pühapäev, 31. jaanuar 2010

Vari - Karin Alvtegen

Astrid Lindren-i venna tütretütar Karin Alvtegen on siin Rootsis päris populaarne kirjanik. Tema raamatud on kõik müügiedetabeleid külastanud ning tasapisi on ka välismaailm hakanud tema kirjatöid hindama. Eelmisel aastal kandideeris tema eesti keeleski ilmunud "Kadunud hing" ("Saknad") maailma prestiižikaimale - "Edgar" nimelisele põnevike/krimkade-auhinnale. Ta ise valgustab näiteks siin enda tausta ning muuhulgas seda, mis teda kirjutamise juurde viis ning kus kohast ta oma inspiratsiooni ammutab. Tema debüütraamat, samuti eesti keelde tõlgitud "Häbi", on pärjatud maineka Duncan Lawrie International Dagger auhinnaga. Ma ise olengi siiani kõik tema raamatud, peale "Häbi" jõudnud juba läbi lugeda ning plaanis on ka tulevikus kõik Alvtegeni looming kätte võtta. Seni on minu lemmikuks eelmisel aastal loetud puändirikas "Reetmine".

"Vari" puhul ei ole tegemist stiilipuhta krimkaga, pigem psühholoogilise draamaga, millel on ka need "hämaramad" ja kriminaalsemad küljed. Loos on käputäis tegelasi, kes on kõik omavahel pereliinepidi seotud ning lugu järgib hüpates ühe tegelase elust teise ellu nende üsna kurbasid saatuseid. Lisaks mõnede tegelaste puhul on kasutusel ka varasem aegruum, selgitamaks taustasid tervikloole. Absoluutselt kõigil tegelastel on luukered kapis kolisemas ning minevik pidevalt praeguse hetke ellu sisse tungimas.

Perekonnapea Axel Ragnerfeldt on Nobeli preemia laureaat, tal on raha, kuulsust ning austajaid. Lisaks on tal palju saladusi, mida on siiani õnnestunud edukalt varjata. Ja kõigele lisaks üpris düsfunktsionaalne perekond. Naine Alice on alkoholisõber ja mehest kaugenenud. Lihtsalt veel harjumusest eksisteeritakse koos samaa katuse all. Poeg Jan-Erik on nii mitmeski mõttes isasse. Oma tööks käib ta rääkimas oma isast ja tolle raamatutest mööda Rootsit. Ehk kuigi raamatu pealkiri "Vari" on ka Axeli ühe teose pealkiri, võiks ka allegoorilise tähenduse tuua sellest, et poeg Jan-Erik, oleks justkui isa vari. Ja eks need kõik inimesed selle suursuguse kirjaniku ümber on mingis mõttes tema varjudeks või elavad tema varjus. Lisaks on poeg kõva naistemees, kuigi tegelikult endal naine ja laps kodus ootamas. Alexi tütar tegi enesetapu teismelisena. Loo käivitajaks on Ragnerfeldt-ide perekonna toateenija, Gerda surm. Sedaläbi kisutakse loosse veel salapärane noorem mees Kristoffer, kellele Gerda kogu oma varanatukese pärandab. Salapärane sellepärast, et tegemist on leidlapsega. Raamatu alguses on ka väike lõik, kus keegi naine pisikese 3-4 aastase poisi viib Skanseni juurde ning lihtsalt jätab ta sinna. Lisaks on Axelil üks sõber - teine kirjanik, kelle endise naissõbraga Axel kunagi voodisse läks ning nüüd kannab ka seda süükoormat. Kuigi see süü on päris väike võrreldes mõnede teiste tema saladustega. Lisaks on see naine nüüd "teadmata kadunud"... Lõpuks selgub muidugi tõde kõige ja kõigi kohta.

Raamatu suurim viga oligi minu jaoks see, et kõik mämmutatakse ette ära ning absoluutselt igal väiksel mutril on lõpus oluline roll, isegi kõrvalistel tegelastel. Ja muidugi kuna ma psühhopaate teadlikult ei tunne, siis natuke kummalisena tunduvad need "maha koksamised", mis selles raamatus aset leiavad. Midagi üleloomulikku ju ei ole, lihtsalt kuna see kriminaalne pool on selles raamatus lahendatud teisiti, siis ma natuke võõrastasin vist :) Võibolla peaks hoopis vastupidi jagama plusspunkte originaalsuse eest...

Kuid see, mis mulle Alvetegeni juures meeldib, on tema tekst iseenesest. Seda on mõnus lugeda ning lausekonstruktsioonid ja sõnade valik on mõnus ning "intelligentne" on vist kõige lähemal sellele, mida ma mõtlen. Lisaks on ta põhiloo kõrvalt ühiskonnakriitiline ning see justkui annab lisaväärtust. Eriti kui ta päris otse ründab omaenda rahvuskaaslasi. Näiteks Teises Maailmasõjas, kus rootslased teadupärast, nagu alati, mängisid erapooletuid. Teades, et Hitler teeb ülekohut, lõikasid nad ikkagi kasu mis jaksasid. Kapitalismi aadete kõrgeimas sfääris - Raha eest saab kõike...

Ja näiteks see lõik, mis ühtlasi olgu näiteks raamatu tekstist. Kus Alvtegen-i tegelane valutab südant kuidas nii naiste kui ka eriti noorte tüdrukute ajusid pestakse... ehk sellest, mis sunnib inimest ajalehte/ajakirja kätte võtma:

Ta astus sammukese kõrvale ning sattus naisteajakirjade riiulite ette. Kaunid silmad - tee endale tahmane pilk! Šoppingujoovastus - 600 parimat ostu. Õpi kõrgetel kontsadel õigesti käima. Kas rindade suurendamine on hea äri? Kogu see värk tekitas temas segadust. See, et kõiki neid ajakirju kahtlemata ka ostetakse. Et küllaltki palju naisi ei nõuagi vaimuvalguse saamiseks midagi rohkemat. Kõige populaarsemal riiulil jäid talle silma ajakirjad, mis pöördusid väikeste tüdrukute poole. Ära lase tuntud tubudel õelutseda! Vali Hollywoodi kõige nunnum kutsu. 7 viga meikimisel. Nõksud, mis poisil pea segi ajavad. Toimetuses puha naised, võimalik, et mingil tehnilisel ametipostil mõni mees. Ta pani endamisi imeks, kuidas need naised oma lapsi kasvatavad. Kas nad ka eraelus niisama andunult soorolle kinnistavad ja selle eest hoolitsevad, et nende tütred jääksid infantiilseteks, või siis võtavad nad selle ülesande käsile niikauaks, kui see raha sisse toob.

Tekstis pakutakse ka üks üpris huvitav psühholoogiline mäng, mille üks naine Alex Ragnerfeldtile teeb. Nimelt moraalne dilemma, mis annab küsimusele vastaja kohta üpris palju sisemist informatsiooni. Toon selle siin ära: On jõgi, mis kubiseb krokodillidest. Ühel pool jõge elab Per ja teisel pool Eva. Per armastab Evat. Ühel päeval jääb Per haigeks ja helistab Evale ning kutsub teda appi. Aga Eval ei ole paati. Eva jookseb Eriku juurde, tema elab temaga samal kaldal ning tal on paat. Aga Erik ei taha Evat jumalamuidu aidata vaid nõuab, et Eva peab temaga enne magama. Eva sellepeale jookseb Olof-i juurde, kes elab samuti samal kaldal. Palub, et Olof tuleks Eriku juurde ning talle aru pähe paneks. Kuid Olof ei taha end sellesse segada ja saadab Eva minema. Eval ei jää muud üle kui magada Erikuga. Magab ja Erik viib ta paadiga üle. Eva jõuab Per-i juurde ning räägib, mida ta oli sunnitud tegema. Per saab maruvihaseks ning viskab naise välja. Eva läheb murest murtud Sveni juurde ja kurdab oma lurba saatust. Sven läheb selle peale Peri juurde ning klohmib ta karistuseks läbi. - Edasi tuleb panna järjekorda, kes neist tegi suurima vea? Raamatust saab ka psühholoogilise analüüsi nende tegelaste tõlgendusest. Mida reetmata võib öelda, et seal arvas Axel, et suurima vea tegi Olof. Minu jaoks on suurim süüdlane ikkagi Erik. Võibolla ma olen lihtsalt liiga "must ja valge". Kuigi süüdi on ju ka Eva ise ja muidugi Olof ning isegi Per.

Sellised mõttemängud on alati raamatus lisaväärtuseks. Ja kindlasti panevad veel intensiivsemalt kaasamõtlema ja -elama.

Mind siiski paelus kõige rohkem põhiliini kõrvalliin - Jan-Eriku ning tema naise Louise-i lugu. Mees pettis seda naist nii mis jaksas ning kui naine teada saab on see tegelikult ainult täpp i peale, sest nende kahe vahel polegi enam tõelist armastust olnud juba pikemat aega. Kuigi mees seda ehk ei tunnista ning naisel pole jällegi midagi parata... Mis mu mõtted jälle mitmekordse kiirusega tööle lükkas oli see olukord - kus mees ja naine tülitsevad omavahel ning siis tekib olukord kus üks või teine võiks öelda a la "lähme siis lahku"... igas suhtes on ju selliseid tülisid või hetki... isegi kui see otseselt ei nõuaks sellist reageeringut, siis on ju neid olukordi tavaliselt igas suhtes varem või hiljem, kus sellise lause risk on õhus. Ja see kuidas see naine käitus... ma tundsin, et see on õige ja nii peakski. Aga see kuidas see mees käitus, see inimtüüp on küll tuttav, aga ma ise küll selline ei oleks. Vähemalt ma arvan nii. Sest kui ikka selline stressiolukord on ees, siis inimesed on ju ettearvamatud. Kõik oleneb ka taustsüsteemist... Igatahes oli selline raamatulehekülgedel üle elatud lahkuminek õpetlik ja ühtlasi mingitpidi äratav kogemus. Ise ma küll ei tahaks sellise olukorraga silmitsi olla. Sellepärast töötan teadlikult sellele vastu ka. Aga tõesti, mis siis kui teine inimene ütleb... kuidas siis peaks käituma - kas oma armastuse pärast pingutada tema meelt muuta? Või peaks siis loobuma ja laskma tal minna? Nendel teemadel on naisega hea arutada. Kusjuures me mõtleme asjadest erinevalt. Ei tea kas siis erinevate sugupoolte pärast või on tema lihtsalt need asjad juba läbi mõelnud ning minu arvamus baseerub hetkearvamusel...

Hinnang: 4 (väga kurb ja tumedates toonides raamat. Natuke sellist põhjamaist ängi oli ka sees. Ja ehmatusi. Ja kummaliselt võõraid inimtüüpe. Ja üksindust. Soovitan siiski alustada Alvetegeniga tutvumist "Reetmine" raamatust. Sest kui too meeldib, siis sedakauda saab paremini tema maailmasse sisse. Aga keeleliselt väga hea. Ilmselt ka tänu õnnestunud Mari Jesmini tõlkele. Nüüd siis veel "Häbi"... ja loodetavasti Eesti Raamat jätkab Mirabilias Alvtegeni väljaandmist. Kirjanik ise ütleb ülevalpool viidatud intervjuus, et tal läheb 1 aasta ideede korrastamiseks ja 1 aasta kirjutamiseks. Seega loodetavasti tuleb veel temalt palju palju selliseid krimka-žanri ääremaadel olevaid draamapõnevikke)

Eile hommikul ja täna - Mihkel Kaevats

Mõnus, mustvalgete fotodega rikastatud tundeerk, pisikesi lugusid maaliv väikseformaadiline luulekogu. Lood (luuletused) tihti tugevalt läbiimbunud teatud atmosfäärist, mis annab värvid sellele halli-musta-valgele raamatule. Alapealkirjaks on ju veel "25 luuletust 2004 - 2008". Ehk ma usun, et Mihkel Kaevatsi niiöelda selle nimetatud 5 aasta loomingu parimad palad? Igaljuhul valitud palad, sest mingis mõttes kokku nad ka sobituvad. Kuigi teemasid on päris laialt, on paljud seotud looduse (ilma) või mingi kohaga.

Mõnusat, mis just minule meeldis, oli selles raamatus päris mitu asja. Näiteks see, et kui on lubatud 25 luuletust, siis tegelikult oli peidetud kaane vahele veel ka üks pisike salaluuletus. Polegi varem luulekogudes sellise asja peale sattunud. Muusikaplaatidel on ju tihti, või noh mis tihti, aga mõnikord "peidetud laulud", mida plaadikaanele polegi märgitud. Nii lahe ja kuidagi müstiline :) Meeldisid need filmilikult ettekujutatavad pisikesed lood, mis on küll väheste sõnadega edasi antud, kuid ometi nii detailirikkalt võimalik endale ette kujutada.

Miinuspoolele kirjutan selle, et mitmes luuletuses (umbes 4-5) on kasutatud sõnaühendit, et "pole vahet" või "on ükskõik". See on mu isiklik kiiks, et nendest asjadest pole vaja luuletada, ega üldse kirjutatada, millest on ükskõik. See loob automaatselt tunde, et "pole vahet" ning kogu asi ei poe hinge... vähemalt minuga on nii. Miinuspoolele kirjutaks ka selle, et mõned motiivid või mõttemängud olid minu jaoks juba tuttavad... aga palju neid vaimustavaid uusi mõttemänge üldse enam välja mõeldaksegi, eks? Noh, sellised asjad on kinni juba iga inimese ette sattunud kirjandusest. Ja miks mitte mõnikord sobivasse kohta ära kasutada asju, mis mõttena sobivad. Samuti tehakse ju ka muusikaakordidega... Mõnikord on aga ka tõesti nii, et midagi mille küll ise välja mõtled, selle lihtsalt kogemata on juba keegi teinud/kirjutanud. Kuid ega sellel siiski nii suurt mõju ka polnud, sest üks mu kolmest lemmikluuletusestki sisaldaski ühte tuttavat mõtet.

Viimasel ajal on minu jaoks luulekogu kordaläinud, kui ma suudan sealt leida ühegi, mis mulle hinge poeb. Kaevats-i raamatus on küll vähe luuletusi, kuid nende seast läksid isegi 3 mulle "kohale". Lisaks veel mõned huvitavad mõtted või read siit sealt. Luule oma olemuselt on ju nii isiklik ning sellepärast on ikka väga raske kirjutada oma seest midagi nii sügavat, et see oleks ka teiste inimeste sees sügaval tuttav või et see liigutaks teisi inimesi.

Enne lemmikluuletuste juurde minemist siin üks "lõiguke" näitena, mis mulle ka meeldis:

siin kaheksi läheme trepist üles
ja mõlemad peame peetud sammu
ja mina vaatan vaateid ja väljavaateid
ja tema vaatab justnagu muuseas

Eriti 2 viimast rida on minu meelest vaimustavad! Eriti kuna see tüdruk kõnnib trepil eespool ja on lühikeses seelikus :) Jah, see on ka üks plusspoolele minev asi, et need luuletused ei olnud kõik masendavad, vaid oli väga erineva tundega luuletusi. Ühtlasi kadus vahepeal üldse arusaam, et kas need on meesterahva kirjutatud. Mõned oli nii hellalt õrnad ja naiselikud. Selle kõige paremas mõttes... nagu näiteks Tätte puhul imestati, tema näidendi "Sild" kohta, et kuidas üks mees tunneb nii hästi naiste siseelu. Noh, mina naiste siseelu ei tunne, vähemalt mitte "hästi". Kuid sellest hoolimata tundsin ma mingit mees(luuletaja)tele mitteomast õrnust.

