Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, märts 21, 2009

Suite Francaise - Irène Némirovsky

Imeliselt ilus raamat, mis on kirjutatud juba aastal 1941 kuid mis ilmus trükis esimest korda alles 65 aastat pärast kirjaniku surma, aastal 2006. See lugu raamatu üldse trükki jõudmisest on vaatet sama emotsionaalne, kui raamatu sisu ja sellepärast toon selle lühidalt ka hiljem oma jutus ära. Kuid kõigepealt raamatust endast.

Raamatule pöörasin esimest korda tähelepanu, kui Amazon valis selle 2006.aasta parimaks raamatuks (lugejate arvates see oli aasta 16.parim raamat). Kuid muidugi natuke läks aega ka kuni selle lõpuks Apollost endale koju tõin ning mõnda aega oli mu lugemislistis veel raamatuid ees, et lõpuks jõuda "Suite Francaise"-ni.

Nemirovsky kirjutas selle raamatu nii, nagu tal oli kombeks kirjutada - märkmete ja mõtete ülestähendustena. Mõtted, mis olid inspireeritud hetkeolukorrast Prantsusmaal. Ta tegi nimekirja tegelastest, nii olulistest kui vähem olulistest ning siis vaatas, et ta kõik need korralikult ära kasutaks. Tema unistustes pidi sellest saama 1000 leheküljeline romaan, mis on konstrueeritud nagu sümfoonia, aga viies osas, vastavalt oma rütmile ja toonile. Eeskujuks võttis ta Beethoveni 5.sümfoonia.

Kuid oma "Prantsusmaa Süit"-ist valmis jõudis ta kahjuks saada vaid kaks esimest osa - "Torm Juunis" ja "Dolce" (mis muusikas peaks tähendama "mahedalt"). Seega raamat ongi nagu jagatud kaheks raamatuks. Ning tõesti mõlema rütm on erinev. Esimene osa jutustab loo sellest, kuidas Pariisi elanikud põgenesid Sakslaste rünnaku eest Pariisist. Erinevad karakterid ja erineva taustaga ja erinevatest sotsiaalsetest klassidest. Samaga on ära toodud mõnede perede lahunemised - pojad ja mehed läksid ju sõtta ning paljud neist ju ei tulnudki tagasi. Mõned jäid ka pommitamise eest põgenemise käigus kadunuks. Kõige selle juures oli ju tegemist "inimestega" igapäevaelu tasandil. Paneb tugevalt mõtlema selle üle, et mis näoga Sakslased tänapäeval maailmas, ehk täpsemalt öeldes Euroopas ringi käivad. Palju nendest tolleaegsetest sõduritest veel elavad. Paljud nende lapsed käivad turistina näiteks Pariisis ja lasevad ennast nendes kohvikutes teenindada mingisugust häbi tundmata! Kuid tegelikkuses on nad tahtnud hävitada kõike seda ilu ja palju ju hävitasidki! Samuti on nad lõhkunud ja rikkunud nende perekondade õnne. Huvitav mis tundega nad reisivad mööda Euroopat ringi? Muidugi tegemist oli ju sõjaga ning "sõdur täidab ju käsku". Kuid siin ilmneb ikkagi moraalne paradoks. Võid ju olla nö. hea sõdur ja halb sõdur. Nad ründasid ikkagi selleks et vallutada ja vallutasidki...järelekult tegid seda täie südamega ning tapsid ja hävitasid ja laastasid suure hoo ning südamega. Mina oma südames küll andestust või vabandust ei leia neile, kes heast peast ründavad teist riiki. Samas oli ju see Prantsusmaa, kes koos Inglismaaga Saksamaale sõja kuulutasid. Arvatavasti muidugi sellepärast, et Saksamaa tungis Poolasse...

Ma pole ise kunagi sõjaolukorras olnud, kuid raamatutes ja filmides on minu jaoks kõige õudsam tundunud see, kui lennukid (mis võivad iga hetk pommi alla lasta) lendavad peakohal. Siin on õks lõik raamatust, mis just nimelt kirjeldab seda hetkel kui inimesed Pariisist lahkusid: "Then the dark shape would glide across the star-covered sky, everyone would look up and the laughter would stop. It wasn't exactly what you'd call fear, rather - a strange sadness that had nothing human about it any more, for it lacked both courage and hope. This was how animals waited to die. It was the way fish caught in a net watch the shadow of the fisherman moving back and forth above them."

