Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, november 21, 2010

The kids are alright / Lastega on kõik hästi (USA 2010)


Režissör: Lisa Cholodenko
Stsenaarium: Lisa Cholodenko; Stuart Blumberg
Olulisemad näitlejad: Annette Bening; Julianne Moore; Mark Ruffalo; Mia Wasikowska(see sama Mia, kes mängis hiljuti Alice Imedemaal Alice-it); Josh Hutcherson; YaYa DaCosta (YaYa jäi kunagi American Next Top Model sarjas teisele kohale...)

Sisu pähklikoores: Nic ja Jules on keskealised lesbid, kes elavad koos samalt spermadoonorilt saadud kahe lapsega. Tütar on ühe, poeg teise naise laps. Keskealiste naiste igapäevasuhe on jõudnud punkti, kus küll eksisteeritakse koos, kuid tegelik armastus ja säde on suhtest justkui kadunud. Üks naistest võtab natuke rohkem veini kui peaks, teine pole olnud eriti püsiv oma töökohtadel ning plaanib alustada oma aiakujundusfirmat. Tütar on kohe varsti ülikooli minemas ning ühtlasi kodust kaugele kolimas. Poissi aga kummitab mõte, et tahaks teada, kes nende pärisisa on. Lapsed otsivadki mehe üles ning mehe sisenemine nii laste kui ka naiste ellu, lööb kogu tavapärase lesbinaiste pere argipäevaelu kõikuma.

Ma pole kunagi näinud lesbi-, ega vist üldse homoteemalist filmi, kus homosuhet portreeritaks nii normaalsena, nagu siin filmis. Alati on see kuidagi rõhutatult punnitatud või kuidagi imelik. Isegi üks kuulsamaid ning kiidetumaid gay-filme - Brokeback mountain - oli millegipärast mingil kummaliselt tasandil justkui šokeerida tahtvalt kombineeritud või esitatud. Homomeestest tehakse ka minu meelest tunduvalt rohkem filme kui homonaistest ja seda positiivsem tunne jäi sellisest sundimatusest.

Kas me inimesed kõik oleme tegelikult biseksuaalsed? Võibolla ühiskonnanormid, harjumused, hirmud, eelarvamused ja samas ka kogetud ihad, kogemused, ideaalid, peresuhted, sõbrasuhted ning psühholoogilised mõjutegurid- mida näeme, aistime, kogeme suunavad meid teatud sugupoole suunas? Ei tea ning keegi pole seda ka siiani suutnud tõestada. Inimeste tunnetevõrgustik, mille niidistik ulatub minevikku, seda on ehk võimatu uurida, kui just keegi ei tee seda pidevalt mingit last sünnist kuni väljakujunemiseni välja. Ning sellisel juhul peaks seda uurimist tegema mitmete inimestega korraga, sest miks mõnest kujuneb homoseksuaalne ja teisest mitte, selleks oleks vaja väga palju võrdlevaid analüüse. Aga kes saaks kedagi teist absoluutselt kõikidel hetkedel jälgida? Ka kõiki mõtteid, aistinguid, tundeid ning ka seda mida keegi hoomab ja mida mitte. See lihtsalt on võimatu. Sellepärast ei suuda keegi kunagi ka seda välja uurida. Mina ise ei kujuta ette armastust oma sugupoolt oleva inimesega. See on minu jaoks võõras. Mõni teine ei kujuta vastassugupoolega armastust ette. Ei ole üks teisest inimesest parem ega halvem ega rohkem inimene. Ei ole ühel õigust teist hukka mõista. Kõigil on õigus armastusele, õnnele, turvalisusele.

Võibolla sellepärast mul oligi seda filmi kuidagi väga hea ja normaalne vaadata. Tihti arvatakse, et kui vanemad on homoseksuaalsed, siis kindlasti ka lastel võib olla soodumus kujuneda homoseksuaalseks. Nii see loomulikult pole. Minu meelest on isegi naeruväärselt rumal niimoodi mõelda. See kuidas selles filmis on seda kõike näidatud mõjub elutervena. Nii on ka normaalne.