Ja need minu lemmikud kolm luuletust...

20. Selles ongi see teine salm juba tuttav, näiteks Õnnepalu raamatust, aga ka kusagilt mujalt. Kuid just see esimene pool on just eriti mõnus (K lemmik):

ei teagi
kas parem teel on olla
või sellest puhata
ketsid läbimärjad
rattad kuivamas räästa all
ja vend poes ostmas
süüa

mõnikord muudkui räägiks
sellest mis on juhtunud parasjagu
mõnikord ainult vaikiks
sellest mis on juhtunud
liiga palju

Mul tuli oma vend selle luuletusega meelde. Õigemini see, et mul on nii kahju, et me pole nii lähedased... nagu ilmselt luuletaja oma vennaga. Lugesin kunagi kusagilt tema kirjutatud artiklit oma ema kohta. See jättis üldse mulje, et nende perekond on väga lähedane ja soe ja armastav. Jah, siit võib välja lugeda mu siirast kadedust...

Teiseks lemmikuim oli
16. Tee allikani

läbi heleda kevadise vihmasaju
porisel rajakesel lepavõsa varjus
värsked piisad puudutamas
unist hommikust nahka
siin sa siis nüüd oled
taevas
üks pilv mis näeb välja
nagu lohe
puudutab peaaegu
puude püüdlevaid latvu

jalad ongi juba märjad
ta jõuab välule
sellest silmipimestavast
veidi hämarast mälestusest
ei tea see väike ilus tüdruk
veel mitte midagi
tema elavais silmis
peegeldub hommikupäikse
esimene sirutus
taanduvate pilvede tagant

päike sa oled nii soe

ta hingab sisse
ei tea veel et seda hommikut
meenutab ta üle 80 aasta hiljem
taas tüdrukukesena
haiglas
nagu teisigi
pika elu õnnehetki

kui suur ja imeline
elu võib olla

mõnikord on tal niipalju jõudu
et teha raamiga kümme sammu
mõnikord pole niipaljugi
et ulatuda
oma siledate peente kätega
tassini laual mille õde
on veidi eemale nihutanud

janu

täpselt nagu siis
selle teise ajastu
uduvihmasel kevadhommikul
teel allikani

Luuletus on pühendatud D.V.-le... huvitav, kas Debora Vaarandile? Igatahes on tema ainuke DV, keda mina tean. Mulle meeldis selles luuletuses see, et see kokku on seotud ots otsaga, et esimeses salmis sõna "taevas" võib võtta kahel eri tasandil, meeldis see mõte, et et tüdruk ei tea, et ta 80 aasta pärast seda meenutab ning see, et see väike tüdruk oli "ilus". Ja kuigi mulle tavaliselt ei meeldi kui kirjutatakse vanadusest ja haigustest ja haiglast, siis selles luuletuses on tõesti sellist nukrat ilu, mis lihtsalt läheb sügavale hinge... ükskõik kelle vanaemast või kellest vanemast naisest siin juttu ka ei oleks... seda on võimalik omale ka projitseerida.

Ja terve raamatu lemmikluuletus.... tegelikult selle luuletuse pärast ma esiteks selle raamatu üldse ostsingi. Sest isegi sajandat korda seda lugedes, mõjub see samaviisi soojalt ning toob meelde selle kui sai ise tütrel lasteaias igal õhtul aastaid järel käidud ning kui üks laps lõpetas lasteaia, siis sai ju veel ka pojal samamoodi aastaid sinna veel otsa... huvitav, aga selle lapsega ma küll ei samasta ennast, ikka isaga... kuigi sai ju endalgi lapsepõlves lasteaiaelu elatud...

22. Pimedus

olin lasteaias pikapäevarühmas
isa pidi mulle järgi tulema
istusin laial madalal aknalaual
vaatasin ülesse selget musta ööd ja kõrgel siravaid tähti
ega mõistnud miks isa on mu unustanud
ma ei teadnud ajast midagi ma ei tundnud siis kellagi
aga mäletan et istusin seal kaua

kui isa siis lõpuks tuli pimedas pimedas öös
ja kasvataja mind talle naeratades üle andis
ütles ta et olen juba kella 3est nukrutsenud

kell oli 4 ja isa oli töölt varem ära tulnud
---

See elupildike mõjub nii ehtsalt, nagu tõestisündinud lugu :) Kaevats on selle nii mõnusalt suutnud vormistada sõnadesse. Nii armas! Läksin tegin pojale sellepeale pai :)

Hinnang: 4 (Pärast R-iga kirjutamist on mul nii raske, ja eriti raske luulekogule anda hinnangut. See on ju nii isiklik ja selles "Eile hommikul ja täna" raamatus on luuletusi, mis on ju hindamatud. Ja ma väga väga soovitan seda raamatut lugeda. Päris palju jõuab ju ka poes lehitsedes ning kui selline stiil meeldib, siis tasub kindlasti koju kaasa viia! Sest neid luuletusi on ikka ja jälle mõnus üle lugeda. Eriti just selliseid. Ja nii mõnus on, kui miski poeb hinge ning seal selliseid tundeid liigutab, mille olemasolust endal aimugi polnud - ma pean just seda luuletust silmas, mis oli DV-le pühendatud. Nii ilus! Inimene kes selliseid asju kirjutab, sellel peab ka endal ilus hing olema. Huvitav, mis foto on 9. luuletuse ("Üks tüdruk") juures? Tagurpidi veetilk? Või mingi pung? Mõtlen, mis ma mõtlen, aga välja ei mõtle :))

reede, 29. jaanuar 2010

Stockholm - Pariis - Valencia


Pidin teatavatel asjaoludel sõitma korraks Hispaaniasse, täpsemalt öeldes Valenciasse. Täiesti "järsku". Nii, aga miks mul siis siin üleval on foto Pariisi Jumalaemakirikust, eks? Aga sellepärast, et kõik ei lähe alati nii, nagu täpselt ette ära planeeritud. Et kõik algusest ära rääkida, pean vist alustama 26. ja 27.jaanuari vahelisest ööst. Sellepärast muideks pole ma jõudnud ka siin vahepeal midagi kirjutada, kuigi paar raamatut on (lugemisaastahulluses) läbi loetud ja mõnedest filmidestki veel kirjutamata... Nimelt 26. õhtul ei jäänud ma kuidagi magama. Saabus südaöö ja mul tuli töötegemise tuhin hoopis peale. Kirjutasin siis veel hoolega kirju kui kell hakkas 1 saama. Ise teadsin küll, et pean 3:30 öösel üles ärkama, et õigeks ajaks lennuväljale jõuda. Nimelt, et Stockholmist Valenciasse minna, selleks väga palju võimalusi polegi. Või noh, on ju küll, kui tahad terve päeva lennata ja läbi saja lennujaama. Aga ühesõnaga Valencias pidin ma kohal olema 28.jaanuari hommikuks, seega tuli minna 27ndal juba kohale. Ja kuna nagunii oli minek, siis mõtlesin, et lähen selle varasema variandiga meelsamini kui sellega, mis alles hilisõhtul kohale jõuaks.

Uinusingi umbes poole kahe ajal. Paar tundi sügavat und ja siis kõiksugu kellade ja eelkõige K koduse helistamise peale ärkasin õigel ajal üles. Vaevalt olin end riidesse pannud ja paar võileiba valmis meisterdanud kui kööki vaarub mu 9 aastane teatega, et tal on paha olla. Ma mõtlesin, et ju tal peabki olema, sest praegu on tal vaja hoopis unemaal olla. Sättisin ta siis enda voodisse magama, paksu suleteki alla. Äratuskellad ümber, et hommikul ta ikka õigeks ajaks jõuaks kooli minna. Ja kuna ma ise pidin öö ära olema, olin saanud tema klassivenna vanematega kokkuleppele, et poiss saab pärast kooli nende juurde öökülla.

Olin ainult suure ähmiga unustanud e-ticketi välja trükkida ja pidin veel need andmed üles kirjutama, lootes et minu oma kritseldatud tekstist neile piisab. Igatahes olin ma kella 4 ajal kodust väljas teel Arlanda Expressile ning umbes 5 ajal lennujaamas. Air France-i kassa oli suletud veel ning sain mõned eurod kaasa vahetada ja pärast seda ka ilma piletita siiski oma pardakaardi kätte.

Kui ma väravasse jõudsin istusin otse check-in leti ette ja lugesin Alvtegeni raamatut, mille olin kaasa võtnud, et see reisi jooksul lõpuni lugeda. Ja mis ma kuulen - check-ini tädid räägivad minust! Pidevalt minu nime mainides ja ähmis helistades kuhugile. Nonii, nüüd on midagi lahti ja ma ei saagi lennukile... käis peast läbi. Läksin leti juurde ja küsisin, et mis lahti? Nemad palusid mul natuke oodata... mõne aja pärast teatati, et pole hullu midagi, et minuga on kõik korras. Et mingi viga oli mu pileti registreerimisega, aga kõik on ok. Kuid siis kui check-in pihta, palus teine tädi mul ikkagi kõrvale jääda... natuke veel närvikõdi... kuni siis ikkagi lubati lennukisse siseneda.. no uhuhhh.

Pariisis teatati, et kuna lennuk jõudis varem sisse, siis suunatakse meid "parklasse", kuhu tuleb vastu buss, mis meid terminali viib. Olgu ära märgitud, et tegemist oli sulaselge valega. Nimelt jõudsime kohale täpselt õigel ajal, aga siis lennuk lihtsalt sõitis sinna va "parklasse" 10 minutit veel. Ja kuni suur lennuk tühjaks sai, läks veel umbes 10 minutit. Ja kuni me terminali jõudsime ning välja tollitsoonist - veel kümme minutit. Minul oli aga ümberistumise ajaks graafikujärgse maandumisega teisele lennule 50 minutit. Ja mul oli vaja Charles De Gaulle-i lennujaamas jõuda F terminalist D terminali. Panin jooksma. Kogu hingest jooksin. Samal ajal helistas K, et poiss ei läinudki kooli, vaid on kodus haige. Kotikontrollis kasutasin ära "Up in the air" filmis õpitud taktikat, mis töötas küll võrreldes teise sabaga, kuid võttis ikkagi päris korralikult aega. Kui oma värava juurde jõudsin, seisis seal veel mingi mees ja ma kaugelt olin rõõmus, et ikka jõudsin... lennuk oli ka veel gateway küljes kinni. Kuid see väravavalvur teatas, et checkin on lõppenud ja et ma pean pöörduma Air France-i teeninduskeskuse poole. Mina muidugi vastu, et lennuk on ju sees, et olge inimene, ma jooksin teiselt lennult... Tema aga vastu, et midagi pole teha. Läksin siis Air France-i teenindaja juurde sappa, ise püha viha täis, sest lennuk kükitas ju ikka veel sees. 10 minutit olin sabas ja just siis kui minu kord tuli, hakkas ka lennuk liikuma. Seletasin oma mure. Sain uue pardakaardi õhtusele lennule ja vabad käed, mida terve päevaga peale hakata. Kell oli 10 hommikul ning õhtune lend pidi väljuma peaaegu 9,5 tunni pärast.

Ja mida siis teha? Pariisis olen ma käinud umbes 5-6 korda. Polnud üldse tuju minna linnapeale kondama. Internetti ka ei saanud, seega töötegemisest ka ei tulnud midagi välja. Oleks ehk Lounge-i pileti ostnud, ehk seal oleks olnud internetijuhe (mu wifi nupp ei funksinud), ei tea. Raha ka polnud nii palju, et seda lounge-i peale raisata. Ei jäänudki muud üle kui minna metroosse ja kesklinna, ehk saab seal kusagil istuda ja tööd teha ja süüa mõnes hubases Pariisi Cafe-s?

Otsustasin siiski alustada Notre Dame-i ülevaatamisest. Olen seda kirikut küll paar korda varem ka näinud, aga sees pole käinud. Lisaks olen nende uste ümber olevate kujukeste suur fän ning mõtlesin, et läheks uuriks neid siis alustuseks natuke täpsemalt üle. Ilm muideks oli seal 0 kraadi lähedal (võibolla mõni närune pluss kraad), ehk üsna kõledavõitu... muidugi Eestis on praegu ju hullemad külmad, aga kodus Stockholmis oli umbes sama külm... võibolla mõned kraadid rohkem külma.

Aga Notre Dame-i ees oli üleval veel jõulukuusk täies ehteis. Ning palju noorte inimeste rühmi. Rõõmsad.. palju paarikesi, justkui nimme minu nina all suudlemas... Pariis on ju armastuse-linn, ei saa ka neile ette heita, et ma ise oleksin ju ka seal päris hea meelega kui naine oleks kaasas. Ma ei märkaksi neid võõraste suudluseid, sest oleks ise selle linna armulummuses. Aga jah, sedapuhku siis sain seda paremini keskenduda nende kujukeste uurimisele. Lisaks oli kell märkamatult saanud 12 ning algas jumalateenistus, millest ka hetkeks osa sain. Ja kuigi ma seal kiriku sees varem polnud käinud, siis väliskülg meeldibki mulle rohkem ning läksingi tagasi õue veel neid kujusid pildistama.

See peata ingel on üks mu lemmikuid :) Uskumatu ehitis just selle ornamentika pärast.


Edasi suundusin Notre Dame-i lähedal olevatele pisikestele tänavatele. Proovisin ühes Creperie-s löögile saada, aga ei õnnestunud, sest mingi Hispaania noorte grupp pidevalt tootis uusi tellijaid juurde ning ma lihtsalt ei saanud ega saanud letile lähemale, kuni lõin käega. Mõtlesin, et kui natuke kõnnin, tuleb kindlasti mõni teine sarnane asutus ette. Aga võta näpust, nagu ära nõiutud, ei tulnud! Ühel hetkel avastasin end Rue St. Germain-ilt ning sealt ühe kaardi, mille järgi selgus, et ega see Louvre -i muuseum ka seal eriti kaugel ole ning see on koht, kus ma oma Pariisis käimistega veel jõudnud pole. Otsustasin asja põnevamaks teha ning mööda pisikesi tänavaid edasi seigelda. Sihina umbkaudu Seine-i äärne ning enamvähem õige sild, mis Louvre-i viib. Teele jäi mulle mingi pisigaleriide linnaosa. Üks põnevam galerii kui teine, kuigi tõeliselt ägedat kunsti jäi mu silme ette vaid üksainus. Üks maal, millel oli selline räsitud olemisega vares. See maal peegeldas kõike seda, mida ma tunnen, et ma ei ole. Selline täielik kontrast minu olemusele ja loomusele. Huvitav äratundmine, minu enese jaoks.
Muidugi kõndisin ma selles kunstiuurimise hoos liiga kaugele ja kui Seine-i äärde jõudsin leidsin eest hoopis Musee d'Orsay. Suur Vincent Van Gogh-i plakatlik kangas kaunistamas seinal. Hmmm, miks ka mitte natuke Van Gogh-ile pilk peale visata? Astusin sappa. Saba nagu selgus oli mitte piletiostmiseks, vaid hoopis kotikontroll ja metallidetektor. No pagan, lahti koorima nagu lennujaamas ma küll ei hakka, et muuseumi pääseda. Oleks veel et Louvre, aga ma nagunii ju ainult "korraks mõtlesin pilgu peale visata". Lõin käega ja võtsin suuna Louvre-ile. Kaugel paistis ka Eiffeli torn, aga seal olen ma korduvalt käinud ning isegi tippu ära roninud. Ja seekord mõtlesin küll kavast heaga välja jätta.