Tegemist on ju teise maailmasõjaga, kuid kõigest 25 aastat tagasi oli alles olnud esimene maailmasõda. Raamatus tuleb täiesti sürreaalne tunne, minu jaoks, kes ma ju pole kumbagi sõda teadnud ega "tundnud"...et see vahe oli tõesti nii lühike! Inimesed sellel ajal mäletasid väga hästi seda eelmist ning nende mõtted ja arvamused ning tulevfikuplaanid ja tunded kujunesid ka vastavalt. Siin on üks näide ühest mehest ning sellest kuidas ta sõja alguses loobus juba mõttes oma "tulevikust": Their future had been mapped out in advance, their careers were made in heaven, just like they used to say that "marriages were made in heaven". He had been conceived while his father was home on leave in 1915. He was born out of the war and (he had always known it) war would be his fate. There was nothing morbid in this idea; he shared it with many boys his age; it was simply logical and reasonable."

Kuid kokkuvõttes on see esimene osa justkui sissejuhatus teisele osale, kus inimesed on oma kodudesse tagasi läinud ning algab nö. okupeeritud riigi aeg. Paljud mehed on sõjavangidena "ei-tea-kus" ning naised ootavad neid koju. Samas sakslased tulevad linnadesse ja asulatesse sisse ning kehtestavad oma korra, karmide reeglitega surma ähvardusel. Nad majutavad end pranyslaste peredesse ning prantslastel pole üldse valikut, kas nad tahavad võõrast inimest oma koju või mitte.

Kuigi pidevalt on inimeste naha all pulbitsemas viha sakslaste vastu, üritatakse jääda viisakaks pindmiselt. Ühelt poolt inimlikkusest, sest nad ei saa ju otseselt vihata seda "teatud" inimest, kui nad ei tea, mida konkreetselt tema just on teinud. Ning teiselt poolt ka hirmu pärast. Kuna raamat jälgib erinevaid perekondi ja seeläbi on ka olukorrad ja taust neis erinevad. Kõige põnevamaks ning peamiseks tegelaseks tõuseb minu meelest Lucile Angellier, kes abiellus oma mehega vaid paar nädalat enne sõda. Nende armastus nö. polnud veel jõudnud päriselt õige puhkedagi. Nüüd on mees kusagil sõjavangis. Lucile on kuulnud, et tal olevat olnud ka armuke kusagil nende suhte ajal ning nüüd elab ta oma ämmaga kahekesi. Ämm on väga ebameeldiv ning oma miniat mitte salliv vana ja kõrk proua. Ka nende kahe naise juurde asub elama üks saksa ohvitser. Ohvitser on väga meeldiva olemisega ning viisakas ja tähelepanelik, eriti Lucile-i suhtes. Ja teadagi kuhu sellises olukorras välja jõutakse. Kuid muidugi sellises olukorras kus üldsus mõistab hukka saklased, pole sellisel armastusel lihtne. Eriti kui kõrval on passimas kuri ämm. Lisaks on ka üks teine pere, kus mees on kodus, kuid saksalane ise näitab üles suurt huvi pereproua vastu. Kuid sellises olukorras on ju vastuhakk surmaohtllik. Ning pole see ju kerge ei naisele ega ka tema abikaasale. Samas kui leidub ka selliseid lootusetuid naisi, kes väga tahavad sakslaste seas endale nö. "mehi leida". Aga selle kõige juures ei saa unustada, et nendel samadel sakslastel on ka omad naised ja pered kodus Saksamaal neid ootamas.

Tõeliselt ilusa proosasulega. Võrdleksin Nemirovskyt Turgenjeviga, kes on samuti meister kirjeldamaks õhkõrna ja ilusat armastust. Kuid Nemirovsky annab sellele veel naiselikult delikaatse varjundi. Tegemist on täiesti klassiku nime vääriva kirjanikuga. Nii iseloomik on tema stiil ja kohati ka väga leidlike võrdlustega maitsestatud.

