Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, november 13, 2010

Tuulte pöörises - Rakvere Teater


Kirglik Eesti draamaklassika on tulnud natuke uuendatud kuues, kuid vägagi kõnekalt ka 100 aastat pärast seda kui Kitzberg selle kirjutas. Armastus on ajatu teema ning see kuidas Andres Noormets selle ümber on kirjutanud, selles on mingit värskust ja samas seda kõige olulisemat - ARMASTUS(etus)T - piisavalt intrigeerivalt ning mõtteidäratavalt.

Minu jaoks oli see esmakordne külastus Vene Teatri väiksesse saali. Lava oli seatud keset mõlemal pool asuvat publikut. Lavastaja kasutab ka seda mitmeti ära. Juba üpris alguses, kui mõlemal pool lavakõrgendikku on mehed, kes naise pärast sõnasõda peavad ning naine laval nende kahe vahel - justkui "tuulte pöörises" - sellest kujundlikkusest võiks otsida lõputult allegooriaid ning tähenduslikke tõlgitsusi. Mis ehk kõige iseloomulikum uuendus Noormetsa versioonis tüki tekstile on see, et ta on pannud oma tegelased jutustama laval toimuvat tükki. Nii on sellest saanud justkui natuke ka jutuvestmise teater. Tekst on nii mahlakas ning kaasakiskuv! Usun, et mõne jaoks võiks see mõjuda ka seebiooperlikult. On naine, kes käib mehega, kes tema kosimisega kuidagi hakkama ei saa. Mees rabab eestlaslikult tööd teha ning kõik ülejäänud olekski justkui sekundaarne, kuigi mees tegelikult selgelt armastab naist. Jälle puhteestlaslikult ta võibolla ei saa lihtsalt sellise tunnete-värgiga hakkama. Uhkust ja argpükslikust ka omajagu, et "paluda". Naine ilmselgelt sooviks juba kindlustunnet. Nad on "koos isaga" igal mehe külaskäigul valmis kosimist vastu võtma. Irooniline, nagu elus ikka, on olemas ka teine mees, kes oleks iga kell valmis naist kosima, kui see vaid talle tuleks. Kuid sellel teisel mehel on ka kättemaksuplaanid hõlma all peidus. Tema on tulnud nõudma seda, mis temale kuuluma peaks. Nimelt maa ja valdused, mille kunagi tüdruku isa on endale justkui petuskeemi läbi ostnud. Minu jaoks jäi küll petuskeemi olemus arusaamatuks. Selles saamahimus arvab mees ühtlasi, et peretütar kõige täiega kuulub ka kogu diili sisse. Asjasse on segatud ka oma valduseid tagasinõudva mehe ema. Noormets on tõsiselt head tööd teinud ümberkirjutamisega.

Kõik pole siiski sama hea lavastusliku külje pealt. kuigi see kubiseb huvitavatest ideedest. Näiteks etenduse viimases osas kasutatavad lava külge kruvitud suusasaapad, mis aitavad Leena (Anneli Rahkema) huvitavale surmastseenile kaasa. Kuid tegelikult ridamisi väikseid ja suuremaid lavastajanõkse. Miks ma siin torisen on just kunstiline pool, mis minu maitsemeelt riivas. Ei saanud ma aru, miks oli pingutatud selle loo mitte-eestlaslikuks tegemisega. Pean silmas valitud muusikat. Kergelt iirilik muusikaline kujundus oleks küll mistahes vastavasisulises tõlkeloos olnud omal kohal, kuid siin oleks minu meelest sobinud just rõhutada Eesti rahvuslikkust. Samuti ei saanud ma aru kostüümikunstniku mõtetest. Miks peategelasele olid jalga pandud retuusid. See ei sobinud kuidagi ajastuga kokku. Samas jällegi liikumine oli väga huvitavalt seatud. Ja seda nii lavalise kompositsioonina tegelaste asukoha määramisega laval ja lava ümber kui ka üleüldine liikumine.