Täielik nauding oli jalatuda mööda Seine-i kallast. See allee oleks ilmselt suveroheluses väga ilus. Kuid mingit nurkatoonilist mahajäetust, mis isegi mõjub luulelisena, sellest kohast küll annab kuidagi tunda. Tegelikult tuli see foto veel ilusam kuidagi välja kui see päriselt oli :) Seal ikka pidevalt jooksid jooksjad minust mööda ning see külm ning see teekvaliteet... aga ma ise olen mobiiliga tehtud foto kohta päris rahul :) Lahe tool seal ka, ootamas näiteks Claude Monet 'd maalima oma loodusvaadet... või hoopis mind ennast jalgu puhkama, kell oli ju juba 1, aga ma polnudki istunud alates sellest kui lennukist hommikul väljusin. Või tõesti hoopis luuletama?
Tool jäi seekord minust istumata ja mu mõtetesse vilksas, et kas on üldse mõtet sinna muuseumi minnagi, kui kõik alati räägivad, et seal ei piisa ühest tervest, ega kahestki tervest päevast, et kõik korralikult läbi vaadata. Aga Mona Lisa ju ometi peaks jõudma...

Ja olingi järsku kohal. Enne seda sain Louvre-i ees pargist oma crepe-i ka kätte. Pariisis pannakse võid pannkoogile maitseks koos suhruga, see oli natuke "uus" minu jaoks, aga sobis. Maitses.
Niisis Louvre!!! Juba see ehitis on nii võimas! Ja tegelikult seal eesolevas pargiski oleks võinud vabalt niisama mõnusalt aega veeta. Kuid ega ma pargis istumisele ka nüüd enam Pariisi-aega tahtnud raisata. Mul oli vaikselt hasart hinge pugenud ning mõtlesin, et peab ikka võimalikult palju suutma haarata... Pileti hind oli üllatavalt odav (umbes 10 eurot, või oli 10,5). Sama palju enamvähem kui Musee d'Orsay oma... hämmastav.

Lugedes Louvre-i tutvustus ja selle hoone erinevate tiibade tutvustust, sain aru, et heal juhul ma üldse jõuan neist kahte ning kuna ühes asusid Itaalia ja Hispaania maalid ning ühes Hollandi omad, siis valikut teha oli lihtne - võtsin endale 3 põhi eesmärki - 1. Leonardo Da Vinci ja Mona Lisa - kultuse pärast; 2. Rubens - sest tema inglimaalid on mu lemmikud ning 3. Vermeer ja Rembrandt. Hea lihtne ka, sest Da Vinci on ühes tiivas ja ülejäänud on teises.
Muidugi ega ma seal muidu silmaklappidega käinud, ikka pidevalt teele jäävaid asju ka uudistades. Ja muidugi pildistades. Nii lahe, et Louvre-is on lubatud pildistada nii palju kui süda kutsub! Ja ma väljusingi sealt pärast mitusada fotot rikkamana :) Kuid esimeses saalis kuhu sattusin, olid hoopis kujud. See siin fotol 16.sajandil tehtud reproduktsioon 2. või 3.sajandil tehtud Venus-e kujust. Kui mu prantsuse keel mind alt ei vea :) Skulpruutid ja kujud mind tegelikult nii väga ei huvita, aga see Veenus kõnetas mind küll. Ei tea, kas ta justkui viimasel hetkel märkas, et ma teda vaatan ja pildistan, et ei jõudnud kätt päriselt veel rindade katteks ette panna :) Ei, ei, ta nimme teeb näo, nagu hakkaks varjama, aga tegelikult just naudib seda, et teda passitakse. Ja kuidas tal see rätt ümber puusade on.. no kohe kohe kukub ära :) Justkui moe-pärast...


Hüppan nüüd küll vägivaldselt päris paljudest silmakompvekidest üle, otse selle esimese sihi, ehk eesmärgini. Maailma ehk kõige kuulsaim maal, kahtlemata üks Pariisi sümboleid, asetseb loomulikult omanimelises saalis (kuigi seal oli ka teisi taieseid). Tegemist on "uue saaliga" ja ma pean tunnistama, et ma kujutasin seda kõike kuidagi hoopis teisiti ette. esiteks ma arvasin, et tohutud inimmassid on seal ning et maal ise on imetilluke ja kusagil hästi kaugel kaugel...


Noh, eks ta ju kaugel oli ka, aga siin on ilma zoomita... ja isegi minusugune nägi päris hästi. Kusjuures küljepealt sai veel lähemale. Ja mis ma siis oskan öelda. Loomulikult pole see kõige ägedam ega ka kõige ilusam, ega ka kõige uhkem maal, mida ma näinud olen. Aga mul on Mona Lisaga küll üks kummaline fenomen. Nimelt tal on ju see kurikuulus kaval naeratus näol. Ainult, et kui ma tema silmi piisavalt pikalt jõllitan, siis tema kaval ja tagasihoidlik naeratus muutub hoopis irvituseks. Ja lisaks on mul tunne, et ta irvitab minu üle! No on alles ebameeldiv naisterahvas.


Nii vinge maal oli, et tegin ka tutvustavast sildist pildi. Sealt selgub (ja mida ma ka lisaks tean), et Léonard De Vinci (1452-1519) maalis selle õlivärvidega puidule Firenzes aastatel 1503-1506. Maali, nagu kõik teavad kutsutakse ka La Giaconda. Selle suurus on muideks 77 x 53 cm (üldse mitte nii väike kui ma arvasin juttude põhjal). Tegemist on Lisa Gherardini portreega, Francesco de Giocondo abikaasaga. Kunstiteadlased hindavad talle maalitud naeratust, tema käte delikaatset asendit, tema näo selget ilu (ok, maitse asi muidugi...:)), ettekujutatud maastiku müsteeriumi, mis on taustaks. Francois I ostis selle peatselt pärast kunstniku surma.


Fotolt saab aimu kui palju seal inimesi oli ja kui lähedale maalile lubatakse. Aga muidugi oli seal ümberkaudsetes saalides palju huvitavamat kunsti ning kahtlemata sama vingeid nimesid, näiteks - Caravaggio, Mantegna, Raphael, Veronese. Lisaks hispaanlased - Francisco de Goya y Lucientes (kelle maale nägin eelmisel aastal palju ka Stockholmi Nationalmuseumis) ja El Greco.


Lisaks olid samas tiivas ka Prantsusese 16.-18.sajandi maalid. Seal hulgas ka minu terve Louvre-i külastuse lemmikuks avastuseks osutunud Paul Delaroche-i "Noor Martüür". Maalitud on see 1855 õlivärvidega kangale. Suurus 170 x 148 cm. Paul Delaroche oli Romantismi-ajastu maalija, kes tegelikult oli omal ajal sama kuulus kui Delacroix. Minu foto on küll allpool igasugust arvestust, sest justkui saatuse käsi pani aknast paistva päikese peegelduma täpselt selles kohas, kus on tegelikult selle noore neiu "vette viskaja". Kes tahab paremat versiooni näha, see saab seda siit.
Tean tausta kohta nii palju, et selles lüürilises stseenis on noor ristiusku tütarlaps visatud Tiberi jõkke kinniseotud kätega. Seda (kinniseotud käsi) peetakse martüüri süütuse allegooriaks. Mõnedele pidavat see noor tüdruk meenutama Opheliat, Hamleti uputatud mõrsjat. Minu meelest kogu see maal on kuidagi nii traagiline, samas muinasjutuline ja sünge. Ja nii ILUS.


Kui jällegi rääkida võimsatest maalidest, siis üks võimsamaid oli minu jaoks see Jacques-Louis David-i 1805-1807 õlivärvidega kangale maalitud "Napoleni pühitsemine". Masiivne, suuruses 621 x 979 cm! Napoleon ise olevat volitanud David-i seda maalima. Sellel maalil on 191 inimest. Ja need riietused ning ehted ning kogu see olustik on tõeline ajalooline dokument sellest hetkest ja ajastust. Ja seda ju päris mitmes mõttes! Live-is vaadates kõik need tikitud kangad, mis neil inimestel seljas on ning detailideni välja joonistatud kroonid või ehted. Säilitades kompositsiooni nii inimeste suuruste kui ka võimsa saali kontrastiga ning uhke situatsioon muidugi veel lisab sellele atmosfäärile juurde. Selle maali ees seistes saab nii lähedale sellele ajastule kui ilmselt üldse võimalik on saada.
Mõned huvitavad faktid veel maali kohta - Napoleon I (1769-1821) seisab, tema on justkui ainus näitleja laval ja teised justkui tema passiivne publik. Josephine Beauharnais põlvitab vastavalt Prantsmaa tsiviilkoodeksile. Ta saab oma krooni oma abikaasalt, mitte paavstilt. Tribüünile istuma on maalitud Napoleoni ema Maria Letizia Ramolino, kes tegelikkuses tseremooniast osa ei võtnudki. Kroonidega naised seismas vasakul on Napoleoni õed. Paavstiks sellel ajal Pius VII, aga temale pole maalitud ei mitrat ega ka tiaarat. Lihtsalt ainult oma õnnistust andmas tseremooniale... Kusjuures kõrgemale rõdule on kunstnik maalinud ka iseennast. Nii põnev võib olla kunst!!!

Ka see Inges-i õlimaal jäi mulle silma. No kellele ei jääks :) 1814. aastal maalitud "Suur odalisk". Osalisk tähendavat konkubiini (või ka orjatari, aga siin ilmselt ikka konkubiini). Uskumatult realistlik. eriti need jalatallad! Ja muidugi tekstiil.


Ehee... lisa paljaid naisi :) Ma ehmatasin korraks, sest nägin seda maali kuidagi nii, et pöörasin end ümber ja seal ta lihtsalt oli mu nina ees laiumas :) Fontainebleau koolis maalitud 16.sajandi lõpus.
Arvatavasti õdede Gabrielle d'Estrées ja Villars-i krahvinna portree. Märksõnaks selle maali juures on "arvatavasti" :) Need on omaaegsed lesbid, ma ütlen Teile, lihtsalt ei sobinud võibolla seda sellel ajal välja nii otse öelda :) Okei... eks teatavat sarnasust neil ju on omavahel, niiet võibolla tõesti ikkagi "ainult" õed :) Tegelikult on maalil päris huvitav ajalooline taustalugu ka. Keda huvitab, võib selle ise välja uurida :) Ajan natuke kiusu ja ei viitsi kõike ka ära ette nämmutada :)


Ja oligi aeg teise tiiba kimada ning hollandlased üles otsida. Ning seal nad ka kõik reas olid! Johannes (Jan) Vermeer (1632-1675) 1668 aastal maalitud õlimaal suurusega 51 x 45 cm, ehk üsna pisike. aga seda sai selle eest täiest lähedalt, kasvõi nina vastu katteklaasi uurida. Samuti nagu tegelikult kõiki teisi maale ja kujusid peale Mona Lisa. No nii Vermeerilik. Ikka akna all olevad tegelased midagi tegemas :) Sedapuhku siis astroloog või astronoom.


Ja kohe seal kõrval ka "Pitsikuduja". Sedapuhku siis originaal. Alles natuke aega tagasi sai Dali reproduktsiooni ning ka ümbertöötlusi näha Stockholmi Moderna Museet-is, nüüd siis "päris värk". Muidugi uurisin, et kas nõela tera on paista, sest Dali oma Geeniuse päeiku-raamatus ütles, et ei ole... ja ei olnudki :) Tegemist on õlimaaliga kangale u. 1665-1670 24 x 21 cm suurusega. Ka siin mängib valgus suurt rolli, nagu ka teistes Vermeeri maalides. Tegin kõiksugu maali detailidest fotosid ka. Nii põnev on neid puurida ja uurida :)


Ja samas saalis, kohe Vermeeri kõrval olid ka Rembrandt-id reas. See siin on pärit aastast 1632. Maali nimeks "Filosoof mediteerimas". Oi kui mõnus oli neid detaile vaadata. Kuidas nad lähedalt on kui üks suur maalimüra, aga kaugelt vaadates hubane tuba, kus tegelikult üllatavalt palju detaile. Nii mahe ja rahulik. Louis XVI ostis selle kunagi ja sedakaudu ongi osaks hoopis Pranstusmaa varandustest.


Ja lõpuks ometi jõudsin oma Rubensi ja tema inglite juurde :) Petrus Paulus Rubens või Peter Paul Rubens või Pierre-Paul Rubens, olenevalt keelest, elas 1577-1640 ja maalis selle siin 1620/21. Üldsegi mitte tema kuulsamaid maale :)


Siin siis ka üks tuntumaid Rubensi maale "Külapidu". See õlimaal on maalitud umbes 1635. Suurusega 149 x 261 cm. Nimelt mõned aastad enne oma surma pöördus ta tagasi külapidude maalimise juurde, mille oli tegelikult välja arendanud Brueghel. Kuid Rubens lisas sellele stiilile oma ülevoolavust ja elujanu ning kompositsioonitunnetust ning elavaid värve. Louis XIV ostis selle maali omal ajal oma kollektsiooni.