Kuid nüüd mõne lausega ka kirjanikust ning selle raamatu "ilmumisloost". Irene Nemirovsky sündis Kiievis 1903, vene juutide perre. Tema isa oli pangadirektor, seega olid nad jõukad ja peagi kolisid Peterburgi. Irene polnud õnnelik laps, sest ta ema vihkas teda sest süüdistas Irenet, et sellest algab tema vananemine. Näiteks käskis ta tütrel veel üpris suurena kanda väiksemate laste riideid, et endale sisendada, et ta ei vanane. Paljudes teistes Irene-i raamatutes on ta ka sellist vihameelset suhet ema ja tütre vahel sisse kirjutanud (nägin raamatupoes veel sellist Nemirovsku raamatut, mille nimi on "Le Bal"...ja see oli just nimelt sellest).

Esimese maailmasõja ajal rändasid nad palju ringi ning lühikest aega elasid nad muuhulgas ka Stockholmis, kuid aastal 1919 reisisid nad väikese cargo-laevaga Prantsusmaale. Irene armastas Prantsusmaad ja Pariisi. Ta lõpetas Sorbonne-i Ülikooli kirjanduse eriala. 1927 avaldati tema novell. Ühel peol kohtus ta ka oma tulevase mehe - Mihhail Epsteiniga, kellega abiellus 1926.aastal. 1929.aastal sündis esimene tütar - Denise ja 1937.aastal teine tütar - Elisabeth. Selles vahemikus oli tema üks romaanidest - "David Golder" tehtud juba filmiks ning temalt oli ilmunud lisaks veel 9 romaani. 1939 vahetasid nad terve perega katoliku usku. Kui 1939 aasta septembris algas sõda, saatsid nad oma tütred sõja eest pakku, kuid jäid sõja esimestel kuudel ise veel Pariisi. Juunis 1940 okupeerisid saksalased Pariisi ning ka Irene oma mehega kolisid sinna kus olid nende lapsed. Selles peale läks ka elu oluliselt raskemaks. Vastuvõetud uute seaduste järgi kehtestati ka Nemirovskyte katoliku usu tunnistused kehtetuks. Irene, tema mees ning nende tütred pidid avalikult kandma juudi-tähte rinnas. Nemirovsky kirjutas ka Tšehhovi eluloo, mis avaldati küll alles 1957.

13.juulil 1942 koputas Prantsuse politsei Nemirovskyte uksele, et arreteerida Irene. 16.juulil saabus ta Pithivier-i koonduslaagrisse ja järgmisel päeval saadeti ta edasi Auschwitzi. Ta registreeriti Birkenaus, kuid kuna ta oli väga nõrgas seisus saadeti ta otse edasi Revier-i (see oli koht kuhu koguti nõrgad ja väetid, kes tööd ei suutnud teha ning sealt saadeti veoautodega kastide kaupa inimesi gaasikambritesse.) Irene Nemirovsky suri 17.augustil 1942.

Kui Irene ära viidi, ei saanud Mihhail aru, et ta arreteeriti ja saadeti maalt välja ning et see tähendas surma. Ta ootas teda iga päev koju ning isegi lõunaks laskis ka oma naisele alati katta. Oktoobros 1942 arreteerita ka tema. 6.novemril saadeti ta Auschwitzi ning otse gaasikambrisse.

Kohe pärast isa arreteerimist läks politsei järele ka vanemale tütrele, kuid tolle kooliõpetaja peitis ta oma voodi taha. Algas pidev peidus olemine. Sõja lõppedes läksid tüdrukud tagasi Pariisi oma vanaema juurde. Kuid vanaema polnud nõus neid vastu võtma. Öeldes läbi ukse, et kui nende vanemad on surnud, peaksid nad lastekodusse minema. (Vanaema Fanny suri 1972. Ainsad asjad, mis leiti tema seifist, olid Irene kirjutatud 2 raamatut). Lapsed käisid iga päev rongijaamas, kuhu saabusid rongidega koonduslaagritest tagasi inimesi, et kas nende vanemad ehk on nende seas. See, et "Prantsuse Süit"-i käsikiri säilis on täiesti imeline. Denise võttis selle oma kohvris kaasa, et lugeda oma ema kirjutisi mälestusena emast.

