Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, märts 07, 2009

The girl who loved Tom Gordon - Stephen King

Ma olin suur Stephen King -i raamatute austaja kusagil 80ndate lõpus ja 90ndatel. Ahmisin ta raamatuid järjest. Kuid siis mingil hetkel tekkis küllastumine ja viimase 10 aasta jooksul olen lugenud ainult tema "Hearts in Atlantis" raamatu, mis tegelikult ei toonud seda suurt huvi tema kirjanduse vastu tagasi, kuigi ei olnud ka igav ega jama raamat.

Nüüd siis sattus ette see "Tüdruk, kes armastas Tom Gordonit". Mõtlesin, et ehk nüüd... Kuid juba peaaegu algusest, kui selgub, et see raamat ongi lihtsalt ühe tüdruku metsa eksimisest, sain aru, et midagi "huvitavat ja head õuduslugu" minu maitsele oodata ei ole. Ja ega ei olnudki...

Lugu jutustab sellest, kuidas ema läheb oma kahe lapsega matkama. Noorem, tüdruk nimega Patricia (lühidalt Trisha), jääb teistest natuke taha ning otsustab rajalt kõrvale keerata...pissile. Kuid pärast kerget ekslemist teistele järele, ei leiagi ta enam õiget teeotsa üles. Ning päevi kestev ekslemine mööda metsa, soid ja lagendikke läheb lahti. Tegemist on juunikuuga, seega pole ööd enam nii külmad ja isegi marju võib leida. Lisaks on tüdrukul seljakott toidu ja joogiga ning mis loo puhul eriti oluline, ka pleier. Ehk Trishal on võimalik raadiot kuulata. Selle eklemise käigus saab muidugi teada nii mõndagi tema "lahutatud" ema ja isa kohta, sõbranna Pepsie ja vend Pete-i kohta ja muidugi tütarlapse suure armastuse - baseball-i kohta. Nimelt ta on suur Red Sox-i fän ja armastab eriliselt üht mängijat nimega Tom Gordon. Mõnda aega igasuguste sitikatega, eriti sääskedega võidelnud ja oma toidud-joogid ära manustanud, mõned ööd lageda taeva all maganud, läheb asi nutusemaks. Jõud ning energia kaob, raadiol, millest baseball-i kuulata, hakkavad patareid lõppema ja lisaks kõigele hakkab mingi salapärane tegelane tüdrukut jälgima ning jälitama.

Loo jaksabki lõpuni vägisi lugeda ainult sellepärast, et teada saada, kes või mis see tüdrukut öösiti nuusutamas käib ja kas see on mingi koletis või tüdruku hallutsinatsioon. Ning muidugi, et kas tüdruk pääseb eluga või mitte, kas "koletis" saab ta enne kätte või eksleb ta üha sügavamale ning sureb janusse või nälga. Ehk leiab ta tee või kellegi, kes teda võiks teda aidata. Psühholoogilises mõttes annab lisavürtsi fakt, et selles piirkonna võetakse kinni ka pedofiilist maniakk, keda kahtlustatakse Trisha röövimises ning ei-tea-mida ta tüdrukuga teha on võinud. Samas, et millal ning kas selle pedofiili kätte saamisega seoses lõpetatakse tüdruku otsingud. Siiski King on otsustanud sellele erilist tähelepanu mitte pöörata, mis toimub vanemate ärevuse ja otsimisüritustega ja selle hirmuga, mis tegelikult valitseb metsast väljaspool, vaid keskendub Trisha hirmudele ja jõupingutustele metsas hakkama saada.

Kahtlemata on vanameistri kirjasulg terav ja kirjeldused ning tekst laitmatult hästi kirja pandud. Kuid minu jaoks jäi lugu ise liiga üheplaaniliseks ja lausa igavaks. Ma ei tundnud ka millegipärast sellele tüdrukule kaasa. Mitte, et ta oleks olnud kuidagi ebameeldiv, vaid lihtsalt tema karakter ei ole ka kuidagi "kaasaelamist" tekitavaks kirjutatud. Ning õudust kui sellist, mida Kingi raamatutest ikka otsin ja ootan, seda ei olnud praktiliselt üldse.

Hinnang: 2 (hea kirjanik, kes tegelikult on kirjutanud raamatu väga hästi, kuid kahjuks liiga lihtsa loo sedapuhku. Parim asi selle raamatu juures oli see, et see oli lühike. King-i raamatud on ju tihti üpris kopsakad. Oleks siis lõpustki kuidagi põnevama teinud, aga ka sellega ei jäänud ma rahule. Kuigi lõpp on olemas ja seega ka lahendus. Ma soovitan igal juhul pigem lugeda tema eesti keeleski ilmunud "Misery"-t või siis inglise keeles Lemmikloomade surnuaeda, ehk "Pet Sematary"-t. Tundub, et need on ja jäävad King-i parimateks raamatuteks.)

Sildid:

2 Comments:

Blogger killuke said...

Pean tunnistama, et ma ei ole eriti Stephen Kingi raamatutest sisse võetud, sest püüan üldiselt liigseid õudukaid vältida. Olen lugenud temalt "Needful Things", mis pani mõtlema inimeste asjadearmastuse peale, tekitades kõhedust, kuidas me võime nendes kinni olla või ükskõik mida nende saamise nimel valmis tegema.

Mul tuli hoopis meelde teine kirjanik - Clive Barker. Olen temalt kõik lood läbi lugenud ning mulle ta meeldib, kohe väga, kuigi kirjutab õuduslugusid (on mitmete õudusfilmide taga). Millegipärast voogab nendest läbi muinasjutulist hõngu, mis mulle eriliselt sobib. (Imajica, Galilee, Abarat on kolm, mida võin soovitada).

08 märts, 2009 03:15  
Blogger Danzumees said...

Jah, mul ka see Needful things loetud...see kus nende asjadega üks vanamees linnarahvast omavehel sõtta ajas :)

Aga ma arvan, et mu fänlus põhinebki peamiselt Lemmikloomade surnuaial ning Miseryl, lisaks Surmahotell ja Cujo...

Barkerit ma lugenud vist polegi, aitäh soovituse eest! Olen küll tema paari filmi näinud ja need on küll olnud päris head. Vahest lihtsalt tuleb õudukate isu :)
Praegu loen Irene Nemirovsky Suite Francaise...mis on oma esimestes peatükkides Teise maailmasõja Pariisi pommitamisest...ja see on ju draama kuid mõjub päris "õudukana".

08 märts, 2009 09:59  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default