Kell hakkas märkamatult 5 saama ning otsustasin veel Võidukaare juurde mööda Champs Elyseed kiirelt kõndida, sest mäletan, et seal oli ka metroojaam. Tegelikult kui ma esimest korda elus Pariisis käisin, siis mu sõber ja töökaaslane ET tõi mind kesklinna just nii, et väljusime sellest metroojaamast, mis asub Arc de Triomphe-i külje all. Ehk sealt väljudes saab sellise tõeliselt võimsa elamuse, sest see masiivne ehitis on nii võimas! Ühtlasi on see monument ka Place de l'Etoile-i ehk Pariisi tähtsaima liiklussõlme keskmeks. Kes ei tea, siis see on mälestusmärk Prantsusmaa eest sõdades võidelnud inimestele. Eriti Napoleoni sõdades. Seespool ja lael on kõikide kindralite ja sõdade nimed ja Arc de Triomphe-i all on I maailmasõjas hukkunud Tundmatu Sõduri haud.
Aga metrooga siis tagasi lennujaama ning seekord ma juba lennukist maha ei jää :)


Enne Valenciasse minekut vaatasin internetist järgi, et mis linnaga tegemist on ning mida seal kindlasti peaks ära nägema. Sain teada, et tegemist on Hispaania kolmandaks suurima linnaga Madriidi ja Barcelona järel. ning et seal on vinge Kunsti- ja Teaduskeskus. Kus muuhulgas asub Euroopa suurim akvaarium. Noh, nüüd muidugi olid kõik mu plaanid metsas. Sest kohale pidin saabuma alles pimedas umbes kella 22-ks. Kuid jälle oli saatuse näpp natuke mängus. Sest kohale jõudes selgus, et Hispaanias on üsna tavaline, et õhtusööki alustatakse kella 21 või 22 ajal ning et need õhtusöögid võivad kesta kella 2-ni öösel. Tegelikult kõige tavalisem õhtusöögi algusaeg ongi kell 8 õhtul. Kuid minu võõrustajad olid nii lahked, et tulid minu jamadele vastu ja ootasid mu ära. Ja üllatus-üllatus - kus meie õhtusöök aset leidis?! Just nimelt Oceanographic-u kõrval, ehk just selles samas kompleksis, mida ma näha tahtsin. No muidugi oleks ma tahtnud ka akvaariumi sisse pääseda, aga selleks kellaajaks oli see suletud. Aga ka arhitektuuriliselt oli tegemist tõeliselt võimsat silmailu pakkuva kompleksiga. Olin rahul ka selle nägemisegagi.


Ning koht kus meie õhtusöök aset leidis, seda ümbritses selline suur akvaarium - tegemist oli ümara ruumiga ning kalad pidevalt ujusid ringi. Mingi veevool oli ka sisse pandud, niiet kalad said küll all ja ülevalpool akvaariumis puhata, aga suurem osa pani muudkui ringiratast :) Neid hõbedasi kalu (kahte sorti) ma ära ei tundnud, kes seal tiirutasid (mulle küll öeldi, aga praeguseks on ununenud), kuid põhjas oli raid. Need latakad ägedad kalad, mõnel naljakalt sabad püsti :) Ja see söök...mmmmmmmmmmm... see oli mu elu kõige erilisem. Alates muidugi suus sulavast hanemaksast, kuid absoluutselt kõik oli nii hõrgutav, et ma pidin end vägisi tagasi hoidma, et mitte ka teiste osa ära süüa :) Alguses toodi mingeid maitsmis-appetizereid, niiöelda laua keskele, enne põhitoitu (milleks ma valisin temaatiliselt kala :)). Aga no see kõik oli täiesti üle mõistuse maitsev. Lisaks veel magustoit - mingi vaarika värk ja karamellijäätis meega röstitud pistaatsiapähklitega....


See foto ongi tehtud umbes kella 1 või poole kahe ajal, kui me lõpetasime ning hotelli poole suundusime... olin olnud jalgel peaaegu 22 tundi :) Ometi ei olnudki nii väsinud, kui oleks võinud arvata. Hirmus külm oli ainult...
Järgmisel hommikul äratus, dušš, töö, veel üks korralik Hispaania lõuna (Valencia on ju tuntud kui paella sünnikodu, seega ei saanud seal ju vähemalt ilma selleta käidud... lisaks need fantastilised punased veinid, mida mõlema söögi kõrvale pakuti...gracias, gracias, gracias, muchas gracias!!!:))) ja poole viiese lennuga tagasi läbi Pariisi Stockholmi. Palme nägingi ainult läbi autoakna lennujaama sõites :) Ei saanud lapsele midagi muud kui lennujaamast ühe hirmkalli hispaania küpsisepaki kaasa haarata ja võiks arvata, et sellega piirdubki kogu reis. Ei.
Minu ja Air France-i vahelt on mingil hetkel ilmselt jooksnud läbi must kass. Nimelt Pariis-Stockholmi lennul õnnestus mul kaasa saada toidumürgitus. Jõudsin koju umbes südaööl ning show alles läks lahti... kuni kella 3-ni ei saanud ma tualetivahet jooksmisest lahti. Lõpuks siis uinusin ning kui järgmisse päeva ärkasin, osutus see üheks kõige vastikumaks ja raskemaks... Kõige tipuks pole naist ka siin toetamas. Sellistest jamadest on ikka pere abi ja toega saanud üle... noh, õnneks lõpp hea kõik hea, aga ühel hetkel suures ärrituses tekkis täiesti selgroota oleku tunne, aga see teema jääb pereblogi lehekülgedele, kui sinnagi... et siis selline vahva aasta esimese kuu viimaste päevade seiklus. Vähemalt töö sai tehtud ja Louvre-is käidud. Ja muidugi väga meeldivate inimestega tuttavaks, eriti KAP ja TK. Muchas, muchas gracias :)

teisipäev, 26. jaanuar 2010

Kirjandusinimeste viimase aastakümne lemmikud

Sirbis võetakse Jan Kausi eestvedamisel kokku need raamatud, mis kirjandusinimestele meeldisid kõige rohkem eelmisel aastakümnel. Ehk kaks piirajat on ette antud - ilmumisaasta 2000-2009 ja 10 "lemmikut". Muidugi mõned juba nurisevad, et kas saab niimoodi ikka piirata, sest võrdseid lemmikuid võib ju rohkem olla. Aga tegemist on ju nagunii subjektiivse "arvamusega", seega vahet ju pole. Pole vaja selliseid asju niiiiii tõsiselt ka võtta. Mind näiteks üldse ei huvita, et "KES", mida arvab. Mind huvitab just, see, et "MIDA" arvatakse, ehk saada "lugemissoovitusi". Ja sellistena on sellised pisikesed tabelid päris mõnusad ja huvitavad :)

Minu enda 10 suurimat lugemiselamust viimasel kümnendikul, tähestikujärjekorras (ma ei tea, mis ajal need välja on antud, sellepärast piirdun ainult selle "10"-se piiranguga):

Ettelugeja - Bernhard Schlink (usun küll kahjuks, et ei tasu raamatut enam siis lugeda, kui on filmi näinud. Film oli palju kehvem kui raamat, sest suured puändid jäeti nii lõdvaks, aga just nende "ehmatuste" pärast oligi raamat nii hea. Bayer - Lendkoerad oli teine tugev natsi-teemaline raamat, kuid see oli tegelikult ka hoopis teitest asjadest. Ja otseselt koondulaagriraaamatutest oli kõige tugevam Remarque-i Elusäde.)
Harry Potter saaga - J.K. Rowling (mõni kindlasti kirtsutab nina, et miks Harry Potter, kui on olemas Kareva ja Õnnepalu ja Viiding... või isegi Tammsaare Kõrboja peremehe lugesin ju alles nullindatel ning pidasin üldse Tammsaare parimaks raamatuks. Aga ma ei tahtnud Potterit välja jätta ja Kareva Deka -t pole ma tervenisti lugenudki veel ning Õnnepalu ja Viiding on ikka mu lemmikud, sellest hoolimata, et neid siin tabelis pole. Kusjuures ma lugesin isegi Lindgreni Bullerby lapsed alles esimest korda nullindatel... aga hetkel tundsin nüüd nii. See näitab veelkord, et päris tõsiselt neid tabeleid võtta ei tasu.. aga samas kui on välja toodud, ju siis on ka mõjunud...)
Koomiku lapsepõlv - Jonas Gardell (häid rootslaseid oli ju hulgi. Kõige olulisemat, ehk Mobergi saagat pole ma veel lugenud, aga plaanin seda kindlasti teha. Ja Mikael Niemi Augustpriseti võitnud "Popmuusika a la Vittula"-le annaks koos Bridget Jones-i 2.osaga kõige humoorikama raamatu auhinna...)
Koopakaru hõim - Jean M. Auel (Film oli täiesti ebaõnnestunud. Teadjam rahvas räägib, et edasised osad lähevad täiesti pornoks kätte ära.. no ma ei tea, aga esimene osa mõjus raamatuna küll väga tugevalt. Goldeni Geiša memuaarid meeldis ka minule, kuigi ma ei teagi kui paljud seda väärtkiorjanudeks nimetaks...)
Meister ja Margarita - Mihhail Bulgakov (Jah, ma lugesin seda alles 2004. Lisaks sellele lugesin ju Turgenjevi Aadlipesa alles nüüd, aga see jääb tabelist napilt välja. Ja muidugi Fowles-i Maag, aga ka see jääb napilt välja. Ja klassikutest veel ka Puzo Ristiisa, Christie Kümme väikest neegrit, Remarque-i parim Läänerindel muutsuseta ning minu Hemingway-lemmik "Kellele lüüakse hingekella"... uhh ja muidugi ka Vonnegut-id...)
Me tusameele talv - John Steinbeck (Jah, ma lugesin seda alles 2008)
Parfüüm - Patrik Süskind (järjekordselt üks raamat, mis filmina oli ju ka üpris hea, aga kaugeltki mitte raamatu vääriline. Sama lugu oli ka Sõrmuste isanda saagaga, mis mul samuti nullindatel loetud.)
Rehepapp - Andrus Kivirähk (väga meeldis ka tema Mees, kes teadis ussisõnu...mulle üldse tavaliselt kurvad raamatud meeldivad kergemini. Aga Rehepapp on lahe erand.)
Stalini lehmad - Sofi Oksanen (minu lemmik Oksaneni raamatutest. Puhastus on minu meelest alles kolmandal kohal...aga kõik kolm on suured lemmikud!)
Tõde ja õiguse saaga - A.H. Tammsaare (Jah, ma lugesin seda alles nullindatel, sest välismaal elades ei olnud see koolis kohustuslik ning endal polnud piisavalt mõistust seda lugeda... kui aus olla, siis mul polnudki seda sellel ajal olemas)

Panen copy paste -ga enda jaoks need Sirbis ilmunud tabelikesed ka siia. Kes tervet artiklit tahab lugeda, see leiab selle siit.

Siin siis need raamatud:
Peeter Helme :Anton Nigov, „Harjutused” (2002)Philip Roth, „Portnoy tõbi” (tlk Lauri Pilter, 2003)Joseph Roth, „Kaputsiinide hauakamber” (tlk Rita Tasa, 2005)William Boyd, „Üks inimsüda” (tlk Kaaren Kaer, 2006)Paul Auster, „Oraakli öö” (tlk Tiina Randus, 2007)Kjell Westö, „Lang” (tlk Ülev Aaloe, 2007)Mihkel Mutt, „Siseemigrant” (2007)Olle Lauli, „Niguliste õpilased” (2007)Jürgen Rooste, „Tavaline eesti idioot” (2008)Michel Houellebecq, „Elementaarosakesed” (tlk Indrek Koff, 2008)

Andrei Hvostov :Jorge Luis Borges, „Fiktsioonid” (tlk Ott Ojamaa, 2000)Jorge Luis Borges, „Valik esseid” (tlk Ruth Lias ja Jüri Talvet, 2000)Andrus Kivirähk, „Rehepapp ehk November” (2000)Jari Tervo, „Minu suguvõsa lugu” (tlk Jan Kaus, 2002)Miikael Niemi, „Popmuusika à la Vittula”(tlk Ülev Aaloe, 2003)John Irving, „Garpi maailm” (tlk Erkki Sivonen, 2006)P. I. Filimonov, „Mitte-eukleidilise geomeetria vöönd” (2007)Mehis Heinsaar, „Rändaja õnn” (2007)Jürgen Rooste, „Tavaline eesti idioot” (2008)Salman Rushdie, „Kesköö lapsed” (tlk Aet Varik, 2009)

Krista Kaer :Andrus Kivirähk, „Rehepapp ehk November” (2000)W. G. Sebald, „Väljarändajad” (tlk Tiiu Kokla, 2002)James Joyce, „Kunstniku noorpõlveportree” (tlk Jaak Rähesoo, 2003)Sándor Márai, „Püha Gennaro veri” (tlk Edvin Hiedel, 2006)David Mitchell, „Pilveatlas” (tlk Aet Varik, 2006)Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007)Ene Mihkelson, „Katkuhaud” (2007)Andrus Kivirähk, „Ingel, ingel, vii mind taeva” (2009)*Malcolm Lowry, „Vulkaani jalamil” (tlk Erkki Sivonen, 2009)Sofi Oksanen, „Puhastus” (tlk Jan Kaus, 2009)*esietendus

Linda Kaljundi:Andrus Kivirähk, „Rehepapp ehk November” (2000)Mehis Heinsaar, „Härra Pauli kroonikad” (2001)Ene Mihkelson, „Ahasveeruse uni” (2001)Anton Nigov, „Harjutused” (2002)fs, „2004” (2004)Elo Viiding, „Selge jälg” (2005)Tiit Aleksejev, „Valge kuningriik” (2006)Hasso Krull, „Talv” (2006)Aare Pilv, „Näoline” (2007)Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007)

Maarja Kangro :Paul Auster, „New Yorgi triloogia” (tlk Tiina Indrikson, 2000)Hasso Krull, „Kornukoopia” (2001)Allen Ginsberg, „Ameerika” (tlk Contra, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Andres Langemets,Margit Langemets, Jürgen Rooste, Tõnu Õnnepalu, 2003)Alfred Döblin, „Berliin, Alexanderplatz” (tlk Mati Sirkel, 2007)Jaan Kaplinski, „Seesama jõgi” (2007)Ene Mihkelson, „Katkuhaud” (2007)Orhan Pamuk, „Lumi” (tlk Ly Seppel, 2007)Zbigniew Herbert, „Valitud luuletused” (tlk Hendrik Lindepuu, 2008)Michel Houellebecq, „Elementaarosakesed” (tlk Indrek Koff, 2008)Kalju Kruusa, „Pilvedgi mindgi liigutavadgi” (2008)

(:) kivisildnik :Vaapo Vaher, „Surmakuul ja seemnepurse” (2002)fs, „2004” (2004)Jaan Kaplinski, „Kõik on ime” (2004)Vaino Vahing, „Päevaraamat” (2006 ja 2007)Ene Mihkelson, „Katkuhaud” (2007)„Ameerika luule antoloogia. Poe’st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni” (koostanud Jüri Talvet, 2008)Zbigniew Herbert, „Valitud luuletused” (tlk Hendrik Lindepuu, 2008)Urmas Vadi, „Kohtumine tundmatuga” (2008)Jan Kaus, „Miniatuurid” (2009)Olavi Ruitlane, „Naine” (2009)

Kaarel Kressa :Venedikt Jerofejev, „Moskva-Petuški” (tlk Ott Arder, 2000)Viktor Pelevin, „Tšapajev ja Pustota”(tlk Maiga Varik, 2001)Daniil Harms, „Ootamatu jooming” (tlk Ilona Martson ja Rein Saluri, 2002)Mihhail Veller, „Nulltund” (tlk Tiito Himma,2002)Indrek Hargla, „French ja Koulu” (2005)Jürgen Rooste, „Ilusaks inimeseks” (2005)Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007)Tiit Aleksejev, „Palveränd” (2008)Daniel Kehlmann, „Maailma mõõtmine” (tlk Kristel Kaljund, 2008)Jan Kaus, „Hetk” (2009)