65 aastat pärast oma ema surma, sai Denise lugeda lõpuks oma ema viimast kirjatööd. Ta oli kurb, et tema õde Elisabeth Gille, kes suri 1996, ei saanud seda trükist ilmununa kunagi lugeda. Elisabeth ise kirjutas raamatu "Le Mirador", mis on suurepärane oma ema "fiktiivne" biograafia, ema, keda ta kunagi ei saanud õppida tundma. Ta oli ju ainult viiene, kui Irene suri Auschwitzis.

-Tõlkisin ja lühendasin (väga suurte kääridega) selle "kirjaniku loo" raamatu järelsõnast. Aga see puudutas mu hinge sügavalt.

Hinnang: 5 (täiesti võrdne suurte klassikutega. Ja kuna ta kirjutas selle just ise olles selles olukorras ja nende sündmuste keskel, siis on sellel täiesti autentne ning ehe olustik ja väärtus. Soovitan väga, väga soojalt! Isegi kui selles loos polegi mingeid suuri konflikte, pigem see tunnetus ja need mõtted selle sõja hirmude ümber. Igatsus ning armastus, isegi kohtades, kus seda oodata ei oska. Nüüd pean minema ja ostma ka selle tema teise teose "Le Bal"-i, mis tookord minust raamatupoodi jäi.)

Raamatus on ka Nemirovsky märkmed, mis olid käsikirjaga koos. Näiteks selle kohta, mida tal oli vaja kirjutamiseks ja kuidas ta oma karaktereid üles ehitas. Lisaks veel tema, tema mehe ja tema kirjastaja kirjavahetused aastatel 1936-1945.

Sildid:

9 Comments:

Blogger Tiina said...

Mina küll sakslaste suhtes nii kategooriline ei oleks. Sest ega me tegelikult ei tea, kuidas me ise, või meie lähedased piirolukordades käituksid. Oled sa lugenud Slavenka Drakulići "Nad ei teeks kärbselegi liiga. Sõjakurjategijad Haagi kohtus"? (Loomingu Raamatukogu 2006/27-30) See on just selline püüd leida sõjakurjategijate tegude tagamaid ja neid omal viisil mõista. Vapustav ja valgustav lugemine. Soovitan.

22 märts, 2009 18:55  
Blogger Danzumees said...

Jah, eks mu kategoorilisus ilmneb just selliseid tekste lugedes, nagu see Nemirovsky oma. Siis paratamatult lähevad mõtted sellistele teemadele (tema ju vaatas asja prantslaste poolelt). Ja muidugi, ega ma ei teaks, kuidas ise oleks sellises olukorras käitunud. Ilmselt sõdur täidab käsku ka ilma moraalile mõtlemata. Eks mitmest kohast on läbi kostunud, et nad olid ühelt poolt ajuloputust saanud ning teiselt poolt kartsid enda elu pärast. Need kes ei kuulanud sõna, olid ju riigireeturid ja need läksid ju seina äärde või juutidega koos koonduslaagritesse.

Suur tänu ka lugemissoovituse eest! Mul see täiesti riiulis olemas, aga pole veel lugenud. Tõstsin selle nüüd "lugemisriiulisse" ümber :) (mul on üks selline kiitsaks riiul, kuhu mahub umbes 150 raamatu, kus on mul just need raamatud, mis järgmisena lugemislistile liikumas :))

22 märts, 2009 19:49  
Blogger Danzumees said...

PS. Ma täiendasin oma teksti faktiga, et tegelikult oli see ju Prantsusmaa, kes koos Inglismaaga Saksamaale sõja kuulutas. Muidugi arvata võib, et sellepärast, et Saksamaa Poolasse tungis. Aga ega me ju ei tea kindlalt... ja sellepärast kellel lõpuks õigus oli Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, kas selles võibki 100% kindel olla?
Aga selge on see, et Sakslased ju hävitasid ja laastasid Euroopat kõvasti. Ja kui mitte milleski muus, siis kirjanik Nemirovsky surmas on nad küll süüdi. Ja ilma nende gaasikambriteta, oleks ilmselt tänases maailmas Irene Nemirovsky raamatuid veel ja veel.