Kui nüüd mõelda, et kui oleks ise olukorras kus ei teaks, kes on üks vanematest või mõlemad vanemad ja juba oleks täisealine või peaaegu täisealine, siis ma kaldun arvama, et ma ei tahakski tegelikult teada. Pole neil olnud huvi, miks peaks minul olema?

Tegemist on hea stsenaariumiga ning väga heade näitlejatöödega Oscarikliibriga näitlejannadelt. Ei imestaks, kui naised ka oscarile just nende rollidega ei murraks läbi. Eriti Annette Bening (kuigi just Julianne on üks mu kõigi aegade lemmikuid). Mingis kategoorias, võibolla isegi parimale filmile pääseb see film kindlasti.

Olen juba kuulnud lesbinaiste nurinat, et miks ikkagi peab oleme järjekordselt vaja meessuguelundit seksiks... ja seda lesbilise naise sulest tulnud stsenaariumis. Justkui hingetoitu mittehomodest meesvaatajatele - "meid" on ikka vaja... Noh, ma ei usu, et austatud kirjanikud üldse mõtlesid selle kandi pealt. Nad lihtsalt tahtsid sellesisulise intriigi sisse kirjutada. Pole vaja ka alati otsida hunti... See mind feministide (ja ma mõtlen siinkohal just feministe ja mitte lesbisid võrsusta"mata" neid) juures häiribki, et alati on justkui midagi valesti, et midagi ikka jäetakse lõpuni nende jaoks mõtlemata ning sellepärast justkui peab virisema. Mõnikord võivad ju asjad ka lihtsalt olla naa ja mitte nii? Lihtsalt?!

Huvitavaid väikseid mõttepoegi on film täis. Näiteks kas on mingi vanus inimestel, millal nad enam ei peaks lahku minema? Mingis vanuses inimesed suhtuvad ka petmisse kergekäelisemalt. Eriti kui see pole armastusest. Kas tasub pika kooselu ning tegeliku armastuse selliste vigade pärast lõpetada? Kus kohast enam leida kedagi, kellega harjuks? Eriti kui on kokku kasvatud juba üpris noorelt?

Naljakas pisidetail filmis oli ka see, et lesbipaar kasutas meestevahelist gay-pornot oma seksi turgutamiseks. Keegi kusagil artiklis seletas asja lahti, et naistevaheline porno pidavat olema 100% võlts, meeste ja naiste-vaheline porno 50% võlts, aga meestevaheline porno peaaegu alati tõeline ja usutav ning ka sellepärast (lesbi)naisi erutav.

Film on näitlejatekeskne ja lookeskne, ilma eriliste filmitrikkideta. Draama kõige paremas mõttes. Esilinastuse sai Sundance-i festivalil ning sai seal kiitvate arvustuste osaliseks. Osales ka Berliini filmifestivalil.

Hinnang: 4 (Indie-filmilik draama, millel on mitu kihti ja "ameerika filmi" kohta üpris inimlik ja ehe, oma üpris ebatavalisest lähtekohast hoolimata. Aga ebatavaline filmisüžee on ju kui kaks naist, kes teineteist armastavad on sama mehe spermast saanud lapsed ja elavad perena koos. Draama ise oma petmiste, aastatega kadunud särtsust suhtes ja rutiinsest teineteisetundmisest, sellest kui keegi jäsku tähelepanu pöörab - see olukord võib ahvatleda millekski enamaks. Aga kas ka homoseksuaalse inimese heteroseksuaalsesse suhtesse? Sellise hinnangu tegemise jätaks teadvamatele inimestele. Armastusel kindlasti piire pole... see on ütlematagi selge. Huvitav ja keskmisest kindlasti parem film, mõtteidäratav ja tähtis. Hästi tehtud.)

Filmi trailer:

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default