Janika Kronberg:Ene Mihkelson, „Ahasveeruse uni” (2001)Nikolai Baturin, „Kentaur” (2003)Jaan Kaplinski, „Isale” (2003)Toomas Liiv, „Luuletused 1968–2002” (2003)Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007)Koraan (tlk Haljand Udam, 2007)Tõnu Õnnepalu, „Flandria päevik” (2007)Jaan Undusk, „Boulgakoff” (2008)Karl Ristikivi, „Päevaraamat 1957–1968” (2009)Triin Soomets, „Varjatud ained” (2009)

Kalju Kruusa :Hasso Krull, „Kornukoopia” (2001)Lev Rubinstein, „Kartoteegid” (tlk Aare Pilv, 2003)Bei Dao, „Lumearmee” (tlk Lauri Kitsnik, 2007)Bertolt Brecht, „Luulet” (tlk Märt Väljataga, Ain Kaalep, Maarja Kangro, Jaan Kross, Kersti Merilaas, August Sang, Debora Vaarandi, 2007)Hans Magnus Enzensberger, „Tõmba sobimatu maha” (tlk Maarja Kangro, 2007)Maarja Kangro, „Tule mu koopasse, mateeria” (2007)Igor Kotjuh, „Teises keeles” (tlk Igor Kotjuh ja Aare Pilv, 2007)Kirill Medvedev, „Tekstid, mis ilmusid autori loata” (tlk Igor Kotjuh, 2008)Derek Walcott, „Saared” (tlk Mathura, 2009)Mart Kangur, „Kuldne põli” (2009)

Leena Kurvet -Käosaar :Anton Nigov, „Harjutused” (2002, Õnnepalu omapärane autobiograafiline/autofiktsiooniline pidevus laiemalt ka)Jaan Kaplinski, „Isale” (2003)Eeva Park, „Lõks lõpmatuses” (2003)Käbi Laretei, „Otsekui tõlkes” (tlk Anu Saluäär, 2005)Kristiina Ehin, „Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine” (2006)David Mitchell, „Pilveatlas” (tlk Aet Varik, 2006)Mihkel Raud, „Musta pori näkku” (2008)Mari Saat, „Lasnamäe lunastaja” (2008)Virginia Woolf, „Lained” (tlk Riina Jesmin, 2008)Sofi Oksanen, „Puhastus” (tlk Jan Kaus, 2009)

Elo Lindsalu:Doris Lessing, „Kuldne märkmeraamat” (tlk Krista Kaer, 2000)Toomas Liiv, „Achtung” (2000) või „Luuletused 1968–2002” (2003)David Herbert Lawrence, „Armastavad naised” (tlk Asta Blumenfeld, 2002)Albert Camus, „Pagendus ja kuningriik” (tlk Tanel Lepsoo, Henno Rajandi, Triinu Tamm ja Krista Vogelberg, 2004)Jaak Jõerüüt, „Uus raamat” (2005)Helga Nõu, „Ood lastud rebasele” (2006)Debora Vaarandi, „Aastad ja päevad. Nooruselugu” (2006)Jaan Kaplinski, „Seesama jõgi” (2007)Wisława Szymborska, „Oma aja lapsed” (tlk Hendrik Lindepuu, 2008)Kristiina Ehin, „Emapuhkus” (2009)

Alvar Loog:Lutz Hübneri libreto Erkki-Sven Tüüri ooperile „Wallenberg” (2001)*William Gibson, „Idoru” (tlk Juhan Habicht, 2002)Lev Rubinstein, „Kartoteegid” (tlk Aare Pilv, 2003)Marcel Proust, „Taasleitud aeg” (tlk Tõnu Õnnepalu, 2004)Jevgeni Zamjatin, „Meie” (tlk Maiga Varik, 2006)Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007)Tõnu Õnnepalu, „Kevad ja suvi ja” (2009)fs-i luule – ükskõik, kumb koguMehis Heinsaare lühiproosa – ükskõik, milline kolmest kogustAsko Künnapi luule – ükskõik, milline kolmest autorikogust* esietendus

Mathura :Mehis Heinsaar, „Härra Pauli kroonikad” (2001)Indrek Hirv, „Ülemlaul” (2003)Kabir (tlk Doris Kareva, 2003)Kristiina Ehin, „Luigeluulinn” (2004)Jaan Kaplinski, „Kaks päikest” (2005)Doris Kareva, „Aja kuju” (2005)Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007)Orhan Pamuk, „Lumi” (tlk Ly Seppel, 2007)Aare Pilv, „Näoline” (2007)Tõnu Õnnepalu, „Kevad ja suvi ja” (2009)

Paavo Matsin :Mati Unt, „Graal!” (2001)Kaspar, „Ummakumma” (2002)Erkki Luuk, „Ornitoloogi pealehakkamine” (2002)Priidu Beier, „Monaco” (2002)Lauri Sommer, „Nõidade õrnus” (2004)Vaino Vahing, „Noor Unt” (2004)Indrek Ryytle, „Inglid rokijaamas” (2006)Vladimir Wiedemann, „Maagide kool” (2008?)Vladimir Nabokov, „Räägi, mälu” (tlk Rein Saluri, 2009)Olavi Ruitlane, „Naine” (2009)

Kaupo Meiel :Venedikt Jerofejev, „Moskva-Petuški” (tlk Ott Arder, 2000)Rein Raud, „Pisiasjad, mis omavad tähtsust”(2000)Viktor Pelevin, „Tšapajev ja Pustota” (tlk Maiga Varik ja Harald Rajamets, 2001)Boguslaw Schaeffer, „Proovid ja teisi näidendeid” (tlk Hendrik Lindepuu, 2003)fs, „2004” (2004)Kivisildnik, „Otsin naist” (2004)George R. R. Martin, „Troonide mäng. Jää ja tule laul” (tlk Mario Kivistik, 2006-2007)Urmas Vadi, „Kohtumine tundmatuga” (2008)Olavi Ruitlane, „Naine” (2009)Sofi Oksanen, „Puhastus” (tlk Jan Kaus, 2009)

Brita Melts :Anton Nigov, „Harjutused” (2002)Madis Kõiv, „Päev” (2004)Jüri Ehlvest, „Palverännak” (2005)Hasso Krull, „Talv” (2006) (ja ka „Neli korda neli” (2009)!)Anti Saar, „Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin” (2006)Martin Oja, „Pärastlõuna platoo” (2007)Aare Pilv, „Näoline” (2007)Andrus Kasemaa, „Poeedirahu” (2008)Asta Põldmäe, „Kirjad pääsukestele” (2009)Triin Soomets, „Varjatud ained” (2009)

Krista Ojasaar :Andrus Kivirähk, „Rehepapp ehk November” (2000)Mehis Heinsaar, „Vanameeste näppaja” (2001)Nikolai Baturin, „Kentaur” (2003)Asko Künnap, „Ja sisalikud vastasid” (2003)Elo Viiding, „Selge jälg” (2005)fs, „Alasti ja elus” (2008)Kalju Kruusa, „Pilvedgi mindgi liigutavadgi” (2008)Madis Kõiv, „Lõputu kohvijoomine” (2008)Erkki Luuk, „Valitud luuletused” (2008)Triin Soomets, „Varjatud ained” (2009)

Eeva Park :Triin Soometsa luuletus „kui oled armastanud kivi” luulekogust „Varjatud ained” (2009) haakus mu teadvusse nii, nagu seda on teinud vaid jäävalt olulised tekstid. Võrdväärsena tuleb meelde ehk Indrek Hirve „tõuse üles” (Looming 2006, nr 11), ja Doris Kareva „Ühel ööl läks ta ujuma” luulekogust „Aja kuju” (2005). Need on esimesed, mis eesti luuleküllusest meelde tulevad, tõlkeluules oleks selleks Tiiu Kokla tõlgitud Erzébet Tóthi luulekogu „Valge linnuga” (2006). Proosas üllatas Holger Kaints, „Lennukivaatleja” (2009) on andekalt kirjutatud romaan. Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse uni” (2001) onka minu jaoks kümnendi olulisim romaan, Mehis Heinsaare „Vanameeste näppaja” (2001) aga selline raamat, mille olen riiulist uuesti välja võtnud. Elo Viidingu „Pühas Maamas” (2008) on mitu väga head novelli ning Asta Põldmäe tavaproosast nii erinev „Kirjad pääsukestele” (2009) on kui sõnameisterlikpoeem.

Kajar Pruul:Andrus Kivirähk, „Rehepapp” (2000)Ene Mihkelson, „Ahasveeruse uni” (2001)Kalev Kesküla, „Platoni riigis” (2002)Anton Nigov, „Harjutused” (2002)Kivisildnik, „Päike, mida sa õhtul teed” (2003)fs, „2004” (2004)Mari Saat, „Lasnamäe lunastaja” (2008)Peeter Sauter, „Keldris” (2008)Andrus Kasemaa, „Lagunemine” (2009)Hasso Krull, „Neli korda neli” (2009)

Jürgen Rooste :Mehis Heinsaar, „Vanameeste näppaja” (2001)Tarmo Teder, „Pööningujutud” (2002)Wimberg, „Lipamäe” (2002)Kivisildnik, „Päike, mida sa õhtul teed” (2003)Andres Vanapa, „Päti vile” (2003)fs, „2004” (2004)Peeter Sauter, „Laste raamat” (2004)Andrus Kivirähk, „Jutud” (2005)Asko Künnap, „Su ööd on loetud” (2008)Jan Kaus, „Miniatuurid” (2009)

Karl Martin Sinijärv :Wimberg, „Lipamäe” (2002)fs, „2004” (2004)Jürgen Rooste, „Ilusaks inimeseks” (2005)Andrus Kivirähk, „Jutud” (2005)(:) kivisildnik, „Vägistatud jäämägi” (2006)Tiit Aleksejev, „Palveränd” (2008)Leo Kunnas, „Gort Ashryn” (2008-2009)Holger Kaints, „Lennukivaatleja” (2009)Indrek Hargla, „French ja Koulu” sariAsko Künnap, Jürgen Rooste, Karl MartinSinijärv, Triin Soomets, Elo Viiding, mõlemad „Kaardipakid”

Jüri Talvet :Mari Vallisoo, „Ainsuse olevik” (2000)Ene Mihkelson, „Ahasveeruse uni” (2001)Thomas More, „Utoopia” (tlk Mari Jesmin, 2002)Arved Viirlaid, „Ajal on mitu nägu” (2005)Pedro Calderón de la Barca, „Suur maailmateater” (tlk Jüri Talvet, 2006)Geoffrey Chaucer, „Canterbury lood” (tlk Votele Viidemann, 2006)Tirso de Molina, „Sevilla pilkaja ja kivist külaline” (tlk Jüri Talvet, 2006)„Ameerika luule antoloogia. Poe’st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni” (koostanud Jüri Talvet, 2008)Triin Soomets, „Varjatud ained” (2009)Miguel de Unamuno, „Udu” (tlk Ruth Lias, 2009)

Marek Tamm :Richard Rorty, „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus” (tlk Märt Väljataga, 1999)Andrus Kivirähk, „Rehepapp ehk November” (2000)Claude Lévi-Strauss, „Nukker troopika” (tlk Indrek Koff, 2001)Anton Nigov, „Harjutused” (2002)Hasso Krull, „Meeter ja Demeeter” (2004)Johan Huizinga, „Keskaja sügis” (tlk Mati Sirkel, 2007)Ea Jansen, „Eestlane muutuvas ajas” (2007)Raymond Queneau, „Stiiliharjutused” (tlk Jana Porila, Triinu Tamm ja Ain Kaalep, 2007)Kalju Kruusa, „Pilvedgi mindgi liigutavadgi” (2008)Jaan Kaplinski, „Paralleele ja parallelisme” (2009)

Sven Vabar :Paul Auster, „New Yorgi triloogia” (tlk Tiina Indrikson, 2000)Ray Bradbury, „Kaleidoskoop” (tlk Mario Kivistik, 2000)Mehis Heinsaar, „Vanameeste näppaja” (2001)Philip K. Dick, „Ubik” (tlk Mart Kalvet, 2002)Franz Kafka, „Hiina müüri ehitamisel” (tlk Ilvi Liive, Krista Läänemets, August Sang ja Mati Sirkel, 2002)J. G. Ballard, „Unenägude täisühing” (tlk Kristjan Kannike, 2003)Meelis Friedenthal, „Kuldne aeg” (2005)Milorad Pavić, „Kasaari sõnastik” (tlk Jüri Ojamaa, 2005)Andreas Trossek ja Joonas Sildre (koostajad),„Narratiivsus piltides. Eesti ‘00 aastate autorikoomiks (osa 1 ja 2)” (2007)Haruki Murakami, „Kafka mererannas” (tlk Kati Lindström, 2008)

Berk Vaher :Kazuo Ishiguro, „Hõljuva maailma kunstnik” (tlk Maarja Kangro, 2000)Valdur Mikita, „Äparduse rõõm” (2000)Berk Vaher, „Lugulaul” (2002)Nikolai Baturin, „Kentaur” (2003)Kiwa, „Roboti tee on nihe. Salatühik” (2004)Paul Gauguin, „Noa Noa” (tlk Ilo Jaik Riedberg ja Clauss Riedberg, 2005)Milorad Pavić, „Kasaari sõnastik” (tlk Jüri Ojamaa, 2005)Rainer Maria Rilke, „Duino eleegiad”(tlk Mati Sirkel, 2005)Boriss Akunin, „Teemantvanker” (tlk Veronika Einberg, 2006)Aare Pilv, „Näoline” (2007)

Maarja Vaino :Toomas Liiv, „Achtung” (2000)Paavo Matsin, „Aabits” (2000)Ted Hughes, „Luuletused” (tlk Märt Väljataga, 2001)Anton Nigov, „Harjutused” (2002)Mati Unt, „Vend Antigone, ema Oidipus” (2003)Vaino Vahing, „Noor Unt” (2004)Hermann Hesse, „Muusika” (tlk Helga Kross, Marju Riisikamp, Krista Räni, Mati Sirkel, Indrek Hirv, Ain Kaalep ja Kalle Kurg, 2005)Mehis Heinsaar, „Rändaja õnn” (2007)Karl Ristikivi, „Päevaraamat 1957–1968” (2009)Jan Kaus, „Hetk” (2009)

Elo Viiding:Jürgen Rooste, „Veri valla” (2000 ja „Rõõm ühest koledast päevast”, 2003)Eeva Park, „Lõks lõpmatuses” (2002)Emil Tode, „Raadio” (2002) – ilmselt esimene jungilik suurteos EestisAllen Ginsberg, „Ameerika” (tlk Contra, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Andres Langemets, MargitLangemets, Jürgen Rooste, Tõnu Õnnepalu, 2003)Lev Rubinstein, „Kartoteegid” (tlk Aare Pilv, 2003)Lauri Sommer, „Nõidade õrnus” (2004) – metafüüsilise luule musternäideMaimu Berg, „Unustatud inimesed” (2007)Pentti Saarikoski, „On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik” (tlk Piret Saluri, 2007)Asko Künnap, „Su ööd on loetud” (2008) – pildi ja sõna suurejooneline sünteesJan Kaus, „Hetk” (2009 ja „Miniatuurid”, 2009 – väikevormide ja proosaluule austajana peanütlema, et viimane on just žanrilises mõttes kohalikul kirjandusmaastikul erandlik)

Piret Viires :Ene Mihkelson, „Ahasveeruse uni” (2001)Leo Kunnas, „Sõdurjumala teener” (2001)Anton Nigov, „Harjutused” (2002)Elo Viiding, „Teatud erandid” (2003)fs, „2004” (2004)Jürgen Rooste, „Ilusaks inimeseks” (2005)Jan Kaus, „Tema” (2006)Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007)Rein Raud, „Vend” (2008)Triin Soomets, „Varjatud ained” (2009)

esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Amy Macdonald kontsert (Stockholm Berns Salonger 25.01.10)


Märkasin paar nädalat tagasi täiesti kogemata tänaval kõndides suvalisel seinal Amy Macdonald-i plakatit. Esiteks ei uskunud ma oma silmi! Kas tõesti juba nüüd tuleb ta uuesti Rootsi? Suvel mul õnnestus juuli lõpus teda näha Gröna Lund-i kontserdil This is the life tuuri raames (pealegi veel tasuta). Aga siis pidin üsna kaugelt vaatama, kuigi sellest hoolimata oli väga mõnus kontsert (Amy oli sellel ajal üllatus-üllatus blondide juustega)! Tegemist oli välikontserdiga, aga seekord siis sisekontsert. Klubikontsert, kui nii võib öelda, ehk intiimsem ja hubasem. Viimati kui ma klubikontserdil käisin, oli selleks Daughtry ning see on üks mu elu parimaid. Klubikontserdil tekib palju tugevam side laulja ja publiku vahel.

