kolmapäev, 4. märts 2009

Väike Tjorven Soolavareselt - Ugala

Mõtlesin esiteks, et selleks, et kirjeldada seda ülivahvat ja üliarmast lastelavastust Ugala teatris, peakski siia lihtsalt need fotod Ugala kodulehe galeriist ritta panema. Pilt räägib ju rohkem kui 1000 sõna! Ja sellised ilusad fotod veel eriti. Lisaks, nende fotode puhul pole tegemist mingite "eriliselt" valitud stseenidega, just selline see tükk ongi....ja rohkem, parem ning ilusam veel!

Kuid pildile ei pane ju kuidagi selliseid lavastuslike trikkide kavalkaadi! Näiteks sajab laval "ehtsalt" vihma (isegi hoovihma tuleb vahepeal!), sõidetakse paadiga ja õngitsetakse "ehtsaid" kalu lavaaugust, "ehtne" hüljes (Mooses?) sõidab selles lavaaugus ringi ning pritsib esimestele ridadele vett (aga seda ei pea kartma, sest tilkagi märjaks küll keegi ei saanud), vares sabistab ja kraaksub Stina puuris jne jne. Ning muidugi see kõige "erilisem" - ringi jookseb suur benhardiin Pootsman ja vallutab kõikide südamed! Lava pöörleb üht ja teistpidi ning mitmes ringis, lisaks sõidetakse ka laevaga ja kõik on hästi lapsemeelselt ning rõõmsalt värviline! Kui aus olla, siis ma olin päris šokeeritud (positiivses mõttes) kui eesriie avanes ning kogu see Astrid Lindgreni maailm nii mõnusalt minu hinge voolas :)

Ja olgem otsekohesed...see tükk ei olnud "mõeldud" minule. Kuid ma muutusin ilmselt selleks kaheks tunniks ja veel mõnedeks minutiteks üle selle, kogu selle saalitäie laste sarnaseks. Ja täpselt nagu nemad nii ka mina vaatasin suurima huviga igat stseeni, algusest kuni lõpuni täiesti vaikuses (mõned naerupahvakud välja arvata:))!!! Tõesti ei mingit viginat, ega vaatamiselamuse rikkumist ei kostunud! Ilmselt olid kõik nii lummatud :) Lisaks mu 2 aastane istus ka ja jälgis kogu selle (tema jaoks oleks arvanud) pika tüki ning elas sellise hooga kaasa. Jälgisin teda vahepeal ning ta oli nii selle tegevuse sees, mis laval toimus, et vahepeal käisid ainult käed kaasa, kui põnevaks või plaksutamisväärseks asi kippus. Kusjuures nii 13-aastane, 8-aastane, kui isegi 63-aastane olid ka kõik ühtviisi õhinal ning rahul selle mölluga, nagu ka meie K-ga! Tõeliselt nunnu "kogu pere etendus"!!!

Lugu on ju vana hea Astrid Lindgren -i "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses" raamatu järgi...ainult Mooses vilksab küll lavalt korra läbi, kuid teda siiski juttu sisse ei kaasata. Ja ehk polegi vaja nii täpseks ja suureks asja ajada. Sest kõiges selles millest räägitakse, on niigi piisavalt dramaatikat. Meeldejäävaimad kohad olid see, kuidas Pootsmann sai lambamurdmise süü enda kaela ja mis siis sellest kõigest sai. Mul pidid äärepealt pisarad sellepärast silma tulema! Külmavärvinad käisid küll üle! Siis see lugu suvemaja ostjaga. Kata-Riina Luide teeb ehk selle etenduse ühe parima ja naljakaima rolli kogu sellest värvikast ja huvitavast seltskonnast! Väga armas oli ka kogu see Melker Melkersoni äparduste rada ning Tjorveni ja Pelle "jänese-ärimise reis" Väikesaare Kerstini juurde.

Lisaks lavastaja Tammearule, peab kindlasti mütsi maha võtma ka kunstnik Jaak Vaus-ile, kes kogu selle imelise "maailma" on suutnud lavale sellisena luua. See detailiderohkus ning üpriski truu Lingreni järgmine on väga ilus ja ütleksin isegi - uskumatu! See lammaste lahendus on ju täiesti geniaalne!!! Lihsalt juba selle eest oleks pidanud selle imelise kunstnikutöö eest saama 2006.aasta (uskumatu tõesti, selle tüki esietendus oli juba 3 aastat tagasi - ja siiani on saalid välja müüdud!) parima teatrikunstniku tiitli! Igatahes minu nimekirjas läks Vaus küll esikohale ja teistel saab olema sellel aastal teda sealt kõigutada väga raske!