22 märts, 2009 20:05  
Blogger Tiina said...

Ma nüüd hoopis teisest teemast - ega sa ei ole huvitatud Anne Lange raamatust "Tõlkimise aabits"? Mul neid kaks siginenud ja hea meelega müüks teise soodsalt ära:)

23 märts, 2009 20:06  
Blogger Danzumees said...

:) Ma ei tea kas see oli irooniline märkus mu läbimõtlemata ja korrigeerimata (isegi ülelugemata) tõlke osas :)

Aga SUURE Anne Lange austajana ma olen selle raamatu juba jõudnud endale osta.

23 märts, 2009 21:29  
Blogger Tiina said...

Ei olnud irooniline märkus! Oli meelde jäänud, et sa oled juba nimetanud, et sa SUUR Anne Lange austaja oled :)

24 märts, 2009 09:31  
Blogger Danzumees said...

:)))
Jajah. Tema tõlgitud Ian McEwan-i "Lepitus" on minu meelest kõige eredam näide Eesti tipptõlgi tööst! See tõlge on minu meelest täiesti fenomenaalne. Ja ma ei väsi seda kordamast :)))

24 märts, 2009 10:19  
Blogger merleke said...

Kirjutan kahe käega alla sellele väitele, et "Lepituse" tõlge on fenomenaalne. :) Aga mul on kummalisel kombel jäänud see raamat pooleli - juba mitmendat kuud vedeleb öökapisahtlis. Vist juhtus see kurbasi, et nägin filmi esimesena ja kuna film oli ka väga hea, siis raamat ei edene. Samas üks hea asi siiski: kui ma "Lepituse" ükskord läbi saan, kirjutan sellest kindlasti ka oma blogis. Kui oleksin varem läbi lugenud, ei oleks ma võib-olla veel blogipidaja olnud. Aga kas sa "Laupäeva" oled lugenud? Väga tore on mu meelest ka McEwani "On Chesil Beach". Huvitav, kas seda plaanitakse ka juba eesti keelde tõlkida?

24 märts, 2009 13:28  
Blogger Danzumees said...

Lepituses on lauseid, mis tekitavad mulle "kõdi", need on täiesti haiglaselt ilusad ning uskumatult hästi konstrueeritud (ja seda imelisem, et tõlkes pole ka midagi kaduma läinud. kohe absoluutselt mitte midagi!). Ma tegelikult saan aru, kui Sul see raamat on pooleli, sest kui filmi on näinud, siis kogu see raamatu sisuline geniaalsus on lörtsitud. Sest film ei kasutanud üldse ära seda põhilist šokimomenti, mis raamatus ilmneb viimases osas. Kahjuks. Aga ma ise vahest hoian "Lepitust" käes nagu luuleraamatut ning loen oma lemmiklauseid sealt uuesti üle, nagu lemmikluuletusi :)

"Laupäev"-a olen küll lugenud, meeldis, aga mitte niiväga... "tore" on ka natuke kummaline sõna selle kohta :) Aga ma saan aru, Sa mõtlesid "hea" :) - ma ei mäleta, kas ma blogisin ka Laupäeva kohta midagi või mitte...

"On chesil beach" on mul küll riiulil olemas, aga ma pole seda veel jõudnud lugeda. Tundub mõnusalt lühike...ja sellisel teemal, mis mind paelub küll.
Olen lugenud McEwani Tsementaia...mis oli üpris "õõvastav" ja kummaline (lapsed ja nende "tsementaed" :)). Aga väga hea (see oli mu esmakohtumine McEwaniga), minule meeldis väga! Ja tema "Amsterdam"...sellest vist isegi kirjutasin blogisse kunagi.

Kuid igal juhul on just "Lepitus" minu jaoks McEwan-i ja samaga ka Anne Lange suursaavutus.

24 märts, 2009 16:00  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default