Aga minule ei meeldi kontsertidel üksi käia ja kuna K on ka hullem Amy fän, siis tõmbasin talle kohe traati, et ehk ta lööb kampa. Tema aga ei viitsinud tulla. Minul aga oli jällegi kihk minna nii suur sees, et ostsin siis endale ühe pileti ja läksin päris üksi... suur mees ju juba :)

See šoti plika, kes on ise kitarrimängu interneti teel selgeks õppinud, ise kirjutab oma laulud ning saavutas ülemaailmse tuntuse 2007. aastal laulu ja plaadiga "This is the life", saab tänavu alles 23 aastaseks! Ta on sündinud Bishopbriggsis, East Durbartonshire-is. Ehk mingi pisitillukeses Šoti külakeses. Aga võta näpust, kui on ette nähtud maailm vallutada, siis see ka tehakse :)


Jõudsin Berns Salongen -isse suure kiirustamisega kella 1930-ks. Igal pool - piletil, plakatil ja reklaamides oli kellaaeg 20:00 ning ma olin veendunud, et pean Amyt jälle kusagilt tagaotsast vaatama. Kuid oh seda rõõmu, kui kohale jõudes selgus, et kell 8 alles avatakse uksed! Ehk siis kuigi rahvamass oli kohal, õnnestus mul ikka lava keskele ette äärde saada :) Siinsed foto ja videod on filmitud ilma zoomita. Muidugi mu telefoni kvaliteet oli seekord veel eriti kehv, sest sound oli jube võimas ning tegelikult sajast fotost ja videost ongi siinsed ainsad, mis vähegi kuidagi vaadata kõlbavad, et aru saada kübetki, mis seal toimus. Kuigi näiteks valgusshowst ei saa nendest aimugi. Mõned parema kvaliteediga fotod kontserdist võib leida siit.

Igatahes kusagil poole üheksa ajal kustusid tuled ning süttisid põlema 6-7 lillat prožektorit - bänd ja nende järel Amy saabusid lavale. Muss läks täiega lahti ning inimesed elasid kohe esimesest laulust kaasa (või noh, nii palju kui need tuimad Rootslased kontsertidel "elavad kaasa"... sellest peaks täiesti eraldi ükskord kirjutama... sest näiteks üks minu lähedal seisnud noormees oli küll ette trüginud, kuid hoidis oma sõrmi kõrvadel ees :) Jah, siin tavaliselt käiakse kontsertidel kõrvatropid kõrvas :))))

Amyl olid jalas mingid vinge talla ja kontsaga mustad kingad ja seljas sätendav lühike kleit, mille kohta ta ise kontserdi ajal kirudes ütles, et tegi vale valiku, kuna käised takerdusid pidevalt muu kleidi külge kinni.


Kõige suurem üllatus oli aga see, et seesamune Stockholmi kontsert oli maailmas esimene kord, kui ta oma märtsis ilmuvat plaati esitles!!! Ta mainis, et esialgu pidi see kusagil mujal toimuma, aga läks olude sunnil nii, et seekord laulab ta neid laule avalikult esimest korda siin ja praegu ning sellepärast oli ka ülinärvis.... et kuidas me need omaks võtame. Ja nagu ta ütles: "Minule endale meeldivad küll uued laulud palju rohkem... aga ma pole erapooletu, sest tahan muidugi, et te mu uue plaadi ostaksite" :) nii aus...

Amy on üldse (Šotlastele omaselt) mõnusa jutuga, tema šoti inglisekeel on nii armsalt omapärane, kuid õnneks täiesti mõistetav :) Ning minu meelest annab see tema imidžile palju juurde. Isegi lauludest kostub see kuidagi läbi. Veel vabandas ta, et ta muidu on küll kõva laval ringi liikuja, aga tal jooksis kitarrist juhe ühele poole saali ning sellepärast pidi terve kontserdi ees keskel laulma... otse minu käeulatuses... ehk loomulikult ei olnud minul ju selle vastu mitte kõige vähimatki :)


Peale (peaaegu?) terve uue plaadimaterjali, laulis ta ka oma esimeselt plaadilt kolm laulu - "This is the life", "Mr.Rock 'n' roll" ja "Let's start a band". Muidugi need kõik kolm ajasid rahva täiesti pöördesse. Uutele lauludele ju ei osanud veel kaasagi laulda. Kuigi uutest esitas ta juba suvisel kontserdil "Next big thing" ja "Troubled soul" laulud. Tegelikult oli terve rida uusi laule, mis mulle kõrvu helisema jäid ja otse südamesse läksid. Näiteks (esimene singel uuelt plaadilt) "Don't tell me that it's over", mille ta laulis lisaloona. Siis veel "Spark" (selle Amy kirjutas ühe Inglismaal 2 aastase surnud poisi poolt tema vanematele. Nimelt kaks 10 aastast poissi varastasid pisikese poisi kaubamajas tolle vanematelt ning hiljem leiti 2 aastase poisi vägivallatunnustega laip raudteelt Waltoni lähedalt. Laul on justkui surnud poiss räägiks haua tagant oma vanematele... tõeliselt kurb lugu, millest rääkiv dokfilm Amyle niimoodi mõjus, et ta sellest laulu kirjutas - sõnad lähevad nii: "I'm the spaceman flying high, I'm the astronaut in the sky, Don't worry I'm OK now, I'm the light in the dark, I'm the match, I'm the spark. Don't worry I'm OK now."), "I got no roots" ja lisaloona lauldud aeglane lugu, kus saatjaks oli ainult klaver.

Ja eraldi tahaks ära märkida, et minule ikka mõjub see "Next big thing"... ja need sõnad:
Can somebody please take me home
Where I can be all alone
And the tears fall down from your face
And what all we need to say
This bears a trace a heavy heart
thats working beautifully
please stay in the game

Ei tea, kas Amy on kirjutanud need sõnad mõeldes iseendale? Igatahes külmavärinad tulid teda kuulates seda laulu laumas. Umbes kolme laulu ajal läks meel härdaks. Ja nii mõnus oli vaadata kuidas ta oma häälega mängib live-is. Tema hääl eristub küll kõikidest teistest maailma naislauljatest! Peavad ikka häälepaelad olema, et sellisele vastu pidada. Ta mingil hetkel ütles, et tal on sellised kõrvaklapid, et ta ei kuule meid (publikut) üldse. Keegi kohe kusagilt tagant kisas "We love you Amy" ning sellepeale Amy ütles, et seda ta kuulis küll :)

"This is the life" alguses ütles, et seda laulu me peaks teadma ning kutsus kaasa laulma. Ja muidugi ma laulsin kõik need laulud kaasa, mis tuttavad olid :) Ja ta vaatas mulle otse silma sisse ning noogutas tunnustavalt :) Nii lahe! Madonnat ja Pinki sai ju ka eest lähedalt vaadatud ja eks nendelgi kontsertidel olid need omad hetked, millal tekkis tunne, et kas see oli nüüd see "side"? Aga nii "kindlat sidet" ei olnud, kui nüüd Amyga :)


Berns Salonger kontserdikohana oli päris vinge. Lühtrite ja uhke siseehitisega. Rõdude ning suure peeglipalliga. Peeglipall tekitas ühe laulu ajal lumesaju efekti, mis sobis väga hästi aeglase ballaadi juurde. Tegelikult arvata võib, et see oligi Amy enda lava sisustuselement... ei tea.

Vaeseke oli tõesti nii närvis, et unustas oma bändi tutvustada. Vabandas lisaloo ajal sellepärast ning tutvustas siis vähemalt saatjaks olnud klahvpillimängijat Shannon -it. Pärast tuli veel bänd lavale, aga Amy unustas ikka ära :) See trummar oli tal ülivinge! Ah, tegelikult ka klahvpillimängija ja mõlemad kidramehed ka. Andsid endast ikka kõik ja rokkisid täiega, kui olid ägedamad lood. Ning ikka tulles tagasi selle valgustuse juurde, siis mingil hetkel kerge suitsu ja punase valgusega tekkis nagu kihiline efekt lavale ja üldse oli see valgustus eriliselt tasemel seal.

Mul on tunne, et Amy on harjunud palju suuremale rahvahulgale esinema, eriti kui veel on selline eriline ja oluline kord, kui ta oma uue plaadi muusikat esmakordselt esiteleb, aga pärast kontserti saalist välja minnes selgus, et rahvast oli ikka kuni taha otsa välja. Kusjuures kontserdi alguses ta küsis, et kus ta nüüd on, kas Stockholmis :) Sellised suured tuuritajad ei tea enam ise kah :) Aga tegelikult ta ikka teadis, sest küsis kohe otsa "Hur mår ni?", sulaselges rootsi keeles :)
Uue plaadi nimeks valis ta "The curious thing". Ja selle nimega oli üks suur jama, sest ta ei suutnud kuidagi otsustada. Pealkiri on pärit ühelt plaadil olevalt laulult. Aga see pole mitte laulu pealkiri vaid üks rida laulust ("This life I lead is a curious thing but I can't deny the happiness it brings.") lugesin Amy blogist, et plaadil teeb ta koostööd Paul Weller -iga, kellega vist on isegi duetti seal oodata, igatahes on Weller muusikuna kaasatud. Üldiselt olevat uued laulud tulnud tema juurde ise ja väga lihtsalt (nagu ta ise on öelnud, siis peamiselt oma magamistoas on ta need kirjutanud:)). Ta küll mõetles ja kartis, et pärast esimese plaadi sellist menu, et kuidas uusi laule kirjutada, aga kõik oli justkui iseenesest lahenenud. Ja kuigi uus plaat on märksa rokilikuma soundiga, on tegemist ikka vana hea Amyga :) Seda tõestas ka kontsert.



Kuna need minu ülesvõtted on nii kahtlase kvaliteediga, siis mõtlesin, et siia lõpetuseks panen üles kaks laulu youtube-st, mida ta ka kontserdil laulis. Üks on tema esimeselt plaadilt - "Let's start a band" - oh Amy, ma oleks kohe nõus :) Tegelikult on see mu kõige väiksema tibu lemmiklaul Amy esimeselt plaadilt ja kui autos see laul algab, siis ta juba enne kui Amy lõpuks nende sõnadeni jõuab, hakkab juba ise laulma "Lets start a band, lets start a band, lets start a band" :)

Ja teine laul ongi see tema uue plaadi esimene lugu. Ohhhh kui ta jälle tuleks kuhugi siiakanti, siis ma läheks kindlasti uuesti :) Minu meelest selline folkrock on väga ehe ja lihtsalt südamesse minev stiil. Lisaks on kõikidel tema laulude sõnadel ka sisu ja see teeb neist veel eriti head! Minu meelest sobiks hästi ka mõnele Eesti folk-üritusele... iseasi, kas ta tuleks... aga ta on nii tagasihoidliku ja sümpaatse olemisega... üldse mitte mingi miljoneid plaate müünud superstaari moodi ja ometi tema esimest plaati on müüdud pea kolm miljonit.

Love U Amy!!!!










pühapäev, 24. jaanuar 2010

2009.aasta SUUR Aunimetuste VÕITJATE Kokkuvõte (teater, kirjandus, film, muusika, tv)

Täpselt päeva pealt aasta tagasi koondasin ma ka kokku need kõige-kõigemad eelneva aasta kohta. Ning traditsioonid on minu meelest lahedad. Siin jätkan ma ühte ma traditsiooni ning võtan siis jälle kokku, mis eriliselt südamesse läksid. Et oleks järjepidevus ning saaks kunagi aastakümnete pärast aimu, mis oli just praegusel hetkel see kõige kuumem :) Kus vähegi isu ja jaksu ning oskust, katsun lisada ka mõne edetabeli. Nii ehk saab veel paremini aimu. Siin siis minu AUNIMETUSED anno 2009.