Väga pikast ja aukartust äratavast näitlejatenimistust ulataksin roosid juba mainitud Kata-Riina Luide -le. Tema linnatibi on upsakas ning teeb kõige ehtsamat, lastele hästi peale minevat komöödiat Pootmanni kartes! Ta üllatab viimasel ajal tihti kui etenduse parim naiskõrvalosaline (meenub ka näiteks suvel nähtud "soomlane", muidu üsna keskpärases jandis "Ühes teises Eesti linnas"). Kuid vähemalt sama laheda rolliga saab hakkama Martin Mill Pelle rollis. Tema roll oli märksa kandvam, ehk nö. meespeaosa. Ja kui mõnusalt täpselt ta mängis...kasvõi näiteks konna hoidmist. Teised ju hoidsid ka, aga tema tegi seda kõige ehtsamalt ning läbi mõeldes isegi sellise mitte-olulise detaili...kuid saali on seda ju näha! Samuti tunnetega oli ta täiesti meister... tema solvumine oli nii kurb, et paratamatult tundis talle kohe kaasa. Nii ehe ja ilma mingisuguste hinnaalandusteta...et nagu lastetükk ja nii... Ja kuigi suurem osa näitlejatest meeldisid, siis eraldi tahaks ära märkida suurema või väiksema õnnestunud rollid teinud - Peeter Jürgens, Margus Vaher ja Carita Vaikjärv. Neis kõigis kolmes oli sellele etendusele juurde andvat jõudu ning eripära. Carita Vaikjärv, kuigi ma pole temaga kunagi kohtunud, ega tea ega tunne teda, jätab mulje sellisest hoolitsevast ja positiivsest inimesest just nagu tema tegelanegi :) Tema rollid pole mulle alati meelt mööda, kuid siin ta säras jälle väga kirkalt :) (tahaks veel nimetada, et minu lemmikroll temalt on ikka "Niskamäe kired" tükist). Margus Vaher pole ka otseselt mu lemmiknäitleja, kuid selles rollis oli ta nii ehe ning mõnus. Ja Peeter Jürgens on tippklass nagu alati. Mu teised, suured "Ugala" lemmikud, kes selles tükis osalevad - Kadri Lepp, Liina Olmaru, Andres Tabun ning Arvo Raimo said kuidagi vähe mängida ning seekord ei olnud nii "silmatorkavad". Kadri Lepp-a puhul jäi mind natuke häirima see, et tema tegelasel Stinal olid raamatus esihambad puudu ning nii oleks ju saanud temast veel kordi naljakama ning vahvama...miks seda etenduses polnud, seda ma ei mõista. Liina Olmaru on küll vinge ja kergelt õõva tekitav Kerstin, kuid ma oleksin väga tahtnud näha Maria Soomets-a selles rollis, kes seda nö.originaalis mängis....eriti laulude pärast...oleks ehtsamalt mõjunud, kuigi ega sellest midagi otseselt katki ei olnud. Nii lahe, et Soometsa linti lauldud laulmist ikkagi kasutati (justnagu Maria S.-i pärand Ugalale :)). Andres Tabun oli kuidagi oma viimase aja superrollide varjus kuidagi tagasihoidlik selle ilge Vesterman-ina. Oleks nagu mingit kavalust rohkem tahtnud või mingit ägedamat powerit ning Arvo Raimo roll on nii tibatilluke, kahjuks. Ta on ikka niiiiii hea! Ning muidugi Jaanus Kask oli väga lahe, ehe ning niipalju kui kostüümis mängida annab, siis suurepärane Pootsman!!! Ja lambad...ohh need lambad...ja rebase Stennu muidugi ka :)