Lisaks lavastajaideedele ja dramaturgilisele saavutusele, pakub tükk näitlejate meistriklassi. Eelkõige Anneli Rahkema ja Peeter Rästase dueti kõrgvormidega. Rahkema emotsionaalne mägimaastik - üles ja alla, rahulikust vihaseks (näiteks vinged vihased stseenid kui Rahkema on käpuli laval) mängides "targalt" mõned kohad välja nii, et lihtsalt tema emotsioonist võis välja lugeda ridade vahel oleva teksti. Näiteks kohas, kus mees tuleb külla ning tütar koos isaga on valmis, et kohekohe hakkab kosimine. Naiselikult öeldes justkui toetavalt, et küll ta ära ootab, kui õige aeg käes (mis tal üle jääb), samas kui ise sisemiselt keeb, et mees nii äpu ja jobu on, et lõpuks ometi neid õigeid sõnu huulile ei võta... Ja muidugi kõik stseenid, kus ta ongi justkui "tuulte pöörises". Rahkema mängib oma Leena targaks naiseks, kes mõtleb targalt, tegutseb mõistusega ning oma huve ning õiglust tunnetades ning nõuda osates ja kahtlemata ka naiselikku kavalust meeste peal ära kasutades. Eriti meeldis mulle see koht, kui ta justkui järsku märkas õiget nuppu, kuidas mees pihtide vahele võtta - andes märku, et kui mees veel kaua ootab, siis ta lihtsalt läheb kellegile teisele. Kuid seda väga kavalalt psühholoogiliselt pigistades, mitte prauhti ja otse välja öeldes (meenus Kersti Kreismann Maughami Truus naises). Rahkema oma tüpaažilt jätab samuti sihikindla ja sõnaosava naise mulje, just need õiged aktsendid oskab ta ka oma rolli kanaliseerida. Temalt ei saa laval silmi.

Peeter Rästas teeb selles tükis paar monoloogi, mis võtavad keset etendus ahhetama ning justkui spontaanselt tahaks aplodeerida. Tema karakter on ühest küljest justkui ebameeldiv, pealetükkiv õiguseta õigusenõudja, kunagi kadunud ning samuti kunagi julguseta saba jalgevahel küast põgenenud ilma armastatule selgitamata, hüvasti jätmata... kuid mehena nüüdseks vastupidiselt hakkajam, eriti nüüd, kus ta teab mida ta tahab vastupidiselt oma "konkurendile". Kõigele lisaks on tema ka nö. eestlaslik töörügaja.

Ka kõrvalrollid on väga hästi mängitud. Väikese tekstilise osaga Tiina Mälberg loob samuti ühe üpris ebmeeldiva tüübi - ema, kes oma nina poja asjadesse topib ning sellega parajalt valusalt kõrvetada saab. Tegelikult saab ta palga selle eest ja vaatajal muidugi hea meel, et "paha palga saab". Mälberg lahendabki oma karakteri väga ebameeldiva tüübina ja teeb seda väga karakternäitleja tippvormi kohaselt usutavalt. Teatud voolava liikumisega ning pea hoiaku ja üldse keha positsioonidega. Ja kui palju naisi Te tunnete, kes oma pojale nõu annab, et pane tüdruk paksuks, nii saad ta endale? Naine naisena ja selliselt läheneda... Selles on midagi üdini paha ja vale. Isegi ebausutavat, ent ometi Mälbergi mängituna mõjub usutavalt.

Toomas Suumani - Isa on Suumanlikult armas isa, kes muretseb oma tütre pärast ja tahab talle head. Ta on kunagi ostnud maja, mis kuulus varem tema sulasele perele ning nüüd on too tulnud seda endale nõudma. Lisaintressiks mehe tütart. Suumann võtab iga väikest stseeni nagu see oleks kõige olulisem. Tema nüansipeensus ning keskendumisvõime muudavad kõik tema rollid kogemisväärseteks. Ja seekordne pole erand. See on sama vapustavalt hea, nagu viimasel ajal kõik mis ta laval elustab.

Erni Kask, kes ei kuulu just minu lemmikute hulka, oma liiga intensiivse mängustiiliga, sobib kui rusikas silmaauku Leena peigmeheks. Siin on lavastaja ära kasutanud kerget Erni ülemängimisele kalduvat mängustiili ning on hetki, kus see muudab tema misanstseeni täiuslikuks, andes justkui omakorda juurde loomulikkust. Sest täie pühendumusega võib ainult niimoodi ennastunustavalt mängida teist inimest.


See liiga hiline ärkamine kosimisel on justkui Kitzbergi-poolne hoiatus kõigile, kes kahtlevad liiga kaua või ei suuda julgust rindu võtta. Eks see ole ka ajastuprobleem, olid ju ajad kus see oli ühiskondlikuks normiks, et naine ja mees pidid abielus olema. Tänapäevases mõistuspärases maailmas, kus inimesed lähtuvad ratsionaalsusest ning tegutsevad mitte ühiskondliku kohustuse printsiibist vaid pigem selle järgi, mida isiklikult õigeks peavad - abielu on kaotanud oma kunagise tähtsuse. Mina ise olen samuti selle pooldaja. Pole veel keegi suutnud argumenteerida, miks kaks inimest peaksid abielluma? See ei tõesta ju armastust. Ka ilma abieluta võib teist inimest armastada. Abiellutakse ju ka mitmetel muudel põhjustel, seega polegi see enam mingi näitaja. "Tuulte pöörises" abielu võis ka tegelikult olla hoopis mugavusabielu, vähemalt sellises versioonis, sest Leena ju tegelikult oli valmis mõlemast mehest loobuma. Ja kas üldse kellegi hea süda on piisavaks argumendiks. Muidugi kellegi headusse võib ka armuda, ent kas see on samaga ka armumine sellesse inimesse? Minu meelest mitte.