DTVA:

PARIM VÄLISMAINE DRAAMA/KOMÖÖDIASARI:
Prison Break sai läbi... kuigi mul on viimased 5-6 osa siiani vaatamata. Aga see lõpp hakkaski natuke juba liiga käest ära minema. Seega seekord ei olnud enam raske parimat valida... Meeleheitel koduperenaised jätkavad oma võidukäiku. Oma naljakate tegemistega Whisteria Lane-il (või kuidas täpselt see nimi kirjutataksegi:)). Hea on vahest naiste üle natuke naerda ka, muidu on nad nii pagana targad, et päris elus ei õnnestu kuidagi :) Teisele kohale jäi Jonas Gardell-i kirjutatud miniseriaal, mis liigub kolmes eri ajastus. Juba see saatele sissejuhatus on minu meelest geniaalne, ehk eesti keeles on pealkirjaks Pooleldi peidus ja selle mõte tuleneb sellest, et vanasti maaliti perekonnaportreedele ka surnud pereliikmed, näiteks lapsed, kes olid lahkunud, aga alati natuke varjatult, kas teiste seljatagant piilumas või kuidagigi. Sari ise liikus kolmes eri ajastus ning rääkis surmast perekonnas. Sünge, aga nagu tema raamatudki, väga sügav ja hea! Pronks läheb samuti rootsi sarjale - Tusenbröder, ehk eesti versioonis Prügikala. Ma pole seda head sarja varem vaadanud. Pool on õnneks ka veel ees. Ja esikolmikust jääb napilt välja täiesti uus komöödiasari Cougar town, mille keskmes üks Friend-idest tuttav näitleja Courtney Cox.
1. Desperate Housewives
2. De halvt dolda
3. Tusenbröder
4. Cougar town
5. Prison break
6. Entourage
7. Men in trees
8. Swingtown
9. 30 rock
10. United states of Tara

PARIM VÄLISMAINE MUU SARI:
Siin möllavad mul omavahel reality-sarjad. Ja nendega on nii, et vaikselt hakkab ka minul tüdimus saama. Ikka samad olukorrad ja kuidagi mõttetuna hakkavad nad tunduma. Mõned laulu- ja tantsuvõistlused on siiski vist alati huvitavad. Samas ei viitsi näiteks enam 7.hooaega Project runwayd, ega ka ülejäänud maailma versioone. Samuti otsustasin, et enam ei vaata ei Survivorit ega ka Amazing race. Lihtsalt nende aeg on ümber saanud minu jaoks. Ja kuna Biggest loser tekitab minus söögiisu, siis selle jätsin juba eelmisel aastal pooleli. Ent siin edetabelis olen veel arvestanud neid kõiki, mida vaatasin vähemalt 1 osagi. Kusjuures hämmastavalt kehv tase oli X factoril see aasta, muidu oleks see sari kõrgemal kui American idol, sest mulle meeldib brittide ülesehitus palju rohkem.
1. So you think you can dance
2. American idol
3. Diili/Apprentice
4. Big brother (US)
5. Project runway
6. America's best dance crew
7. Diili
8. X factor
9. Melodifestivalen
10. Fashion show

PARIM EESTI DRAAMA/KOMÖÖDIASARI:
Nendega on mul kehvasti, sest ma polegi eriti paljusid jõudnud näha. Peamiselt nii palju kui Eestis külas käies ning arhiivist on saanud, aga see on tõeliselt vaid mõned osad. Minu eelmise aasta lemmikut, ehk Ohtlikku lendu ei tehta vist juurde... Õnneks on mul veel mõned osad plaadi pealt vaatamata, ehk kunagi tulevikus võib see siin veel figureerida. Aga praegusel hetkel on kõige parem minu meelest:

Kättemaksukontor

PARIM EESTI MUU SARI:
Ka siin olen peamisel sõltuv internetist, ehk mida läbi selle õnnestub vahest näha. Kuid siin on nii konkreetne lemmik, mis on üldse parim asi, mis televiisorist minu meelest tuleb! Kui seda üldse sarjaks võib nimetadagi, aga minu aunimetused, ise tean, mis teen :)

Teatriõhtu

PARIM TELE - NAISNÄITLEJA:
Sedapuhku siis oscarikandidaadist austraalia näitlejanna, kes minu teadvusse sattus juba ammu ammu filmiga Murieli pulmad. Juba see roll on kirjutatud nii, et sellega saab hakkama ainult tõeliselt vinge näitljejanna. Nimelt skiso naine, kelle peas vahetuvad rollid pidevalt... magus roll, ühtlasi natuke ka kurb ja natuke ka naljakas...

Toni Collette - United states of Tara

PARIM TELE - MEESNÄITLEJA:
Robert Knepp on Prison breakiga terve sarjaga koos kuidagi juba üpris tavaliseks muutunud ning enam ei ärritanud tema psühh mind nii nagu varem, ka Jeremy Piven Entourage-is neurootilise managerina on ju küll hea, aga juba harjunud. Noor näitleja Thomas Ljungman võib veel tulevikus saada ühest väga vingeks näitlejaks, kui ta selle ameti peaks valima. Aga minule meeldis sedapuhku kõige rohkem meie enda oma...

Tõnu Oja - Tuulepealne maa

PARIM ERISAADE:
Nii kaua kui nad seda teevad ja nad teevad seda ilmselt minu surmani... on ikka see aasta suursündmuseks minu jaoks televisioonis... sest televisioon kui selline jääb (peale teatriõhtute) ikka alla päris kinole... ning see on filmmaailma suursündmus. Ja siin ka minu RESPECT

Academy Awards

------------------------------

DMA:

PARIM VÕÕRKEELNE LAUL:
Sellel aastal oli mul kuidagi teisiti kui varem lauludega. Polnud nii eriti palju selliseid üksikuid lemmiklaule mõnelt üksikult artistilt. Nimelt saabus mu ellu iPod ning seeläbi hakkasin millegipärast rohkem kuulama plaate tervikuna. Kuigi jah, playlistid ju võimaldavad oma lemmikutest mix-e koostada ja ka seda ma praktiseerin. Aga need lemmikud ongi tavaliselt lemmikartistid ning seeläbi terve plaadid. See kajastub ka minu lemmiklaulude edetabelis. Ei hakka siia kogu TOP100 üles kirjutama... piisab ehk sellest TOP40st ka. Aga jah, ilma tegid minu jaoks Daughty, Lady Gaga, Pink, Lily Allen, Madonna (kusjuures Madonna GIVE IT 2 ME laulu kuulasin ma ilmselt tänu kontserdile terve aasta lõikes kõige enam, aga see figureeris juba eelmisel aastal mu tabelis, siis jätan need eelmise aasta lemmikud siit välja, isegi kui need nüüd kõrgemal platseeruks.

1. Dance in the dark - Lady Gaga
2. It's all your fault - Pink
3. What have we become - Daughtry
4. Funhouse - Pink
5. September - Daughtry
6. No surprise - Daughtry
7. Losing you - Dead by april
8. Monster - Lady Gaga
9. Devil wouldn't recognize you - Madonna
10.Not fair - Lily Allen

11. Pink - Bad influence
12. Madonna - Celebration
13. Pink - Please don't leave me
14. Lady Gaga & Beyonce - Telephone
15. Pink - Sober
16. Lady Gaga - Poker face
17. Alexandra Burke - Broken heels
18. Madonna - Heartbeat
19. Daughtry - Open up your eyes
20. Lady Gaga - Bad romance
21. Madonna - The beat goes on
22. Shakira - She wolf
23. Alexandra Burke feat. Ne-Yo - Good morning, good night
24. Daughtry - Life after you
25. Lily Allen - Fuck you
26. Madonna - Miles away
27. Lily Allen - Back to the start
28. Taylor Swift - You belong to me
29. Lily Allen - Never gonna happen
30. Amy MacDonald - Dancing in the dark
31. Daughtry - Traffic light
32. Alexandra Burke - It's over
33. Daughtry - One last chance
34. Kelly Clarkson - don't let me stop you
35. Daughtry - Long way
36. Nickelback - If today was your last day
37. Armin van Buuren feat. Jaren - Unforgivable
38. Lady Gaga - Alejandro
39. Lady Gaga - Teeth
40. Daughtry - Ghost of me

PARIM EESTI LAUL VÕI MITTE-INGLISKEELNE LAUL:
Sellel aastal kuulsin mitte-ingliskeelset muusikat nii vähe, et eraldi edetabelit koostama ei hakkagi. Ütlen ainult oma lemmiku ära, mis sedapuhku siis Eesti tegijate ingliskeelne lugu. Muss on hea, aga eriti hea on Sofia Rubina laul minu meelest! Tegelikult vist juba aastast 2008, aga minuni jõudis see alles 2009. aastal.

Planet drum - Rulers of the deep

AASTA UUSTULNUK
Kõik kolm kandidaati olid tihedas rebimises, aga ju see, et ma nende kontserdil käisin mõjus sellevõrra, et tiitel neile anda...

Dead by April

AASTA KONTSERT
Väga vinge kontserdiaasta oli ning kaks kontserti olid üldse mu elu siiani parimad - Madonna ja Pink. Ja kaua kaua oodatud mõlemad kah. Kuid üht siiski märkimisväärselt kauem... sest mõlemad olid omamoodi vinged. Üks ju nooruse edumaaga palju särtsakam, aga teine jällegi mu kõigi aegade lemmik. Aunimetus läheb seekord siiski-

Madonna Sticky & Sweet Tour Tallinna Lauluväljakul 04.08.09

AASTA PLAAT
Kõige rohkem kogu aasta lõikes kuulasin ma muidugi Madonna ja Pink-i plaate, seoses nende kontsertidega. Aga mõlemad olid mul esil juba eelmisel aastal, seega nemad jäid sedapuhku mängust hoopis välja. Madonna Greatest hitsi ma veel nii palju kuulata pole jüudnud, sest seal peamiselt vanem muusika, mis sest et värskendatud vormis. Kuid üsna aasta viimastel kuudel tuli see ekstravagantne tädi oma uue lühiplaadi, ehk EP-ga välja, mis vallutas mu iPodi viimaseks paariks kuuks. Seega võit läheb temale.

Lady Gaga - Fame monster

------------------------------

DFA:

PARIM INGLISKEELNE FILM
Esimese koha peeale käisin ma edasi ja tagasi kahe lemmikfilmi vahel. Kord Salomon peal siis Piibeleht all ning siis jälle vastupidi. Lõppude lõpuks kuulasin oma südame häält, ehk mis mulle lõppude lõpuks ikkag rohkem hinge läks ning panin selle ka sinna etteotsa. Lihtsalt just praeguses hetkes kõnetas see mind nii kõvasti. Päris vinge filmiaasta oli. Lemmikuid hästi palju. Toon kõigepealt võitjad välja ning lõpust leiab ka koond-edetabeli inglise ja muukeelsete filmide kohta. Aga aasta parim siis:

Up in the air

PARIM MITTE-INGLISKEELNE FILM
See film on muudkui kasvanud mu sees. Väga vinge ja jube hästi kirjutatud!

Un Prophete - Prantsusmaa

PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA
Vanameister üllatas täiega Nelson Mandela rollis! George Clooney oli ju ka hea, aga liiga George Clooney :)

Morgan Freeman - Invictus

PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA
Nii tugeva sisemise põlemisega. Britt, kes täiesti prantslase pähe võiks minna. Sügav ja detailideni läbitunnetatud roll. Meistriklass!

Kristin Scott Thomas - Il y a longtemps que je t'aime

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA
Kes siis muu :)

Christoph Waltz - Inglourious basterds

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA
Kes siis muu :)

Mo'Nique - Precious

PARIM EESTI FILM
Võitja puudub, kuna minul ei õnnestunud näha väärt eesti filme sellel aastal.

PARIM DOKFILM
Kosmos on mind alati paelunud. Ja IMAX kinos seda vaadata oli täiesti omaettee kogemus!

Imax: Cosmic collisions

PARIM MULTIFILM
Liigutav ja armas ning väga hästi eesti keelde dubleeritud!

Up 3D

PARIM STSENAARIUM
Terav, üllatav, valgustav. Lihtsalt parim!

Up in the air

PARIM TEHNILINE TEOSTUS
Tehniliselt tõesti vinge, aga muidu minule see film ei meeldinud.

Avatar - production design, sound

KULDNE PORIKÄRBES
Rumeenia politsei argipäev. Liiga igav minu jaoks... see paari aasta tagune abordilugu oli miljon korda parem!

Politist, Adj.

2009.a. parimate filmide TOP 30
Ehk siis minupoolsed soovitused vaatamiseks...

1. Up in the air
2. Inglourious basterds
3. Un prophete (Prantsusmaa)
4. Il y a longtemps que je t'aime (Prantsusmaa)
5. Boy with the striped pyjamas (UK)
6. Boat that rocked (UK)
7. Whip it!
8. Das Weisse Band (Saksamaa)
9. Precious
10. Up
11. Aruitemo, Aruitemo/Still walking (Jaapan)
12. DeUsynlige (Norra)
13. Harry Potter and the half blood prince (UK)
14. Julie & Julia
15. An education (UK)
16. Two lovers
17. This is England (UK)
18. Hangover
19. Zwartboek/Black book (Netherlands)
20. Hurt locker
21. Los abrazos rotos/Broken ekmbraces (Hispaania)
22. District 9
23. (500) days of summer
24. När mörkret faller
25. Young Victoria
26. Serious man
27. Stoning of Soraya M.
28. City island
29. Whatever works
30. He's just not that into you

----------------------------

DRA:

PARIM EESTI KIRJANDUS
Õnnepalu raamatut lugesin 3 korda... ei olnud tänavu paremat.

Tõnu Õnnepalu - Kevad ja suvi ja

PARIM TÕLKEKIRJANDUS
See oli Sofi aasta! Kõik tema 3 raamatut olid mu lemmikud, kuid see esimene oli veel kõige parim neist! Tugeva teisena Vonnegut...

Sofi Oksanen - Stalini lehmad

PARIM LASTERAAMAT
Kas seda võiks juba klassikaks nimetada? Naljakas ja lahe, ka täiskasvanu jaoks :)

Leelo Tungal - Kristiina, see keskmine

PARIM DRAAMA-RAAMAT
Teine võit Sofile... ehk ka žanri parim...

Sofi Oksanen - Stalini lehmad

PARIM PÕNEVUS/KRIMKA-RAAMAT
See puändirikas ja põnev, mitmekihiline ja mitmest otsast hargnev Rootsi tippkirjaniku krimkalaadne põnevik oli peajagu üle ka kaasmaalase Larssoni terve maailma vallutanud saagast!

Karin Alvtegen - Reetmine

PARIM RAAMAT, KUS SAAB KA NALJA
Kui Sofi on drama queen, siis Vonnegut on comedy king... kuigi ega see stiilipuhas naljaraamat polnudki.

Kurt Vonnegut - Tšempionide eine

PARIM LUULERAAMAT
Kes siis veel... :)

Tõnu Õnnepalu - Kevad ja suvi ja

PARIM DOKK-KIRJANDUS
Ja veel üks tiitel Õnnepalule!

Tõnu Õnnepalu - Kevad ja suvi ja

PARIM VÕÕRKEELNE KIRJANDUS
Prantsuse keelest inglise keelde tõlgitud. Sõjaaegsed draamad kus tegfelikult kaks raamatut kokku üheks seotud. Nemirovsky kirjutas need oma raamatud küll juba aastakümneid tagasi, aga alles nüüd hiljuti nägin need trükivalgust. Raamatust seögub ka see imeline tee, kuidas ja miks?

Irene Nemirovsky - Suite Francaise

KULDNE PORIKÄRBES (Kõige suurem "pettumus")
Kohe absoluutselt ei meeldinud. Mitte miski selle raamatuga seoses.

