll) pigem selline detailiminematusest tingitud pinnapealsus. Sellepärast eristusidki need paar sügavamat hetke muust tervikust ja nendes oli tõeline tunne sees. Ajastukohased ja sõna otseses mõttes ilusad kostüümid teevad kunstnik Tiiu-Ann Pello -le au. Loodetavasti saab linnapea lubadust uskuda ning Tallinn on saanud uue teatrikoha juurde - ehk siis mitte ainult selle Poska-tüki etendamiseks, vaid ka teiste ajastukohaste või miks ka mitte peredraamade teatrimajaks. Näiteks ma täiesti ehedalt kujutan ette Bergmani "Fanny ja Alexander"-it nendesse ruumidesse. Vana Baskini Teater mängis minu jaoks selle tükiga ennast küll kaardile ning tõestas, et ei saa neid päris huviorbiidist välja jätta. Nende suurim viga ongi siiani olnud hirmus himu teiseteisele äravahetamiseni sarnaseid komejante vorpida - "sest eks rahvas tahab tsirkust ja nalja". Ei tea, kas ta neid ikka niiväga tahabki. Või noh, kui rahvas tahabki, siis mina tahaks just selliseid teatritükke, mis ei oleks pelgalt meelelahutus, mis on tehtud rahva naerutamiseks või iga hinnaga rahvale meeldimise pärast tehtud punnitatud naljadega, vaid pigem natuke silmiavardav, emotsionaalne ja huvitav. Jaan Poska saaga kvalifitseerub iga punkti alla ja see on VBT jaoks korralik samm õiges suunas! Loodetavasti neid samme võetakse veel sellest edasigi.)


Tekst lavastuse kodulehelt:

JAAN POSKA SAAGA
LOONE OTSA lähivaade 13 pildis

Lavastaja: Ain Mäeots
Kunstnik: Tiiu-Ann Pello
Osades: Andres Lepik, Liina Tennosaar, Andres Raag, Raivo E. Tamm, Jüri Aarma, Kaia Skoblov, Egon Nuter, Janek Sarapson
Autor: Loone Ots
Esietendub 28. veebruaril Jaan Poska majas (Jaan Poska tn. 8)

See ei ole esimene näidend, mis meie rahvuslikust suurmehest Jaan Poskast on kirjutatud ja lavale toodud. Juba 1990. aasta jaanuaris – õige varsti pärast seda, kui Tartu rahulepingust Venemaaga üldse rääkima sai hakata, lavastas Ago-Endrik Kerge „Vanemuises“ Juhan Saare ja Kaarel Kilveti ühistööna valminud näidendi „Tartu rahu“. Tegelikult on Jaan Poska teeneid iseseisva Eesti Vabariigi idee kujunemises, arendamises ja teostamises raske ülehinnata. Selle mehe elukäik ja tegevus võimaldaks kirjutada mitmeid lavateoseid ja raamatuid, sest lisaks kõigele oli ta huumorimeelne ja särav isiksus ning suure perekonna pea. Siinne lavatükk on üks võimalik käsitlus Jaan Poska elutöö olulisimatest hetkedest alates Tallinna linnavolinikuks valimisest (1904), jätkudes tegutsemisega väga keerulistel aegadel Tallinna volikogu juhatajana (1905 – 1913) ja Tallinna linnapeana (1013 – 1917) ning kulmineerudes Tartu rahuläbirääkimistega. Sobivalt Jaan Poska isiksusega on näidendis humoorikaid, aga ka emotsionaalselt liigutavaid stseene tuntud ajalooliste isikute osavõtul.

Kestvus: u. 2 ja pool tundi

Sildid: ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default