Jumalausklikud võivad muidugi pidada abielu pühalikuks sidumiseks jumala silme ees teise inimesega, kuid kas ka see pole siis abiellumine hoopis kellegi/millegi teise pärast ja mitte omaenese tegelikust armastusest?

Oluliseks teemaks etenduses tõuseb ka kättemaksuhimu. Nimelt oma kättemaksmisega saab tihti kättemaksja ise pihta. Võibolla on see hea rahulolu kättemaksust tugevaks motivaatoriks, kuid see on siiski ainult hetkeline ja näiline. Ehk küll väikeseks hetkeks ainult hea, kuid see möödub kiiresti. Ning tavaliselt tõesti - ole ettevaatlik mida Sa soovid - võid saada selle kõik ning veel midagi...
antud juhul tuli ju ka lubatud kättemaks, aga nagu ajastule kombeks, harimata inimene tegutses ainult viha ja kättemaksuhoos mõtlemata kõikidele võimalikele tagajärgedele. Ja kui tagajärgedele ei mõtle, tõenäoliselt saabki ise kõrvetada. Elu on nagu malemäng... tuleb näha järgmist ja ülejärgmist ning veel sellestki järgmisi samme ette. Ja isekus võib muuta Sind iseenda vaenlaseks.

Hinnang: 4+ (Üle pika aja üks tõsiselt hea teater. Tõsine teater. Piisavalt palju mõtlemisainet, piisavalt lavastajatehnikat sees ning oioioi kui hea näitlejate-tiim. Minu jaoks Rakvere Teatri selle aasta parim tükk. Vaatajat ei alahinnata hetkeksi, vaid lastakse ise aru saada asjadest ning ei mämmutata kõike ette ära - näiteks rasedaks jäämine, ema sekkumise tagamaad, inimeste käitumisest väljaloetavad ambitsioonid, hirmud, lootused... Sellisest teatrist peangi lugu! Rahkema ja Rästas teevad ühed aasta parimatest rollidest mistahes Eesti teatris ning Mälberg tõestab oma väikse karakterrolli suureks mängimise oskust. Ehk nii lavastaja-, dramaturgi- kui ka näitlejateteater - kõik ühes lavastuses - tase! Huvitav, et Kitzbergi klassika on nii kauaks jäetud kõrvale?! Lapsepõlvest meenuvad raadioreklaamid, mida lasti söögi alla ja söögi peale: "Draamateatris täna Kruusvalli Pilvede värvid ja homme Kitzbergi Tuulte pöörises" :)
)


Tekst lavastuse kodulehelt:

August Kitzberg
TUULTE PÖÖRISES
Kiredraama kahes vaatuses

Andres Noormetsa (Endla Teater) ümberkirjutuses, lavastuses ja lavakujunduses ning
Kristi Leppiku kostüümides tegutsevad
Anneli Rahkema, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Erni Kask ja Toomas Suuman

Kitzberg kirjutas "Tuulte pöörises" 104 aastat tagasi. Lugu on endiselt värske. 1940. aasta 24. veebruaril avas "Tuulte pöörises" Rakvere Teatri. Nüüd tuleb see taas.

Mässatakse ja nõutakse õigust. Üks mees mõtleb terve rahva peale, kuid ei näe naist enda kõrval. Teine mees nõuab tagasi oma maad ja armastab teise mehe naist. Naine ei tea, keda valida. Kired möllavad, inimesed võitlevad. Kõik tahavad ainult head - kõik on pöörises, tuulte keeru sees. Kes sellises olukorras võidab?

Esietendus 24. septembril 2010 Rakvere Teatri väikses saalis.

Sildid:

2 Comments:

Anonymous Jaak said...

Rakvere ongi väga kõva. Ja aina kõvemaks läheb seoses uue kaardiväe lisandumisega. Moppeli "Kunstveri ja -pisarad" pani küll mõtlema, naerma ja tahtma neid veel ja veel näha.

15 november, 2010 10:59  
Blogger Danzumees said...

Hea teada! Mul on Kunstverii ja -pisarad piletid juba ootel :) Sellised värskete lõpetanute tükid on tihti vinge poweriga tehtud. Meenub näiteks Ugala 20.lennu lahe Koturniad ja eks neid sarnaseid näiteid on veel. Ootan ülima põnevusega :)

15 november, 2010 19:33  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default