Peeter Sauter - Beebi bluu

2009.aastal loetud raamatute TOP10:

1. Sofi Oksanen - Stalini lehmad
2. Sofi Oksanen - Baby Jane
3. Sofi Oksanen - Puhastus
4. Kurt Vonnegut - Tšempionide eine
5. Kurt Vonnegut - Tapamaja, korpus viis
6. Irene Nomirovsky - Suite Francaise
7. Tõnu Õnnepalu - Kevad ja suvi ja
8. Jonas Gardell - Kummajainen astuu kehiin (Ett ufo gör entre)
9. Karin Alvtegen - Reetmine
10. DBC Pierre - Väike jumal Texasest

------------------------------

DTA:

PARIM ETENDUS
Nagu parima filmiga nii ka parima teatrielamusega olin tugevalt kahevahel. Kas Pea vahetus või Hecuba pärast. Üks läks nii sügavale hinge. Mõjus nii mitmel tasandil. Teine jällegi oli ehk parim õnnestumine komöödiažanris, mis on minu meelest žanrina kõige raskem. Häid ja tõeliselt naerma ajavaid komöödiaid lihtsalt pole teatrid võimelised tegema ja nüüd selline lahe tükk... Lõpuks otsustasin siis selle kasauks, mis sügavamale hinge puges... olen juba selline softy... aga võibolla ma mõtlen kunagi veel ümber :) Pronks läks mõrvaritüdrukute powerhouse-ile! Tõeliselt vinge teatriaasta oli! Siin on koos võitjaga minu teatrielamuste TOP 20:

1. Pea vahetus (NO99)
2. Hecuba pärast (Linnateater)
3. Toatüdrukud (Rakvere Teater)
4. Sügissonaat (Draamateater)
5. Ingel, ingel, vii mind taeva (VAT Teater)
6. Margarita ja Meister (Lavakas/NO99)
7. Kiivad armastajad (K.Üksküla projekt)
8. Mtsenski maakonna leedi Macbeth (Pro3)
9. Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99)
10. Ma armastasin sakslast (Linnateater)
11. Esimesed suudlused (Endla)
12. Cyrano de Bergerac (Rakvere Teater)
13. Kui Harry kohtas Sallyt (Rakvere Teater)
14. Boulgakoff (Draamateater)
15. Ballettmeister (Endla)
16. Nürnberg (VAT Teater)
17. Vääärviid (VAT Teater)
18. Küünlad põlevad lõpuni (Ugala)
19. Meie, kangelased (Linnateater)
20. Väike Tjorven Soolavareselt (Ugala)

PARIM LAVASTAJA
Mulle väga meeldis Andres Noormetsa kahe tasandiga mängimine ning oskuslik pinge kruvimine Mässajates, Elmo Nüganeni tühja lava täitmine paari näitleja ja kolme tooliga, Hendrik Toompere tõeliselt sähvakas ja vinge kolme primadonna mõrvamäng ning Uusbergi muusika ja draama sümbioos. Ja kuigi kõik nad oleksid väärt võitma, siis minu jaoks lavastuslikus mõttes veel kõige vingema ideede ilutulestiku pakkus:

Aleksandr Pepeljajev - Margarita ja Meister (Lavaka 24.lend/NO99)

PARIM MUUSIKALINE LAVASTUS
Head ööd vend koor ja Pärt Uusbergi seaded olid nii ilusas sümbioosis Uku lavastuse draama poolega. See kõik oli lihtsalt imeline!

Pea vahetus (NO99)

PARIM MEESPEAOSATÄITJA
Tõeline pähkel, sest nagu lavastajatega, oli ka siin mitu nii eredat tippu, et võitjat välja selgitada on praktiliselt võimatu. Siiski on üks, kes tegi ehk terve aastakümne ühe vingeima rolli. Napilt kandadele jäid Hendrik Toompere jr - Kes kardab Virginia Woolfi; Priit Võigemast - Pea vahetus ja Aarne Üksküla - Nürnberg. Kaks neist võitlevad omavahel 2009. esietendunud parima meespeaosalise tiitli eest natuke edasipoole edasi, aga võitjaks siin kategoorias:

Üllar Saaremäe - Cyrano de Bergerac (Rakvere Teater)

PARIM NAISPEAOSATÄITJA
Oh kui ahvatlev oleks anda võit kolmele Toatüdrukule. Ühtlasi kolmekesi koos ei saaks neile keegi vastu. Aga kuna otsustasin siiski rolle ükikuna ja eraldi võtta, siis lisaks Ülle Lichtfeldtile, Tiina Mälbergile ja Anneli Rahkemale, rabelisid tipu lähedal ka Anu Lamp - Meie, kangelased; Katariina Lauk - Ingel, ingel... ning Ülle Kaljuste - Sügissonaat, kuid võidu viib koju:

Marika Vaarik - Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99)

PARIM MEESKÕRVALOSA
Väga raske oli tegelikult siit seda ühte välja selgitada. Kõik on ju vinged ning head. Aga kuna mängureeglid nii nõuavad, siis minu valikuks on mõnevõrra ehk teiste jaoks üllatusena see 20.lennu Linnateatri näitleja. Ta lihtsalt on midagi täiesti fenomenaalset selles fantastiliselt heas näitemängus:

Argo Aadli - Hecuba pärast (Linnateater)

PARIM NAISKÕRVALOSA
Siin kategoorias oli mul üks üle kõige. Olin suvel sellises vaimustuses tema rolli pärast ja see on kandunud üle terve pika sügise, siiani välja. Endiselt tippvormis!!! Endiselt tasemel!!! Oh kuidas ma jumaldan teda, inglikest ;) Alati kui ta jälle sealt taevast maapeale tuli oma inglikoor kannul, tulid mul mõnutundest külmavärinad! Ja tema hääl oli täiesti, täiesti vapustavalt vinge!!!

Ines Aru - Mtsenski maakonna leedi Macbeth (Pro3)

PARIM ANSAMBLIMÄNG
Kuna selles kategoorias oli kandidaate kõige rohkem, siis oli siin ehk kõige raskem võitjaks tulla :) Kuid sama trupp oli lausa 3 kandidatuuriga esindatud, ju nad siis ikka ühed head ansamblimängijad on... kuid erilist au tuleb anda ka truppidele, kelle ansamblimäng oli tõeliselt vinge sellistes etendustes nagu Ballettmeister, Kiivad armastajad, Kuidas seletada pilte surnud jänesele, Meie, kangelased ja Toatüdrukud. Kuid kroonjuveeliks:

Margarita ja meister - Lavaka 24.lend

PARIM AUDIO-ROLL/ESITUS
Anu jätkab oma võidukäiku!

Anu Lamp - Jääaeg 3 (Sid)

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ
Nii palju vaeva ja erinevaid huvitavaid lahendusi ühele ilusale, värvikale lastetükile. Kindel ja lihtne valik aasta parimaks!

Jaak Vaus - Väike Tjorven Soolavareselt (Ugala)

PARIM SUVELAVASTUS

Toatüdrukud - Rakvere Teater

PARIM TELEST NÄHTUD LAVASTUS ("Mida varem pole näinud")

Nafta (NO99)

PARIM LASTELAVASTUS
Ainus lastelavastus aasta TOP20-s

Väike Tjorven Soolavareselt - Ugala

PARIM MUUSIKA(LINE KUJUNDUS)
Minu jaoks terve etenduse parim element, aga seda tugevamini eristus. Rohkem DJ-de live sämlimist teatrisse palun :)

Mängud tagahoovis - Draamateater

PARIM ORGINAALNE IDEE SEOSES TEATRIGA
Ahvatlev oleks ka Startup olnud märkida võitjaks, sest nii lahe oleks kui hommikuteatrit oleks rohkem. Eriti nädalavahetuseti. Aga Pepejajevi ideederohkus võttis tummaks!

Margarita ja meister - lavastuslikud ideed

PARIM TEATER 2009
Seal ta nüüd siis on... tipus... nagu näha on suurem osa aunimetusi selle teatri tükkidele. Ja üldse oli sealne lavastuste tase kõige kõrgem sellel aastal. Nad nagu ei eksiks millegagi.

NO99

PARIM EESTI AUTORI TEATRITEKST LAVAL
Pärast Tätte-t polegi nii head originaaltekstide kirjutajat tulnud Eesti teatrisse... või kumb see enne ja kumb see hiljem tuli Tätte või Lennuk? Anyway - Uusberg on selle aasta kunn.

Pea vahetus - Uku Uusberg (NO99)

PARIM TÕLKE-TEKST LAVAL
Bergmani tekst lõikas mulle valusalt sisse ja raputas soola ka peale.

Sügissonaat (Draamateater) Ingmar Bergman, tõlkija Ülev Aaloe

MÕNUSAIM "ÜLLATAJA"

"Toatüdrukud" - milline power! milline lavastus! milline elamus!

PARIM UUSTULNUK LAVAL (keda pole "tähele pannud" või keda polegi õnnestunud varem näha)

Liis Laigna - Ballettmeister ja Mässajad (lisaks ka Raimonds ja Muinasjutt Pöial-Liisist) (Endla)

PARIM KORDUSVAADATUD TÜKK
Lõpuks ometi õnnestus mul seda jälle näha, ning ka endale lindistada, et seda ikka uuesti ja uusti vaadata - Rein Malmsten on jumalik näitelja! Teist temasugust ei tule enam kunagi...

Kohtunik Di (Ugala)

KORDUSVAADATUD TÜKKIDE PARIM NÄITLEJA(NNA)

Ines Aru - Füüsikud
Rein Malmsten - Kohtunik Di

PARIM TEATRIKRIITIK
Kuigi ahvatlus oli suur Otti nimetada, sest tema on ainuke (vist?) kes teatrikriitikutest ka blogi peab ning tema tekstid on alati tasemel! Nii need, mis avaldatakse kui ka need, mis blogis üleval ripuvad. Sedapuhku siis ikka vana lemmik:

Pille-Riin Purje

PARIM TEATRIBLOGI
Kirjutab paremini kui suurem osa ajakirjanikke...aga ega ma ei tea, võibolla ta ongi ajakirjanik? :)
Teater nõuab nuppu

PARIM TEATRIVÄLJAANNE EESTIS

Teater. Muusika. Kino.

KULDNE PORIKÄRBES
Tõeline möga minu mõistes:

Sekstett a la carte (Vanemuine)

Lisaks eraldi arvestuses, rohkem nagu kokkuvõtvalt, sest peale meespeaosa ja kunstniku on need ju samad nagu terve aasta jooksul nähtud tükkide arvestuses, ehk siis ainult 2009. aastal esietendunud lavastused:

Parim etendus - Pea vahetus (NO99)
Parim lavastaja - Aleksandr Pepeljajev - Margarita ja Meister (Lavaka 24.lend/NO99)
Parim meespeaosatäitja - Hendrik Toompere jr. - Kes kardab Virginia Woolfi (NO99)
Parim naispeaosatäitja - Marika Vaarik - Kes kardab Virginina Woolfi (NO99)
Parim meeskõrvalosatäitja - Argo Aadli - Hecuba pärast (Linnateater)
Parim naiskõrvalosatäitja - Ines Aru - Mtsenski maakonna leedi Macbeth (Pro3)
Parim kunstnikutöö - Jaanus Laagriküll - Küünlad põlevad lõpuni (Ugala)


Ja lõpetuseks rollide edetabelid. Aga neid ei tasu siin eriti tõsiselt võtta. Need on mu isiklikud pingeread ning nagu minevik on tõestanud, muutuvad ajas.

TOP 20 Naispeaosad:

1. Marika Vaarik-Kes kardab Virginia Woolfi
2. Anu Lamp-Meie, kangelased
3. Ülle Kaljuste-Sügissonaat
4. Katariina Lauk-Ingel, ingel, vii mind taeva
5. Ülle Lichfedt-Mtsenski maakonna leedi Macbeth
6. Anneli Rahkema-Toatüdrukud
7. Tiina Mälberg-Toatüdrukud
8. Ülle Lichtfeldt-Toatüdrukud
9. Külli Teetamm-Ma armastasin sakslast
10. Maria Peterson-Maarja kuulutamine
11. Liina Vahtrik-Aiapidu
12. Katariina Lauk-Nürnberg
13. Piret Laurimaa-Esimesed suudlused
14. Harriet Toompere-Grönholmi meetod
15. Anneli Rahkema-Creeps
16. Ita Ever-Hiilgav!
17. Tiina Mälberg-Kooselu väikesed kuriteod
18. Katariina Lauk-Tarbetud inimesed
19. Kaia Skoblov-Kas Sulle meeldib porno
20. Maria Avdjuško-Sügissonaat

TOP 20 Meespeaosad:

1. Üllar Saaremäe-Cyrano de Bergerac
2. Hendrik Toompere jr-Kes kardab Virginia Woolfi
3. Priit Võigemast-Pea vahetus
4. Aarne Üksküla-Nürnberg
5. Tõnu Oja-Vääärviid
6. Hendrik Toompere jr-Boulgakoff
7. Mikk Jürjens-Kiivad armastajad
8. Tõnu Oja-Aabitsa kukk
9. Ago Anderson-Ballettmeister
10. Peeter Volkonski-Imearst
11. Märt Avandi-Pea vahetus
12. Marko Matvere-Ingel, ingel, vii mind taeva
13. Kristjan Sarv-Mtsenski maakonna leedi Macbeth
14. Sepo Seeman-Esimesed suudlused
15. Hannes Kaljujärv-Küünlad põlevad lõpuni
16. Marius Peterson-Linn
17. Priit Võigemast-Ma armastasin sakslast
18. Indrek Ojari-Hecuba pärast
19. Peeter Jürgens-Vanamehed seitsmendalt
20. Arvo Raimo-Vanamehed seitsmendalt

TOP 20 naiskõrvalosad:

1. Ines Aru-Mtsenski maakonna leedi Macbeth
2. Carita Vaikjärv-Nii nagu taevas
3. Mirtel Pohla-Kes kardab Virginia Woolfi
4. Liina Olmaru-Grafiti
5. Marika Vaarik-Kuidas seletada pilte surnud jänesele
6. Liis Laigna-Ballettmeister
7. Marin Mägi-Cyrano de Bergerac
8. Mirtel Pohla-Nafta
9. Kaili Viidas-Ballettmeister
10. Külliki Saldre-Imearst
11. Maria Soomets-Detektiiv Lotte
12. Marin Magi-Mtsenski maakonna leedi Macbeth
13. Liisa Pulk-Kummitus masinas
14. Kadri Lepp-Limpa ja mereröövlid
15. Kata-Riina Luide-Väike Tjorven Soolavareselt
16. Anneli Tuulik-Linn
17. Eva Klemets-Onu Tomi onnike
18. Marika Vaarik-Onu Tomi onnike
19. Mari-Liis Lill-Sigma Tau-C705
20. Sandra Üksküla-Pikk pink

TOP 20 meeskõrvalosad:

1. Argo Aadli-Hecuba pärast
2. Lembit Peterson-Maarja kuulutamine
3. Andrus Vaarik-Meie, kangelased
4. Jaak Prints-Nafta
5. Guido Kangur- Boulgakoff
6. Veiko Tubin-Hecuba pärst
7. Lembit Peterson-Linn
8. Hendrik Toompere jr-Aiapidu
9. Raivo E.Tamm-Indiate uurimine
10. Eduard Salmistu-Cyrano de Bergerac
11. Sergo Vares-Kes kardab Virginia Woolfi
12. Alo Kõrve-Hecuba pärast
13. Ain Lutsepp-Vihmatants
14. Raivo E.Tamm-Meeste varjupaik
15. Tõnu Oja-Vombat
16. Priit Võigemast-Hecuba pärast
17. Meelis Põdersoo-Vääärviid
18. Raivo E.Tamm-Pimedusega löödud
19. Margus Prangel-Sinul on meretäis hirmu
20. Indrek Saar-Mtsenski maakonna leedi Macbeth

Ja sellega piirdungi :) Nii arvan praegu...