Ehk siis kui täpsem olla, siis otseselt ainuke komponent kogu etenduses ja roll (tegelikult ei meeldinud mulle ka Janek Vadi - Pelle vanema vennana), millega mina isiklikult päriselt rahule ei jäänud, oligi peaosa, ehk Tjorven. Ei uskunud ma seda Tjorvenit kohe mitte. Vabandan juba ette, aga minu kujutluses oli Tjorven selline natuke ümaram :) ja kohati ikka hoopis teistsugune (usun, et algselt selles rollis mänginud Jaana Kukk oleks 100% sobinud Tjorveniks). Pärast etendust teistega vesteldes, üldse mitte minu algatatud teemana, ütlesid ka nemad, et "selline" polnud ju Tjorven, niiet ma polnud oma arvamusega erand. Kuigi ega Marilyn Jurman -i roll etendust ära ei riku ning ega see ju ka otseselt "kehvasti" mängitud pole. Lihtsalt näiteks Pelle ta kõrval oli kuidagi detailsem ning tema mängus oli sellist ehedamat pinget või lihtsalt kaasahaaravust rohkem. Võibolla ei tohiks "nii" üle ka mängida (samas K-R Luide ülemängimine sobis küll ülimalt hästi) ning peaks mingi "padja" kõhule panema või kuidagi meigiga moonutama. Samas tegemist on alles näitlemist õppiva inimesega ning selles mõttes ju igati mõistetav, et erinevaid rolle mängides alles tulebki näitlejale oskus enda mängumaneerist lahti murda ning teha mõni roll hoopis teisiti (see praegune tugevalt rollist rolli kanduv "stiil" minule isiklikult ka ei meeldi, aga see on mu oma kiiks ehk maitse asi...ja lisaks on mul üks "teatud" stseen liiga hästi meeles filmist "Mina olin siin"... ja see häiris ka hullult).

Hinnang: 4+ (tegelikult on see hinnang natuke täiskasvanu mõtlemisest rikutud. Sest tegelikult kui hinnata ainult lastetükkide arvestuses, siis ma annaksin raudselt 5+++! Kuna aga minu isiklik hindamissüsteem paneb kõik etendused nii laste kui täiskasvanute omad ühiste kriteeriumite alla, ehk 5- eest oleks vaja koju kaasa sisulist mõtlemisainet, siis lastetükkide puhul on ju see peaaegu võimatu. Sellisel juhul peaks vist olema küll absoluutselt kõik viimseni paigas. Kuid kui võtta, et see on minu meelest viimase 10-20 aasta, ehk minu täiskasvanuea parim lastelavastus... siis see peaks juba ütlema palju! "Lindgren" oli, on ja jääb üheks parimaks lastetükkide materjaliks ning lavastus ise on ju suurepäraste leidlike lahendustega. Kõik on peaaegu täiuslik! Ja muidugi mis peamine, lastele meeldis ka hullupööra!)


Tekst lavastuse kodulehelt:
Astrid Lindgren
VÄIKE TJORVEN SOOLAVARESELT
Vi pa Saltkrakan
Tõlkija: Maarja Aaloe-Laur
Lavastaja: Peeter Tammearu
Kunstnik: Jaak Vaus
Muusikaline kujundus ja laulud: Peeter Konovalov
Liikumine: Oleg Titov
Osalevad veel: Sten Aus, Angelika Tõnissoo, Kristi Tirmaste, Sandra Raidsalu, Marite Juurik, Grete Sukk, Elis Rätsep, Helis Marleen Vahtra, Glea Habicht, Mariann Mägi

Kusagil suures Läänemeres on keset paljusid laide üks pisike saar. Veider nimi teisel – Soolavares. Sellel saarel elab väike isepäine tüdruk, keda kutsutakse Tjorveniks. Muidugi ei ela ta seal üksi. Seal elab ka tema truu sõber koer Pootsman, ema-isa nagunii. Ja siis veel Södermani-vana, kellel aeg-ajalt lapselaps Stina suurest linnast külas käib, ja Vesterman ja… Palju loomi-linde mõistagi ka.Ühel suvel üürib üks veidravõitu kirjanikuhärra sellel saarel endale ja oma lastele suvekoduks vana ja juba lagunema kippuva Tisleritalu. Nii saabuvadki saarele Melker, Malin, Johan, Niklas ja Pelle. Mis Soolavaresel sel soojal ja seiklusrikkal suvel kõik juhtuma hakkab, seda laval näemegi. Ja juhtub palju - nii naljakat kui ka sellist, mille üle järele mõelda.
Etendust soovitame kooliealistele.
Esietendus 22. aprill 2006
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi ja 10 minutit

Kommentaare ei ole: